Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.08.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-23-359
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.01.2023 otsuse nr 12206080045-1 tühistamiseks
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja X (sündinud XX.XX.XXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Keijo Lindeberg Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja AK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta vastu vastustaja 31.07.2023 menetlusdokumendiga esitatud tõendid (26.10.2022 vestluse helisalvestis, XX.XX.XXXX kinnipidamise protokoll ja EURODAC-i XX.XX.XXXX vastus).
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 otsus muutmata.
Lõpetada X-le riigi õigusabi andmine.
Kaebajale antud riigi õigusabiga seotud menetluskulud jätta riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi (nimed), sünniaeg (sünniajad) ja Eestisse saabumise aeg tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.10.2023. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).
3-23-359 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Ukraina kodanik, kes saabus Eestisse XX.XX.XXXX ületades Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise kontrolljoone ebaseaduslikult. Samal päeval esitas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse. Tartu Halduskohus andis 10.06.2022 määrusega Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) loa paigutada kaebaja kinnipidamiskeskusesse kinnipidamisaluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 13.06.2022 kirjutas X avalduse, milles loobus rahvusvahelise kaitse menetlusest, märkides, et tahab olla vaba ning naasta Venemaale. PPA lõpetas 16.06.2022 otsusega nr 12206080045-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse. 29.06.2022 avaldas X uuesti soovi taotleda rahvusvahelist kaitset ja PPA uuendas 05.07.2022 otsusega nr 12206080045-2 X rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse. Vestluses PPA-ga 27.07.2022 selgitas X, et ta on Ukraina kodanik ja enne sõda elas ta Mariupolis. Kui sõda algas, kutsuti ta kodumaad kaitsma, kuid ta keeldus, sest ei tahtnud selles osaleda. Ta suundus vabatahtlikult 25.02.2022 Venemaale koos sõbraga, kuna seal olid tal tuttavad ja tekkis töö võimalus. X viibis enda kinnitusel Venemaal 26.02.2022–07.06.2022 ja seal tal politseiga probleeme ei tekkinud. X on ka varem Venemaal tööl käinud, kuid eitas, et tal oleks Venemaa kodakondsus või elamisluba.
2.Politsei- ja Piirivalveamet tegi 24.01.2023 otsuse nr 12206080045-1, millega 1) lükkas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi; 2) tegi ettekirjutuse lahkuda Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni, ettekirjutus kuulub sundtäitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (kui tehakse lõplik otsus rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta), vabatahtlikku täitmistähtaega ei määratud; ning 3) kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. PPA hinnangul on tegemist tuvastamata isikuga, kes saabus ebaseaduslikult Venemaalt ning kelle ütlused on üldised ja vastuolulised. X on väitnud, et sündis Ukrainas Mariupolis ja elas seal kuni 25.02.2022, on Ukraina kodanik ja valdab ukraina keelt. Ukraina saatkonna 26.07.2022 kirjast nähtub, et selliste isikuandmetega isik ei ole Ukraina kodanik ja teda ei ole kodanike registris. X esitas Ukrainast lahkumiseks erinevaid põhjuseid. Enda sõnul lahkus ta Venemaale Ukraina passi alusel. PPA-le aga ühtegi dokumenti isiku või kodakondsuse tõendamiseks esitada pole. X pole võimeline mingilgi viisil tõendama oma isikut ega Ukraina päritolu. X polnud võimeline 26.10.2022 vestlusel rääkima ukraina keeles. Kuigi varem nimetas ta end etniliseks ukrainlaseks, siis vestlusel selgus, et tema vanemad olid venelased ja rääkisid vene keelt ning Mariupol on venekeelne linn. Väidetavalt Mariupolist pärit X ei oska välja tuua Mariupoliga seotud objekte ega aadresse. Taotlejal on Venemaaga suurem side kui ta välja näitab. Taotlejal puuduvad lähemad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed Eestiga ning teiste Schengeni riikidega, mis kaaluksid üles vajaduse kohaldada sissesõidukeeldu. Sissesõidukeelu määramist välistavad asjaolud puuduvad. Kaebajaga seotud asjaolusid kogumis arvestades on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg-st 2 tulenev 5-aastane sissesõidukeeld põhjendatud.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 24.01.2023 otsuse nr 12206080045-1 tühistamiseks ja palus kohustada PPA-d vaatama taotlus uuesti läbi. 2(12)
3-23-359 PPA on rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid ning kohaldanud materiaalõigust vääralt. Kaebaja astus korduvalt samme, et hankida dokumente oma kodakondsuse tõendamiseks, tehes Ukraina saatkonnale avaldused 12.06.2022 ja 12.07.2022. PPA väide, et Ukraina saatkonna 26.07.2022 kirja kohaselt pole kaebaja Ukraina kodanik, on paljasõnaline, kuna seda kirja pole otsusele lisatud. Varjupaigamenetluses on tavapärane, et taotlejal pole võimalust esitada dokumentaalseid tõendeid. Ilmselgelt esineb kaebajal erilise olukorra tõttu tõendamisraskusi. PPA jättis täitmata oma uurimiskohustuse. PPA tõlgendas kaebaja väiteid kodakondsuse kohta tema kahjuks. Isikusamasuse väljaselgitamine on eelkõige PPA kohustus. Kaebajale ei saa ette heita, et ta tuli Eestisse ebaseaduslikult, kuna tagakiusamise eest põgenemise puhul on see mõistetav. Kaebaja ütluste väidetava üldisuse ja vastuolulisuse põhjuseks on PPA puudulik küsitlustehnika. Menetleja jättis kaebaja vastused täpsustavate küsimustega selgitamata. PPA otsus on ebaselge ja põhjendamispuudustega. Kaebaja taotles kaitset põhjusel, et teda kutsuti sõtta. Kui PPA peab teda Venemaa kodanikuks, siis oleks PPA saanud analüüsida pagulase staatust sellest aspektist lähtuvalt. PPA ei selgitanud kaebajale antud fakti olulisust varjupaiga küsimuses. Ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja suure tõenäosusega kuulub mobiliseerimisele. Seega seondub tema tagakiusamine sõjaväekohustuse täitmisega. Venemaa sõjavägi paneb toime sõjakuritegusid ning kaebaja ei soovi neis osaleda. Sissesõidukeeld pole põhjendatud ja seda saanuks humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta. Venemaa-Ukraina sõja tõttu puudub igasugune kindlus ning kaebajale peaks jääma võimalus turvaliselt emigreeruda ja uuesti kaitset taotleda.
