Y. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega
Menetlusosalised
Kaebaja Y. Vastustaja Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Y. kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 75 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. augustil 2022 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tartu Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg-d 5-6).
1.Y. (kaebaja) esitas 21. oktoobril 2020 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja põhjendas, et teda on juba kolm aastat hoitud üksikkambris isolatsioonis ning tema suhtes kohaldatakse erimeetmeid. Vangla piinab kaebajat ning kaebajale on tekkinud tervisehäired.
2.Tartu Vangla määras 28. detsembri 2020. a otsusega nr 1-13/284-5 kindlaks kahjunõude ulatuse ning sai aru, et kaebaja peab õigusvastaseks kõiki tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldatud meetmeid. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse
21.oktoobril 2020, luges vangla perioodiks, mille eest kaebaja kahju hüvitamist nõuab, 21. oktoober 2017 kuni 21. oktoober 2020. Vangla jättis kahjunõude läbi vaatamata osas, mis puudutas kaebaja suhtes käeraudade kohaldamist perioodil 21. oktoober 2017 kuni 3. august 2020, kuna selles osas on tegemist korduva taotlusega. Ülejäänud osas jättis vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 8. aprillil 2021 Tartu Vanglale uue taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebaja põhjendab, et teda on neli aastat vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel hoitud isoleeritud kambris ja põhjustatud seeläbi mittevaralist kahju. Kaebaja taotleb kahju ajavahemiku 1. jaanuar 2019 kuni 11. märts 2021 eest. Kaebajal on tekkinud tervisehäired ning vangla on teda piinanud.
4.Tartu Vangla jättis 9. juuni 2021. a otsusega nr 1-13/121-5 kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodi 1. jaanuar 2019 kuni 21. oktoober 2020 osas läbi vaatamata, kuna selles osas on tegemist korduva kahju hüvitamise taotlusega, mille vangla on varasemalt juba 28. detsembri 2020. a otsusega nr 1-13/284-5 lahendanud. Ajavahemiku 22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2021 osas jättis vangla kaebaja kahjunõude rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 10. juunil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot.
6.Tartu Halduskohus tagastas 29. juuni 2021. a määrusega kaebuse ajavahemikku 1. jaanuar 2019 kuni 21. oktoober 2020 puudutavas osas (resolutsiooni p 1), vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel seoses väärikuse alandamisega ning võttis kaebuse ajavahemikku 22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2021 puudutavas osas menetlusse (resolutsiooni p-d 3 ja 4).
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20. oktoobri 2021. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 29. juuni 2021. a määruse resolutsiooni p 1 peale ning saatis haldusasja tagasi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks.
8.Tartu Halduskohus jättis 9. detsembri 2021. a määrusega ajavahemikku 1. jaanuar 2019 kuni 21. oktoober 2020 puudutava hüvitamisnõude osas tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas selles osas hüvitamisnõude menetluse. Kohus asus seisukohale, et ajavahemikku 1. jaanuar 2019 kuni 21. oktoober 2020 puudutavas osas on kohtueelset menetlust lõpetavaks lahendiks Tartu Vangla 28. detsembri 2020. a otsus nr 1-13/284-5. Kaebaja nimetatud otsust tähtaegselt ei vaidlustanud ning kuna selles asjas kaebetähtaja ennistamiseks mõjuvad põhjused puuduvad, siis ei ole alust kaebetähtaja ennistamiseks ning menetlus tuleb selles osas lõpetada.
