Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2.1 Harju Maakohus (HMK) lahendas 31.07.2018 määrusega Riigiprokuratuuri (RP) taotlust vandeadvokaat D.V taandamiseks. RP taotluse kohaselt oli advokaat ja tema advokaadibüroo vahendanud kahtlustavate, kelle suhtes oli kohaldatud suhtluskeeldu, suhtlust erinevate vabaduses viibivate isikutega kirja teel. RP taotles seetõttu advokaadi taandamist. RP hinnangul oli kaitsja kuritarvitanud oma menetlusseisundit, suheldes vahistatud kahtlusalustega viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist. HMK jättis 31.07.20218 määrusega kaitsja taandamata põhjusel, et kohtul oli esitatud tõendite pinnalt raske tõsikindlalt väita, et advokaat on oma kaitsealustega suhelnud viisil, mis aitaks jätkuvalt toime panna karistusseadustiku (KarS) § 256 lg-s 1 ettenähtud kuritegu või soodustaks mõne uue kuriteo toimepanemist, mistõttu puudus kohtul põhjendatud kahtlus kaitsja taandamiseks. Vaatamata sellele, et kohus ei tuvastanud advokaadi käitumises tegu, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist, leidis kohus, et advokaadibüroo läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud kirjade näol ei ole tegemist advokaadi poolt õigusteenuste osutamisega seotud teabekandjatega AdvS § 43 lg 3 mõttes, vaid kliendi isikliku kirjavahetusega, mis on antud advokaadile edastamiseks adressaatidele. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et advokaadibüroo läbiotsimisel leitud kirjade näol on tegemist vahistatud kahtlustatavate poolt kaitsjale edastatud kirjadega oma lähedastele (osalt ka vastustega neile kirjadele), millega vahistatud kahtlustatavate lähedased on käinud advokaadibüroos tutvumas. Märkimisväärne on kohtu arvates fakt, et mõlema kahtlustatava, nii M.Ne kui ka R.Q suhtes on RP 14.02.2018 määrusega kehtestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel vabaduspiiranguga isikule kohaldatavad lisapiirangud ehk suhtlemiskeeld. Kohus märkis, et sellise kliendi ja tema pereliikme kirjavahetuse vahendamise puhul ei ole tegemist klassikalises mõttes õigusteenuse osutamisega, mis peab AdvS § 43 alusel olema kaetud konfidentsiaalsuse ja puutumatuse nõudega, ning kaitsja advokaat D.V võib sellist kirjavahetust vahendades olla tõepoolest rikkunud RP määrust lisapiirangute kohaldamise kohta. 2.2 Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavaks tegemisega. AdvS § 17 lg 5 kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Mõjuval põhjusel võib aukohus pikendada distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestust kuni kolme kuu võrra. Käesolevas ajas on aukohus pikendanud distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestvust. Aukohus teeb põhjendatud otsuse ka juhul, kui

aukohus ei tuvasta distsiplinaarsüütegu (AdvS § 17 lg 5). Seega lõpeb aukohtumenetlus põhjendatud otsuse teatavaks tegemisega. Kuna RK 07.10.2021 otsusega on aukohtu 10.01.2019 istungi otsus tühistatud, jätkub aukohtumenetlus ning aukohtul tuleb teha uus põhjendatud otsus. Aukohus ei nõustu advokaadi väitega, et olukorras, kus aukohtumenetlust jätkatakse, on antud asjas tegemist topeltmenetlusega. RK on tõesti otsuse nr 3-17-378 p-s 22 märkinud et „ne bis in idem põhimõtte osaks olev topeltmenetlemise keeld ei luba isikut teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda on vastavalt seadusele juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud (põhiseaduse § 23 lg 3; EL põhiõiguste harta art 50; Euroopa inimõiguste konventsiooni 7. protokolli art 4).“ Sellest aga ei tulene ega järeldu keeldu aukohtumenetluse jätkamiseks. Haldusakti tühistamisel loetakse, et haldusakt pole kunagi kehtinud. Haldusakti tühistamine toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise tagasiulatuvalt, täpsemalt – algusest peale (RK 07.03.2003 määrus asjas nr 3-3-1-21-03, p 14). Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda (RK 13.11.2014 otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 10). Seega olukorras, kus samas asjas varem tehtud aukohtu otsus on RK 07.10.2021 otsusega tühistatud, on haldusakti kehtivus kõrvaldatud tagasiulatuvalt. TlnRK selgitas asjas nr 3-19-1002 p-s 18: „Kuna advokaadile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on üksnes advokatuuri aukohtul (AdvS § 15 lg 1), ei saa kohus hakata aukohtu otsust ümber hindama ning määratud karistust muutma. Seetõttu tuleb aukohtu otsus tervikuna tühistada.“ Ka RK 07.10.2021 otsuses haldusasjas nr 3-19-467 ei antud hinnangut, kas advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo või mitte. Advokaat viitas ka RK lahendile asjas nr 3-3-1-76-12, mille p-s 17 korrati RK varasemat otsust, milles leiti, et „ka distsiplinaarsüüteo menetluses tagab seadus karistusõigusele omase isiku kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni. Eeltoodust tulenevalt laienevad distsiplinaarmenetlusele ka kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab asjaolude väljaselgitamisel põhjendama, kuidas on tõendite alusel jõutud oluliste asjaolude, st süütegude toimepanemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele.“ Aukohus ei nõustu advokaadi järeldusega, et eelneva tõttu ei saa distsiplinaarmenetluses lähtuda üldisest haldusmenetluse loogikast. Eelviidatud RK lahendist tuleneb, et lähtudes süütuse presumptsioonist tuleb distsiplinaarmenetluses pöörata kõrgendatud tähelepanu süüteo toimepanemise tõendatusele. Sellest aga ei järeldu, et distsiplinaarmenetlusele peaks seetõttu haldus(kohtu)menetluse regulatsiooni asemel kohaldama karistusõiguse põhimõtteid. HMS kohaldumine aukohtumenetlusele ulatuses, mida AdvS või EA kodukord ei reguleeri, on sätestatud AdvS § 17 lg-s 7. Eelnevale tuginedes on aukohus seisukohal, et aukohtumenetluse jätkamine on õiguspärane. 2.3 Advokaadi teine vastuväide aukohtumenetluse jätkamisele on, et menetlus on aegunud ja seetõttu ei saa advokaadile karistust määrata. Advokaat viitas AdvS § 19 lg-le 6, mille kohaselt distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Advokaat tugineb asjaolule, et aukohus määras talle esimese karistuse juba 2019. aasta jaanuaris, millest on möödas 3 aastat. Aukohus ei nõustu advokaadi seisukohaga. Advokaat jätab tähelepanuta, et AdvS § 19 lg 6 sätestab ka distsiplinaarsüüteo aegumise peatumise. Nimelt peatub distsiplinaarasja aegumine asja menetluse ajal aukohtus ja kohtus, sealhulgas kaebuse ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal. Aukohtumenetlus käesolevas asjas oli peatunud ajal, millal toimus halduskohtumenetlus. Eelnevast tulenevalt puudub käesolevas asjas alus aegumise kohaldamiseks.

2.4 Aukohtumenetluse aluseks on HMK 31.07.2018 määrus, milles kohus asus seisukohale, et on tõendatud, et advokaadibüroo läbiotsimisel leitud kirjade näol on tegemist advokaadi klientide ehk vahistatud kahtlustatavate, kelle suhtes kehtis prokuratuuri määrusega suhtlemiskeeld, kirjadega nende lähedastele (osalt ka vastustega neile kirjadele), mis olid advokaadile edastatud ja millega olid vahisatud kahtlustatavate lähedased saanud käia advokaadibüroos tutvumas. Tegemist on EK § 4 lg 1, mille kohaselt juhindub advokaat õigusteenust osutades seadusest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, kutseeetika nõuetest, samuti headest kommetest ja tavadest ning oma südametunnistusest, rikkumisega. Advokaat ei ole täitnud prokuratuuri 14.02.2018 määrust, millega seati kahtlustavatele suhtluskeeld. KrMS § 215 lg 1 ls 1 sätestab, et uurimisasutuse ja prokuratuuri määrused ja nõuded nende menetluses olevates kriminaalasjades on kohustuslikud kõigile ning neid täidetakse kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Advokaat on korduvalt väitnud, et ei ole klientidele seatud suhtlemiskeelu nõuet rikkunud. 