4.Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kaebaja ei teinud kõike endast mõistlikult olenevat, et hankida dokumente ja tõendada oma kodakondsust. 26.10.2022 peetud vestlusel selgitas kaebaja, et kuigi ta vabastati PPA kinnipidamiskeskusest 2022. aasta augustis, oli ta vestluse toimumise ajaks käinud Ukraina saatkonnas vaid ühel korral, kuid teda ei võetud vastu ning soovitati tulla teisel päeval. Teist korda ei olnud kaebaja Ukraina saatkonda enam pöördunud. Ei ole usutav, et isik, kes on enda sõnul terve elu elanud Ukrainas ja üles kasvanud Mariupoli linnas, ei ole võimeline kirjeldama enda kodupiirkonda. Kui tegemist on Venemaa kodanikuga, siis tulenevalt rahvusvahelise kaitse menetluse konfidentsiaalsusest ei saaks PPA kaebaja andmeid Venemaa saatkonnale avaldada. PPA ei järeldanud varjupaigasüsteemi kuritarvitust üksnes sellest, et kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult, vaid koosmõjus asjaoludega, et kaebaja ei teinud Venemaal midagi selleks, et omale uus dokument muretseda ning kaebaja esmane põhjendus varjupaiga taotlemise kohta oli soov pöörduda Ukraina saatkonda Eestis, hankida pass ning minna edasi USA-sse. Kaebaja ei too esile ühtegi asjaolu, milliste kaebaja vastuste kohta ei ole menetleja esitanud täpsustavaid küsimusi.
5.Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõustus PPA 24.01.2023 otsuses märgitud põhjendustega. PPA otsus põhineb välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 201 punktidel 2, 3 ja 7. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel teadvalt ebaõigeid andmeid ja andis ebaõigeid seletusi tema taotluse menetlemisel olulistes küsimustes. Näiteks kaebaja XX.XX.XXXX allkirjastatud isikuandmete ankeedi kohaselt on tema emakeel vene keel, kuid ta räägib, loeb ja saab aru ukraina keelest. Ka 27.07.2022 vestlusel kinnitas kaebaja, et oskab ukraina keelt. PPA korraldatud 26.10.2022 ärakuulamisel, kuhu PPA kaasas Skype ́i teel ukraina keele tõlgi, selgus, et kaebaja ei mõista ukraina keelt. Kaebaja selgitas, et tema perekonnas ja Mariupolis üldisemalt räägiti vene keelt, ukraina keeles teab ta mingeid sõnu ja on alati öelnud, et põhiliselt räägib ta vene keelt. Kohtu hinnangul ei selgita eelnev aga seda, miks kaebaja varasemalt kinnitas, et ta oskab ukraina keelt ning räägib, loeb ja saab aru.
3(12)
3-23-359 Kaebaja oleks võinud PPA-le öelda, et ta praktiliselt ukraina keelt ei oska, kuid selle asemel andis ta teadvalt ebaõigeid seletusi. PPA on otsuses põhjendatult käsitlenud kaebajale väidetavalt 2014. aastal väljastatud Ukraina sisepassi ning selle kasutamist. Ukraina sise- ja välispassi kohta leitud informatsiooni ja kaebaja seletusi kõrvutades selgus, et kaebaja 2014. aasta sisepass ei saanud olla kehtiv 2022. aastal Ukrainast lahkudes (kuna alaealisele väljastatakse sisepass 4 aastaks ja kaebaja oleks pidanud selle välja vahetama) ja lisaks on Ukrainast lahkumiseks vajalik välispass. Kuigi Ukraina vastu algatatud sõja alguses lubati ukrainlastel riigist lahkuda ka sisedokumentide alusel, siis ei ole usutav, et kaebaja kui väidetava Ukraina kodaniku mittekehtiv sisepass sobis kaebaja lubamiseks Venemaale. Kaebaja on andnud ebaõigeid andmeid ja seletusi tema isiku ja päritolu ning seeläbi ka kodakondsuse kohta. Kaebaja ei osanud Mariupolit kirjeldada, kuigi väitis, et on sealt pärit. Kaebaja kinnitas, et oskab ukraina keelt ja et on rahvuselt ukrainlane, kuid tegelikult tema vanemad olid venelased. Ukraina kodanikuks olemise kohta ebaõigete seletuste andmisele viitavad selgelt ka Ukraina saatkonna 27.06.20227 ja 26.07.20228 vastused, mille kohaselt ei ole kaebajat Ukraina kodanike nimekirjas ja puudub teave tema Ukraina kodanikuks olemise kohta. Seejuures olid PPA XX.XX.XXXX e-kirjas, millele Ukraina saatkond 27.06.2022 vastas, toodud kaebaja väidetavate vanemate nimed ning sünniajad, mis suurendas tõenäosust, et kui kaebaja tõesti on Ukraina kodanik, siis vanemate andmete kaudu oleks Ukraina ametiasutused suutnud selle tuvastada. Kohus nõustus PPA järeldusega, et vastavalt VRKS § 201 punktile 3 on põhjendatud alus arvata, et taotleja on dokumendi või muu tõendi, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isiku või kodakondsuse, hävitanud või sellest vabanenud. Põhjendatud aluse VRKS § 201 punkti 3 kohaseks arvamuseks