M. V., K. K. K., S. L., R. Õ., A. Õ., J. K., L. H., M. K., B. P., K. K., K. V., S. K. R., D. Z., K. V., B. T., S. A., A. L., A. S. K., E. S., I. P., M. T., H. B., M. K., K. V., M. A., T. K., P. E., M. M., E. V., V. R. A. V., A. M., R. T., I. T., E. V., M. T., M. K., M. V., S. M., K. T., M. V., K.K., E. K., K. K., B. M., R. K., A. K., M. K., V. L., M. S., M. K., I. K., K. K., E. P., O. B., V. B., E. E., K. N., K. A., R. J., K. H., M. L. ja A. A. ühiskaebus Vabariigi Valitsuse 15.10.2021 korralduse nr 361 punkti 1 alapunkti 2 (millega muudeti 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 14 alapunkti 3) õigusvastasuse tuvastamiseks või Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 14 alapunkti 3 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, milles see nõudis, et isik peab olema COVID-19 läbi põdenud just korralduse nr 305 punktis 5 sätestatud tingimustel Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamise vorm Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – M. V., K. K. K., S. L., R. Õ., A. Õ., J. K., L. H., M. K., B. P., K. K., K. V., S. K. R., D. Z., K. V., B. T., S. A., A. L., A. S. K., E. S., I. P., M. T., H. B., M. K., K. V., M. A., T. K., P. E., M. M., E. V., V. R., A. V., A. M., R. T., I. T., E. V., M. T., M. K., M. V., S. M., K. T., M. V., K. K., E. K., K. K., B. M., R. K., A. K., M. K., V. L., M. S., M. K., I. K., K. K., E. P., O. B., V. B., E. E., K. N., K. A., R. J., K. H., M. L. ja A. A. – ühine esindaja Katrin Paulus; Vastustaja – Vabariigi Valitsus- esindajad v.adv Ants Nõmper ja v.adv abi Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 18.09.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
1.M. V., K. K. K., S. L., R. Õ., A. Õ., J. K., L. H., M. K., B. P., K. K., K. V., S. K. R., D. Z., K. V., B. T., S. A., A. L., A. S. K., E. S., I. P., M. T., H. B., M. K., K. V., M. A., T. K., P. E., M. M., E. V., V. R., A. V., A. M., R. T., I. T., E. V., M. T., M. K., M. V., S. M., K. T., M. V., K. K., E. K., K. K., B. M., R. K.A. K., M. K., V. L., M. S., M. K., I. K., K. K., E. P.,O. B., V. B., E. E., K. N., K. A., R. J., K. H., M. L. ja A. A. esitasid 26.11.2021 oma ühise esindaja vandeadvokaat Robert Sarve vahendusel Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega kohustada vastustajat väljastama igale kaebajale tõendi selle kohta, et neid tuleb Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kohaldamisel käsitada nimetatud tõendi ettenäitamisel samaväärselt COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isikuga. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust.
2.Tallinna Halduskohtu 29.11.2021 määrusega jäeti kaebajate esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtu 01.04.2022 määrusega jäeti ühiskaebus eesmärkide ja nõude täpsustamiseks käiguta, sest selleks ajaks vaidluse all olnud piirangud kaebajate jaoks enam ei kehtinud.
4.Kaebajad teatasid oma eelmise esindaja asendumise järgselt 20.04.2022, et piirangud võivad ka naasta ja õiguste riive korduda, mistõttu võiks olla põhjendatud Vabariigi Valitsuse 15.10.2021 korralduse nr 361 punkti 1 alapunkti 2 õigusvastasuse tuvastamise või Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 14 alapunkti 3 õigusvastasuse tuvastamine osas, milles see nõudis, et isik peab olema COVID-19 läbi põdenud just korralduse nr 305 punktis 5 sätestatud tingimustel.
5.Tallinna Halduskohus võttis M. V., K. K. K., S. L., R. Õ., A. Õ. ja teiste, kelle nimed on fikseeritud käesoleva määruse sissejuhatava osa vaidluse eset puudutavas alajaotuses „haldusasi“, kaebuse 27.06.2022 määrusega menetlusse.
