X kaebus Keskkonnaameti 22.11.2022 korralduse nr 13/22/575 „Karu kinnistu metsateatise peatamise lõpetamine“ ja 24.01.2023 vaideotsuse nr 17/22/276-5 tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks Kaebuse esitaja – X Vastustaja – Keskkonnaamet
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise vorm
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Jätta vastustaja 15.11.2023 taotlus jätta kaebaja 14.11.2023 esitatud seisukoht arvestamata rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 15.01.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Otsuse resolutsiooni p 1 ei ole edasi kaevatav.
1.Karu kinnistu endine omanik Y esitas 30.07.2020 metsateatise, millega on planeeritud lageraie (kokku pind 0,7 ha ja hinnanguline raiutav maht 55 tm) eraldisel 7 Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas asuval Karu kinnistul (registriosa nr 1317132; katastritunnus 45202:001:0043). Metsateatis on registreeritud metsaressursi arvestuse riiklikus registris numbriga 50000380408. 11.11.2022 on Karu kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud omanikuna X.
2.Keskkonnaamet (KeA) 22.11.2022 korraldusega nr 1-3/22/575 „Karu kinnistu metsateatise peatamise lõpetamine“ jättis KeA metsaressursi arvestuse riiklikus registris registreerimata Y 30.07.2020 esitatud metsateatise numbriga 50000380408, millega kavandati lageraiet (kokku pind 0,7ha ja hinnanguline raiutav maht 55 tm) eraldisel 7 Lääne maakonnas LääneNigula vallas asuval Karu kinnistul (registriosa nr 1317132; katastritunnus 45202:001:0043) (dtl 7-9).
3.X esitas 22.12.2022 KeA korraldusele vaide, mille KeA 24.01.2023 vaideotsusega nr 17/22/276-5 rahuldamata jättis. Vaideotsuse resolutsiooni p 2 kohaselt luges KeA „vaideotsuse p-s 4 „Keskkonnaameti põhjendused” esitatud selgitused 22.11.2022 korralduse nr 1-3/22/575 „Karu kinnistu metsateatise peatamise lõpetamine“ täiendavateks selgitusteks“ (dtl 10-14).
4.22.02.2023 saabus Tallinna Halduskohtule X kaebus Keskkonnaameti 22.11.2022 korralduse nr 1-3/22/575 „Karu kinnistu metsateatise peatamise lõpetamine“ ja 24.01.2023 vaideotsuse nr 1-7/22/276-5 tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks registreerida metsaseaduse § 41 lg 81 kohaselt kavandatud raie metsaregistris (registrikande number 50000380408). Kohus võttis kaebuse oma 01.03.2023 määrusega menetlusse. 13.10.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
5.1.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on rikkunud ärakuulamisõigust. Kohatu ja ebaõige on vastustaja poolt vaideotsuse punktis 4.4. esitatud seisukoht, et haldusmenetluse võiski läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 punkti 1 kohaselt. HMS § 40 lg 3 p 1 alusel võib menetluse läbi viia menetlusosalist ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Metsateatis esitati 30.07.2020 ja KeA tegi selle suhtes otsuse 22.11.2022. Seega nähtub juba teatise esitamise ja otsuse tegemise vahele jäävast ajavahemikust – 28 kuud -, et oleks haldusorganil olnud vajadus tegutseda viivitamatult ning haldusakti ei oleks saanud vastu võtta menetlusosalist ära kuulamata. Seega tuleks KeA korraldus ja vaideotsus tühistada juba ainuüksi põhjusel, et haldusakti andmisel on kaebaja jäetud ära kuulamata.
5.2.Kaebaja on seisukohal, et lisaks minetustele haldusmenetluse läbiviimisel, ei ole KeA korraldus ka sisuliselt õiguspärane ja tuleks tühistada. Isegi juhul, kui lugeda vaideotsuse punktis 4 esitatud selgitused korralduse täiendavateks selgitusteks, ei muuda see asjaolu, et korraldus on õigusvastane. KeA korraldusest ei nähtu, millistel õigusaktidel otsus põhineb. KeA ei ole korralduses viidanud ühelegi kehtivale õigusaktile (materiaalõiguse normile), mis keelaks või piiraks raie eraldisel 7 Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas asuval Karu kinnistul (registriosa nr 1317132; katastritunnus 45202:001:0043). Põhiseaduse (PS) § 32 sätestab omandipõhiõiguse - igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 6 näeb ette ulatusliku riive isikute omandipõhiõigusele, võimaldades piirata omandi kasutamist enne loodusobjekti kaitse alla võtmist. Küll on õigusaktis selgelt piiratud ajaperioodi, mille vältel kirjeldatud riive
