X. X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.01.2023 otsuse nr 12206080045-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks Kaebaja – X. X. (sündinud xx.xx.xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Andrei Krassilnikov
Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
3.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg ning Eestisse saabumise aeg (xx.xx.xxxx) tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 21.06.2023. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb seda
apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ollakse nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 punkt 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X. ületas xx.xx.xxxx ebaseaduslikult Eesti Vabariigi (edaspidi Eesti) ja Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa) vahelise kontrolljoone. X. X. puudusid isikut tõendavad dokumendid. X. X. (edaspidi ka taotleja) esitas xx.xx.xxxx rahvusvahelise kaitse taotluse, millest loobus 13.06.2022. Taotleja avaldas 29.06.2022 uuesti soovi saada rahvusvahelist kaitset ning Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) uuendas menetluse.
2.PPA tegi 24.01.2023 otsuse nr 12206080045-1 (edaspidi 24.01.2023 otsus), millega: 1) luges X. X. rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, taotlust peeti selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 punktide 2, 3 ja 7 alusel; 2) tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg 2 punktide 2 ja 3 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni, mis kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral; 3) kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised:
2.1.Taotlejat pole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Taotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus, sh isiku tuvastamisel ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumisel (VRKS § 11 lg 2 punktid 3, 5, 8), kuid ta ei ole neid kohustusi täitnud. Taotleja tõi xx.xx.xxxx välja, et sündis Ukrainas Mariupolis ja elas seal kuni 25.02.2022, on Ukraina kodanik ja valdab ukraina keelt. Ukraina saatkonna 26.07.2022 kirjast nähtub, et selliste isikuandmetega isik ei ole Ukraina kodanik ja teda ei ole kodanike registris. Ka 27.07.2022 vestlusel nimetas taotleja end ukrainlaseks, Ukraina kodanikuks ja ukraina keelt valdavaks isikuks. Taotleja esitas Ukrainast lahkumiseks erinevaid põhjuseid – esiteks, et ta kutsuti kodumaad kaitsma, kuid ta ei soovinud selles osaleda, ning teiseks, et tal tekkis võimalus Venemaal töötada. Enda sõnul lahkus isik Venemaale Ukraina passi alusel. PPA-le aga ühtegi dokumenti isiku või kodakondsuse tõendamiseks esitada pole. Eelneva põhjal puudub PPA-l kindlus, et taotleja on Ukraina kodanik. On vastuoluline, et terve elu väidetavalt Mariupolis elanud isik pole võimeline mingilgi viisil tõendama oma isikut ega Ukraina päritolu. Isikutuvastuse soodustamiseks tegi PPA rahvusvahelise kaitse grupp ettepaneku taotleja kinnipidamiskeskusest vabastada, kuid taotleja ei otsinud vabaduses oma Ukraina kodakondsusele kinnitust (Ukraina saatkonnast). Arvestades, et tegemist on tuvastamata isikuga, kes saabus ebaseaduslikult Venemaalt ning kelle ütlused on üldised ja vastuolulised, tuleb taotlus lugeda selgelt põhjendamatuks. Taotlus on esitatud rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamise eesmärgil. Taotleja esitas teadvalt ebaõigeid andmeid ja andis ebaõigeid selgitusi oma isiku, päritolu ja kodakondsuse kohta (VRKS § 201 punkt 2); vabanes tõenäoliselt ise dokumendist, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isiku ja kodakondsuse (VRKS § 201 punkt 3); saabus Eestisse ebaseaduslikult (VRKS § 201 punkt 7).
2.2.Taotleja ei vaja täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Taotleja ei ole Ukraina kodanik ja saabus Eestisse Venemaalt, olles seal eelnevalt elanud, mistõttu on tõenäolisem, et ta on Venemaa kodanik. Taotleja on 23-aastane meesterahvas, kes viimati elas ja töötas
2 (14)
Venemaal, kus polnud mingeid probleeme. Taotlejat pole kunagi millegi eest karistatud. Taotleja elu ei oleks Venemaale naastes ohus.
2.3.Taotlejaga peetud 26.10.2022 ja 18.01.2023 vestlused süvendasid PPA kahtlusi taotleja isiku, päritolu ja kodakondsuse kohta. Taotleja polnud võimeline 26.10.2022 vestlusel ukraina keeles rääkima ja kuigi varem nimetas ta end etniliseks ukrainlaseks, siis selgus vestlusel, et tema vanemad olid venelased ja rääkisid vene keelt ning Mariupol on venekeelne linn. Väidetavalt Mariupolist pärit taotleja ei oska välja tuua Mariupoliga seotud objekte ega aadresse. Taotleja väited Ukraina passi kohta on vastuolulised. Taotleja ei ole ise üles näidanud initsiatiivi, et oma isiku ja kodakondsuse tuvastamisele kaasa aidata.
2.4.Esinevad alused teha vabatahtliku täitmistähtajata ehk koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, kuna rahvusvahelise kaitse taotlus on selgelt põhjendamatu (VRKS § 201 punktid 2 ja 3, VSS § 72 lg 2 punktid 2 ja 3). Ei esine selliseid tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid, mis tingiksid isikule lahkumiskohustuse panemata jätmise või kaaluksid üle sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise. Taotlejal on Venemaaga suurem side kui ta välja näitab. Tõenäoliselt on ta Venemaa kodanik, valdab ainult vene keelt ning on Venemaal käinud ja elanud ka varem. Seetõttu on lahkumise sihtriik Venemaa, sinna väljasaatmine pole vastuolus VSS §-s 171 nimetatud põhimõtetega.
2.5.Sissesõidukeeldu tuleb kohaldada 5 aastaks, mis kaasneb vabatahtliku lahkumistähtajata ettekirjutusega. Taotlejal puuduvad lähemad isiklikud, majanduslikud, tervislikud või muud sidemed Eestiga ning teiste Schengeni liikmesriikidega, mis kaaluksid üles sissesõidukeelu kohaldamise. Puuduvad sissesõidukeelu määramist välistavad asjaolud. Ei esine selliseid humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise ning ei ole ka kergendavaid asjaolusid, et sissesõidukeeldu normikohasest vähemaks ajaks kohaldada. Isiku puhul esineb raskendavaid asjaolusid, sest ta ei ole rahvusvahelise kaitse menetluses kaasa aidanud oma isiku tuvastamisele ning ta ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit ega materjali oma ühe või teise väite tõenduseks.
