X kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. oktoobri 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15. oktoobri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-1972 resolutsiooni punkti 1 peale.
Rahuldada X määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. oktoobri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-211972 resolutsiooni punkt 1 ja vabastada X praeguses haldusasjas esitatud kaebuselt nõutava 750 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X esitas Tallinna Vanglale 28.04.2021 taotluse hüvitada temale tekitatud mittevaraline kahju summas 25 000 eurot seoses asjaoluga, et vangla hoidis taotlejat 2019. a augustist kuni 2021. a aprillini üksikvangistuses ning alandas seeläbi tema inimväärikust. Taotleja on olnud vahistatu staatuses juba ligi 5 aastat ning selle aja jooksul on tal puudunud igasugune kambriväline tegevus. Erinevalt süüdimõistetutest, kellel on ligipääs telefonile igapäevaselt, on taotleja saanud helistada vaid korra nädalas. Taotlejale ei ole võimaldatud vaimset stimulatsiooni ning ta ei saa kasutada spordivarustust ega käia kirikus. Seejuures on taotlejal juba varem esinenud terviseprobleeme, mis on nüüd veelgi võimendunud.
2.Tallinna Vangla jättis 28.07.2021 vastusega nr 5-37/21/154-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Taotleja viibis Tallinna Vanglas alates 09.04.2015 ja vabastati tingimisi enne
3-21-1972 tähtaega 30.06.2021. Kahju hüvitamise taotlus hõlmab ajavahemikku 2019. a augustist kuni 2021. a aprillini. Taotleja oli 2019. a augustist kuni 06.01.2021 vahistatu, seejärel viibis taotleja vastuvõturežiimil ning alates 14.03.2021 kinnipeetava tavarežiimil. Samas kehtisid sellel ajal vanglas täiendavad julgeoleku- ja ohutusmeetmed tulenevalt COVID-19 haiguse levikust. Vahistatu hoidmine kambris üksinda ei ole vastuolus kehtiva õigusega. Kinnipeetaval ei ole õigust otsustada, kas ta tuleks paigutada ühe- või mitmekohalisse kambrisse, vaid selle otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-t 1, §12 lg-t 1, § 90 lg-t 3 ja muid asjaolusid arvestades, mis välistavad isikute ühte kambrisse paigutamise, võib esineda olukordi, kus kinni peetav isik paikneb kambris üksinda. See ei ole käsitatav isiku sotsiaalse isoleerimise eesmärgil üksikvangistuses pidamisena. Euroopa vanglareeglistiku p 96 soovitab samuti paigutada vahistatud võimaluse korral eraldi kambritesse. Kinnipeetavana oli taotleja piiratud liikumise režiimil hoidmine tingitud suurest COVID-19 nakkusohust ja piiranguid kohaldati kõigi kinni peetavate isikute suhtes, mistõttu ei kohaldatud taotleja suhtes üksikvangistust ka 14.03.2021–30.06.2021. Taotlejal toimus mitmeid vestlusi kontaktisikuga ja ta sai igapäevaselt suhelda valvuritega (kaks korda päevas loenduse ja kolm korda päevas toidujagamise ajal). Samuti oli taotlejal võimalik vaadata televiisorit, kuulata raadiot, kasutada telefoni ning lugeda raamatuid ja ajalehti. Taotleja sai suhelda lähedastega iganädalaselt telefoni teel ja kirjavahetuse kaudu. Kehakultuuriga (erinevate treening- ja võimlemisharjutustega) sai taotleja tegeleda nii kambris kui ka igapäevase jalutuskäigu ajal. Taotlejat ei ole inimväärikust alandavalt peetud kinni üksikvangistuses, kuigi tema kambris ei olnud 2019. a augustist kuni 2021. a märtsini kambrikaaslast. Kinnipidamistingimused vastasid õigusaktides ettenähtule ja taotlejale kaasnesid üksnes piirangud, mis paratamatult kaasnevad vahistatu staatusega. Üksi kambris viibimine ei saanud põhjustada rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Kuna hüvitist on taotletud üksnes inimväärikuse alandamise eest, siis on taotleja väited tema tervise halvenemise kohta asjassepuutumatud.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 30.08.2021 kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot seoses kaebaja hoidmisega üksikvangistuses. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna 09.04.2015–06.01.2021 ja alates 25.08.2019 kohaldati tema suhtes katkematult üksikvangistust. Seejuures ei olnud kohus ega prokuratuur kehtestanud kaebajale suhtluspiiranguid ja tema suhtes ei kohaldatud täiendavaid julgeolekumeetmeid (VangS § 69 lg 2 p 1) ning tal puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused. Kaebaja on vanglalt taotlenud kambriväliste tegevuste lubamist ja üksikvangistuse lõpetamist, kuid vangla jättis taotlused rahuldamata, leides muu hulgas, et üksinda kambris viibimine ei ole üksikvangistus. Kaebaja on pöördunud ka õiguskantsleri poole, kes on Tallinna Vangla tegevust väga teravalt tauninud, juhtides tähelepanu, et kauaaegse vahistatu üksikvangistuses pidamine ja kambriväliste tegevuste mittevõimaldamine omab väga kahjulikku mõju ning seda tuleks vältida. Tallinna Vangla ei võtnud õiguskantsleri pöördumisele vaatamata mingeid meetmeid kaebaja olukorra leevendamiseks. Seega on olukorra kohtuväliselt lahendamise võimalused ammendunud. Üksikvangistuse kahjulik mõju tervisele ja vangistusjärgsele resotsialiseerumisele on leidnud tõendamist paljudes uuringutes ja raportites. Seda eriti juhul, kui üksikvangistuse kohaldamine toimub konkreetse ajapiiranguta ja kauem kui neli nädalat ning isiku suhtes, kellel on olnud probleeme vaimse tervisega ja kohanemisega. Kõik need asjaolud esinevad ka kaebaja puhul. Tervisekaardist nähtuvalt on taotlejal pärast üksikvangistuse kohaldamise algust ilmnenud kohanemishäire ja ärevus. Tallinna Vangla ei ole praktiliselt kogu üksikvangistuse aja vältel võimaldanud kaebajale mingit sotsiaalset stimulatsiooni ja seetõttu on kaebaja tähelepanuvõime vähenenud. Kahjunõude õiguslikeks alusteks on VangS § 41, põhiseaduse § 18 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3. Tallinna Vangla on asunud 2(5)
3-21-1972 kaebajat ilma ühegi objektiivse põhjuseta ebainimlikult koheldes karistama ja piinama ning selle kohta ei ole kaebajale esitatud ainsatki haldusakti või teavitust. Tallinna Vangla hakkas 2019. a esimesest poolest kõiki vahistatuid, keda süüdistatakse karistusseadustiku § 255 lg 1 või § 256 lg 1 järgi (s.o kuritegelikku ühendusse kuulumine või kuritegeliku ühenduse organiseerimine), hoidma üksikvangistuses (kokku ca 20 isikut, sh kaebaja), mis kujutab nende diskrimineerimist ja süütuse presumptsiooni rikkumist. Oluline on arvestada lisaks kaebaja vahistatuse kestust (ligi 6 aastat) ja eelvangistuse märkimisväärselt rangemat režiimi. Kaebaja perekonnaelu riive on olnud märksa suurem kui süüdimõistetutel, sest kaebajal võimaldati teha erakõnesid ainult korra nädalas, kuid kinnipeetavatel on igapäevaselt ligipääs telefonile. Kaebaja viibis sisuliselt 6 aastat suletud kambris (sellest enam kui 2 aastat üksinda), kuid selle aja jooksul võimaldati talle ainult ühe sotsiaalprogrammi (viha juhtimine) läbimist (2019. a-l), samas kui paljud teised vahistatud said käia kursustel ja koolis ning osaleda erinevates sotsiaalgruppides. Kuna kaebaja viibis ka jalutuskäikudel üksinda, oli ta muust vanglaelust ja teistest kinni peetavatest isikutest täielikult isoleeritud. Lisaks ei võimaldatud kaebajal kasutada spordivahendeid ega käia kirikus. Tallinna Vangla ei ole korraldanud ainsatki hindamist, et selgitada, kuidas on üksikvangistus mõjunud kaebaja seisundit. Arvestades kõiki tingimusi kogumis, ületab sedavõrd pika aja vältel üksikvangistuses pidamine EIÕK art-s 3 sätestatud kohtlemise lävendi. Eesti vahistatute suhtlemise, kambrivälise tegevuse, sportimise ja vaba aja veetmise võimaluste liigsele piiratusele on tähelepanu juhitud ka piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) 2019. a raportis. Samas rõhutati pikaajalise üksikvangistuse lubamatust, kuid probleeme pole senini lahendatud (sh ignoreeris Tallinna Vangla psühhiaatri soovitusi võimaldada kaebajale erinevaid tegevusi vaimse aktiivsuse ja kognitiivse võimekuse säilitamiseks). Kuna Tallinna Vanglal oli võimalik kaebajale kahju tekkimist hõlpsasti ära hoida, siis on vangla tegevus olnud tahtlik. Kaebaja esitas 11.10.2021 menetlusabi taotluse, milles palub vabastada ta kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebaja vabanes vanglas 30.06.2021 ning on sellele järgnevalt olnud töötuna arvel Eesti Töötukassas.
