X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise 25 000 eurot väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja AK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X apellatsioonkaebus, tühistada Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-1972 ning teha asjas uus otsus.
2.Mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 2000 eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Esimese ja teise kohtuastme menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Menetlusabi andmisega seotud kulud jäävad riigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-1972 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 28.04.2021 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju 25 000 eurot hüvitamiseks. Taotluse kohaselt hoidis vangla X 2019. a augustist kuni 2021. a aprillini üksikvangistuses, alandades sellega tema inimväärikust.
2.Tallinna Vangla jättis 28.07.2021 otsusega nr 5-37/21/154-2 taotluse rahuldamata. Vanglal on kaalutlusõigus, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos teiste kinnipeetavatega. Kambrisse paigutamisel tuleb järgida eraldihoidmise printsiipi ja muid asjaolusid, mis võivad mõjutada vangla julgeolekut. Xl oli võimalik suhelda nii lähedastega, vanglaametnikega, psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga kui ka kaplaniga. Lisaks oli tal võimalik tegeleda mõtestatud tegevustega (laenutada raamatuid ja ajalehti, vaadata kambris televiisorit või kuulata raadiot, olla kambris ja jalutusboksis füüsiliselt aktiivne).
3.X esitas 30.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise 25 000 eurot väljamõistmiseks. Kaebajale pole kohtu ega prokuratuuri poolt kohaldatud suhtlemispiiranguid. Samuti ei ole tema suhtes rakendatud täiendavaid julgeolekumeetmeid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p 1 tähenduses. Kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Kaebaja esitas vanglale pöördumisi lõpetada tema suhtes üksikvangistuse kohaldamine. Eeltoodule vaatamata kohaldas vastustaja kaebaja suhtes enam kui aasta üksikvangistust, asudes teda karistama ja piinama ning koheldes teda ebainimlikult olukorras, kus kaebaja ei olnud kohtu poolt süüdi mõistetud. Sisuliselt asus vangla ilma ühegi objektiivse põhjuseta kohaldama VangS § 69 lg 2 p-s 1 nimetatud täiendavat julgeolekumeedet ehk kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist. Vastustaja asus ilma kohtuotsuseta karistama karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 ja § 256 lg 1 alusel süüdistuse saanud isikuid. Kaebajal on puudunud igasugune kambriväline tegevus kuue aasta vältel. Talle on võimaldatud ainult ühe sotsiaalprogrammi läbimine 2019. a-l (vihajuhtimine). Kaebajale ei võimaldata vangla poolt mingit vaimset stimulatsiooni, samal ajal, kui paljud teised vahistatud saavad osaleda kursustel, käia koolis, osaleda erinevates grupis läbiviidavates sotsiaalprogrammides jne. Kaebaja ei saa kasutada spordiinventari ega käia kirikus. Vastustaja on ignoreerinud psühhiaatri soovitusi võimaldada kaebajale erinevaid tegevusi vaimse aktiivsuse ja kognitiivse võimekuse säilitamiseks.