3.X. X. (edaspidi ka kaebaja) esitas 17.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 24.01.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Lisaks esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse juhuks, kui kohus peaks kaebuse rahuldamata jätma. Kaebaja taotleb esialgse õiguskaitse korras, et kohus peataks kohtulahendi jõustumiseni 24.01.2023 otsuse ja lahkumisettekirjutuse kehtivuse ning lahkumisettekirjutuse täitmise.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukohad
4.1.PPA otsus on tehtud mitmeid haldusmenetluse põhimõtteid rikkudes ning materiaalõigust vääralt kohaldades. PPA otsus pole kooskõlas kehtiva õigusega, riivab kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt ning on tehtud kaalutlusvigadega. PPA haldusmenetlus on läbi viidud puudulikult, otsus on meelevaldne, põhjendamatu ja ebaseaduslik, leides, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset Ukraina ega Venemaa eest.
3 (14)
4.2.PPA tuvastas ebaõigesti kaebajal pagulasseisundi puudumise. Seisukoht kaebaja kaasaaitamiskohustuse rikkumisest on väär ja vastuoluline. Kaebaja võttis korduvalt samme, et hankida dokumente oma kodakondsuse tõendamiseks, tehes Ukraina saatkonnale avaldused 12.06.2022 ja 12.07.2022. PPA väide, et Ukraina saatkonna 26.07.2022 kirja kohaselt pole kaebaja Ukraina kodanik, on paljasõnaline, kuna seda kirja pole otsusele lisatud. Kaebaja mõistab tal lasuvat tõendamiskohustust, kuid varjupaigamenetluses on tavapärane, et taotlejal pole võimalust esitada dokumentaalseid tõendeid ja tagakiusu eest põgenenud isikul isegi isikutunnistust. Ilmselgelt esineb kaebajal erilise olukorra tõttu tõendamisraskusi ning PPA on põhjendamatult range, nõudes tõendit, mida kaebajal ei ole.
4.3.PPA jättis täitmata uurimiskohustuse. PPA-le on jäänud kahtlused seoses kaebaja isiku ja kodakondsusega, kuid arusaamatutel põhjustel pole üritatud kahtlusi kõrvaldada ja on tehtud sisuline otsus. PPA koostas ka isiku tuvastamise akti, millel on ametniku allkiri, seega on arusaamatu seisukoht, et isik on tuvastamata. Ei nähtu, et PPA oleks ka ise teinud päringu Ukraina või Venemaa ametiasutustele või muul viisil üritanud tuvastada kaebaja kodakondsust. PPA tegutsemine on valikuline ja valikud ei ole suunatud asja õigele ja õiglasele lahendamisele. PPA tegevus on vastuolus hea halduse põhimõttega. PPA on teinud kõik, et taotlus rahuldamata jätta.
4.4.PPA tõlgendas kaebaja väiteid kodakondsuse osas tema kahjuks. Tegemist on meelevaldse ja vale lähenemisega, mis on vastuolus varjupaigamenetluse regulatsiooni ja üldiste õiguspõhimõtetega. Taotlust peeti selgelt põhjendamatuks mh seetõttu, et isik on tuvastamata, ta saabus ebaseaduslikult Venemaalt ning tema ütlused on üldised ja vastuolulised. Isiku väljaselgitamine on aga eelkõige PPA kohustus, isiku kaasaaitamiskohustus ei vabasta PPA-d sellest. Jääb arusaamatuks, miks on kaebaja isik siiani tuvastamata, kuigi ta on viibinud kinnipidamiskeskuses ning isiku tuvastamine on üks esmasest sammudest, mida PPA ametnik peab tegema. Teiseks ei ole etteheidetav, et kaebaja tuli Eestisse ebaseaduslikult, kuna tagakiusu eest põgenemise puhul on see arusaadav ja loogiline, sellest ei saa järeldada varjupaigasüsteemi kuritarvitamise eesmärki. Kolmandaks, kaebaja ütluste väidetava üldisuse ja vastuolulisuse põhjuseks on üksnes PPA puudulik küsitlustehnika. Uurija jättis kaebaja vastused täpsustavate küsimustega selgitamata.
4.5.PPA ei küsinud ärakuulamisvestlustel ühtegi sisulist küsimust kaebaja taotluse aluseks olevate asjaolude kohta. Uurija tegeles oma arusaamade pealesurumisega. Sisulisi põhjuseid ei analüüsitud ka PPA otsuses. Kaebaja taotles kaitset põhjusel, et teda kutsuti sõtta ja kui PPA peab teda Venemaa kodanikuks, siis oleks PPA saanud analüüsida pagulase staatust sellest aspektist lähtuvalt. PPA ei selgitanud kaebajale antud fakti olulisust varjupaiga küsimuses. Ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja suure tõenäosusega allub mobilisatsioonile. Seega seondub tagakius sõjaväekohustuse täitmisega (VRKS § 19 lg 2 punkt 5). Venemaa sõjavägi paneb toime sõjakuritegusid ning kaebaja ei soovi neis osaleda.
4.6.Seisukoht, et kaebaja esitas taotluse süsteemi kuritarvitamise eesmärgil, on põhjendamata. Arusaamatuks jääb ka, milliste konkreetsete kaebaja ütluste põhjal PPA leiab, et kaebaja ise vabanes enda dokumendist. Samuti konstrueerib PPA oma seisukohta nentides, et on vähetõenäoline, et kaebaja lahkus sõja puhkemise hetkel Ukrainast Venemaale töötamise eesmärgil ning jäi oma Ukraina passi alusel Venemaale tööle ning et pass varastati Moskvas ära. See seisukoht on paljasõnaline ja otsuses puudub igasugune loogiline mõttekäik. Seega on otsus ebaselge ja ilmselgete põhjendamispuudustega.
4 (14)
4.7.Ka täiendava kaitse küsimuses peatus PPA üksnes kaebaja kodakondsuse küsimusel ja tegeles oletustega (et kaebaja on Venemaa kodanik), mis on lubamatu. Venemaa on sõjalises konfliktis. PPA on varjupaigataotlejate tagakiusu kohta Venemaal kogunud informatsiooni puudulikult. Kaebajal ei ole võimalik piiri märkamatult ületada ja seotus „ebasõbralikust riigi“ Eestiga toob endaga tõenäoliselt kaasa tagakiusu.
