Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. november 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1196
Haldusasi
Y AS (pankrotis), X, C ja Q kaebus Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks, otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning 28. mail 2019 avaldatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks kohustamiseks või põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebajad – Y AS (pankrotis), X ja C, esindajad v.adv Vitali Šipilov ja v.adv Mari Anne Rosalie Rohtla Vastustaja – Finantsinspektsioon, esindaja ST
Menetluse alus ringkonnakohtus
Y AS (pankrotis), X ja C apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
14. juuni 2023
RESOLUTSIOON
Võtta Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196 resolutsiooni p-ga 3.2 tagastatud kaebajate 19. augusti 2019. a menetlusdokumendi lisad 2, 96 ja 97 haldusasja nr 3-19-1196 materjalide juurde. Ülejäänud halduskohtu otsuse resolutsiooni p-dega 3.1, 3.2, 3.4, 3.7, 3.8 ja 3.10–3.12 tagastatud dokumendid jätta haldusasja juurde võtmata.
Jätta Y AS (pankrotis), X ja C apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196 resolutsiooni punkti 8 peale läbi vaatamata.
Jätta Y AS (pankrotis), X ja C apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196 resolutsiooni punkt 9 osas, milles halduskohus jättis Y AS (pankrotis) kaebuse Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata. Teha selles osas uus otsus, millega jätta Y AS (pankrotis) kaebus Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 õigusvastasuse tuvastamiseks läbi vaatamata.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196 resolutsiooni punktid 6 ja 7 osas, milles halduskohus jättis X ja C kaebuse Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 tühistamiseks läbi vaatamata. Teha selles osas uus otsus, millega jätta X ja C kaebus Finantsinspektsiooni 27. mai 2019. a otsuse nr 4.1-1/70 tühistamiseks rahuldamata.
Ülejäänud osas jätta Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-19-1196 resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kõigi kaebajate ja F OÜ nimed ning kriminaalasja number tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. detsembril 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Finantsinspektsioon (FI) väljastas 05.06.2013 otsusega nr 4.1-1/22 Y AS-le (F) makseasutuse tegevusloa makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (MERAS) § 3 lg 1 p-des 1, 2, 3, 4 ja 6 nimetatud teenuste osutamiseks. FI 23.10.2015 otsusega nr 4.1.1/115 väljastati F-le täiendav tegevusluba MERAS § 3 lg 1 p-s 5 nimetatud teenuse osutamiseks.
2.Lepinguline siseaudiitor viis F juures 2016. a veebruarist kuni aprillini läbi siseauditi, mille käigus tuvastas olulisi rikkumisi ja probleeme mh rahapesuvastases tegevuses ja „tunneoma-klienti“ protseduuride rakendamises. Siseauditi aruanne esitati F-le 04.05.2016.
3.FI viis F-s 02.10.2017–27.10.2017 läbi kohapealse kontrolli (kontrollitav periood 01.08.2016–31.07.2017), et hinnata makseasutuse üldjuhtimist, riskijuhtimist ja sisekontrolli süsteemi, ning tuvastas rikkumisi ja puudusi kõigis kontrollitud valdkondades. Kohapealse kontrolli akt toimetati F-le kätte FI 06.02.2018 kirjaga nr 4.7-1.12/4010-11. Tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks tegi FI 02.04.2018 otsusega nr 4.1-1/50 F-le ettekirjutuse.
2(27)
3-19-1196
4.FI korraldas F juures 09.07.2018–03.08.2018 teise kohapealse kontrolli eesmärgiga hinnata F rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilist ülesehitust ja toimimist üldiselt, F juhtkonna ja töötajate tegevust rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas (sh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide juhtimisel ja maandamisel), samuti hoolsusmeetmete rakendamist (sh ärisuhte loomisel) ning tegevust rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral. Kontrolli käigus tuvastas FI rikkumisi kõigis kontrollitud valdkondades. Kohapealse kontrolli akt toimetati F-le kätte FI 04.02.2019 kirjaga nr 4.7-1.12/2910-20.
5.Omavahendite minimaalsuuruse nõude rikkumise tõttu tegi FI 21.01.2019 otsusega nr 4.1-1/1 F-le ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks. Ettekirjutuse täitmiseks kohaldas FI 26.02.2019 kirjaga nr 4.5-1.16/123-6 sunniraha 1600 eurot ja 04.03.2019 kirjaga nr 4.51.16/123-8 sunniraha 3200 eurot. F tasus 28.02.2019 sunniraha 1600 eurot ja 06.03.2019 sunniraha 3200 eurot ning täitis ettekirjutuse 07.03.2019.
6.Finantsinspektsiooni juhatus tunnistas 27.05.2019 otsusega nr 4.1-1/70 kehtetuks oma 05.06.2013 otsuse nr 4.1-1/22 ja 23.10.2015 otsuse nr 4.1.1/115, tunnistas kehtetuks F tunnuskoodi nr 45 ja selle kasutamise õiguse ning otsustas avalikustada otsuse tervikuna FI veebilehel ja otsuse resolutsiooni punkti 1 üleriigilise levikuga ajalehes. Otsuse õiguslikeks alusteks on Finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 18 lg 2 p 1, § 54 lg 5 ja § 55 lg 1 ning MERAS § 14 lg 3, § 22 lg 2 p-d 5, 9 ja 13, § 22 lg 8 ja § 23 lg-d 1 ja 2. Teise kohapealse kontrolli käigus tuvastati, et F on ulatuslikult rikkunud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda, mis annab aluse tunnistada tegevusluba kehtetuks (MERAS § 22 lg 2 p 13): – F on jätnud kehtestamata asjakohased või nõuetele vastavad protseduurireeglid (rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 14 lg-d 1 ja 3); – F ei ole tuvastanud õigesti tegelikku kasusaajat ega ole aru saanud klientide omandi ja kontrollistruktuuridest (RahaPTS § 20 lg 1 p 3). Tegelikku kasusaajat tundmata ei ole võimalik tuvastada ärisuhte eesmärki (RahaPTS § 20 lg 2; – F ei ole tuvastanud ärisuhte eesmärki ja olemust, sh kliendi tegevusala / valdkonda, maksetavasid ja olulisemaid äripartnereid (RahaPTS § 20 lg 1 p 4, lg 2); – F ei ole kogunud teavet kliendi rikkuse päritolu kohta (RahaPTS § 20 lg 4); – F ei ole ärisuhet õigesti jälginud, sh ei ole teostanud ärisuhtes tehingute kontrolli, tuvastanud õigesti tehingus kasutatavate vahendite allikat ja päritolu, tuvastanud õigesti rahapesule või terrorismi rahastamisele viitavaid või sellega tõenäoliselt seotud tehinguid (RahaPTS § 20 lg 1 p 6, § 23 lg 2 p-d 1, 3, 4); – F ei ole kohaldanud hoolsusmeetmeid vastavalt ärisuhte riskile või kliendile määratud riskitasemele ning on kõrgema riskiga klientide puhul jätnud kohaldamata tugevdatud hoolsusmeetmed (RahaPTS § 20 lg 6, § 36 jj). Kontrolli käigus ei nähtunud, et F hoolsusmeetmete kohaldamise ulatus oleks ka tegelikult riskipõhine, vaid F võib mh riskihinnangutega manipuleerida; – F ei ole Rahapesu Andmebürood (RAB) nõuetekohaselt teavitanud (RahaPTS § 49 lg 1), vaid on talunud ilmselgelt kahtlust äratavaid või ebatavalisi kliente ja tehinguid. F on 01.01.2017–26.11.2017 esitanud vaid 13 teadet rahapesu kahtluse kohta, kuigi tema kliendiportfelli ning üldist riskiprofiili ja haavatavust, samuti teisi tuvastatud rikkumisi arvestades on selge, et teateid oleks pidanud olema oluliselt rohkem.
3(27)
3-19-1196 F on MERAS § 22 lg 2 p 5 tähenduses olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut. F toime pandud rikkumiste iseloomu, ulatust ja paljusust arvestades tuleb kogumit pidada oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa tegevusloa kehtetuks tunnistamise. FI on tuvastanud F puhul erinevaid üldjuhtimisega seotud rikkumisi. Nende arv ja iseloom viitavad selgelt F suutmatusele MERAS-s sätestatud nõuetele vastavat organisatsiooni üles ehitada, mis on mh vajalik klientide huvide kaitse tagamiseks: – F sise-eeskirjad ei olnud vastavuses tegeliku töökorraldusega ning neis ette nähtud juhtimis- ja kontrollitasandid ei toimi usaldusväärselt (MERAS § 47 lg 7, § 50 lg 2); – F organisatsiooni struktuurist nähtus huvide konflikt ja sisekontrolli meetmed ei olnud piisavad, et seda ära hoida või selle mõju maandada (MERAS § 50 lg 3 p 4, § 51 lg 1). Nõukogu esimees teostas funktsioone, mis allusid ja raporteerisid juhatusele; – Sise-eeskirjas ei olnud juhatuse liikmete vastutusalad selgelt ja ammendavalt määratletud. Sise-eeskirjaga juhatusele määratud ülesanne ei olnud kooskõlas F põhikirjaga. F nõukogu koosolekuid ei toimunud vaadeldaval perioodil vähemalt üks kord 3 kuu jooksul (äriseadustiku (ÄS) § 321 lg 1); – F sise-eeskirju ei olnud organisatsiooniliste muudatustega seoses üle vaadatud ega viidud vastavusse tegelikult kehtiva struktuuriga (MERAS § 50 lg 3 p 4, § 47 lg-d 7 ja 8); – F ei ole suutnud enne finantsjärelevalve sekkumist probleeme iseseisvalt lahendada, mis viitab puudustele F suhtumise ja organisatsiooni kultuuri osas. FI on tuvastanud F puhul erinevaid riskijuhtimise ja sisekontrolliga seotud rikkumisi, mille põhjal on ilmne, et F organisatsioon ja tegevused, sh ebapiisav riskijuhtimise süsteem ja sisekontrolli meetmed hõlmasid endas olulisi riske, mis ei saa olla finantssektoris lubatavad: – Ei järgitud sise-eeskirjas sätestatud nõuet juhatusele esitatava aruandluse osas (MERAS § 50 lg 1, § 47 lg 7). Sise-eeskirja üle vaatamine ei olnud kirjalikult fikseeritud (MERAS § 47 lg 8). Sisekontrolli süsteem ei olnud kooskõlas MERAS § 47 lg-tega 7 ja 8 ning § 50 lg-tega 1 ja 2, kuna sise-eeskirju ei olnud viidud vastavusse tegeliku töökorraldusega; – F nõukogu otsusega loodud riskikomiteel olid ulatuslikud ülesanded F riskide juhtimisel, riskidega seotud muudatustegevuste kinnitamisel, riskide raporteerimisel, nõukogu riskidega seotud nõustamisel jms, kuid ei tuvastatud, et neid ülesandeid oleks täidetud (MERAS § 50 lg 1, § 47 lg 7); – F-l puudusid finantsseisundit mõjutada võivate finantsriskide mõõtmise ja juhtimise limiidid (MERAS § 47 lg 7). F hoidis oma rahalisi vahendeid neljas valuutas, kuid puudusid piirangud, millises ulatuses tohib üht või teist valuutat hoida. F sise-eeskirjades ja tegevuses puudusid piirangud likviidsusriski juhtimiseks ning oma vara investeerimiseks; – F tegevus ei olnud kooskõlas MERAS § 47 lg-tega 7 ja 8, § 50 lg-ga 2 ning rahvusvaheliste siseauditeerimise kutsetegevuse standardite standardi nr 1110 nõuetega, kuna kehtestatud sise-eeskirjad ei olnud vastavuses tegeliku töökorralduse ega siseauditi sõltumatuse nõuetega. F ei ole järginud sise-eeskirjade nõuet teostada iga-aastane riskihindamine enne siseauditi tööplaani koostamist (MERAS § 50 lg 1). Esimese kohapealse kontrolli käigus tuvastatud rikkumiste ja puuduste kõrvaldamiseks tehti Fle 02.04.2018 ettekirjutus, mida F ei vaidlustanud. Teise kohapealse kontrolli käigus ilmnes sellele vaatamata, et F-l on jätkuvalt probleeme organisatsiooni ülesehitamisega ning MERAS § 47 lg-te 5–7 nõuete täitmisega. Organisatsioonilise lahendi ülesehitamisega seotud probleemid on üle kandunud mh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisse.