annavad kaebaja vastuolulised ütlused Ukrainast lahkumise, Venemaale minemise, kaebaja päritolu ja kodakondsuse kohta, mis mh ei ühti Ukraina saatkonna vastustega. Kohus mõistab PPA otsuse järeldusi selliselt, et kuna kaebaja tegelikult ei ole Ukraina kodanik, kuid ta soovis Eestis Ukraina kodanikuna esineda, siis tõenäoliselt ta ise vabanes dokumendist (või ka lihtsalt ei võtnud seda kaasa), mis Ukraina kodanikuks olemist ei kinnitanud. Rahvusvahelise kaitse menetluses on oluline roll isiku seletuste usutavuse ja loogilisuse hindamisel. Seetõttu oli PPA poolt põhjendatud hinnata vähetõenäoliseks seda, et kaebaja lahkus sõja puhkemisel 25.02.2022 Ukrainast Venemaale töötamise eesmärgil, jäi Ukraina passi alusel Venemaale tööle ning pass varastati Moskvas ära. Ka kohtule ei ole usutav, et Ukraina kodanik, kelle riigi vastu Venemaa 24.02.2022 sõda alustas, lahkub järgmisel päeval vabatahtlikult agressorriiki Venemaale selleks, et töötada ning jääda sinna 3,5 kuuks. Täidetud on VRKS § 201 punkti 7 eeldus, et taotleja on saabunud Eestisse ebaseaduslikult. Kaebaja oleks saanud kaitset paluda piiril, kuid selle asemel sisenes ta riiki ebaseaduslikult. VRKS § 201 eeldus, et taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada, on samuti täidetud. Kaebaja püüdis kohtu hinnangul Ukraina sõja argumenti kasutades pääseda Euroopa Liidu riiki ja liikuda siit edasi, ehkki tegelikult on ta tõenäoliselt Venemaa kodanik, kes ei vaja kaitset. Seda kinnitab ka 13.06.2022 avaldus rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumise kohta, milles kaebaja soovis Venemaale naasta. Hiljem otsustas ta ümber, kuna Eestis saab eesti ja inglise keelt õppida ja uusi oskusi omandada. Kohus nõustub PPA-ga, et on haldusorganina täitnud oma uurimiskohustuse ega ole kaebajale pannud põhjendamatult ranget tõendite esitamise kohustust, menetlus ei ole olnud puudulik ega viidud läbi haldusmenetluse põhimõtteid rikkudes. PPA on heitnud kaebajale ette, et ta pole pingutanud, et tõendeid ja dokumente (isikut tõendavat dokumenti) hankida. PPA rahvusvahelise kaitse grupp tegi 03.08.2022 ettepaneku kaebaja 4(12)
3-23-359 kinnipidamiskeskusest vabastada, et ta saaks ise Ukraina saatkonnast taotleda enda tuvastamist. Kaebaja selgitas 26.10.2022 vestlusel, et ühel korral ei võetud teda saatkonnas vastu ja rohkem ei julgenud ta sinna minna, hirmus et ta saadetakse Ukrainasse sõdima. Kohtu hinnangul on hirm Ukraina saatkonna ees otsitud argument. Kaebaja eesmärk Eestisse tulemisel oli tema sõnul Ukraina saatkonnast passi taotleda, enne kaebaja vabastamist kinnipidamiskeskusest oli PPA kaebajaga seoses saatkonnaga suhelnud ja edastanud kaebaja avalduse(d) ning ühel korral kaebaja käis saatkonnas. Kaebaja Ukraina kodanikuks olemine pole tõendatud. Seega ei pidanud PPA tegelema põhjalikumalt küsimusega, kas anda talle kui Ukraina kodanikule kaitse. Juhtumi asjaolusid arvestades olid menetlus ja kaebaja ärakuulamine, sh esitatud küsimused, piisavad. Kaebaja väited, et PPA küsitlustehnika oli puudulik, jäävad liiga üldiseks. Kaebaja ei ole täpsustanud, mida PPA küsitlemisel valesti tegi või tegemata jättis. Kuigi PPA-l lasub rahvusvahelise kaitse menetluses asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus, peab rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjendused ning kaitse vajaduse olemasolu kinnitavad asjaolud esmajoones esitama taotleja ise (VRKS § 11 lg 2). Lisaks, ehkki kaebaja väitis end olevat Ukraina kodanik, siis märgib ta kaebuses vastuoluliselt, et Venemaa kodanikuks pidamise korral oleks PPA-l tulnud analüüsida tema kui Venemaa kodaniku mobiliseerimise ohtu. PPA ei pea rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses hindama hüpoteetilisi olukordi ning mõtlema ise isiku kaitsevajadust välja. Haldusmenetluses kaebaja eelnevale ei tuginenud ning seega ei pidanud PPA seda käsitlema. Kui ka HKMS § 158 lg-st 31 lähtuvalt hinnata väidet alles kohtumenetluses ja kohtuotsuse tegemise aja seisuga, siis ei anna see alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja hirm on hüpoteetiline, sh ei väida kaebaja, et talle kui Venemaa kodanikule oleks üldse antud mobiliseerimiskutse või -käsk. Koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine on VSS § 74 lg 2 kohaselt 5-aastase sissesõidukeelu eelduseks. Eeldused sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemiseks olid täidetud ja PPA on VSS § 72 lg 2 rakendamisel teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt (HKMS § 158 lg 3). Raskendavaks asjaoluks on, et kaebaja ei ole teinud endast mõistlikult olenevat, et aidata tema isikut (ja kodakondsust) tuvastada. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonnavõi eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. Selliseid asjaolusid ei esine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kaebaja ei nõustu halduskohtu ja PPA järeldusega, et kaebaja esitas valeinformatsiooni ukraina keele valdamise kohta. Kaebaja käest pole täpsustatud, mis tasemel ta ukraina keelt valdab. Kaebaja keeleoskust oleks pidanud põhjalikumalt uurima. PPA on üritanud seda teha, kutsudes kaebaja ärakuulamisele ukraina keele tõlgi. Samas on PPA jätnud arvesse võtmata võimaluse, et näiteks ei saanud kaebaja konkreetsest tõlgist aru. Võimalik, et tõlgi kõne oli kaebaja jaoks liiga kiire või mingi muu asjaolu takistas arusaamist. Näiteks on kaebaja ärakuulamisel selgelt väljendanud, et ta ei kuule tõlki. Vene keel on Mariupolis laialt levinud ja kasutusel. Valdav enamus elanikkonnast räägib vene keelt. Seejuures on usutav, et isegi olles Ukraina kodanik, ei oska kaebaja piisavalt heal tasemel kodakondsusjärgse riigi riigikeelt. Isegi kui kaebaja ei oska ukraina keelt sellisel tasemel, et selgitada oma rahvusvahelise kaitse aluseks olevaid asjaolusid ja esimesest sõnast saada tõlgist aru, siis ei ole see määrav kaebaja kodakondsuse küsimuses.
5(12)
3-23-359 Kohus asus seisukohale, et kaebaja andis 2014. a väljastatud sisepassi kohta teadvalt ebaõigeid seletusi. Kohtu poolt viidatud artiklist nähtub, et Ukraina piirivalve pressiesindaja AD selgitas, et sõjategevuse piirkondadest pärit isikute suhtes saab passi puudumisel teha eriotsuseid, kuid need on erandlikud. Mida see täpsemalt tähendab, AD ei selgitanud, kuid arvestades et kaebaja lahkus Ukrainast sõja esimestel päevadel, siis ei ole välistatud, et eriotsused võisid seisneda ka selles, et isikud lubatakse üle piiri sisedokumendi alusel, mis on kaotanud kehtivuse. Kõik selgitused, mida on kaebaja andnud haldusmenetluse raames oma kodakondsuse tõendamiseks, on PPA tõlgendanud kaebaja kahjuks. Tõendite ja selgituste ebapiisavus ei tähenda, et kaebaja on andnud valeandmeid. Kaebajalt nõutakse tõendite esitamist, mida tal ei ole, kuid mille kohta on kaebaja andnud selgitusi. Kaebaja hirm Ukraina saatkonna ees ei ole hirm konkreetse riigiasutuse ees. Kaebajal on hirm peamiselt selle ees, et ta saadetakse sõtta. Kaebaja taotleb rahvusvahelist kaitset mh põhjusel, et teda kutsuti sõtta, kuid ta keeldus. PPA ja halduskohus on märkinud, et kaebaja on tõenäolisemalt Venemaa kodanik. Rahvusvahelise kaitse raames arutatava kodakondsuse küsimuses ei tohi kohus ega PPA oma väidetes spekuleerida. Kaebaja hinnangul on ta piisava põhjalikkusega selgitanud, milles seisneb PPA rikkumine. Kontroll PPA tegevuse õiguspärasuse üle on halduskohtu ülesanne. Kaebaja hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et suure tõenäosusega kaebaja mobiliseeritakse. Selline kahtlus pidi tekkima ka PPA ametnikul. Olukorras, kus PPA on ise oma otsuses jõudnud järeldusele, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset ei Ukraina ega Venemaa eest, on meelevaldne sedastada, et PPA ei pea hindama hüpoteetilisi olukordi. PPA järeldusest tulenevalt ei ole tegemist hüpoteetilise olukorraga, vaid kaebaja kaitsevajaduse alusega, mida PPA on oma otsuses käsitlenud pealiskaudselt. Kui kaebaja peaks lahkuma Venemaa Föderatsiooni, siis tal ei ole võimalust ületada piiri märkamatult. Eesti on Venemaa Föderatsiooni jaoks ebasõbralik riik ning kaebaja seotus Eestiga tuvastatakse kohe, millele järgneb tagakiusamine. Kaebaja hinnangul ei saa siinsel juhul pidada proportsionaalseks 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et rahvusvahelise kaitse menetluses oma isiku tuvastamisele kaasa aidata. Kaebaja pole varjupaiga menetlust takistanud ega sellest kõrvale hoidnud ega muul viisil pahatahtlikult käitunud. Kaebaja hinnangul pole põhjendatud järeldus, et kui kaebaja ei ole psühholoogiteenust kasutanud, siis ta seda ei vaja. Psühholoogiteenuse vajaduse hindamine ei ole kohtu ega PPA pädevuses.