4.8.Sissesõidukeeld pole põhjendatud ega vajalik, seda tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda. 5aastane sissesõidukeeld pole proportsionaalne. Kaebaja ei ole Eesti riigi jaoks ohtlik isik, kellele tuleks reisimist Eestisse või EL-i ära keelata. PPA välja toodud raskendavad asjaolud on alusetud, kaebaja täitis kaasaaitamiskohustuse. Muus osas puudub igasugune argumentatsioon, miks kaebajat peetakse ebasoovitavaks isikuks ja miks talle peaks sissesõidukeeldu kohaldama. Sissesõidukeelu saanuks humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta. Venemaa-Ukraina kriisi tõttu puudub igasugune kindlus ja prognoositavus ning kaebajale peaks jääma võimalus turvaliselt emigreeruda ja uuesti kaitset taotleda. Kaebaja pole käitunud pahatahtlikult. Meelevaldne ja ülekohtune on seisukoht, et kaebaja ei vaja psühholoogiteenust.
5.Vastustaja seisukohad
5.1.PPA on otsuse tegemisel järginud haldusmenetluse põhimõtteid ning haldusakt on õiguspärane ja see tuleb jätta muutmata. Haldusmenetlus ei olnud puudulik ja otsus tehti olemasolevale teabele tuginedes.
5.2.PPA tuvastas õigesti pagulasseisundi puudumise. Kaebaja tegi küll avaldused Ukraina saatkonnale, kuid ta ei teinud kõike endast mõistlikult olenevat, et hankida dokumente ja tõendada oma kodakondsust. 26.10.2022 peetud vestlusel selgitas kaebaja, et kuigi ta vabastati PPA kinnipidamiskeskusest 2022. aasta augustis, oli ta vestluse toimumise ajaks käinud Ukraina saatkonnas vaid ühel korral, kuid teda ei võetud vastu ning soovitati tulla teisel päeval; teistkordselt ei olnud kaebaja Ukraina saatkonda enam pöördunud. Kaebaja küll väitis, et kartis Ukrainasse saatmist, kuid sel juhul jääb arusaamatuks, kuidas ta varem julges saatkonda minna.
5.3.PPA ei nõustu, et rakendas tõendamiskohustust põhjendamatult rangelt. Praegusel juhul andis PPA kaebajale piisavalt võimalusi enda isiku ja kodakondsuse tõendamiseks ning need ei nõua kaebajalt ebamõistlikke pingutusi. PPA esitas päringu kaebaja kohta Ukraina saatkonnale Eestis; vahendas isiku pöördumist Ukraina saatkonnale Eestis; kaebajale anti võimalus avaldada arvamust Ukraina saatkonnast tulnud vastuse kohta; kaebaja vabastati PPA kinnipidamiskeskusest, et ta saaks iseseisvalt pöörduda Ukraina saatkonda; täiendavalt on PPA andnud kaebajale võimaluse kirjeldada enda kodupiirkonda. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes on enda sõnul terve elu elanud Ukrainas ja üles kasvanud Mariupoli linnas, ei ole võimeline kirjeldama enda kodupiirkonda. Kaebaja ütlused annavad selge indikatsiooni, et ta ei ole Mariupolist pärit. Eelnevat arvestades ei saa nõustuda, et PPA ei üritanud kahtlusi kõrvaldada. Isiku tuvastamise akt on xx.xx.xxxx tehtud isiku enda ütluste alusel, kuid hilisem menetluses kogutud info andis alust kahelda kaebaja ütlustes enda isikuandmete kohta. Olukorras, kus kaebajal pole dokumente ja kogutud info annab alust kaebaja ütlustes kahelda, saab jõuda järeldusele, et isik on lõplikult tuvastamata.
5.4.Kui kaebaja oleks Ukraina kodanik, on mõistetav päringu tegemine Ukraina saatkonnale, kuna Ukraina kodanikel on võimalik sõja tõttu saada Eestis ajutist kaitset. Kui aga tegemist on Venemaa kodanikuga, siis tulenevalt rahvusvahelise kaitse menetluse konfidentsiaalsusest ei
5 (14)
saaks PPA kaebaja andmeid Venemaa saatkonnale avaldada. PPA ei ole tõlgendanud kaebaja väiteid kodakondsuse osas meelevaldselt ja jääb otsuses toodu juurde.
5.5.Kaebaja pole täitnud kaasaaitamiskohustust. Vastustaja ei eita, et kaebaja ei ole esitanud PPAle enda isikut tõendavaid dokumente põhjusel, et tal neid ei ole, kuid vastustaja on seisukohal, et kaebajal oli piisavalt võimalusi hankida endale isikut tõendav dokument. PPA ei järeldanud varjupaigasüsteemi kuritarvitust üksnes sellest, et kaebaja saabus Eestisse ebaseaduslikult, vaid koosmõjus asjaoludega, et kaebaja ei teinud Venemaal midagi selleks, et omale uus dokument muretseda ning kaebaja esmane põhjendus varjupaiga taotlemise kohta oli soov pöörduda Ukraina saatkonda Eestis, hankida pass ning minna edasi USA-sse. Kaebaja ei too esile ühtegi asjaolu, milliste kaebaja vastuste kohta ei ole menetleja esitanud täpsustavaid küsimusi. Üks näide vastuoludest on nt kaebaja ukraina keele oskus ja selgitused Dagestanist pärit meeste rünnaku kohta. Olukorras, kus on ebaselge, millise riigi kodanik kaebaja tegelikult on, ei olegi mõistlik käsitleda taotluse aluseks olevaid asjaolusid enne kaebaja kodakondsuse osas selgusele jõudmist, kuna pole teada, millise riigi eest kaebaja rahvusvahelist kaitset küsib.
5.6.Süsteemi kuritarvitust pole otsuses tõesti selgesõnaliselt põhjendatud. Kuritarvitamisele viitab asjaolu, et kaebaja esmane põhjendus rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta oli soov saada Eestis asuvast Ukraina saatkonnast pass, et seejärel minna edasi USA-sse. Sellise eesmärgi puhul jääb aga arusaamatuks, miks kaebaja ei teinud midagi Venemaal endale uute dokumentide hankimiseks. Otsuses on välja toodud, millised kaebaja ütlused tõendavad PPA seisukohta, et tõenäoliselt vabanes ta ise enda dokumendist. Seletused Ukraina passist ilmajäämise kohta on samuti kahtlustäratavad.