4(27)
3-19-1196 F suhtes kehtis alates 01.01.2019 omavahendite minimaalsuurus 528 081 eurot, mis põhineb 2018. a maksete mahul (MERAS § 74), milleks oli 363,7 miljonit eurot. F omavahendite tase oli 02.01.2019 seisuga 341 617 eurot ehk 186 464 eurot nõutavast väiksem. Makseasutus peab omavahendite minimaalsuuruse nõuet (MERAS § 72 lg 2) täitma igal ajahetkel. F on nõudest olnud pikka aega teadlik ja FI kohustas teda 21.01.2019 ettekirjutusega viima hiljemalt kahe nädala jooksul omavahendite suurus vastavusse MERAS § 72 lg-ga 2. F ettekirjutust ei vaidlustanud ning täitis selle pärast sunniraha teistkordset rakendamist alles 07.03.2019 ehk ligemale aasta pärast FI esimest hoiatust. Usaldatavusnormatiivide rikkumine võib seada ohtu makseasutuse tegevuse ja tema klientide huvid ning seeläbi mõjutada kogu finantssektori toimimist ja usaldusväärsust. Makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks võib olla nii omavahendite nõuetele mittevastavus (MERAS § 22 lg 1 p 10) kui ka ettekirjutuse täitmata jätmine (MERAS § 22 lg 2 p 16). F tegevus näitab tema ükskõiksust kehtiva õiguskorra ja riikliku finantsjärelevalve ettekirjutuste suhtes, mille tõttu on F kaotanud usaldusväärsuse finantsjärelevalve silmis. Omavahendite mittevastavuse likvideerimiseks suurendati kapitali Bahama ja Küprose äriühingutelt saadud laenuga. Oluline osa F rikkumistest on seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega. Enamik F kliente olid väga kõrge riskiga mitteresidendid. F on loonud ärisuhteid klientidega, kellel oli eelnevalt ärisuhe Versobank AS-ga või Läti krediidiasutuse ABLV Bank AS-ga, kelle tegevus lõpetati suurte rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise probleemide ning rahvusvahelistest finantssanktsioonidest kõrvalehoidmise tõttu. Rahapesu ja terrorismi rahastamise riskid on mitteresidentide teenindamisele suunatud ärimudeli ja kliendibaasi korral tavapärasest oluliselt kõrgemad ning seetõttu oodatakse makseasutuselt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuete hoolikat järgimist. F on neid nõudeid pidevalt rikkunud ning on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel ebapädev. F ei ole suuteline tuvastama kahtlaseid ja ebaharilikke olukordi ning neile tähelepanu pöörama, samuti ei ole ta võimeline tõkestama rahapesu ja terrorismi rahastamist, mis seab ohtu eesmärgi tõkestada Eesti Vabariigi rahasüsteemi ja majandusruumi kasutamist rahapesuks ja terrorismi rahastamiseks. Tuvastatud rikkumised kahjustavad ilmselgelt oluliselt rahaturu toimimist ning maksesüsteemi stabiilsust ja usaldusväärsust (MERAS § 22 lg 2 p 9). Rikkumiste iseloomu, kestust ja hulka arvestades ei saa need olla juhuslikud, vaid peegeldavad F suhtumist seadustesse ja finantsjärelevalvesse. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on sobiv meede. F ei ole suutnud täita rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks ettenähtud reegleid ning on olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut, sh ei ole täitnud usaldatavusnormatiive ja FI ettekirjutust, tema tegevus kahjustab oluliselt Eesti rahaturu toimimist ning maksesüsteemi stabiilsust ja usaldusväärsust. Need asjaolud on nii kaalukad ja olulised, et igaüks tingiks ka eraldiseisvalt tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Tuvastatud asjaolude pinnalt on selge, et F ei suuda või ei soovi täita õigusaktide nõudeid. F jätkuv tegevus makseasutusena kahjustaks oluliselt finantssektori usaldusväärsust, stabiilsust, läbipaistvust ja toimimise efektiivsust. Kuna F äritegevusel on väga kõrge riskiprofiil ja ta ei ole senini suutnud riske maandada, on selge, et edasine tegutsemine suurendaks olulisel määral Eesti finantssektori kuritegelikel eesmärkidel ärakasutamise tõenäosust ning ohtu klientide huvidele ja Eesti rahasüsteemi stabiilsusele. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on vajalik meede, sest eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise sama efektiivse, kuid vähem koormava abinõuga. F rikkumiste mastaapsust arvestades ei ole ta pikemat aega olnud võimeline tõkestama rahapesu ja terrorismi rahastamist ning looma seadusele ja riskiprofiilile vastavat organisatsioonilist lahendit. Seega on F iga järgmine toiming ja tehing potentsiaalne rahapesuriski allikas ning oht F klientidele ja Eesti finantssektori ning maksesüsteemi stabiilsusele ja usaldusväärsusele. FI on F-s teinud kaks kohapealset kontrolli ja koostanud kaks ettekirjutust. Sellele eelnes 25.01.2018 kohtumine, kus 5(27)
3-19-1196 selgitati hoolsusmeetmeid. Mõlemas ettekirjutuses hoiatati tegevusloa kehtetuks tunnistamise eest. Need meetmed ei ole siiski olnud finantsjärelevalve eesmärkide saavutamisel piisavad ja tõhusad. F rikkumised on järjest ulatuslikumad ja tõsisemad ning suhtumine ükskõiksem ja riskivam. F ei ole tuvastatud probleemidele vaatamata peatanud makseteenuse osutamist, vaid jätkanud süsteemsete puudustega süsteemi kaudu kõrge riskiga klientide teenindamist. F-le uue võimaluse andmine ei ole usalduse kaotuse tõttu mõeldav. F ja tema klientide huvides ning finantssektori usaldusväärsuse taastamiseks ja riskide eskaleerumise vältimiseks tuleb tegevusluba tunnistada kehtetuks. Vastupidine saadaks teistele järelevalvesubjektidele ebaõige sõnumi. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on mõõdukas meede. Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud rikkumised avaldavad finantssektorile suurt mõju. Aus ja läbipaistev finantsturg on väärtus kogu Eesti ärikeskkonnale. Reguleeritud finantsturul tegutsemine eeldab kõrgendatud valvsust ja hoolsust õigusaktidest tulenevate nõuete järgimisel ning iga rikkumine ei saa olla vabandatav. Rohkeid ja olulisi rikkumisi arvestades on ilmne F ja seeläbi riigi maksesüsteemi ning finantssektori avatus rahapesule ja terrorismi rahastamisele. Finantsturu osaline ei saa eeldada, et tema majanduslik huvi on kaalukam kui kehtivate nõuete täitmine ja Eesti finantssektori usaldusväärsus. Probleemid rahapesuvastase tegevuse ja tunne-oma-klienti protseduuride rakendamisega tuvastas F siseaudiitor juba 2016. a-l, mille järel siseauditi leping lõpetati. F ei ole suutnud viia oma tegevust seadusega kooskõlla FI järelevalvelisele tegevusele vaatamata, vaid on rikkumisi hoopis eitanud ja seadust rikkudes edasi tegutsenud. FI peab kaitsma klientide ja investorite huve ning toetama Eesti rahasüsteemi stabiilsust. Sellise tähtsusega rikkumised, mis seavad ohtu kogu Eesti finantssektori usaldusväärsuse ning avavad selle potentsiaalselt rahapesu ja terrorismi rahastamise riskile, ei saagi tuua kaasa teistsugust tagajärge kui keelu osaleda selles finantssektoris. Makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamine on õigusaktides ette nähtud kohustus. Tegemist on seadusandja kaalutud meetmega. Otsus tuleb avalikustada, et investorid, kliendid ja avalikkus oleksid teadlikud F rikkumistest ning tegevusloa kehtetuks tunnistamisest tulenevatest riskidest. See võimaldab edaspidi F-ga kaasnevate riskidega arvestada ja soovi korral neist teadlikult hoiduda. Otsuse avalikustamine annab avalikkusele ja teistele turuosalistele selge signaali tuvastatud rikkumiste mitteaktsepteeritavusest ning Eesti finantssektoris oodatud kõrgetest standarditest. Finantsjärelevalve peab oma tegevuses olema võimaluste piires läbipaistev, eriti isiku turult eemaldamise korral. Otsuse avalikustamine on sobiv ja vajalik meede ning otsuse tervikuna avalikustamine ei riiva kõiki asjaolusid arvestades F õigusi ülemäära. Seega on meede mõõdukas. FI ei ole kontrolli teostamisel rikkunud menetlusnorme ning on hinnanud F vastuväiteid ja tõendeid (sh hilinenult esitatud). F-le pidi olema arusaadav, millele FI otsus tugineb.
7.FI avaldas 28.05.2019 oma veebilehel 27.05.2019 otsuse tervikteksti ning ka faktilehe, kus on nimeliselt välja toodud F nõukogu ja juhatuse liikmed. Samuti toimus 28.05.2019 pressikonverents, millel FI teavitas avalikkust F tegevusloa kehtetuks tunnistamisest ja kirjeldati tuvastatud rikkumisi. FI on pressikonverentsi salvestise avalikustanud ka YouTube keskkonnas (https://www.youtube.com/watch?v=ofv-pDQ9D6I). Suuremad meediaväljaanded avaldasid 28.05.2019 samuti uudised F tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta koos FI kommentaaridega.
8.Y AS (pankrotis alates 01.06.2020), X, C ja Q esitasid Tallinna Halduskohtule 26.06.2019 kaebuse, mille halduskohus võttis 25.09.2019 määrusega menetlusse nõuetes FI 27.05.2019 otsus tühistada või tuvastada selle õigusvastasus, tuvastada FI 27.05.2019 otsuse avaldamise toimingu õigusvastasus ja kohustada FI-d lükkama ümber ebaõiged faktiväited või 6(27)
3-19-1196 tuvastada FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise toimingu õigusvastasus. Lisaks taotlesid F ja X varalise kahju hüvitamist koos viivisega ning X, C ja Q mittevaralise kahju hüvitamist koos viivisega.
Finantsinspektsioon palus vastuses jätta kaebus rahuldamata.
10.Tallinna Halduskohus jättis 14.03.2022 otsusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles F taotles FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist ning X, C ja Q taotlesid FI 27.05.2019 otsuse tühistamist ja õigusvastasuse tuvastamist, samuti FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu ja FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Muus osas jättis kohus F, X, C ja Q kaebuse rahuldamata ning poolte menetluskulud nende endi kanda. Kõik kaebajad on taotlenud FI 27.05.2019 otsuse tühistamist või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamist, kuid kaebeõigus on ainult F-l, sest otsusega ei ole otsustatud teiste kaebajate õiguste üle. F õiguste riivet ei saa käsitada X, C ega Q õiguste riivena. Viimaste kaebus jääb FI 27.05.2019 otsuse tühistamise ja õigusvastasuse tuvastamise nõuete osas läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 2 p 1, § 121 lg 2 p 1). Kõik kaebajad on taotlenud ka FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist, kuid on esitanud lisaks tõhusamad kahju hüvitamise nõuded (F põhjendas kahjunõuet mh sellega, et otsuse avalikustamine põhjustas talle varalist kahju, sest tema pangakontod suleti ja tal ei olnud võimalik klientidele raha tagastada; X, C ja Q on esitanud nõuded hüvitada mittevaraline kahju, mida seostavad mh mainet kahjustava teabe avalikustamisega), mistõttu tuleb õigusvastasuse tuvastamise nõue jätta läbi vaatamata. Kõik kaebajad taotlesid FI kohustamist lükata ümber ebaõiged faktiväited või tuvastada FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise toimingu õigusvastasus. Kuna pressiteade käis F kohta ja selles kajastati F tegevuses tuvastatud puudusi, on F-l õigus taotleda ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist (heastamiskaebus – HKMS § 37 lg 2 p 5, riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11). Ebakohaste väärtushinnangute avaldamine saab isiku õigusi (mainet) riivata ja olla seega õigusvastane ning F-l on õigus sellist tuvastust taotleda. Ilmselgelt ei saa välistada ka X, C ja Q kaebeõigust ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks. Kuigi neid ei ole otseselt nimetatud, võivad vaidlusalused laused neile kui F tegevuse läbiviijatele halba varju heita. Samas tuleb jätta läbi vaatamata X, C ja Q kaebus põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes, sest need kaebajad on sarnastel põhjendustel esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude ehk nad saavad oma õigusi kaitsta tõhusama õiguskaitsevahendiga. F ja X on lisaks esitanud varalise kahju hüvitamise nõuded ning nende kaebeõigus ei ole ilmselgelt välistatud. X on tuginenud sellele, et F ainuaktsionär F OÜ on loovutanud oma nõude temale, ja alternatiivselt sellele, et ta oli F ainuaktsionäri F OÜ ainuosanik. X, C ja Q taotlevad ka mittevaralise kahju hüvitamist seoses maine kahjustamisega. Sellise kahju tekkimist ja nõudeõiguse olemasolu ei saa ilmselgelt välistada. FI selgitas 27.05.2019 otsuses, et F suhtes eelnevalt tehtud siseauditi aruanne, mõlemad kontrolliaktid ja mõlemad ettekirjutused ning sunniraha määramise toimingud on otsuse lahutamatud osad. Seega tuleb neid asja lahendamisel sisuliselt käsitleda vaatamata asjaolule, et F ei ole neid varem ega eraldi nõudega vaidlustanud. FI on vaidlusaluses otsuses toonud välja konkreetsed puudused või rikkumised F tegevuses, põhjendanud oma seisukohti ja viidanud asjakohastele õigusnormidele. Otsuse põhjendused on selged ja jälgitavad. Kaebaja on enne otsuse tegemist ära kuulatud ja talle on antud võimalus esitada otsuse projekti kohta oma 7(27)