loetakse õigustatuks – maksimaalselt on lubatud tugineda algatatud kaitse alla võtmise menetlusele kuni 28 kuud haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse tegemisest. 28 kuud on kaitse-eeskirja muutmise menetluse läbiviimiseks piisav aeg ja ministeeriumi suutmatus seda teha, ei saa mõjutada isikute põhiseaduslikku õigust oma omandit kasutada. Õiguspärane ei ole määramata aja jooksul tugineda kaitse-eeskirja muutmise kavatsusele, et sel alusel keelata isikutel metsateatistega taotletud tegevusi ellu viia. Kaebaja leiab, et KeA on ebaõigesti kohaldanud LKS § 8 lg 6, sest viidatud säte võimaldab üksnes tähtajaliselt haldusakti andmise menetluse peatada, kuid see ei ole aluseks keelduda metsaseaduse kohaselt kavandatud raie metsaregistris registreerimisest. Õigusaktid ei näe ette, et keeldumise aluseks saaks olla õigusakti (kaitse-eeskirja) muutmise kavatsus, mida ei ole LKS § 8 lg 6 ettenähtud perioodi jooksul suudetud vastu võtta (või mille vastuvõtmiseks üldse vajadus puudub, sest kaitse-eeskirja muutmine ei olegi vajalik). Vastavalt HMS § 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega ei saa KeA anda haldusakti, mis keelaks tegevuse, mis ei ole kehtiva kaitse eeskirjaga vastuolus. Kui menetluse peatamise tähtaja saabumise ajaks ei olnud loodusobjekti kaitse alla võetud (kaitse-eeskirja muudetud), on ära langenud alused, mis takistaksid metsateatises taotletud raie tegemist. Metsaseaduse (MS) § 41 lg 8 kohaselt on KeA-l õigus keelduda metsateatise registreerimisest, kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele. Seejuures kohustab eelpool viidatud säte KeA-d põhjendama keeldumist kirjalikult ja andma ühtlasi soovitused tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks. KeA korraldus viidatud metsaseaduse sättele ei vasta. Raie eraldisel 7 Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas asuval Karu kinnistul (registriosa nr 1317132; katastritunnus 45202:001:0043) ei ole vastuolus ühegi õigusaktiga, sest eraldis asub väljaspool Matsalu kaitse-ala piire. Tulenevalt eeltoodust ei ole õiguspärane KeA korralduses toodud viide LKS § 30 lg 2 p 1 ja 2 (lk 3 „Kuna eraldisele 7 kavandatud raie asub projekteeritavas Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndis, kus majandustegevus on keelatud, siis vastavalt LKS § 30 lõikele 2 punktidele 1 ja 2 on KeA seisukohal, et eraldisel 7 on raie keelatud.“), sest eraldis ei asugi üldse sihtkaitsevööndis. Õiguspärane ei ole määramata aja jooksul tugineda kaitse-eeskirja muutmise kavatsusele, et sel alusel keelata isikutel metsateatistega taotletud tegevusi ellu viia. Seda on rõhutanud ka kohtupraktikas – näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2017 otsuses haldusasjas nr 3-15-2656 on viidatud LKS muutmise seaduse eelnõu seletuskirjale, milles on märgitud, et 28 kuud on piisav aeg otsustamaks, kas ja mis ulatuses võtta loodusobjekt kaitse alla. Selle aja jooksul on põhimõtteliselt võimalik teostada ekspertiis, korraldada avalik väljapanek ja arutelu ning vormistada lõplik otsus, kas loodusobjekt kaitse alla võtta või mitte. Tähelepanu väärib, et Tallinna Ringkonnakohtu menetluses olnud haldusasjas nr 3-15-2656 on menetluses vastustajana osalenud Keskkonnaministeerium (kelle valitsemisalas asub ka käesoleva kohtumenetluse vastustaja KeA) ka ise tunnistanud ja tunnustanud LKS piirangu mõju selgelt ajalist piiratust: „Nii LKS-s kui ka seletuskirjas viidatud 28-kuuline menetlusaeg on menetluse peatamisega seotud ning menetluse peatamise lõpptähtaja saabudes tuleb menetlust jätkata ja teha otsus taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta vastavalt sel hetkel teadaolevatele asjaoludele“ (otsuse p 7). Kuigi LKS sätestatud 28-kuulise menetluse peatamise tähtaja möödumisel puudusid alused KeA-l keelduda kaebuse esitaja metsateatise registreerimisest, on KeA siiski vastu võtnud vaidlustatud korralduse. Vaideotsusega on KeA lugenud täiendavad selgitused 22.11.2022 antud korralduse osaks, kuid vaideotsuses ei ole täiendatud korralduse andmise õiguslikke aluseid (ja kaebaja hinnangul ei
saagi seda teha). Seega puudub kaebaja arvates haldusaktis endiselt viide selle andmise aluseks olevale õigusaktile. Asjakohatu on vastustaja vaideotsuses esitatud seisukoht, et asjaolu, et Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu esimese avaliku väljapaneku ajal - 12.11.2020 kuni 08.02.2021 – ega teise avaliku väljapaneku ajal – 04.04.2022 kuni 06.05.2022 – kinnistu tolleaegne omanik konkreetse katastriüksuse kohta oma ettepanekut ei esitanud, muudaks kuidagi 30.07.2020 metsateatises esitatud taotlust teostada kinnistul raiet. Kaebaja hinnangul on tegemist eraldiseisvate menetlustega. Juhul kui kinnistu omaniku tahe oleks olnud metsateatisega taotletud raiest loobuda, oleks tal olnud võimalik teatis tagasi võtta, kuid seda ei ole kinnistu omanik teinud. Seega oli ja on jätkuvalt kinnistu omanik tahe selline nagu see on märgitud 30.07.2020 esitatud metsateatisel. Täiendavalt juhib kaebaja tähelepanu sellele, et tema sai kinnistu omanikuks pärast Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja avalike väljapanekute toimumist, mistõttu ei olnud tal nende toimumise ajal üldse puutumust ega subjektiivseid õigusi, mida avaliku väljapaneku kaudu kaitsta.