6.Vabariigi Valitsus vastas kaebusele 28.07.2022.
7.Tallinna Halduskohtu 20.06.2023 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
8.Vastustaja esitas oma täiendava seisukoha 28.07.2023.
9.Kaebajad esitasid 28.07.2023 menetluskulude nimekirja ning 29.08.2023 täiendavad seisukohad vastustaja 28.07.2023 seisukohtade osas.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
10.Kaebajate hinnangul on tegemist ühiskondlikult aktuaalse teemaga, mis võib suure tõenäosusega mõjutama jääda pikaks ajaks. Kuna kaebajate õiguste riive kordumine on väga tõenäoline – sh on see riive juba kordunud (piirangud esinesid nii 2020. kui ka 2021. aastal) –, siis on tuvastamiskaebuse esitamine HKMS § 45 lg 2 alusel ning Riigikohtu praktikast tulenevalt preventiivsel eesmärgil lubatav.
11.Kaebajate hinnangul oli õigusvastane olukord, kus ei väljastatud nn läbipõdemistõendit isikutele, kes tõendasid COVID-19 läbipõdemist positiivse antikehade testiga.
12.Korralduse nr 305 esialgne sõnastus võimaldas isikutel ühiskondlikest tegevustest osa võtta ka positiivse antikehade testi alusel. Vastustaja muutis eelnimetatud olukorda korralduse nr 361 punkti 1 alapunktiga 2. Lisatud viide korralduse nr 305 punktile 5 kehtestas olukorra, kus läbipõdemistõendit ei olnud enam võimalik väljastada positiivse antikehade testi alusel. Kaebajate jaoks ebasoodne olukord (positiivse antikehade testitulemuse mittetunnistamine isiku nakkusohutust tõendava asjaoluna) saabus korralduse nr 361 punkti 1 alapunkti 2 tagajärjel. Kuna taolise olukorra saabumine on kaebajate hinnangul õigusvastane, siis leiavad kaebajad, et siinses asjas tuleb tuvastada just selle sätte õigusvastasus.
13.Täiendavas 29.08.2023 seisukohas toovad kaebajad välja, et arvestamata on jäetud, et kaebajateks on isikud, kes olid COVID-19 juba läbi põdenud. Kaebajad on oma kaebuses põhjalikult välja toonud ning ka tõendanud, et COVID-19 läbipõdenud isikud põdesid teistkordse nakatumise korral COVID19 veelgi kergemalt kui vaktsineeritud isikud. Vastustaja piiras kaebajate õigusi argumendiga, et see oli vajalik kaebajate enda kaitseks ning ühtlasi ka haiglasüsteemi koormuse vähendamiseks. Samas kinnitavad teaduslikud andmed läbivalt, et COVID-19 läbi põdenud isikud haigestusid harvemini ja kergemalt kui COVID-19 vastu vaktsineeritud isikud. Kui COVID-19 vastu vaktsineeritud isikud kujutasid vastustaja hinnangul endast piisavalt madalat riski, et nende õigusi ei olnud vajalik piirata, siis kindlasti ei olnud proportsionaalne piirata COVID-19 läbi põdenud isikute õigusi, kelle risk raskelt haigestuda oli veelgi madalam kui vaktsineeritud isikutel. Isegi vastustaja 28.07.2023 vastusele lisatud tõend kinnitab, et COVID-19 läbi põdenud isik oli COVID-19 vastu paremini kaitstud kui COVID19 vastu vaktsineeritud isik, kes ei olnud haigust läbi põdenud. Kuna need andmed olid teada ka piirangute kehtestamise ajal, siis on kaebajad seisukohal, et vastustaja kehtestas taolised meetmed just eesmärgiga survestada rohkem inimesi ennast vaktsineerima. Vastustaja ei ole siinses menetluses välja toonud mitte ühtegi muud mõistlikku põhjust, miks oli vaja COVID-19 läbi põdenud isikute õigusi piirata rohkem kui vaktsineeritud isikute õigusi. Kaebajad on seisukohal, et kuigi NETS-i volitusnormid on põhiseadusega kooskõlas, siis on vastustaja kehtestanud nende volitusnormide alusel ebaproportsionaalselt ulatuslikud piirangud. Vastustaja on küll väitnud, et kaebajate õiguste riive oli proportsionaalne, kuid ei ole seda tõendanud. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja piirangud olid õigusvastased, kuna isegi, kui need aitasid vähesel määral nakkushaiguse levikut vähendada, siis nendest piirangutest tulenev riive kaebajate põhiõigustele oli väga intensiivne. Õiguspärase eesmärgi väheseks edendamiseks ei ole lubatav isikute põhiõiguseid ulatuslikult piirata.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
14.Vastustaja on seisukohal, et korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud olid nende kehtivuse ajal õiguspärased ning efektiivsed ja vajalikud COVID-19 leviku tõkestamiseks ning inimeste elu ja tervise ja riigi toimepidevuse kaitseks. Korraldusega nr 305 ega korraldusega nr 361 ei toimunud kaebajate diskrimineerimist ning riive kaebajate õigustele oli õiguspärane. Vastustaja hinnangul ei esinenud alust esialgses kaebuses esitatud kohustamisnõude täitmiseks ning ei esine alust muudetud kaebuse alusel vaidlustatud korralduste sätete õigusvastasuse tuvastamiseks.
15.Vastustaja hinnangul olid vaidlusalustes korraldustes kehtestatud meetmed ja piirangud kaebuse esitamise ajal COVID-19 leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ning proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi. Riive kaebajate õigustele oli õiguspärane ning kooskõlas põhiseaduse ning muude seadustega. Puudus igasugune alus kaebajatele korralduse nr 305 alusel nn koroonatõendi väljastamiseks ning puudub ka alus nii korralduse nr 361 p 1 ap 2 kui ka korralduse nr 305 p 14 ap 3 õigusvastasuse tuvastamiseks.
16.Kaebajad on tänaseks saavutanud kaebuse põhieesmärgi – kaebajate suhtes ei kohaldu enam korralduses nr 305 ette nähtud tegevuspiirangud ning puudub tõendi omamise ja ettenäitamise vajadus. Kaebajatel on täna võimalik ühiskondlikes tegevustes osaleda vaktsineeritud ja PCR-testiga tõendatult viimase 180 päeva jooksul COVID-19 läbipõdenud inimestega samaväärselt.
17.Kaebajate argumentatsioonist ei nähtu, miks on vaidlustatud korralduste sätete õigusvastasuse tuvastamise nõue preventiivsel eesmärgil kaebajate õiguste kaitseks vajalik ning kuidas aitaks see kaasa kaebajate olukorra parandamisele või kaebajate õiguste kaitsele tulevikus. Kaebajate argumendid preventiivse huvi kaitseks on väljakujunenud kohtupraktikat silmas pidades asjakohatud ega õigusta õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamist.
18.Riigikogu menetluses on vastustaja ette valmistatud NETS-i muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt tehakse minimaalsed vajalikud õiguslikud muudatused, et epideemiaga seotud otsused oleksid ettenähtavamad ja läbipaistvamad ning Riigikogul oleks suurem roll kriisi lahendamisel. Samuti luuakse valitsusele selgem raamistik epideemia olukorras tegutsemiseks, sh juhised, milliseid meetmeid valitsus võib nakkushaiguste tõrjeks kehtestada ning sätestatakse nende kehtestamine määruse, mitte üldkorraldusega. Sellest tulenevalt on tõenäoline, et kui sügisel peaks tekkima uus COVID-19 laine, kehtib selleks ajaks NETS muudetud redaktsioonis ning nakkushaiguse leviku tõrjele kohaldub erinev regulatsioon, kui see, mille alusel on kehtestatud käesolevas haldusasjas vaidluse all olevad üldkorraldused.