3-19-1196 arvamus. Makseasutus peab suutma ise oma süsteemi õiguspäraselt üles ehitada ja tööd nõuetekohaselt teha. Makseasutus peab tundma tema tegevust reguleerivaid õigusakte ja suutma neid oma töös pidevalt järgida. FI ülesanne on kontrollida, et makseasutuse tegevus oleks õiguspärane, ja kõrvaldada sektorist makseasutus, kes ei suuda olulisi nõudeid täita. Praegusel juhul on F töös avastatud korduvalt mitmeid olulisi ja süsteemseid rikkumisi. See tähendab, et kaebaja ei ole suutnud või soovinud oma tegevust nõuetekohaselt ellu viia. Kaebaja kas ei tunne valdkonnas kehtivaid õigusnorme või ei hooli nende järgimisest. Selliselt käituval makseasutusel ei saa lubada kõrgendatud nõudmisi eeldavas finantssektoris tegutseda. F on korduvalt lubanud puudused kõrvaldada, kuid ei ole seda teinud. Seetõttu ei pidanud FI andma F-le uut võimalust puuduste kõrvaldamiseks ja võis tunnistada tema tegevusloa kehtetuks. Makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu tuli tunnistada kehtetuks ka kaebajale väljastatud tunnuskood (MERAS § 22 lg 8). FI 27.05.2019 otsus on õiguspärane ja seda ei ole alust tühistada. Avalikustamist tuleb käsitleda kahest küljest: 1) avalikkuse teavitamine F tegevusloa kehtetuks tunnistamisest; 2) FI 27.05.2019 otsuse tervikuna avalikult kättesaadavaks tegemine. MERAS §-s 23 kohustab FI-d avalikustama teabe tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta ning see ei ole põhiseadusevastane, sest avalikustamise suhtes on oluline avalik huvi. Seadus ei näe ette võimalust lükata otsuse avalikustamine edasi ja see oleks mh vastuolus avalikustamise eesmärkidega. MERAS § 23 lg 2 kohaselt on FI-l tegevusloa MERAS § 22 alusel kehtetuks tunnistamise korral kohustus avalikustada ka sellekohane haldusakt. Ehkki FIS § 54 lg 5 ning krediidiasutuste seaduse (KAS) § 103 lg-d 5 ja 6 annavad FI-le krediidiasutuste suhtes tehtud otsuste avalikustamisel kaalutlusõiguse, ei ole MERAS § 23 lg 2 ebaproportsionaalne. Kohus nõustus FI põhjendustega otsuse avalikustamise osas. Otsuse avalikustamine oli vajalik F klientide ja avalikkuse kaitseks ning finantsturu õigus- ja korrapärase toimimise tagamiseks. Otsuse (milles oli välja toodud F nõukogu endine esimees Q) avalikustamine (koos faktilehega, millel olid märgitud F nõukogu liige X ja juhatuse liige C) ei olnud põhjendamatult koormav ega nende suhtes ebaõiglane. Tegemist on isikutega, kelle ülesandeks oli tagada makseasutuse tegevuse õiguspärasus. Kaebajate soov oma kohustuste olulist rikkumist varjata ei ole aktsepteeritav. Äriühingu kasusaajad ja juhtorgani liikmed ei ole pealegi salastatud teave. FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toiming oli seega õiguspärane. Samuti ei avaldanud FI 28.05.2019 pressikonverentsil F kohta ebaõigeid faktiväiteid ega põhjendamatuid väärtushinnanguid, mistõttu jääb kaebus rahuldamata ka ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise ja põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamise nõuetes. Ühtlasi ei ole X, C ja Q mainet õigusvastaselt kahjustatud ning rahuldamata jääb ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kuivõrd FI 27.05.2019 otsus ja selle avalikustamine olid õiguspärased ning vastustaja ei ole avaldanud F kohta ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid väärtushinnanguid, jääb rahuldamata ka F varalise kahju nõue. F aktsionäri F OÜ osanikule ehk Xle kahju tekkimine on liiga kaudne selleks, et tema kahju hüvitamise nõudeõigust tunnistada. Isegi kui kaebeõigust möönda, tuleks kaebus jätta rahuldamata, sest FI otsus ja toimingud olid õiguspärased. F-le määratud kaks sunniraha (kokku 4800 eurot) olid õiguspärased. FI ei keelanud lisaks F-l klientidele raha tagastada, vaid tunnistanud kehtetuks tema makseasutuse tegevusloa. F arvelduskontol olev raha arestiti Läti uurimisasutuste poolt kriminaalmenetluse käigus rahapesukahtluse tõttu, mitte FI tegevuse tagajärjel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Y AS (pankrotis), X ja C paluvad 13.04.2022 apellatsioonkaebuses (täiendatud 06.06.2023) tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 3.1, 3.2, 3.4, 3.7, 3.8, 3.10–3.12 (kõik need puudutavad tõendite tagastamist) ja 5–10 (st nii nõuete osalist läbi vaatamata jätmist kui ka rahuldamata jätmist puudutavas osas) ning teha asjas uus otsus, millega tühistada FI 8(27)
3-19-1196 27.05.2019 otsus või alternatiivselt tuvastada selle õigusvastasus. Samuti mõista F kasuks välja varalise kahju hüvitis 6 548 312,11 eurot ja X kasuks varalise kahju hüvitis 3 616 000 eurot ning mõlemalt summalt viivis VÕS § 113 määras kuni nõude kohase täitmiseni. F varalise kahju hüvitamise nõue 6 548 312,11 eurot hõlmab: F klientide poolt kohtusse esitatud 8 hagiavaldust kogusummas 1 384 764,40 eurot; F klientide poolt esitatud 3 pankrotiavaldust kogusummas 2 931 498,96 eurot ning F klientide poolt esitatud 17 pankrotihoiatust kogusummas 2 232 048,76 eurot. Lisaks paluvad apellandid kohustada FI-d korraldama hiljemalt 3 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates pressikonverentsi ja avaldama sellest video YouTube keskkonnas kasutaja „Finantsinspektsioon“ nimelt ning FI kodulehel rubriigis uudised järgmistel tingimustel: (a) pressikonverents korraldatakse Eesti Panga meediaruumis tööpäeval ja tööajal; (b) meediakanaleid teavitatakse pressikonverentsi toimumisest ette vähemalt üks tööpäev; (c) pressikonverentsil kannab FI juhatuse esimees ette järgmise teksti: „Finantsinspektsioon on avaldanud Y AS kohta valeandmeid. Finantsinspektsioon korraldas 28.05.2019 pressikonverentsi, kus Finantsinspektsiooni juhatuse esimees avaldas Y AS kohta ebaõiget informatsiooni. Sellega seoses teatab Finantsinspektsioon, et: 1) F puhul oli tegemist sellise makseasutusega, kellel oli konkreetne ärimudel olemas. 2) Finantsinspektsiooni teise kohapealse kontrolli eesmärk ei olnud aru saada, kas ja kuivõrd tulemuslik oli esimene kontroll ettevõtte Y AS üle. 3) Y AS on vaidlustanud kohtus teises kohapealses kontrolli aktis kirjeldatud ja tuvastatud asjaolud. 4) Y AS on jälginud enda klientide ärisuhteid ja kohaldanud piisavas ulatuses hoolsusmeetmeid arvestades riskifooni, mis nende klientidega kaasnes. 5) Y AS on tuvastanud õigesti kliente, nende tegelikke kasusaajaid, nende poolt rakendatud ärisuhteid ja nende klientide rikkuse päritolu. 6) Y AS omavahendite suurus ei vastanud lühikest aega seaduses sätestatud minimaalsele suurusele. See olukord ei vältas ligi kaks kuud, mitte aasta. 7) Y AS ei ole võtnud endale ülemääraseid riske, mida ei oleks suutnud kontrollida või mis oleks tekitanud reaalse rahapesu ja/või terrorismi rahastamise ohu ja rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumiseks.“ Pressikonverents filmitakse selliselt, et salvestatava video keskmes on FI juhatuse esimees, kes kannab antud teksti ette. Veel paluvad apellandid tuvastada järgmiste FI väärtushinnangute õigusvastasus: – „Finantsinspektsioon tuvastas ja kirjeldas kohapealse kontrolli aktis Y AS-s rahapesumaigulisi skeeme.“ – „Y AS on pabertiiger.“ Apellandid paluvad lisaks mõista X ja C kasuks välja kohtu äranägemisel õiglane hüvitis isikulise õiguse rikkumise ja ebaõigete andmete avaldamisega või alternatiivselt ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivis VÕS § 113 määras kuni nõude kohase täitmiseni. Menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustaja kanda. FI on teinud vaidlustatud otsuse tegemisel erinevaid vigu (sh arvestanud asjassepuutumatute asjaoludega, kaalunud asjaolusid valesti, rikkunud seadusest tulenevaid menetlusnõudeid). 9(27)
3-19-1196 Kuna kohus ei saa teostada kaalutlusõigust FI eest ega täpselt määratleda, milline viga tingis otsuse õigusvastasuse, siis tuleb FI otsus tühistada järgnevatel kaalutlustel: – F tegevusloa kehtetuks tunnistamisele eelnes mitu menetlust, mis toimusid võrdlemisi üheaegselt ja mille eesmärk oli seetõttu hägustunud. FI analüüsi loogika ja lõppjärelduste kujunemine ei ole jälgitav; – FI 27.05.2019 otsus rajanes väidetavalt tuvastatud rikkumistel, mis olid kas juba täielikult kõrvaldatud, mis rikub jämedalt seaduslikkuse põhimõtet (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1), või millega seoses ei olnud FI eelnevalt teinud F-le ettekirjutust, kuigi seda nõuab MERAS § 101 lg 2 p 1; – FI on rikkunud haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõtet ning otsus on raskete kaalumisvigadega (HMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2). F-s läbi viidud kohapealsed kontrollid ei olnud omavahel seotud ning teise kohapealse kontrolli eesmärk ei olnud kontrollida esimese kohapealse kontrolli käigus tuvastatud rikkumiste kõrvaldamist (see pole isegi õiguslikult võimalik). FI peab tegema esmalt ettekirjutuste ja alles siis, kui see jäetakse täitmata, on võimalik rakendada sunniraha või tunnistada tegevusluba kehtetuks. Teise kohapealse kontrolli tulemuste pinnalt ettekirjutust ei tehtud, kuid sellest hoolimata valis FI kõige rangema meetme – tegevusloa kehtetuks tunnistamise – kuigi oleks võinud rakendada ka F-d vähem riivavaid ja koormavaid meetmeid; – FI otsus on ilmselgelt ebaproportsionaalne, sest F oli enamiku tuvastatud rikkumisi kõrvaldanud ja avaldas valmisolekut kõrvaldada ka ülejäänud rikkumised. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine tõi kaasa F pankroti ja tegevuse lõpetamise ning ulatusliku kahju nii klientidele, töötajatele, omanikule kui ka juhtorgani liikmete mainele; – FI avaldas otsuse koos faktilehega, mis sisaldas mh juhatuse ja nõukogu liikmete nimesid, kaalumata avaldamise vajalikkust; – halduskohus on jätnud kahjunõuded ebaõigesti rahuldamata. Halduskohus on kohtuotsuse tegemisel kohaldanud ebaõiget kontrollistandardit ning alusetult piirdunud vaid ilmselgete vigade kontrolliga. Samuti ei ole halduskohus kaebajate väiteid ega tõendeid sisuliselt käsitlenud, vaid lähtus üksnes FI seisukohtadest. FI menetluse kulgemisest ilmneb, et menetlus on olnud eelarvamuslik, kallutatud ja eesmärgiga leida enda juba eelnevalt kujundatud seisukohale kinnitust.
12.Finantsinspektsioon palub 27.06.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Lisaks on vastustaja taotlenud kohtumenetluse korraldamist viisil, et ringkonnakohus lahendab esmalt apellantide taotlused FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks, FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja FI kohustamiseks lükata ümber ebaõiged faktiväited või FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamiseks, tehes vajadusel selles osas vaheotsuse, ning alles seejärel menetletakse edasi apellantide varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise ning menetluskulude nõudeid. Vastustaja juhib tähelepanu, et F palus halduskohtus hüvitada varaline kahju 2 646 747,37 eurot, kuid apellatsioonkaebuses nõutakse 6 548 312,11 euro suuruse varalise kahju hüvitamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Apellatsioonkaebus tuleb jätta HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 190 alusel läbi vaatamata osas, milles selles on taotletud Tallinna Halduskohtu 14.03.2022 otsuse resolutsiooni p 8 tühistamist. Kõnealuse punktiga on halduskohus jätnud Q kaebuse osaliselt läbi vaatamata. Q ei ole
10(27)
3-19-1196 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud ning Q kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmine ei saa kuidagi rikkuda F, X ega C õigusi.
14.Ülejäänud osas jääb F, X ja C apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märgib, et nõustub suuremas osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4), vaid piirdub esmajoones vastamisega apellatsioonkaebuse väidetele. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks halduskohtu põhjendusi osaliselt muuta. Selle kohta on täpsemad põhjendused esitatud allpool.
15.Ringkonnakohus käsitab kaebajate esitatud tõendite tagastamist puudutavate halduskohtu otsuse resolutsiooni p-de 3.1, 3.2, 3.4, 3.7, 3.8 ja 3.10–3.12 tühistamise taotlust vastuväitena halduskohtu tegevusele (HKMS § 90) ja taotlusena võtta tagastatud tõendid HKMS § 198 lg 2 p 2 alusel haldusasja toimikusse. Apellatsioonkaebuse p-st 9.1 nähtub samas, et apellandid on tõendite tagastamist vaidlustanud esmajoones argumendiga, et halduskohus ei ole seda piisavalt põhjendanud, kuid apellatsioonimenetluses soovivad apellandid tugineda nendele tõenditele, millele on apellatsioonkaebuses digitoimiku lehe täpsusega viidatud. Halduskohus on otsuse pdes 15–27 ringkonnakohtu hinnangul piisavalt põhjendanud seda, miks ei ole suur osa kaebajate esitatud tõenditest asjassepuutuvad. Enamik halduskohtu poolt tagastanud tõenditest sisalduvad kohtutoimikus korduvalt. Samuti on tagastatud kriminaalasjaga nr X-XX-XXXX seotud tõendid, millega ringkonnakohus nõustub. Olenemata sellest, et kriminaalasjas nr X-XXXXXX on mh analüüsitud nii FI järelevalvetegevust, mille tulemuseks oli F-le ettekirjutuste koostamine ja lõppastmes F tegevusloa kehtetuks tunnistamine, kui ka tuginetud sellele etteheitele, et finantsjärelevalve käigus tuvastatud puudustele vaatamata rahapesu tõkestamise süsteemid F-s ei toiminud või eeskirju eirati, mis muutis võimalikuks rahapesu toimepanemise, ei ole kriminaalmenetluse esemeks siiski olnud samad teod, mis tingisid FI 27.05.2019 otsusega F tegevusloa kehtetuks tunnistamise.
16.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus otsusega (vt p 18) põhjendamatult tagastanud kaebuse 19.08.2019 tervikteksti lisad 2, 96 ja 97 (samad dokumendid on 26.06.2019 kaebuse lisad 2, 115 ja 116), mis seonduvad F 12.01.2018 taotluse lahendamisega. Apellandid on nende dokumentidega soovinud tõendada oma väidet, et F suhtes või tema taotluste alusel toimus paralleelselt mitmeid loa- ja järelevalvemenetlusi, mis muutis F õiguste tõhusa kaitse keeruliseks. Kaebuses ei ole küll esitatud nõudeid, mis seonduksid F 12.01.2018 taotluse lahendamisega (vt halduskohtu 06.08.2019 määruse p 11), kuid see pole tõendite asjakohasuse seisukohalt määrav. F tegevusloa kehtetuks tunnistamine tugineb põhiosas FI 18.06.2018 korralduse alusel toimunud teise kohapealse kontrolli tulemustele. Samas ei saa olla vaidlust, et kõnealune kohapealne kontrolli toimus mh F 12.01.2018 taotluse lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamiseks. Sellises olukorras on piiriüleste makseteenuste osutamise taotluse lahendamist kajastavad dokumendid asjakohased. Kaebuse 19.08.2019 tervikteksti lisa 127 tagastamine oli õige, sest see kordab sama dokumendi lisa 2. I Apellantide kaebeõiguse ulatus
17.Kõik apellandid on lisaks kahjunõuetele, mida ringkonnakohus käsitleb kõige viimasena, taotlenud FI 27.05.2019 otsuse tühistamist ja õigusvastasuse tuvastamist, samuti FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist ning FI kohustamist lükata ümber ebaõiged väited ja tuvastada FI poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise toimingu õigusvastasus.
11(27)
3-19-1196
18.Halduskohus leidis otsuse p-s 28.2, et X ja C kaebused FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks tuleb jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, sest tegevusloa kehtetuks tunnistamine riivab üksnes F õigusi, kuid mitte selle juhatuse või nõukogu liikme õigusi. Apellandid leiavad (vt apellatsioonkaebuse p-d 5.5–5.7; 23.04.2020 seisukoha p 2.1), et vaidlustatud haldusakt rikub ka nende õigusi, sest kahjustab mh apellantide mainet ja jätab nad sisuliselt ilma õigusest tegutseda makseasutuste ja e-raha asutuste ning ka laiemalt finantsvaldkonnas (vt MERAS § 38 p 1 ja § 47 lg 1). Lisaks on apellandid viidanud au ja hea nime kahjustamisele ning X täiendavalt omandiõiguse riivele.
