Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 01. detsember 2023, Tallinn Haldusasja number
3-23-1506
Haldusasi
Xi kaebus Siseministeeriumi teenistusliku järelevalve kokkuvõttes väljenduva hea nime teotamise tuvastamiseks ja sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: X Esindaja: Margus Kurm Vastustaja: Siseministeerium Esindaja: Liisa Surva
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt ning tuvastada, et Siseministeerium on 06.06.2023 avalikkusele kättesaadavaks tehtud teenistusliku järelevalve kokkuvõtte s andnud õigusvastaselt Xi head nime teotava hinnangu, et ajal, mil X oli Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, võeti Politsei-ja Piirivalveametis politseiteenistusse näiliselt viis isikut. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista Siseministeeriumilt Xi kasuks välja menetluskulu 3641 eurot.
SELGITUSED:
Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 2. jaanuaril 2024 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.1.Kaebaja töötas 02.05.2013 kuni 02.05.2023 Politsei-ja Piirivalveameti (edaspidi „PPA“) peadirektori ametikohal. Siseminister algatas 21.03.2023 käskkirjaga nr 1-3/54 (dtl. 58) teenistusliku järelevalve Politsei- ja Piirivalveameti üle eesmärgiga kontrollida keskkriminaalpolitsei personalitoimingute õiguspärasust alates 2018. aastast. Teenistusliku järelevalve tulemusena koostati 06.06.2023 kokkuvõte (dtl. 19), mille osa „Teenistusliku järelevalve tähelepanekud“ punktis 2 on märgitud: „Teenistuslikus järelevalves tuvastati viis isikut, kes võeti PPA-s politseiteenistusse näiliselt. Näilist politseiteenistusse võtmist ja tähtajalist üleviimist on PPA võimaldanud ainult tuvastatud isikutele. Sellega loodi nendele võimalus taotleda politseiametniku väljateenitud aastate pensioni. Teenistuslikus järelevalves analüüsitud andmed ei näita, et perioodil 2018– 2023 oleks taolist võimalust loodud teistele PPA endistele või teenistuses olevatele politseiametnikele“. Kokkuvõtte lk 6 on märgitud, et üks eelnimetatud viiest isikust on Y.
1.2.06.06.2023 toimunud pressikonverentsil selgitas teenistusliku järelevalve tulemusi järelevalvet juhtinud Siseministeeriumi siseauditi osakonna juhataja (dtl. 78).
2.1.Kaebaja esitas 04.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse (dtl. 1), mida täpsustas 27.07.2023 (dtl 149), 18.10.2023 (dtl. 206), 16.11.2023 (dtl. 232) ja 29.11.2023 (dtl. 236). Kaebaja taotleb, et kohus tuvastaks, et õigusvastane oli Siseministeeriumi tegevus, mis seisnes selles, et viimane koostas ja avalikustas teenistusliku järelevalve kokkuvõtte, mille tähelepaneku nr 2 kohaselt võeti kaebaja peadirektoriks oleku ajal Politsei-ja Piirivalveametis politseiteenistusse näiliselt viis isikut ning kohustaks Siseministeeriumit viie isiku näilist politseiteenistusse võtmist puudutava väite ümberlükkamiseks1.
2.2.Kaebaja leiab, et teenistusliku järelevalve kokkuvõttes on põhjendamatult nimetatud asjaomaseid teenistussuhteid näilikeks, kuna Y ja ülejäänud nelja seal osutatud isiku teenistussuhted tekkisid kehtivate haldusaktide alusel seega õiguspäraselt ega saa seetõttu olla näilised. Nimetades nende isikute teenistusse võtmist näiliseks, on vastustaja kaebaja hinnangul teotanud tema head nime. Kaebaja rõhutab, et ükski õigusnorm ei keela politseiametniku üleviimist tema politseiteenistusse võtmise päeval ega ka tema üleviimist asutusse, kus ta enne politseiteenistusse nimetamist töötas. Kaebaja osutab ka sellele, et teenistusliku järelevalve kokkuvõttes ei ole viidatud ühelegi õigusnormile, mida seal osutatud isikute politseiteenistusse võtmisel rikuti. Samuti selgitab kaebaja, et kõnealuste isikute politseiteenistusse võtmine
Kaebus sisaldas ka muid nõudeid, mille osas on kaebus 02.08.2023 kohtumäärusega (dtl. 154) tagastatud
oli ka sisuliselt põhjendatud. Sellega seoses osutab kaebaja esiteks Y eelnevale 22-aastasele kogemusele politsei- ja julgeolekuasutustes, tema haridusele ja täiendavale erialasele ettevalmistusele, võõrkeeleoskusele. Kaebaja hinnangul ei sisalda teenistusliku järelevalve kokkuvõte veenvat argumentatsiooni, et sellise taustaga isiku teenistusse võtmine ei olnud eesmärgipärane ja PPA huvides. Kaebaja leiab samuti, et Y ja teiste isikute üleviimine oli kooskõlas ka avaliku teenistuse seaduse (edaspidi „ATS“) § 33 lõikes 1 sätestatud eesmärkidega, kuna kaebaja PPA juhina nägi vajadust arendada koostööd vastavalt Kaitseväe luurekeskuse ja Välisluureametiga.
2.3.Kaebaja märgib samuti, et teenistusliku järelevalve kokkuvõttes esile toodud faktilised asjaolud ei ole ametnike roteerimise kontekstis kuidagi ebatavalised, kuna see, et politseiametnik nimetatakse enne roteerimist mingisugusele madalale ja tema tegelikule kvalifikatsioonile mitte vastavale ametikohale, on olnud tavaline praktika nii PPAs kui teistes asutustes. Kaebaja selgitab, et rotatsiooni korras lahkuv ametnik tõstetaksegi mõnele vabale või vajaduse korral loodavale ametikohale, mille puhul ei eeldatagi, et ta sellel ametikohal kunagi tööle hakkab, vaid naasmisel kandideerib ta üldistel alustel mõnele tema pädevuse ja kogemusega sobivale kohale, sest vajalikke ametikohti ei hoita asutuses vakantseina juhuks, kui roteeritu tahab ootamatult tagasi tulla. Samuti selgitab kaebaja, et keskkriminaalpolitsei salastatud üksuse koosseisu loodi asjaomase viie isiku ametikohad seetõttu, et kuna isikud roteeriti vastavalt Kaitseväe Luurekeskusesse ja Välisluureametisse ning nende ametikohad pidid jääma salastatuks ka PPAs, kus selline võimalus oli üksnes vastavas Keskkriminaalpolitsei üksuses.
2.4.Kaebaja hinnangul ei ole asjaomase viie isiku politseiteenistusse võtmise või roteerimise õiguspärasuse seisukohast mingisugust tähtsust nende isikute võimalusel taotleda hiljem politseiametniku väljateenitud aastate pensioni. Siinkohal osutab kaebaja sellele, et eripensioniga meelitamine oli koguni PPA ametlik poliitika ning selleks viidi läbi muuhulgas kampaania „Tagaotsitav“, mille eesmärk oligi värvata uuesti politseiteenistusse endisi politseiametnikke.
