Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-21-633 28. veebruar 2023 Maria Lõbus Rene Vainiku kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses lühiajaliste kokkusaamiste läbiviimisega Kaebaja – Rene Vainik Vastustaja – Viru Vangla, esindajad Agu Rillo ja Eve Kangro Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Rene Vainiku kaebus rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata Rene Vainiku taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 31 lõike 2 suhtes.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. märts 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-633 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetaval Rene Vainikul (edaspidi kaebaja) toimusid lühiajalised kokkusaamised abikaasaga 12. mail 2018, 10. juulil 2018, 13. oktoobril 2018, 24. oktoobril 2019, 29. oktoobril 2019 ja 17. oktoobril 2020 ning vennaga 17. juulil 2018, 23. juulil 2019 ja
9.juulil 2020.
2.Kaebaja esitas 21. detsembril 2020 Viru Vanglale kahjunõude nr 6-16/201-1. Kaebaja nõudis hüvitist summas 1500 eurot selle eest, et tal ei võimaldatud abikaasa ja vennaga lühiajalistel kokkusaamistel suhelda ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefonita.
3.Viru Vangla jättis 4. märtsi 2021. a otsusega nr 6-16/201-2 kaebaja kahjunõude rahuldamata. Alates 1. jaanuarist 2015 kehtib justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 31 lõige 2 sõnastuses, mille kohaselt tuleb vanglal üldjuhul kokkusaajad üksteisest klaasist vaheseinaga eraldada. Erandid näeb ette VSKE § 31 lõige 21. Kaebaja ei ole tuginenud sellele, et mõni tema kokkusaamistest oleks pidanud kuuluma VSKE § 31 lõikes 21 kirjeldatud erandi alla ning selline võimalus ei ole ka vanglale teada. Eranditele ei ole viidatud ka kokkusaamiste taotlustes. Kuna vanglal tuli VSKE § 31 lõike 2 kohaselt kokkusaajad klaasist vaheseinaga eraldada, oli vangla tegevus õiguspärane.
4.Kaebaja esitas 21. märtsil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu 1500-eurose hüvitise väljamõistmiseks selle eest, et tal ei võimaldatud abikaasa ja vennaga lühiajalistel kokkusaamistel suhelda ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefonita.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebaja leiab, et vangla on toiminud õigusvastaselt, kui ei võimaldanud kaebajal lühiajalistel kokkusaamistel abikaasa ja vennaga suhelda ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefonita. Vangla sekkus ebaproportsionaalselt kaebaja era- ja perekonnaellu. Klaasist vaheseina kasutamine kaebaja ja tema pereliikmete vahel ei olnud vajalik. Vangla ei saa klaasist vaheseina kasutamist õigustada sellega, et tal ei ole ilma klaasita ruume lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks. Kinnipeetava õigus lühiajalisele kokkusaamisele ilma vaheseinata ruumis oma perekonnaliikmetega on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 kaitsealas. Kokkusaamine läbi klaasist vaheseina takistab kinnipeetaval oma perekonnaliikmetega normaalselt suhelda. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt leidnud, et kinnipeetavate lühiajalistel kokkusaamistel perekonnaliikmetega piirangute automaatsel kohaldamisel (s.o klaasist vaheseina ja sisetelefoni kasutamisel) on tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 8 riivega. VSKE § 31 lõige 2 (imperatiivne nõue klaasist vaheseinale) on vastuolus PS-ga ja EIK praktikaga. Kaebaja palub kohtul tunnistada VSKE § 31 lõige 2 PS-ga vastuolus olevaks ja jätta asjas kohaldamata või alternatiivselt kohaldada asjas otse EIÕK-d ja EIK kohtupraktikat.
3-21-633 Kaebajale põhjustati mittevaralist kahju. Kaebaja jaoks oli alandav, et ta pidi oma lähedastega kohtuma lühiajalistel kokkusaamistel läbi eraldava klaasseina ja suhtlema läbi sisetelefoni. Kaebaja kannatas seetõttu hingeliselt ja emotsionaalselt. Kaebaja oli solvunud ja nördinud, et vangla käitus üleolevalt ega austanud kaebaja perekonnaelu. Kaebaja ei saanud oma lähedastega normaalselt suhelda ega teineteist puudutada ja kallistada. Kaebaja ei saanud kuulda oma lähedaste loomulikku häält ega vaadata otse silmast silma. Puudus omavaheline emotsionaalne kontakt. Kaebaja perekonnaliikmed ei mõistnud, miks kaebajat nii eraldatakse. Kaebaja tundis süütunnet ja häbi, et vangla on loonud mulje, et kaebaja on nii ohtlik, et isegi oma lähedastega ei tohi kokku puutuda. Kaebaja lähedased arvasid, et kaebaja on toime pannud vägivallateo, et kokku ei lubata. Kaebajat alandati nii tema lähedaste kui ka tema enda silmis. Kaebaja jaoks on vangla tegevus arusaamatu, sest pikaajalistel kokkusaamistel lubatakse perekonnaliikmetega koos olla ilma eraldamiseta ja järelevalveta.