5.7.PPA väidet, et „on tõenäolisem, et kaebaja on tõenäoliselt Venemaa kodanik,“ ei saa tõlgendada selliselt, justkui PPA ei oleks oma väidetes kindel. Puudub alus kahelda Ukraina saatkonnast saadud vastuses ja seega on hirm Ukrainasse sõdima saatmise ees põhjendamatu. Kaebaja pole ka läbinud ajateenistust. Venemaa territooriumil ei toimu sellist konflikti, mis kaebaja elu ohustaks. Jääb ebaselgeks, miks peaks Venemaa ametivõimud taga kiusama Eestis viibinud Ukraina kodanikku. Rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne. Kokkuvõttes kaebaja ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajaks.
5.8.Sissesõidukeeld on proportsionaalne ja PPA jääb otsuses toodu juurde. Kaebaja ei täitnud kaasaaitamiskohustust. Kehtiva sissesõidukeelu olemasolu ei ole takistuseks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisele tulevikus, kui taotluse esitamiseks on olemas alus. PPA otsuses on välja toodud, et Eestis olles kasutas kaebaja psühholoogiteenust vaid PPA kinnipidamiskeskuses ning pärast 2022. aasta augustis kinnipidamiskeskusest vabanemist ei ole kaebaja Vao majutuskeskuses viibides psühholoogiteenuseid vajanud. Asjaolu, et kaebaja ei ole Venemaal psühholoogi abi saanud, ei tähenda, et see oleks kaebajale tahtlikult kättesaamatuks tehtud.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus nõustub PPA 24.01.2023 otsuse 1 põhjendustega neid kõiki kordamata (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 165 lg 2).
7.Vaidluse põhiküsimus on kaebaja isik, päritolu ja kodakondsus. Nimelt kaebaja esitles end PPA-le kui terve elu Ukrainas, Mariupolis elanud ukraina rahvusest Ukraina kodanikku, kuid
Kaebuse lisa 1.
6 (14)
PPA peab menetluses selgunu põhjal kaebajat pigem Venemaa kodanikuks. Eelnevaga seoses vaidlevad pooled ka PPA uurimiskohustuse ning sellele vastanduva kaebaja kaasaaitamiskohustuse üle. Rahvusvaheline kaitse
8.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustada. VRKS § 4 lg-st 1 tulenevalt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu. Kui taotleja ei vasta rahvusvahelise kaitse saamise tingimustele, loetakse taotlus põhjendamatuks ja lükatakse see tagasi (VRKS § 20).
9.VRKS § 201 sätestab, et taotlus loetakse selgelt põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja põhjendused ei ole seotud VRKS § 20 lg-s 1 nimetatud asjaoludega või taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb üks sättes loetletud alustest (kokku 9 punkti). PPA otsus põhineb VRKS § 201 punktidel 2, 3 ja 7, ning kohus nõustub nende eelduste täidetusega. Viide VRKS § 201 punktile 92 otsuse lk-l 4 on kohtu hinnangul ekslik ja sattunud sinna tähelepanematusest, kuna rohkem viidatud punkti otsuses ei käsitleta.
10.Vastavalt VRKS § 201 punktile 2 esitas kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel teadvalt ebaõigeid andmeid ja andis ebaõigeid seletusi tema taotluse menetlemisel olulistes küsimustes.
10.1.Kohus ei pea vajalikuks korrata kõiki PPA otsuses välja toodud vastuolusid kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal esitatud andmetes ning erineval ajal antud seletustes, kuid nende ilmestamiseks võib näidetena esile tuua järgneva. Kaebaja xx.xx.xxxx allkirjastatud isikuandmete ankeedi3 kohaselt on tema emakeel vene keel, kuid ta räägib, loeb ja saab aru ukraina keelest. Ka 27.07.2022 vestlusel4 kinnitas kaebaja, et oskab ukraina keelt (küsimus 16). PPA läbi viidud 26.10.2022 ärakuulamise vestlusel5, kuhu PPA kaasas Skype ́i teel ukraina keele tõlgi, selgus aga, et kaebaja ei mõista ukraina keelt (vt küsimus 1). Kaebaja selgitas, et tema perekonnas ja Mariupolis üldisemalt räägiti vene keelt (küsimus 15), ukraina keeles teab ta mingeid sõnu ja on alati öelnud, et põhiliselt räägib ta vene keelt (küsimus 20). Kohtu hinnangul ei selgita eelnev aga seda, miks kaebaja varasemalt kinnitas, et ta oskab ukraina keelt ning räägib, loeb ja saab aru. Kaebaja oleks võinud kohe PPA-le öelda, et ta praktiliselt ukraina keelt ei oska, kuid selle asemel andis ta teadvalt ebaõigeid seletusi, nagu ta oskaks ukraina keelt (kohtu hinnangul Taotleja ohustab riigi julgeolekut või avalikku korda või ta on nimetatud põhjustel Eestist välja saadetud. Vastustaja 13.04.2023 lisa 1.
Protokoll kaebuse lisa 3.
Protokoll vastustaja lisa 22.
7 (14)
selleks, et näida rohkem Ukraina kodaniku moodi; keeleoskuse osas vt ka PPA otsuse punkte 5.1.1 ja 7). Samuti on PPA otsuse punktis 7 põhjendatult käsitlenud nt kaebajale väidetavalt 2014. aastal väljastatud Ukraina sisepassi ning selle kasutamist. Ukraina siseja välispassi kohta leitud informatsiooni ja kaebaja seletusi kõrvutades selgus, et kaebaja 2014. aasta sisepass ei saanud olla kehtiv 2022. aastal Ukrainast lahkudes (kuna alaealisele väljastatakse sisepass 4 aastaks ja kaebaja oleks pidanud selle välja vahetama) ja lisaks on Ukrainast lahkumiseks vajalik välispass. Kuigi Ukraina vastu algatatud sõja alguses lubati ukrainlastel riigist lahkuda ka sisedokumentide alusel6, siis ei ole usutav, et kaebaja kui väidetava Ukraina kodaniku mittekehtiv sisepass sobis kaebaja riiki lubamiseks Venemaale. Eelnevast järeldub, et kaebaja andis 2014. aastal väljastatud sisepassi kohta teadvalt ebaõigeid seletusi.