2.5.Kaebaja osutab ka sellele, et Siseministeerium on samaaegselt läbi viidud teenistuslike järelevalvete käigus teinud väga sarnastel asjaoludel täiesti erinevad järeldused rotatsioonidele PPAs ja Kaitsepolitseiametis, kuna viimases ei peetud näiliseks rotatsioone, kus teise asutusse roteeritud Kaitsepolitseiameti ametnik vahetult enne pensioniea täitumist või teenistusest vabastamist väga lühiajaliselt Kaitsepolitseiameti teenistusse tagasi pöördus.
2.6.Kaebaja hinnangul on vastustaja teenistusliku järelevalve kokkuvõttes põhjendamatult leidnud, et Y ei olnud kavatsust PPAsse naasta, arvestades, et
just tema soovi PPAsse naasta kinnitavad tema kiri Kaitseväe Luurekeskuse ülemale, aga ka luurekeskuse ülema asetäitja ütlused (dtl. 104), PPA Põhja prefekti ütlused (dtl. 106). Samuti osutab kaebaja sellele, et Y kandideeris hiljem neljale ametikohale ning võitis 2023. aasta kevadel Euroopa Välisteenistuse korraldatud konkursi ja valiti eksperdiks Euroopa Liidu nõustamismissioonile Ukrainas, millist ametikohta sai ta täita vaid politseiametnikuna.
2.7.Mis puudutab teenistusliku järelevalve kokkuvõttes esitatud märkust, et PPA ei osanud selgitada, kuidas asjaomase viie isiku politseiteenistusse võtmine aitas saavutada tähtajalise üleviimise eesmärki, selgitab kaebaja, et selles osas seisukoha võtmiseks oleks vastustaja pidanud igal juhul vestlema Y, A, B, C jt pädevate otsustajatega, mida aga ei tehtud. Kaebaja hinnangul ei saa kuidagi ette heita ka seda, et PPA ei osanud selgitada, milliseid ülesandeid hakkavad kõnealused isikud täitma PPA-s pärast üleviimise tähtaja lõppu. Kaebaja väitel ei osata seda selgitada ühegi roteeritud ametniku puhul.
2.8.Kaebaja märgib, et tavakeeles tähistab sõna „näilik“ midagi, mida tegelikkuses ei ole ning leiab et olenemata sellest, mida vaidlusaluse teenistusliku järelevalve kokkuvõtte koostajad selle sõnaga silmas pidasid, sai see kirja ebaõige faktiväitena. Kaebaja leiab, et sõna „näiline“ kasutamise tegelik eesmärk oli Xi ja teisi asjaosalisi teadlikult stigmatiseerida ning nii asjaomases kokkuvõttes kui ka 06.06.2023 toimunud pressikonverentsil välja öelduga anti avalikkusele sõnum, et kaebaja on PPA peadirektorina käitunud valesti ja taunimisväärselt. Kaebaja leiab, et kuna selline seisukoht on väär, on tegemist hea nime teotamisega põhiseaduse § 17 tähenduses.
3.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades oma seisukoha 05.09.2023 (dtl. 182), 19.10.2023 (dtl. 218), 13.11.2023 (dtl. 224) ja 30.11.2023 (dtl.249) menetlusdokumentides. Esiteks leiab vastustaja, et kaebus on valesti menetlusse võetud, kuna kaebajal puudub õigus ükskõik kas tuvastamis- või hüvitamiskaebuse esitamiseks. Hüvitamisnõude esitamine on vastustaja hinnangul lubamatu, kuna kaebaja ei ole eelnevalt vaidlustanud siseministri 06.06.2023 käskkirja nr 1-3/84, millega teenistuslik järelevalve lõpetati. Tuvastamisnõuet peab vastustaja lubamatuks, kuna kaebaja ei ole kasutanud tõhusamaid õiguskaitsevahendeid.
3.2.Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud põhjendusi ega tõendeid mittevaralise kahju tekkimise kohta. Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-22721 leiab vastustaja, et kui kaebuse eesmärk pole rahaline hüvitis, on hüvitamisnõue tarbetu.
3.3.Vastustaja leiab, et teenistusliku järelevalve kokkuvõttes mõiste „näiline“ kasutamine oli põhjendatud, kusjuures tegemist on hinnangu, mitte faktiväitega ning selle hinnangu andmisel tugines vastustaja teenistusliku järelevalvega kogutud
faktilistele andmetele ning nende andmete kohaselt oli igati põhjendatud ja kohane kasutada sõna „näiliselt“. Eelkõige selgitab vastustaja, et teenistusliku järelevalve käigus ei esitanud PPA dokumente, kust oleks võimalik tuvastada põhjendused, miks loodi 2019. aastal keskkriminaalpolitsei koosseisu ametikohad, kuhu asjaomased viis isikut politseiteenistusse võtmisel nimetati, kusjuures PPA personalibüroo töötajate seletuste pinnalt sai teha järelduse, et selline struktuurimuudatuste tegemine ilma vastavaid põhjendusi esitamata ei ole tavapärane praktika. Vastustaja osutab ka sellele et kaebaja ise ei suutnud 02.06.2023 toimunud kohtumisel põhjendada, miks kõnealused viis isikut just PPAsse soovisid tulla.
3.4.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et politseiteenistusse vormistamine ja kohene üleviimine oli kooskõlas ATS § 33 lõikega 1, sest kuivõrd kõnealused viis isikut vormistati koheselt tagasi tööle samasse asutusse, kes nende tähtajalist üleviimist PPA-st taotlesid, ei saa olla tegemist ametniku pädevuse ja motivatsiooni suurendamise kaalutlustel tehtud üleviimisega. Seda, kuidas üleviimine asutuste vahelist koostööd saaks edendada, ei suutnud PPA vastustaja väitel teenistusliku järelevalve käigus sisuliselt põhjendada. Vastustaja viitab siseministri 06.06.2023 käskkirjale nr 1-3/84, millega teenistuslik järelevalve lõpetati ja mille punktide 1.4.4 ja 1.4.7. kohaselt tuvastati teenistuslikus järelevalves, et tähtajaline üleviimine ei ole PPA-s korraldatud läbipaistvalt ja tuvastatud isikute tähtajalise üleviimise eesmärgid ei ole selged ning et teenistuslikus järelevalves kogutud materjali hindamise tulemusena puudub veendumus, et tuvastatud isikute PPA politseiteenistusse võtmine ja kohene tähtajaline üleviimine on kooskõlas hea halduse põhimõtetega ja otsuste motiiv on kantud õigusaktides määratud ametniku tähtajalise üleviimise eesmärgist suurendada ametniku pädevust ja motivatsiooni või edendada koostööd ametiasutuste vahel.
3.5.Vastustaja ei pea kohaseks kaebaja esitatud näiteid teiste ametiisikute roteerimise kohta, märkides kokkuvõttes, et kõigi kaebaja osutatud näidete puhul oli tegemist eelnevalt politseiteenistuses olevate isikute roteerimisega, mitte selliste olukordadega, nagu asjaomase viie isiku puhul, kus isikud võeti politseiteenistusse ja kohe roteeriti tagasi asutusse, kus nad enne teenistuses olid.