19.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on X ja C kaebeõiguse FI 27.05.2019 otsuse peale põhjendamatult välistanud. Asjaolu, et FI 27.05.2019 otsusega on tuvastatud F rikkumised (sh ei ole X ja C otsuses nimeliselt märgitud), ei tähenda, et rikkumistega seotud tegusid ei saaks ühelgi juhul omistada F juhtimis- või kontrollorganite liikmetele. Finantsvaldkonnas juhtiva või vastutava isikuna tegutsemiseks nõutakse isikutelt mh laitmatut ärialast mainet ning seadusandja on paljudel juhtudel näinud selgelt ette, et isikul puudub laitmatu ärialane maine mh siis, kui tema tegevus on toonud kaasa äriühingule antud tegevusloa kehtetuks tunnistamise (nt MERAS § 47 lg 4 p 1; RahaPTS § 72 lg 2 p 1; KAS § 48 lg 3; krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 39 lg 2 p 1 ja lg 3; investeerimisfondide seaduse § 310 lg 4 p 1; kindlustustegevuse seaduse § 106 lg 2 p 1). Isegi kui laitmatu ärialase maine sisustamine on mõne konkreetse sätte puhul jäetud taotlust menetleva haldusorgani ülesandeks, oleks isikuga varem seotud ettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamine kahtlemata isiku maine hindamisel olulist tähtsust omavaks asjaoluks. Seetõttu peaks isikul olema võimalik pöörduda kohtusse eesmärgiga välistada see, et tema sobivuse hindamisel saaks edaspidi tugineda kehtivale haldusaktile tegevusloa äravõtmise kohta (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 19.09.2023 otsus nr 3-22-75, p-d 12–13; 07.04.2011 otsus nr 3-09-671, p 7). Kuna ringkonnakohtu hinnangul piisab kaebeõiguse jaatamiseks eeltoodust, siis ei ole vaja täiendavalt analüüsida, kas neil peaks olema kaebeõigus ka omandiõiguse riive või au ja hea nime kahjustamise argumentidest lähtudes.
20.Halduskohus on otsuse p-des 28.1 ja 29.1 aktsepteerinud F kaebeõigust FI 27.05.2019 otsuse tühistamise ja õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamiseks. Mõistlikku kahtlust ei saa olla selles, et F-l on HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt õigus vaidlustada FI otsust, millega on tema tegevusluba tunnistatud kehtetuks. Siiski ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada õigeks halduskohtu lähenemist, et tühistamisnõude alternatiivina võiks lubada ka tuvastamisnõuet (nt preventiivse eesmärgiga) juhuks, kui tühistamis- või hüvitamisnõuded peaksid jääma mingil põhjusel rahuldamata, ehkki vaidlustatud haldusakt on iseenesest õigusvastane (nt formaalselt).
21.Ringkonnakohus rõhutab, et kaebeõigust ja kaebuse lubatavust tuleb kontrollida kohtusse pöördumise aja seisuga ning seda ka alternatiivsete nõuete puhul. Kaebuse esitamise seisuga olid kaebajate käsutuses tõhusamad vahendid, millega kaitsta oma õigusi FI 27.05.2019 otsuse suhtes (s.o tühistamis- ja hüvitamiskaebus) ning nad on sellised nõuded praeguses asjas kohtule ka esitanud. Sellest tulenevalt ei ole eraldiseisvate tuvastamiskaebuste menetlemiseks täidetud HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tingimused. Seejuures ei saa asjakohaseks pidada argumente, et tuvastamisnõude rahuldamise korral olnuks kaebajatel võimalik suhetes muude isikutega (nt meedia) tugineda FI 27.05.2019 otsuse õigusvastasusele ning ühtlasi oleks nad saanud taotleda vastustajalt menetluskulude väljamõistmist. Need põhjendused saaksid olla asjassepuutuvad üksnes HKMS § 152 lg 2 alusel nn jätkutuvastuskaebusele ülemineku taotluse lahendamisel, mitte tuvastamiskaebuse lubatavuse hindamisel HKMS § 45 lg 2 järgi. Kuna tuvastamisnõude menetlemine ei olnud lubatav, siis tuleb F kaebus selles osas jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. See ei kujuta endast apellatsioonimenetluse piiridest (HKMS § 197) väljumist, sest F on halduskohtu otsuse vaidlustanud mh tuvastamisnõude rahuldamata 12(27)
3-19-1196 jätmist puudutavas osas (nt Riigikohtu 18.09.2014 otsus nr 3-3-1-25-12, p 20; 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-61-13, p 12).
22.Kuigi ringkonnakohus leidis eespool, et Xl ja Cl oli õigus pöörduda kohtusse kaebusega FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks, ei olnud X ja C kaebused FI 27.05.2019 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks lubatavad samadel põhjustel nagu on ringkonnakohus eelmises punktis selgitanud seoses F samasisulise nõudega. Seega jättis halduskohus X ja C tuvastamisnõuded HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel kokkuvõttes õigesti läbi vaatamata, kuigi ekslikel põhjendustel.
23.Halduskohus jättis kaebuse lisaks läbi vaatamata osas, milles kõik apellandid taotlesid FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Halduskohus on otsuse p-s 30.1 iseenesest ekslikult leidnud, et FI 27.05.2019 otsuse tühistamise nõue ei hõlma seda osa, mis käsitleb tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamist (s.o resolutsiooni p 3 ja põhjenduste p 6). Isegi kui nõustuda, et otsuse avalikustamist käsitleval osal puudub eraldi regulatiivsus, ei ole põhjendatud jagada vaidlustatud otsust osadeks, vaid seda tuleks tervikuna käsitada haldusaktina, mida on võimalik tühistada. Kui osa sellest ei riku kaebaja õigusi, ei ole siiski välistatud ka otsuse tühistamine üksnes osaliselt (nt Riigikohtu 16.03.2016 otsus nr 3-31-81-15, p 20; 12.12.2011 määrus nr 3-3-1-52-11, p 22). Samas tuleb avalikustamise „otsusest“ eristada FI 27.05.2019 otsuse tegelikku avaldamist (st reaaltoimingut) tervikuna FI veebilehel 28.05.2019 ning resolutsiooni p 1 avaldamist üleriigilise levikuga ajalehes. Otsuse avaldamise toimingu vaidlustamise osas on halduskohus õigesti leidnud, et olukorras, kus apellandid olid kohtule juba esitanud kahju hüvitamise nõuded, mille aluseks oli mh FI 27.05.2019 otsuse avalikustamise toiming, ei olnud eraldi tuvastamiskaebuste esitamine HKMS § 45 lg 2 kohaselt lubatav.
24.Seonduvalt apellantide nõuetega kohustada FI-d lükkama ümber 28.05.2019 toimunud pressikonverentsil avaldatud ebaõiged faktiväited ja tuvastada vastustaja poolt põhjendamatute väärtushinnangute avaldamise toimingu õigusvastasus, on halduskohus otsuse p-des 31.1–31.4 põhjendatult leidnud, et F puhul saab aktsepteerida mõlema nõude esitamist, kuid X ja C puhul on iseseisvalt põhjust menetleda üksnes heastamisnõuet (st lükata ümber ebaõiged faktiväited), kuid tuvastamisnõue ei ole HKMS § 45 lg 2 järgi lubatav, sest X ja C on sama toiminguga (hinnangute avaldamine FI 28.05.2019 pressikonverentsil) seoses juba esitanud tõhusamad mittevaralise kahju hüvitamise nõuded.
25.Kokkuvõtlikult tuleb praeguse haldusasja raames lahendada järgmised nõuded: 1) F, X ja C kaebus FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks; 2) F, X ja C kaebus FI poolt 28.05.2019 pressikonverentsil avaldatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks; 3) F kaebus tuvastada FI poolt 28.05.2019 pressikonverentsil avaldatud ebakohaste väärtushinnangute õigusvastasus. Lisaks eeltoodule on esitatud nii varalise kahju (F, X) kui ka mittevaralise kahju (X, C) hüvitamise kaebused (vt nende kohta käesoleva otsuse IV osa). II Tegevusloa kehtetuks tunnistamine
26.Vaidlusaluse FI 27.05.2019 otsuse resolutsiooni p-ga 1 on vastustaja rakendanud temale MERAS § 22 lg 2 p-dega 5, 9 ja 13 antud volitust, tunnistades kehtetuks FI 05.06.2013 otsusega nr 4.1-1/22 ja 23.10.2015 otsusega nr 4.1.1/115 F-le väljastatud tegevusloa. Viidatud sätete kohaselt FI võib tegevusloa kehtetuks tunnistada mh juhul, kui makseasutus on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut (MERAS § 22 lg 2 p 5), makseasutus ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab 13(27)
3-19-1196 muul põhjusel klientide huve, raharinglust, rahaturu toimimist või maksesüsteemi stabiilsust või usaldusväärsust oluliselt (MERAS § 22 lg 2 p 9) või kui makseasutus rikub rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda (MERAS § 22 lg 2 p 13).
27.Tegemist on kaalutlusotsusega („võib“ tunnistada kehtetuks), mille kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 kohaselt piiratud kaalutlusreeglite (vt HMS § 4) järgimise kontrollimisega. MERAS § 22 lg 2 p-de 5, 9 ja 13 kohaldamise eelduste tuvastamine on samas suurel määral hinnanguline, sest vastavad sätted sisaldavad mitmeid määratlemata õigusmõisteid (nt „olulisel määral rikkunud“, „ei ole võimeline täitma“, „kahjustab oluliselt“). Haldusorgani hinnanguliste otsustuste (sh prognooside) puhul (sh määratlemata õigusmõistete sisustamisel) on kohtulik kontroll üldjuhul intensiivsem ja kohus võib haldusorgani hinnangud asendada enda omadega. Haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel võib kohus olla vaoshoitum üksnes siis, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne (nt Riigikohtu 22.09.2022 otsus nr 3-20-1548, p-d 17– 18; 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 20; 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 14; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p 26). Ehkki praeguses asjas eeldab hinnang haldusaktis viidatud tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluste esinemisele või puudumisele vähemasti osaliselt õigusväliseid eriteadmisi ja kogemusi (nt kas F tegevuse jätkamine saanuks oluliselt kahjustada rahaturu toimimist või maksesüsteemi stabiilsust või usaldusväärsust), ei saa F õiguste intensiivset riivet arvestades vastustajal olla kontrollivaba hindamisruumi. Lisaks tuleb rõhutada, et piiratud kontrollile saavad alluda üksnes tuvastatud faktide põhjal tehtavad järeldused, kuid kaalutlusja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude endi tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult (nt Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 15).
28.Halduskohus märkis otsuse p-s 48, et FI on 27.05.2019 otsuses (lk-d 16–20) toonud välja oma kaalutlused, miks otsustati F tegevusluba tunnistada MERAS § 22 lg 2 p-de 5, 9 ja 13 alusel kehtetuks ning kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks teinud kaalumisel ilmselgeid vigu, mis võinuks mõjutada asja lahendust. Apellandid heidavad ette, et vaidlustatud kaalutlusotsuse õiguspärasuse hindamisel halduskohtu rakendatud kontrollistandard (nn ilmselgete vigade test) on põhjendamatult madal. Ringkonnakohus nõustub, et tegemist ei ole sellist laadi vaidlusega, mille puhul saaks vastustaja kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga, vaid HMS § 4 lg-st 2 ja HKMS § 158 lg-st 3 lähtudes tuleks rakendada mõõdukalt intensiivset nn ratsionaalsuse testi (nt Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 13). Kuigi halduskohus on viidanud ilmselgete vigade puudumisele, ei ole kohtuotsusest tervikuna siiski võimalik teha järeldust, et halduskohus oleks tegelikkuses lähtunud sedavõrd madalast kontrollistandardist, vaid pigem on halduskohus üksnes nõustunud FI 27.05.2019 otsuse p-s 5 esitatud analüüsiga ja ei ole pidanud vajalikuks seda üle korrata. Sellele, kas halduskohus järeldas õigesti, et kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve ning kaalutlusõiguse eesmärke arvestades oli tegevusloa kehtetuks tunnistamine asjakohane ja proportsionaalne meede, annab ringkonnakohus hinnangu allpool.
29.Apellandid on heitnud vastustajale ette, et F tegevusloa kehtetuks tunnistamisele eelnes mitu (vähemalt neli) haldusmenetlust, mis toimusid vähemasti osaliselt paralleelselt ja mille eesmärgid olid ebaselged. Samuti on apellandid seisukohal, et menetluse käik kinnitab FI kallutatust ning tegevusloa kehtetuks tunnistamine ilma F-le eelnevalt ettekirjutust tegemata oli üllatuslik ja õigusvastane (vt MERAS § 101 lg 2 p 1).