10.2.Kohus nõustub PPA otsuse lk-l 4 leituga, et ebaõiged andmed ja seletused on antud kaebaja isiku ja päritolu ning seeläbi ka kodakondsuse kohta. Ebaõiged andmed ja seletused Mariupolist pärinemise (kaebaja ei osanud Mariupolit kirjeldada, PPA otsuse punkt 7, sh punkt 7.9); ukraina keele oskuse; rahvuse (väites, et ta on ukrainlane, kuigi tegelikult tema vanemad olid venelased, PPA otsuse punkt 7.6); elukoharegistreeringu ja kooli (PPA otsuse punktid 7.5, 7.8 ja 7.10) ning passi kohta puudutavad selgelt isiku päritolu ja sellest lähtudes ka kodakondsust. Eelnev on rahvusvahelise kaitse menetluses oluline, sest rahvusvahelise kaitse vajaduse tuvastamiseks on vajalik teada mh isiku päritoluriiki ehk millises riigis toimuva tagakiusu või ohu eest tuleks teda kaitsta (VRKS § 4 lg-d 1 ja 3). Selge viide Ukraina kodanikuks olemise kohta ebaõigete seletuste andmisele on ka Ukraina saatkonna 27.06.20227 ja 26.07.20228 vastused, mille kohaselt ei ole kaebajat Ukraina kodanike nimekirjas ja puudub teave tema Ukraina kodanikuks olemise kohta. Seejuures olid PPA xx.xx.xxxx e-kirjas, millele Ukraina saatkond 27.06.2022 vastas, toodud ka kaebaja väidetavate vanemate nimed ning sünniajad, mis kohtu hinnangul suurendas tõenäosust, et kui kaebaja tõesti on Ukraina kodanik, siis mh vanemate andmete kaudu oleks Ukraina ametiasutused suutnud selle tuvastada.
11.Kohus nõustub ka PPA järeldusega, et vastavalt VRKS § 201 punktile 3 on põhjendatud alus arvata, et taotleja on dokumendi või muu tõendi, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isiku või kodakondsuse, hävitanud või sellest vabanenud. Kohus ei korda PPA otsuses toodud põhjendusi (punkt 5.1.1, lk 5). Vastuseks kaebusele leiab kohus, et PPA otsusest on arusaadav, et põhjendatud aluse VRKS § 201 punkti 3 kohaseks arvamuseks annavad kaebaja vastuolulised ütlused Ukrainast lahkumise, Venemaale minemise, kaebaja päritolu ja kodakondsuse kohta, mis mh ei ühti Ukraina saatkonna vastustega. Kohus mõistab PPA otsuse järeldusi selliselt, et kuna kaebaja tegelikult ei ole Ukraina kodanik, kuid ta soovis Eestis Ukraina kodanikuna esineda, siis tõenäoliselt ta ise vabanes dokumendist (või ka lihtsalt ei võtnud seda kaasa), mis Ukraina kodanikuks olemist ei kinnitanud. Võttes arvesse, et rahvusvahelise kaitse menetluses on oluline roll isiku seletuste usutavuse ja loogilisuse hindamisel (vt ka käesoleva otsuse punkti 15), siis oli PPA poolt põhjendatud hinnata vähetõenäoliseks seda, et kaebaja lahkus sõja puhkemisel 25.02.2022 Ukrainast Venemaale töötamise eesmärgil, jäi Ukraina passi alusel Venemaale tööle ning pass varastati Moskvas ära. Ka kohtule ei ole usutav, et Ukraina kodanik, kelle riigi vastu Venemaa 24.02.2022 sõda alustas, lahkub järgmisel päeval vabatahtlikult agressorriiki Venemaale selleks, et töötada ning jääda sinna 3,5 kuuks.
https://maailm.postimees.ee/7502840/kiiev-ukrainlastel-peab-riigipiiri-uletamiseks-olema-valispass Vastustaja 13.04.2023 lisa 13.
Vastustaja 13.04.2023 lisad 19 ja 20.
8 (14)
12.Lisaks on täidetud VRKS § 201 punkti 7 eeldus, et taotleja on saabunud Eestisse ebaseaduslikult (PPA otsuse punkt 5, lk 5), s.o Eesti ja Venemaa vahelist ajutist kontrolljoont ebaseaduslikult ületades. Pärast seda, kui PPA tabas kaebaja xx.xx.xxxx kell 04.53 Saatse bussipeatusest, avaldas ta kell 10.13 soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks (vt Tartu Halduskohtu 10.06.2022 määrust nr 3-22-12679). Vastuseks kaebaja väitele, et tagakiusu eest põgeneja puhul on ebaseaduslik riiki sisenemine loogiline, märgib kohus, et kaebaja oleks saanud kaitset paluda piiril10, kuid selle asemel sisenes ta riiki ebaseaduslikult ja esitas alles tabamise järgselt ning pärast seda kui talle selgitati, et talle koostatakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks kodakondsusjärgsesse riiki, rahvusvahelise kaitse taotluse (vt ka Tartu halduskohtu 10.06.2022 määrus punkt 15).
13.Täidetud on VRKS § 201 eeldus, et taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada. Vastuseks kaebaja etteheidetele möönis PPA vastuses kaebusele, et süsteemi kuritarvitust pole otsuses tõesti selgesõnaliselt põhjendatud. PPA märkis, et kuritarvitamisele viitab asjaolu, et kaebaja esmane põhjendus rahvusvahelise kaitse taotlemise kohta oli soov saada Eestis asuvast Ukraina saatkonnast pass, et seejärel minna edasi USA-sse.11 Eelnev nähtub ka PPA otsuse punktist 1. Kohus nõustub, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud selgelt kuritarvituse eesmärgiga, sest taotlus ei tulene tegelikust kaitsevajadusest ja kaebaja tuli Eestisse muu eesmärgiga. Alles pärast selgitusi, et PPA plaanib kaebaja välja saata, esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse (vt Tartu Halduskohtu 10.06.2022 määruse nr 3-22-1267 punktid 1.1 ja 1.3). Väites end olevat Ukraina kodanik, kuigi Ukraina saatkonna vastused tõendavad, et ta seda ei ole, püüdis kaebaja kohtu hinnangul Ukraina sõja argumenti kasutades pääseda Euroopa Liidu riiki ja liikuda siit edasi, ehkki tegelikult on ta tõenäoliselt Venemaa kodanik, kes ei vaja kaitset. Seda kinnitab ka 13.06.2022 avaldus rahvusvahelise kaitse taotlusest loobumise kohta 11 , milles ta soovis Venemaale naasta. Hiljem otsustas ta ümber, kuna Eestis saab eesti ja inglise keelt õppida ja uusi oskusi omandada (PPA otsuse punkt 2.5), mis samuti ei seondu kaitsevajadusega.
