2.Jätta kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. jaanuar 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas Viru Vanglas kinnipeetavana viibiv kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu, milles nõudis hüvitist 1500 eurot selle eest, et kaebajal ei võimaldatud abikaasa ja vennaga lühiajalistel kokkusaamistel suhelda ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefonita. Kaebaja hinnangul sekkus vangla ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja perekonnaellu. Kaebajal toimusid kokkusaamised abikaasaga 12. mail 2018, 10. juulil 2018, 13. oktoobril 2018, 24. oktoobril 2019, 29. oktoobril 2019 ja 17. oktoobril 2020 ning vennaga 17. juulil 2018, 23. juulil 2019 ja 9. juulil 2020. Kokkusaamine läbi klaasist vaheseina takistab kinnipeetaval oma perekonnaliikmetega normaalselt suhelda. Kaebajale põhjustati mittevaralist kahju. Kaebaja jaoks oli alandav, et ta pidi oma lähedastega kohtuma lühiajalistel kokkusaamistel läbi eraldava klaasseina ja suhtlema läbi
sisetelefoni. Kaebaja kannatas seetõttu hingeliselt ja emotsionaalselt. Ta tundis süütunnet ja häbi, et vangla on loonud mulje, et kaebaja on nii ohtlik, et isegi oma lähedastega ei tohi kokku puutuda. Vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 31 lg 2 (imperatiivne nõue klaasist vaheseinale) on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. Kaebajas palus tunnistada VSkE § 31 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta säte asjas kohaldamata või alternatiivselt kohaldada asjas otse Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) ja EIK praktikat.
2.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei saa kokkusaamiste avaldustest järeldada, et vangla pidanuks omal initsiatiivil asuma uurima, kas esines vajadus klaasita kokkusaamiseks. Pika aja jooksul kaebaja ise ei vaidlustanud seda, et vangla võimaldas talle klaasiga kokkusaamisi. Sellega jättis ta täitmata riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 kirjeldatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise nõude. Kaebusest võib järeldada, et kaebaja peab kahju tekkimise põhjuseks pigem üldaktist tulenevat mõju, mitte niivõrd vangla tegevust.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata 28. veebruari 2023. a otsusega.
4.Halduskohus leidis, et kaebaja õiguste intensiivset riivet ei ole võimalik asja materjalide põhjal jaatada. Ei ole selge, kuidas muus osas tavapärastel tingimustel toimunud kokkusaamistel saanuks olla kaebajat alandav iseloom. Kaebaja märkis, et klaasist vaheseinaga eraldatult kokkusaamiste võimaldamine on Viru Vanglas tavapärane praktika. Seega ei olnud tegemist otseselt kaebajat häbimärgistaval viisil kokkusaamiste võimaldamisega. Lühiajaliste kokkusaamiste taotlustes ei ole kaebaja kordagi taotlenud kokkusaamise korraldamist klaasist vaheseinata ruumis ega avaldanud vastustajale muul viisil rahulolematust kokkusaamiste korraldusega. Kohustamisnõue olnuks kohane õiguskaitsevahend klaasist vaheseinata kokkusaamiste võimaldamise eesmärgi saavutamiseks. Kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ei ole täidetud kahjunõude rahuldamise eeldus – nõue ammendada esmased õiguskaitsevahendid.
5.Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine osutab kaudselt ka kaebaja enda suhtumisele kokkusaamiste korraldusse. Olukorras, kus kaebaja enam kui kahe aasta jooksul ei võtnud mingeid samme kokkusaamiste korralduse muutmiseks, ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et vaheseina kasutamine kokkusaamistel põhjustas talle tugevaid psüühilisi kannatusi ja alandustunnet.
6.Kaebaja väited oma üleelamiste kohta on üldsõnalised ja trafaretsed ning suures osas kattuvad sõna-sõnalt asjas nr 3-21-129 esitatud teise kinnipeetava põhjendustega ega lähe kokku kaebaja enda täiesti passiivse käitumisega väidetavate rikkumiste ajal. On ilmne, et vangla otsus kasutada kaebajaga toimunud lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina oli kantud vajadusest tagada vangla julgeolek. Vangistusseaduse (VangS) § 66 lg 1 kohaselt on vanglal kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja VSkE täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Lühiajalistel kokkusaamistel esineb suur oht keelatud esemete üleandmiseks, mis vanglasse sattudes võivad tõsiselt ohustada vangla julgeolekut. Nendel asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et kaebaja puhul oleks vaheseinaga eraldamise otsus olnud õigusvastane VangS § 24 lg-s 1 sätestatud kaalutlusvolituse rikkumise tõttu. Vastavalt ei oleks alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks isegi juhul, kui kahelda VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasuses. Seetõttu ei ole VSkE § 31 lg 2 asja lahendamisel asjasse puutuv norm ning puudub vajadus selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.
