X FIE kaebus Kultuuriministeeriumi 16.06.2021 otsuse tühistamiseks, millega jäeti kaebaja 16.05.2021 taotlus nr 7-17/3185 läbi vaatamata, ja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi X FIE kaebus Kultuuriministeeriumi 08.06.2021 otsuse tühistamiseks, millega jäeti kaebaja 07.06.2021 taotlus nr 7-17/3737 läbi vaatamata, ja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X FIE, lepinguline esindaja Sander Põllumäe Vastustaja – Kultuuriministeerium, volitatud esindaja Merle Põld
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja kaebused rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.02.2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kultuuriministri 20.04.2021 määrusega nr 14 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuurikorraldajatele“ (edaspidi määrus nr 14)1 kehtestati COVID-19 puhangust tingitud erakorralise abi tingimused kultuurikorraldajale, kelle tegevus on alates 11.märtsist 2021 kuni piirangute lõpuni täielikult peatatud või oluliselt piiratud Vabariigi Valitsuse 19.augusti 2020.a korralduse nr282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud” tõttu. X FIE esitas 16.05.2021 taotluse COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuurikorraldajate toetuse saamiseks. Kultuuriministeeriumi 16.06.2021 otsusega jäeti taotlus läbi vaatamata, kuna taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes ei ole määruse § 4 lg 1 kohaselt meetme taotlejaks olla võiv isik. Kultuuriministri 11.05.2021 määrusega nr 17 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuurikorraldaja teenuse, toote, äriprotsessi või ärimudeli ümberkorraldamiseks“ (edaspidi määrus nr 17)2
kehtestati COVID-19 puhangust tingitud erakorralise abi tingimused kultuurikorraldaja, kelle tegevus on COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud, teenuse, toote, äriprotsessi ja/või ärimudeli ümberkorraldamiseks. X FIE esitas 07.06.2021 taotluse COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuurikorraldaja teenuse, toote, äriprotsessi või ärimudeli ümberkorraldamiseks kultuurikorraldajate toetuse saamiseks. Kultuuriministeeriumi 08.06.2021 otsusega jäeti taotlus läbi vaatamata, kuna taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja, kes ei ole määruse § 4 lg 1 kohaselt meetme taotlejaks olla võiv isik.
2.X FIE esitas 07.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kultuuriministeeriumi 16.06.2021 toimingu, mis seisnes 16.05.2021 taotluse nr 7-17/3185 läbi vaatamata jätmises, õigusvastasuse tuvastamiseks ja toimingu sooritamiseks kohustamiseks. Samal päeval esitas X FIE kaebuse Kultuuriministeeriumi 08.06.2021 toimingu, mis seisnes 07.06.2021 taotluse nr 7-17/3737 läbi vaatamata jätmises, õigusvastasuse tuvastamiseks ja toimingu sooritamiseks kohustamiseks. Kohus tõlgendas vaidlustatud taotluste läbivaatamata jätmise otsuseid haldusaktidena ja võttis 08.07.2021 määrusega menetlusse kaebused Kultuuriministeeriumi 16.06.2021 otsuse ja 08.06.2021 otsuse tühistamiseks ning kaebaja taotluste (vastavalt 16.05.2021 taotlus nr 7-17/3185 ja 07.06.2021 taotlus nr 7-17/3737) uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks.
3.Kuivõrd vaidlusalused küsimused ja kaebuste põhjendused kattuvad suures osas, esitab poolte seisukohad mõlema kaebuse osas ühtsena, s.t poole väide käib mõlema vaidlustatud otsuse ja vaidlusaluse määruse kohta juhul, kui ei ole viidatud konkreetsele otsusele ja/või määrusele.
3.1.Kaebaja põhjendused:
1.Vastustaja otsuseid tuleb käsitleda haldusaktidena. See, kas kaebajal on õigust saada toetust, on sisuline küsimus ja vastustaja on seetõttu teinud sisulised otsused ja keeldunud taotluste rahuldamisest.
2.Määruste § 4 lõiked 1 on vastuolus põhiseaduse §-dega 12 ja 31 osas, milles need välistavad toetuste taotlemise füüsilisest isikust ettevõtja poolt.