4.Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja oli 01.08.2019–11.01.2021 vahistatu režiimil. Alates 12.01.2021 oli kaebaja staatuselt kinnipeetav, kuid paiknes kuni 09.04.2021 VangS § 14 lg 3 alusel vastuvõtuosakonnas, mis on suletud osakond ning kus kaebajal ei olnud vastavalt justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VskE) § 8 lg-le 4 osakonnasisest liikumisõigust. Kaebaja oli üksi kambris 25.08.2019–28.06.2021. Kinnipeetava üksi kambris hoidmine ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Selle, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos teiste kinnipeetavatega, otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel, lähtudes VangS § 11 lg-st 1. See ei ole käsitatav üksikvangistuses hoidmisena isiku sotsiaalse isoleerimise eesmärgil. Ei esinenud asjaolusid, mis välistanuks kaebaja üksinda kambrisse paigutamise. Kaebaja esitas küll vanglale korduvalt pöördumisi üksi kambris viibimise teemal, kuid vaideid ta ei esitanud. Õige pole kaebaja väide, et vangla jättis temaga seonduvalt vastamata 2(8)
3-21-1972 õiguskantsleri pöördumisele. Sellist pöördumist pole dokumendihaldusprogrammis Delta registreeritud. Vangiregistri andmetel vestles kaebaja üksi kambris viibimise teemal psühholoogiga, kelle soovitusel kaasas sotsiaaltöötaja kaebaja 05.12.2019 üksikvangistuse mõjude leevendamise programmi. Kaebaja loobus 09.12.2019 programmis osalemast. Teabe- ja uurimisosakonna ametnikule selgitas kaebaja 12.02.2020, et tal on eesmärk koguda kokku dokumendid, mis kajastaks üksikvangistuse negatiivset mõju tervisele, et esitada need dokumendid kohtus, kui talle hakatakse kriminaalasjas karistust määrama. Samas vestluses väitis kaebaja, et ta võib ise veel pikalt üksi istuda ja midagi ei juhtuvat, sest ta on üksikvangistust ka varasemalt kogenud. Vangiregistri järgi ei osalenud kaebaja Tallinna Vanglas viibimise ajal hõivetegevuses. Ta ei ole avaldanud soovi vahistatuna vanglas töötada. Üldhariduskoolis ja kutseõppes kaebaja ei käinud, kuid tundis vahistatuna huvi, miks teda kooli ja riigikeele kursustele ei lubata. Vangla selgitas, et vahistatute eesti keele rühma parasjagu ei olnud. Vaideid hõivetegevuste mittevõimaldamisega seonduvalt kaebaja vanglale ei esitanud. Kaebajal oli võimalik laenutada raamatuid ja ajakirju, lugeda ajalehti, kuulata kambris raadiot ja vaadata televiisorit. Kaebaja sai suhelda lähedastega. Ajavahemikul 01.08.2019– 30.04.2021 toimus kaebajal üheksa lühiajalist kokkusaamist. Kaebajat külastasid lähedased ja ametnikud. Igapäevane suhtlusvõimalus oli ka erinevate vanglateenistujatega. Kaplaniga kohtumiseks kaebaja soovi ei avaldanud. Kaebaja viidi 02.09.2019 ja 11.09.2019 vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde ning 21.08.2020 ja 30.04.2021 oli kaebaja praktiliselt terve päeva vanglast ära seoses kohtuistungitega. Seega ei olnud ta järjepidevalt lukustatud kambris, vaid viibis lühiajaliselt ka vanglast eemal. Vaidlusalune periood jääb aega, mil kõikjal hakkas levima COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus SARS-CoV-2. Alates 16.03.2020 kohaldati kõikides vanglates koroonaviiruse leviku tõkestamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid, lukustati avatud osakonnad ning peatati päevakava järgsed tegevused. Kaebaja on kõigi nende asjakohaste käskkirjadega tutvunud, kuid vaideid ei esitanud.
5.Tallinna Halduskohus jättis 29.06.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Ajavahemikul, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, kehtisid tema suhtes VangS §-s 27 sätestatud eelvangistuse tingimused. Vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Lisaks on vanglateenistus kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Ka vastuvõtuosakonnas on väljaspool kambrit liikumine piiratud (VskE § 8 lg 4). Asjaoludest ei nähtu, et vangla oleks kaebajat mingil viisil eraldanud sotsiaalse isoleerimise eesmärgil. Kaebajale oli võimaldatud sotsiaalne suhtlemine, lähtudes vangistuse iseloomust. Tal oli võimalik igapäevaselt suhelda vanglaametnikega, psühholoogiga, sotsiaaltöötajaga, kaplaniga jne. Ta sai kambrisse laenutada raamatuid ja ajalehti, kuulata kambris raadiot ja vaadata televiisorit, suhelda lähedastega kirja ja telefoni teel. Toimusid ka lühiajalised