9.Eelnimetatud halduskohtu määrus jõustus 29. märtsil 2022, mil Riigikohus ei võtnud kaebaja määruskaebust menetlusse. Selle tulemusena on kohtu menetluses kaebaja kaebus mittevaralise
3-21-1280 kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot ajavahemikku 22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2021 puudutavas osas. Kaebaja tugineb kahjunõudes nii tervisekahju tekitamisele kui ka inimväärikuse alandamise alusele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. Kaebaja viibis nelja aasta vältel isoleeritud kambris, millega kaasnesid talle psüühilised häired. Asjakohasel ajavahemikul on vastustaja kaebaja suhtes ebakohaselt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud. Vangla tegevust võib vaadelda piinamisena. Kaebaja oli enne vangistust psüühiliselt terve, kuid nüüdseks on talle määratud ravi. Kaebaja palus korduvalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada, kuid seda ei tehtud. Vangla on otsuses psühhiaatri seisukoha esitamisel moonutanud fakte. Otsuse tegemise päeval oli psühhiaater puhkusel ega saanud arvamust anda. Kaebajal on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal terviseseisund halvenenud, mida kinnitab väljavõte kaebaja haigusloost. Tekkinud on pealetükkivad sundmõtted, käitumine ei ole kontrollitud, esineb agressiivset käitumist, psühhoosi langemist, enesevigastamist. Kaebajale kirjutati välja erinevaid rahusteid ja muid ravimeid. Pikaajalise isolatsiooni kohaldamisega on kaebaja tervislik seisund üksnes halvenenud. Seega on just täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tõttu kaebaja tervislik seisund halvenenud ning vangla on tekitanud seeläbi talle mittevaralist kahju. Lisaks on kaebaja kehakaal muutunud ebanormaalselt madalaks, mis samuti kinnitab kaebaja tervislikus seisundis toimunud muutuseid. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal teostati kaebaja suhtes ka läbiotsimisi, mis on käsitletavad inimväärikust alandava kohtlemisena. Kaebaja palub kahjuhüvitisena välja mõista 5000 eurot, millest 2500 euro suurune osa on seotud tervisekahju põhjustamisega ja teine osa inimväärikuse alandamisega.
11.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
11.1.Vastustaja hinnangul ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud. Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemi andmetel ei ole kaebaja Tartu Vangla 24. jaanuari 2017. a käskkirja nr 6-1/99 peale vanglale vaiet esitanud. Samuti ei ole kaebaja esitanud vaideid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsustuste peale. Lisaks tuleb arvestada, et Tartu Vangla direktor otsustas 10. novembri 2020. a käskkirja nr 1-1/139 alusel lukustada kõik kinnise vangla eluosakonnad, lõpetada kinnipeetavate saatmised, peatada päevakavajärgsed tegevused ning kehakultuuriga tegelemine. Meetmeid rakendati tagasiulatuvalt alates
7.novembrist 2020. Täiendavate vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirangute kohaldamine lõpetati Tartu Vangla direktori 31. mai 2021. a käskkirjaga nr 1-1/71. Seega oli ajavahemikul 7. november 2020 kuni 31. mai 2021 Tartu Vangla kinnipeetavate (sh kaebaja) liikumis- ja suhtlemisvabadus piiratud ka vangla direktori täiendava haldusakti alusel ning isegi juhul, kui kaebaja suhtes ei oleks eraldi jätkatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, ei oleks kaebajal ikkagi olnud võimalust vabal ajal eluosakonna piires liikuda ja suhelda teiste eluosakonna kinnipeetavatega. Ka nimetatud käskkirju ei ole kaebaja vaidega vaidlustanud. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid võimaliku kahjuliku tagajärje tõrjumiseks või kahjuliku tagajärje vähendamiseks ning juba seetõttu puudub alus kahjunõude rahuldamiseks.
11.2.Tartu Vangla ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ning seal hoidmine oli õigusvastane. Vangla jääb otsuses kahjunõudele võetud seisukohtade juurde. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli seotud VangS § 69 lõikes 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule). Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldata mitte ainult distsipliinirikkumiste ilmnemisel, vaid nende
3-21-1280 kohaldamisel võetakse arvesse kogu isiku kohta teadaolev info ning sellest lähtuvalt hinnatakse, kas isik võib jätkuvalt kujutada ohtu teistele isikutele. Vaidlusalusel ajavahemikul ilmnes, et kaebaja võib oma käitumisega jätkuvalt kujutada ohtu nii vanglateenistujatele kui ka teistele vanglas viibivatele isikutele. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise protokollidest nähtub selgelt, et vangla on hinnanud kaebaja käitumist tervikuna kogu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise perioodi ulatuses ning vangla on püüdnud leida võimalusi, et pikalt eraldatud lukustatud kambris viibimisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid vähendada. Kaebaja huvi viibida avatud elusektsioonis ei saa pidada kaalukamaks teiste isikute huvist oma tervise ja julgeoleku kaitse vastu.