3.6.Vastustaja märgib samuti, et nii teenistusliku järelevalve kokkuvõttes kui ka pressikonverentsil on selgitatud asjaolusid, millest lähtuvalt käsitleti viie isiku politseiteenistusse võtmist näilisena. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja etteheitega, et teenistusliku järelevalve objektiks olnud küsimuse seisukohast olulisi ütlusi või seletusi anda saavad isikud on jäänud ära kuulamata.
3.7.Vastustaja hinnangul tuleb kaebaja õiguste kontekstis arvestada ka seda, et kaebaja ei olnud personaalselt teenistusliku järelevalve objektiks, vaid teenistusliku järelevalve objektiks oli PPA keskkriminaalpolitsei personalitoimingute õiguspärasus alates 2018. aastast ning teenistusliku järelevalve kokkuvõttes ei ole
antud hinnangut kaebajale kui eraisikule, vaid on hinnatud PPA kui juriidilise isiku poolt kõnealuse viie isiku politseiteenistusse vormistamist. PPA personalitoimingutele antud hinnang ei saa vastustaja väitel kaebaja head nime teotada.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastustaja on 06.06.2023 avalikkusele kättesaadavaks tehtud teenistusliku järelevalve kokkuvõtte tähelepanekus nr 2 andnud põhjendamatu ehk ilmselgelt ebapiisaval faktilisel alusel põhineva hinnangu, et viis isikut võeti politseiteenistusse näiliselt ning teotanud seeläbi kaebaja kui nende viie isiku politseiteenistusse võtmise aegse PPA peadirektori head nime, mille kaitse eest oleks vastustaja avaliku võimu teostava organina pidanud iseäranis hea seisma olukorras, kus samaaegselt toimuvas kriminaalmenetluses oli kaebajale samadel asjaoludel esitatud kahtlustus süüteo toimepanemises. Selline vastustaja põhjendamatu hinnang sai põhjustada kaebajale eelkõige täiendavaid hingelisi kannatusi võrreldes nendega, mida ta pidi taluma kriminaalmenetlusest tingituna. Neil asjaoludel on kaebaja õiguste kaitseks vajalik vastustaja toimingu, mis seisnes teenistusliku järelevalve kokkuvõttes vastava hinnangu andmises, õigusvastasuse tuvastamine, mis sisuliselt täidab kaebajale tekitatud kahju heastamise funktsiooni. Kuna tegemist on hinnangu, mitte faktiväitega, ei ole siiski võimalik kohustada vastustajat selle ümber lükkamiseks.
5.Mis puudutab esiteks vastustaja seisukohta, et kaebus on lubamatu, siis nagu juba käesolevas asjas tehtud 02.08.2023 kohtumääruse punktis 8 ning 22.09.2023 kohtumääruse punktides 2.2 ja 2.3. selgitatud, tuleb lubatavaks pidada avaliku võimu teostamisel isiku hea nime teotamisega tekitatud kahju hüvitamise või heastamise eesmärgil ka hea nime teotamises seisneva toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamist, nõudmata konkreetset rahalist hüvitist. Riigivastutuse seaduse (edaspidi „RVastS“) § 9 lõikest 1 tulenevalt on avaliku võimu poolt isiku hea nime teotamise korral kohaseks õiguskaitsevahendiks eelkõige sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine. Samas on RVastS § 11 lõikes 1 sätestatud, et kannatanu võib avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Kohtupraktikas on leitud, et õigusvastase tagajärje kõrvaldamiseks võib nõuda ka au või head nime teotava väite ümber lükkamist (vt. Riigikohtu määrus kohtuasjas 3-19-1565). Eelviidatud seisukohast saab järeldada, et kui au teotamise põhjuseks ei ole väära faktiväite, vaid ebakohase väärtushinnangu esitamine, mille korral ei saa kõne alla tulla selle ümber lükkamine, peab kannatanu saama nõuda ka vastava hinnangu ebakohasuse ja seeläbi selle hinnangu andmise kui toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Lisaks sellele on kohtupraktikas peetud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt selle kohta Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-97-17 ja seal viidatud kohtupraktika). Eeltoodust järeldub, et haldusorgani poolt isiku head nime teotava avalduse tegemisega tekitatud
mittevaralise kahju hüvitamiseks võib kannatanu rahalise hüvitise asemel nõuda vastava avalduse tegemise õigusvastasuse tuvastamist. Selline nõue on rahalise hüvitise väljamõistmise nõude alternatiiv, mis võib isikule kokkuvõttes anda parema tulemuse kui rahaline hüvitis. Seejuures on oluline, et mittevaralise kahju sisuks on eelkõige hingelised kannatused ning isiku enda otsustada peab olema, milline meede põhjendamatuid kannatusi leevendab. See meede peab küll vastama kahju suurusele sõltumatu kõrvalseisja pilgu läbi, ent samavõrd kui rahaline hüvitis võib selleks olla ka hea nime teotamise tuvastamine kohtuotsusega. Isegi kui teatavat muud liiki kahju puhul võib asuda seisukohale, et ainus võimalik seda heastav meede on rahaline hüvitis, siis mainekahju puhul kindlasti mitte. Vastupidi, on pigem usutav, et paljudel juhtudel on näiteks hea nime teotamisega tekitatud kahju puhul kannatanu jaoks eeskätt oluline, et leiaks tuvastamist see, et tema kohta välja öeldu on väär või põhjendamatu.
6.Mis puudutab vastustaja etteheidet, et kaebaja ei ole vaidlustanud siseministri 06.06.2023 käskkirja nr 1-3/84, millega teenistuslik järelevalve lõpetati, siis nagu ka käesolevas asjas 22.09.2023 tehtud kohtumääruse punktis 2.3. selgitatud, ei oleks kaebaja saanud vaidlustada eelnimetatud käskkirja tühistamiskaebusega, kuna selle käskkirja näol ei ole tegemist isikute õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud haldusaktiga, mida üldse tühistamiskaebusega vaidlustada saaks. Asjaolu, et selles käskkirjas on samuti osutatud asjaomaste isikute politseiteenistusse võtmise näilisusele, ei piira ega välista kaebaja võimalusi teenistusliku järelevalve kokkuvõttes kajastatu vaidlustamiseks tema hea nime teotamise motiivil.
