Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk 26.09.2023, Tartu 3-23-1827 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xe kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 17.08.2023. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus Xe määruskaebus Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Puudutatud isik ‒ X, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Keijo Lindeberg Taotleja ‒ Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta määruskaebus ringkonnakohtu menetlusse.
2.Jätta rahuldamata puudutatud isiku taotlus kohtuistungi korraldamiseks ja tõlgi kaasamiseks.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.08.2023. a määrus muutmata.
4.Asendada arvutivõrgus avaldatavas ringkonnakohtu määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 16.08.2023 kell 03.12 Võru maakonnas, Setomaa vallas, Kolodavitsa külas kinni viis isikut (kaks meest, kaks naist ja üks laps), kes väitsid end olevat Kuuba kodanikud. PPA ametnikud tuvastasid, et üks neist on Kuuba Vabariigi kodanik X, sündinud xx.xx.xxxx. Isik tuvastati Kuuba Vabariigi kodaniku passi alusel. Kuna isikul puudus seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja siin viibimiseks, siis peeti isik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel 48 tunniks kinni ning alustati menetlustoimingutega. Isik esitas 16.08.2023 kell 04.06 suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA esitas 17.08.2023 Tartu Halduskohtule taotluse anda luba Xe kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks, kuna esineb välismaalasele
rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus. Taotluse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
2.1.VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Ainuüksi esmastel menetlustoimingutel antud isiku selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas isik kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Isiku suhtes esineb põgenemisoht ning puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks ta menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni ametivõimudele kättesaadav.
2.2.Puudutatud isiku põgenemise oht tuleneb sellest, et välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida (VSS § 68 p 8). Isiku sõnul ületas ta piiri teadlikult ja tahtlikult ebaseaduslikult. Isik ei ole PPA-le esitanud adekvaatseid plaane, mida ta soovis Eestis pärast piiriületust edasi teha, kuid tõi välja, et tema plaan oli paluda Eestilt asüüli ja seejärel liikuda Hispaaniasse, kus elab tema abikaasa ja lapse ema, kes ootab poliitilise asüüli otsust. On vähetõenäoline, et väikelapsega koos liikuv isik ei plaani täpsemalt ette oma tegevusi ja edasist liikumist Eesti piiri äärest. Kui uskuda isiku väidet, et abikaasal on Hispaanias seaduslik alus viibimiseks, jääb PPA-le arusaamatuks, miks otsustas isik ebaseaduslikult piiri ületada, kui abikaasa juurde jõudmiseks on olemas ka seaduslikud võimalused. Isiku teguviisist tulenevalt on eluliselt usutav, et abikaasa liikus Hispaaniasse samuti ebaseaduslikult, viibib seal ebaseaduslikult ning isiku tegelik plaan oli liikuda otse Hispaaniasse abikaasa juurde, mitte paluda Eestis asüüli. Eestis liikudes varjas ta end autode ja isikute eest. Isiku ütlused kinnitavad PPA järeldust, et tal ei olnud plaani Eestisse jääda ega siin rahvusvahelist kaitset paluda, vaid ta soovis liikuda kohe Hispaaniasse. Kuna isiku emakeel on hispaania keel, on eluliselt usutav, et isik eelistab liikuda Hispaaniasse, kus riigikeeleks on tema emakeel. Kui isik oleks soovinud Eestis rahvusvahelist kaitset paluda, siis oleks ta ise pärast piiriületust ametivõimude poole pöördunud või palunud abi möödasõitvatelt sõidukitelt. Koos üle piiri tulnud isikute väited ei ole usutavad ka sellepärast, et nende jutt erineb. PPA-le jääb arusaamatuks, kuidas koos reisinud seltskonnast osa viidi sõiduautoga otse piiri äärde, osa aga kasutas muid transpordivahendeid ja kõndis. Koidula piiripunkti kaudu sisenes 16.08.2023 kell 00.51 Eestisse Vene Föderatsiooni registreerimisnumbriga sõiduauto, mida patrull kontrollis kell 01.07 samas piirkonnas, kus ületasid ebaseaduslikult piiri viis Kuuba kodanikku, sh puudutatud isik. Sõiduautos olid kaks isikut, juhiks Hispaania kodanik Vene Föderatsiooni elamisloaga ja kaasreisijaks Vene Föderatsiooni kodanik Hispaania viisaga. Sõiduautos viibinud isikute Hispaania kodakondsus ja viisa kinnitavad isiku ütlusi sihtkoha osas ning PPA hinnangut põgenemisohu osas. Piiriületajate ja sõiduautos viibinud isikute omavaheline seos vajab veel uurimist. Arvestades isiku ütlusi ning seda, et samas piirkonnas liikus sel ajal sama sihtkohaga auto, võib järeldada, et isiku eesmärk ei olnud tulla Eestisse ja taotleda siin rahvusvahelist kaitset. Pigem soovis ta kasutada seda marsruuti võimalusena liikuda Hispaaniasse.