5.3.Kaebuse esitaja on seisukohal, et muutunud faktiline olukord 2023 aasta aprillis ei muuda olematuks seda, et KeA menetles juulis 2020 esitatud metsateatist ebamõistlikult kaua ning menetlus päädis haldusaktiga, mis ei ole õiguspärane. Kaebuse esitaja tunneb, et tema õigusi on riivatud, kui ilmselgelt õigusvastane haldusakt jääks kehtima, sest muutunud faktiline olukord ei muuda seda haldusakti tagasiulatuvalt õiguspäraseks. Karu kinnistu on soetatud kaebaja vanavanaisa poolt ning mõisnikult hõberublade eest välja ostetud. Seda on heaperemehelikult hoitud ja põlvest põlve edasi pärandatud. Katastri nr 45202:001:0043 eraldis nr 7 suurusega 0,7 ha on talu juurde kuuluvatest metsa- ja põllumaadest ainuke metsaosa, millele ei ole Eesti Vabariigi poolt looduskaitselisi piiranguid seatud ja võimaldab talul teha elamu kütmiseks vajalikke küttepuid. Samas on see marginaalne osa kogu Matsalu rahvuspargist, asudes rahvuspargi äärealal. Kaebuse esitaja märgib, et isegi juhul kui enam ei olekski võimalik esitatud metsateatist registreerida ja raiet lubada, siis haldusakti kehtetuks tunnistamisega koos või sellele tuginedes on võimalik tema poolt kahjunõude esitamine, et luua varaline olukord, milles kaebuse esitaja oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud (st nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu).
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
6.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.
6.1.Esmalt toob vastustaja välja, et Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määruse nr 34 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (jõustus 01.04.2023) (määrus nr 34) kohaselt paikneb kogu raieala Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndis. Määruse nr 34 § 12 lg 2 kohaselt on Keravere sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärgiks Lääne-Eestile iseloomulike metsa-, soo- ja poollooduslike koosluste ning nende liigirikkuse säilitamine ja taastamine, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse ning kultuuripärandi objektide ja kaitstavate looduse üksikobjektide säilitamine ning vanade laane-, salu- ja soovikumetsade ja neile metsadele iseloomuliku elustiku mitmekesisuse säilitamine ja taastamine. Määruse nr 34 § 14 p 1 kohaselt on sihtkaitsevööndis majandustegevus sh metsamajandamine keelatud. Määruse nr 34 seletuskirja p 2.5.5.3 on märgitud, et „sihtkaitsevööndis jääb keelatuks metsamajandamine, sest kaitseala eesmärk on ka loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide säilitamine looduslikus seisundis. Samuti on metsaraie keelamine oluline kaitse-eesmärgiks olevate liikide elupaikade
säilimise seisukohast. Metsaraiete eesmärkidel ei võimalda ka LKS“.
lubamist
sihtkaitsevööndis
majanduslikel
MS § 41 lg 8 kohaselt tuleb KeA-l kavandatava raie metsaregistris kinnitamisest keelduda juhul, kui raie ei vasta õigusakti nõuetele. Kuna kavandatud raie on vastuolus 01.04.2023 jõustunud kaitse-eeskirjaga, so selgelt kohtuotsuse tegemise ajaks juba kehtiva õigusakti nõudega, ei ole kohtul võimalik KeA-d kohustada Karu kinnistu eraldisel 7 lageraiet kinnitama (TartRKm 18.09.2018 nr 3-18-232 p 18).
6.2.Metsaseaduses sätestatud haldusmenetlustes kohaldub haldusmenetluse seadus (HMS), võttes arvesse MS toodud erisusi (MS § 1 lg 2). HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. KeA lähtus raie keelamisel ettevaatuspõhimõttest. KeA-le oli metsateatise menetluses teada, et kavandatud raie võib ohustada Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndikaitse eesmärke. Märgime, et kaebaja huvi metsamajandamise vastu ei kaalu üle looduskaitselist avalikku huvi. Keravere sihtkaitsevööndi üheks eesmärgiks on muuhulgas metsakoosluste ning nende liigirikkuse säilitamine ja taastamine, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Kõnealuse eraldise peamiseks väärtuseks, mis tingis rahvuspargiga liitmise vajaduse, on tagada I kaitsekategooria liigi merikotka (Haliaeetus albicilla) elupaiga kaitse tervikuna. Kogu kinnistu ulatuses on Eesti looduse infosüsteemi kantud merikotka elupaik (KLO9126510). LKS § 48 lg 1 kohaselt tuleb tagada I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Merikotkas vajab pesametsaks metsamassiivi kuni 500 m kauguseni pesapuust, mistõttu on merikotka elupaik tulenevalt biotoobi eripärast (nt metsa ulatusest ja tihedusest) piiritletud ka antud juhul ligikaudu 500 m kauguseni pesapuust. Üheks peamiseks ohuteguriks merikotkale on sobivate pesapuude vähesus ja sobivate pesapaikade hävimine, eelkõige tingituna metsaraiest. Merikotka kaitsetegevuskava kohaselt (kinnitatud Keskkonnaameti peadirektori 11. septembri 2019. a käskkirjaga nr 1-1/19/169) tuleb merikotka pesapuu ja seda ümbritsev pesamets tsoneerida vähemalt 200 m ulatuses sihtkaitsevööndisse, kusjuures sihtkaitsevööndiga hõlmatakse kogu pesitsemiseks sobiv vana pesamets juhul, kui see ulatub 500 m kaugusele. Antud juhul on kõnealusel eraldisel metsakorralduse kohaselt samaväärne puistu nagu sama kinnistu piirnevatel eraldistel, mis on samuti merikotka elupaiga osa. Kõnealusel eraldisel enne kaitsekorra muutmist raie lubamisel oleks osa merikotka elupaigast hävitatud, seetõttu oli vajalik raie keelata ja ala liita rahvuspargiga.