7.Seoses vastustaja seisukohaga, et kaebaja ei ole põhjendanud ega tõendanud kahju tekkimist, tuleb tähele panna, et mittevaralise kahju puhul ei ole kahju tekkimise või selle ulatuse objektiivne tõendamine põhimõtteliselt võimalik. Mittevaralise kahju puhul piisab sellest, kui kaebaja faktilistele asjaoludele viidates veenvalt põhjendab kahju tekkimist ning sellistel asjaoludel on kahju tekkimine usutav. On ilmne, et mingisuguseid objektiivseid tõendeid hea nime teotamisega kaasnenud mittevaralise kahju (hingeliste kannatuste, ebameeldivuste jms) kohta ei saa olemas olla. Selles olukorras ei saa kaebajalt nõuda kahju või selle ulatuse täiendavat tõendamist. On ilmne, et avaliku võimu teostava organi poolt antud ja avalikkusele teatavaks tehtud hinnang, mille kohaselt on isik midagi taunitavat, halba või seadusevastast teinud või korraldanud, saab kahjustada isiku head nime, kui see hinnang on asjaolusid arvestades põhjendamatu. Sellisel juhul saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada.
8.Käesolevas asjas ei ole pooltel vaidlust selles, et vastustaja tegi kõnealuse teenistusliku järelevalve kokkuvõtte avalikult kättesaadavaks ning kajastas selle sisu 06.06.2023 toimunud pressikonverentsil. Vaidlust ei ole eelnimetatud kokkuvõttes osutatud viie isiku politseiteenistusse võtmise faktilistes asjaoludes, eelkõige selles, et kõik need viis isikut võeti politseiteenistusse ja viidi kohe – st ilma, et nad reaalselt PPA-s politseiametniku teenistusülesandeid täitnud oleksid – politsei- ja piirivalve seaduse (edaspidi „PPVS“) §-de 63 jj alusel n-ö rotatsiooni korras üle ametikohtadele asutustes,
kus nad vahetult enne politseiteenistusse nimetamist töötasid. Vaidlust ei ole selles, et kõnealuse viie isiku politseiteenistusse võtmise ajal oli kaebaja PPA peadirektor ega ka selles, et nende isikute politseiteenistusse võtmist ja kohest rotatsiooni puudutavad PPA otsused tegi kas kaebaja ise või tehti need vähemalt tema teadmisel ja/või korraldusel. Vaidlust ei ole selles, et need viis isikut nimetati vastloodud ametikohtadele Keskkriminaalpolitseis. Vaidlust ei ole selles, et pärast politseiteenistusse võtmist ja rotatsiooni käsitlevate otsuste tegemist täitsid need viis isikut reaalselt teenistusülesandeid asutustes, kuhu nad rotatsiooni korras suunati. Küll on aga vaidlus selles, kas teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud asjaolude pinnalt võis asuda seisukohale, et kõnealuse viie isiku politseiteenistusse nimetamine oli näiline. Seega taandubki käesolevas asjas vaidlus kokkuvõttes väljendi „näiline“ kasutamise põhjendatusele.
9.Eesti keele instituudi sõnaveebis 2 on sõna „näiline“ tähendus määratletud järgmiselt: „sellist muljet jättev, mis ei vasta tegelikkusele, petlikul kujutlusel põhinev“. Samamoodi on samas allikas määratletud ka sõna „näilik“. Sõna „näilik“ on sama allika kohaselt sünonüümiks sõnale „fiktiivne“, mis on määratletud järgmiselt: „näilik, silmakirjaks, petmiseks tehtud“. Õiguskeeles kasutatakse mõistet „näilik tehing“, mida on tsiviilseadustiku üldosa seaduse §s 89 määratletud järgmiselt: „[n]äilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad“. Samuti kasutatakse õiguskeeles mõistet „fiktiivne“ – näiteks on välismaalaste seaduse § 138 lõikes 2 sätestatud, et „[a]bielu on fiktiivne, kui see on sõlmitud eesmärgiga elamisluba saada ning isikute vahel puudub tegelik perekonnaelu“. Eeltoodust saab järeldada, et tegevus on näiline, kui tegijad on sellele andnud tegelikule sisule või eesmärgile mittevastava vormi selleks, et see paistaks tegevusena, mida see päriselt ei ole. Näilise tegevuse eesmärk seega on teisi isikuid eksitada või petta, jättes neile mulje, et teatav olukord on teistsugune kui see tegelikult on. Hinnang, et teatav tegevus on näiline, on põhimõtteliselt negatiivne hinnang, mis viitab tegija(te) ebaaususele. Seda enam on see sellises olukorras, nagu käesoleval juhul, kus asjaomane hinnang anti teenistusliku järelevalve käigus sisuliselt hinnanguna kaebaja juhtimise all tegutsenud PPA tegevuse õiguspärasusele. Väljaütlemist, et viie isiku politseiteenistusse võtmine oli näiline saab mõista üksnes ja üheselt teenistusliku järelevalve läbiviimiseks pädeva organi hinnanguna, et kõnealune tegevus oli õiguslikult lubamatu. See omakorda hõlmab selgelt hinnangut, et kaebaja PPA juhina rikkus oma kohustust käituda oma teenistusülesannete täitmisel ausalt ning teha asutuse juhtimisel eesmärgipäraseid ja ratsionaalseid juhtimisotsuseid.
10.Küsimus, kas teatav tegevus on näilik või mitte, ei ole faktiküsimus. Vaidlusaluses teenistusliku järelevalve kokkuvõttes tehtud avaldus, et viie isiku politseiteenistusse
https://sonaveeb.ee/
võtmine oli näiline, ei ole seega faktiväide, vaid hinnang ehk väärtusotsustus. Kuigi hinnang teatava tegevuse õiguspärasuse kohta erineb paljudest teistest hinnangutest (nagu hinnang teatava asja ilu, teatava käitumise moraalse väärtuse vms kohta) selle poolest, et selle õigusliku hinnangu õigsus või ebaõigsus võib saada lõpliku kinnituse jõustunud kohtuotsuses, on sellegipoolest tegemist hinnanguga, mitte aga faktiväitega. Hiljuti kohtuasjas 3-19-1565 tehtud kohtuotsuses märkis Riigikohus oma varasemale kohtupraktikale viidates, et faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav ja selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav, väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega – väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (vt punkt 19). Eelnimetatud kohtuotsuses viidatud varasemas kohtuotsuses (tsiviilasi nr 3-2-1-80-13) on Riigikohus samas selgitanud, et väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist (vt punkt 36).