6.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jäi oma 4. märtsi 2021. a otsuses esitatud põhjenduste juurde. Kokkusaamiste avaldustest ei saa järeldada, et vangla pidanuks omal initsiatiivil asuma uurima, kas esines vajadus klaasita kokkusaamiseks. Kuna pika aja jooksul kaebaja ise ei vaidlustanud seda, et vangla võimaldas talle klaasiga kokkusaamisi, siis ei ole kaebaja ise seisnud hea selle eest, et talle ei saaks väidetavat kahju tekkida (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikes 1 kirjeldatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise nõue). Isegi juhul kui kaebajale oleks kahju tekkinud (millele vangla vastu vaidleb), tuleb rahaline nõue jätta rahuldamata ainuüksi õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Kaebusest võib järeldada, et kaebaja peab kahju tekkimise põhjuseks pigem üldaktist tulenevat mõju, mitte niivõrd vangla tegevust.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Vaidluse all on see, kas kaebajale tuleb välja mõista rahaline hüvitis selle eest, et ta ei saanud praeguse otsuse punktis 1 nimetatud kuupäevadel abikaasa ja vennaga suhelda vahetult, st ilma klaasist vaheseinata ja sisetelefonita.
8.Sarnaste asjaoludega vaidlust on kohtud juba lahendanud asjas nr 3-21-129, kus kaebus jäi kokkuvõttes rahuldamata, kui Riigikohus ei võtnud sealse kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. Kohus peab ka praegusel juhul asjakohaseks Tartu Ringkonnakohtu seisukohti, mis on väljendatud 28. veebruari 2022. a otsuses asjas nr 3-21-129.
9.Vastavalt RVastS § 7 lõikele 1 ja § 9 lõikele 1 on mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramine õigustatud, kui isikule põhjustati valu või kannatusi RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud õigushüve õigusvastase riivega. Kaebaja väitel riivas vastustaja lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisega klaasist vaheseinaga eraldatult tema õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele ning ühtlasi kohtles kaebajat alandaval viisil. Ainuüksi kaebaja sellest seisukohast ei saa veel järeldada talle mittevaralise kahju põhjustamist. RVastS § 9 lõike 1 järgi peab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramiseks kaebaja õiguste riive olema piisavalt intensiivne ja põhjustama hingelisi üleelamisi. Kaebaja õiguste intensiivset riivet ei ole aga võimalik asja materjalide põhjal jaatada.
10.Klaasist vaheseinaga eraldamise kasutamine lühiajalisel kokkusaamisel ei ole keelatud ka EIK praktika kohaselt. Seetõttu ei ole põhjust pidada meedet iseenesest kaebaja väärikust
3-21-633 alandavaks. Tegelikult ei ole ka kaebaja ise osanud selgitada, miks just vaheseinaga eraldamine kokkusaamisel, mitte aga näiteks kuriteos süüdimõistmine ja selle tõttu vangistuses viibimine, tekitas temas häbi- ja alandustunnet perekonna ees. Kohus ei näe, et muus osas tavapärastel tingimustel toimunud kokkusaamistel saanuks olla kaebajat alandav iseloom. Kaebaja märkis, et klaasist vaheseinaga eraldatult kokkusaamiste võimaldamine on Viru Vanglas tavapärane praktika. Seega ei olnud tegemist otseselt kaebajat häbimärgistaval viisil kokkusaamiste võimaldamisega. Kaebaja ei ole esile toonud, et oleks esinenud mõni täiendav asjaolu, mis koostoimes vaheseina kasutamisega võiks kokkusaamiste korraldusele anda kaebajat alandava kvaliteedi. Seetõttu ei olnud kokkusaamiste võimaldamisel klaasseinaga eraldatud ruumis kaebaja inimväärikuse alandamise kvaliteeti.