6.3.KeA kontrollib nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele (MS § 41 lg 7). MS § 41 lg 8 ja 81 alusel tehtavad otsused on hindamisotsused. Eeltoodust tulenevalt kuulub KeA pädevusse metsateatise menetluses kontrollida kavandatud raie vastavust õigusaktide nõuetele, sealhulgas MS-s ja selle alusel antud määrustes sätestatud nõuetele, LKS ning selle alusel antud õigusaktide nõuetele ning ka muudest õigusaktidest (sh planeeringud) tulevatele nõuetele. Alles siis, kui kavandatud raie vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele, registreerib KeA selle metsaregistris.
6.4.Keskkonnaministri 23.08.2019 käskkirjaga nr 1-2/19/580 algatati Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja (sh kaitsekorra) muutmise menetlus. Planeeritud raieala paiknes kogu ulatuses projekteeritavas Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndis. PS § 5 näeb ette, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Seega PS tulenevalt vajab keskkond igaühe,
sh ka kaebaja hoolt. Metsateatise esitajale selgitati, et tema poolt kavandatud lageraie hävitab väärtused, mida riik soovib range kaitse alla võtta ja mille osas riik on algatanud kaitse-eeskirja muutmise menetluse ja soovib kaitsekorda rangemaks muuta. Seega, juhul, kui KeA oleks metsateatise nr 50000380408 metsaregistris kinnitanud, oleks KeA lasknud tekkida olukorral, kus ühelt poolt soovib riik, lähtudes looduskaitselisest avalikust huvist, kavandataval raiealal kaitsekorda rangemaks muuta ning viib selle tarbeks läbi mahukat ja ressursirohket kaitse-eeskirja muutmise menetlust (mis oli juba n-ö lõpusirgel) ning teiselt poolt laseb maaomaniku majandushuvist lähtuvalt hävitada väärtuse, mida soovib rangemalt kaitsta.
6.5.LKS § 8 lg 6 ei reguleeri kaitse alla võtmise ettepaneku läbivaatamise või algatatud menetluse läbiviimise tähtaega. Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlust reguleerivad LKS §-d 9–13, mis ei kehtesta tähtaega, mille jooksul tuleb loodusobjekti kaitse alla võtmine otsustada ja selleks vajalik haldusmenetlus läbi viia. Seega seadus ei sätesta konkreetselt määratletud menetlustähtaega, mh kaitse-eeskirja muutmiseks või uue kaitse-eeskirja vastuvõtmiseks seoses loodusobjekti kaitsega. LKS § 8 lg-s 6 nimetatud tähtaeg võib küll olla indikatiivne, st mõistliku tähtaja määramisel aluseks võetav, kuid arvestada tuleb igas konkreetses menetluses tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 5 lg-s 2 sätestatut arvestav mõistlik menetlusaeg võib olla pikem kui 28 kuud, kui objektiivsed põhjused (menetluse keerukus, riigi haldussuutlikus jms) seda tingivad. KeA hinnangul on kaebaja tõlgendus LKS § 8 lg 6 märgitud indikatiivsele tähtajale liialt kitsendav, vastuolus looduskaitselise avaliku huviga ning PS §-ga 56.
