3.Võtta vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid asja materjalide juurde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. detsember 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetava X suhtes on vangistuse kestel kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist.
Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi ajavahemikul 22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2021 tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine summas 5000 eurot. Kaebuse kohaselt oli eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine tema suhtes õigusvastane. Sellega tekitati talle tervisekahju ning alandati inimväärikust.
3.Tartu Halduskohtu 6. juuli 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Kaebaja suhtes kohaldati esmalt täiendavaid julgeolekuabinõusid Tartu Vangla 24. jaanuari 2017. käskkirjaga ning hiljem on meetmeid muudetud erinevate vangla otsustega. Kaebaja ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja ning vaidlusalusel ajavahemikul (22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2020) tehtud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuseid kohtus vaidlustanud.
3.2.Tuleb arvestada, et alates 7. novembrist 2020 oli kaebaja liikumisvabadus täiendavalt piiratud ka koroonaviiruse leviku takistamiseks vanglas kehtestatud piirangute alusel. Ka seda käskkirja ei ole kaebaja vaidlustanud.
3.3.Seega on kaebaja jätnud esmased õiguskaitsevahendid riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 mõttes kasutamata.
3.4.Kaebaja on viidanud oma psüühikahäiretele. Vangistusseadusest (VangS) ega vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene psüühikahäirega kinnipeetavale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise keeldu. Sellist keeldu ei tulene ka Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) praktikast ega rahvusvahelistest õigusaktidest.
3.5.Kaebaja hinnangul põhjustati talle meetmete kohaldamisega psüühikahäireid ning need on tema tervisekaardist tuvastatavad. Kohus möönis, et vaidlusalusel ajavahemikul esines kaebajal psüühikahäireid. Samas nähtus tervisekaardi väljavõttest, et vaidlusalusel ajal oli talle tagatud arstiabi ning erinevad ravimid, sh psühhotroopsed. Seega on kaebaja psüühilist seisundit täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal arvestatud.
3.6.Paljasõnaline ja vangla psühhiaatri hinnanguga vastuolus on kaebaja väide, et tema psüühikahäired on tingitud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest. Psühhiaater on leidnud, et kaebajal diagnoositud psüühikahäirete esmaseks põhjuseks on pärilikkus.
3.7.Inimväärikuse alandamist nägi kaebaja ka selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal tehti tema suhtes ka läbiotsimistoiminguid. Kohus nõustus vastustajaga, et läbiotsimised olid julgeoleku tagamiseks vajalikud ning ei näinud, et need oleksid olnud õigusvastased.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebaja on Venemaa kodanik, kelle emakeel on vene keel. Ta ei teadnud, mis on kirjas julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjades. Kontaktisik andis need lihtsalt talle. Käskkirjadel pole kaebaja allkirju ning märget, et talle on tutvustatud nende sisu.
4.2.Kaebaja oli lukustatud kambris 4 aastat, mis tekitas talle depressiooni. Vangla psühhiaater pani kaebajale vale diagnoosi, kuna oli vangla administratsiooni surve all. Psühhiaater on kaebajale isiklikus vestluses öelnud, et tema psüühikahäired põhjustas eraldatud lukustatud kambris viibimine.
4.3.Tuleb arvestada, et kaebaja psüühilise haiguse fakt on ilmne. Kaebajale tehti 2002. aastal psühhiaatriline ekspertiis teises kohtuasjas, milles nähtus, et ta on psüühiliselt täiesti terve. Kaebaja taotleb selle ekspertiisi asja materjalide juurde võtmist.
4.4.Kaebajal polnud 2019. aastast distsiplinaarkaristusi määratud, aga julgeolekuabinõude kohaldamist VangS § 69 alusel pikendati. Halduskohus ignoreeris seda fakti.
4.6.Julgeolekuabinõude kohaldamine VangS § 69 alusel ning koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud on erinevad asjad. Kaebaja vaidlustab just nimelt julgeolekuabinõude kohaldamist.
4.7.Kaebuse esitamine kohtusse oli õiguspärane sõltumata sellest, kas kaebaja oli julgeolekuabinõude kohaldamist vaidlustanud, sest kohus peab kaitsma isikute õigusi.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Vanglal ei ole kohustust esitada eestikeelse dokumendi tõlget vene keeles.
5.2.Kui isik ei tea, kas mingit haldusakti on võimalik vaidlustada või kuidas seda teha, on tal alati võimalik pöörduda inspektor-kontaktisiku poole, et viimane seda selgitaks.