14.Kokkuvõtvalt oleks võinud süsteemi kuritarvitus olla otsuses selgemalt põhjendatud, kuid otsuse asjaoludest ja muudest põhjendustest nähtuvalt on tingimus täidetud. Seega ei vii mõningane ebaselgus põhjendustes järeldusele, nagu PPA oleks VRKS § 201 valesti kohaldanud ja/või taotluse ebaõigesti VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi lükanud. Lisaks märgib kohus, et selgelt põhjendamatut taotlust saab läbi vaadata kiirmenetluses (VRKS § 202 lg 1), kuid PPA-l ei olnud selleks vajadust ja taotlus vaadati läbi tavapärases korras 12, mistõttu ei ole põhjendamatu ja selgelt põhjendamatu taotluse eristamine iseenesest oluline (vrdl Tallinna Ringkonnakohtu 18.01.2018 otsuse nr 3-17-1026 punkt 10).13 PPA on igal juhul jõudnud õigele järeldusele, et taotlus on põhjendamatu ning tuleb tagasi lükata (VRKS § 20).
15.Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on rahvusvahelise kaitse menetluses kaasaaitamiskohustus (sh VRKS § 11 lg 2 punktid 3, 5, 8) ning PPA-l uurimiskohustus (VRKS § 18 lg-d 2 ja 4), kuid küsimus on nende kohustuste sisus ja ulatuses. Riigikohus selgitas rahvusvahelise kaitse menetluses tõendite kogumise ja hindamise reegleid ning taotleja kaasaaitamiskohustust
Vastustaja 13.04.2023 lisa 9. https://www.politsei.ee/et/juhend/rahvusvaheline-kaitse, pealkiri „Varjupaigataotluse esitamine“.
Kaebaja isikuandmete ankeedi punkt 2 (vastustaja 13.04.2023 lisa 1).
Vastustaja 13.04.2023 lisa 11 (koos tõlkega)
Vt vastustaja 13.04.2023 lisa 16
Riigi Teatajas on otsus kättesaadav vaid põhjendusteta versioonis
9 (14)
05.11.2020 otsuses nr 3-19-990 (punktid 16–21). Lisaks VRKS-ile tuleb järgida direktiivi 2011/95/EL14 artiklit 4, mis sätestab üldreeglid faktide ja asjaolude hindamiseks. Olukorras, kui taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused: a) taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse põhjendamiseks; b) kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid on esitatud ja on antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puudumise kohta; c) taotleja avaldused on osutunud loogilised ja usutavaks ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega; d) taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik, välja arvatud juhul, kui taotleja suudab esitada mõjuva põhjuse, miks ta seda ei teinud, ning e) taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. Seega omavad kaalu nii taotleja enda aktiivne tegevus kui ka tema üldine usaldusväärsus ja selgituste loogilisus ning usutavus.
16.Kohus nõustub PPA-ga, et on haldusorganina täitnud oma uurimiskohustuse ega ole kaebajale pannud põhjendamatult ranget tõendite esitamise kohustust, menetlus ei ole olnud puudulik ega viidud läbi haldusmenetluse põhimõtteid rikkudes. Seevastu kaebaja ei ole teinud kõike endast olenevat. Kaebaja väide, et tihtipeale ei ole rahvusvahelise kaitse taotlejal oma taotluse asjaolude tõendamiseks esitada tõendeid, on õige, kuid sellest ei tulene, et PPA peab tingimusteta isikut usaldama. PPA ei heida kaebajale ette tõendite, mida kaebajal pole, esitamata jätmist, vaid seda, et ta ei ole märkimisväärselt pingutanud, et tõendeid ja dokumente (isikut tõendavat dokumenti) hankida. Et kaebaja palus 12.07.2022 edastada Ukraina saatkonnale oma 12.06.2022 avalduse15, ei ole piisav. Kusjuures asja materjalidest ei nähtu, et avaldus oleks saatkonnale saadetud ka varem ehk et 12.07.2022 olnuks tegemist avalduse korduva edastamise palvega. Isegi, kui kaebaja saatis või palus saata sama avalduse nii 12.06.2022 kui ka 12.07.2022, ei ole see piisav. PPA abiga saadeti Ukraina saatkonda ka nt foto (27.07.2022 vestluse küsimus 40), kuid nagu eespool märgitud, siis 26.07.2022 vastuses saatkond ei kinnitanud kaebaja Ukraina kodanikuks olemist. PPA rahvusvahelise kaitse grupp tegi 03.08.2022 ettepaneku kaebaja kinnipidamiskeskusest vabastada, et ta saaks ise Ukraina saatkonnast taotleda enda tuvastamist16, kuid kaebaja selgitas 26.10.2022 vestlusel, et ühel korral ei võetud teda saatkonnas vastu ja rohkem ei julgenud ta sinna minna hirmus, et ta saadetakse Ukrainasse sõdima (küsimus 8). Kohtu hinnangul on see põhjendus alusetu ja ebausutav, sest kaebaja eesmärk Eestisse tulemisel oli algusest peale tema sõnul Ukraina saatkonnast passi taotleda, enne kaebaja vabastamist kinnipidamiskeskusest oli PPA kaebajaga seoses saatkonnaga suhelnud ja edastanud kaebaja avalduse(d) ning ühel korral kaebaja siiski käis saatkonnas. Seega on hirm Ukraina saatkonna ees otsitud argument. Lisaks eelnevale on PPA teinud päringuid Ukraina saatkonda (xx.xx.xxxx ja 19.07.2022, PPA lisad 13, 19 ja 20) ja vestlustel käsitlenud kaebaja päritolu, samuti andnud võimaluse avaldada arvamust Ukraina saatkonna vastuse osas. Kaebaja on aga andnud ebaõigeid, üldisi ja vastuolulisi seletusi, mis koosmõjus Ukraina saatkonna vastustega ning kaebajale antud võimalustega hankida isikut tõendavat dokumenti kinnitavad järeldust, et ta ei ole Ukraina kodanik. Ka kaebaja ütlused ei ole loogilised ja usutavad selliselt, et pidada teda Ukraina kodanikuks ilma igasuguste tõenditeta.