6.6.Matsalu rahvuspargi menetlus on olnud keerukas ja aeganõudev. Menetlusega on tegeletud intensiivselt ja järjepidevalt arvestades LKS §-s 9 toodud nõudeid menetluse läbiviimisele. Menetluse algatamise järgselt tuli ette valmistada avalik väljapanek, sh leida ja kaasata kõik asjassepuutuvad maaomanikud jm huvigrupid. Antud alal huvigruppide ja maaomanike rohkust arvestades on tegemist keskmiselt kordades töömahukama menetlusega. Haldusmenetluse läbiviimise reegleid ja hea halduse põhimõtteid arvestades tuli kõik asjassepuutuvad osapooled ära kuulata, korraldada huvigruppe kaasavaid kohtumisi, kõiki esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid põhjalikult kaaluda ning kujundada neile seisukohad ning kirjalikud vastused. Kuna looduskaitselisi tingimusi määrav üldkorraldus puudutab laiu isikute gruppe ja ka erinevaid avalikke huve, tuleb leida nende vahel õiglane tasakaal. Esimese avaliku väljapaneku jooksul esitati väga palju erinevaid ja ka üksteisele vastukäivaid ettepanekuid, samuti tekkis uusi teadmisi, mida tuli põhjalikult analüüsida ja uurimispõhimõtet rakendades ka täiendavaid välitöid läbi viia. Pärast põhjalikku analüüsi ja huvigruppe ja eksperte kaasavaid arutelusid jõuti järelduseni, et eelnõud on vaja oluliselt muuta sealhulgas oli vaja läbi viia uus õiguslik analüüs, täiendada oluliselt eelnõu seletuskirja ja muid lisasid ning muuta ja kujundada uued kaardid. LKS § 9 lg 10 kohaselt, kui avaliku väljapaneku või avaliku arutelu tulemusena muutuvad loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse põhiseisukohad, avaldatakse uus teade ja korraldatakse uus avalik väljapanek käesoleva paragrahvi lõigetes 7– 9 sätestatud korras. Sellest tulenevalt oli vaja korraldada uus avalik väljapanek ja läbida samad menetlustoimingud nagu esimese avaliku väljapaneku ajal. Keskmise kaitse alla võtmise menetluse korral on arvestatud, et üldjuhul on vajalik läbi viia üks avalik väljapanek. Kuna antud ala puhul oli LKS tulenevalt vaja läbi viia mitu kaasamist, ei ole olnud võimalik kogu eelnõu menetlust läbi viia selle aja jooksul, mis on LKS kohaselt seatud haldusakti peatamiseks ehk 28 kuu jooksul. Pärast avalikke väljapanekuid esitati eelnõu
kooskõlastamiseks erinevatele ministeeriumitele, misjärel saadeti see Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks, kes kinnitas selle 17.03.2023.
6.7.Keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS) annab keskkonda puutuvate tegevuste lubatavuse hindamisel täiendavad suunised. KeÜS § 8 sätestatud keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõtte kohaselt peavad keskkonnakaitse meetmed tagama kõrgetasemelise kaitse, seejuures tuleb tagada keskkonna terviklik kaitse ja arvestada keskkonnamõju võimalikku ülekandumist ühelt keskkonnaelemendilt teisele (keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte). KeÜS § 9 järgi peavad keskkonnakaitse kõrget taset tagavad kaalutlused olema arvesse võetud kõikide eluvaldkondade arengu suunamisel, et tagada säästev areng (lõimimispõhimõte). KeÜS § 10 kohaselt tuleb keskkonnaohtu vältida (vältimispõhimõte). Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. KeÜS § 5 kohaselt loetakse keskkonnaohuks olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisavat tõenäosust. Käesolevalt oli enam kui tõenäoline, et kavandatav lageraie teostatakse enne, kui hakkab kehtima rangem kaitsekord, mis välistab kavandataval raiealal majandustegevuse.
6.8.Kuna KeA hinnangul puudub kavandatud lageraie tegemiseks ülekaalukas avalik huvi, pidas KeA KeÜS § 10 sätestatud vältimispõhimõttest juhindudes põhjendatuks kavandatud tegevust mitte lubada.
6.9.HMS § 40 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. HMS § 40 lg 3 p 1 sätestab et menetlusosalise arvamuse võib jätta ära kuulamata juhul, kui avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Selgitame lisaks, et Karu kinnistu omanik oli kaasatud Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmise menetlusesse ning oli teadlik ka sellest, et kavandatava raie ala kaitsekord muudetakse selliselt, et seal saab olema majandustegevus keelatud, kuid ta ei esitanud selles osas ühtegi ettepanekut ega arvamust. Juhuks, kui kohus leiab, et KeA rikkus ärakuulamise kohustust, märgib vastustaja, et Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-76-12, leidnud, et ärakuulamisõiguse rikkumisel võib kohus jätta haldusakti tühistamata juhul, kui on veendunud, et isiku nõuetekohane ärakuulamine ei oleks toonud kaasa tema jaoks soodsama haldusakti andmist. Käesolevalt on ilmselge, et ka juhul, kui isikule oleks antud võimalus oma selgituste ja vastuväidete esitamiseks, ei oleks KeA metsaregistris kavandatud lageraiet kinnitanud. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu esimene avalik väljapanek toimus 12.11.2020 kuni 08.02.2021. Karu kinnistu maaomanikku teavitati eelnõu avalikust väljapanekust ja võimalusest esitada sellele oma ettepanekuid ja vastuväiteid 09.11.2020 kirjaga nr 74/20/18815. Kirja saamisehetkel oli kinnistusraamatu kohaselt Karu kinnistu maaomanik X. Maaomanik esitas avalikustamise käigus ettepaneku sama kinnistu teise katastriüksuse kohta (45202:001:0044), katastriüksuse 45202:001:0043 kohta ettepanekuid registreeritud ei ole. Kirjavahetuses seoses katastriüksusega 45202:001:0044 anti maaomanikule ka informatsioon, et kuna pärast eelnõu koostamist on selgunud uusi asjaolusid ning kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise jooksul esitati mitmeid põhjalikke ettepanekuid, peab Keskkonnaamet vajalikuks kaitse-eeskirja eelnõud korrigeerida ja täiendada nii sätete kui ka tsoneeringu osas.
