Haridus ja kultuur › Muu haridus ja kultuur

3-21-1532 Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

Määruste nr 14 ja 17 § 4 lõiked 1 on vastuolus põhiseaduse §-dega 12 ja 31 osas, milles need välistavad toetuste taotlemise füüsilisest isikust ettevõtja poolt. Need sätted tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata. Määrustega koheldakse üht ettevõtlusega tegelemise vormi erinevalt teistest ettevõtlusega tegelemise vormidest ja selline erinev kohtlemine saab olla õigustatud vaid juhul, kui selleks on mõjuvad põhjused. Füüsilisest isikust ettevõtja on, erinevalt riigi asutatud sihtasutusest, tegevuse korralduselt sarnane pigem äriühinguga. Lubatavaks eesmärgiks ei saa pidada kultuurikorraldajate tegevuse suunamist juriidilise isiku (äriühingu) vormi. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub ka vabadus valida tegutsemise vormi. Füüsilisest isikust ettevõtjate vähesus ning eelmistes voorudes osalemise vähesus ei põhjenda seda, miks tuli füüsilisest isikust ettevõtjad toetuste saamise võimalusest üldse ilma 2(9)

3-21-1532 jätta. Ilma füüsilisest isikust ettevõtjatest kultuurikorraldajate väheste taotluste esitamise põhjuste analüüsita nende taotluse saamise võimalusest ilmajätmine on meelevaldne. Määruste seletuskirjades on füüsilisest isikust ettevõtja ja juriidilisest isikust ettevõtjate erinevat kohtlemist põhjendatud sellega, et füüsilisest isikust ettevõtjatele on riik loonud eraldi meetmed. Koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega riivab ettevõtlusvabadust olukord, kus riik ei võimalda ettevõtluse piirangute leevandamiseks antavaid toetusi teatud liiki ettevõtjale, kelle majandustegevus satub seetõttu halvemasse olukorda. Vastustaja ei ole selgitanud, millist juriidilise isikust kultuurikorraldajaga võrdset või võrreldavat toetust või alternatiivset kulude katmise võimalust on võimalik kasutada füüsilisest isikust ettevõtjatel. Määruse nr 14 eesmärk on COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldajate jätkusuutlikkuse tagamine ja määruse nr 17 eesmärk COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldaja teenuse, toote, äriprotsessi ja/või ärimudeli ümberkorraldamise kaudu tema pikaajalise elujõulisuse taastamine ning seeläbi kultuuri kättesaadavuse tagamine. Määruste eesmärk ja taotletud võimalikult suur mõju valdkonnale oleksid õigustanud mittetulundusühingute ja sihtasutuste toetuse saajate hulgast välja jätmist, kuna kultuurikorraldaja tegevus ei ole nende jaoks põhitegevuseks ning seetõttu ei saanud ka piirangute tõttu saamata jäänud tulu nende tegevust oluliselt mõjutada. Seevastu füüsilisest isikust ettevõtjatest kultuurikorraldajate äri-protsessid ja -mudelid olid oluliselt mõjutatud nakkushaiguse COVID-19 epideemilise leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangutest. Töötukassa makstavad hüvitised füüsilisest isikust ettevõtjatele ei ole võrreldavad Kultuuriministeeriumi kaudu teistele kultuurikorraldajatele makstud toetustega. Kaebaja on saanud Töötukassalt ainult palga toetust kahel kuul summas 580 eurot kuus. Samas on kaebaja teenindanud paljusid kultuuriüritusi ja arvestades toetuse tingimusi oleks kaebajal kultuurikorraldaja toetuse meetme raames õigus saada toetust ligikaudu 26 000 eurot. Nakkushaiguse COVID-19 epideemilisest levikust tingitud piirangud on mõjutanud kaebaja ettevõtlust oluliselt ning kaebaja 2021. a käive on langenud võrreldes 2019. a sama perioodiga 95%. Käibe langus tõendab, et ka kaebaja tegevus oli oluliselt piiratud just nakkushaiguse leviku tõkestamiseks seatud piirangute tõttu. Ka juriidilistest isikutest ettevõtjatel on lisaks Kultuuriministeeriumi kaudu makstavatele toetustele õigus samuti taotleda Töötukassast toetust palga maksmiseks. Kaebaja majandustegevust takistab see, kui tema konkurentidele antakse riigi poolt toetust, aga kaebajale riigi poolt toetust ei anta.

Kultuuriministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlustatud otsused ei ole haldusaktid, vaid menetlust lõpetavad toimingud. Vaidlusalused määrused on põhiseadusega kooskõlas. Vaidlusaluste kriisimeetmete tingimuste kehtestamisel hindas vastutaja eelmiste kriisiabi voorudesse taotluse esitajaid ja määruste sihtrühma, et tagada riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine ning võimalikult suur mõju valdkonnale. Kultuuriminister on varem kehtestanud kriisiabi meetmete tingimused, kus olid sihtrühma määratud ka füüsilisest isikust ettevõtjad. Varasema meetme vooru esitati füüsilisest isikutest ettevõtjate poolt taotlusi väga vähe (1,7% kõigist taotlustest) ja vastustaja hindas sellest lähtuvalt, et peamine kultuurikorraldajate tegutsemisvorm on eraõiguslik juriidiline isik ning füüsilisest isikust ettevõtjaid tegutseb turul minimaalselt. Ka Statistikaameti andmed näitavad, et füüsilisest isikust ettevõtjate arv järjest väheneb ja 2020. a-l moodustasid füüsilisest isikust ettevõtjad kõigest 11,5% kõigist õiguslikest vormidest.