kokkusaamised. Seega oli võimalik hoida sotsiaalset suhtlust, vastava võimaluse kasutamine sõltus kaebajast endast. Kaebaja loobus 2019. a-l üksikvangistuse mõjude leevendamise programmis osalemast. Kaebajal puudus subjektiivne õigus nõuda spordiinventari kasutamist, talle olid tagatud igapäevased tunniajased jalutuskäigud (VangS § 93 lg 5). VangS § 11 lg 1 ja VskE § 6 lg 1 jätavad vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega. Silmas tuleb pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte. Vastustaja on osundanud, et varasemalt (2018. a juunis ja detsembris) on kaebaja kambrikaaslase olemasolu korral käitunud temaga konfliktselt ega pidanud 3(8)
3-21-1972 võimalikuks kambrikaaslasega ühes kambris viibimist. Kinnipeetava vanglasiseselt paigutamisel tuleb vastustajal arvestada kinnipeetavate iseloomuomadusi (VangS § 11 lg 1) ning nendest tulenevaid võimalikke konfliktsituatsioone. Olukorras, kus kaebajal tekkisid kambrikaaslasega erimeelsused, on alust arvata, et vangla ning kinnipeetavate endi julgeoleku huvides oli mõistlik paigutada kaebaja kambrisse üksinda. Kaebajal oli nii vahistatuna (VangS § 93 lg 7) kui ka hiljem kinnipeetavana võimalik minna tööle ning seeläbi saada osa sotsiaalsest tegevusest ning viibida väljaspoole kambrit. Kaebaja sellist soovi ei avaldanud. Kaebajale oli individuaalse täitmiskava alusel planeeritud perioodiks 2021–2022 erinevad hõivetegevused, kuid kaebaja ennetähtaegse vabanemise tõttu ei jõutud neid realiseerida. Kaebaja ei esitanud seoses hõivetegevuste mittevõimaldamisega vastustajale vaiet. Samuti ei vaidlustanud kaebaja seoses koroonapiirangutega antud haldusakte. Vangla on väljendanud kahtlust, et kaebaja motiiv üksinda kambrisse paigutamise osas pretensioonide esitamisel oli saada kergem karistus. Kaebaja esitas küll selgitamistaotlusi kambrisse paigutamise ning koolis ja kursustel osalemise kohta, kuid ei esitanud taotlusi kambrikaaslastega kokku paigutamiseks. Kaebaja ei ole esitanud vaideid vanglasisese paigutamisega ja üksinda kambris hoidmisega seoses. Riigikohus on käsitlenud üksikvangistuse määratlemist 08.12.2021 otsuses nr 3-18-1895. Eeltoodust lähtuvalt ei olnud vastustaja tegevus õigusvastane. Kaebajale oli tagatud võimalus igapäevaselt suhelda nii vanglasiseselt kui ka vanglaväliselt. Kaebaja sai igapäevaselt viibida tund aega värskes õhus. Ta sai laenutada raamatuid, ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorit. Seega oli talle soovi korral tagatud vaimne stimulatsioon. Tal oli võimalik minna soovi korral tööle, talle pakuti sotsiaalprogrammis osalemise võimalust. Kaebajat ei isoleeritud inimväärikust alandavalt. Vangla lähtus õigusaktidest tulenevatest piirangutest ning üleüldisest tervishoiualasest olukorrast. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus hindas ebaõigesti tõendeid, leides, et kaebajat ei eraldatud sotsiaalsel eesmärgil ning sotsiaalne suhtlus sõltus kaebajast endast. Vanglaametnikega suhtlemine käib üksnes hommikuse ja õhtuse kontrolli ajal, mil vanglaametnikud astuvad kambrisse ja viibivad seal umbes ühe minuti, et teostada kambri ja kambris viibiva isiku igapäevane kontroll. Sellise kontrolli ajal ei ole vanglaametnikel aega suhelda. Samuti käisid vanglaametnikud kaebaja kambris üksnes ravimite, toidu ja kirjade jagamise ajal. Selleks, et suhelda vanglaametnikuga, pidi kaebaja kirjutama avalduse kas operatiivtöötajale või kontaktisikule. Sellise suhtluse ootamine võttis tavaliselt aega 3–14 päeva. Kui kohtumine aset leidis, ei saanud kaebaja siiski suhelda isiklikel teemadel, vaid üksnes küsimustes, mis jäid ametnike töökohustuste raamidesse. Sama oli olukord psühholoogi ja sotsiaaltöötajaga. Raamatute ja ajakirjade laenutamisega ei olnud olukord hea. Jällegi pidi kirjutama avalduse, mille alusel toodi tellitud kirjandus alles mõned päevad või nädalad hiljem. Kõik sõltus sellest, millal toimus perioodiline raamatute jagamine kaebaja sektsiooni. Televiisori vaatamine ja raadio kuulamine ei asenda igapäevast vajalikku keelelist inimsuhtlust. Samuti ei asenda sellist suhtlust kirjavahetus. Telefoniga sai kaebaja rääkida üks kord nädalas ning see oli ajaliselt piiratud. Mõnikord vaid 5 minutit. Lühiajalised kokkusaamised olid võimalikud vaid 1–2 korda kuus.