17.08.2018 selgitustes tugines advokaat KrMS § 1431 lg-le 4, mille kohaselt ei laiene KrMS § 1431 lg 1 p-s 2 sätestatud piirang kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Advokaat leidis seega, et kahtlustatavatel oli õigus pidada advokaadiga kirjavahetust ja anda advokaadile üle anda kriminaalasja materjale ning seisukohti. Advokaat selgitas, et kaasa võeti temale kui advokaadile üle antud materjal, ja leidis, et EA (aukohus) peaks esmalt võtma hinnangu, kas dokumendid võeti kaasa seaduslikult. Advokaat leidis, et kui advokaadibüroost ära võetud materjal ei ole kogutud seaduslikult ega ole seetõttu kohtukõlbulik, ei saa sellele tuginedes analüüsida, kas advokaat on rikkunud suhtlemispiirangut või mitte. Seega enne, kui aukohus saab analüüsida, kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused, peab aukohus hindama, milliseid asjas kogutud tõendid on aukohtumenetluses lubatud. Aukohus võtab selle hindamisel arvesse RK 07.10.2021 otsuses asjas nr 3-19-467 sedastatut. AdvS § 17 lg 4 esimene lause sätestab, et aukohus on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Selle alusel pöördus aukohus 19.10.2018 prokuratuuri poole, et aukohtul võimaldataks tutvuda advokaadibüroost leitud ja HMK 31.07.2018 määruse aluseks olnud materjaliga. RP edastas aukohtule nii 26.06.2018 jälitustoimingute protokolli kui ka 05.07.2018 asitõendi vaatlusprotokolli, mille lisaks olid ka vaidlusaluste kirjade koopiad. Aukohus selgitab, et käesolevas menetluses ei ole arvesse võetud 26.06.2018 jälitustoimingute protokolli ja selles sisalduvat informatsiooni. Vastavalt RK 07.10.2021 otsuse p-s 22 selgitatule on riigikohtu praktika (nt RK 30.04.2019 otsus asjas nr 3-16-2498 p 17) kohaselt jälitusteabe kasutamine selle kogumise algsest ajendist erineval eesmärgil võimalik üksnes siis, kui selleks esineb ülekaalukas avalik huvi või sellest lähtuvalt on seaduses sätestatud selge õiguslik alus. Samas, aukohus võib ja saab käesolevas asjas tugineda 05.07.2018 asitõendi vaatlusprotokollile ja selle lisadele. RK on 07.10.2021 otsuses selgitanud, et haldusorgan ei või tugineda tõendil, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. KrMS § 214 tohib süüteo kohtueelses menetluses andmeid avaldada ja kasutada haldusmenetluses juhul, kui selleks on prokuratuuri luba. Aukohtul on asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisade kasutamiseks aukohtumenetluses prokuratuuri luba, dokumendid on aukohtule väljastatud prokuratuuri poolt.

RK on eelviidatud 07.10.2021 otsuses selgitanud ka seda, et tõendi saab üldjuhul lugeda lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Kui tõend on tõendite kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu tunnistatud lubamatuks kriminaalmenetluses, on sama tõend lubamatu ka haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. Käesoleval juhul kriminaalmenetluses advokaadibüroo läbiotsimisele hinnangut antud ei ole. RK leidis, et olukorras, kus kriminaalmenetluses pole kogutud tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda pole võimalik teha, ei pea halduskohtumenetluses hindama kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele. Selleks, et tõend oleks lubatav HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi, peab kontrollima, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi. RK märkis, et vaidlusalusel juhul oli advokaat läbiotsimise juures ning läbiotsimise käigu kohta ta etteheiteid ei teinud. Advokaadibüroo läbiotsimisel olid kasutusel kriminaalmenetlusõigusest ja EIK praktikast tulenevad advokaadi kutsesaladuse kaitsemeetmed. Seetõttu ei toimunud läbiotsimine põhiõigusi rikkudes ja asjas võib aukohus tugineda läbiotsimisel saadud tõenditele. Menetluse jätkamise otsustamise järgselt andis aukohus advokaadile võimaluse (a) esitada enda täiendavad kirjalikud selgitused ja tõendid ning (b) olla uuesti suuliselt ära kuulatud ka aukohtu istungil. Advokaat on ka 16.12.2021 kirjalikes selgitustes rõhutanud, et ei ole klientidele määratud suhtlemiskeeldu rikkunud ega kutse-eetika vastaselt käitunud. Samas advokaat ei vaielnud vastu, et advokaadibüroost kirjad leiti. Advokaat selgitas 03.02.2022 istungil suuliselt, et kirjad olid tema büroos, kuna kinnipeetaval on õigus enda kaitsjale saata mistahes kirjasid. Advokaat rääkis, et kirjad saadeti tema büroosse ning ta lihtsalt jättis need sinna ega teinud nendega midagi. Advokaat rõhutas, et ei mäleta enam neid kirjasid või nendega seotud asjaolusid. Samas