F suhtes on toimunud järgmised järelevalve- ja haldusmenetlused:
1)
FI 29.08.2017 korralduse nr 4.7-1.12/4010 (dtl 3481–3483) alusel järelevalvemenetlus, mille käigus toimus F-s kohapealne kontroll 02.10.2017–27.10.2017 (hõlmas perioodi 01.08.2016–31.07.2017). Kontrolliakt I toimetati F-le kätte 06.02.2018 kirjaga (dtl 3492– 14(27)
3-19-1196 3507) ja tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks on FI teinud 02.04.2018 otsusega nr 4.11/50 (dtl 6694–6700) F-le ettekirjutuse, mis tehti teatavaks 03.04.2018 (dtl 6701); 2)
F 12.01.2018 taotluse (dtl 92–93; dtl 3253–3254) alusel haldusmenetlus piiriüleste makseteenuste osutamiseks vajalike andmete ja dokumentide edastamiseks, mis lõppes pärast FI kirjaga 18.02.2019 kirjaga nr 4.8-2.10/253-14 (dtl 3202–3211) keelduva otsuse projekti ärakuulamiseks esitamist F taotluse tagasivõtmisega 22.02.2019 (dtl 3213);
3)
FI 18.06.2018 korralduse nr 4.7-1.12/2910 (dtl 5625–5631) alusel järelevalvemenetlus, mille käigus toimus F-s kohapealne kontroll 09.07.2018–03.08.2018. Täiendavaid andmeid on küsitud ka FI 03.10.2018 kirjaga nr 4.7-1.12/2910-17 ja 06.11.2018 kirjaga nr 4.7-1.12/2910-20 (dtl 9856–9857). Kontrolliakt II (dtl 5020–5305) toimetati F-le kätte FI 04.02.2019 kirjaga (dtl 4996–4997). Menetlus lõppes F tegevusloa kehtetuks tunnistamisega FI 27.05.2019 otsusega nr 4.1-1/70 (dtl 5743–5765);
4)
FI 26.10.2018 kirja nr 4.11-1.17/5095 (dtl 5661–5662) alusel järelevalvemenetlus seoses F omavahendite prognoositava ebapiisavusega alates 01.01.2019. Menetlus lõppes FI 21.01.2019 otsusega nr 4.1-1/1 (dtl 4989–4995) tehtud ettekirjutusega, millega kohustati F-d viima hiljemalt kahe nädala jooksul omavahendite suurus vastavusse seaduses sätestatud ja 01.01.2019 rakendunud omavahendite nõudega (F omavahendite suurus oli 01.01.2019 seisuga 341 617 eurot, kuid pidanuks olema 528 081 eurot). Ettekirjutuse täitmise tagamiseks kohaldas FI 26.02.2019 sunniraha 1600 eurot (dtl 5835–5836) ja 04.03.2019 sunniraha 3200 eurot (dtl 4987–4988). F täitis ettekirjutuse 07.03.2019 (dtl 5705);
5)
F 18.12.2018 taotluse (dtl 5664) esitamisega alanud haldusmenetlus loa saamiseks kajastada omavahendite koosseisus 2018. a esimese üheksa kuu vahekasumit, mis lõppes FI 18.03.2019 otsuse nr 4.1-1/17 (dtl 5853–5856) tegemisega, millega anti F-le luba kajastada 2018. a esimese üheksa kuu vahekasumit (212 702 eurot) esimese taseme omavahendite koosseisus.
31.Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et FI 18.06.2018 korralduse alusel läbi viidud teine kohapealne kontroll seondus üksnes F 12.01.2018 taotlusega. Korralduses on selgelt märgitud, et kohapealne kontroll toimub „muu hulgas“ selleks, et kontrollida F 12.01.2018 taotlusega alanud menetluse käigus esitatud andmeid ja MERAS § 29 lg-s 5 toodud keeldumise aluste esinemist. Korralduses ei ole tuginetud ainuüksi MERAS § 97 lg 2 p-le 1 (st vajadusele kontrollida esitatud andmeid), vaid ka MERAS § 97 lg 2 p-le 4 (st muude järelevalveülesannete täitmise vajadus) ja RahaPTS § 64 lg-le 2. Samuti on kontrolli eesmärgiks olnud hinnata F ülesehituse ja tegevuse nõuetekohasust „sh piiriülese teenuse osutamiseks“. Järelikult hõlmas kontroll taotluses märgitud piiriüleste makseteenuste kõrval ka F muu tegevuse. Korralduses määratletud kohapealse kontrolli eesmärgid / ülesanded olid sisu poolest samuti ulatuslikumad ja ei seondunud kitsalt F 12.01.2018 taotlusele lisatud dokumentide (sh MERAS § 29 lg 1 p-s 2 nimetatud tegevuskava) kontrollimisega, vaid F tegevusega üldiselt. FI 18.06.2018 korralduse p-i 1 kohaselt hinnatakse kontrolli käigus F: – osutatavate makseteenuste sisu ning tegevust makseteenuse osutamisel; – rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilist ülesehitust ja toimimist üldiselt; – juhtkonna ja töötajate tegevust rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas, sh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide juhtimist ja maandamist; – hoolsusmeetmete rakendamist, sh ärisuhte loomisel ning tegevust rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral; 15(27)
3-19-1196 – –
tehingu kohta käivate andmete registreerimist ja säilitamist; rahapesu andmebüroo kontaktisiku tegevust.
32.Asjaolu, et kontrolli tegelik ulatus oli F 12.01.2018 taotlusest laiem, saab järeldada ka FI 06.11.2018 kirjast, millega on nõutud täiendavaid andmeid konkreetsete klientide ja nende tehingute kohta, viidates mh varasemale (03.10.2018) samasugusele päringule. Seejuures isegi kui kohapealse kontrolli läbiviimise tingis F 12.01.2018 taotlus, ei saa sellest järeldada, et FI ei oleks tohtinud teha F-le ettekirjutust või tunnistada F tegevusluba kehtetuks ka juhul, kui kohapealse kontrolli käigus tuvastatakse olulised rikkumised, vaid FI saanuks üksnes jätta F 12.01.2018 taotluse rahuldamata. MERAS § 97 lg 3 kohustab kohapealse kontrolli korralduses märkima mh kontrolli eesmärgi ja see nõue on FI 18.06.2018 korralduses täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust väita, et FI oleks kontrolli eesmärki menetluse käigus muutnud. Kõik kontrolliaktis II tehtud etteheited jäävad korralduse p-s 1 määratletud kontrolli ulatuse piiridesse. Kontrolli eesmärgina ei saa käsitada menetluse võimalikku lõpptulemust (nt täiendava tegevusloa andmine, ettekirjutuse tegemine, tegevusloa kehtetuks tunnistamine), vaid kontrolli eesmärk on hinnata teatud asjaolude esinemist või kahtluste põhjendatust. Samuti on ekslik apellantide käsitus, et kui teise kohapealse kontrolli läbiviimise eesmärgina ei viidatud kavatsusele kontrollida FI 02.04.2018 ettekirjutuse täitmist (s.o kontrolliaktis I tuvastatud rikkumiste kõrvaldamist), siis ei saanudki kontrolliaktis II ega FI 27.05.2019 otsuses hinnata, kas F on täitnud FI 02.04.2018 ettekirjutuse või mitte. FI 27.08.2017 korralduses määratud esimese kohapealse kontrolli eesmärk („hinnata Makseasutuse üldjuhtimist ning riskijuhtimise ja sisekontrolli süsteemi toimimist igapäevases äritegevuses“) hõlmas osaliselt samu aspekte, mis olid FI 18.06.2018 korraldusega määratud teise kohapealse kontrolli eesmärkideks, ning ettekirjutusega pandud kohustuse (täiendada sise-eeskirju) täitmise tähtaeg (kolm nädalat) oli möödunud juba enne teise kohapealse kontrolli alustamist.
33.Kuigi on õige, et F suhtes või tema taotluse alusel toimus üheaegselt mitu erinevat menetlust, millel oli mitmeid kokkupuutepunkte, ei saa nõustuda apellantide seisukohaga, et menetlused ei olnud üldse eristatavad ja F-l puudus selle tõttu võimalus oma õigusi tõhusalt kaitsta. Ühegi menetluse lõpuleviimise võimalikkus ei sõltunud ühestki teisest menetlusest ning seega ei olnud nende paralleelselt kulgemine takistatud. Menetluste liitmine on haldusorgani kaalutlusotsus (HMS § 5 lg-d 1 ja 2). Olukorras, kus F taotles alles 18.12.2018 luba 2018. a esimese üheksa kuu vahekasumi kajastamiseks omavahendite koosseisus ja selle loa andmine eeldas mitmete asjaolude sisulist kontrollimist (vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse (EL) nr 575/2013 art 26 lg 2; samuti FI 09.01.2019 kiri nr 4.3-3.7/43-1 – dtl 5665– 5666), kuid omavahendite taseme nõue pidi olema täidetud juba 01.01.2019 seisuga (millest F oli ammu teadlik), ei saanud F eeldada ega nõuda, et FI lahendaks 18.12.2018 taotluse ära enne 01.01.2019 või vähemasti F kapitaliseerituse osas algatatud järelevalvemenetluse raames. Kuna F 2018. a esimese üheksa kuu vahekasum (212 702 eurot) ületas seda summat, mille võrra olid F omavahendid nõutavast väiksemad (186 464 eurot), olnuks sellisel juhul 21.01.2019 ettekirjutuse tegemiseks põhjust vaid siis, kui F 18.12.2018 taotlus oleks jäänud rahuldamata. Seda, et tegemist oli siiski erinevate menetlustega, on selgitatud ka FI 07.02.2019 kirjas nr 4.33.7/43-5 (dtl 5669–5670). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu otsuse p-des 47–47.4.3 (lk 43–50) toodud analüüsi (HKMS § 201 lg 4).
34.Samuti ei ole põhjendatud apellantide etteheide, et FI 27.05.2019 otsuse põhjendamisel ei tohtinud tugineda varasemate haldusmenetluste raames tuvastatud asjaoludele ja neist tehtud järeldustele. Varasemates haldusaktides tehtud järeldustele ja haldusaktide andmisel tuvastatud asjaoludele tuginemine hilisemate haldusaktide andmisel on tavapärane ning ei kujuta endast menetluste ebaselget põimimist. Vastasel korral ei saaks rikkumise korduvusele üldse tugineda, kuid see pole ilmselgelt olnud seadusandja soov (vt MERAS § 22 lg 2 p 5). Kuna F ei ole 16(27)
3-19-1196 vaidlustanud FI 02.04.2018 ja 21.01.2019 ettekirjutusi, siis ei saa HMS § 60 lg-st 2 tulenevalt enam vaielda selle üle, et F-l oli kohustus neid täita, sõltumata võimalikest vastuväidetest. Eeltoodule vaatamata on F-l võimalik esitada vastuväiteid varasemates haldusmenetlustes tuvastatud asjaoludele ja tehtud järeldustele ulatuses, milles need olid aluseks FI 27.05.2019 otsuse tegemisel (vt FI otsuse p 1.7). Kuigi F 06.03.2019 vaie kontrolliaktile II tagastati FI 14.03.2019 kirjaga nr 4.7-1.12/2910-31 (dtl 5481–5482), on F saanud esitada vastuväited nii kontrolliakti II projektile (F 15.01.2019 eriarvamus – dtl 4868–4966) kui ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse projektile (F 15.05.2019 vastuväited – dtl 5711–5741). MERAS § 22 lg 2 p 5 kohaldamine
35.MERAS § 22 lg 2 p 5 kohaselt võib FI tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui makseasutus on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut.
36.FI 27.05.2019 otsusest (p 3.2) nähtuvalt on tegevusloa kehtetuks tunnistamisel tuginetud hinnangule, et üksikult võttes väiksemate rikkumiste kogumi tõttu ei ole F tegevus olulisel määral (sh pikaaegselt) vastanud seaduse nõuetele või ei võimalda täita seaduse nõudeid. Seega ei ole tuginetud rikkumiste korduvusele, vaid olulisusele. MERAS § 22 lg 2 p-ga 5 seostatud peamised rikkumised olid järgmised: – üldjuhtimisega seotud rikkumised (MERAS § 47 lg-d 7 ja 8, § 50 lg 2 ja lg 3 p 4, § 51 lg 1; kontrolliakti I tähelepanekud 1, 3, 5 ja 6); – riskijuhtimise ja sisekontrolliga seotud rikkumised (MERAS § 47 lg-d 7 ja 8; § 50 lg-d 1 ja 2; kontrolliakti I tähelepanekud 8–14); – FI 02.04.2018 ettekirjutusele vaatamata jätkuvad probleemid organisatsioonilise lahendi ülesehitamisega (MERAS § 47 lg-d 5–7; kontrolliakti II tähelepanekud 1–6); – omavahendite minimaalsuuruse nõude pikaajaline (01.01.2019–07.03.2019) rikkumine (MERAS § 72 lg 2; FI 21.01.2019 ettekirjutus);
37.Apellandid on leidnud, et MERAS § 22 lg 2 p 5 ei ole üldse kohaldatav, sest FI 02.04.2018 ettekirjutuse täitmist ei ole sisuliselt hinnatud. Sellega ei saa nõustuda. FI 27.05.2019 otsuses ei ole väidetud, et F oleks jätnud mõne FI 02.04.2018 ettekirjutusega pandud konkreetse kohustuse täitmata, vaid viidatud sellele, et varasemast järelevalvemenetlusest ei ole n-ö õpitud ja endiselt esineb süsteemseid probleeme mh üld- ja riskijuhtimise valdkondades. Halduskohus leidis otsuses (p-d 43–44.4), et F 13.01.2018 vastuses (dtl 3486–3491) on osa kontrolliaktis I toodud tähelepanekutest õigeks võetud või vähemasti lubatud teha vajalikud muudatused, mistõttu ei olnud nende puudustega seoses põhjust ettekirjutust koostada, kuid see ei tähenda, et rikkumisi poleks esinenud. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Kui ettekirjutust ei ole tuvastatud rikkumisele vaatamata tehtud, siis on makseasutusel võimalik hiljem esitada kõik oma vastuväited selle kohta, et rikkumist tegelikult ei esinenudki, kuid ettekirjutuse koostamata jätmine ei muuda rikkumist iseenesest olematuks. Nagu märgitud, ei ole FI 27.05.2019 otsuses siiski tuginetud rikkumiste korduvusele, vaid olulisusele (vt p 3.2 algus), mida on seostatud mh probleemide pikaajalise kestusega.
38.FI tugines 27.05.2019 otsuses F tegevusloa kehtetuks tunnistamisel mh asjaolule, et F rikkus 01.01.2019–07.03.2019 omavahendite minimaalsuuruse nõuet ning jättis vastava rikkumise kõrvaldamiseks tehtud FI 21.01.2019 ettekirjutuse tähtajaks (kaks nädalat) täitmata. Apellandid ei vaidlusta asjaolu, et rikkumised esinesid, kuid rõhutavad, et kuna rikkumised olid juba 07.03.2019 kõrvaldatud, ei tohtinud FI nende tõttu enam tegevusluba kehtetuks tunnistada. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi FI 27.05.2019 otsuse p-s 3.2 (lk 9) on toodud välja, et nii omavahendite nõuetele mittevastavus (MERAS § 22 lg 1 p 10) kui ka ettekirjutuse täitmata jätmine (MERAS § 22 lg 2 p 16) võivad olla makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise 17(27)
3-19-1196 eraldiseisvateks alusteks, ei ole need sätted praegusel juhul olnud vaidlustatud otsuse aluseks. Vastustaja ei ole lisaks ainuüksi omavahendite suurusega seotud nõuete rikkumisega sisustanud olulist rikkumist MERAS § 22 lg 2 p 5 tähenduses, vaid käsitanud seda üksnes osana rikkumiste kogumist, mis koos kujutavad endast õigusaktides sätestatu olulisel määral rikkumist. Viiteid sellele, et F oli omavahendite suurendamise vajadusest teadlik juba alates 2018. a kevadest (vt F 23.03.2018 kirja p 4 ja lisatud 2018–2020 omavahendite prognoos – dtl 3510–3511; dtl 5778– 5781), ei saa pidada asjakohatuks, sest see kinnitab, et omavahendite suurendamise vajadus ei olnud F jaoks ootamatu ning tal oli piisavalt aega selleks valmistuda, sh esitada FI-le taotlus vahekasumi kajastamiseks omakapitali koosseisus juba aegsasti enne 18.12.2018. Seega ei olnud rikkumine FI hinnangul vabandatav.