2.1.Määrustega koheldakse üht ettevõtlusega tegelemise vormi erinevalt teistest ettevõtlusega tegelemise vormidest ja selline erinev kohtlemine saab olla õigustatud vaid juhul, kui selleks on mõjuvad põhjused. Füüsilisest isikust ettevõtja on, erinevalt riigi asutatud sihtasutusest, tegevuse korralduselt sarnane pigem äriühinguga. Lubatavaks eesmärgiks ei saa pidada kultuurikorraldajate tegevuse suunamist juriidilise isiku (äriühingu) vormi. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub ka vabadus valida tegutsemise vormi. Füüsilisest isikust ettevõtjate vähesus ning eelmistes voorudes osalemise vähesus ei põhjenda seda, miks tuli füüsilisest isikust ettevõtjad toetuste saamise võimalusest üldse ilma jätta. Ilma füüsilisest isikust ettevõtjatest kultuurikorraldajate väheste taotluste esitamise põhjuste analüüsita nende taotluse saamise võimalusest ilmajätmine on meelevaldne ega teeni ühtegi legitiimset ega legaalset eesmärki.
2.2.Meelevaldsed on ka sellised piirangud, mis ei vasta regulatsiooni eesmärgile. Määruse nr 14 eesmärk on COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldajate jätkusuutlikkuse tagamine ja määruse nr 17 eesmärk COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldaja teenuse, toote, äriprotsessi ja/või ärimudeli ümberkorraldamise kaudu tema pikaajalise elujõulisuse taastamine ning seeläbi kultuuri kättesaadavuse tagamine. Määruste eesmärk ja taotletud võimalikult suur mõju valdkonnale oleksid õigustanud mittetulundusühingute ja sihtasutuste toetuse saajate hulgast välja jätmist, kuna kultuurikorraldaja tegevus ei ole nende jaoks põhitegevuseks ning seetõttu ei saanud ka piirangute tõttu saamata jäänud tulu nende tegevust oluliselt mõjutada. Seevastu füüsilisest isikust ettevõtjatest kultuurikorraldajate äriprotsessid ja -mudelid olid oluliselt mõjutatud nakkushaiguse COVID-19 epideemilise leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangutest.
2.3.Määruste seletuskirjades on füüsilisest isikust ettevõtja ja juriidilisest isikust ettevõtjate erinevat kohtlemist põhjendatud sellega, et füüsilisest isikust ettevõtjatele on riik loonud eraldi meetmed. Koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega riivab ettevõtlusvabadust olukord, kus 2(7)
riik ei võimalda ettevõtluse piirangute leevandamiseks antavaid toetusi teatud liiki ettevõtjale, kelle majandustegevus satub seetõttu halvemasse olukorda. Pelgalt üldsõnaline väide, et füüsilisest isikust ettevõtjale on nähtud ette muu hüvitis, ei ole piisav, vaid see muu hüvitis peab ka maksmise alustelt ja ulatuselt olema sisuliselt võrreldav äriühingule makstava hüvitisega. Vastustaja ei ole selgitanud, millist juriidilise isikust kultuurikorraldajaga võrdset või võrreldavat toetust või alternatiivset kulude katmise võimalust on võimalik kasutada füüsilisest isikust ettevõtjatel.
2.4.Töötukassa makstavad hüvitised füüsilisest isikust ettevõtjatele ei ole võrreldavad Kultuuriministeeriumi kaudu teistele kultuurikorraldajatele makstud toetustega. Kaebaja on saanud Töötukassalt ainult palga toetust kahel kuul summas 580 eurot kuus. Samas on kaebaja teenindanud paljusid kultuuriüritusi ja arvestades toetuse tingimusi oleks kaebajal kultuurikorraldaja toetuse meetme raames õigus saada toetust ligikaudu 26 000 eurot. Nakkushaiguse COVID-19 epideemilisest levikust tingitud piirangud on mõjutanud kaebaja ettevõtlust oluliselt ning kaebaja käive 2021.a on langenud võrreldes 2019.a sama perioodiga 95%. Käibe langus tõendab, et ka kaebaja tegevus oli oluliselt piiratud just nakkushaiguse leviku tõkestamiseks seatud piirangute tõttu. Ka juriidilistest isikutest ettevõtjatel on lisaks Kultuuriministeeriumi kaudu makstavatele toetustele õigus samuti taotleda Töötukassast toetust palga maksmiseks.