aga mäletas advokaat täpselt kirja, mille pealkiri on „H kallis“, sh selle koostamise kuupäeva. Aukohus ei nõustu, et vaidlusaluste kirjade puhul oli tegemist advokaadi ja tema kliendi vahel peetud õigusteenuse osutamisega seotud kirjadega. Advokaadi väide, et kliendid saatsid advokaadile küll kirjasid, kuid advokaat või tema advokaadibüroo töötajad nendega midagi ei teinud, ei ole usutav, sest advokaadibüroost leitud kirjade hulgas oli ka advokaadi klientide lähedaste vastuseid advokaadi klientidele. Lisaks ei pea aukohus usutavaks, et advokaadi kliendid jätkasid enda lähedastele kirjade kirjutamist ja advokaadibüroosse edastamist ilma, et oleks neile vastused saanud. Aukohus tutvus aukohtumenetluse käigus advokaadibüroost leitud kirjadega ja jõudis veendumusele, et tegemist oli advokaadi klientide ja nende lähedaste vahel peetud isikliku kirjavahetusega. Aukohtu hinnangul ei ole kliendi ja tema lähedaste vahel peetud kirjavahetuse puhul tegemist õigusabiteenuse osutamisega seotud teabekandjatega AdvS § 43 lg-s 3 mõttes. Aukohus on, tutvudes vaidlusaluste kirjadega, seisukohal, et advokaat ja tema juhitud advokaadibüroo vahendasid neid kirjasid enda klientide lähedastele ajal, kui klientide suhtes kehtis suhtluskeeld. HMK 31.07.2018 määruses on selgitatud, et vaidlusaluste kirjade puhul on tegemist kirjavahetusega, mis on peetud advokaadi kliendi M.Ne ja tema lähedaste (sh abikaasa, tütred, äripartnerid) vahel ning on ka advokaadi kliendi R.Q ja tema lähedase H.T vaheline kirjavahetus. Advokaadipoolset kirjade vahendamist tõendavad näiteks vaatlusprotokolli lisaks 1 ja lisaks 2 olevad kirjad. Lisa 1 algab märkega „H kallis“, kirja üleval paremas ääres on märgitud kuupäev 15.02.18 ja number 1, millele on ring ümber tõmmatud. Lisa 2 aga algab kirjega „Kallis R!“ Aukohtu hinnangul on tegemist vastastikuste kirjadega, mis näitab, et advokaat on vahendanud kliendi ja tema lähikondse suhtlust. Aukohtu istungil küsiti selle kirja kohta advokaadilt. Advokaat selgitas, et kiri pealkirjaga „H kallis“ on ainuke, mida ta mäletab.

Advokaat viitas, et see on 15. veebruarist ning see puudutas R.Q, kes vahistati 13-ndal veebruaril, misjärel ta kirjutas enda naisele, et D.V on advokaat, et ta sõlmis advokaadiga lepingu. Advokaat väitis, et see kiri on kirjutatud siis, kui tema kliendil ei olnud veel suhtluskeeldu. Aukohtu hinnangul ei ole advokaadi väited kooskõlas aukohtule esitatud kirjaliku materjaliga. Mõlema advokaadi kliendi suhtes tegi prokuratuur suhtluskeelu kohaldamise kohta määruse 14.02.2018. Vastavalt KrMS § 1431 lg-le 3 saadetakse selline määrus vanglale või arestimajale viivitamata täitmiseks ja määruse koopia saadetakse kahtlustatavale või süüdistatavale. Vaatlusalune kiri pealkirjaga „H kallis“ on kirja kohaselt koostatud 15.02.2018 ehk päev pärast prokuratuuri määrust. Samuti ei ole tegemist lühikese kirjaga, milles klient oleks enda lähedast teavitanud, et tema esindajaks on vandeadvokaat D.V . Viidatud kiri sisaldab rohkem informatsiooni ning on tervelt 2 lehekülge pikk. Kahe lehekülje pikkune on ka see kiri, mis algab sõnadega „Kallis R!“ Selle kirja teisel lehel on punane tempel tekstiga „Eesti Advokatuur vandeadvokaat D.V “. Samuti viitab vastastikusele kirjavahetusele advokaadi teise kliendi M.N kiri, mis on asitõendi vaatlusprotokolli lisa 9. Nimetatud kirjal on märge „V 5 isiklik“ ja selle kirja teisel poolel on muuhulgas kirja lõpus lause: „Kirjuta mulle, kuidas sinu arust asjad on ja“. See viitab aukohut hinnangul, et advokaadi kliendi ning tema lähedase vahel toimus vastastikune suhtlus kirja teel. Ka asitõendi vaatlusprotokolli lisa 10 viitab vastastikkusele suhtlusele. Nimetatud kiri on suunatud advokaadi kliendi tütrele ning sellele on märgitud „S 1“. Seejärel algab kiri järgmiselt: „Tänud info eest! Nägid ma ei saanud jälle paljust aru. Ja palun kirjuta minu texst üles.“ Asitõendi vaatlusprotokolli lisa nr 15 peal on märge „ISSI 1“ ning tekst algab sõnadega: „See kiri nüüd suht kiiruga siin kohapeal kohe vastan.