39.Ehkki F omavahendite suurus vastas alates 07.03.2019 nõuetele, ei tähenda see, et vastustaja ei oleks varasematele rikkumistele ja nende kõrvaldamise asjaoludele saanud enam tegevusloa kehtetuks tunnistamisel tugineda. Erinevalt ettekirjutuse tegemisest, mis eeldas jätkuvat korrarikkumist või selle ohtu (MERAS § 100 lg 1 p-d 1 ja 2), oli tegevusloa kehtetuks tunnistamisel võimalik tugineda ka varasematele rikkumistele, sest needki iseloomustavad F poolt seadusest tulenevate kohustuste täitmist ning on seega asjakohased kaalumisel, kas lubada makseasutusel oma tegevust jätkata või mitte. Kuna F tegevusluba ei tunnistatud kehtetuks MERAS § 22 lg 2 p 10 või p 16 alusel, siis ei ole määrava tähtsusega küsimus, kas pisut enam kui kahekuulist ajavahemikku on omavahendite suuruse nõuetele mittevastavuse kontekstis põhjust pidada väga pikaks ajaks või mitte. Isegi kui FI on rikkumise raskust otsuses n-ö üle võimendanud (nt otsuse p-s 3.2.4.8 on viidatud, et omavahendite minimaalsuuruse nõue täideti alles ligi aasta pärast FI esimest hoiatust, kuigi rikkumine sai esineda alles alates 01.01.2019), ei olnud rikkumise kestus ringkonnakohtu hinnangul siiski sellise tähendusega asjaolu, millega seotud eksimus võinuks asja otsustamist mõjutada. Vastustaja on pigem rõhutanud seda, et F ei saa asjaoludest tulenevalt õigustada rikkumist teadmatusega ning FI 21.01.2019 ettekirjutuse täitmiseks tuli F suhtes kahel korral rakendada sunniraha. Asjakohane ei ole vastuväide, et ka FI ei kiirustanud F kapitaliseerituse küsimustega tegelema, sest omavahendite suuruse nõue tulenes seadusest (MERAS § 72 lg 2) ja F-le oli teada, et lähtuda tuleb maksete mahu meetodist (MERAS § 74), mistõttu oli nõutav omavahendite tase tema jaoks prognoositav ning kohustuse tekkimine ega täitmine ei sõltunud FI tegevusest.
40.Ringkonnakohus leidis juba eespool, et F 18.12.2018 taotluse (st anda luba 2018. a esimese üheksa kuu vahekasumi kajastamiseks põhiomavahendite koosseisus) ja omavahendite minimaalsuuruse nõude täitmise kontrollimise menetluste liitmata jätmist ei ole põhjust FI-le ette heita, kuna tegemist ei olnud teineteisest sõltuvate menetlustega. Halduskohus on möönnud (vt otsuse p-d 47.3–47.3.4), et FI viivitas F 18.12.2018 taotluse lahendamisega vähemalt 10 päeva, kuid apellantide hinnangul oli tegelik viivitus oluliselt pikem. Seejuures ei ole apellandid väitnud, et FI 27.12.2018–07.02.2019 päringutes küsitud täiendavad andmed ei olnud taotluse lahendamiseks vajalikud, vaid rõhutanud, et FI oleks pidanud kogu vajaliku teabe küsima juba 27.12.2018 päringus ja sellisel juhul oleks saanud F vahekasumit omavahendite koosseisus kajastada oluliselt varem (nt 2019. a jaanuari jooksul). Samuti on apellandid seisukohal, et vastustajal tuli taotlus lahendada HMS § 5 lg-test 2 ja 4 tulenevalt viivitamata ning KAS § 853 sätestatud tähtaeg (s.o üks kuu kõigi nõutavate dokumentide ja andmete saamisest, kuid mitte hiljem kui kolm kuud taotluse saamisest) ei ole asjakohane.
41.KAS § 853 reguleerib menetlustähtaegu määruse (EL) nr 575/2013 alusel loa andmise või sellest keeldumise menetluses. Olenemata sellest, et määruse (EL) nr 575/2013 art 26 puudutab vahetult üksnes krediidiasutusi ja investeerimisühinguid, on seadusandja MERAS § 65 lg-ga 1 laiendanud sama normistiku ka makseasutustele. Seetõttu on KAS § 853 analoogia iseenesest asjakohane ning paljasõnaline ja ebausutav on apellantide seisukoht, et samasisulise taotluse 18(27)
3-19-1196 lahendamine oleks makseasutuste puhul oluliselt lihtsam, võrreldes krediidiasutustega. Kuna määrus (EL) nr 575/2013 ega MERAS loataotluse lahendamiseks tähtaega siiski ei sätesta ja MERAS-s puudub ka viide KAS §-s 853 sätestatu kohaldamisele, on apellantidel õigus selles, et vastustaja pidi lähtuma HMS § 5 lg-st 4 ning lahendama taotluse põhjendamatu viivituseta. Isegi juhul, kui nõustuda, et vastustaja pidanuks suutma kõik vajalikud dokumendid välja nõuda 27.12.2018 päringuga (dtl 5707–5709) ja F oleks andmed esitanud 28.12.2018 kirjaga (dtl 5793–5794), siis ei oleks FI-lt saanud mõistlikult eeldada taotluse lahendamist enne 01.01.2019 (vahepeale jäi ka nädalavahetus), vaid millalgi 2019. a jaanuaris. Järelikult oleks rikkumine ikkagi esinenud, sest F omavahendite minimaalsuuruse nõue olnuks 01.01.2019 seisuga täitmata. Seetõttu on rikkumisele kui kesksele etteheitele viitamine igal juhul õigustatud, olenemata sellest, et F 18.12.2018 taotluse kiirema lahendamise korral väldanuks rikkumine ilmselt mõnevõrra lühemat aega ja selle kõrvaldamiseks ei oleks FI pruukinud teha 21.01.2019 ettekirjutust või see poleks jäänud tähtajaks täitmata. MERAS § 22 lg 2 p 13 kohaldamine
42.MERAS § 22 lg 2 p 13 kohaselt võib FI tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui makseasutus on toime pannud rahapesu või rahastanud või toetanud terrorikuriteo toimepanemist või rikub rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korda.
43.MERAS § 22 lg 2 p-ga 13 seostatud peamised rikkumised olid FI 27.05.2019 otsusest (p 3.1) nähtuvalt järgmised: – kehtestamata on asjakohased või nõuetele vastavad protseduurireeglid (RahaPTS § 14 lg-d 1 ja 3; kontrolliakti II tähelepanek 4); – tuvastatud ei ole tegelikku kasusaajat ning klientide omandi- ja kontrollistruktuure (RahaPTS § 20 lg 1 p 3 ja lg 2; kontrolliakti II tähelepanekud 1, 8 ja 14); – tuvastatud ei ole ärisuhte eesmärki ja olemust (RahaPTS § 20 lg 1 p 4 ja lg 2; kontrolliakti II tähelepanekud 1 ja 8); – kogunud ei ole teavet kliendi rikkuse päritolu kohta (RahaPTS § 20 lg 4; kontrolliakti II tähelepanekud 1 ja 8); – ärisuhet ei ole õigesti jälgitud (RahaPTS § 20 lg 1 p 6, § 23 lg 2 p-d 1, 3, 4; kontrolliakti II tähelepanekud 1 ja 10–16); – hoolsusmeetmeid ei ole kohaldatud vastavalt ärisuhte riskile või kliendile määratud riskitasemele (RahaPTS § 20 lg 6, § 36 jj; kontrolliakti II tähelepanekud 1 ja 7–16); – RAB-i ei ole nõuetekohaselt teavitatud (RahaPTS § 49 lg 1; kontrolliakti II tähelepanekud 1 ja 17).
44.Apellandid on seisukohal, et olukorras, kus F poolt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks õigusaktidega kehtestatud korra järgimist hinnati teise kohapealse kontrolli raames esmakordselt ning kõnealuse kontrolli läbiviimine toimus F 12.01.2018 taotluse lahendamiseks (s.o MERAS § 29 lg-s 5 sätestatud keeldumise aluste kontrollimiseks), ei saanud menetluse tulemuseks olla F tegevusloa kehtetuks tunnistamine MERAS § 22 lg 2 p 13 alusel. See ei ole õige. Ringkonnakohus selgitas juba eespool, et FI 18.06.2018 korraldusest ei tulene, et kohapealse kontrolli eesmärk olnuks piiratud üksnes F 12.01.2018 taotlusega või piiriüleste makseteenustega, vaid see oli laiem.
45.– –
FI 18.06.2018 korralduse p 1 kohaselt tuli kontrolli käigus hinnata F: osutatavate makseteenuste sisu ning tegevust makseteenuse osutamisel; rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilist ülesehitust ja toimimist üldiselt;
19(27)
3-19-1196 – – – –
juhtkonna ja töötajate tegevust rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas, sh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide juhtimist ja maandamist; hoolsusmeetmete rakendamist, sh ärisuhte loomisel ning tegevust rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral; tehingu kohta käivate andmete registreerimist ja säilitamist; rahapesu andmebüroo kontaktisiku tegevust.
FI 04.02.2019 kontrolliakti II p 1.1 kohaselt on kohapealse kontrolli käigus esitatud teabe ja dokumentide põhjal antud hinnang F: – rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise organisatsioonilisele ülesehitusele ja toimimisele üldiselt; – juhtkonna ja töötajate tegevusele rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonnas, sh rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud riskide juhtimisele ning maandamisele; – hoolsusmeetmete rakendamisele, sh ärisuhte loomisel, ning tegevusele rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral; – rahapesu andmebüroo kontaktisiku tegevusele.
46.Eeltoodust nähtuvalt oli kontrolliese määratletud sisuliste teemade kaupa ja see ei saanud ringkonnakohtu arvates jääda F-le ebaselgeks. Ehkki kontrolliakti II p-s 1.1 on kontrollitud küsimuste ring antud mõnevõrra kitsamalt kui FI 18.06.2018 korralduse p-s 1 (st kohapealne kontroll keskendus esmajoones just rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud küsimustele), omab eelkõige tähtsust see, et menetluse käigus ei ole kontrolli ulatus laienenud, vaid pigem vastupidi. Samuti on rahapesu ja terrorismi rahastamisega (sh organisatsioonilise ülesehitusega) seonduvad riskid ning nende võimalik suurenemine seostatav MERAS § 29 lgs 5 sätestatud keeldumisalustega. Asjaolust, et kontrolliaktis II ei ole piiriüleste makseteenuste osutamisega seonduvat eraldi analüüsitud, ei saa järeldada, et kohapealne kontroll poleks F 12.01.2018 taotluse lahendamisel üldse tähtsust omanud. Vastupidine nähtub täiesti selgelt ka FI 18.02.2019 kirjaga ärakuulamiseks esitatud negatiivse otsuse projektist. Projekti kohaselt on kontrolliakt II ja kontrollidokumendid otsuse lahutamatuks osaks (p-d 1.3.8–1.3.9) ning nende põhjal on mh tuvastatud MERAS § 29 lg 5 p-des 1, 2 ja 4 sätestatud asjaolude esinemine, mille tõttu kavandati jätta F 12.01.2018 taotlus rahuldamata. Kuigi F võttis 22.02.2019 kirjaga oma 12.01.2018 taotluse tagasi ning palus lõpetada kõik sellega seotud menetlused, puuduvad tõendid, et FI oleks andnud F-le lubadusi, et kontrolliaktile II mingeid meetmeid ei järgne. Ka kontrolliaktile II esitatud vaide tagastamist käsitlevas FI 14.03.2019 kirjas on mh selgitatud: „Kui vastava informatsiooni valguses on vaja asuda rakendama järelevalvelist regulatiivse sisuga jõudu, on selleks vormiks ettekirjutus (MERAS § 100, § 101 jne). Ettekirjutusega saab olemasoleva info hindamise järgselt rakendada erinevaid järelevalvelisi meetmeid, mh kohustada järelevalvesubjekti teatud viisil käituma, nõuda asjaolude muutust kui ka tunnistada tegevusluba kehtetuks jne (MERAS § 101). /.../ Seega on F-l võimalik Kontrolliakti vaidlustada vaid koos võimaliku lõpliku haldusaktiga (kui selline eraldi ettekirjutus tehakse).“
47.Apellandid on rõhutanud, et F-l olid vajalikud protseduurireeglid olemas, isegi kui neid olnuks tarvis täpsustada või nende järgimist tõhustada, ning FI etteheited protseduuride rakendamisele tuginevad vaid väikesele valimile F klientidest ja üksikutele juhtumitele, mida on meelevaldselt laiendatud kogu F tegevusele. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et F rikkumiste ulatuse osas seisukoha võtmiseks oleks FI pidanud läbi analüüsima kogu F tegevuse. Seisukohta, et rikkumised olid „laiaulatuslikud ja rasked“ (vmt), võivad põhjendada ka nt klientide valimi raames tuvastatud rikkumiste osakaal. Asjaolu, et selline järeldus saab olla üksnes hinnanguline, ei muuda seda lubamatuks. Järelevalveorgani hinnang on kohtulikult 20(27)
3-19-1196 kontrollitav. Õigusaktidest ei tulene, et makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb tuvastada rikkumised kindla hulga klientide puhul. Ärisuhte riskile või kliendi riskiastmele mittevastavate hoolsusmeetmete kohaldamist ei saa õigustada makseasutuse kaalutlusõigusega. Oma tegevusest tulenevate riskide juhtimine on RahaPTS § 13 järgi küll kohustatud isiku enda ülesanne, kuid ta peab seda täitma kooskõlas seaduse nõuetega ja see ei piira järelevalveorgani õigust kontrollida vastavate protseduurireeglite asjakohasust ja piisavust. Järelevalve teostaja ei saa astuda kohustatud isiku asemele, kuid peab kontrollima kaalutlusreeglite järgimist. MERAS § 22 lg 2 p 9 kohaldamine
48.MERAS § 22 lg 2 p 9 kohaselt võib FI tunnistada tegevusloa kehtetuks, kui makseasutus ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema tegevus kahjustab muul põhjusel klientide huve, raharinglust, rahaturu toimimist või maksesüsteemi stabiilsust või usaldusväärsust oluliselt.