4(8)
3-21-1972 Kaebaja oli sotsiaalselt isoleeritud, sest tal puudus kvaliteetne suhe ja sotsiaalne kuuluvustunne ning ta ei omanud tavapäraseid harilikke suhteid teiste inimestega. Kaebaja viibimine üksinda kambris erines kartserisse paigutatud isikutest vaid päevakava poolest. Vastustaja ei ole põhjendanud, millistel kaalutlustel tuli just kaebaja paigutada kambrisse üksinda nii pikaks ajaks. COVID-i olukorrale tuginemine on asjakohatu, sest vangla sektsioonis ringleb sama õhk. Teisi kinnipeetavaid ei eraldatud, nad ei pidanud kambris viibima üksinda. Kaebajat koheldi pika perioodi jooksul ebavõrdselt. Vahistatute suhtes, keda kahtlustatakse või süüdistatakse KarS §-s 255 või 256 toodud süüteo toimepanemises, toimub selline ebavõrdne kohtlemine tänapäevani.
7.Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. Kahtlemata ei asenda igasugused tegevused keelelist suhtlust, kuid kaebaja ei ole tuginenud üksnes suhtluse, vaid ka tegevuse puudumisele. Mõtestatud tegevusena on muu hulgas käsitatav suhtlus kirja teel, lugemine, televiisori vaatamine, raadio kuulamine. Vanglateenistuja vastuvõtule saamiseks tuleb kirjutada avaldus ning mõneks kohtumiseks võib ooteaeg olla nädalaid, kuid n-ö hädaolukorras kasutab inimene iga võimalust. Kaebaja ei esitanud selliseid sooviavaldusi. Kaebaja võrdleb põhjendamatult üksinda kambris viibimist kartserirežiimiga. Kaebaja sai kambris kasutada kõiki isiklikke esemeid. Ta ei pidanud kandma kartsavormi ning talle ei kaasnenud muid kartserirežiimi piiranguid (VangS § 651 lg 4). COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks soovitati inimkontakte vältida. Vanglakeskkonnas ei ole see täielikult võimalik, kuid kontaktid tuli viia miinimumini. Kõiki kinnipeetavaid ei olnud võimalik ruumipuuduse tõttu üksinda kambrisse paigutada. Otstarbetu oli lahutada kambrikaaslasi, kellel oli omavaheline kokkupuude juba olnud. Paljasõnaline on kaebaja väide, et nakkus levis vanglas ventilatsioonisüsteemi kaudu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 09.04.2015–30.06.2021. Kahju hüvitamist soovib ta perioodi august 2019 kuni aprill 2021 eest. Vaidlust pole selles, et kaebaja oli sellel perioodil (täpsemalt 25.08.2019–28.06.2021) kambris üksi. Vastustaja andmetest nähtub, et kuni 11.01.2021 oli kaebaja vahistatu režiimil ning seejärel kuni 09.04.2021 kinnipeetavana vastuvõturežiimil.
9.VangS § 11 lg 1 sätestab: "Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi." Seda regulatsiooni täpsustab VskE § 6 lg 1 järgmiselt: "Vanglas paigutatakse kinnipeetav ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse." Seega jätavad õigusnormid vanglale kaalutlusõiguse otsustamaks, kas paigutada kinnipeetav kambrisse eraldi või koos kaaskinnipeetavatega (Riigikohtu 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, p 11). Lisaks märkis Riigikohus sama lahendi p-s 12, et kaalutlusõigus vanglasisesel paigutamisel ei ole piiramatu. Kaalumisel tuleb silmas pidada VangS § 11 lg-s 1 loetletud aspekte ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.012006 soovituse nr 2 "Euroopa vanglareeglistik" p-e 18.1 ja 18.5-18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2). Vanglasisene paigutamine on toiming. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused,
5(8)
3-21-1972 kuid kinnipeetavatele peab õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud (Riigikohtu 28.04.2011 otsus nr 3-3-1-10-11, p 13).