11.3.Tartu Vangla psühhiaater on kahju hüvitamise taotluse menetlemise käigus selgitanud, et kaebaja kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud psüühikahäirete ja eraldatud lukustatud kambris viibimise vahel puudub põhjuslik seos. Psühhiaatri kinnitusel on kaebajal diagnoositud segatüüpi isiksusehäire ja segatüüpi obsessiiv-kompulsiivne häire, nende psüühikahäirete esmaseks põhjuseks on pärilikkus. Puuduvad andmed, mis kinnitaks kaebajal diagnoositud psüühikahäirete ning üksikvangistuse vahelist seost. Vangla on kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuses viidanud psühhiaatri arvamusele. Nimetatud isik oli alates 7. juunist 2021 puhkusel. Asjaolu, et kaebaja taotluse osas on tehtud otsus 9. juuni 2021 ei tähenda, et ka psühhiaater oleks enda hinnangu andnud samal päeval. Psühhiaater andis oma hinnangu enne puhkusele jäämist 26. aprillil 2021. Seega on kaebaja ekslikul arusaamisel, et vangla on 9. juuni 2021. a otsuses fakte moonutanud ning kaebaja sellised väiteid ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.
11.4.Vangla ei nõustu kaebajaga, et tema inimväärikust on alandatud. Ekslik on kaebaja hinnang, et tema suhtes kohaldati õigusvastaselt isolatsioonis olles igal nädalal läbiotsimisi ja mis tema hinnangul kvalifitseeruvad psüühiliseks piinamiseks. Kaebaja läbiotsimised ja nende sagedus ei mõjuta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasust. Läbiotsimise näol on tegemist ühe järelevalvetoiminguga, mille eesmärgiks on avastada keelatud esemeid ja aineid. Läbiotsimiseks annab õigusliku aluse VangS § 68 lg 1. Vangistuses on läbiotsimine julgeoleku tagamise eesmärgil paratamatu ning kinnipeetaval tuleb läbiotsimisega kaasnevaid ebameeldivusi taluda. Seega ei saa järeldada, et kaebaja läbiotsimised iseseisvalt või tehnilisi vahendeid kasutades oleksid olnud õigusvastsed.
11.5.Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei toonud kaebaja võimaliku kahjuliku tagajärjena välja suurt kaalulangust. Seega ei ole varasemas kohtueelses menetluses selliseid asjaolusid kontrollitud ega neile hinnangut antud. Ka kaebuses tunnistab kaebaja ise, et tegemist on uue faktilise asjaoluga. Kohtumenetluses uutele asjaoludele tuginemine ei ole lubatav ja seetõttu tuleks see kaebaja väide jätta tähelepanuta.
KOHTU SEISUKOHT
12.Vaidluse all on vangla tegevuse õiguspärasus ajavahemikul 22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2021, mil kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid ja viidi läbi mh läbiotsimistoiminguid. Kaebaja hinnangul oli tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ja selle raames tehtud toimingutega tekitati talle tervisekahju ja alandati inimväärikust. Kaebaja palub vastustajalt mittevaralise kahju tekitamise eest välja mõista hüvitis 5000 eurot, millest tervisekahju osa moodustab 2500 eurot. Vastustaja kaebaja hinnanguga ei nõustu ja on seisukohal, et eelkõige esmaste õiguskaitsevahendite nõuetekohase mittekasutamise tõttu ei ole kahjunõude rahuldamiseks alust, samuti on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine asjakohasel ajavahemikul kaebajast lähtuva ohu tõttu vangla julgeolekule põhjendatud ning vangla ei ole kaebajale hüvitatavat terviskahju meetmete kohaldamisega tekitanud. Vangla
3-21-1280 hinnangul ei ole kaebajal ilmnenud terviseprobleemide ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vahel otsest põhjuslikku seost. Samuti ei ole vangla tegevus kaebaja inimväärikust alandanud.
13.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi (tekitati tervisekahju); õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
14.Kohtu hinnangul ei kinnita kaebaja seisukohad ning esitatud tõendid, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega põhjustati talle tervisekahju, samuti ei nähtu esitatud dokumentidest, et vastustaja tegevus oleks olnud kaebaja inimväärikust alandav. Kohus nõustub vastustaja 9. juuni 2021. a otsuses nr 1-13/121-5 ja vastuses kaebusele esitatud seisukohtadega kaebuse põhjendamatuse kohta ega pea vajalikuks neid detailselt kohtuotsuses refereerida (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kaebuse seisukohtadele märgib kohus järgmist.