7.PPA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohtu otsus on põhjendatud. 30.06.2023 saabus PPA-le Saksamaa Bundesamet für Migration und Flüchtlinge Dublini osakonna vastuvõtmispalve Saksamaal rahvusvahelist kaitset taotlenud isiku kohta. Edastatud dokumentidest nähtub, et väidetava Ukraina kodaniku X näol on tegu Venemaa Föderatsiooni kodaniku Q-ga, sünniajaga XX.XX.XXXX, sünnikohaga XXX. Kaebaja on teadvalt esitanud ebaõigeid andmeid ning tema väiteid enda isiku ja asjaolude kohta ei saa pidada usaldusväärseks. X ja Q samaks isikuks olemist kinnitab Euroopa Liidus kasutatav varjupaigataotlejate sõrmejälgede võrdlemise süsteem EURODAC. Fotodelt joonistuvad välja mitte ainult sarnasused näojoontes, vaid ka sünnimärkide asukohad ning alumise huule all olev arm. Asjaolu, et kaebaja esindajale on kaebaja asukoht teadmata ning tal ei ole õnnestunud saada kaebajaga ühendust, koosmõjus asjaoluga, et Saksamaa tagasivõtmispalvest nähtuvalt kaebaja 6(12)
3-23-359 reisiteekond Saksamaale on ebaselge, viitab, et kaebaja puhul on tegu isikuga, kelle sooviks on kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi. Kaebaja kinnitus ukraina keele valdamise kohta temaga 27.07.2022 peetud vestlusel on ilmselges vastuolus kaebajaga 26.10.2022 peetud vestlusel kaebaja väitega, et ukraina keeles teab ta „mingeid sõnu.“ Etteheide, et 26.10.2022 vestlusel kaebaja tõlki ei kuulnud ning PPA tõlgendas olukorda enda äranägemise järgi, on alusetu. 26.10.2022 vestlusele kaasas PPA ukraina keele tõlgi. Enne vestluse algust tutvustatakse rahvusvahelise kaitse taotlejatele tõlgi vahendusel vestluse eesmärki ning ütluste andmisega seonduvaid õigusi ja kohustusi. Vestluse helisalvestiselt on kuulda (00:00:00–00:01:20), et vestluse sissejuhatavas osas, reageerib kaebaja jaatavalt tõlgi vahendatud ukrainakeelsele infole, kuid kohe kui kaebajalt küsitakse, kas ta saab tõlgist piisavalt aru, väidab kaebaja, et ta ei saa aru ning ei kuule. Tõlk kordab küsimust aeglaselt veel kaks korda. Vestluse sissejuhatavas osas ning pärast vestluses vene keelele üleminekut kaebaja ei kurda, et ta tõlki ei kuule. Seetõttu pole usutav, et kaebaja ei kuulnud ainult ühte tõlgi poolt vahendatud küsimust ja selle kordamist. Asjas esineb piisavalt tõendeid, mis kumulatiivsel hindamisel räägivad kaebaja usaldusväärsuse kahjuks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Rahvusvahelise kaitse taotlus
9.Ringkonnakohus võtab vastu PPA 31.07.2023 menetlusdokumendile lisatud uued tõendid (26.10.2022 vestluse helisalvestis, isiku XX.XX.XXXX kinnipidamise protokoll ning EURODAC-i XX.XX.XXXX vastus), sest need dokumendid on vastustaja väidete tõendamiseks asjakohased.
10.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C465/07, C-285/12 ja C-542/13). VRKS § 201 järgi loetakse taotlus selgelt põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja põhjendused ei ole seotud VRKS § 20 lg-s 1 nimetatud asjaoludega (s.o asjaoludega, mille puhul saab isiku kvalifitseerida rahvusvahelise kaitse saajaks) või see on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb vähemalt üks nimetatud 7(12)
3-23-359 paragrahvis loetletud üheksast alusest, sh kui taotleja on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid, on andnud ebaõigeid seletusi, on teadvalt jätnud esitamata andmeid või andmata seletusi, mis on tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel olulised, või on teadvalt esitanud valedokumente (p 2); on põhjendatud alus arvata, et taotleja on dokumendi või muu tõendi, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isiku või kodakondsuse, hävitanud või sellest vabanenud (p 3); kui taotleja on saabunud Eestisse ebaseaduslikult või viibinud ebaseaduslikult Eesti territooriumil või ei ole esimesel võimalusel esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust (p 7). Kui taotlus on põhjendamatu, teeb PPA otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (VRKS § 20 lg 2).
11.Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus õigesti tagasi lükatud. Ka apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsugusele järeldusele jõudmiseks. Asjas kogutud tõendid kogumis ei toeta kaebaja väidete usutavust.