19.Ebaõige on kaebajate viide, nagu puuduksid jõustunud kohtuotsused analoogsetes kaebustes. Analoogsetes asjades eksisteerib hulgaliselt nii jõustunud haldus- ja ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruseid kui ka jõustunud halduskohtu otsuseid. Mitte üheski jõustunud halduskohtu otsuses pole kohus ühegi vastustaja korraldusega, sh korraldusega nr 305, kehtestatud piirangu suhtes leidnud, et tegemist on õigusvastase või kaebajate õigusi ülemäära rikkuva piiranguga.
20.Vastustaja leiab, et korralduse nr 361 p 1 ap 2 ja korralduse nr 305 p 14 ap 3 õigusvastasuse tuvastamine ei ole kaebajate õiguste kaitseks vajalik. Vastustaja hinnangul tuleb tuvastamiskaebus jätta rahuldamata.
21.Mis puudutab aga kaebajate sisulisi väiteid, siis kaebajate seisukohad, et antikehade olemasolu kinnitab igal juhul, et inimest saab pidada nakkusohutuks ning et läbipõdemine annab alati tõhusa ja pikaajalise immuunsuse COVID-19 vastu, põhinevad ebaõigel arusaamal. Niivõrd üldistatud väited ei ole kooskõlas teaduspõhiste andmete ega arstide ja teadlaste üldtunnustatud arvamustega. Korralduse nr 305 eesmärk oli kehtestada inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sealhulgas riigi toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise meetmed ja piirangud. Ka koroonatõendite kontrollimise kohustuse eesmärgiks oli kaitsta inimeste elu ja tervist COVID-19 viiruse eest, samuti võimaldada teenuste tarbimist nii, et hoitakse ära oht inimeste tervisele ja suremuse tõus viirusega nakatumise tõttu. Vastustajal on kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse laiemalt, mitte üksnes kaitsta neid COVID-19 eest ehk tagada tuleb ka muude haigete õigus saada ravi ja tervishoiusüsteemi pidev ja jätkusuutlik toimimine. Vastustaja ei nõustu kaebajate käsitlusega, et piirangute eesmärgiks oli sundida inimesi vaktsineerima. Halduskohtu senises praktikas ei ole peetud elanikkonnas võimalikult suure
COVID-19-immuunsuse saavutamist vaktsineerimise teel kuidagi meelevaldseks. Kehtestatud piirangud olid õiguspärased ja proportsionaalsed. Vaidlustatud piirangute osas tuleb silmas pidada, et vastustaja kehtestas vaidlusalused meetmed ja piirangud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks. Hädaolukorras peab riik leidma tasakaalu erinevate põhiõiguste vahel. Vastustaja leiab, et piirangud olid efektiivsed ja sobivad võetud eesmärgi täitmiseks. Ka täna puudub selge ning teaduslikult kinnitatud arusaam, millest piisaks, et võrdsustada läbipõdemise teel saadud immuunsust vaktsineerimise teel saadud immuunsusega. Nii ei kinnita ka ükski teadusuuring täna, et COVID-19 haiguse läbipõdemine annaks igal juhul tõhusa ja pikaajalise kaitse COVID-19 vastu. Korralduses ettenähtud piirangu kehtestamisel, mille kohaselt kehtib läbipõdemise tõend 180 päeva, lähtus vastustaja Euroopa Liidus valdavalt kehtinud seisukohast. Korraldus nr 305 tugines selles osas ECDC 10. mai 2021 tehnilisel raportil, millest tuleneb, et läbipõdemise järgne kaitse tekib tavaliselt nakatumisest arvates 14. päeval ning püsib viie kuni seitsme kuu jooksul, millel tugineb ECDC ametlik seisukoht, et läbipõdemise puhul saab immuunsuse olemasolu tõendatuks pidada 180 päeva jooksul. Sellest tulenevalt oli oluline, et oleks teada, millal on isik COVID-19 läbi põdenud. Vastasel juhul pole teada, millal möödub 5-7 kuud nakatumisest. Vastustaja hinnangul ei esinenud vaidlusalustele piirangutele alternatiive, mis oleksid eesmärkide suhtes vähemalt sama efektiivsed, kuid kaebajate õigusi vähem riivavad. Tegemist oli õiguspäraste eesmärkidega ning kehtestatud piirangud olid efektiivsed. Kaebajad ei ole esitanud ühtegi elulist argumenti ega selgitust, millest oleks näha, et korralduse nr 305 piirangutega on kaebajate õigusi rikutud. Kaebajate viited Oviedo konventsioonile on asjakohatud.