Kuna kaitse-eeskirja muudetakse oluliselt, pannakse uus versioon uuesti avalikule väljapanekule ja kõik soovijad saavad ka uuele kaitse-eeskirja versioonile parandusettepanekuid esitada. Pärast esimest avalikku väljapanekut muudetud ehk kaitse-eeskirja eelnõu teine avalik väljapanek toimus 04.042022 kuni 06.05.2022. Karu kinnistu maaomanikku teavitati eelnõu avalikust väljapanekust ja võimalusest esitada sellele oma ettepanekuid ja vastuväiteid 21.03.2022 kirjaga nr 7-4/22/5360. Kirja saamise hetkel oli kinnistusraamatu kohaselt Karu kinnistu maaomanik X. Maaomanik teisel avalikul väljapanekul kaitseeeskirja eelnõule ettepanekuid ega vastuväiteid ei esitanud. Sellest nähtub, et maaomanik ei ole esitanud eelnõu kahe avaliku väljapaneku jooksul vastuväiteid kõnealuse eraldise rahvuspargiga liitmise ja sihtkaitsevööndisse arvamise kohta. KOHTU PÕHJENDUSED Taotluse lahendamine
7.HKMS § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja esitas kohtule 14.11.2023 omapoolsed lõplikud seisukohad. 15.11.2023 teatas vastustaja kohtule, et 13.10.2023 kohtumäärusega andis kohus pooltele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti määrates tähtajaks 08.11.2023. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 14.11.2023 ning need tehti Keskkonnaametile (KeA) nähtavaks 15.11.2023, seega on kaebaja rikkunud kohtu poolt määratud menetlustähtaega ning KeA palub kohtul jätta kaebaja täiendavate seisukohtadega arvestamata. 15.11.2023 teatas kaebaja täiendavalt kohtule, et palub oma seisukohtadega arvestada, kuivõrd seal ei esitatud ühtegi sellist uut asjaolu, millest vastustaja teadlik ei olnud, vaid kaebaja on üksnes korranud üle olulisima kaebuse esitaja poolt varem kohtumenetluse käigus esitatud seisukohtadest. Kohus nõustub kaebajaga ja leiab, et vastustaja taotlus kaebaja poolt 14.11.2023 esitatud seisukohtade arvestamata jätmiseks on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus jagab kaebaja seisukohta selles, et viidatud dokumendis ei ole esitatud uusi seisukohti vaid kokkuvõtvalt esitatud juba varasemalt kohtule esitatud seisukohad. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja pidanud kinni 13.10.2023 määrusega määratud menetlustähtaegadest ning vastustaja vastupidised väited on põhjendamatud. Kohtuotsus
8.Kohus, tutvunud poolte seletustega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2). Kohus leiab, et vaidlustatud KeA 22.11.2022 korraldus nr 1-3/22/575 ja 24.01.2023 vaideotsus nr 1-7/22/276-5 vastavad eeltoodud nõuetele. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust
oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud korralduses (dtl 7-9) ja selle suhtes tehtud vaideotsuses (dtl 10-14), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMSst tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega. Kohus peab vajalikuks täiendavalt märkida üksnes alljärgnevat (sh toob kohus eraldi välja need seisukohad, milles kohus vastustajaga täielikult ei nõustu).
9.Esmalt leiab kaebaja, et käskkiri on õigusvastane, kuna vastustaja rikkus ärakuulamisõigust. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et enne KeA 22.11.2022 korralduse nr 1-3/22/575 andmist ei antud kaebajale võimalust omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Vastustaja tugines seejuures HMS § 40 lg 3 p 1, mis sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja leiab, et viidatud sätte alusel kaebaja ära kuulamata jätmine ei olnud põhjendatud. Kaebaja on asjakohaselt välja toonud, et arvestades, et metsateatis esitati 30.07.2020 ja KeA tegi selle suhtes otsuse 22.11.2022, siis juba teatise esitamise ja otsuse tegemise vahele jäävast ajavahemikust nähtub, et tegemist ei olnud sellise olukorraga, kus otsus oleks tulnud vastu võtta viivitamatult kahju ära hoidmiseks avalikes huvides menetlusosalist ära kuulamata. Lisaks tuli vastustajal arvestada ka sellega, et ilma vastustaja poolse otsuseta (metsateatise suhtes) ei oleks kaebajal olnud võimalik nagunii metsa langetada, millest tulenevalt ei ole õige vastustaja viide sellele, et otsus tuli vastu võtta viivitamatult kahju vältimiseks. Seega vastustaja poolt viidatud HMS § 41 lg 3 p 1 ei saa olla aluseks kaebaja ära kuulamata jätmiseks. Küll aga oleks kohtu arvates vastustajal olnud võimalik jätta kaebaja ära kuulamata HMS § 41 lg 3 p 2 alusel, mis sätestab, et haldusmenetluse võib läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Kuna otsus põhineb kaebaja õiguseelneja enda taotluses esitatud ning avalikult kättesaadavatel andmetel, puudus kohtu arvates vastutajal vajadus lisaandmete saamiseks ning kaebaja ära kuulamine ei olnud vajalik. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja oleks tulnud ära kuulata ning vaidlustatud korraldus on sellest tulenevalt formaalselt õigusvastane, tuleb nõustuda vastustajaga selles, et antud juhul ei tooks see veel kaasa korralduse tühistamist, kuna on ilmselge, et kaebaja ära kuulamine käesoleval juhul ei oleks toonud kaasa soodsama haldusakti andmist (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-76-12). Kaebaja ei ole kohtumenetluses (ega ka vaidemenetluses) välja toonud, millised kaebaja seisukohad, mida ta oleks avaldanud haldusmenetluses, oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Nimelt HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kokkuvõtvalt leiabki kohus, et kaebaja ära kuulmata jätmine ei too antud juhul kaasa vaidlustatud korralduse tühistamist, kuivõrd see ei saanud kuidagi mõjutada asja otsustamist.