2.3.VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine) ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Isikul on kehtiv reisidokument, kuid selle hoiule võtmine ei vähenda põgenemisohtu, sest Schengeni alal ei ole dokumentideta liikumine raskendatud. Isiku elama suunamine kindlaks määratud elukohta ei vähenda temast tulenevat põgenemisohtu, lisaks pole isikul Eestis võimalikku elukohta. Samuti oli isikul PPA hinnangul planeeritud edasine transport Euroopasse liikumiseks. Selline käitumine annab aluse arvata, et isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda soovitud riiki. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja tema turvalisuse kaalutlusega.
3.Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ta lahkus Kuubast 06.08.2023, saabus Venemaale 07.08.2023 ning otsis kohta, kus ta vastu võetakse ja teda aidatakse. Isik soovis tulla vabasse maailma ja olla vaba. Eesti oli tema sihtkoht. Hilisem plaan oli minna koos tütrega Hispaaniasse, kuid plaani, kuidas sinna jõuda, tal veel polnud. Isik ütles, et tal ei ole tema kinnipidamisele vastuväiteid.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 17.08.2023. a määrusega PPA taotluse ning andis loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 17.10.2023 (kaasa arvatud). Halduskohus tegi 22.08.2023 kirjeldava ja põhjendava osaga määruse. Määruse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
4.1.Kohus nõustub PPA-ga, et puudutatud isiku poolt rahvusvahelise kaitse taotlemise asjaolud ei ole selged ning neid asjaolusid on vaja isiku abiga täiendavalt täpsustada. Vaidlus puudub selles, et puudutatud isik ületas ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise ajutise kontrolljoone. Puudutatud isiku selline käitumisviis vastab VSS § 68 p-s 8 toodule ning viitab seetõttu võimalusele, et isik võib ka edaspidi käituda mitteusaldusväärselt ja põgeneda. Võttes arvesse, et isik ei otsinud seaduslikke võimalusi Eestisse sisenemiseks, puudub alus arvata, et isik käitub edaspidi ametnikega koostööd tehes ainult usaldusväärselt ja järgib nõuetekohaselt järelevalvemeetmeid. Nii PPA taotlusest kui ka isikuandmete ankeeti kantud isiku selgitustest nähtub, et isiku sõnul on tema sooviks jõuda ja jääda elama Hispaaniasse, kus on tema abikaasa ja lapse ema. Kohtule on usutav, et isiku peamiseks eesmärgiks oli jõuda Hispaaniasse enda abikaasa juurde. Seetõttu annavad isikuga seotud asjaolud kogumis alust arvata, et ta võib tema kinnipidamiskeskusesse paigutamata jätmisel Eestist lahkuda ja enda teekonda jätkata. Eeltoodust tulenevalt on täidetud VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud alus isiku kinnipidamiseks.
4.2.VRKS §-s 29 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel. Arvestades isikuga seotud asjaolusid (sh võimalik seos Venemaa Föderatsiooni ja Hispaania kodanikega sõiduautoga, mis sisenes Eestisse ligikaudu samal ajal ja samas kohas, nagu seda tegi puudutatud isik) ja isiku selgitusi, ei saa PPA-le ette heita, et isiku suhtes selline usaldus puudub. Pigem esineb suur tõenäosus, et isik ei täidaks korrektselt tema suhtes kehtestatavaid leebemaid järelevalvemeetmeid. Isik ei ole toonud välja, et tema puhul esineks vastunäidustusi (nt tervislikke) kinnipidamiskeskuses viibimiseks. Eelnevat arvestades tuleb pidada isiku kinnipidamist tema rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamise ajaks proportsionaalseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel 12.09.2023 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub ennistada määruskaebuse esitamise tähtaja, tühistada Tartu Halduskohtu 22.08.2023. a määrus ning teha uus lahend, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Isik soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, kuhu palub kutsuda tõlgi.