11.Eeltoodust järelduvalt tuleb järgnevalt kindlaks teha, kas vastustajal oli piisav faktiline alus, andmaks hinnangut, et viie isiku politseiteenistusse võtmine oli näiline. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Nagu juba eespool näidatud, sõltub teatava tegevuse näilisena kvalifitseerimine tegijate eesmärgist ja tahtest. Andmaks põhjendatud hinnangut, et viie isiku politseiteenistusse võtmine oli näiline, pidanuks vastustaja väga hoolikalt välja selgitama, mis oli vaadeldavate teenistussuhete kõigi osapoolte tahe ja eesmärgid. Neid asjaolusid vastustaja teenistusliku järelevalve käigus ilmselgelt välja selgitama ei asunud ning on kaheldav, kas nende välja selgitamine sellises menetluses üldse oleks saanud osutuda võimalikuks. Käesolevas olukorras on asjassepuutuvateks isikuteks, kelle subjektiivne arusaamine asjaomastest toimingutest (politseiteenistusse nimetamisest ja sellele vahetult järgnevast roteerimisest) välja selgitada oleks tulnud, vähemalt need viis isikut ise, nende politseiteenistusse võtmise otsustanud või nende otsuste tegemise juures olnud PPA ametnikud ning tingimata ka nende asutuste juhid, kuhu need politseiametnikud rotatsiooni korras suunati. Teenistusliku järelevalve kokkuvõttest nähtub, et ainsana õnnestus selle menetluse läbi viijatel saada seletused PPA otsuste tegemisega seotud isikutelt sh. kaebajalt. Seejuures andis kaebaja 02.06.2023 toimunud kohtumisel (dtl. 71) selgitusi selles osas, millistel eesmärkidel ja miks ta pidas asjaomase viie isiku politseiteenistusse võtmist vajalikuks. Sisuliselt on kaebaja selgitanud, et pidas nende viie isiku politseiteenistusse võtmist vajalikuks selleks, et tagada võimalus, et nad teatava aja pärast (pärast rotatsiooni lõppemist) PPAs tööle asuksid ehk teisisõnu selleks, et siduda need isikud PPAga tulevikku silmas pidades. Sellist eesmärgipüstitust ei saa pidada ilmselgelt arulagedaks või seaduse mõttega selges vastuolus olevaks. Selleks aga, et hinnata, kas kaebaja PPA juhina sellisest eesmärgist tegelikult lähtus, oleks igal juhul olnud vaja saada ka teiste asjassepuutuvate isikute seletused, mida vastustaja teadupoolest ei kogunud. Teenistusliku järelevalve kokkuvõttes ei ole samas kaebaja
öeldut sisuliselt analüüsitud, vaid keskendutud sellele, et sellekohaseid põhjendusi ei nähtunud PPA personalidokumentidest. Veelgi enam ei ole aga teenistusliku järelevalve käigus võetud seletusi teistelt asjassepuutuvatelt isikutelt. Möönan, et mitmetel neist ei pruukinud olla kohustust vastustaja ametnikele selgitusi anda, ent nende andmete puudumisel ei saanud vastustaja asuda niisama seisukohale, et isikute politseiteenistusse võtmine oli näiline. Parimal juhul võis vastustaja PPA personalidokumentatsiooni ning menetluse käigus ära kuulatud ametiisikute selgituste pinnalt teha järelduse, et asjaomase viie isiku politseiteenistusse võtmise põhjusi ja eesmärke käsitlevad andmed olid puudulikud või polnud võimalik nende teenistusse võtmise põhjusi kindlaks teha. Kusjuures nimelt viimast ongi vastustaja teenistusliku järelevalve kokkuvõtte lk 6 leidnud, märkides, et „[ü]lejäänud tuvastatud isikute politseiteenistusse võtmise põhjendusi ja eesmärke ei olnud teenistuslikus järelevalves võimalik tõendatavalt välja selgitada“. Juba pelgalt see seisukoht läheb vastuollu hinnanguga, et kõnealuse viie isiku teenistusse võtmine oli „näiline“. Olukorras, kus vastustaja on möönnud, et viiest isikust nelja osas ei suutnud ta nende politseiteenistusse võtmise põhjendusi kindlaks teha, ei ole võimalik teha järeldust, et need viis isikut võeti politseiteenistusse näiliselt.
12.Mis puudutab teenistusliku järelevalve kokkuvõtte lk 6 esitatud seisukohta, et Y võeti politseiteenistusse eesmärgiga luua talle võimalus seaduses toodud nõuete täitmisel taotleda politseiametniku väljateenitud aastate pensioni, siis sellist järeldust on vastustaja põhjendanud viitega ühele ainsale elektronkirjale. Sellest elektronkirjast ei saa ilma täiendavaid seletusi võtmata ning muid asjaolusid igakülgselt kaalumata teha järeldust, et juba Y politseiteenistusse nimetamisel lepiti kokku, et ta tegelikult tulevikus PPA-s tööle ei hakka. Seda, mis oli selle e-kirja saatmise mõte ja eesmärk ning kuidas see haakub muude asjaoludega, ei ole vastustaja teenistusliku järelevalve käigus tegelikult välja selgitanud. Muuhulgas ei ole vastustaja analüüsinud küsimust, kas mingisugused muud asjaolud võiksid rääkida selle poolt, et Y siiski soovis tulevikus PPA teenistusse asuda. Eelkõige ei ole selle kohta saadud menetluse käigus selgitusi Y. Kaebaja on oma kaebuses esile toonud mitu asjaolu, mis seevastu viitavad sellele, et Y oli tulevikus plaan PPA ridadesse tööle asuda. Sellekohaste kaebaja väidete õigsust ei ole siinkohal aga isegi vaja hakata kontrollima, sest ilmselgelt ei ole neid asjaolusid vastustaja omapoolse hinnangu andmisel – st Y teenistusse võtmise näiliseks kvalifitseerimisel – ei välja selgitanud ega arvesse võtnud. Selles, et nii Y kui ülejäänud nelja isiku jaoks oli politseiteenistusse asumise motivaatoriks tulevikus politseipensioni saamise võimalus, ei ole iseenesest põhjust kahelda. Unustada ei saa aga seda, et politseiteenistusse võtmise ja varasemasse asutusse tagasi roteerimisega muutus siiski asjaomaste isikute õiguslik staatus. Väitmaks, et nende politseiteenistusse võtmine oli näiline, peaks olema tõendatud, et ei neil ega PPA-l ei olnud tegelikku soovi luua politseiteenistusse võtmisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi, sh tekitada neile isikutele õigusi ja kohustusi, mis kaasnevad politseiteenistusse nimetamisega ja mille poolest erineb teise asutusse roteeritud politseiametniku staatus selles teises asutuses töötava muu isiku staatusest. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et vastustaja võis – arvestades teavet, mis talle kättesaadav oli – asuda seisukohale, et Y ja
ülejäänud nelja isiku politseiteenistusse võtmise eesmärgipärasus ja/või otstarbekus „tundub kahtlane/küsitav“, siis ühelgi juhul ei saanud nende andmete (ja muude andmete puudumise) pinnalt teha järeldust, et nende teenistusse võtmine „oli näiline“.