15.Kahjunõude lahendamisel on asjakohaseks ajavahemikuks üksnes 22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2021. Seetõttu ei ole asja lahendamisel tähtsust sellel, kas enne 22. oktoobrit 2020 oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ja valitud meetmed õiguspärased või mitte. Kaebaja suhtes kohaldati esmalt täiendavaid julgeolekuabinõusid Tartu Vangla 24. jaanuari 2017. a käskkirjaga nr 6-1/99 temast lähtuva julgeolekuohu tõttu, hiljem on meetmete kohaldamist ning kohaldatavaid meetmeid muudetud erinevate vangla otsustega (tl-d 63-74). Kaebaja ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsust ning ajavahemikul 22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2020 tehtud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise otsuseid kohtus vaidlustanud. Kohtute infosüsteemi kohaselt ei ole kaebaja esitanud asjakohast ajavahemikku puudutavas osas kohtule ka täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamiseks kohustamisnõuet. Lisaks tuleb arvestada, et alates 7. novembrist 2020 oli kaebaja liikumisvabadus täiendavalt piiratud ka Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku takistamiseks vanglas kehtestatud piirangute alusel. Ka nimetatud käskkirja ei ole kaebaja vaidlustanud. Seega on kaebaja teadlikult jätnud esmased õiguskaitseabinõud nõuetekohaselt kasutamata, mistõttu ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud.
16.Seoses kaebaja viidatud psüühikahäiretega peab kohus vajalikuks märkida, et VangS §-st 69 ega ka teistest vangistust reguleerivatest õigusnormidest ei tulene psüühikahäirega kinnipeetavale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise keeldu. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit ning VangS § 53 lg-st 1
3-21-1280 tulenevalt on kinnipeetavale tagatud ööpäevaringne vältimatu abi kättesaadavus. Nimetatud normidest tulenevalt lasub vanglal kohustus hinnata kinnipeetava tervislikku seisundit ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Kui isiku terviseseisundi tõttu on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, sh üksikvangistuse kohaldamine eraldatud lukustatud kambris, konkreetsel ajahetkel vastunäidustatud ning meetme kohaldamine võib isiku tervislikku seisundit oluliselt mõjutada, siis võib esineda vajadus meetmete lõpetamiseks või muutmiseks. Kohus möönab, et EIK praktikast tulenevalt on psüühikahäirega isik nii kartserikaristuse täideviimisel ku ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel haavatavamas seisundis, kuid EIK praktika ega soovitusliku iseloomuga rahvusvahelised dokumendid (sh ÜRO peaassamblee resolutsiooniga kehtestatud soovitusliku iseloomuga kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreegel (Mandela reeglid)) ei välista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ka psüühikahäirega kinnipeetavatele.
17.Kaebaja hinnangul tekitati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega talle mittevaralist kahju (tervisekahju ja inimväärikuse alandamine). Kaebaja hinnangul põhjustati talle meetmete kohaldamisega psüühikahäireid ning need on tema tervisekaartist tuvastatavad. Kohtule esitatud dokumentide pinnalt saab nõustuda kaebajaga selles, et asjakohasel ajavahemikul esines kaebajal psüühikahäireid. Samuti nähtub kaebaja tervisekaarti väljavõtetest (tl-d 80-82) ning vangla psühhiaatri 26. aprilli 2021. a tõendist (tl-d 77-79), et kaebajale on olnud sellel ajal arstiabi ja selle raames erinevate ravimite, sh psühhotroopsete, saamine tagatud. Nimetatud dokumendid kinnitavad, et kaebaja psüühilist seisundit on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal asjakohasel ajavahemikul arvestatud. Kaebaja väide, et tema psüühikahäired on tingitud just ja esmajoones täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest on paljasõnaline ja vastuolus vangla psühhiaatri hinnanguga. Psühhiaatri 26. aprilli 2021. a arvamusest nähtuvalt on kaebaja psüühikahäired päriliku iseloomuga ning puuduvad andmed, mis kinnitaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja kaebajal tekkinud psüühikahäirete vahelist otsest seost. Kohtule esitatud seisukohtadest ja dokumentidest lähtuvalt ei ole