49.MERAS § 22 lg 2 p-ga 9 seoses on FI 27.05.2019 otsuses (p 3.3) leitud, et F tegevus kahjustab oluliselt rahaturu toimimist ja maksesüsteemi stabiilsust ning usaldusväärsust. FI on rõhutanud esmajoones seda, et enamik F klientidest olid tavapärasest kõrgema riskiga mitteresidendid, kelle suhtes tulnuks kohaldada tugevdatud hoolsusmeetmeid, kuid samas olid F peamised rikkumised seotud nimelt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega ning seega ta ei ole võimeline tõkestama rahapesu ja terrorismi rahastamist. Kuigi otsuse p-s 3.3.1 on muude rikkumiste kõrval loetletud mh omavahendite nõude ajutist eiramist, on vastustaja seda küsimust seostanud ikkagi MERAS § 22 lg 2 p-ga 5.
50.Apellantide arvates ei ole MERAS § 22 lg 2 p 9 asjassepuutuv, sest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise valdkonna nõuete rikkumise eest tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks näeb MERAS § 22 lg 2 p 13 ette eraldi aluse. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt sellega, et erisätte olemasolu korral tuleks kohaldada erisätet ning tarbetu on koormata haldusakti täiendavate õiguslike alustega, mida sisustatakse samade asjaoludega, mis seonduvad tegelikult muude õiguslike alustega. Kuna praegusel juhul on MERAS § 22 lg 2 p-de 9 ja 13 kohaldamist seostatud samade asjaoludega ning tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks piisaks juba ühe aluse esinemisest, siis ei mõjuta eeltoodu vaidluse lahendamist. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise proportsionaalsus
51.Apellandid on seisukohal, et MERAS § 101 lg 2 p-st 1 tulenevalt ei saa makseasutuse tegevusluba tunnistada kehtetuks ilma eelnevalt MERAS § 100 alusel ettekirjutust tegemata. Ringkonnakohtu hinnangul on see lähenemine ekslik. MERAS § 101 lg 1 sätestab FI volitused ettekirjutuse tegemisel ja MERAS § 101 lg 2 sisaldab näitlikku loetelu meetmetest, mida FI saab rakendada ettekirjutuse täitmata jätmise korral. MERAS § 101 lg 2 üksnes viitab muudele samas seaduses sätestatud meetmetele, mitte ei piira viidatud meetmete rakendamise tingimusi. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist reguleerib MERAS § 22 ja selle paragrahvi lg 3 näeb ette, et enne MERAS § 22 lg-s 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamist „võib“ FI teha makseasutusele ettekirjutuse, andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks. Eelneva ettekirjutuse tegemise kohustust ei tulene ka nendest konkreetsetest sätetest, mis on olnud vaidlustatud FI 27.05.2019 otsuse aluseks (MERAS § 22 lg 2 p-d 5, 9 ja 13). Järelikult ei saa F tegevusloa kehtetuks tunnistamine olla õigusvastane põhjusel, et teise kohapealse kontrolli tulemuste pinnalt ei olnud F-le tehtud MERAS § 100 ja § 101 lg 1 alusel ettekirjutust, mis oleks jäetud täitmata. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks ka apellantide väide, et kuna kontrolliaktile II ei järgnenud ettekirjutust, siis ei ole F saanud ennast vaidlustatud otsuse eest tulemuslikult kaitsta. FI 27.05.2019 otsuse vaidlustamisel on F21(27)
3-19-1196 l olnud võimalik tuua välja kõik oma vastuväited kontrolliaktile II ulatuses, milles need on tinginud tema tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Kui silmas on peetud seda, et F oleks ettekirjutuse tegemise korral saanud senist majandustegevust jätkata, kuid tegevusloa kehtetuks tunnistamine välistas selle, tuleb märkida, et F ei ole ka esialgse õiguskaitse korras taotlenud FI 27.05.2019 otsuse kehtivuse peatamist, vaid püüdnud üksnes saavutada selle avalikustamise piiramist (vt Tallinna Halduskohtu 03.07.2019 määruse p 19 ja 07.08.2019 määrus; Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 määrus).
52.Asjaolust, et eelneva ettekirjutuse tegemine ei olnud seaduse järgi nõutav, ei tulene samas, et tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ei pidanudki ettekirjutuse tegemise võimalust kaaluma. Mõistlikku kahtlust ei saa olla, et tegevusloa kehtetuks tunnistamine on oluliselt rangem ning raskemate tagajärgedega meede, võrreldes puuduste kõrvaldamiseks ettekirjutuse tegemisega. Makseasutuse tegevusloa äravõtmine peaks küll olema nn viimane abinõu (ultima ratio), kuid see ei tähenda, et järelevalveorganil tuleks eelnevalt kõik leebemad vahendid n-ö läbi katsetada. Sõltuvalt makseasutuse tegevuses tuvastatud puuduste laadist, hulgast või kordumisest, samuti suhtumisest rikkumistesse ning avalikule huvile ja kolmandatele isikutele kaasneda võivate tagajärgede raskusest võidakse makseasutuse tegevusluba tunnistada kehtetuks ka ilma eelneva ettekirjutuseta. Apellandid viitavad iseenesest õigesti, et järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema võimalikult karmide sunnivahendite rakendamine, vaid pigem tuleks esmalt rakendada leebemaid meetmeid (nt Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 15). Proportsionaalsuse põhimõte (KorS § 7) lubab samuti üksnes sobiva, vajaliku ja mõõduka abinõu rakendamist. See ei anna siiski alust nõuda piirdumist selliste meetmetega, mis küll koormavad isikut vähem, kuid on taotletava eesmärgi saavutamiseks ka märksa vähem tõhusad. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et FI 27.05.2019 otsuses (p-d 5.1.4–5.1.5, 5.3.3–5.3.8) on piisavalt põhjendatud, miks ei olnud praegusel juhul võimalik piirduda F-le ettekirjutuse tegemisega, vaid tuli keelata F edasine tegutsemine makseasutusena. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist ei oleks eraldivõetuna pruukinud tingida ükski tuvastatud rikkumine, kuid nende kogumi pinnalt ei teki kahtlust vaidlustatud otsuse ratsionaalsuses.
53.Kohtupraktikas on leitud, et kui kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktis on asjakohatutel või põhjendamatutel kaalutlustel suur osakaal, siis pole kohtul võimalik veenduda, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt (nt Riigikohtu 14.05.2019 otsus nr 3-14-52077, p 13). See on asjakohane ka karistusliku iseloomuga haldusaktide õiguspärasuse hindamisel. Olukorras, kus haldusorgan tugineb rikkumiste kogumile ning mõni rikkumistest ei leia kohtumenetluses kinnitust, ei pruugi kohus kaalutlusotsust tühistada, kui ära langenud rikkumised ei moodusta olulist osa ette heidetud tegudest arvu ega eelkõige rikkumiste raskuse poolest. See saab siiski olla lubatav ja ei kujuta endast kaalutlusotsuse tegemist haldusorgani asemel üksnes tingimusel, et kohtul ei teki kahtlust, et ilma ära langenud rikkumisi arvestamata võib kaalutlusotsus olla ebaproportsionaalne või kaalutlusviga võis mõjutada kohaldatud meetme valikut (nt Riigikohtu 15.02.2021 otsus nr 3-18-2294, p 20; 07.06.2018 otsus nr 3-15-2221, p-d 12–13). Seega ei too iga viide asjakohatutele või ebaõigetele asjaoludele alati kaasa kaalutlusotsuse tühistamist, vaid lähtuda tuleb nende olulisusest asja otsustamisel.
54.Halduskohus tuvastas otsuses mitmeid vastustaja eksimusi asjaolude tuvastamisel ja neist järelduste tegemisel. Näiteks on kontrolliaktis II (lk 144–145) järeldatud, et makseasutus ei ole tehinguid õigesti jälginud, sest erinevate äriühingute (kelle tegelikud kasusaajad ei kattu) poolt internetipanka sisselogimised on toimunud peamiselt ühtedelt ja samadelt IP-aadressidelt, mis viitavat tehingus kasutatud vahendite varjamistegevusele, kuid F ei ole selle põhjuseid välja selgitanud ning rikkus seega RahaPTS § 23 lg 2 p-s 3 sätestatut. Kohtumenetluses on leidnud asjatundjate arvamuste põhjal tuvastamist, et internetipanka sisselogimiste ülisuure arvu ja kattuvate IP-aadressidega seotud FI etteheited ei ole põhjendatud (vt halduskohtu otsuse 22(27)
3-19-1196 p 39.2.1). Samas on halduskohus õigesti selgitanud (vt otsuse p 39.2.2), et IP-aadressidega seotud etteheidete kõrvalejätmine ei mõjuta vastustaja tehtud muude järelduste paikapidavust. Tehingute jälgimise kohustuse ebapiisavat täitmist ei ole seostatud ainult ega peamiselt IPaadressidega, vaid seda on järeldatud mh asjaolust, et F aktsepteeris tehinguid, mille kohta polnud esitatud usaldusväärseid tõendeid.
55.Halduskohus pidas lisaks põhjendamatuks FI etteheidet (kontrolliakti II tähelepanek 15, lk 175–177), et F ei teinud kohapealseid külastusi klientide tegevuskohtadesse (vt otsuse p 40.3). Samuti on kohus heitnud vastustajale ette viivitust F 18.12.2018 taotluse (dtl 5664) lahendamisel (vt otsuse p 47.3.4). Viidatud eksimused ei saanud ringkonnakohtu hinnangul siiski mõjutada FI otsustust, kas tunnistada F tegevusluba kehtetuks või mitte. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise tingisid süsteemsed puudused F tegevuses, mitte n-ö kliendivisiitide mittetoimumine ja kindlasti ka mitte viivitus FI 18.03.2019 otsuse nr 4.1-1/17 (dtl 5853–5856) tegemisel.
56.Apellandid on rõhutanud, et vaidlustatud otsus ei saa olla proportsionaalne mh põhjusel, et selles on viidatud rikkumistele, mis olid juba kõrvaldatud (nt omavahendite minimaalsuuruse nõue) või mille puhul oli F avaldanud valmisolekut puudused kõrvaldada (nt sise-eeskirjade täiendamine) või leida muu lahendus (nt muuta ärimudelit, vahetada välja makseasutuse juhid, lõpetada osad kliendisuhted – vt F 15.05.2019 vastuväited, p 5). Ringkonnakohus leiab, et vastustaja võis F tegevuse iseloomustamisel viidata mh kõrvaldatud rikkumistele ning võis F varasema tegevuse pinnalt asuda seisukohale, et lubadused puudused kõrvaldada ei ole tõsiselt võetavad. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise korral F-le ja temaga seotud isikutele kaasneda võiv suur kahju pidi olema FI 27.05.2019 otsuse tegemisel ettenähtav, kuid sellele vastandus ülekaalukas avalik huvi vältida maksesüsteemi usaldusväärsuse olulist kahjustamist. Põhjendatud ei ole ka võrdlus, et Swedbank AS-le on FI teinud rahapesu tõkestamise reeglite rikkumise eest 2020. a-l üksnes ettekirjutuse, mitte ei võtnud ära tegevusluba, sest mastaabid on täiesti erinevad.
57.MERAS § 14 lg 7 alusel F-le väljastatud tunnuskoodi nr 45 ja selle kasutamise õiguse FI 27.05.2019 otsusega (vt resolutsiooni p 2) kehtetuks tunnistamine oli MERAS § 22 lg-st 8 tulenevalt F tegevusloa kehtetuks tunnistamise vältimatu tagajärg. Vastustajal puudus selles osas kaalutlusõigus ja apellandid ei ole tunnuskoodiga seoses eraldi vastuväiteid esitanud. III FI 27.05.2019 otsuse avalikustamine
58.FI 27.05.2019 otsuse resolutsiooni p 3 ja põhjenduste p 6 kohaselt tuli otsus tervikuna avalikustada FI veebilehel ja otsuse resolutsiooni p 1 avalikustada üleriigilise levikuga ajalehes. FI 27.05.2019 otsuse terviktekst avaldati FI veebilehel 28.05.2019 koos faktilehega (dtl 9912– 9913), kus toodi mh nimeliselt välja F nõukogu liikmed (sh X) ja juhatuse liikmed (sh C). Lisaks toimus 28.05.2019 pressikonverents, millel FI teavitas avalikkust F tegevusloa kehtetuks tunnistamisest ja kirjeldas tuvastatud rikkumisi. FI on pressikonverentsi salvestise avalikustanud YouTube keskkonnas.
59.MERAS § 23 lg 1 kohaselt teeb FI mh tegevusloa kehtetuks tunnistamise avalikult teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval. MERAS § 23 lg 2 näeb ette, et MERAS §-s 22 sätestatud alusel tehtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb FI avalikult teatavaks lisaks oma veebilehele veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes. MERAS § 23 kohustab FI-d avalikustama teabe makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse kohta (st avalikustama resolutsiooni), kuid ei reguleeri seda, kas ja millises 23(27)
3-19-1196 ulatuses tuleks avalikustada tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse põhjendused. Olukorras, kus MERAS § 23 ei anna eeltoodule selget vastust, jääb ringkonnakohus 30.08.2019 määruses (p-d 10–12) väljendatud seisukoha juurde, et MERAS § 1 lg-st 2 ja § 89 lg-st 3 tulenevalt peab täiendavalt võtma arvesse FIS-s sätestatud tingimusi. FIS § 54 lg 5 näeb ette, et FI-l on õigus täielikult või osaliselt avalikustada mh haldusakt, kui see on nähtud ette FIS § 2 lg-s 1 nimetatud seaduses (sh MERAS) või kui see on vajalik investorite, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Kogu nimetatud teave on veebilehel kättesaadav vähemalt viis aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. MERAS §-st 23 ja FIS § 54 lg-st 5 nende koostoimes järeldub, et kuigi makseasutuselt tegevusloa äravõtmisest tuleb avalikkust alati informeerida, määrab tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamise ulatuse FI kaalutlusõiguse alusel. Piirangud FI otsuse täies mahus avalikustamisele võivad tuleneda ka muudest valdkondadest (nt isikuandmete kaitse).