13.Lisaks eeltoodule tuleb arvesse võtta, et avaliku võimu poolt mistahes hinnangute andmine peab olema eesmärgipärane. Antud juhul viis vastustaja läbi teenistuslikku järelevalvet, mille eesmärk on Vabariigi Valitsuse seaduse § 93 lg 1 kohaselt valitsemisala asutuse (nagu seda on PPA) tegevuse õiguspärasuse ja otstarbekuse kontrollimine. Selle eesmärgiga ei saa aga õigustada mistahes hinnangute andmist, vaid teenistusliku järelevalve käigus antavad hinnangud peavad olema seostatavad teenistusliku järelevalve lõpptulemusena tehtavate otsustega või kontrollitava organi tegevuse edasiseks paremaks korraldamiseks antavate soovitustega. Konkreetse haldusakti õigusvastasuse või ebaotstarbekuse tuvastamine on teenistusliku järelevalve käigus vajalik ja lubatav eelkõige siis, kui järelevalvet teostav asutus kavatseb kasutada VVS § 93 lõikes 2 sätestatud võimalusi haldusakt kehtetuks tunnistada või teha ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks. Antud juhul siseminister ühtki sellist meedet ei võtnud. 06.06.2023 käskkirjast (dtl. 180), millega minister teenistusliku järelevalve lõpetas, ei nähtu, et isegi oleks kaalutud mõne sellise meetme võtmist. Minister on piirdunud esiteks sellega, et pannud Siseministeeriumi personaliosakonnale ülesande töötada välja teatavad üldpõhimõtted ning teiseks teinud PPAle ettepaneku kaks ametikohta kaotada või tähtajaline üleviimine lõpetada. Selline ettepanek on soovitus, mitte ettekirjutus teatava soorituse tegemiseks. Sellise lõppotsuse tegemiseks võis teenistusliku järelevalve käigus tuvastatud asjaolude pinnalt ehk teha teenistusliku järelevalve kokkuvõtte punktis 4 sõnastatud järelduse, et „tähtajaline üleviimine ei ole PPA-s korraldatud läbipaistvalt ja tuvastatud isikute tähtajalise üleviimise eesmärgid ei ole selged“ või punktis 7 tehtud järelduse, et „puudub veendumus, et tuvastatud isikute PPA politseiteenistusse võtmine ja kohene tähtajaline üleviimine on kooskõlas hea halduse põhimõtetega ja otsuste motiiv on kantud õigusaktides määratud ametniku tähtajalise üleviimise eesmärgist“, mitte aga järeldust, et nende viie isiku (eespool toodud tsitaatides nimetatud „tuvastatud isikud“) politseiteenistusse võtmine oli näiline.
14.Põhiline asjaolu, millele vastustaja hinnang tugineb, on see, et PPA asjassepuutuvas dokumentatsioonis ei olnud talletatud põhjendusi, miks asjaomased viis isikut politseiteenistusse võeti ja kuidas oli nende politseiteenistusse võtmine ja kohene rotatsiooni korras teise asutusse saatmine vajalik PPA ülesannete täitmiseks või PPA huvides. Samas ei nähtu teenistusliku järelevalve kokkuvõttest ei seda, et millistest konkreetsetest õigusaktidest tulenevaid kohustusi selliste põhjenduste dokumentides talletamata jätmisel rikuti või kui põhjalikud ja üksikasjalikud need põhjendused oleksid pidanud olema, pidades silmas eeskätt seda, et konkreetsel juhul roteeriti asjaomased isikud vastavalt kas julgeolekuasutusse või kaitseväeluurega tegelevasse asutusse, mille puhul on ilmne, ent üksikasjalike põhjenduste personalidokumentatsioonis talletamine ei pruugi olla otstarbekas. Teisalt on vastustaja eeskätt 06.06.2023 pressikonverentsil põhjalikud käsitlenud kõnealuse viie isiku rotatsiooni vastavust ATS § 33 lõikes 1
sätestatud eesmärkidele, ent PPVS sätteid silmas pidades on vähemalt küsitav, kas eelviidatud ATS säte politseiteenistuses otseselt kohaldatav on. Kuna asjaomase normi kohaldamine ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vajalik, et siinkohal tarvidust võtta selles osas lõplikku seisukohta, ent on vähemalt vaieldav, kas politseiametniku teise asutusse roteerimise eesmärgid peavad rangelt piirduma ATS § 33 lõikes 1 sätestatuga, pidades silmas, et PPVS § 63 lg 1 selliseid eesmärke ei sätesta ning PPVS § 1 lg 6 kohaselt laieneb ATS politseiteenistusele PPVS-ist tulenevate erisustega. Seejuures on PPVS §-s 64 sõnaselgelt viidatud ATS § 33 lõikele 4, mis käsitleb tähtajalise üleviimise korral teisele ametikohale nimetamist määratud ajaks ja selle pikendamist. Muus osas saab aga tõdeda, et teise asutusse roteerimise lubatavuse alused on täielikult reguleeritud PPVS §-s 63, kus seda pole seotud mingisuguste konkreetsete eesmärkidega, vaid ainsaks eelduseks on politseiametniku nõusolek ja see, et see teine ametikoht eeldab politseiametniku erialast ettevalmistust. Ent isegi juhul kui asuda seisukohale, et politseiametniku roteerimise eesmärgid peavad rangelt kattuma ATS § 33 lõikes 1 sätestatutega, ei saa asjaolust, et teenistusliku järelevalve käigus ei suudetud veenvalt tuvastada nende viie isiku politseiteenistusse võtmise ja roteerimise põhjendusi ja samas leidis tuvastamist, et politseiteenistusse asumise tulemusena võib neil tekkida õigus politseipensionile (millist õigust neil vastasel juhul tekkida ei saaks), teha järeldust, et nende politseiteenistusse võtmine oli näiline. Isegi juhul kui võtta seisukoht, et nende viie isiku politseiteenistusse võtmisest PPA-le saadav kasu ei ole selge, ei saa väita, et tegemist oli näilise teenistusse võtmisega. PPVS §-st 63 ei nähtu, et roteerimisest peaks mingisugust kasu saama PPA, pigem vastupidi – rotatsiooni eesmärk on anda võimalus muule asutusele saada tähtajaliselt enda teenistusse politseikogemusega inimene, kes soovib hiljem politseisse naasta. Seejuures on kaebaja õigesti osutanud ka sellele, et ühestki õigusnormist ega rotatsiooni olemusest ei tulene, et politseiametniku teise asutusse roteerimisel peaks tingimata üksikasjalikult määratlema, milliseid ülesandeid see ametnik pärast rotatsiooni lõppu PPAs täitma asub või detailselt kirjeldama rotatsioonist saadavat kasu PPA jaoks. Väitmaks selles olukorras, et isikute teenistusse võtmine oli näiline, pidanuks vastustaja veenvalt ära näitama, et vähemalt kaebaja ja nende viie isiku vahel oli üksmeel selles, et politseitööd need viis isikut vähemalt eelduslikult kunagi tegema ei asu. Seda vastustaja tuvastanud ei ole, kuna tegelikult ei ole ta kontrollinud asjassepuutuvate isikute tahtega seotud asjaolusid.
15.Mis puudutab seda, et vastustaja ametnik selgitas muuhulgas määratluse „näiline“ kasutamist 06.06.2023 pressikonverentsil, siis need selgitused ei ole siiski sellised, mis selgelt negatiivse ja põhjendamatu hinnangu andmist pehmendaksid või mille pinnalt oleks keskmine inimene, kellele pressikonverentsil avaldatu ja teenistusliku järelevalve kokkuvõttest nähtuv sai teatavaks ajakirjanduse vahendusel, pidanud aru saama, et sõnaga „näiline“ on vastustaja pidanud silmas hoopis midagi muud, kui on selle sõna tavatähendus. Asjaolu, et ajakirjandusväljaanded keskendusid teenistusliku järelevalve kokkuvõtet ja seda käsitlenud pressikonverentsi kajastades sõnale „näiline“, ei olnud tingitud mitte ajakirjanike väärtõlgendusest, vaid sellest, et just seda väljendit oli
vastustaja kasutanud. Vastustajale pidi olema mõistetav, et teema ajakirjanduslikus kajastuses satub kesksele kohale just see mõiste.