2.5.Kaebaja majandustegevust takistab see, kui tema konkurentidele antakse riigi poolt toetust, aga kaebajale riigi poolt toetust ei anta. Seega on kaebaja konkurentidel võimalik katta enda majandustegevusega seotud kulud ja teenida elatist ka perioodil, kui nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamise meetmete tõttu ei ole neil võimalik teenida tulu majandustegevusega.
3.2.Vastustaja põhjendused:
1.08.06.2021 ja 16.06.2021 otsused, millega jäeti kaebaja taotlused läbi vaatamata, on menetlust lõpetavad toimingud, mitte haldusaktid. Vastustaja ei lahendanud kaebaja taotluseid sisuliselt ega keeldunud haldusakti andmisest, vaid keeldus menetluse läbiviimisest, kuna kaebaja ei ole määruste § 4 lõikes 1 kirjeldatud isik.
2.Kuna kaebaja ei vastanud määruste § 4 lg 1 tingimusele jäeti tema taotlus rahuldamata. Otsused vastavad ka juhul, kui need on haldusaktid, HMS §-le 54 ja § 55 lõikele 1.
3.Vaidlusalused määrused on põhiseadusega kooskõlas.
3.1.Vaidlusaluste kriisimeetmete tingimuste kehtestamisel hindas vastutaja eelmiste kriisiabi voorudesse taotluse esitajaid ja määruste sihtrühma selleks, et tagada riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine ning võimalikult suur mõju valdkonnale. Kultuuriminister on varem kehtestanud kriisiabi meetmete tingimused, kus olid sihtrühma määratud ka füüsilisest isikust ettevõtjad. Varasema meetme vooru esitati füüsilisest isikutest ettevõtjate poolt taotlusi väga vähe (1,7% kõigist taotlustest) ja vastustaja hindas sellest lähtuvalt, et peamine kultuurikorraldajate tegutsemisvorm on eraõiguslik juriidiline isik ning füüsilisest isikust ettevõtjaid tegutseb turul minimaalselt. Ka Statistikaameti andmed näitavad, et füüsilisest isikust ettevõtjate arv järjest väheneb ja 2020. aastal moodustasid füüsilisest isikust ettevõtjad kõigest 11,5% kõigist õiguslikest vormidest.
3.2.Majandusliku jätkusuutlikkuse tulemuse saavutamiseks oli vajalik piiritleda võimalike taotlejate hulk selliselt, et muusikavaldkond sektorina jääks tegutsema. Teisalt tuli aga arvestada meetme rahalise mahuga, et väljamakstav toetus oleks igale saajale piisavalt suur, et tema majanduslik jätkusuutlikkus tegelikult kindlustada. Valdkonna eest vastutaval ministril on õigus määratleda need sihtgrupid, kes toetust enim vajavad. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda kindla toetusmeetme kehtestamist. See, et isikuid koheldakse erinevalt, ei ole iseenesest võrdsuspõhiõiguse rikkumine. Riigi eraldatud vahendite otstarbekas ning säästlik kasutamine kriisi tingimustes on legitiimne eesmärk isikute erineval kohtlemisel.
3.3.Füüsilisest isikust ettevõtjatele oli vaidlusaluste toetusvoorude ajal tagatud võimalus toetuseks Töötukassast ning vastustaja hinnangul on sellega kaebajale vajalik toetus tagatud. Kae3(7)
baja ise on kinnitanud varasemalt 17.05.2020 esitatud taotluse nr 7-2/1151 eelarve seletuskirjas, et tema igakuised vältimatud kulud on 581,30 eurot. Seega katavad Töötukassa eraldatud toetused tema kulud. Töötukassa 23.09.2021 saadetud vastusest kohtule on näha, et Töötukassal oli erinevaid meetmeid, mis olid mõeldud füüsilisest isikust ettevõtjatele nende kulude katmiseks.
3.4.Kaebaja käibelangus ei ole asjakohane, sest mõlema määruse puhul ei olnud käibelangus toetuse saamise tingimuseks. Peamine tingimus oli, et taotleja tegevus mõlemas määruses toodud ajavahemikul oli täielikult peatunud või oluliselt piiratud Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korralduse nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ tõttu ning et taotleja vastas määrustes toodud kultuurikorraldaja mõistele.