7.Klaasist vaheseinaga eraldamise kasutamine lühiajalisel kokkusaamisel ei ole keelatud ka EIK praktika kohaselt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses palub kaebaja lahendada asi EIK 1. märtsi 2022. a otsuse asjas Kalda vs Eesti eeskujul. EIK seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas. Kaebaja hinnangul on halduskohus jätnud tähelepanuta kaebaja väited ja taotluse kohaldada vahetult EIÕK-t, arvestades EIK praktikat. Vastustaja kohaldas klaasist vaheseina kokkusaamistel kõigile ühetaoliselt, kuna vanglas ei olegi klaasist vaheseinata ruume. Kaebaja ei pidanud esitama kohustamisnõuet kokkusaamise võimaldamiseks klaasist vaheseinata, sest see nõue olnuks perspektiivitu. Olukorras, kus VSkE § 31 lg 2 järgi oli piirangu kohaldamine automaatne ja vastustajagi tunnistab sellist praktikat, ei saa kohus asuda vastustaja asemel põhjendama kahjunõude rahuldamata jätmist esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisega. VangS § 24 lg-st 1 ei tulene vastustaja õigus automaatselt eraldada kokkusaamisel kaebaja tema perekonnaliikmetest vaheseinaga. Kaebaja palub jätta VSkE § 31 lg 2 kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks, samuti kohaldada EIÕK art-t 8. EIK on märkinud, et konventsiooni kaitsealasse jäävate kaebuste puhul ei pea isik mittevaralist kahju tõendama. Psüühhilisi kannatusi tuleb mittevastavate kinnipidamistingimuste korral eeldada. Kaebaja on kaebuses piisavalt selgitanud, milles seisneb talle tekitatud mittevaraline kahju.
9.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
11.Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et EIK 1. märtsi 2022 otsusega lahendatud asjale Kalda vs Eesti sarnaselt tuleks ka kaebaja kasuks välja mõista rahaline hüvitis. Kaebaja hinnangul on hüvitise väljamõistmiseks piisav juba fakt, et vastustaja korraldas kokkusaamisi klaasvaheseinaga eraldatult. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
12.Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 ja § 9 lg-le 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramine õigustatud, kui isikule õigusvastaselt põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve õigusvastase riivega. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramiseks kaebaja õiguste riive olema piisavalt intensiivne ja põhjustama hingelisi üleelamisi. Kaebaja nõude osas ei ole selge, kas vastustaja tegevust üldse saab pidada õigusvastaseks. Kui kaebaja ei olegi teisel viisil kokkusaamisteks soovi avaldanud, siis vastavalt ei ole vastustaja ka keeldunud kokkusaamisi klaasvaheseinata korraldamast. Ka kaebaja viidatud EIK praktika valguses ei ole põhjust pidada õigusvastaseks kokkusaamiste korraldamist klaasvaheseinaga ruumis, kui vastustaja kinnipeetava taotlusel otsustaks igal üksikul juhul kokkusaamise võimaldamise klaasvaheseina kasutamata nii nagu selle näeb ette VSkE § 31 lg 21 praegusel ajal. Samas tuleb nõustuda, et tulemus oleks õigusvastane juhul, kui vastustaja kinnipeetava taotluse lahendamisel ei saakski otsustada kokkusaamise võimaldamist vaheseinaga eraldamist kasutamata.
13.Olukorras, kus kaebaja leidis, et kokkusaamine lähedastest klaasvaheseinaga eraldatud riivab intensiivselt tema õigust perekonnaelule ja alandab väärikust, oli kaebajal võimalik taotleda kokkusaamiste võimaldamist vaheseinata ruumis. Vastustaja keeldumine võimaldada kokkusaamisi vaheseinata ruumis olnuks vaidlustatav vaidega ja vajadusel ka kaebuse esitamisega halduskohtusse. Seejuures saanuks kaebaja taotleda halduskohtult ka kohest õiguskaitset esialgse õiguskaitse meetme rakendamise kaudu. Ringkonnakohus on endiselt haldusasja nr 3-21-129 lahendades väljendatud seisukohal, et asjakohase taotluse esitamata jätmisest ja sellele järgnevalt õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisest ilmneb kaebaja suhtumine olukorda. Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu olnuks vastustajal kohustus omal algatusel hinnata lühiajaliste kokkusaamiste mõju kaebajale ja sõltumata kaebaja tahtest siiski kaaluda igakordselt, kas oleks põhjendatud kokkusaamise korraldamine klaasvaheseinata ruumis. Halduskohus märkis põhjendatult, et vaidlusaluste kokkusaamiste toimumise perioodil, s.o ca kahe aasta jooksul ei võtnud kaebaja ette samme kokkusaamiste korralduse muutmiseks. Seetõttu ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et vaheseina kasutamine kokkusaamistel põhjustas talle tugevaid psüühilisi kannatusi ja alandustunnet. Kaebaja väite usaldusväärsust kahandab seegi, et kaebaja ka muus vormis ei andnud märku rahulolematusest kokkusaamiste korraldusega. Kaebaja käitumine viitab, et kokkusaamiste korraldus kaebaja enda arusaamisel ei riivanud kuigivõrd intensiivselt tema era- ja perekonnaelu puutumatust.