5.1.Halduskohtu määrus on ebaselge ja põhjendamispuudustega. Määrusest ei selgu, milliseid toiminguid plaanib PPA veel korraldada, et täpsustada isikuga seotud asjaolusid. Samuti ei nähtu kohtumäärusest ega PPA taotlusest põhjendusi, miks need ebaselged asjaolud on niivõrd märkimisväärsed, et on põhjendatud isiku põhiõiguste piiramine. Piiriületajate ja sõiduautos viibinud isikute omavaheline seos on seotud vaid PPA äärmiselt hüpoteetilise teooriaga, mitte aga isiku rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaoludega.
5.2.Määruskaebuse esitamise ajaks on isik viibinud kinnipidamiskeskuses ligi kuu aega. VRKS § 181 lg 1 kohaselt vaadatakse taotlus läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast taotluse vastuvõtmist. Kinnipidamine riivab isiku põhiõigusi kõige
intensiivsemal viisil, mistõttu tema suhtes menetlustoimingute tegemine on prioriteetne. Seega tänase päeva seisuga ei saa enam rääkida esmastest menetlustoimingutest.
5.3.Isiku osalust ja kättesaadavust eeldavaid toiminguid saab PPA teha ka siis, kui isik ei viibi kinnipidamiskeskuses. Isiku kinnipidamine otsustati liiga kergekäeliselt. Rahvusvahelise kaitse taotlejalt asjaolude väljaselgitamise eesmärgil vabaduse võtmist peab õigustama konkreetne ja pakiline vajadus, millele aga PPA tuginenud ei ole.
5.4.Ebaseaduslik piiri ületamine ei olnud isiku valik, ta oli sunnitud seda tegema. Nende riikide nimistu, kuhu on kuubalastel võimalik viisasid saada, on piiratud. Isik arvas, et ta ei oleks saanud viisat Euroopasse, seepärast otsustas ta ületada piiri ebaseaduslikult. Isikul ei olnud piisavalt teadmisi viisasüsteemist ja ka sellest, kuidas rahvusvahelise kaitse süsteem toimib. Isiku tegevus piiriületusel on seotud eelkõige sooviga saada varjupaika.
5.5.Isik ei ole kordagi eitanud ega eksitanud Eesti ametiasutusi oma edasise plaani osas. Puudutatud isik väljendas nii oma selgitustes (nt ka kahtlustatavana ülekuulamisel) kui ka halduskohtu istungil, et tema plaan oli taotleda Eestis varjupaika ja hilisem plaan oli minna Hispaaniasse. Isiku sihtkohaks oli seega Eesti.
5.6.Hispaanias asub isiku abikaasa, kellega neil on ühine 3-aastane laps. Isik ei mõista, miks seda asjaolu on tõlgendatud tema kahjuks. Halduskohus keskendus ainult sellistele isiku selgitustele, mis annaks alust PPA taotlus rahuldada. Isiku kinnipidamise asjades tuleb vaadelda juhtumit individuaalselt ja erapooletult. Halduskohtu ja PPA etteheide, et isiku soov on tulevikus liikuda Hispaaniasse, on arusaamatu, sest tegemist on inimlikult arusaadava sooviga. PPA ega kohus ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks isiku soov kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi.
5.7.Isegi, kui mingil määral isiku puhul põgenemisoht esineb (mida isik kategooriliselt eitab), ei ole kohus tuvastanud, et väidetav oht oleks piisavalt suur, et piirata isiku vabadust. Igasugune teoreetiline või hüpoteetiline põgenemisoht ei tähenda automaatselt, et esineb vältimatu vajadus isiku kinnipidamiseks. Põhiõigusi kõige enam riivava meetme kasutamise otsustamiseks ei piisa pelgalt usaldamatusest isiku vastu. Põgenemisoht peab olema eelkõige objektiivne, mitte sõltuv haldusorgani subjektiivsest hinnangust. Kohtumääruse põhjendustest ja PPA taotlusest tulenevalt on isikul tekkinud kahtlus, et teda hoitakse kinnipidamiskeskuses üksnes varjupaiga taotlust tagasilükkava otsuse täitmiseks ehk väljasaatmise täideviimiseks. Selline lähenemine on vastuolus seadusega ja rahvusvahelise kaitse süsteemiga üldiselt.