3.5.Määrused ei riku ka kaebaja ettevõtlusvabadust. Ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma ettevõtjatele vahendeid, kuid riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Mõlemas määruses toodud sihtrühma seadmine ei takista ega sea kaebajale ühtegi piirangut ettevõtlusega tegelemiseks või ei ole kuidagi muutnud tema tegutsemist ebasoodsamaks. Kummagi määruse alusel toetuse andmise eesmärgiks ei olnud katta saamata jäänud tulud, vaid tagada kultuurikorraldajate jätkusuutlikkus. Füüsilisest isikust ettevõtjatele tagati jätkusuutlikkus Töötukassa meetmega, kust sai toetust ka kaebaja.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Vastustaja on jätkuvalt vaidlustanud, et 08.06.2021 ja 16.06.2021 otsuste näol on tegemist toimingute, mitte haldusaktidega. Haldusaktiga seatakse isikule kohustus või keeld või antakse talle mõni õigus või tuvastatakse tema juriidiline staatus või seisund. Kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt (HMS § 43 lg 2). Olukorras, kus isiku taotlus jäetakse läbi vaatamata (HMS § 43 lg 1 p 3), on neid olukordi käsitletud toimingutena, kui sisulise otsustamiseni ei jõutagi. Küll aga võib olla konkreetse olukorra faktide hindamise küsimus, kas tegemist oli formaalsete nõuete täitmata jätmisega (taotlusel puudus allkiri, esitamata oli volikiri või tasumata oli riigilõiv) (1) või nõudis puudus taotluses või dokumentides olevate puuduste või isiku subjektiivsete õiguste ulatuse sisulist hindamist ja/või haldusorganil normide tõlgendamist ja vajadusel lünga või kollisiooni korral õigusliku puudujäägi ületamist (2). Sellisel teisel juhul, kus grammatiliselt lähtudes piisaks justkui ilma kaalumata läbi vaatamata jätmisest, võib tegelikult vajalik olla sisuliselt kontrollida, kas normi on võimalik põhiseaduskonformselt tõlgendada. Sellise tõlgendusvõimaluse korral on keeruline pidada halduse tegevust kitsalt toiminguks, millega ei tekitata õigusi ega kohustusi, vaid siiski sisuliselt keeldumiseks ehk haldusaktiks. Kaheldavates olukordades eelistab kohus haldusaktiks tõlgendamist ka seetõttu, et kõrgema astme kohtus on võimalik üle minna haldusakti tühistamise nõudelt toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudele, kuid mitte vastupidi. Kohus ka märgib, et käesoleva vaidluse sisuline osa ega kaebaja õiguste kaitse lõpptulemus ei sõltu sellest, kas käsitleda otsuseid haldusaktide või toimingutena.
5.Lähtekohana märgib kohus, et määruste nr 14 ja 17 (viited kohtuotsuse punktis 1) § 4 lg 1 on mõlemal juhul sõnastatud ühtemoodi – taotlejaks võib olla kohaliku omavalitsuse üksus või Eestis registreeritud eraõiguslik juriidiline isik, välja arvatud riigi asutatud sihtasutus. Kummagi määruse seletuskirjas3 on selgitatud, et välistatud on füüsilisest isikust ettevõtjad, riigiasutused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud ja ka riigi poolt asutatud või riigi osalusega sihtasutused, sest neile on riik loonud eraldi meetmed. Seetõttu käsitleb kohus määruseid ühiselt, kui märgitud ei ole teisiti.