4.Tallinna Halduskohus jättis 15.10.2021 määrusega X menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja jättis kaebuse käiguta (resolutsiooni p 2), andes kaebajale 750 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 2). Kuivõrd kaebaja on taotlenud inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 25 000 eurot, siis kuulub kaebuselt tasumisele riigilõiv 750 eurot. Kuna kaebaja vabanes vanglast 30.06.2021 ja on arvel töötuna, siis ei ole 750 euro suuruse riigilõivu tasumine talle jõukohane ning kaebaja majanduslikust seisundist tulenevalt ei ole temale menetlusabi andmine takistatud. Kohtule seni esitatud asjaolude pinnalt ei ole kaebus aga perspektiivikas (HKMS § 111 lg 1). Tallinna Vangla 28.07.2021 vastusest ei nähtu, et kaebajale oleks kohaldatud üksikvangistust sotsiaalse isoleerimise eesmärgil. Kaebajale ei ole enda sõnul kohaldatud täiendavaid julgeolekumeetmeid ning ei nähtu, et tal oleks takistatud suhelda teiste isikutega (kontaktisikuga, vanglaametnikega, sotsiaaltöötajaga, kaplaniga, psühholoogiga, meditsiinitöötajatega ning lähedastega telefoni või kirja teel). Vangla lähtus kaebaja paigutamisel tema staatusest, eraldihoidmise printsiibist ja vangla olukorrast. Asjaolu, et kaebajal ei olnud kambrikaaslast, ei tähenda, et talle kohaldati üksikvangistust. Kaebajal oli võimalik olla füüsiliselt aktiivne nii oma kambris kui ka jalutusboksis. Usutavaks ei saa pidada, et vangla soovis kaebajat üksikvangistusega karistada ja piinata. Vangistusega kaasnevadki ulatuslikud piirangud, võrreldes vabaduses viibimisega. COVID-19 haiguse levikust tulenevalt kohaldati vanglas kinni peetavatele isikutele küll täiendavaid (liikumis)piiranguid, kuid selle eesmärk oli takistada viiruse ulatuslikku levikut vangla suletud keskkonnas, seda nii tervishoiukui ka julgeolekukaalutlustel. Kaebaja nõutav hüvitis ei ole kooskõlas Eesti kohtupraktikas välja kujunenud põhjendatud ja proportsionaalse kahjuhüvitise suurusega, arvestades 3(5)
3-21-1972 potentsiaalset õiguste riivet ja rikkumise raskust. Seetõttu on kaebaja nõutava kahjuhüvitise väljamõistmine ülimalt ebatõenäoline ning 750 euro suuruse riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmine ei ole põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 01.11.201 määruskaebuses tühistada halduskohtu 15.10.2021 määrus, rahuldada tema menetlusabi taotlus ja võtta kaebus menetlusse. Halduskohus hindas kaebuse eduväljavaateid valesti. Hinnangu kaebuse perspektiivikusele ja kahju ulatusele saab kohus anda alles asja sisulisel läbivaatamisel. Kaebuse eesmärgi saavutamise hindamine on sarnaselt kaebeõiguse kontrollimisega oluline menetluslik küsimus ning kahtluse korral ei tohiks asja otsustada sisuliselt juba menetlusse võtmise faasis. Sisukaid kaebusi peab kohus siiski menetlema ja põhimenetluses otsustama, kas kaebus on perspektiivne või mitte. Kohus võib küll hinnata kaebuse perspektiivikust, kuid seda üksnes õiguslikult. Kaebajal on kaebuse esitamise õigus HKMS § 37 lg 2 p-st 4 tulenevalt. Seejuures ei leidnud halduskohus analoogses haldusasjas nr 3-21-2015, et kaebus oleks perspektiivitu, kuigi kaebuse asjaolud ja kahju ulatus oli praeguse vaidlusega identne. Kõik on seaduse ees võrdsed ning ühetaolistel asjaoludel peab olema tagatud ka ühetaoline lahendus ja kohtlemine. Kui kohus ei nõustu kaebuses märgitud kahju ulatusega, oleks kohtul võimalik rahuldada kaebus osaliselt ning sellisel juhul muutub vastavalt ka riigilõivu tasumise kohustuse ulatus. Halduskohus jättis kaalumata HKMS § 110 lg 1 p-s 1 sätestatud võimaluse vabastada menetlusabi taotleja riigilõivu tasumise kohustusest osaliselt. Menetlusabi taotluse rahuldamata jätmisega on alusetult kitsendatud kaebeõigust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise määruse (s.o Tallinna Halduskohtu 15.10.2021 määruse resolutsiooni p 1) peale esitatud määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1 ls 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
7.HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 60 lg 2 kohaselt tuleb halduskohtule 25 000 euro suuruse kahjunõude esitamisel tasuda riigilõiv 750 eurot. HKMS § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel menetlusabina määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest. Halduskohus ei ole kahelnud selles, et kaebaja majanduslik seisund vastab HKMS §-s 112 toodud menetlusabi saamise tingimustele ja ringkonnakohus nõustub sellega. HKMS §-st 111 tulenevalt ei ole kaebaja majanduslik seisund siiski ainus asjaolu, mida halduskohtul tuleb menetlusabi taotluse lahendamisel hinnata. Menetluskulude riigi kanda jätmine (sh menetlusabi andmine) peaks alati olema sisuliselt põhjendatud. HKMS § 111 lg 1 kohaselt ei oleks menetlusabi andmine põhjendatud mh siis, kui pole piisavat alust eeldada, et taotleja kavandatav menetluses osalemine võiks olla edukas. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2).