“ Selgelt tõendab advokaadi kliendi ja kliendi lähikondsete vahelise vastastikkuse kirjavahetuse advokaadi vahendusel toimumist ka asitõendi vaatlusprotokolli lisaks nr 22 olev vene keelne kiri (ja selle tõlge). Lisa 22 vene keelse kirja vasakus ülemises nurgas on märgitud „B 1“ ja sellele järgneb vene keelne lausel „Спасибо за письмо!“, mis eesti keeles tähendab „Aitäh kirja eest!“. Sama kirja esimese lehekülje keskel on tekst: „Приятно пыл читать тваю писму, Это мах. сто успею читат. Сoбои я не васму.“ mida saab mõista kui „Oli meeldiv lugeda sinu kirja. Seda on maksimum, mida jõuan lugeda. Kaasa ma ei võta.“ Sama kirja viimasel ehk neljanda lehekülje lõpus on aga juba selgelt kirjeldatud, et kirjade vahetamine toimub advokaadi vahendusel. Tekstis on selgitatud, et advokaat käis reedel informatsiooni saamas ning küsitud kirja adressaadilt, kas adressaat sai kirja esmaspäeval ja vastas reedel. Seejärel on selgitatud, et nii venib vastus peaaegu kaks nädalat ja küsitud, mis saab siis kui on midagi kiiret. Seejärel on palutud kohe tulla. Aukohtu hinnangul lükkab mh eelviidatud kiri selgelt ümber advokaadi 03.02.2022 ärakuulamisel esitatud selgituse, et kirjad olid üksnes tema advokaadibüroosse saadetud, kuid tema nendega midagi ei teinud. Sellest kirjast nähtub, et advokaadi klient on kirjutanud kirja mitmel erineval päeval, sest kirjas on erinevates kohtades märgitud, mis päev on kirja järgmist osa kirjutades. Kirja viimane osa kirjutamise kuupäevaks on viidatud 03.04.18. Eelnevad on üksnes üksikud näited advokaadibüroost leitud kirjadest, kuid aukohtu hinnangul tõendavad need selgelt, et advokaadi kliendi ning tema lähikondsete vahel toimus advokaadi vahendusel kirjavahetus ajal, mil advokaadi kliendi suhtes kehtis prokuratuuri määruse alusel KrMS § 1431 lg 1 alusel lisapiiranguna kehtestatud kokkusaamise, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise keeld. Sellest tulenevalt on tõendatud, et advokaat ei ole järginud prokuratuuri määrust ja seeläbi on rikkunud KrMS § 215 lg-s 1 sätestatud kohustust. See omakorda viitab EK § 4 rikkumisele, sest advokaat ei ole enda tegevuses juhindunud seadusest.

AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. AdvS § 19 lg 2 alusel on aukohtul võimalik määrata distsiplinaarkaristusena noomitus, rahatrahv advokatuuri kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine. AdvS § 19 lg 4 kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muu hulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus arvestab karistuse suuruse määramisel rikkumise raskust, samuti vahendatud kirjade mahtu ja seda, et rikkumine oli korduv ning toimus pikema ajaperioodi (st mitmete kuude) vältel. Eeltoodust lähtudes peab aukohus otstarbekaks ja teole vastavaks proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 2000 eurot. EA kodukorra § 59 lg 2 alusel maksab advokaat distsiplinaarkaristuse määramisel EA-le üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise. EA korralisel üldkogu 09.03.2021 – 15.03.2021. a. otsusega otsustati eelnõu nr 6 osas kinnitada advokaadile distsiplinaarkaristuse määramisel aukohtu menetluskulude hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse (VV) määrusega kehtestatud kuutasu alammäär. Aukohtu otsuse tegemise ajal kehiva VV 09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 alusel on kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga töötamise korral 654 eurot. Eelnevast tulenevalt on advokaat kohustatud EA-le tasuma aukohtu menetluskulude hüvitise summas 654 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