6.Kohus selgitab esmalt välja riivatava (põhi)õiguse. Kaebajaks on füüsilisest isikust ettevõtja (FIE). Tegemist on ettevõtja eriliigiga (ÄS §-d 1 ja 3), kes ei ole samas juriidiliseks isikuks. Siiski tuleb Kättesaadav https://www.kul.ee/kriisiabi-era-ja-kov-kultuurikorraldajad ja https://www.kul.ee/kriisiabi-era-jakov-kultuurikorraldajad
4(7)
käesolevas asjas arvestada, et vaidluse all ei ole mitte kaebaja kui füüsilise isiku elu, tervis, inimväärikus (sh PS § 28 lg 2 mõttes – õigus riigi abile), vaid isiku õigus ettevõtlusvabadusele (PS § 31). PS § 28 lg 2 sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes4 on selgitatud, et nimetatud õigus on tuletatud inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtetest. Põhiseadusega kaitstud juhtumitel on ühiskond otsustanud tagada inimesele sotsiaalse kaitse osalise või täieliku sissetulekukaotuse või teatud kulude tekkimise puhuks ning muu vajaliku abi kaupade ja teenuste näol, mis riigi sekkumiseta oleksid kättesaamatud. Kaebaja poolt taotletava toetuse eesmärgiks ei ole sotsiaalsete riskide vähendamine, s.o kaebaja ei taotle abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse või muu puuduse tõttu. Kaebajal on füüsilise isikuna võimalik taotleda erinevaid toetuseid, sh toimetulekutoetust. PS § 31 sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes5 on selgitatud, et ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsete meetmete järele. Ettevõtlusvabadus ei kohusta riiki andma ettevõtjale vahendeid, kuid riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Samuti ei tule riigil tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlust. Riigi positiivsete kohustuste hulka seoses ettevõtlusvabadusega kuulub kohustus luua õiguslikud raamistikud ettevõtlusvabaduseks, sh äriõiguse ja ühinguõiguse normid. Ettevõtlusvabadus hõlmab ka isiku õigust nõuda riigilt selliste abinõude kasutamist, mis kaitsevad ettevõtjat teiste isikute eest. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi ettevõtluseks (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00, p 11; RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 41). Eeltoodust tuleneb kokkuvõttes, et ettevõtlusvabadus on ennekõike tõrjeõigus, et riik liigselt ettevõtlusesse ei sekkuks. Sooritusõigusena saab ettevõtlusvabaduse all nõuda piisava normistiku loomist, et ettevõtlus vaba konkurentsi tingimustes oleks võimalik ning ettevõtjal oleks olemas õiguslik raamistik tegutsemiseks ja oma õiguste kaitsmiseks. Ettevõtlusvabaduse sisuks ei ole riigi poolt toetuste andmine, et tagada ettevõtjale piisav tulu ja kasumlikkus. Küll aga peab riigi poolt toetuse andmine tuginema seaduslikule alusele (samas, p 21).
7.PS § 31 lg 2 kohaselt võib seadus sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra. Seega on tegemist n.ö lihtreservatsiooniga seadusega, mida võib seadusandja piirata igal legitiimsel eesmärgil, järgides ennekõike proportsionaalsuse põhimõtet. Ükski põhiõigus või -vabadus ei ole piiramatu (vt PS § 19 lg 2) ning õiguspäraste piirangute seadmisel ei pea ka piirangutega tekkivat tulu kaotust hüvitama. Eeltoodu kehtib nii püsivate ettevõtluspiirangute kohta (nt tingimused äriühingute asutamisele, aruandluskohustus jne) kui ka ajutiste, ühekordsete, erakorraliste ja/või vääramatust jõust tulenevate piirangute osas. Seega ei tule riigil tingimata hüvitada näiteks seda, kui ettevõtjal jääb tulu saamata sõja, majanduslanguse, loodusnähtuste (torm, veeuputus vms) või ka nakkushaiguse laialdase leviku korral. Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust tasandada mistahes käibelanguseid, mis tulenevad ettevõtjast sõltumatutest asjaoludest. Ka NETS või HOS ei sätesta mistahes õiguspäraste piirangutega tekitatud hüvitamist. RVastS alusel on aga võimalik reeglina üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine (§ 7 jj) ning erandlikult õigustloova aktiga või õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamine (§-d 14 ja 16), kui isiku õiguseid on erakordselt piiratud. Arvestades COVID nakkuse üldist levikut, ei saa kaebaja korral (analoogia korras toetuse andmisele laiendades) järeldada, et nimelt kaebaja on erakordselt ja eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluv. Seega kokkuvõttes ei ole riigil kohustust hüvitada nakkushaiguse levikust ja sellega seatud piirangutega, mille õigusvastasust
https://pohiseadus.ee/sisu/3499/paragrahv_28 p 11 jj https://pohiseadus.ee/sisu/3502 p 6 jj
5(7)
ei ole tuvastatud, tekkinud käibelangust või kasumi saamata jäämist. Laiemalt märgib kohus, et ka piirangud kaitsevad mh ettevõtjate huve, sest piirangute täielik puudumine võib tuua kaasa ettevõtte töö peatumise töötajate puuduse tõttu või ka inimkaotusi ja seega ka ettevõtjate töötajate ja klientide kaotuse. Raskelt haigestunud ja tüsistusi saanud inimesed ei pruugi ka kultuuriteenuseid tarbida.