3(9)

3-21-1532 Arvestada tuli meetme rahalise mahuga, et väljamakstav toetus oleks igale saajale piisavalt suur, et kindlustada tema majanduslik jätkusuutlikkus. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda kindla toetusmeetme kehtestamist. Riigi eraldatud vahendite otstarbekas ning säästlik kasutamine kriisi tingimustes on legitiimne eesmärk isikute erineval kohtlemisel. Füüsilisest isikust ettevõtjatele oli vaidlusaluste toetusvoorude ajal tagatud võimalus toetuseks Töötukassast. Töötukassa 23.09.2021 seisukoht kinnitab, et Töötukassal oli erinevaid meetmeid, mis olid mõeldud füüsilisest isikust ettevõtjatele nende kulude katmiseks. Kaebaja 17.05.2020 taotluse nr 7-2/1151 eelarve seletuskirja järgi on kaebaja igakuised vältimatud kulud 581,30 eurot. Seega katavad Töötukassa eraldatud toetused tema kulud. Kaebaja käibelangus ei ole asjakohane, sest mõlema määruse puhul ei olnud käibelangus toetuse saamise tingimuseks. Peamine tingimus oli, et taotleja tegevus mõlemas määruses toodud ajavahemikul oli täielikult peatunud või oluliselt piiratud Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korralduse nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ tõttu ning et taotleja vastas määrustes toodud kultuurikorraldaja mõistele. Ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma ettevõtjatele vahendeid, kuid riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Mõlemas määruses toodud sihtrühma seadmine ei takista ega sea kaebajale ühtegi piirangut ettevõtlusega tegelemiseks või ei ole kuidagi muutnud tema tegutsemist ebasoodsamaks. Kummagi määruse alusel toetuse andmise eesmärgiks ei olnud katta saamata jäänud tulud, vaid tagada kultuurikorraldajate jätkusuutlikkus.

https://pohiseadus.ee/sisu/3502 p 6 jj.

4(9)

3-21-1532 Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28.04.2000 otsus asjas nr 3-4-1-6-00, p 11; 06.07.2012 otsus asjas nr 3-4-1-3-12, p 41). Ettevõtlusvabaduse sisuks ei ole riigi poolt toetuste andmine, et tagada ettevõtjale piisav tulu ja kasumlikkus. Küll aga peab riigi poolt toetuse andmine tuginema seaduslikule alusele (samas, p 21). Riigil ei tule hüvitada seda, kui ettevõtjal jääb tulu saamata sõja, majanduslanguse, loodusnähtuste (torm, veeuputus vms) või ka nakkushaiguse laialdase leviku korral. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust tasandada mistahes käibelanguseid, mis tulenevad ettevõtjast sõltumatutest asjaoludest. RVastS alusel on aga võimalik reeglina üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine (§ 7 jj) ning erandlikult õigustloova aktiga või õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamine (§-d 14 ja 16), kui isiku õiguseid on erakordselt piiratud. Arvestades COVID-19 haiguse üldist levikut, ei saa järeldada, et kaebaja kuulub erakordselt ja eriliselt kannatanud isikute rühma. Piirangud kaitsevad mh ettevõtjate huve, sest piirangute täielik puudumine võib tuua kaasa ettevõtte töö peatumise töötajate puuduse tõttu või ka inimkaotusi ja seega ka ettevõtjate töötajate ja klientide kaotuse. Raskelt haigestunud ja tüsistusi saanud inimesed ei pruugi ka kultuuriteenuseid tarbida. Toetuse maksmisel tuleb tagada isikute võrdne kohtlemine. Andes majanduslikku toetust ettevõtlusele, on riigil ebavõrdse kohtlemise mõistliku põhjuse otsustamisel lai kaalumisruum. Riik võib lähtuda ka otstarbekusest, et mõistlik ei ole anda toetust kõigile, sest sellest ei piisa kellegi tegevuse jätkamiseks mõistlikus mahus, vaid toetus tuleb suunata ennekõike neile, kelle jätkamisest saadakse suurim ühiskondlik kasu (pikaajaliselt tegutsevad, kultuuriliselt olulised, paljudele inimestele tööd andvad ettevõtted). Vastustaja on neist kaalutlustest ka lähtunud, leides, et majandusliku jätkusuutlikkuse tulemuse saavutamiseks oli vajalik piiritleda võimalike taotlejate hulk selliselt, et muusikavaldkond sektorina jääks tegutsema. Teisalt tuli aga arvestada meetme rahalise mahuga, et väljamakstav toetus oleks igale saajale piisavalt suur, et tema majanduslik jätkusuutlikkus tegelikult kindlustada. Seega on ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlik põhjus. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kindla toetusmeetme kehtestamist (vrdl Riigikohtu otsuse nr 5-20-1 p-d 34–36). Kaebajal oli võimalik taotleda toetust Töötukassa meetmetest. Asjaolu, et toetuste suurused ja andmise alused ei ole täpselt samad, ei muuda Kultuuriministeeriumi poolt toetuse andmata jätmist meelevaldseks. Töötukassa ja Kultuuriministeeriumi eesmärgid toetuste andmisel on erinevad, sh on olemuslikult Kultuuriministeeriumi eesmärgiks avaliku huvi edendamine, s.o eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, mitte iga üksiku ettevõtja toimetuleku tagamine või edendamine. Määruse nr 14 § 2 kohaselt on toetuse andmise eesmärk COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldajate jätkusuutlikkuse tagamine. Määruse nr 17 § 2 kohaselt on toetuse andmise eesmärk COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldaja teenuse, toote, äriprotsessi ja/või ärimudeli ümberkorraldamise kaudu tema pikaajalise elujõulisuse taastamine ning seeläbi kultuuri kättesaadavuse tagamine. Seega kummalgi juhul ei ole toetuse andmise eesmärgiks olnud üksiku toetuse saaja erahuvi (kasumi ja käibe) tagamine. Ka FIE vormis saab korraldada kultuurikorralduslikku tegevust, mis on suuremahuline, paljude töötajatega ning mille jätkusuutlikkus on vajalik kultuuri kättesaadavuse säilitamiseks. Samas nähtub vastustaja vastusest, et ta on varasemaid taotluseid analüüsinud. Praegusel juhul ei ole kaebaja võrdsusõiguse riive ebamõistlik. Kaebaja vältimatud kulutused on suuruses, mis on hõlmatud Töötukassa toetusega.