5.8.Kuna isiku puhul ei ole tehtud nõuetekohast põgenemisohu prognoosi, siis ei saa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise üle otsustamisel põgenemisohu olemasolule tugineda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus otsustab esmalt määruskaebuse menetlusse võtmise ja lahendab puudutatud isiku menetluslikud taotlused (I) ning seejärel lahendab määruskaebuse (II). I
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
8.Määruskaebuse esitaja taotleb määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Taotluse põhjenduse kohaselt andis isik 25.08.2023 allkirja selle kohta, et ta on kätte saanud Tartu Halduskohtu 22.08.2023. a kohtumääruse ja selle tõlke. Seega oli määruskaebuse esitamise
tähtaeg 11.09.2023. Puudutatud isiku esindaja sai asja materjalid kätte 12.09.2023 hommikul ning esitas määruskaebuse samal päeval.
9.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks puudub vajadus, sest määruskaebus on esitatud tähtaegselt. Halduskohus vormistas 17.08.2023. a loa andmise määruse resolutsioonina ning täiendas seda kirjeldava ja põhjendava osaga 22.08.2023. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi taotluse juba 30.08.2023. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui isik on esitanud kaebetähtaja jooksul riigi õigusabi taotluse, siis sisaldub selles ka kaebus, kui selles on väljendatud kaebaja tahe kaebus esitada ning haldusakt, mida soovitakse vaidlustada (RKHKm 21.06.2013, 3-3-1-30-13, p 9). Ringkonnakohtu arvates on see seisukoht kohaldatav ka määruskaebemenetluses riigi õigusabi taotluse esitamisele (TrtRKm 09.10.2019, 3-19-1665, p 7). Käesoleval juhul nähtus määruskaebuse esitaja esitatud riigi õigusabi taotlusest (taotluse p-d 6 ja 7) tema tahe esitada määruskaebus ning samuti määrus, mida ta vaidlustada soovis. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et 30.08.2023 esitatud riigi õigusabi taotlus sisaldas endas ka määruskaebust ning määratud esindaja poolt 12.09.2023 esitatud määruskaebus on käsitatav määruskaebusena täiendatud kujul. Kokkuvõttes on seega määruskaebus esitatud 12.09.2023 tähtaegselt ning määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ei ole vajadust.
10.Määruskaebuse esitaja palub määruskaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 22.08.2023. a määrus. Haldusasja materjalidest nähtuvalt lahendas halduskohus 17.08.2023 loataotluse resolutsiooniga ning 22.08.2023 tegi halduskohus kirjeldava ja põhjendava osaga määruse. Ringkonnakohus on varasemalt (nt 10.10.2017. a määrus nr 3-17-1839, p 10) leidnud, et kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse resolutsiooni ega ka hilisemat kirjeldava ja põhjendava osaga tehtud otsust ei käsitleta eraldiseisva otsustusena, vaid ühe ja sama otsusena. Ringkonnakohus jääb varasema praktika juurde ja käsitleb halduskohtu 17. ja 22.08.2023. a määrusi ühtse määrusena. Tartu Halduskohus andis loa isiku kinnipidamiseks 17.08.2023. a määrusega ning esitas määruse põhjendused 22.08.2023. Eelnevat arvestades ringkonnakohus tõlgendab määruskaebust selliselt, et see on esitatud 17.08.2023. a määruse vaidlustamiseks. Seega taotleb määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtu 17.08.2023. a määruse tühistamist.
11.Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
12.Määruskaebuse esitaja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, kuhu palub kutsuda ka tõlgi. Tulenevalt HKMS § 210 lg-st 4 lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. HKMS § 265 lg 5 lause 2 järgi ei ole haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa andmise otsustamisel. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide põhjal, mistõttu puudub vajadus korraldada istung täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal tõlgi vahendusel enda seisukohad suuliselt. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse haldusasja läbivaatamiseks kohtuistungil tõlgi osavõtul. II
13.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus põhjendas piisaval määral, miks PPA taotluses nimetatud isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub
halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
15.VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt on lubatud rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht.