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2011/95/EL, 13.12.2011, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule
Vastustaja 13.04.2023 lisad 17 ja 18
Vastustaja 13.04.2023 lisa 21
10 (14)
17.Mis puudutab kaebaja väidet, et kaebaja osas on olemas isiku tuvastamise akt (kaebuse lisa 2) ja seega ei saa öelda, et isik on tuvastamata, siis selles nõustub kohus PPA-ga. Isiku tuvastamise akt koostati xx.xx.xxxx ja selles märgiti, et akt on antud isiku enda ütluste alusel. See ei muuda aktis märgitut ümberlükkamatuks tõeks ega tähenda, et 7 kuud kestnud menetluse käigus ei võiks PPA jõuda järeldusele, et isik ei ole see, keda ta end väitis olevat. PPA otsusest on piisavalt arusaadav, et PPA hinnangul pole kaebaja Ukraina kodanik ning tõenäolisemalt on ta Venemaa kodanik. Kohus ei nõustu, et PPA oleks pidanud Ukraina ja Venemaa ametiasutustelt veel midagi uurima. Ukraina saatkonnaga suheldi korduvalt ja kui kaebaja ise teab, millise ametiasutusega Ukrainast ühendust võtta, siis oli ta vaba seda tegema. Seoses Ukraina sõja ja ajutise kaitse võimalusega on põhjendatud, et PPA võttis isiku tuvastamiseks Ukraina saatkonnaga ühendust. Olukorras, kus kaebaja võib olla Venemaa kodanik ja ta vajaks kaitset Venemaa eest (kaebaja sõnul mobiliseerimisohu tõttu), ei saa Eesti aga rahvusvahelise kaitse menetluse konfidentsiaalsuse (VRKS § 13) tõttu Venemaaga suhelda. Ei selgu, mida oleks PPA veel saanud kaebaja kodakondsuse väljaselgitamiseks teha.
18.Kuna kaebaja Ukraina kodanikuks olemine pole tõendatud ja on ebausutav, siis ei pidanud PPA tegelema põhjalikumalt küsimusega, kas anda talle kui Ukraina kodanikule kaitse. Juhtumi asjaolusid arvestades olid menetlus ja kaebaja ärakuulamine, sh esitatud küsimused, piisavad. Kaebaja väited, et PPA küsitlustehnika oli puudulik, jäävad liiga üldiseks. Kaebaja ei ole täpsustanud, mida PPA küsitlemisel valesti tegi või tegemata jättis. Kuigi PPA-l lasub rahvusvahelise kaitse menetluses asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus, peab rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjendused ning kaitse vajaduse olemasolu kinnitavad asjaolud esmajoones esitama taotleja ise (VRKS § 11 lg 2). Lisaks, ehkki kaebaja väitis end olevat Ukraina kodanik, siis märgib ta kaebuses vastuoluliselt, et Venemaa kodanikuks pidamise korral oleks PPA-l tulnud analüüsida tema kui Venemaa kodaniku mobiliseerimise ohtu (VRKS § 19 lg 2 punkt 5). PPA ei pea rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses hindama hüpoteetilisi olukordi ning mõtlema ise isiku kaitsevajadust välja. Haldusmenetluses kaebaja eelnevale ei tuginenud ning seega ei pidanud PPA seda käsitlema. Kui ka HKMS § 158 lg-st 31 lähtuvalt hinnata väidet alles kohtumenetluses ja kohtuotsuse tegemise aja seisuga, siis ei anna see alust kaebuse rahuldamiseks. Kaebaja hirm on hüpoteetiline, sh ei väida kaebaja, et talle kui Venemaa kodanikule oleks üldse antud mobiliseerimiskutse või -käsk. Ka Riigikohtu 15.02.2023 otsusest nr 3-20-1115 (punkt 26) nähtub, et oluline on analüüsida mobilisatsioonikäsu või -kutse saamist, mobilisatsioonist keeldumise võimalusi, millisesse üksusesse isik võiks kuuluda ja mis ülesandeid ta täidaks jms. Hirm hüpoteetilise olukorra ees ei ole piisavaks aluseks rahvusvahelise kaitse saamisele, sh pagulasena tunnustamisele.
19.Kohus jagab PPA seisukohti ka täiendava kaitse küsimuses (PPA otsuse punkt 6) ega pea vajalikuks neid korrata. Seda, et kaebaja ei ole Ukraina kodanik, vaid on tõenäolisemalt Venemaa kodanik, käsitles kohus juba eespool. Seega on põhjendatud, et PPA ei käsitlenud kaebajat Ukraina kodanikuna ka täiendava kaitse kontekstis. Kohus nõustub, et kaebajale ei kaasne Venemaale naasmisel tõsist ohtu. Sissesõidukeeld
20.Kaebaja ei esitanud vastuväiteid lahkumisettekirjutuse tegemisele, vaid 5-aastase sissesõidukeelu kehtestamisele. Kohtu pädevuses on sissesõidukeelu kohaldamises seisneva kaalutlusotsuse puhul kontrollida, kas PPA järgis kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning muid kaalutlusreegleid (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata
11 (14)
sissesõidukeelu kohaldamise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-2088, punkt 18).
21.VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, punkt 34). VSS § 74 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates (lg 2) ning kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (lg 3). Kaebajale ei antud lahkumisettekirjutuses vabatahtliku lahkumise tähtaega, tuginedes VSS § 72 lg 2 punktidele 2 ja 3.17
22.Kuna koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine on VSS § 74 lg 2 kohaselt 5aastasse sissesõidukeelu eelduseks, siis märgib kohus lühidalt, et eeldused sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemiseks olid täidetud ja otsusest nähtub PPA kaalutlusõiguse õiguspärane kohaldamine VSS § 72 lg 2 rakendamisel (HKMS § 158 lg 3). VSS § 74 lg 2 alusel kohaldatud sissesõidukeeld on põhjendatud ja proportsionaalne ning ei nähtu kaalutlusvigu. PPA hindas VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaolusid ja kaalus nii lühema kui 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamist kui ka selle kohaldamata jätmist humaansetel kaalutlustel. Kohus nõustub, et raskendavaks asjaoluks on, et kaebaja ei ole teinud endast mõistlikult olenevat, et aidata tema isikut (ja kodakondsust) tuvastada. Kohus ei korda selles osas eespool toodud põhjendusi (eelkõige kohtuotsuse punkt 16).