5(9)

3-21-1532 Töötukassa antavate toetuste eesmärk „Tööhõiveprogramm 2021‒2023“3 raames on pigem suunatud üksikisiku elujärje parandamiseks ja tööhõive tagamiseks. Sellele viitab § 2 lg 1, mille kohaselt on programmi üldeesmärk lühendada töötuse kestust ning aidata tööle isikud, kelle töölesaamine on pikaajalise töötuse või muude eriliste takistuste tõttu raskendatud, samuti leevendada tööjõupuudust ja ennetada töötust. Töötasu toetus ja töötasu hüvitis seoses COVID19 haiguse tõkestamise piirangutega4 võimaldas kaebajal saada: - ühekordselt iga töötaja kohta 1,5-kordse palgakulu toetuse ja FIE-le endale 1,5-kordse töötasu alammäära suuruse toetuse (§ 191); - 2021. aasta märtsi, aprilli ja mai eest – iga kalendrikuu eest töötaja kohta töötasu hüvitist kuni 60% ning FIE-le endale ühekordse töötasu alammäära suuruse hüvitise (§ 193). Kaebaja ei saa ka toetuse andmata jätmise vaidluse raames nõuda teiste isikute kahjustamist, s.o toetuse adressaatide hulgast välja jätmist, kuna see ei ole vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

https://www.riigiteataja.ee/akt/108052021007 §-d 191 ja 193, kättesaadavad redaktsioonis https://www.riigiteataja.ee/akt/108052021004

6(9)

3-21-1532 Apellant on Jõgeva maakonnas kõige suurema käibega kultuuriürituste korraldaja. Apellandi käive oli 2019. a-l 125 157 eurot, 2020. a-l 62 055 eurot, 2021. a-l 62 364 eurot, 2022. a-l 135 076 eurot ning 2023. a-l on apellandi prognoositav käive ca 150 000 eurot. Apellant osutab teenuseid kogu Eesti territooriumil. Seda arvestades ei nõustu apellant vastustaja väitega, et füüsilisest isikust ettevõtjana on ta vähetähtis ja hääbuv nähtus. Füüsilisest isikust ettevõtja ei saanud ka töötasutoetusena võrdset hüvitist töötajaga. Töötaja kohta maksti tööandjale hüvitist 1,5-korde palgakulu ulatuses; seevastu füüsilisest isikust ettevõtjale endale maksti hüvitist 1,5-kordse alampalga alusel sõltumata füüsilisest ettevõtja tegelikust kasumist. Apellant tegutses meelelahutuse valdkonnas, mis toetusmeetme sisult liigitub ka kultuurikorraldaja mõiste alla. COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks seatud piirangute tõttu kannatas enim meelelahutussektor. Majandustegevuse langus ei olnud tingitud klientide käitumisest, vaid riigi seatud piirangutest. Seetõttu on kaebaja eriliselt kannatanud isikute grupis. Halduskohtu seisukoht, et piirangud kaitsesid ettevõtjate huve, ei tugine ühelegi tõendile ega ole üldiselt teadaolev asjaolu.

3-21-1532

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(9)

3-21-1532 andmine lubatud ettevõtjatele, kellel on ootamatu likviidsusnappus või likviidsuspuudus; riigiabi meetmetega tuli tagada märkimisväärset kahju kannatavate ettevõtjate elujõulisus.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.