psühhiaatri eriteadmistele tugineva hinnangu usaldusväärsuses põhjust kahelda. Kohus möönab, et pikaaegne isolatsioon vanglas võib omada negatiivset mõju kinnipeetava tervislikule seisundile, kuid antud asjas esitatud tõendid kaebaja tervisliku seisundi kohta ei kinnita, et kaebaja psüühikahäirete tekkimine ning ravimite kasutamise vajadus oli otseses seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest. Ainuüksi fakt, et kaebaja terviseseisund on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal muutunud ei ole piisav järeldamaks, et see oli tingitud just täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest ning vangla on selles süüdi. Kohus nõustub vanglaga ka selles, et nimetatud psühhiaatri arvamus on koostatud enne 9. juuni 2021. a otsuse tegemist seoses kahjunõude esitamisega. Psühhiaater ei pidanudki andma arvamust samal päeval, mil vangla kaebaja esitatud kahjunõude lahendas. Kaebaja viited sellele, et vangla on justkui avaldanud seetõttu ebaõigeid andmeid otsuses, ei ole asjakohane. Vangla ei olegi kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuses väitnud, et psühhiaater andis arvamuse otsuse tegemise päeval. Seega ei ole vastustaja fakte moonutanud ning asjaolu, et psühhiaater oli kahjunõude kohta vangla otsuse tegemise päeval puhkusel, ei oma kahjunõude lahendamisel tähtsust.
18.Kaebaja on kohtumenetluses lisaks välja toonud ka selle, et tema kehakaal on negatiivselt muutunud. Nimetatud asjaolule kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes ei tuginenud ning kohus jätab selle väite seetõttu tähelepanuta. Nimetatud asjaolu ei saa ka iseseisvalt kaebajale tervisekahju tekkimist kinnitada, sest ükski kohtule esitatud tõend ei kinnita, et asjaolu esinemine oli tingitud just täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest.
3-21-1280
19.Kaebaja on tuginenud inimväärikuse alandamise aluse puhul sellele, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajal tehti ka läbiotsimistoiminguid, mis tema hinnangul süvendasid meetmete kohaldamisega kaasnevaid ebameeldivusi. Kohus nõustub vastustaja vastuses kaebusele esitatud seisukohaga, et läbiotsimised olid julgeoleku tagamiseks vajalikud ja ei pea vajalikuks detailsemalt vastustaja sellekohaseid põhjendusi korrata (HKMS § 165 lg 2). Miski ei kinnita, et läbiotsimistoiminguid oleks tehtud vangistust reguleerivatest normidest tulenevat korda rikkudes ja kaebaja õigusi rikkudes. Kaebaja sellekohane väide on üldsõnaline ja selle kinnituseks ei ole kaebaja esitanud ühtegi asjakohast tõendit.
20.Eelnevale tuginedes ei ole kohtu hinnangul vangla ajavahemikul 22. oktoober 2020 kuni 11. märts 2021 kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tervisekahju põhjustanud ning kuna kaebaja ei kasutanud nõuetekohaselt esmaseid õiguskaitsevahendeid, siis ei ole tervisekahju ja inimväärikuse alandamise alusele tugineva kahjunõude rahuldamiseks alust.
21.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Y. kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kohus vabastas kaebaja 29. juuni 2021. a määrusega riigilõivu tasumise kohustusest osas, mis tugines inimväärikuse alandamise alusele. Tervisekahju puudutavas osas oli kaebus riigilõivuvaba. Kaebusest ja selle täpsustusest (tl 42) nähtuvalt taotles kaebaja hüvitist 5000 eurot, millest tervisekahju moodustas 2500 eurot. Seega nõudis kaebaja inimväärikuse alandamise eest hüvitist 2500 eurot ja sellelt tulnuks tasuda riigilõivu 75 eurot (riigilõivuseadus § 60 lg 2 – 3% kahjusummast). HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel jääb riigilõiv 75 eurot Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg lg 1). Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
22.Kohus otsustas 9. detsembri 2021. a määruse resolutsiooni punktiga 4 asendada kaebaja nime selles asjas tehtavates halduskohtu avaldatavates kohtulahendites tähemärgiga. Nimetatud määruse alusel asendatakse selle otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga. Kuna kohus on nime asendamise otsustanud eelnimetatud määrusega ei ole kaebaja nime asendamist vaja otsuse resolutsioonis kajastada.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.