8.Eeltoodust tulenevalt on käesolevas asjas tegemist riigi poolt vabatahtlikult antava toetusega, mille andmise kohustus ei tulene põhiseadusest. Siiski peab seadusandja tagama siinkohal isikute võrdse kohtlemise (PS § 12). Küll aga võib ebavõrdse kohtemise mõistlik põhjendus sõltuda vabatahtliku toetuse eesmärgist ja sellest, kuivõrd see riivab võrdsuspõhiõiguse tuuma. Näitlikult, kui riik sooviks suunata eraldi vabatahtliku toetuse üksikemadele, jättes kõrvale üksikisad, sest neid on vähe (vrdl vastustaja argument FIEde vähesuse kohta käesolevas asjas), siis see rikuks põhiseaduse §-des 12 ja 27 toodud soolise ja vanemate võrdõiguslikkuse põhimõtet ja sellega võrdsuspõhiõiguse tuuma. Andes majanduslikku toetust ettevõtlusele, on riigi ebavõrdse kohtlemise mõistliku põhjuse kaalumisruum oluliselt laiem. Sealjuures võib riik lähtuda ka laiemalt avalikust huvist, kuidas säilitada enim töökohti ja valdkonna jätkusuutlikkust. Arvestades seda, et rahaliste vahendite jaotamisel tuleb peaaegu alati teha valikuid, võib riik lähtuda ka otstarbekusest, et mõistlik ei ole anda toetust kõigile, sest sellest ei piisa kellegi tegevuse jätkamiseks mõistlikus mahus; vaid toetust tuleb suunata ennekõike neile, kelle jätkamisest saadakse suurim ühiskondlik kasu (pikaajaliselt tegutsevad, kultuuriliselt olulised, paljudele inimestele tööd andvad ettevõtted). Vastustaja on neist kaalutlustest ka lähtunud, leides, et majandusliku jätkusuutlikkuse tulemuse saavutamiseks oli vajalik piiritleda võimalike taotlejate hulk selliselt, et muusikavaldkond sektorina jääks tegutsema. Teisalt tuli aga arvestada meetme rahalise mahuga, et väljamakstav toetus oleks igale saajale piisavalt suur, et tema majanduslik jätkusuutlikkus tegelikult kindlustada. Sellisel alusel eristamine, mis võib küll nõrgemaid konkurente piirata, ei ole ilmselgelt põhjendamatu, kui võrdsetel alustel kõigile jagades ei pruugi valdkond üldse püsima jääda. Seega on ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlik põhjus.
9.Kohus nõustub ka sellega, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda talle kindla toetusmeetme kehtestamist (vrdl Riigikohtu otsuse nr 5-20-1 p-d 34-36). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal oli võimalik taotleda toetust Töötukassa meetmetest. Asjaolu, et toetuste suurused ja andmise alused ei ole täpselt samad, ei muuda Kultuuriministeeriumi poolt toetuse andmata jätmist meelevaldseks. Töötukassa ja Kultuuriministeeriumi eesmärgid toetuste andmisel on erinevad, sh on olemuslikult Kultuuriministeeriumi eesmärgiks avaliku huvi edendamine, s.o eesti keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, mitte iga üksiku ettevõtja toimetuleku tagamine või edendamine. Määruse nr 14 § 2 kohaselt on toetuse andmise eesmärk COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldajate jätkusuutlikkuse tagamine. Määruse nr 17 § 2 kohaselt on toetuse andmise eesmärk COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud kultuurikorraldaja teenuse, toote, äriprotsessi ja/või ärimudeli ümberkorraldamise kaudu tema pikaajalise elujõulisuse taastamine ning seeläbi kultuuri kättesaadavuse tagamine. Seega kummalgi juhul ei ole toetuse andmise eesmärgiks olnud üksiku toetuse saaja erahuvi (kasumi ja käibe) tagamine, vaid laiemalt avalik huvi, et kultuurikorraldajad jätkaksid oma tegevust ning sellega tagataks kultuuri kättesaadavus. Võrdlusena märgib kohus, et Töötukassa antavate toetuste eesmärk „Tööhõiveprogramm 20212023“6 raames on pigem suunatud üksikisiku elujärje parandamiseks ja tööhõive tagamiseks. Sellele viitab § 2 lg 1, mille kohaselt on programmi üldeesmärk lühendada töötuse kestust ning aidata tööle isikud, kelle töölesaamine on pikaajalise töötuse või muude eriliste takistuste tõttu raskendatud, samuti leevendada tööjõupuudust ja ennetada töötust. Töötasu toetus ja töötasu hüvitis seoses COVID19 haiguse tõkestamise piirangutega7 võimaldas kaebajal saada:
https://www.riigiteataja.ee/akt/108052021007 §-d 191 ja 193, kättesaadavad redaktsioonis https://www.riigiteataja.ee/akt/108052021004
6(7)
- Ühekordselt iga töötaja kohta 1,5-kordse palgakulu toetuse ja FIEle endale 1,5-kordse töötasu alammäära suuruse toetuse (§ 191); - 2021. aasta märtsi, aprilli ja mai eest – iga kalendrikuu eest töötaja kohta töötasu hüvitist kuni 60% ning FIEle endale ühekordse töötasu alammäära suuruse hüvitise (§ 193). Seega oli riigi poolt eraldi tagatud toetusmeede ka FIEdele, küll teisest allikast ja teisel eesmärgil (palgatoetuse analoogina). Sealjuures ei saa teised juriidilised isikud toetust, mida Töötukassa maksab üksnes FIE-le endale.