10.Vangla leiab, et vahistatu hoidmine üksi kambris ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Ringkonnakohus nõustub, et vahistatu paigutamine üksi kambrisse ei ole reeglina õigusvastane, kuid arvestades vahistatu vanglas viibimise kestvust, võib vanglal tekkida kohustus kaaluda vahistatu ümberpaigutamist kambrisse, kus on mitu vahistatut. Arvestades vahistatu režiimi, eelkõige võimalust viibida väljaspool kambrit vaid üks tund päevas (VangS § 93 lg 5), on pikka aega üksi kambris viibimisel üksikvangistuse tunnused. Seega peab vahistatu isoleerimine teistest vanglateenistuse välistest isikutest olema kaalutletud.
11.Riigikohus on üksikvangistusena käsitanud nii kinnipeetava distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist (VangS § 651) kui ka kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4). Üksikkambris viibiv vahistatu on võrreldav eelkõige kartserikaristust kandva kinnipeetavaga, sest kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik konkreetsest kinnipeetavast tuleneva reaalse ohu ärahoidmiseks, siis kartserikaristusel ja vahistatu üksinda kambris hoidmisel selline eesmärk puudub. Ka kartserisse paigutatud kinnipeetav saab kambrist väljaspool viibida vaid üks tund päevas (VangS § 651 lg 3). Vahistatutest eristab neid eelkõige kartseri riietus ning isiklike asjade omamise keeld. Muid hüvesid võidakse, kuid ei pruugita piirata (VangS § 651 lg 4). Lisaks on oluline, et kartserisse paigutamine võib toimuda vaid kuni 45 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4), kuid isegi selle perioodi osas on Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) kutsunud Eesti riiki üles karistuse maksimummäära oluliselt lühendama (Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p 33).
12.Kartserikaristusega seoses on Riigikohus 08.12.2021 otsuses nr 3-18-1895 leidnud järgmist. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele. Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. Mandela reeglite 44. reegli järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa vanglareeglistiku art 60.6.a. Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega. Oma igapäevaseid tööülesandeid täitvate vanglaametnikega lühidalt suhtlemise võimalus isolatsiooniga kaasnevaid riske praegusel märkimisväärselt ei leevenda.
13.Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et vanglal pidid esinema olulised kaalutlused, mis õigustasid kaebaja üksinda kambris hoidmist nii pika perioodi jooksul. Vangla ei ole väitnud, et esinesid mingid objektiivsed asjaolud, miks oli kahe vahistatu ühte kambrisse panemine võimatu. Samuti ei tugine vastustaja väitele, et vahistatute üksinda kambrisse paigutamine ongi vangla tavapärane praktika. Vastustaja on esile toonud järgmised asjaolud:
6(8)
3-21-1972 1) 14.06.2018 ja 22.12.2018 intsidendid, kus kaebaja nõudis enda kambrikaaslasest eraldi paigutamist; 2) Euroopa vanglareeglistiku p-de 18.5 järgi tuleb kinni peetavaid isikuid hoida kambrites eraldi ning vastavalt p-le 96 soovitatakse vahistatuid võimaluse korral paigutada eraldi kambritesse, välja arvatud juhul, kui neile tuleb kasuks majutamine koos teiste vahistatutega; 3) ei esinenud asjaolusid, mis välistanuks kaebaja üksinda kambrisse paigutamise; 4) kaebaja ei esitanud vaideid vangla tegevuse peale; 5) kaebaja loobus üksikvangistuse mõjude leevendamise programmis osalemast; 6) kaebaja väitis vanglateenistujale, et tahabki üksinda kambris olla, et seeläbi saada leebemat karistust; 7) kaebajale oli tagatud piisaval määral mõtestatud tegevust, ta sai helistada ja kirjutada lähedastega, suhelda vanglateenistujatega, viibida lühiajaliselt vanglast eemal; 8) koroonaviiruse tõttu rakendati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Ringkonnakohus leiab, et eelnevalt esile toodu ei ole piisav, et põhjendada kaebaja hoidmist üksinda kambris enam kui aasta jooksul. Asjassepuutuv on viide toimunud intsidentidele, kuid