5.3.Kaebaja oli ajavahemikul 2020. oktoober kuni 2021 veebruar võimeline esitama kohtule ja vanglale kokkuvõttes viis kaebust või avaldust. Seega on ebaõige kaebaja väide, et ta ei saanud tervislikel põhjustel kohaseid õiguskaitsevahendeid kasutada. Esitatud dokumendid näitavad, et kaebaja oli suuteline oma õiguste eest seisma ja esitama selleks vajalikke pöördumisi. Kui kaebaja pidas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks, siis saanuks ta ka selles osas kohaseid õiguskaitsevahendeid kasutada.
5.4.Vanglal puudub alus kahelda psühhiaatri kui meditsiinilisi eriteadmisi omava isiku seisukohtades. Kaebaja on viidanud tema suhtes kriminaalmenetluse raames 2002. aastal tehtud psühhiaatrilisele ekspertiisile, kuid selle ekspertiisi eesmärgiks oli välja selgitada, kas kaebaja sai aru oma tegevusest ning kas ta on võimeline kandma karistust. Seega oli see ekspertiis suunatud hoopis teistsuguste asjaolude väljaselgitamisele.
5.5.Ei ole tõendeid selle kohta, et julgeolekuabinõude kohaldamine põhjustas kaebajal psüühikahäireid.
5.6.Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldata karistusena ning seega pole nende kohaldamise aluseks mitte ainult distsipliinirikkumised, vaid arvesse võetakse kogu isiku kohta teadaolev info, millest lähtuvalt hinnatakse, kas isik võib kujutada endast ohtu teistele isikutele.
5.7.Perioodil 7. november 2020 kuni 31. mai 2021 oli kinnipeetavatel liikumis- ja suhtlemisvabadus piiratud koroonaviiruse tõkestamiseks ning isegi kui kaebaja suhtes poleks jätkatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ei oleks tal ikkagi olnud võimalust vabal ajal eluosakonna piires liikuda ja teiste kinnipeetavatega suhelda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmisega, st kas haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude, toimingu lõpetamise nõude või haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude esitamisega. Halduskohus jättis põhjendatult sellele regulatsioonile viidates hüvitisenõude rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei ole vaidlustanud ei täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ega nende pikendamise kohta tehtud otsuseid.
8.Asjaolu, et kaebaja emakeel Venemaa Föderatsiooni kodanikuna on vene keel, ei mõjuta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisele antud hinnangut. RVastS § 7 lg 1 ei sätesta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustusele erisusi sõltuvalt isiku kodakondsusest või emakeelest. Lisaks on vangla selgitanud, et kaebajal olnuks võimalik inspektorkontaktisikult küsida selgitusi julgeolekuabinõude kohaldamise ja pikendamise vaidlustamiseks. Ringkonnakohtule on arvukatest vangistusalastest kohtuasjadest teada, et eesti keelt mitteoskavatele kinnipeetavatele vanglateenistuse ametnikud vajadusel tõepoolest selliseid selgitusi üldjuhul annavad. Täiendavalt kinnitavad kaebaja võimelisust vaidlusalusel perioodil oma õigusi kaitsta kaebaja enda pöördumised ja kaebused teistes küsimustes oma õiguste kaitseks. Neid oli kõigest mõnekuulise perioodi jooksul kokku viis, mis näitab vastupidiselt kaebaja poolt väidetule seda, et ta on tegelikult võimeline oma õigusi kaitsma ning on seejuures väga aktiivne. Tartu Vangla on esitanud need dokumendid apellatsioonimenetluses oma vastuse lisana ning ringkonnakohus võtab need asja materjalide juurde.
Lisaks osutab ringkonnakohus sellele, et kaebaja suhtes kohaldati julgeolekuabinõusid juba 2017. aastal (vt ülal p 3.1). See on piisavalt pikk aeg selleks, et kaebaja saanuks soovi korral täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustamise võimalused välja selgitada ka vähesest keeleoskusest hoolimata. Kaebaja ei ole väga pika aja jooksul ette võtnud midagi selleks, et julgeolekuabinõude kohaldamist vaidlustada ja sellega väidetud kahju tekkimist ära hoida. Seetõttu ei ole RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt kahju hüvitamise eeldused täidetud. Regulatsiooni mõte on mitte hüvitada kahju isikule, kes ei võta midagi ette talle tekkiva kahju ärahoidmiseks.