10.Teiseks vaidlusküsimuseks on väidetav õigusliku aluse puudumine, mille alusel vastustaja sai keelduda metsateatise registreerimisest. Metsaseaduse (MS) § 41 lg 7 sätestab, et KeA kontrollib nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja seaduses ettenähtud juhtudel kehtivatele inventeerimisandmetele või tegelikele andmetele metsa seisundi, vanuse, rinnaspindala ning
varude suuruse kohta, kui inventeerimisandmed ei vasta tegelikkusele. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt on KeA-l juhul, kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, õigus selle registreerimisest keelduda, põhjendades keeldumist kirjalikult ja andes ühtlasi soovitused tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks. MS § 41 lg 81 sätestab, et kui kavandatud raie vastab õigusaktide nõuetele, registreerib KeA selle metsaregistris. Kui metsateatis on esitatud paberil või e-kirjaga, saadab KeA metsateatise esitajale raie registreerimise kohta registriväljavõtte. Vaidlustatud korralduses on vastustaja viidanud metsateatise registreerimise keeldumise alusena LKS § 30 lg 2 p 1 ja p 2, mis sätestavad, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on sihtkaitsevööndis keelatud: 1) majandustegevus; 2) loodusvarade kasutamine. Vaideotsuses täiendas vastustaja korralduse põhjendusi ja märkis, et: „Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 5 näeb ette, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Seega PS tulenevalt vajab keskkond igaühe hoolt. 01.08.2014 jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seadus (edaspidi KeÜS) annab keskkonda puutuvate tegevuste lubatavuse hindamisel täiendavad suunised. KeÜS § 8 sätestatud keskkonna kõrgetasemelise kaitse põhimõtte kohaselt peavad keskkonnakaitse meetmed tagama kõrgetasemelise kaitse, seejuures tuleb tagada keskkonna terviklik kaitse ja arvestada keskkonnamõju võimalikku ülekandumist ühelt keskkonnaelemendilt teisele (keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte). KeÜS § 9 järgi peavad keskkonnakaitse kõrget taset tagavad kaalutlused olema arvesse võetud kõikide eluvaldkondade arengu suunamisel, et tagada säästev areng (lõimimispõhimõte). KeÜS § 10 kohaselt tuleb keskkonnaohtu vältida (vältimispõhimõte). Keskkonnaohtu või olulist keskkonnahäiringut tuleb taluda, kui tegevus on vajalik ülekaaluka huvi tõttu, puudub mõistlik alternatiiv ja keskkonnaohu või olulise keskkonnahäiringu vähendamiseks on võetud vajalikud meetmed. KeÜS § 5 kohaselt loetakse keskkonnaohuks olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisavat tõenäosust. Arvestades, et Keskkonnaameti hinnangul puudub praegusel juhul raiete tegemiseks ülekaalukas huvi, peab Keskkonnaamet KeÜS § 10 sätestatud vältimispõhimõttest juhindudes põhjendatuks kavandatud tegevust mitte lubada.“ Kohus märgib eeltoodut kokku võttes esmalt, et vaidlusaluse korralduse andmise ajal ei olnud võimalik vastustajal keeldumise alusena viidata LKS § 30 lg 2 p 1 ja 2, kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlusaluses metsateatises märgitud eraldis nr 7, mis asub Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas asuval Karu kinnistul (registriosa nr 1317132; katastritunnus 45202:001:0043) ei asunud korralduse andmise ajal sihtkaitsevööndis. Korralduse andmise ajal ehk 22.11.2022 oli Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja (sh kaitsekorra) muutmise menetlus alles pooleli. Alles Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määruse nr 34 „Matsalu rahvuspargi kaitseeeskiri“, mis jõustus 01.04.2023 (määrus nr 34), määratletuna paikneb kogu raieala Matsalu rahvuspargi Keravere sihtkaitsevööndis. Küll aga arvestades, et vaideotsusega on vastustaja muutnud korralduse põhjendusi ja tuginenud metsateatise registreerimisest keeldumise alusena hoopis KeÜS §-le 10, tuleb kohtul analüüsida, kas KeÜS § 10 alusel, mis sätestab, et keskkonnaohtu tuleb vältida, on võimalik käesoleval juhul metsateatise registreerimisest keelduda.