60.Apellandid on pidanud õigusvastaseks F tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamist täies ulatuses ning eelkõige koos makseasutusega seotud füüsiliste isikute andmetega (st F faktilehega). Otsuse avalikustamise põhjendatud mahu määratlemisel on asjakohane võtta aluseks samad eesmärgid, mis on välja toodud FIS § 54 lg-s 5 ja millest on lähtutud ka FI 27.05.2019 otsuse p-des 6.5–6.8. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse resolutsiooni avalikustamine ilma vähemalt otsuse peamisi põhjendusi välja toomata ei täidaks FIS § 54 lg-s 5 sätestatud eesmärke, sest finantsturu korrapärase toimimise tagamiseks on mh oluline seegi, et kõik turuosalised saaksid veenduda finantsjärelevalve toimimises ning saaksid samas kinnituse selle kohta, et järelevalveorgan rakendab finantsjärelevalve subjektide suhtes kõige rangemaid meetmeid üksnes väga kaalukate või korduvate rikkumiste tuvastamise korral. Kuna otsuses on F-le heidetud ette hulgaliselt rikkumisi, võinuks üksnes otsuse kokkuvõtte avalikustamise korral tekkida omakorda vaidlus selle üle, kas rõhuasetused või sõnakasutus on õiged (vrd apellantide etteheiteid pressikonverentsil öeldule). Samuti välistas otsuse tervikuna avalikustamine selle, et huvitatud isikutele ei saanud jääda ebaselgeks, kui ulatuslikud olid FI etteheited F tegevusele. Pelgalt kokkuvõtte avalikustamine oleks seevastu võinud tekitada mulje, et rikkumisi oli koguni sellisel määral, et neid ei olnudki võimalik kõiki üles loetleda. Otsuse põhjenduste avalikustamine aitab lisaks tõsta nii investorite, klientide kui ka avalikkuse teadlikkust finantssektoris esinevatest riskidest ning seeläbi tõhustada nende huvide kaitset. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et otsuse tervikuna avalikustamiseks esines kaalukas vajadus ning see ei kahjustanud F õigusi ülemääraselt.
61.F-ga seotud füüsilistest isikutest oli FI 27.05.2019 otsuses nimetatud vaid Q, kuid X ja C nimed ja rollid olid välja toodud avalikustatud otsusele lisatud faktilehel. Nimetatud faktileht kajastas 31.03.2019 seisuga F olulisemaid majandusnäitajaid (turuosa, varade maht, maksete maht, piiriüleste maksete osakaal, tulem, omavahendite tase) ning olulise osaluse omanikku, nõukogu ja juhatuse liikmeid. Samuti oli faktilehel välja toodud lühiülevaade F tegevusest ja FI kontrollidest. Kui faktileht ei olnud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse osaks, siis ei saanud selle avalikustamise õiguslikuks aluseks olla MERAS § 23. F majandusnäitajate avalikustamise aluseks võis olla FIS § 54 lg 6. Selles osas ei ole avalikustamisele vastuväiteid esitatud. Samuti ei ole apellandid väitnud, et vaidlustatud otsuses või selle avalikustamise käigus oleks avaldatud eriliiki isikuandmeid, ärisaladust või muud juurdepääsupiiranguga teavet. Kuna makseasutuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse avalikustamisel, mis on seadusest tulenevalt kohustuslik, ei ole võimalik jätta avalikustamata asjaomase makseasutuse nime (vastasel korral jääks avalikustamise nõue sisuliselt täitmata), siis olid andmed selle kohta, et X ja C olid F juhtimis- ja kontrollorgani liikmed, äriregistri teabesüsteemi vahendusel iseenesest avalikult kättesaadavad.
24(27)
3-19-1196
62.Apellandid on õigesti märkinud, et ka varem juba avalikustatud isikuandmete täiendavaks avalikustamiseks peab olema seaduslik alus (nt Riigikohtu 23.03.2016 otsus nr 3-3-1-85-15, p 18; 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p-d 24–25). X ja C isikuandmete F faktilehe koosseisus FI veebilehel avalikustamise seaduslikuks aluseks ei saanud seetõttu olla nende andmete äriregistris avalikustamise alus (vt kuni 31.01.2023 kehtinud äriseadustiku § 28 lg 1, § 38 lg2, § 64 p 5; alates 01.02.2023 kehtiva äriregistri seaduse § 12 p 7, § 26 lg 1 p 6 ja lg 2, § 30). Vastustaja ei ole kohtumenetluses toonud välja ühtegi võimalikku õiguslikku alust F nõukogu ja juhatuse liikmete isikuandmete avalikustamiseks ning faktilehega seonduvat ei ole käsitletud ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses. Samas jääb apellantide väidetest ebaselgeks, kas nad käsitavad FI 27.05.2019 otsuse ja faktilehe avalikustamist ühe toiminguna või eraldiseisvate toimingutena. Apellatsioonkaebuse p-st 6.1 võib pigem järeldada, et tegemist on nende hinnangul ühe toiminguga. See järeldus on paremini kooskõlas ka kaebuse nõuetega, st tuvastada FI 27.05.2019 otsuse avaldamise toimingu õigusvastasus (vt 19.08.2019 kaebuse taotluste p 3). Kaebajad ei ole ka esimese astme kohtus esitatud seisukohtades eristanud otsuse ja faktilehe avalikustamist.
63.Ringkonnakohus on seisukohal, et FI 27.05.2019 otsuse ja faktilehe avalikustamist oleks võimalik vaadelda nii koos kui ka eraldi. Faktilehel on kajastatud üksnes selliseid andmeid, mis on välja toodud ka tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses (st teave F kontrollide kohta) või mida vastustaja ei oleks võinud tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses kajastada (mh ei oleks saanud pidada asjakohatuks teavet F juhtide kohta). Kui käsitada nende dokumentide avalikustamist ühe toiminguna (st faktileht on sisuliselt otsuse osaks), siis laienevad faktilehe avalikustamisele samad õiguslikud alused nagu otsuse avalikustamisele, mille ringkonnakohus hindas eespool õiguspäraseks. Määravat tähtsust ei oma asjaolu, et faktileht sisaldab muu hulgas isikuandmeid, sest need piirduvad selgelt füüsiliste isikute rolliga F juhtimis- või kontrollorgani liikmetena. Kui käsitada faktilehe avalikustamist eraldiseisva toiminguna, siis väljuks selle õigusvastasuse tuvastamine vaidluse eseme piiridest, sest kaebuses ei ole sellist nõuet esitatud (vt HKMS § 41 lg 1).
64.FI 28.05.2019 pressikonverentsil avaldatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise ning ebakohaste väärtushinnangute avaldamise õigusvastasuse tuvastamise nõuetega seonduvat on halduskohtu otsuse p-des 65–74 käsitletud piisava põhjalikkusega. Kuigi ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu mitmete seisukohtadega osas, mis puudutavad faktiväidete ja (õiguslike) hinnangute eristamist, ei anna apellatsioonkaebuse põhjendused siiski alust kaebust rahuldada. Nii apellandid kui ka halduskohus on ekslikult lugenud suure osa FI õiguslikke hinnanguid faktiväideteks, mida need siiski ei ole (vt apellatsioonkaebuse p 7.1 alap-d 1, 4, 5 ja 7 – nt „puudus konkreetne ärimudel“, „ei tuvastanud õigesti (kliente jne)“, „hoolsusmeetmed olid puudulikud“, „võttis üle jõu käivaid riske, ei suutnud neid kontrollida“).
65.Ärimudeli (s.o eraldiseisva dokumendi) puudumise luges halduskohus faktiväiteks (vt otsuse p-d 66.2–66.3), kuid ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et FI pressikonverentsil oleks ärimudeli puudumisele viidatud sellises kontekstis, et F on justkui jätnud FI-le esitamata mingi õigusaktide kohaselt nõutava dokumendi, vaid „ärimudeli“ puudumisele viidati üldise hinnanguna F tegevuse iseloomustamisel. FI 27.05.2019 otsuses toodud asjaolude pinnalt ei saa sellist hinnangut pidada ebakohaseks. Nõustuda ei saa ka järeldusega, et pressikonverentsil antud selgitus, mis oli teise kohapealse kontrolli eesmärk, oleks faktiväide. Tegemist saaks olla faktiväitega, kui pressikonverentsil oleks kajastatud seda, millised kontrolli eesmärgid olid FI 18.06.2018 korralduses välja toodud. Samas võimaldavad halduskohtu otsuse p-s 67.3 esitatud põhjendused väite tõesuse kohta ühtlasi järeldada, et 28.05.2019 pressikonverentsil avaldatud kirjeldus kontrolli eesmärgist ei olnud ebakohane.
25(27)
3-19-1196
66.Faktiväiteks oli see, et F ei ole kontrolliaktis II tuvastatud faktilisi asjaolusid kohtus vaidlustanud. Halduskohus leidis õigesti, et väide oli selle esitamise aja seisuga tõene (vt otsuse p 69.2). Seejuures ei ole väite tõelevastavuse seisukohast oluline, kas F-l oli üldse võimalik kõnealuseid asjaolusid kohtus vaidlustada (st F 06.03.2019 vaide kontrolliaktile II tagastas FI 14.03.2019 läbivaatamatult). Kuigi kõnealusest väitest võis tõepoolest jääda ebaõige mulje, justkui F on kõigi FI etteheidetega nõustunud, ei muuda see faktiväidet sisuliselt vääraks.
67.Halduskohus (vt otsuse p-d 70–71.2) on põhjendamatult käsitanud faktiväidetena ka FI pressikonverentsil väljendatud hinnanguid, et F ei tuvastanud õigesti kliente jne ning F ei jälginud ärisuhteid ja hoolsusmeetmed olid puudulikud. Hinnang rikkumiste esinemisele ei saa olla faktiväide, vaid tegemist on õigusliku hinnanguga. Faktiväiteks saanuks olla nt väide, et FI 27.05.2019 otsuses on sellistele rikkumistele tuginetud. Kuna kõnealustele rikkumistele oli vaidlustatud otsuses tuginetud ja seda ka põhjendatud, siis ei saanud hinnang olla ebakohane, sõltumata asjaolust, kas rikkumised leiavad hiljem kohtumenetluses kinnitust või mitte.
68.Väärtushinnangud olid ka FI 28.05.2019 pressikonverentsil väljendatud seisukohad, et kontrolliaktis II kirjeldatud F skeemid olid „rahapesumaigulised“, F oli „pabertiiger“ (st ta ei järginud enda kirjapandud sise-eeskirju) ja F „võttis üle jõu käivaid riske, ei suutnud neid kontrollida, tekitas reaalse ohu ja võimaluse“ rahapesuks. Kuigi halduskohus on lugenud FI hinnangu F sise-eeskirjade toimimisele ekslikult faktiväiteks, on kohtu järeldus selle väite tõelevastavuse kohta laiendatav ka sama väite kohasusele. Halduskohtu põhjendused ei vaja selles osas üle kordamist (vt otsuse p-d 68.1–68.3 ja 72–73.3). Kuna FI tuvastas otsuses, et F tegevuses esinesid ulatuslikud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise nõuete rikkumised (sh puudused asjaomastes sise-eeskirjades või neist kinnipidamises) ning suur osa etteheidetest on leidnud kinnitust ka praeguses asjas, siis ei saa viiteid „rahapesumaigulistele skeemidele“ ja „pabertiigrile“ pidada samuti ebakohasteks. Seejuures on FI pressikonverentsil ühtlasi lahti seletanud, mida ta „pabertiigri“ all silmas peab. Tegemist on FI siseselt kasutatava piltliku väljendiga selliste järelevalvesubjektide kohta, kellel on nõuetekohased dokumendid (nt protseduurireeglid) iseenesest olemas, kuid neid tegelikkuses ei järgita. Sama on vastustaja muu hulgas heitnud ette F-le. IV Kahju hüvitamise nõuded
69.F ja X paluvad mõista vastustajalt nende kasuks välja hüvitised varalise kahju ees vastavalt 6 548 312,11 eurot ja 3 616 000 eurot (lisaks viivitusintress). Samuti paluvad X ja C mõista vastustajalt nende kasuks välja kohtu poolt õiglaseks peetud summale vastav hüvitis (lisaks viivitusintress) isikulise õiguse rikkumise ja ebaõigete andmete või ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest.
70.Kuna FI 27.05.2019 otsuse tühistamise ja FI 27.05.2019 otsuse avalikustamisega seotud toimingute (sh 28.05.2019 pressikonverentsiga) õigusvastasuse tuvastamise nõudeid ei ole alust rahuldada, siis jäävad rahuldamata ka apellantide esitatud kahju hüvitamise nõuded (st puudub vastustaja õigusvastane tegevus kui kahju hüvitamise esmane eeldus – vt RVastS § 7 lg 1). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu otsuse p-des 77–82 esitatud põhjendusi. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei tõusetu vajadust täpsemalt hinnata mh kahju tekkimist ja kahju suurust, siis ei ole vaheotsuse tegemiseks vajadust (HKMS § 171 lg 1). V Kokkuvõte ja menetluskulud 26(27)
3-19-1196
71.Eelneva põhjal ning HKMS § 200 p 3 alusel tuleb Y AS (pankrotis), X ja C apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata osas, milles on vaidlustatud Q kaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmist, ja ülejäänud osas rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 14.03.2022 otsuse resolutsiooni p 9 osas, milles halduskohus jättis F kaebuse FI 27.05.2019 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata, ja teeb selles osas uue otsuse, millega jätab F kaebuse FI 27.09.2019 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks läbi vaatamata. Samuti tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7 osas, milles halduskohus jättis X ja C kaebuse FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks läbi vaatamata, ja teeb selles osas uue otsuse, millega jätab X ja C kaebuse FI 27.05.2019 otsuse tühistamiseks rahuldamata. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
72.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. F, X ja C on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku 2450 eurot ja kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 45 936 eurot (koos käibemaksuga summa, vastab esindajate 205,9 töötunnile hinnaga kas 140, 180, 200 või 220 eurot/tund + käibemaks). Kokku 48 386 euro suuruste menetluskulude kandmine või kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on riigilõivu maksekorralduse ja advokaadibüroo arvetega HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuete kohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellantide menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Finantsinspektsioon ei ole menetluskulude kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
73.Vastavalt kaebajate 12.11.2021 taotlusele ja Q 28.04.2022 taotlusele asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses HKMS § 175 lg 3 alusel F, X, C, Q ja F OÜ nimed ning otsuses viidatud kriminaalasja numbri (X-XX-XXXX) tähemärgiga. Otsus ei sisalda isiku- või registrikoode, sünniaegu, aadresse ega muid üheselt identifitseerimist võimaldavaid andmeid. (allkirjastatud digitaalselt)
27(27)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.