12.Kaebaja väitel on ta Ukraina kodanik, kes põgenes sõja eest. Ta tuli Eestisse, et taotleda Ukraina saatkonnast passi ja liikuda edasi Ameerika Ühendriikidesse (dtl 12). Samas nähtub ringkonnakohtule 30.06.2023 ja 31.07.2023 esitatud menetlusdokumentidest, et kaebaja on tema RÕA korras määratud esindajale ja PPA-le teadmata ajal Eestist lahkunud, liikunud Saksamaale ning avaldanud seal soovi rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks. Nimelt saabus 30.06.2023 PPA-le Saksamaa tagasivõtmispalve Saksamaal rahvusvahelist kaitset taotlenud isiku kohta. Edastatud dokumentidest nähtub, et ennast Ukraina kodaniku Xna esitlenud isiku näol on tegu Venemaa Föderatsiooni kodaniku Q-ga, sünniajaga XX.XX.XXXX, sünnikohaga XXX. 06.07.2023 seisukohas kinnitas kaebaja esindaja, et ta pole saanud infot kaebaja Eestist lahkumise, väljasaatmise või viibimiskoha muutumise kohta ning kaebaja tegelik asukoht on esindajale teadmata. Samuti pole esindajal õnnestunud kaebajaga ühendust saada. Ringkonnakohtu hinnangul puudub praegusel juhul mõistlik alus kahelda selles, et X ja Q on sama isik. Saksamaa Bundesamet für Migration und Flüchtlinge Dublini osakonna vastuvõtmispalve (dtl 299-301) ja EURODAC vastusest (dtl 302) nähtub, et tegemist on sama isikuga, kelle sõrmejäljed registreeriti Eestis XX.XX.XXXX. Dublini osakonna poolt edastatud fotost (dtl 303) nähtub märkimisväärne sarnasus näojoontes ning sünnimärkide ja armide paigutuses. Järelikult on kaebaja esitlenud Saksamaal end teise isikuna (Venemaa kodaniku Q-na). Need asjaolud, koosmõjus kaebaja menetluses esitatud varasemate väidete vastuolulisusega, seavad ilmselge kahtluse alla kaebaja ütluste õigsuse ja usaldusväärsuse, sh kaebaja ütlused enda isikuandmete kohta.1
13.Apellatsioonkaebuse etteheited, et vastustaja on tõlgendanud kaebaja väiteid vaid kaebaja kahjuks, pole põhjendatud. Rahvusvahelise kaitse menetluses omab olulist kaalu taotleja enda kaasaaitamiskohustus ja tema üldine usaldusväärsus ning selgituste usutavus. Kaebaja ütlused on menetluses olnud väheveenvad ja vastuolulised. Muu hulgas on kaebaja esitanud vastuolulisi väiteid ukraina keele oskuse ja oma päritolukoha kohta. Need väited omavad praegusel juhul tähtsust kaebaja väidete üldise veenvuse ja usaldusväärsuse hindamise kontekstis.
14.Apellatsioonkaebuse etteheide, et keegi pole kaebaja käest täpsustanud, mis tasemel ta keelt valdab, pole põhjendatud. Kaebaja on isikuandmete ankeeti allkirjastades kinnitanud, et räägib, loeb ja saab aru ukraina keelest. Rääkimine, lugemine ja keele mõistmine ei ole ringkonnakohtu hinnangul mõistlikult võttes samastatav vaid mõne sõna valdamisega. On usutav, et inimene võib teatud juhtudel oma keeleoskust üle hinnata, kuid praegusel juhul tunnistas kaebaja ka ise 26.10.2022 vestluses PPA-ga, et mõistab ukraina keeles vaid üksikuid sõnu, kuid ukraina keelt rääkimise ja arusaamise tasemel (nagu ta oli PPA-le XX.XX.XXXX esitatud andmetes väitnud) selgelt ei valda. Kaebaja võis esialgu esitada valeandmeid ukraina keele valdamise kohta Ringkonnakohus tähistab siiski käesoleva kohtuotsuse tekstis kaebaja isikut nimekuju ja sünniajaga, mille ta on oma kohtukaebuses märkinud.
8(12)
3-23-359 selleks, et näidata enda suuremat seotust Ukrainaga, tõenäoliselt eelduses või lootuses, et tema väidet ei kontrollita ukraina keele tõlgi osalusel.
15.Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt ei pruukinud kaebaja kuulda tõlki või ei pruukinud aru saada konkreetse tõlgi diktsioonist, on väheveenvad. Apellant neid väiteid ei põhjenda ega väida, et kaebaja ka tegelikult tõlki ei kuulnud või ei mõistnud tõlgi diktsiooni. Väited on esitatud hüpoteesidena. Kaebaja justkui loetleks võimalikke juhtumeid, millal inimesed üldiselt võivad keelest mitte aru saada. Samas on apellatsioonkaebuses esitatud väide, et X ukraina keele oskus on madal või oskab ta seda baastasemel, vastuolus X poolt 26.10.2022 vestluses esitatud kinnitusega, et ta oskab ukraina keeles vaid üksikuid sõnu. Ringkonnakohus märgib, et üksikuid ukrainakeelseid sõnu võib tunda ka Venemaalt pärit isik, nii nagu eestlane võib teada mõningaid naaberrahvaste, nt läti- või soomekeelseid sõnu. Kuid juhul, kui isik väidab, et ta loeb ja räägib teatud keeles, ei saa tema keeleoskus piirduda mõne sõna valdamisega. Siinkohal ei soovi ringkonnakohus väita, et iga Ukrainas elav vene emakeelega isik (iseäranis Mariupoli kandis) peaks tingimata valdama ukraina keelt, kuid praegusel juhul on isik ise otsesõnu kinnitanud, et räägib, loeb ja saab aru ukraina keelest. Kontrollimisel osutus aga kaebaja see väide valeks.
16.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et kaebaja on esitanud ukraina keele valdamise kohta ebaõigeid selgitusi. See, kogumis kaebaja teiste väidete abstraktsusega ja võimetusega oma väiteid täpsustada, põhistada (sh, miks kaebaja ei tea, mis andmed on märgitud Ukraina sisepassi; miks kaebaja ei oska kirjeldada Mariupolit või piirkonda, kus ta elas; miks ta esitas vastuolulisi andmeid sellest, mis koolis ta käis ja mis aadressil ta Ukrainas elas ning kas ta omas sissekirjutust) viitavad kogumis kaebaja esitatud andmete ebausaldusväärsusele.