22.Vastustaja palub arvesse võtta senist kohtupraktikat koroonapiirangutega seotud haldusasjades (sh Tallinna Halduskohtu jõustunud kohtuotsuseid asjades nr 3-21-2392, 3-21-2550, 3-21-2714, 3-212030 ja 3-21-2732). Sarnastel alustel esitatud kohtuasjades on kohtud üldiselt leidnud, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta, kuna vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebajate suhtes on olnud pandeemia tõkestamiseks ja avalike huvide kaitseks põhjendatud ning piirangud ei ole kujutanud endast kaebajate diskrimineerimist.
23.Täiendavas 28.07.2023 seisukohas jäi vastustaja kõigi senises kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Riigikohtu PSJV kolleegiumi 31. oktoobri 2022 kohtuotsusest asjas nr 5-22-4 järeldub, et NETS normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonaepideemia ajal kehtestada piiranguid, ei ole põhiseadusega vastuolus. Piirangud, sh COVID-tõendi nõue, piirasid küll mitmeid inimeste põhiõigusi, kuid sedalaadi piirangud võisid olla vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest. Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, NETS polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi. Vastustaja palub nende seisukohtadega arvestada. Rahvusvaheline Ravimite Regulatiivasutuste Koalitsiooni (ICMRA) 5. juuli 2023 konsensusdokument kinnitab, et ka tagantjärele ning uuematele teadusandmetele tuginedes on õige väita, et vaktsineerimine oli üheks kõige olulisemaks vahendiks koroonaviiruse mõju ennetamiseks ja vähendamiseks ning vaktsiinid on ohutud ja aitavad kaitsta igas vanuses inimesi COVID-19 tõsiste tagajärgede eest.
KOHTU PÕHJENDUSED
24.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 15.10.2021 korralduse nr 361 „Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ punkti 1 alapunkti 2 (millega muudeti 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 14 alapunkti 3) ja taotletud selle õigusvastasuse tuvastamist. Alternatiivse nõudena on taotletud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ punkti 14 õigusvastasuse tuvastamist osas, milles see nõudis, et isik peab olema COVID-19 läbi põdenud just korralduse nr 305 punktis 5 sätestatud tingimustel. Selliselt on kaebajate nõue, arvestades ka nende 20.04.2022 menetlusdokumendis antud selgitusi, Tallinna
Halduskohtu 27.06.2022 määrusega menetlusse võetud. Siinkohal kohus esialgselt kohustamisnõudelt õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekuga seonduvaid protsessuaalseid aspekte ega kaebajate vastavasisulisi põhjendusi enam eraldi välja ei too. Vastava kohtupraktika käigus on asutud seisukohale, et taoliste ehk COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud meetmete vaidlustamisel läbi õigusvastasuse tuvastamise nõude on preventiivne huvi aktsepteeritav.
25.Vabariigi Valitsuse 15.10.2021 korralduse nr 361 punkti 1 alapunktiga 2 sõnastati korralduse nr 305 punkti 14 alapunkt 3 järgmiselt: „ta on punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud, sealhulgas täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi“. Korralduse nr 305 punkt 14 omakorda seostus sama korralduse punktiga 13 ja võimaldas punktis 13 sätestatud tingimustel (vastavas) tegevuses osaleda kui oli täidetud vähemalt üks punktis 14 sätestatud tingimus (s.h kaebajate vaidlustatud alapunkti 3 nõuded viitega punktile 5). Korralduse nr 305 punktiga 5 sätestati sel ajal tingimused, mille puhul 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse testimise nõudeid ei pidanud kohaldama. Korralduse nr 305 p 13 kohaselt võis aga tegevuse eest vastutav isik punktis 10 (sportimine ja mitmesugused muud avaliku iseloomuga tegevused) nimetatud tegevusi viia siseruumides läbi mitte rohkem kui 6000 isiku ja välitingimustes mitte rohkem kui 12000 isiku osalemisel ühe kalendripäeva kohta, kusjuures tegevus oli lubatud kui oli tagatud teiste asjakohaste (vt p 10) ning tegevuse eest vastutava isiku punktides 14-17 sätestatud nõuete täitmine.