16.Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus ei ole põhjendanud, milliseid toiminguid plaanib PPA veel korraldada ning miks isikuga seotud ebaselged asjaolud on niivõrd märkimisväärsed, et on põhjendatud isiku põhiõiguste piiramine. Ringkonnakohus selgitab, et VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel isiku kinnipidamiseks loa andmine ei sõltu rahvusvahelise kaitse menetluses väljaselgitamist vajavate asjaolude märkimisväärsusest, vaid sellest, kas kohtu hinnangul esinevad kinnipidamist õigustavad asjaolud ‒ rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise vajadus ja isiku põgenemise oht.
17.Kohtupraktikas on selgitatud, et isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamisteks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu 14.09.2017. a otsus nr C-18/16, p 39). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldab taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (RKHKm 30.01.2018, 3-17-792, p-d 18.1 ja 18.2 ning seal viidatud kohtupraktika).
18.Ringkonnakohtule jäävad arusaamatuks määruskaebuse p-s 2.8. esitatud viited selle kohta, et määruskaebuse esitamise seisuga oli isiku rahvusvahelise kaitse taotlus olnud menetluses ligi kuu aega ja et isiku suhtes menetlustoimingute tegemine on prioriteetne. VRKS § 181 lg 1 kohaselt vaadatakse rahvusvahelise kaitse taotlus läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui kuus kuud pärast taotluse vastuvõtmist. Nimetatud paragrahvi järgnevad lõiked võimaldavad taotluse läbivaatamiseks kuluvat tähtaega teatud asjaolude esinemisel ka pikendada, kuid lõike 5 kohaselt vaadatakse taotlus igal juhul läbi 21 kuu jooksul taotluse vastuvõtmisest arvates. VRKS § 181 lg 6 näeb ette, et kui PPA-l ei ole võimalik rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsust teha kuue kuu jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõtmisest arvates, teavitab ta taotlejat viivitusest ning taotleja soovi korral viivituse põhjusest ja eeldatavast otsuse tegemise ajast. Eeltoodust tuleneb, et kuigi PPA-l tuleb isiku taotlus lahendada nii kiiresti kui võimalik, sõltub selle läbivaatamisele kuluv aeg konkreetsest olukorrast ja oluline on eelkõige see, et võimalik menetluses tekkiv viivitus oleks põhjendatud. Isiku kinnipidamise õiguspärasuse seisukohalt on oluline silmas pidada, et halduskohus andis vaidlustatud määrusega loa paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni seaduses sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kinnipidamise aluse äralangemisel tuleb isik kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada (VRKS § 364 lg 1).
19.Samuti jääb ringkonnakohtule arusaamatuks määruskaebuse p-s 2.8. toodud väide, et määruskaebuse esitamise seisuga ei saa enam rääkida esmastest menetlustoimingutest.
Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA või halduskohus oleks sellele tuginenud. PPA selgitas taotluses isiku kinnipidamise vajadust põhjendades, et ainuüksi esmastel menetlustoimingutel antud isiku selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas isik kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist asjakohase põhjendusega. On selge, et rahvusvahelise kaitse vajaduse üle otsustamiseks ei piisa üksnes isiku ärakuulamisest. Rahvusvahelise kaitse taotlusega seonduvalt esitatud informatsiooni saamiseks ja kontrollimiseks tuleb PPA-l pöörduda välisriikide erinevate ametkondade ja institutsioonide poole ning infovahetus võtab paratamatult aega.
20.Puudutatud isik eitab kategooriliselt põgenemisohu esinemist. Määruskaebuses on rõhutatud, et põgenemisoht peab olema eelkõige objektiivne, mitte sõltuv haldusorgani subjektiivsest hinnangust. Ringkonnakohus selgitab, et põgenemise ohu hindamisel annab kohus hinnangu isiku põgenemise tõenäosusele. Põgenemise ohu hindamisel on tegemist prognoosotsusega, mille aluseks on nii objektiivsed asjaolud kui ka menetleva asutuse subjektiivne hinnang.