17.Muu hulgas ei selgita kaebaja ka apellatsioonkaebuses, kuidas tal lubati Ukraina-Venemaa piiri ületada 25.02.2022 Ukraina kehtetu sisepassiga. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja järgmist: „Kohtu poolt viidatud artiklist nähtub, et Ukraina piirivalve pressiesindaja AD selgitas, et sõjategevuse piirkondadest pärit isikute suhtes saab passi puudumisel teha eriotsuseid, kuid need on erandlikud. Mida see täpsemalt tähendab AD ei selgitanud, kuid arvestades, et kaebaja lahkus Ukrainast esimestel sõjapäevadel, siis ei ole välistatud, et „eriotsused“ võisid seisneda ka selles, et isikud lubatakse üle piiri ka sisedokumendi alusel, mis on kaotanud kehtivuse.“ Olukorras, kus kaebaja väidab, et ta põgenes Ukrainast seetõttu, et ta kutsuti sõtta, on ringkonnakohtu hinnangul väheusutav, et teenistusse kutsutud inimene lubati eriotsuse alusel üle piiri. Samas kaebaja ei väida, et tema suhtes selline eriotsus tehti.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väited sellest, et ta tuli vabatahtlikult tööle Venemaale päev pärast Ukraina ründamist ning et tema pass varastati Moskvas ära, on väheveenvad. Need on osalt ka vastuolus kaebaja väidetega, mille kohaselt põgenes ta Ukrainast, sest ta kutsuti sõtta. Isegi kui kaebaja pass varastati Moskvas ära, nii nagu kaebaja väidab, ei selgita see kaebaja edasist käitumist. Näiteks, miks kaebaja ei teinud Venemaal midagi selleks, et uus dokument muretseda, miks otsustas tulla Eestisse ebaseaduslikult eesmärgiga siinset Ukraina saatkonda külastada ja miks, kui tal oli võimalus Ukraina saatkonda Eestis minna, tegi ta seda vaid üks kord. Kaebaja väide, et ta ei julgenud Ukraina saatkonda teist korda minna, sest ta kardab sõtta saatmist, on vastuolus kaebaja selgitusega, et ta tuli Eestisse selleks, et Ukraina saatkonnast endale kaotatud passi asemele isikut tõendavat dokumenti taotleda.
19.Halduskohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud PPA otsuse kujunemist ning ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vigu ei PPA ega halduskohtu otsusest. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu kohtu poolt tõendite hindamise ning õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise
9(12)
3-23-359 tulemusel tehtud järeldustega, ei tähenda, et halduskohus oleks rikkunud menetlusõigust või vääralt kohaldanud materiaalõigust.
20.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et ta on täitnud kaasaaitamiskohustuse korrektselt. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja järeldustega ega korda neid. Kaebaja menetlustes esitatud selgitused on olnud väheveenvad, kohati vastuolulised ja puudulikud. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja arvamus, et ta on omapoolsed selgitused esitanud ning PPA on liialt rangelt nõudnud temalt tõendite või selgituste esitamist.
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul, juhtumi asjaolusid arvestades, olid menetlus ja kaebaja ärakuulamine, sh esitatud küsimused, piisavad. Kuigi kaebaja heidab PPA-le ette puudulikku küsitlustehnikat ning seostab seda asjaoluga, miks kaebaja ei ole saanud anda piisavalt loogilisi ja põhjalikke selgitusi, ei ole kaebaja neid selgitusi suutnud esitada ja vastuolusid kõrvaldada ka kohtumenetluses. Halduskohtumenetluses on kaebaja kohustuseks tuua välja kaebuse faktiline põhjendus.
22.Apellatsioonkaebusest ja muudest dokumentidest nähtub kaebaja hirm olla mobiliseeritud sõtta. Seejuures jätab kaebaja ebamääraseks, kas ta on Venemaa või Ukraina kodanik ning kas ta kardab, et teda värbab sõtta Venemaa või Ukraina. Halduskohus on hinnanud kaebaja väiteid, mis seonduvad Venemaale naasmise hirmuga. Samuti on halduskohus hinnanud, kas kaebajal võib olla alust rahvusvahelise kaitse saamiseks olukorras, kus kaebaja hinnangul võib olla oht, et ta mobiliseeritakse Venemaa sõjaväkke. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldustega ega pea neid vajalikuks korrata. Kaebajat ei ole alust tunnustada ei pagulasena ega täiendava kaitse saajana. Lahkumisettekirjutus
23.Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks. VRKS § 25 lg 22 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks.
24.Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 kohaselt tuleb riigil võtta nõuetekohaselt arvesse isiku perekonnaelu ja tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet. PPA on otsuses õigesti leidnud, et olukord Venemaal pole selline, mis tooks kaasa väljasaatmise keelu VSS § 171 (mittetagasisaatmise põhimõte) järgi. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis välistanuks lahkumisettekirjutuse tegemise. Venemaa piiri ületades saab Venemaa võimudele küll teatavaks, et isik on viibinud välismaal, kuid kohtul puudub üldteadaolev teadmine, et see toob kaasa automaatselt piinamise või surmanuhtluse ohu VSS § 171 mõistes. Venemaa piirid ei ole veel täielikult suletud ning tema kodanike viibimine välisriikides, sh NATO riikides, ei ole tavapäratu. Kaebaja väide teda piiriületamisel tabava ohu kohta on abstraktne ning sellega seoses ei ole viidatud päritolumaa informatsioonile, mis võimaldaks seda väidet kontrollida. Halduskohus analüüsis Venemaale naasmise ohte pagulasseisundi kontekstis ning jõudis põhjendatud järeldusele, et kaebaja puhul reaalne oht puudub. Sissesõidukeeld
25.Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus ning kaalutlused on iga juhtumi puhul erinevad. VSS § 74 lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41). Sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata humaansetel kaalutlustel (lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3). Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 10(12)
3-23-359 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje.