Kohus, arvestades käesoleva kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid märgib kõigepealt seda, et vaidlust ei ole, et metsateatise nr 50000380408 menetlus Karu kinnistu (registriosa nr 1317132; katastritunnus 45202:001:0043) eraldisel 7 oli esiteks peatatud LKS § 8 lõike 6 alusel Keskkonnaamet 07.08.2020 kirjaga nr 13-4/20/13483. Metsateatise menetlused peatati kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse tegemisest arvates. Metsateatise menetlus oli peatatud mitte kauemaks kui 07.12.2022. Teiseks, arvestades sellega, et kaitse-eeskirja ei jõutud ülal viidatud 28 kuu jooksul kehtestada, siis nagu ka kaebaja ise märgib, tuli vastustajal teha otsus taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta vastavalt sel hetkel teadaolevatele asjaoludele. Kuivõrd kaitse-eeskirja menetlus oli lõpusirgel, siis oli vastustajale ka juba korralduse andmise ajaks teada asjaolu, et vaidlusaluse metsateatisega hõlmatud kinnistul asuv eraldis nr 7 hakkab kuuluma kaitse-eeskirja kohaselt sihtkaitsevööndisse, kus metsa raiumine ei ole võimalik. Lisaks oli vastustajale teada, et kõnealuse eraldise peamiseks väärtuseks, mis tingis rahvuspargiga liitmise vajaduse, oli muuhulgas ka riigi kohustus tagada I kaitsekategooria liigi merikotka (Haliaeetus albicilla) elupaiga kaitse tervikuna. Kogu kinnistu ulatuses on Eesti looduse infosüsteemi kantud merikotka elupaik (KLO9126510). LKS § 48 lg 1 kohaselt tuleb tagada I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Merikotkas vajab pesametsaks metsamassiivi kuni 500 m kauguseni pesapuust, mistõttu on merikotka elupaik tulenevalt biotoobi eripärast (nt metsa ulatusest ja tihedusest) piiritletud ka antud juhul ligikaudu 500 m kauguseni pesapuust. Teada on ka, et üheks peamiseks ohuteguriks merikotkale on sobivate pesapuude vähesus ja sobivate pesapaikade hävimine, eelkõige tingituna metsaraiest. Merikotka kaitsetegevuskava kohaselt (kinnitatud Keskkonnaameti peadirektori 11. septembri 2019. a käskkirjaga nr 1-1/19/169) tuleb merikotka pesapuu ja seda ümbritsev pesamets tsoneerida vähemalt 200 m ulatuses sihtkaitsevööndisse, kusjuures sihtkaitsevööndiga hõlmatakse kogu pesitsemiseks sobiv vana pesamets juhul, kui see ulatub 500 m kaugusele. Antud juhul on kõnealusel eraldisel metsakorralduse kohaselt samaväärne puistu nagu sama kinnistuga piirnevatel eraldistel, mis on samuti merikotka elupaiga osa. Kõnealusel eraldisel enne kaitsekorra muutmist raie lubamisel oleks osa merikotka elupaigast hävitatud. Kaebaja ei ole vastavaid andmeid ümber lükanud. Kohus leiab, arvestades tolleks hetkeks vastustajale teada olnud asjaolusid, et vastustajal oli õigus keelduda metsateatise registreerimisest ka viitega KeÜS § 10, kuivõrd ilmselge on see, et raied, mis on vastuolus menetluses oleva kaitse-eeskirjaga ja seal sätestatud kaitsekorraga võivad mõjutada ebasoodsalt loodusobjekti seisundit (sh merikotka elupaika). Järelikult oli vastustajal võimalik keelduda viitega KeÜS § 10 metsateatise registreerimisest. Nagu vastustaja on selgitanud, on tegemist hindamisotsusega, millisel juhul tuli vastustajal hinnata metsateatise vastavust seadusele. Antud juhul ei olnud metsateatise registreerimine kooskõlas KeÜS § 10 sätestatud keskkonnaohu vältimise põhimõttega ehk ettevaatusprintsiibiga. Kohus selgitab, et ettevaatusprintsiip on üks peamisi printsiipe looduskaitses. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht, et vastustajal puudus õiguslik alus metsateatise registreerimisest keeldumiseks.
11.Põhimõtteliselt õige on aga kaebaja seisukoht selles, et asjakohatu on vastustaja vaideotsuses esitatud seisukoht, et asjaolu, et Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu esimese avaliku väljapaneku ajal ega teise avaliku väljapaneku ajal kinnistu tolleaegne omanik konkreetse katastriüksuse kohta oma ettepanekut ei esitanud, muudaks kuidagi 30.07.2020 metsateatises esitatud taotlust teostada kinnistul raiet. Kaebaja toob põhjendatult välja, et tegemist on eraldiseisvate menetlustega. Lisaks on kaebaja asjakohaselt viidanud, et tema sai kinnistu omanikuks pärast Matsalu rahvuspargi kaitse11
eeskirja avalike väljapanekute toimumist, mistõttu ei olnud tal nende toimumise ajal üldse puutumust ega subjektiivseid õigusi, mida avaliku väljapaneku kaudu kaitsta. Samas leiab kohus, et tegemist on täiendavate selgitustega KeA poolt, mis ei muuda korraldust ega vaideotsust õigusvastaseks. Seejuures tuli kaebajal arvestada ka sellega, et kinnistu omanikuks saades tuli tal välja selgitada kõik kinnistuga seotud õigused ja kohustused (sh võimalikud piirangud) ja nendega ka arvestada.
12.Arvestades eeltoodut ja seda, et kohus ei ole tuvastanud vaidlustatud Keskkonnaameti 22.11.2022 korralduse nr 1-3/22/575 ja 24.01.2023 vaideotsuse nr 1-7/22/276-5 tegemisel vastustaja poolt ja selle sisus selliseid rikkumisi, mis võiks kaasa tuua nende tühistamise, leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu (sh kohustamisnõudes, mida käesolevaks ajaks ei oleks võimalik rahuldada ka muutunud õigusliku olukorra tõttu) ja tuleb jätta rahuldamata.
13.HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.