21.Halduskohus tugines põgenemisohu hindamisel isikuga seotud objektiivsetele asjaoludele. Puudutatud isik ületas ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi piiri ning ei võtnud riiki sisenedes ise kohe ametivõimudega rahvusvahelise kaitse taotlemise eesmärgil ühendust. Halduskohus lähtus põhjendatult ka isiku enda ütlustest, mis puudutavad tema tegelikku eesmärki. Isik avaldas, et tema eesmärgiks oli tulla Euroopasse ning jõuda Hispaaniasse abikaasa juurde. Puudutatud isik tuli üle Eesti piiri koos 3-aastase tütre ja abikaasa vanematega. Eestis isikul sugulasi ja tuttavaid ei ole. Taolises olukorras on tõenäolisem, et isik valib sihtkohaks riigi, kus ootab ees lähedane inimene, ning kus kõneletakse isiku emakeelt. Võttes arvesse nimetatud asjaolusid, on tõenäoline, et isiku eesmärgiks oli jõuda Hispaaniasse, mitte Eestisse. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus neid asjaolusid arvesse võttes õigesti, et puudutatud isikuga seotud asjaolud kogumis annavad alust arvata, et ta võib tema kinnipidamiskeskusesse paigutamata jätmisel Eestist lahkuda ja enda teekonda jätkata. Määruskaebuse esitaja ei ole põgenemisohu hindamise aluseks olevaid asjaolusid ümber lükanud ning seetõttu ei ole alust põgenemisohtu ka teoreetiliseks või hüpoteetiliseks pidada.
22.Määruskaebuse esitaja arvates ei ole halduskohus tuvastanud, et väidetav põgenemisoht on piisavalt suur, et piirata isiku vabadust. Riigikohus on selgitanud, et VRKS § 361 nagu ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 26.06.2013. a direktiiv 2013/33 jätab lahtiseks selle, kuidas mõista põgenemisohtu, mis annab aluse paigutada varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusse. Arvestades varjupaigamenetluse eripära, mis seisneb selles, et sageli on tõepärased andmed isiku kohta äärmiselt puudulikud või neid pole üldse, ei ole vajalik, et oleks põhjendatud, et oht on reaalne. Kinnipidamiskeskusse ei saa paigutada varjupaigataotlejat, kelle põgenemise oht on väike (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-52-14, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist viimasena nimetatud olukorraga. Määruse eelmises punktis käsitletud isikuga seotud olulistest asjaoludest tulenevalt esineb puudutatud isiku puhul arvestatav põgenemise oht.
23.Isik ei mõista, miks on asjaolu, et Hispaanias elab tema abikaasa ja lapse ema ning seetõttu soovib ta tulevikus liikuda Hispaaniasse, tõlgendatud isiku kahjuks. Määruskaebuse esitaja leiab, et tegemist on inimlikult arusaadava sooviga. Ringkonnakohus rõhutab, et just seetõttu on sellega arvestamine põgenemisohu hindamisel asjakohane ja põhjendatud.
24.Määruskaebuse kohaselt ei olnud isikul muud valikut, kui ebaseaduslikult Eestisse tulla. Isik arvas, et ta ei oleks saanud viisat Euroopasse ja otsustas seepärast ületada piiri ebaseaduslikult. Isik tunnistab, et tal ei olnud piisavalt teadmisi viisasüsteemist ja sellest, kuidas
rahvusvahelise kaitse süsteem toimib. Ka need väited ei anna koosmõjus muude asjaoludega alust põgenemisohu osas halduskohtu antud hinnangut muuta.
25.Riigikohus on selgitanud, et piiratud informatsiooni tõttu piisab esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu 29.01.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14). Põgenemise ohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusesse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemise ohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (samas, p 18). Kinnipidamiskeskusesse paigutamine aitab tagada, et isik ei lahkuks Eestist rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse kestel. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isiku kinnipidamine ja tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse proportsionaalne meede. Määruskaebuse esitaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis annaks alust asuda teistsugusele seisukohale.
26.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.08.2023. a määruse muutmata.
27.VRKS § 13 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse menetlus ja ajutise kaitse menetlus ei ole avalikud. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel käesolevas määruses selle avaldamisel puudutatud isiku nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.