arvestades neist möödunud aega ning hiljem kaebaja poolt esitatud taotlusi, ei ole see piisav väitmaks, et kaebaja iseloomuomaduste tõttu polnud võimalik kaebajat teiste vahistatutega ühte kambrisse paigutada. Vastustaja on Euroopa vanglareeglistikule viidates ebatäpne. Selle p 18.5 näeb ette, et võimalusel tuleks vangid üksikkambrisse paigutada ööseks. Samuti ei nähtu p-st 96, et seal peetakse silmas olukorda, kus vahistatu võib määramata ajaks paigutada üksikkambrisse. Ka muud eeltoodud kaalutlused ei saa õigustada kaebaja üksi kambris hoidmist nii pika aja vältel. Kaebaja üksikvangistuses hoidmine ei olnud vajalik. Vastustaja oleks saanud olukorra lahendada kaebajale vähemalt mingi perioodi tagant kambrikaaslase võimaldamisega, mitte tema üksikvangistuse mõjude leevendamise programmi suunamisega. Väide, et kaebaja ise soovis üksinda kambris olla, lükkavad ümber kaebaja vastupidised pöördumised. Koroonaviiruse leviku ajal kohaldatud julgeolekuabinõud ei tähendanud seda, et kõik vahistatud olid kambris üksinda. Eelduslikult toimus ka siis näiteks uute vahistatute lisandumine ning vahistatute paigutamine mitmekesi ühte kambrisse. Kaebajal oli võimalik lähedastele helistada ja kirjutada, toimusid lühiajalised kokkusaamised. Kaebaja sai laenutada raamatuid ja ajakirju, kuulata raadiot ja vaadata televiisorit. Samuti sai ta viibida tund aega väljaspool kambrit ning võimalik oli otsene suhtlus vangla personaliga. Kuid kõik see ei asenda tähendusliku suhtluse võimalust. Suhtluse puudumine viitab inimväärikuse alandamisele ehk kannatuste põhjustamisele, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.
14.Kuna vastustaja on teinud kaalutlusvea ning kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiranud, oli kaebaja perioodil august 2019 kuni aprill 2021 üksi kambris hoidmine õigusvastane. Kaebaja on tuginenud inimväärikuse rikkumisele. Üksikvangistus evib intensiivset mõju kinnipeetava õigustele (Riigikohtu 14.02.2023 otsus nr 3-19-2164, p 18.1). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise eest. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). See, et kaebaja ei vaidlustanud vangla tegevust seoses tema üksinda kambris hoidmisega, ei välista kahjunõude esitamist (Riigikohtu 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 14), vaid võib olla vastutuse piiramise aluseks (RVastS § 13 lg 1 p 2). 7(8)
3-21-1972
15.Arvestades vaidluse asjaolusid, ei ole põhjendatud üksnes kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine (HKMS § 41 lg 5), vaid õigustatud on rahalise hüvitise väljamõistmine. Mittevaralise kahju suuruse kindlakstegemisel on kohtul suur kaalutlusruum. Ringkonnakohus arvestab hüvitise suuruse määramisel üksinda kambris viibimise perioodi, aga samas ka seda, et kaebajale oli mitmel viisil võimaldatud erinev mõtestatud tegevus ning tal oli võimalik oma lähedastega suhelda telefoni ja kirja teel. Kaebaja võinuks oma olukorda leevendada, kui ta oleks osalenud talle pakutud sotsiaalprogrammis või taotlenud tööle määramist (VangS § 93 lg 7). Samuti oleks ta saanud oma õigusi tõhusamalt kaitsta ning vaidlustada vangla tegevust või tegevusetust oma 10.02.2020 ja 16.03.2020 taotluste lahendamisel. Asjaoludest ei nähtu, et seoses vangla õigusvastase tegevusega oleks kaebaja kannatanud tervisekahju. Kõike eelnevat silmas pidades määrab ringkonnakohus mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 2000 eurot.
16.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 2000 eurot. Muus osas jääb kaebus rahuldamata. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on olnud vabastatud kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Vastav menetlusabikulu jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Muude menetluskulude hüvitamist kaebaja ei taotle. Ka vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega puuduvad menetluskulud, mida jagada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.