14.Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi selle kohta, miks ta kokkusaamiste ajal talus klaasvaheseina kasutamist sellele vastuseisu avaldamata ning alles hiljem on asunud väitma tugevaid hingelisi üleelamisi. Ringkonnakohus peab kaebaja tegevust ja reaktsiooni kokkusaamiste taotlemisel ning toimumisel usaldusväärsemaks indikaatoriks kaebaja tegeliku meeleseisundi kohta, kui hüvitise taotlemisel enam kui aasta hiljem esitatud väiteid. Kui kokkusaamiste taotlemise ega toimumisega seoses kaebaja ei pidanud vajalikuks avaldada vastustajale tahet kokkusaamisteks vaheseinata ruumis ega osutanud kokkusaamiste korraldusest tulenevale isikuõiguste intensiivsele riivele, näitab see, et ta ise ei tajunud klaasvaheseina kasutamist olulise piiranguna. See viib järeldusele, et kaebuse väited on otsitud rahalise hüvitise saamise lootuses ega kajasta kaebaja tegelikke läbielamisi.
15.Kaebaja on apellatsioonkaebuses olulises osas keskendunud EIK 1. märtsi 2022 otsusele asja Kalda vs Eesti, samuti põhjendustele selle kohta, miks VSkE § 31 lg 2 ei ole põhiseadusega kooskõlas. Seejuures vaatab kaebaja aga jätkuvalt mööda sellest, et praeguse vaidluse asjaolud ei kattu EIK poolt lahendatud asja asjaoludega. Nimelt pidas EIK kaebaja EIÕK-st tulenevaid õigusi rikutuks olukorras, kus kaebaja taotles kokkusaamiste korraldamist klaasvaheseinata ruumis, kuid vangla keeldus sellest, viidates seejuures riigisisest õigusest tulenevale keelule. Kaebaja aga ei taotlenud sellisel viisil kokkusaamiste korraldamist. Seetõttu ei ole EIK seisukohad viidatud asjas ülekantavad praegusele vaidlusele.
16.Ringkonnakohus leiab jätkuvalt sedagi, et kui vaheseinaga eraldatult kokkusaamiste võimaldamine oli Viru Vanglas tavapärane praktika, siis ei olnud tegemist otseselt kaebajat häbimärgistaval viisil kokkusaamiste võimaldamisega. Kaebaja ei ole esile toonud, et oleks esinenud mõni täiendav asjaolu, mis koostoimes vaheseina kasutamisega võiks kokkusaamiste korraldusele anda kaebajat alandava kvaliteedi. Siinkohal on arusaamatu kaebaja väide, et lähedased pidasid vaheseina kasutamise põhjuseks vangla hinnangut kaebaja ohtlikkusele. Ometi ei väida kaebaja, et vastustaja oleks teda selles osas kohelnud halvemini kui teisi Viru Vangla kinnipeetavaid. Vastupidi, kaebaja tugineb sellele, et vangla vaheseinata ruumis kokkusaamisi ei võimaldanudki. Nendel asjaolude ei olnud kokkusaamiste võimaldamisel klaasseinaga eraldatud ruumis kaebaja inimväärikuse alandamise kvaliteeti.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selleski, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb kohtul nõude seadusest tulenevate eelduste täidetust hinnata sõltumata sellest, kuidas vastustaja
põhjendas kaebaja taotluse rahuldamata jätmist kohtueelses menetluses. RVastS § 7 lg 1 seob kahju hüvitamise nõude rahuldamise sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise võimaluste kasutamisega. Seega on seadusandja sätestanud põhimõtte, et isikult oodatakse aktiivsust oma õiguste kaitsel ning lubatav ei ole pikaajaliselt taluda oma õiguste võimalikku õigusvastast riivet, nõudes selle eest hiljem hüvitist. Isegi, kui vastustajal puudunuks VskE § 31 lg 2 järgi võimalus lubada kaebajale kokkusaamisis klaasist vaheseinata, saanuks kaebaja siiski kaitsta oma õigusi, taotledes kohtult vangla selleks kohustamist. Sellise nõude kaebaja poolt esitamise võimalust kinnitab muu hulgas seegi, et praeguses asjas hüvitist taotledes väidab kaebaja VskE § 31 lg 2 vastuolu põhiseaduse ja EIÕK-ga. Need väited saanuks kaebaja esitada ka kohustamiskaebuses. Seega oli kaebajale kättesaadav õiguskaitsevahend oma õiguste kaitseks, kuid ta jättis selle kasutamata. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine iseenesest viiks juba kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise või hüvitise summa vähendamiseni.
18.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
19.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
20.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega vastavalt kaebaja taotlusele. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.