§ 23 lg 3; EL põhiõiguste harta art 50; Euroopa inimõiguste konventsiooni 7. protokolli art 4). Topeltmenetlemise keeld kohaldub karistusõigusliku iseloomuga menetluste suhtes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-16/4665/224, p 24) ning korduv menetlus peab puudutama tegu, mille kohta on tehtud lõplik otsus (vt nt Euroopa Kohtu otsus asjas C617/17: Powszechny Zakład Ubezpieczeń na Życie, p 32).“ RK leidis, et kui isik on distsiplinaarmenetluses lõplikult süüdi mõistetud, kuid hilisem kohtulik kontroll tunnistab süüdimõistmise ebaseaduslikuks, siis puudub haldusorganil õigustus uue distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks. Küsimus on seega selles, kas aukohus tegi minu asjas lõpliku süüditunnistamise? Nii see oli. Nimelt tuleneb EA kodukorra §-st 57 lg 6, et „Aukohtu otsus jõustub motiveeritud otsuse avaldamisest.“ Jõustunud saab aga olla üksnes lõplik lahend. Kui EA kodukorrast tuleneks, et aukohtu otsus jõustub siis, kui seda pole võimalik vaidlustada kohtumenetluses, oleks olukord teine. Sel juhul ei oleks aukohtu otsus jõustunud ja asi tuleks mingil viisil lahendada. 4.2 Antud juhul aukohus rikkus AdvS § 17 lg-t 5. Kuuekuulist menetlustähtaega võib pikendada ainult siis, kui selleks esineb mõjuv põhjus. Kohtupraktikas loetakse mõjuvaks põhjuseks eelkõige haigust (vt HKMS § 150). Loomulikult on mõjuv põhjus määratlemata õigusmõiste. Samas, praegusel juhul püüab aukohus mõjuva põhjusena käsitleda asjaolu, et varasem asja arutanud koosseis ei suutnud asjas teha seaduslikku otsust, mistõttu asus asja arutama uus kohtukoosseis. 4.3 04.11.2021 otsustusega sedastati järgmist: „Aukohus võtab asja arutamisel arvesse, et enne otsuse tühistamist kestis aukohtumenetlus 4 kuud, toimudes ajavahemikus 06.09.2018 kuni 10.01.2019 ning olles peatunud halduskohtumenetluse ajaks, s.o kuni Riigikohtu 07.10.2021 otsuseni“ Selline seisukoht ei vasta tegelikkusele. Aukohtumenetlus ei toimunud mitte 4 kuud nagu arvas aukohus, vaid 4 kuud ja 4 päeva. Edasi jätkus tähtaja kulgemine pärast halduskohtumenetluse lõppemist, ehk siis alates 08.10.2021 kuni 07.03.2022, s.o 5 kuud miinus 1 päev. Järelikult tegi aukohus otsuse siis, kui menetlus oli toimunud 9 kuud ja 3 päeva. Tegemist on ebaseadusliku otsusega kuna otsust ei tehtud seaduses sätestatud 9 kuu jooksul. 4.4 Kaebajale etteheidetud tegevusest on möödunud 4 aastat. Alates 10.01.2019 kuni 07.10.2022 kandis kaebaja talle ebaseaduslikult määratud distsiplinaarkaristust ja alates 07.03.2022 kuni 07.03.2025 kannab kaebaja jälle selle samas asja eest distsiplinaarkaristust koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega – see pole normaalne. EA määratud karistus tundub tavamõistes ebaõiglane.

üksnes halduskohtu poole, mitte vastustaja poole, ei ole viga varem tuvastatud ja vastustaja ei olnud teadlik, et kaebajani ei ole jõudnud Rene Frolov allkirjaga protokoll, mistõttu ei ole viga varem lahendatud. Tuginedes HMS §-le 58 on vastustaja seisukohal, et eelkirjeldatu puhul ei ole tegemist sellise rikkumisega, mis tingiks aukohtumenetluse või aukohtu otsuse tühisuse. 5.2 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et RK 07.10.2021 otsusega, millega aukohtu 10.01.2019 istungi otsus tühistati, mõisteti kaebaja lõplikult õigeks. Olukorras, kus samas asjas varem tehtud aukohtu otsus on RK 07.10.2021 otsusega tühistatud, on haldusakti kehtivus kõrvaldatud tagasiulatuvalt. Vastustaja hinnangul on aukohus õigesti asunud seisukohale, et kuna kaebaja suhtes puudus aukohtumenetlust lõpetav kehtiv haldusakt oli aukohul õigus (ja kohustus) menetlus lõpuni viia ja tühistatud otsuse asemel uus otsus vastu võtta. Vastustaja hinnangul ei tugine kaebaja viidatud seisukoht RK lahendil nr 3-3-1-76-12. RK ei ole viidatud lahendis sellisele seisukohale asunud. Viidatud lahendi p-s 17 korrati RK varasemat otsust, milles leiti, et „ka distsiplinaarsüüteo menetluses tagab seadus karistusõigusele omase isiku kõrgendatud kaitstuse ja süütuse presumptsiooni. Eeltoodust tulenevalt laienevad distsiplinaarmenetlusele ka kõrgendatud nõuded tõendite kogumisel ja asjaolude väljaselgitamisel. Haldusorgan peab asjaolude väljaselgitamisel põhjendama, kuidas on tõendite alusel jõutud oluliste asjaolude, st süütegude toimepanemise tuvastamiseni ning miks ta eelistab üht tõendit teisele.