23.Kaebaja märgib, et ta ei ole Eesti riigi jaoks ohtlik isik, kellele tuleks reisimist Eestisse või EL-i ära keelata. Kaebaja ei mõista, miks teda peetakse ebasoovitavaks isikuks ja miks talle peaks sissesõidukeeldu kohaldama. Eelnevad väited ei anna alust kahelda sissesõidukeelu õiguspärasuses. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada, millistel isikutel on õigus nende territooriumile siseneda ning välismaalasel puudub üldjuhul subjektiivne õigus nõuda, et riik lubaks tal oma territooriumile reisida. Lisaks leidis Tallinna Ringkonnakohus veel jõustumata 26.04.2023 otsuses asjas nr 3-22-1951 (punkt 19), et põhjendatud on sissesõidukeelu kohaldamine, heidutamaks isikuid rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi mitte kuritarvitama. Halduskohus nõustub selle seisukohaga ning see on kohaldatav ka käesolevas asjas.
24.Ka kaebaja argumendid, miks tema hinnangul tulnuks sissesõidukeeld kohaldamata jätta humaansetel kaalutlustel, ei anna alust sissesõidukeeldu tühistada.
24.1.Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.10.2022 otsus nr 3-20-2388, punkt 18; Riigikohtu 05.12.2019 otsus nr 3-16-2123, punkt 15). Selliseid asjaolusid ei esine. Ehkki võib nõustuda, et Venemaa Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui: /.../ 2) välismaalasele ei anta elamisluba või rahvusvahelist kaitset seetõttu, et elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise taotlus on põhjendamatu; 3) välismaalane on esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise menetluses valeandmeid või võltsitud dokumente menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta
12 (14)
poolt Ukraina vastu algatatud sõda tekitab ebakindlust tuleviku ja mh inimõiguste järgimise osas (Venemaal), siis ei ole see aluseks jätta humaansetel kaalutlustel sissesõidukeeld kohaldamata. Sissesõidukeeld ei takista kaebajal piiril rahvusvahelise kaitse taotlemist, kui selleks peaks vajadus tekkima. Lisaks saab kaebaja taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist (VSS § 32) või selle kehtivusaja peatamist (VSS § 321).
24.2.Ühe asjaoluna sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel käsitles PPA kaebaja vajadust psühholoogiteenuse järele ja leidis, et isik ei vaja seda pidevalt, kuna alates 2022. aasta augustis kinnipidamiskeskusest vabanemisest ning varjupaigataotlejate majutuskeskuses elades pole ta psühholoogi abi vajanud. Kaebaja märgib aga, et PPA pole pädev hindama kaebaja psühholoogilisi vajadusi. Kohtu hinnangul ei saa PPA seisukohta võtta kui tema poolt kaebaja psühholoogiliste vajaduste hindamist (pädeva arsti asemel), vaid PPA pelgalt nentis fakte, et kinnipidamiskeskuses viibimise ajal kaebaja kasutas psühholoogiteenust ja pärast sealt vabanemist enam ei kasutanud. Seega on põhjendatud järeldada, et kaebaja ei vaja pidevat psühholoogiteenust, kuna PPA otsuse tegemise ajaks polnud ta seda võimalust kasutanud ligi 5 kuud. Kaebaja 18.01.2023 vestlusel väljendatust, et ta pöördus [Venemaal psühholoogilise] abi saamiseks, aga teda ei aidatud (küsimus 20), ei järeldu, et vajadusel ei oleks kaebajale psühholoogiline abi käesoleval ajal üldse kättesaadav. Kokkuvõte
25.Kokkuvõtvalt on PPA otsus rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise kohta nii menetluslikult kui sisuliselt õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. Kaebajat ei ole alust tunnustada pagulase ega täiendava kaitse saajana. Samuti kohaldas PPA õiguspäraselt sissesõidukeeldu, sh on see proportsionaalne ja PPA pole rikkunud kaalutlusõigust. Seetõttu pole põhjust sissesõidukeelu tühistamiseks. Kaebus jääb koguulatuses rahuldamata.
Alternatiivne esialgse õiguskaitse taotlus
26.Kaebaja taotles juhuks, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata, esialgset õiguskaitset PPA 24.01.2023 otsuse ja lahkumisettekirjutuse kehtivuse ning lahkumisettekirjutuse täitmise peatamiseks.
27.Kohus jätab taotluse HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata, sest kaebaja ei kõrvaldanud taotluse puudusi. Nimelt taotles kaebaja kaebuses menetlusabi mh riigilõivu tasumisest vabastamiseks (kaebuse lõpus taotluste punkt 1), kuid kohus jättis 20.02.2023 määrusega taotluse käiguta. Kaebaja ei esitanud vastavalt käiguta jätmise määrusele nõuetekohast menetlusabi taotlust, mistõttu kohtu 17.03.2023 määrusega jäeti taotlus läbi vaatamata. Kohus andis määruse resolutsiooni punktis 9 võimaluse taotleda hiljemalt 27.04.2023 nõuetekohaselt menetlusabi või tasuda riigilõiv 20 eurot, kuid kaebaja seda ei teinud, sh ka pärast 27.04.2023. Kaebaja esindaja teatas selgelt 27.04.2023, et tal pole esitada kaebaja allkirjastatud menetlusabi taotlust, ning taotles asja lahendamist kirjalikus menetluses (kaebaja suutmatuse tõttu tasuda kohtuistungi pidamisel seal osalevale tõlgile). Seega riigilõivu tasumata ja menetlusabi taotlemata jätmise tõttu jääb esialgse õiguskaitse taotlus
13 (14)
läbi vaatamata. Kohus ei pea vajalikuks kohaldada esialgset õiguskaitset omal algatusel (HKMS § 249 lg 1). Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebajale oli haldusasjas 3-23-271 määratud riigi õigusabi korras esindaja. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad menetlusabi andmisega seotud kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).
29.Muud menetlusabi peale riigi õigusabi pole kaebaja praeguse asjaga seoses saanud, sh pole kohus andnud menetlusabi kohtulahendi tõlkimiseks. Seega ei lase kohus kohtuotsust (resolutsiooni ja põhjendavat osa) vene keelde tõlkida.
30.Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3) puhuks, kui osa nendest andmetest on tõesed. Samuti tuleb tähemärgiga asendada kaebaja Eestisse saabumise aeg. Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda HKMS §-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt)
14 (14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.