26.Lähtuvalt kaebajate nõudest väljendub vaidlus sisuliselt selles kas Vabariigi Valitsuse 15.10.2021 korralduse punkti 1 alapunkt 2, millega sõnastati korralduse nr 305 punkti 14 alapunkt 3 järgmiselt: „ta on punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud, sealhulgas täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi“, võis olla korralduse andmise aja seisuga õigusvastane ja kui mitte, siis järgmisena taanduks küsimus korralduse nr 305 punkti 14 võimalikule õigusvastasusele seonduvalt selle osaga, milles sisaldus nõue või eelduslik tingimus, et isik peaks (teatavas tegevuses osalemise tagamiseks) olema COVID-19 läbi põdenud nimelt sama korralduse punktis 5 sätestatud tingimustel. Korralduse nr 305 punkti 5 alapunktist 2 järeldus, et vastavaid kohustusi ja testimise nõudeid ei pidanud rakendama kui isik oli läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei olnud möödunud rohkem kui 180 päeva. Kaebajad märgivad 20.04.2022 menetlusdokumendi punktis 12, et lisatud viitega korralduse nr 305 punktile 5 kujuneski situatsioon, kus haiguse läbipõdemise tõendit ei olnud enam võimalik väljastada positiivse antikehade testi alusel. Vastustaja on toonud kaebajate olukorra üsna ülevaatlikult ja kokkuvõtvalt välja oma 28.07.2022 menetlusdokumendi punktis 11, märkides, et kaebajad ei olnud vaktsineeritud ega soovinud end vaktsineerida, küll aga olid nad kõik COVID19 haiguse läbi põdenud, mida näitas antikehade tase veres, kuid olenemata sellest ei vastanud nad korralduse nr 305 punkti 5 alapunkti 2 tingimustele ehk nad ei olnud teinud diagnoosi kinnitavat testi või siis oli sellest möödas rohkem kui 180 päeva. Eelnimetatud kokkuvõtlik kirjeldus on ka kooskõlas esialgse kaebuse punktides 6-7 toodud selgitustega. Kaebajad leiavad, et selline vahetegemine lõi nende jaoks ebasoodsa olukorra, et see ei olnud õiguspärane ja nende õigused olid piiratud. Vastustaja kaebajate taolise seisukohaga ei nõustu, pidades vaidlustatud korraldustes kehtestatud meetmeid COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikeks, sobivateks ning proportsionaalseteks arvestades seejuures ülekaalukat avalikku huvi.
27.Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste vastandlikku positsiooni hinnata. Kaebajate põhiseisukohad väljenduvad kokkuvõtlikult peamiselt selles, et olukorras, kus nad end vaktsineerida ei soovinud, kuid olid haiguse läbi põdenud, oli vastavate nõuete või tingimuste kehtestamisega nende osalemist ühiskondlikus elus takistatud ning õigusi põhjendamatult piiratud. Seega olid vastustaja kehtestatud meetmed kaebajate arvates õigusvastased, piirangute seadmine ebaproportsionaalne, kusjuu6
res vaidlustatav korraldus võis olla liigselt laialivalguva volitusnormi tõttu ka võimude lahususe põhimõttega vastuolus. Volitusnormi võimalikule põhiseadusevastasusele on osundatud küll ainult esialgses kaebuses, mida 20.04.2022 menetlusdokumendis ei ole enam korratud, kuid samas on eelnimetatud menetlusdokumendi punktis 15 märgitud, et kaebuse põhjenduste osas jäädakse varasemate seisukohtade juurde. Seega ei saa ka põhiseaduslikkuse aspekti antud juhul päris kõrvale jätta, kuigi see vaidlus on käesolevaks ajaks sisuliselt lahenenud.