10.Kohus möönab, et ainuüksi asjaolust, et varem on FIEd vähe taotlenud, ei pruugi piisata nende välistamiseks. Sj võib ka FIE vormis korraldada kultuurikorralduslikku tegevust, mis on suuremahuline, paljude töötajatega ning mille jätkusuutlikkus on vajalik kultuuri kättesaadavuse säilitamiseks. Samas nähtub vastustaja vastusest, et ta on varasemaid taotluseid analüüsinud. Ka ei lähtu kohus asjas abstraktsest normikontrollist, oletades, et kuskil võib olla FIEdest sihtgruppe, keda mingil juhul võib üksnes liigituse alusel kõrvalejätmine riivata. Kohus lähtub konkreetsest normikontrollist ehk võrdsuspõhiõiguse riive nimelt kaebaja suhtes peab olema sedavõrd ebamõistlik, et tingida normide põhiseadusvastaseks tunnistamine. Selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine. Nagu vastustaja on välja toonud, on kaebaja vältimatud kulud suuruses, mida katab Töötukassa toetus. Sealjuures jääb kohus selle juurde, et isikul ei ole põhiõigust saada konkreetsel juhul toetust (nt abi puuduse korral), vaid tegemist on riigi poolt vabatahtliku toetusega, mis peab läbima üksnes võrdse kohtlemise testi. Vastustaja on mõistliku põhjusena välja toonud avaliku huvi ja vajaduse suunata toetussummad ennekõike kultuuritegevuse jätkusuutlikkusse. Arvestades mistahes ajahetkel toetuste nappust, tuleb avalikust huvist tulenevalt teha valikuid, sh eelistada suuremaid, rohkemate töötajate ja kultuurilise jätkusuutlikkuse seisukohast olulisemaid ettevõtjaid. Vastustaja on ka selgitanud, kuidas ta on jõudnud FIEde välistamiseni, arvestades ka seda, et FIEdele kui ettevõtja eriliigile on olemas ka oma toetusmeetmed. Isikul ei ole nõudeõigust, et kriisiolukorras peab mistahes valdkonna ja suurusega ettevõtjale olema tagatud samaväärne käibe, kasumi või kulutuste hüvitamine. Vastustaja toetusmeedet on võimalik koostada erinevatel viisidel ja eesmärkidel, erinevaid sihtgruppe silmas pidades, kuid vastustaja kaalutlused ei ole toetuse vabatahtlikku olemust arvestades sedavõrd meelevaldsed, et need ületaks ebavõrdse kohtlemise n.ö mistahes mõistliku põhjenduse piire ja tuleks seetõttu tunnistada põhiseadusvastaseks. Kaebaja ei saa ka toetuse andmata jätmise vaidluse raames nõuda teiste isikute kahjustamist, s.o toetuse adressaatide hulgast välja jätmist, kuna see ei ole vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Seetõttu jätab kohus kõrvale kaebaja seisukoha, et toetuse saajate nimekirjast tuleks välja jätta MTÜd ja sihtasutused.
11.Eeltoodu kokkuvõttes jäävad kaebused kummagi otsuse (ja kaudsemalt nendega seotud määruste) peale ja seega ka kohustamisnõuded rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.