11.Lühiajaliste kokkusaamiste taotlustes ei ole kaebaja kordagi taotlenud kokkusaamise korraldamist klaasist vaheseinata ruumis. Kaebaja ei ole viidanud ka muudele pöördumistele, kus ta oleks avaldanud rahulolematust kokkusaamiste toimumise korraga seoses ja soovinud kokkusaamist ilma klaasita ruumis. Seega on kaebaja jätnud kasutamata võimaluse kaitsta oma väidetavalt rikutud õigusi RVastS §-des 3, 4 või 6 sätestatud viisil. RVastS § 6 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõue olnuks kohane õiguskaitsevahend klaasist vaheseinata kokkusaamiste võimaldamise eesmärgi saavutamiseks. Kohustamisnõude esitamata jätmise tõttu tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ei ole täidetud kahjunõude rahuldamise eeldus – nõue ammendada esmased õiguskaitsevahendid.
12.Teisalt osutab esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaudselt ka kaebaja enda suhtumisele kokkusaamiste korraldusse. Olukorras, kus kaebaja enam kui kahe aasta jooksul ei võtnud mingeid samme kokkusaamiste korralduse muutmiseks, ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et vaheseina kasutamine kokkusaamistel põhjustas talle tugevaid psüühilisi kannatusi ja alandustunnet. Kaebaja väite usaldusväärsust kahandab seegi, et kaebaja ka muus vormis ei andnud märku rahulolematusest kokkusaamiste korraldusega. Nii ei ole kaebaja isegi väitnud, et ta oleks esitanud vanglale märgukirju, taotlusi, järelepärimisi või kahju hüvitamise taotlusi. Kaebaja käitumine viitab, et kokkusaamiste korraldus kaebaja enda arusaamisel ei riivanud kuigivõrd intensiivselt tema era- ja perekonnaelu puutumatust. Siinkohal on era- ja perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsuse hindamisel olulised ka muud vanglas lähedastega suhtlemiseks kättesaadavad viisid, näiteks helistamine ja pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine. Neid kasutades on võimalik säilitada nii sagedane side lähedastega kui ka saavutada perekonnaliikmetega ühises ruumis viibimine. See leevendab lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisest klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis põhjustatud riive intensiivsust.
13.Nendel asjaoludel ei ole kaebaja õiguste riive praegusel juhul sellise intensiivsusega, et see õigustaks kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmist ka juhul, kui leida, et vastustaja on käitunud õigusvastaselt, võimaldades kokkusaamisi üksnes klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis.
14.Kuigi vastustaja tegevuse õiguspärasuse hindamine ei ole kaebuse lahendamisel seetõttu enam määrava tähendusega, märgib kohus siiski, et ei pea õigusvastaseks kaebajale lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist klaasist vaheseinaga eraldatult.
15.Volitusnorm, mille alusel võib täitevvõim kinnipeetava lühiajalisele kokkusaamisele piiranguid kehtestada, on sätestatud vangistusseaduse (VangS) § 24 lõikes 1. See norm annab
3-21-633 vanglale laia kaalumisruumi kinnipeetavate kokkusaamiste korraldamisel. Praegusel juhul ei ole kaebaja selgitanud, kuidas vaheseinaga eraldamine tema põhiõigusi intensiivselt rikub. Kaebaja väited oma üleelamiste kohta on üldsõnalised ja trafaretsed ning suures osas kattuvad sõna-sõnalt asjas nr 3-21-129 esitatud teise kinnipeetava põhjendustega ega lähe kokku kaebaja enda täiesti passiivse käitumisega väidetavate rikkumiste ajal. On ilmne, et vangla otsus kasutada kaebajaga toimunud lühiajalistel kokkusaamistel klaasist vaheseina oli kantud vajadusest tagada vangla julgeolek. VangS § 66 lõike 1 kohaselt on vanglal kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab VangS ja VSKE täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Lühiajalistel kokkusaamistel esineb suur oht keelatud esemete üleandmiseks, mis vanglasse sattudes võivad tõsiselt ohustada vangla julgeolekut. Kuna kaebaja enne kokkusaamiste toimumist või nende ajal vanglale ei selgitanud, kuidas klaasist vaheseina kasutamine tema põhiõigusi intensiivselt rikub, pidas vangla ilmselgelt kaalukamaks vangla julgeoleku tagamise vajadust. Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et kaebaja puhul oleks vaheseinaga eraldamise otsus olnud õigusvastane VangS § 24 lõikes 1 sätestatud kaalutlusvolituse rikkumise tõttu.
16.Vastavalt ei oleks alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks isegi juhul, kui kahelda VSKE § 31 lõike 2 põhiseaduspärasuses. Seetõttu ei ole VSKE § 31 lõige 2 asja lahendamisel asjasse puutuv norm ning puudub vajadus selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.
17.Eeltoodud põhjustel jääb kaebus rahuldamata, samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks VSKE § 31 lõike 2 suhtes.
18.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.