9.Kaebaja poolt väljatoodu, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja pikendamise otsustel ei ole tema allkirja ega märget tema poolt dokumendi sisuga tutvumise kohta, ei ole asjas määrav. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsusele ei ole kehtestatud vormistuslikku nõuet, et see tuleb anda kinnipeetavale allkirja vastu, nagu on kehtestatud näiteks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja puhul (VangS § 64 lg 4).
10.Kaebaja arutlus selle üle, et kaebuse esitamine kohtusse oli õiguspärane sõltumata sellest, kas kaebaja kasutas esmaseid õiguskaitsevahendeid või mitte, ei arvesta üldse RVastS § 7 lg-s 1 sätestatut. Ringkonnakohus selgitab, et kaebajal ei olnud keelatud kahju hüvitamise kaebust esitada, kuid kuna ta ei olnud esmaseid õiguskaitsevahendeid kooskõlas RVastS § 7 lg-ga 1 kasutanud (st eeskätt esitanud julgeolekuabinõude kohaldamise või pikendamise otsuste suhtes tühistamisvaiet või -kaebust), siis ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.
11.Lisaks sellele, et kaebaja on minetanud kahju hüvitamise õiguse seetõttu, et ta ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, on halduskohus analüüsinud sisuliselt ka muid kahju hüvitamise koosseisu elemente ja leidnud, et need on täitmata. Nii ei ole halduskohus tuvastanud seda, et kaebajale oleks tekkinud kahju. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga.
11.1.Oletuslik ja tõendamata on kaebaja väide, et vangla psühhiaater pani kaebajale vale diagnoosi, kuna on vangla administratsiooni surve all ning et tegelikult on ta kaebajale kinnitanud psüühiliste probleemide tekkimist lukustatud kambris viibimise tõttu. Seetõttu ringkonnakohus sellel küsimusel pikemalt ei peatu.
11.2.Ringkonnakohtul pole alust kahelda psühhiaatri hinnangus, et kaebaja psüühilised probleemid pole mitte julgeolekumeetmete kohaldamise tagajärg, vaid et selle esmane põhjus on pärilikkus. Siinjuures ei oma tähtsust asjaolu, et 2002. aastal kriminaalmenetluse raames kaebajale tehtud psühhiaatrilises ekspertiisis ei peetud kaebajat psüühiliselt haigeks. Vangla on põhjendatult märkinud, et see ekspertiis hindas üksnes kaebaja süüdivuse küsimust. Selles ekspertiisis ei lahendatud küsimust, kas kaebaja psüühilisi häireid käesoleval ajal võis põhjustada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine või võis selleks olla teisi põhjuseid. Seetõttu pole vajadust 2002. aasta ekspertiisi asja materjalide juurde võtmiseks ning see taotlus jääb rahuldamata.
12.Kaebaja on apellatsioonkaebuses asunud arutlema ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse üle. Täpsemalt on ta välja toonud selle, et talle polnud distsiplinaarkaristusi määratud, ent ikkagi kohaldati tema suhtes julgeolekuabinõusid. Sellega seoses märgib ringkonnakohus esiteks, et kuivõrd kahju hüvitamise nõue jääb rahuldamata juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise ning kahju puudumise tõttu, ei ole küsimus väidetavalt kahju tekitanud julgeolekuabinõude õiguspärasusest enam asjas määrav.
Siiski nõustub ringkonnakohus vastustaja poolt väljatooduga, et julgeolekuabinõude kohaldamise eelduseks ei ole alati eelnev distsiplinaarkaristuse määramine. VangS § 69 lg 1 sätestab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eeldused ning seal ei ole kehtestatud nõuet, et isikule peab olema eelnevalt määratud distsiplinaarkaristus. Selle sätte järgi võib julgeolekuabinõusid kohaldada muuhulgas kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Sellele alusele ongi vangla viidanud.
13.Kaebaja on selgitanud, et ta ei vaidlusta koroonaviiruse tõkestamiseks kehtestatud piiranguid. Ringkonnakohtule on see arusaadav, kuid asja lahendamist see ei mõjuta. Halduskohus selgitas sisuliselt lihtsalt seda, et kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus oleks vaidlusalusel perioodil olnud suures osas piiratud tänu koroonaviiruse tõkestamise piirangutele ka siis, kui täiendavaid julgeolekuabinõusid tema suhtes ei oleks eraldi kehtestatud.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.