“ Seega on RK seisukohal, et süütuse presumptsioonist lähtudes tuleb distsiplinaarmenetluses pöörata kõrgendatud tähelepanu süüteo toimepanemise tõendatusele, mistõttu tuleb distsiplinaarmenetluse läbiviimisel kõrgendatud hoolsusega koguda tõendeid ja selgitada asjaolusid välja. Sellest aga ei järeldu, et distsiplinaarmenetlusele peaks seetõttu haldusmenetluse või halduskohtumenetluse regulatsiooni asemel kohaldama karistusõiguse põhimõtteid. HMS kohaldumine aukohtumenetlusele ulatuses, mida AdvS või EA kodukord ei reguleeri, tuleneb AdvS § 17 lgs 7. Seetõttu on aukohus õigesti kohaldanud aukohtumenetluse jätkamise otsustamisel HMS sätteid. Vastustaja hinnangul ei ole käesoleval juhul õiguspärane ka kaebaja sisukoht, mis tugineb RK lahendil nr 3-17-378. Kaebaja leiab, et viidatud lahendis osundas RK, et kui isik on distsiplinaarmenetluses lõplikult süüdi mõistetud, kuid hilisem kohtulik kontroll tunnistab süüdimõistmise ebaseaduslikuks, siis puudub haldusorganil õigustus uue distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks. Vastustaja hinnangul sellist seisukoha viidatud RK lahendist ei tulene. Viidatud otsuse p-s 23 viitab RK hoopis seda, et kuna üheski varasemas menetluses ei langetatud sama rikkumise kohta õigeks- või süüdimõistvat otsust, siis topeltmenetlemise keeldu ei rikutud. Vastustaja hinnangu ei ole ka käesolevas vaidluses kaebaja suhtes tehtus kehtivat lõplikku õigeks- või süüdimõistvat otsust. Aukohus leidis käesolevas menetluses vaidluse all olevas otsuses, et kuigi RK on viidatud lahendis tõesti märkinud, et topeltmenetlemise keeld ei luba isikut teist korda kohtu alla anda teo eest, milles teda on vastavalt seadusele juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud, ei järeldu sellest keeldu aukohtumenetluse jätkamiseks. Vastustaja nõustub eelviidatuga ning selgitab täiendavalt, et kuivõrd kaebaja suhtes 10.01.2019 tehtud otsus on tühistatud ja sellega on kõrvaldatud aukohtu otsuse kehtivus tagasiulatuvalt, ei ole kaebaja suhtes lõplikult süüdi või õigeks mõistvat otsust. RK 07.10.2021 otsuses haldusasjas nr 3-19-467 ei antud hinnangut, kas advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo või mitte, sest advokaadile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on üksnes EA aukohtul (vt ka TlnRK otsus haldusasjas nr 3-19-1002, p 18).

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et mõjuvaks põhjuseks on eelkõige haigus, mistõttu ei olnud aukohtul menetluse pikendamiseks õiguslikku alust AdvS § 17 lg-le 5 tuginedes. Vastustaja hinnangul oli aukohtul mõjuv põhjus aukohtumenetluse pikendamiseks. Vastavalt 04.11.2021 istungi protokollile pikendas aukohus asja läbivaatamise tähtaega põhjusel, et aukohus jätkas asja arutamist uues kooseisus. EA kodukorra § 51 lg 2 esimese lause kohaselt arutab asja algusest lõpuni sama kohtukoosseis. Kuna nende aukohtu liikmete volitused, kes alustasid 06.09.2018 advokaadi suhtes aukohtumenetlust, volitused olid vahepeal lõppenud, pidi aukohus vastavalt kodukorra § 51 lg 2 teise lause kohaselt arutama asja algusest peale. Lisaks pidas aukohus vajalikuks anda advokaadile võimalus anda enda täiendavad selgitused. Kuivõrd, nagu eelnevalt sai ka viidatud, on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel haldusorganil kohustust tuvastada tõendeid ja asjaolusid kõrgendatud hoolsusega, oli asja õigeks lahendamiseks vajalik menetluse pikendamine 3 kuu võrra. Asjakohatu on kaebaja viide HKMS §-le 150, millest tuleneb, et mõjuv põhjus kohtule vastamata jätmiseks või kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja sellest teatamata jätmiseks on eelkõige liikluskatkestus, menetlusosalise ootamatu haigestumine või lähedase surm või ootamatu raske haigus, mille tõttu menetlusosaline ei saanud kohtule vastata või kohtusse ilmuda ega volitada selleks esindajat. Vastavalt AdvS § 17 lg-le 7 kohaldub aukohtumenetlusele HMS, kuid HKMS kohaldamist AdvS ega EA kodukord ette ei näe. 5.3 Kaebaja leiab, et aukohtu otsus on ebaseaduslik, kuna on tehtud pärast AdvS-s sätestatud aukohtumenetluse tähtaega. Vastavalt AdvS § 17 lg-le 5 lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksu alates aukohtumenetluse algatamisest arvates. Vastavalt EA kodukorra § 57 lg-le 5 avaldab aukohus otsuse 30 päeva jooksul pärast asja sisulise arutamise lõppu