28.Menetlusosaliste seisukohti ja nende esitatud materjali hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud.
29.Haldusakti või haldusakti muutmise õiguspärasuse küsimust hinnatakse üldreeglina haldusakti andmise või vastava muudatuse tegemise ajahetke seisuga. Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 54 on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
30.Vaidlusega seonduva korralduse andmisel on Vabariigi Valitsus kohaldanud muu hulgas NETS § 27 lõiget 3 ja §-i 28. NETS § 27 lg 3 ja § 28 lõigete 2, 5-6 ja 8 põhiseaduspärasuse küsimust hinnati Riigikohtu 31.10.2022 lahendiga kohtuasjas nr 5-22-4 ning põhiseadusevastaseks neid pidada ei saanud. Eelnimetatud lahendi punktidest 91 ja 92 järeldub, et viidatud normid kehtestati nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ja selle kaudu inimeste elu ning tervise kaitsmise tagamiseks ja et piiranguid kui selliseid ei olnud alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks, küll aga ei pruugi see tagada iseenesest seda, et nende normide alusel ja kaalutlusõigust kasutades antud haldusakt ise oleks alati proportsionaalne. Lähtuvalt eeltoodust võib asuda seisukohale, et vastustaja lähtus talle antud volitustest ning pädevusest, mis oli põhiseadusega kooskõlas ja et kogu vaidlus taandub antud juhul edaspidiselt veel ainult küsimusele sellest kas korralduse nr 305 punkti 14 alapunkti 3 muutmine ning seejärel ka see alapunkt (muudetud kujul) ise koosmõjus korralduse nr 305 punktidega 5, 10 ja 13 ning iseäranis eelnimetatud korralduse punkti 5 alapunktiga 2 vastas HMS §-s 54 sätestatule, kas vastavad piirangud olid proportsionaalsed ning kas taoliste piirangute kehtestamise puhul võis täheldada ilmselgeid kaalutlusvigu.
31.Mis puutub piirangute kehtestamisse, siis märgib vastustaja, et vastavad meetmed ja piirangud olid nende kehtivuse ajal õiguspärased, efektiivsed ja vajalikud COVID-19 leviku tõkestamiseks, samuti inimeste elu ja tervise ning riigi toimepidevuse kaitseks. Veel märgib vastustaja, et korraldusega nr 305 ega ka korraldusega nr 361 ei toimunud kaebajate diskrimineerimist. Vastustaja hinnangul ei esinenud alust ka esialgses kaebuses esitatud kohustamisnõude täitmiseks ning samuti ei esine alust muudetud kaebuse alusel vaidlustatud korralduste sätete õigusvastasuse tuvastamiseks. Vastustaja eelnimetatud seisukohtadega võib nõustuda ja seda ka seetõttu, et vastustajal oli kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse laiemalt ehk tagamist vajas ka tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine. Korraldusega nr 305 kehtestatud piirangutel ja kohustustel oli mitu eesmärki – kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine.