16.Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on leitud, et hea nime teotamisega on hinnangu puhul tegemist eelkõige siis kui hinnang on ilmselgelt meelevaldne. Põhiseaduse kommentaarides on selle kohta märgitud, et „[v]äärtushinnang loetakse põhjendatuks, kui see ei ole pelgalt spekulatiivne, vaid sellise hinnangu andmiseks on olemas üldine (objektiivne) faktiline baas, mille põhjal eri inimesed võivad teha ka erinevaid järeldusi“3. Avaliku võimu poolt teatava tegevuse lubatavust või õiguspärasust käsitleva hinnangu puhul ei piisa aga pelgalt sellest, et tegemist on ühega paljudest võimalikest järeldustest. Haldusorgani poolt avaliku võimu teostamise raames võetud seisukohal on põhimõtteliselt suurem kaal kui mistahes muu isiku väljaütlemisel ja sestap peab hinnangu aluseks olev faktiline baas olema keskmisest tugevam. Piisavalt tugeva faktilise baasi puudumisel tuleb kas hinnangu andmisest loobuda või väga selgelt ära märkida, et antav hinnang võib edaspidi asjaolude täpsustumisel muutuda. Avaliku võimu väljaütlemised peavad olema autoriteetsed ning selle raames antavad hinnangud ei pea tingimata olema ainuvõimalikud, küll aga väga tõsiselt põhjendatud. Seetõttu peab avaliku võimu nimel tehtud väljaütlemistes olema ka sõnade valikul iseäranis hoolas. Antud juhul tuleb nõustuda kaebajaga ka selles, et sõna „näiline“ kasutamine ei olnud juhuslik keelevääratus, vaid teenistusliku järelevalve koostamisel tehtud selge valiku tulemus ning sellise valiku tegemine oli teenistusliku järelevalve käigus tegelikult tuvastatud asjaolude kogumi pinnalt ilmselgelt põhjendamatu.
17.Iseäranis problemaatiline on vastustaja poolse hinnangu andmine antud juhul aga selle hinnangu andmise üldist konteksti silmas pidades. Nimelt oli teenistusliku juurdluse kokkuvõtte koostamise ja avalikkusele kättesaadavaks tegemise ajaks üldteada, et on alustatud kriminaalmenetlust, kahtlustades muuhulgas kaebajat kelmusele kaasa aitamises. Sõltumata sellest, kas kahtlustuse täpne sisu oli vastustajale teada või mitte, oli ka pelgalt ajakirjanduses avaldatud teabe pinnalt üheselt mõistetav, et kaebajat kahtlustatakse selles, et ta leppis Y kokku, et viimane vormistatakse näiliselt PPA teenistusse politseiametnikuna selleks, et Y tekiks õigus politseipensionile. Avalik oli teave, et kahtlustus on kaebajale esitatud KarS § 209 järgi, mille dispositsioonis on karistatavat tegu kirjeldatud järgmiselt: „teisele isikule varalise kahju tekitamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil“. Seega pidi vastustajale igal juhul teada olema, et kaebajale esitatud kahtlustuse aluseks on need samad asjaolud, millest lähtudes andis vastustaja teenistusliku järelevalve kokkuvõttes oma hinnangu. Selles olukorras tuleb vastustaja hinnangut, et Y võeti politseiteenistuse näiliselt ja et sellega oli seotud kaebaja, mõista nii, et vastustaja arvates vastas kaebaja tegevus KarS § 209 nimetatud süüteo objektiivse teokoosseisu tunnustele selles osas, et Y politseiteenistusse võtmise näol oli tegemist tegelikest asjaoludest
Vt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020, kättesaadav https://pohiseadus.ee , § 17 komm. 13
teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisega. Olukorras, kus ühelt poolt polnud vastustajal sellise hinnangu andmiseks mitte mingisugust teenistusliku järelevalve eesmärgist ja teenistusliku järelevalve lõppotsuse sisust lähtuvat vajadust ning kus teisalt puudus ka selle hinnangu andmiseks piisav faktiline baas (ehk vastustaja ei olnud piisava põhjalikkusega selgitanud välja asjaolusid, mille pinnalt saanuks teha põhjendatud järelduse asjaomaste isikute tahte, kavatsuste ja eesmärkide kohta), läheb sellise hinnangu andmine selgesse vastuollu kaebaja õigusega süütuse presumptsioonile. Kohustus juhinduda süütuse presumptsioonist ei lasu üksnes kriminaalmenetlust läbi viivatel organitel ja kriminaalasja lahendaval kohtul, vaid sellest peavad juhinduma oma väljaütlemistes ka kõik muud avaliku võimu organid. Olukorras, kus isikule on esitatud kahtlustus kuriteo toime panemises, tuleb tema head nime kahtlustuse esemeks olevate tegudega seoses kaitsta veelgi tõhusamalt kui muudes olukordades. Selle nõude vastu on vastustaja selgelt eksinud. Eelnev ei tähenda kaugeltki seda, et haldusorgan ei võiks võtta seisukohta teatavate asjaolude või teatava tegevuse õiguspärasuse kohta üksnes sel põhjusel, et sama tegevus on kriminaalmenetluse esemeks. Sellise paralleelse seisukoha võtmine võib avaliku võimu ülesannete täitmiseks vajalik olla. Näiteks on mõeldav, et olukorras, kus isikut kahtlustatakse või süüdistatakse maksukelmuse toime panemises, peab maksuhaldur teatava maksukohustuse kindlaks määramisel andma maksuõigusliku hinnangu ka sellistele tegudele, millega seoses on kellelegi kahtlustus või süüdistus esitatud. Samuti on võimalik, et kriminaalmenetluse esemeks olevatele tegudele on vajalik hinnang anda näiteks distsiplinaarmenetluses või mistahes muu haldusotsuse tegemisel. Antud juhul on aga ilmne, mingisugust sellist vajadust vastustajal ei olnud.