EA kantselei vahendusel. Vajadusel võib aukohtu esimees otsuse avaldamise tähtaega pikendada 60 päevani. Aukohus lõpetas asja sisulise arutelu 03.02.2022 toimunud istungil pärast advokaadi ärakuulamist. Seejärel toimus otsuse vormistamine vastavalt advokatuuri kodukorrale. Kuivõrd otsuse avaldamise 30 päeva sai täis 05.03.2022, mis oli laupäev, tuli otsus vastavalt HMS § 33 lg-le 3 teha advokaadile teatavaks esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval ehk 07.03.2022. Poolte vahel puudub vaidlus, et sellel kuupäeva otsus advokaadile teatavaks ka tehti. Alternatiivselt, juhul kui kohus asub seisukohale, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise aega tuleb arvestada ka aukohtu otsuse vormistamise aeg, täitus 9-kuuline tähtaeg samuti 05.03.2022, mistõttu oli ka sellel juhul aukohtul õigus avaldada otsus järgmisel tööpäeval ehk 07.032022. Lisaks on vastustaja seisukohal, et AdvS § 17 lg-s 5 sätestatud tähtaja eesmärgiks on tagada mõistlik menetlustähtaeg ja selle rikkumisel oleks tegemist menetlusnõuete rikkumisega, mis ei anna eraldisesivat alust aukohtu otsuse kui haldusakti tühistamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

tähtsust omavale distsiplinaarsüüteole (EK § 4 lg 1 rikkumine). Aukohtu otsus tühistati põhjusel, et RK ei nõustunud vastustajaga AdvS § 17 lg-st 4 tuleneva (tõendite esitamise) kohustuse rikkumise osas ning RK polnud võimalik asuda seisukohale, et see rikkumine pole distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud trahvi suurust mõjutanud (vt viidatud RK otsuse p 26). Seega pole tegemist kaebaja viidatud RK 28.09.2020 otsuses haldusasjas nr 3-17-378 kirjeldatud olukorraga: kaebajat ei ole EK § 4 lg 1 rikkumises „lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“ (vt RK otsuse p 22). Kaebaja leiab õigesti, et vastustajal polnud kohustust kaebaja süüküsimust EK § 4 lg 1 rikkumise osas uuesti otsustada, kuid tal oli õigus seda teha, sest distsiplinaarsüütegu polnud aegunud (vt AdvS § 19 lg 1): aegumine oli distsiplinaarasja menetluse ajal aukohtus ja kohtus 06.09.2018 – 07.10.2021 peatunud (vt AdvS § 19 lg 6). Kaebaja väide, et vastustaja ületas seejuures AdvS § 17 lg-s 5 sätestatud aukohtumenetluse läbiviimise tähtaega, ei anna alust kaevatava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, sest see rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist (vt HMS § 58). Ka kohtupraktikas on leitud, et menetlusliku tähtaja rikkumine ei anna iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (vt RK 09.06.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-816, p 13; 03.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-1-37-16, p 21). AdvS põhiseaduspärasuses kohus ei kahtle. Kohtule pole arusaadav, kuidas on kaebaja jõudnud järeldusele, et AdvS § 17 lg 4 on vastuolus põhiseaduse §-dega 3 ja 13 (vt kaebaja 18.05.2023 menetlusdokument). Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et 06.09.2018 algatatud aukohtumenetluse jätkamise otsustas aukohus kaheliikmelises koosseisus. Asjas kogutud teabe kohaselt on aukohus aukohtumenetluse jätkamise otsustanud seadusjärgses kolmeliikmelises koosseisus (Ingeri Tamm, Mari Männiko ja Rene Frolov), kuid tehnilise vea tõttu asub ühe aukohtuliikme digiallkiri eraldi digikonteineris, mis kaebajani ei jõudnud (vastustaja väitel polnud ta nimetatud asjaolust teadlik). Ka see viga ei mõjutanud ilmselgelt asja otsustamist ega anna seetõttu alust nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist (vt HMS § 58). Kaebaja märgib veel, et talle tundub karistus ebaõiglane. Kohtule nii ei tundu. Kutseeetika nõuete eiramise eest võib aukohus EK liikmele määrata distsiplinaarkaristusena noomituse, rahatrahvi 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamise kuni üheks aastaks või EA-st väljaheitmise (vt AdvS § 19 lg 2 p-d 1-4). Arvestades vahendatud kirjade mahtu ja teo korduvust pikema ajaperioodi vältel puudub kohtu hinnangul alus pidada kaebajale määratud karistust ebaproportsionaalseks.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.