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuses ja Tallinna Vangla 28.07.2021 vastuses nr 537/21/154-2 toodud asjaolude pinnalt ei saa kaebust pidada perspektiivituks. Hüvitamiskaebuse aluseks ei ole eelvangistuses viibimise kestus, vaid Tallinna Vangla kinnipidamistingimused (s.o väidetav üksikvangistuses pidamine), millega seotud kahju hüvitamise nõuete lahendamine on halduskohtu pädevuses. Kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema inimväärikuse alandamisega. Väärikuse süülise alandamisega tekitatud mittevaraline kahju 4(5)
3-21-1972 võib riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 järgi kuuluda rahas hüvitamisele. Tallinna Vangla ei ole 28.07.2021 vastuses kahju hüvitamise taotlusele ümber lükanud väidet, et kaebajat peeti alates 2019. a augustist kuni 14.03.2021 kinni kambris, kus kaebaja viibis üksinda, ning kaebajal puudus võimalus osaleda kambrivälises tegevuses ja suhelda teiste kinni peetavate isikutega (vrd Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p-d 22–33), samuti olid tal väga piiratud võimalused tegeleda kehakultuuriga (vt ka Riigikohtu 17.06.2021 otsus nr 3-19-1416, p-d 36– 47). Kui kaebaja pidi viibima ööpäevaringselt kambris ja jalutusboksis üksinda, siis põhjusest sõltumata oli faktiliselt tegemist üksikvangistusega ning kohus ei saa asjaolusid põhjalikumalt uurimata eeldada vangla tegevuse õiguspärasust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et pikaajaline kinnipidamine kaebaja kirjeldatud tingimustes võis alandada tema inimväärikust ja põhjustada kaebajale rahas hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju. Hüvitamiskaebuse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud tuleb kohtul selgitada täpsemalt välja kaebuse sisulise läbivaatamise käigus.
9.Halduskohus on täiendavalt märkinud, et kaebaja nõutav hüvitis ei ole kooskõlas Eesti kohtupraktikas välja kujunenud põhjendatud ja proportsionaalse kahjuhüvitise suurusega, kuid ei ole selgitanud, milline võiks siis halduskohtu hinnangul olla mõistliku kahjuhüvitise suurus. Ringkonnakohtu hinnangul puudub praeguse vaidlusega analoogsetes asjades väljakujunenud kohtupraktika ja kaebaja taotletud hüvitise suurust ei ole alust pidada ilmselgelt ebamõistlikuks. Ringkonnakohus möönab, et kohtupraktikas on avaldatud seisukohta, et hüvitamiskaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse lahendamisel tuleks võtta arvesse seda, milline osa kahjunõudest oleks perspektiivikas, kuna see aitab tagada, et isikud esitaksid kahju hüvitamise nõudeid mõistlikus suuruses (nt Riigikohtu 10.10.2012 määrus nr 3-3-1-4212, p 14). Ringkonnakohus ei pea seda lähenemist põhjendatuks. Kaebajal peaks olema õigus ise määrata, millise suurusega hüvitist nõuda. Nõutava kahjuhüvitise rahaline suurus ei mõjuta asja läbivaatamise ulatust (vt HKMS § 41 lg-d 1 ja 2, § 49 lg 3 p 2) ning ebamõistlikult suure hüvitise nõudmist piirab vajalikul määral juba ainuüksi asjaolu, et HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (nt Riigikohtu 12.05.2017 otsus nr 3-3-1-98-16, p 20).
10.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 15.10.2021 määruse resolutsiooni p 1. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega vabastab X praeguses asjas esitatud kaebuselt nõutava 750 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.