18.Haldusasjas 3-19-1565 tehtud kohtuotsuses pidas Riigikohus õigeks võtta ebakohase hinnanguga tekitatud mittevaralise kahju hindamisel arvesse ka seda, kas hinnang, mida võis tajuda teenimatult negatiivsena, tekitas kaebajatele täiendavaid üleelamisi võrreldes pelga kriminaalmenetlusest pressikonverentsil teavitamisega. Erinevalt eeltoodud Riigikohtu lahendis käsitletud juhtumist, tuleb käesoleval juhul tõdeda, et vastustaja negatiivne hinnang põhjustas kaebajale täiendavaid üleelamisi võrreldes sellega, mida ta pidi taluma seoses käimasoleva kriminaalmenetlusega. Viidatud Riigikohtu lahendis käsitleti nimelt olukorda, kus prokurör, olles avalikkust teavitanud kriminaalmenetluse alustamisest, andis hinnangu, mida sai mõista selliselt, et kahtlustatavad on võtnud altkäemaksu. Käesoleval juhul ei andnud sellist hinnangut aga prokurör, vaid vastustaja ehk kriminaalmenetluse seisukohast kõrvalseisja ja samas autoriteetne riigiorgan. Riigikohtu käsitletud juhtumil võiski tegu olla ühe hooletult väljaöeldud lausega, nagu Riigikohus tõdes, ent see lause öeldi samaaegselt sellega, kui avalikkust teavitati kriminaalmenetluse alustamisest ja selgitati üheselt, et tõde selgitatakse välja selle kriminaalmenetluse käigus. Liiati võib eeldada, et Prokuratuuri funktsioone silmas pidades mõistab keskmine inimene prokuröri välja öeldut pigem nii, et tegemist on n-ö ühe poole seisukohaga, mille õigsus või ebaõigsus selgub tulevikus tehtavas kohtuotsuses. Käesoleval juhul on olukord teistsugune – vastustaja on andnud kriminaalmenetlusest sõltumatu kõrvalseisja arvamuse. Selline negatiivne hinnang,
põhjustab kaebajale, kes niigi peab vaeva nägema oma kaitsmiseks kriminaalmenetluses, täiendavaid üleelamisi ja ebameeldivusi. Lihtsustatult öeldes on usutav, et sellise hinnangu taustal on kaebajal märksa raskem veenda avalikkust üldiselt või ükskõik millist konkreetset inimest, kellega tal on mingisugusel põhjusel vaja suhelda, selles, et ta ei ole valesti käitunud.
19.Eeltoodut silmas pidades on vastustaja poolt teenistusliku järelevalve kokkuvõttes antud hinnang, et viis isikut võeti politseiteenistusse näiliselt, põhjendamatu ning selle hinnangu andmisega on vastustaja teotanud kaebaja head nime, minnes seejuures ka vastuollu kaebaja õigusega süütuse presumptsioonile. Neil asjaoludel on vastustaja toiminud õigusvastaselt. Kuna tegemist on väärtushinnangu, mitte ebaõige faktiväitega, ei saa panna vastustajale kohustust selle ümber lükkamiseks. Ümber lükata saab üksnes faktiväiteid, mitte hinnanguid4. Seetõttu tuleb kohustamisnõue rahuldamata jätta.
20.Mis puudutab viimaks kaebaja esitatud näiteid PPA ja/või Kaitsepolitseiameti ametnike varasema roteerimispraktika kohta, siis pole neid näiteid vaja siinkohal analüüsida, kuna see analüüs ei saaks mõjutada käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni. Sel põhjusel tuleb tähelepanuta jätta kaebaja 29.11.2023 menetlusdokumendis esitatud uued seisukohad ja sellele lisatud tõendid ning puudub vajadus asja arutamise uuendamiseks, mida soovis vastustaja oma 30.11.2023 menetlusdokumendis. Siiski tuleb märkida, et käesolevas kohtumenetluses on pooled kõiki neid näiteid käsitledes lähtunud põhimõtteliselt erinevatest vaatenurkadest. Vastustaja on oma käsitluses kesksele kohale asetanud küsimuse, kas teatav isik oli rotatsiooni puudutava otsuse tegemise hetkel politseiteenistuses või mitte. Kaebaja seevastu on neid näiteid analüüsides keskendunud küsimusele, kas nende näidete puhul erines rotatsiooni eesmärk (ja eeldatavad tulemused/kasu PPA seisukohast) põhimõtteliselt vaidlusaluses teenistusliku järelevalve kokkuvõttes osutatud viie isiku omast. Seejuures leiab kaebaja sisuliselt, et kui asuda seisukohale, et asjaomase viie isiku politseiteenistusse võtmine oli põhjendamatu (kuna nad roteeriti kohe), siis samavõrd oli põhjendamatu ka näidetes nimetatud isikute politseiteenistusse jätmine (sest polnud põhjendatud lootust, et nad mingisuguse ettenähtava aja jooksul tegelikult PPAs teenistusülesandeid taas täitma asuvad). Kuna vastustaja teenistusliku järelevalve käigus neid näiteid sisuliselt hinnanud ei ole, ei ole seda vaja teha ka siinkohal, ent kui küsimus on selles, kas teatavate isikute politseiteenistusse võtmine oli näiline, siis tuleb igasuguses seda puudutavas analüüsis – sealhulgas võimalikke sarnaseid juhtumeid käsitleva varasema praktika analüüsimisel – lähtuda sisust, mitte vormist ehk teisisõnu hinnata neid näiteid lähtudes kaebaja valitud vaatenurgast.
21.HkMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse
Vt selle kohta Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020, kättesaadav https://pohiseadus.ee; § 17 komm 13 ja seal viidatud kohtupraktika.
rahuldamisega. Antud juhul kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt – esiteks, teatavate algses kaebuses esitatud nõuete osas on kaebus 02.08.2023 kohtumäärusega tagastatud, teiseks jääb rahuldamata kaebuses esitatud ebaõige väite ümber lükkamiseks kohustamise nõue. Neil asjaoludel saab kaebuse lugeda rahuldatuks umbes pooles ulatuses. Kaebaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt välja õigusabikulu 8772 eurot, mis vastab 43 tunnile esindaja tööle ning 40 euro suurune riigilõiv. Esindaja kuluna HkMS § 103 lg 1 punkti 1 tähenduses on välja mõistetavad kulud, mis seonduvad vahetult kohtumenetlusega ehk menetlusdokumentide koostamise, kohtumenetluse ajal kohtu ja teiste menetlusosalistega suhtlemise, kohtuistungil või kohtulikel toimingutel osalemisega. Kulud, mis seonduvad esindaja poolt kohtumenetluses vaidluse all olevate küsimustes menetlusosalise huvide esindamisega väljaspool kohut, ei ole sellisteks kuludeks, nagu pole seda ka näiteks kohtumenetlusele eelnevas haldusmenetluses või vaidemenetluses kantud õigusabikulud. Neil asjaoludel ei saa põhjendatuks pidada kaebaja neid kulusid, mis seonduvad ajakirjanduses intervjuude andmisega, mis on liiati antud enne käesoleva kaebuse koostamist (arve spetsifikatsiooni viis esimest rida, kokku 3+1+0,5+1+2=7,5 tundi). Ülejäänud osas (st 43—7,5=35,5 tundi) ei ole õigusabikulu põhimõtteliselt ülemäärane ehk on kooskõlas tehtud töö mahuga. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele umbes pooles ulatuses, tuleb kaebaja kasuks välja mõista pool eelnimetatud menetluskuludest ehk kulu, mis vastab umbes 17,75 tunnile esindaja tööle ehk 17,15x204=3621 eurot. Kaebaja on tasunud riigilõivu 20 eurot, mis tuleb samuti välja mõista. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 3641 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.