32.Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga selles, et antikehade olemasolust peaks järelduma inimese nakkusohutus või et haiguse läbipõdemine annab alati tõhusa ja pikaajalise immuunsuse COVID-19 vastu. Vastustaja hinnangul ei ole niivõrd üldistatud väited kooskõlas teaduspõhiste andmete ega arstide ja teadlaste üldtunnustatud arvamustega. Veel märgib vastustaja, et endiselt puudub selge ning teaduslikult kinnitatud arusaam, millest piisaks, et võrdsustada läbipõdemise teel saadud immuunsust vaktsineerimise teel saadud immuunsusega ja et ükski teadusuuring ei kinnita seda, et COVID-19 haiguse läbipõdemine annaks igal juhul tõhusa ja pikaajalise kaitse COVID-19 vastu. Vastustaja selgitab, et piirangu kehtestamisel, mille kohaselt kehtis haiguse läbipõdemise tõend 180 päeva, lähtuti Euroopa Liidus valdavalt kehtinud seisukohast. Eelnevalt välja toodud vastustaja selgitustega ei ole põhjust mitte nõustuda. Kohtu roll taoliste spetsiifiliste meditsiinialaste uuringute või
küsimuste puhul on ka tegelikult mõnevõrra piiratud ning taoliste kaasuste puhul saab kohus hinnata peamiselt seda kas korralduse andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mis käesoleva vaidluse kontekstis taanduks pigem küsimusele sellest kas piirangute kehtestamine ei ole olnud üldse ilmselgelt põhjendamatu. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saaks neid siiski ilmselgelt põhjendamatuteks pidada. Kaebajad on samuti toonud välja erinevat statistikat, analüüse ja diagramme ning osundanud mitmete riikide näidetele ja kogemusele, mis peaks kaebajate arvates viitama korraldusega nr 305 kehtestatud piirangute ebatõhususele või ka õigusvastasusele, kuid vastustaja positsiooni see siiski ümber ei lükka. Olenemata erinevate seisukohtade teatavast vaieldavusest, on vaja selliste kaasuste puhul arvestada sellega, et uudse nakkushaiguse tõrjumine oli nimelt Vabariigi Valitsuse vastutusalas ja võimalikke eksimusi ettevaatuspõhimõtte rakendamisel ei saa ette heita kui põhimõtteliselt on tegutsetud heas usus ning lähtutud on Euroopa Liidus valdavalt kehtinud seisukohtadest.
33.Vaidlustatud haldusakti väljatöötamisel ning ka kaebajate kaebuse esitamisele eelneval perioodil oli arvestatud haigestumiste kõrge intensiivsusega. Selles ei saa ilmselt ka sisulist vaidlust olla. Nakkuse leviku tõkestamisega seonduv omakorda oli aga vastustaja pädevuses ning vastavate meemete valiku üle võib alati vaielda, kuid antud juhul ei saa asuda sellisele seisukohale, et ohtude hindamisel oleks olnud tegemist ilmselgete kaalutlusvigadega. Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel ongi asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka haiglate ravivõimekuse säilitamisega. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja öelda, et korralduse nr 305 punkti 14 alapunkti 3 ei oleks tohtinud muuta või et piirangut ei oleks võinud haiguse läbipõdemise osas seostada korralduse punktiga 5 või siis nimelt selle punkti alapunktiga 2. Kaebusest ei nähtu ka ülekaalukaid huvisid või ülemäärast õiguste rikkumist, mis kehtestatud piirangu järgimisega kaasnes ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja kolmandate isikute elu ning tervise kaitse, sest mõnelt spordivõi kultuuriüritustest ajutiselt eemalejäämist ei saaks käsitada niivõrd olulise põhiõiguste riivena. Taolisi võimalikke riiveid ilma konkreetseid näiteid ja sellekohast individuaalset mõju esile toomata võiks hinnata väheintensiivsetena, kusjuures need ei tingiks korralduse tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist kui Vabariigi Valitsusel oli haldusakti andmiseks olemas vastav volitusnorm ning piirangute kehtestamist ei saa ilmselgelt põhjendamatuks pidada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuse punktis 91 on näiteks märgitud, et (taolistes situatsioonides) on inimese elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse. Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et vastustajal ei oleks olnud volitusi ja pädevust korralduse nr 305 punkti 14 muutmiseks või vastavate piirangute ja tingimuste sätestamiseks. Samuti ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud korralduse vaidlustatud punktid ei vastaks haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud põhimõtetele, ei oleks proportsionaalsed või ei vastaks vorminõuetele. Uudse ja eriti ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel ongi asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka haiglate ravivõimekuse säilitamisega. Seega ei ole Vabariigi Valitsuse 15.10.2021 korralduse nr 361 punkti 1 alapunkti 2 (millega muudeti 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 14 alapunkti 3) õigusvastasuse tuvastamiseks või Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 14 alapunkti 3 õigusvastasuse tuvastamiseks osas, milles see nõudis, et isik peab olema COVID-19 läbi põdenud just korralduse nr 305 punktis 5 sätestatud tingimustel, alust.
34.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on see kaebajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.