26.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja kaalutlusotsuse kujunemist vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt analüüsis PPA sissesõidukeelu kohaldamist ning ei määranud automaatselt selle pikkuseks viis aastat VSS § 74 lg 2 alusel. Sellega täitis PPA VSS § 74 lg-st 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-st 2 ja põhjendustest 14 tuleneva nõude kaaluda keelu kestuse määramisel hoolikalt kõiki üksikjuhtumi olulisi asjaolusid. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise VSS § 74 lg 3 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud sissesõidukeeld piisavalt põhjendatud ning halduskohus leidis õigesti, et see on antud kaalutlusja hindamisvigadeta. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus oli selgelt põhjendamatu. Kaebaja ületas Eesti välispiiri ebaseaduslikult ja ei esitanud rahvusvahelise kaitse saamise menetluses tõeseid andmeid. Samuti puuduvad kaebajal kaitsmisväärsed sidemed ja huvid nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Seetõttu pole PPA kaebajale 5-aastase kehtivusajaga sissesõidukeelu määramisel kaalutlusõiguse piire ületanud. Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-16-2088, p 18), mistõttu hilisemaid asjaolusid ei saa arvesse võtta.
27.Viieaastase sissesõidukeelu kehtestamist õigustab oluline avalik huvi tagada, et rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi ei kuritarvitataks. Kuigi tegemist on liikumisvabadust piirava instrumendiga, ei ole riive ebaproportsionaalne. Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Sellest tulenevalt peab riigil olema võimalik piirata välismaalase riiki sisenemist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu. Sisenemiskeelu kehtestamise eesmärk on anda riigisisestele tagasisaatmise meetmetele üleeuroopaline mõju. Sissesõidukeeld kujutab endast Euroopa Liidu tagasisaatmispoliitika tõhususe suurendamise vahendit, tagades, et pärast kolmanda riigi kodaniku väljasaatmist ei või viimane naasta seaduslikult liikmesriikide territooriumile. Seega on sissesõidukeelu kohaldamisel preventiivne, heidutav mõju.
28.Kaebaja hinnangul pole põhjendatud järeldus, et kui kaebaja ei ole psühholoogiteenust kasutanud, siis ta seda ei vaja. Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi võib isiku väljasaatmine tema tervisliku olukorra tõttu olla keelatud, kuid seda vaid väga erandlikel juhtudel. Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise (vt 13. detsembri 2016. a otsus Paposhvili vs. Belgia (41738/10), p 183; 7. detsembri 2021. a otsus Savran vs. Taani (57467/15), p-d 129 ja 137). Euroopa Kohus on selgitanud, et EL põhiõiguste harta alusel on väljasaatmiskeelu standard sama (vt nt C-562/13 Abdida, p-d 47 jj; C-353/16 MP, p-d 37 jj, C69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 61–66). Kaebaja tervislik seisund ei ole selline, mille tõttu võiks kaebaja väljasaatmine riigist olla keelatud või mille tõttu ei tohiks piirata tema võimalust siseneda Schengeni alale. Kaebaja ei ole füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik. Kaebaja ei ole seda ka väitnud. Seetõttu ei mõjuta kaebaja väidetav võimalik vajadus psühholoogiteenuse järele praegusel juhul kaebaja riigist väljasaatmist või talle sissesõidukeelu kohaldamist. Riigi õigusabi andmise lõpetamine
11(12)
3-23-359
29.Tallinna Halduskohus andis 08.02.2023 määrusega X-le riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Ringkonnakohus leiab, et X-le tuleb lõpetada edaspidi riigi õigusabi andmine.
30.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise lõpetada (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.03.2008 määrus asjas nr 3-2-1-9-08, p 12).
31.PPA teavitas 30.06.2023 ringkonnakohut, et X lahkus Eestist Saksamaale ning avaldas seal soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Saksamaa Bundesamet für Migration und Flüchtlinge Dublini osakond esitas 30.06.2023 PPA-le vastuvõtmispalve, millele PPA vastas 04.07.2023, et võtab isiku tagasi. Üleandmistähtajaks sai kuus kuud. PPA andmetel ei ole isik Eestisse tagasi saabunud (vt PPA 24.08.2023 vastus Tallinna Ringkonnakohtu päringule).
32.Riigi õigusabi andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid kasutataks säästlikult. Kaebaja on riigist lahkunud. VRKS § 252 lg 2 kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud.
33.X on saanud realiseerida oma edasikaebeõigust. Kaks kohtuastet on pidanud kaebust põhjendamatuks. Ringkonnakohus ei näe vajadust, et advokaat peaks jätkama menetluses osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi õigusabi kulusid olukorras, kus isik on Eestist lahkunud ega ole ka oma esindaja jaoks kättesaadav. Esindajale pole samamoodi kontrollitav, kas isik soovib oma kohtuasjaga jätkata. Oma kohtuasja peab ajama iga isik eeskätt ise ning olema selleks kohtule igal ajal operatiivselt kättesaadav (HKMS § 28 lg-d 3 ja 4). Eeltoodu ning VRKS § 252 lg 2 alusel tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada.
34.Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse. Ringkonnakohus teeb selle kohta eraldi määruse. Menetluslikud küsimused
35.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
36.Muud menetlusabi peale riigi õigusabi pole kaebaja saanud, sh menetlusabi kohtulahendi tõlkimiseks. Kaebaja pole teatanud ka oma uutest kontaktandmetest, kuhu tõlge saata. Seetõttu ei tõlgi kohus kohtuotsust vene keelde.
37.Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi (nimed) ja sünniaeg (sünniajad) tähemärkidega. Samuti tuleb välja jätta andmed kaebaja Eestisse saabumise aja kohta.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.