Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
4. juuli 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-23-130
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet; esindaja KB Puudutatud isik – X; riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Keijo Lindeberg
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2023. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.03.2023 määruse haldusasjas nr 3-23-130 resolutsiooni p 1 muutmata.
Lõpetada X-le riigi õigusabi andmine.
Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3; riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 18.01.2023 kell 22.20 Saatse külas kinni jalgrattaga liikunud meessoost isiku, kelleks osutus Tadžikistani Vabariigi kodanik X. Isik tuvastati Tadžikistani kodaniku passi nr XXXXXXXXXX alusel. Isikul puudus seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. 18.01.2023 kell 22.55 esitas isik suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse ning ta peeti kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel.
3-23-130
2.PPA esitas 20.01.2023 Tartu Halduskohtule taotluse VRKS § 362 lg 2 alusel loa saamiseks X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks. Tartu Halduskohus rahuldas 20.01.2023 määrusega nr 3-23-130 PPA taotluse ja andis loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 20.01.2023 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
3.PPA esitas 13.03.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, kuna isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud alused. Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult, omamata alust riigis viibimiseks. Ka isik ise kinnitas, et ebaseaduslik piiriületus oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isik ei proovinud seaduslikult Eestisse tulla rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Isiku kinnipidamine rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks on põhjendatud ja vajalik. Isik on menetlustoimingute raames esitanud vastuolulisi andmeid. Isiku väitel pole ta Tadžikistanis viis aastat viibinud, kuid passis leiduvate templijäljendite alusel on isik Tadžikistanis viibinud 25.08.2021–13.10.2021. Isik on alates 2018. a-st elanud Venemaal, seal õppinud ja töötanud. Isik on küll soovinud Euroopasse tulla, kuid viisa taotlemine on tema jaoks kallis olnud. Isiku sõnul ta kartis Venemaal, et teda võidakse saata sõtta Ukrainasse, kuid ei oska välja tuua konkreetset isiku näidet, kes välismaalasena oleks tänavalt kinni püütud ja sõtta saadetud. Isiku väitel soovib ta Euroopas õppida, kuid pole uurinud Euroopas õppimise kohta ega reaalselt astunud selleks samme. Ainuüksi isiku poolt esmastel menetlustoimingutel antud selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas isik kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks. Isik on toonud rahvusvahelise kaitse taotluse isikuandmete ankeedis taotlemise põhjusena välja, et kodus on ebameeldivused ja soovib siin elada, mis ei ole adekvaatne põhjus rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. PPA on isikuga läbi viinud vestluse, kus isik andis samasuguseid ebamääraseid ütlusi ega esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks reaalselt rahvusvahelise kaitse vajaja. Pigem on tegu isikuga, kes soovib oma majanduslikku olukorda parandada. PPA-l on plaanis teha isikuga veel üks intervjuu ja tutvuda päritoluriigi infoga, et kõrvutada isikult saadud infot tegelikkusega. Esineb isiku põgenemise oht ning puudub alus arvata, et vabaduses viibides oleks ta ametivõimudele kättesaadav menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni (VRKS § 361 lg 2 p 4, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 lg 8). Põgenemisohtu ei ole võimalik maandada leebemate järelevalvemeetmetega (VRKS § 29). Isiku elama suunamine kindlaks määratud elukohta ei vähenda temast tulenevat põgenemisohtu. Lisaks pole isikul Eestis võimalikku elukohta. Isik väitis, et kuskile mujale peale Eesti pole ta tahtnud minna, samas tõi välja, et kaalus varianti minna Ameerikasse, Euroopasse ja Inglismaale, kuid see oleks läinud liiga kulukaks, ning Eesti kohta uuris, et tegu on Venemaa naaberriigiga. Selline käitumine annab alust arvata, et isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda soovitud riiki. Isikul on Lätis tuttavad ning isik on andnud vastuolulisi ütlusi, seetõttu on põhjendatud alus arvata, et isiku Tadžikistani passi hoiule võtmise korral ei ole välistatud, et isik võib vabaduses viibides omavoliliselt liikuda Läti Vabariigi või mujale Euroopasse, seda enam, et Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Täidetud on VRKS § 361 lg 2 p-st 5 tulenevad kinnipidamise alused. Isik oli eelnevalt kinni peetud Eestist lahkuma kohustamise menetluse raames. Mõistes, et teda saadetakse tagasi Venemaale või äärmisel juhul kodakondsusjärgsesse riiki Tadžikistani, esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse. 2(8)
3-23-130 Isiku kinnipidamise pikendamine kinnipidamiskeskuses kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimiseks ning võimaliku Eesti Vabariigist väljasaatmiseni on põhjendatud, kuna isikul puuduvad sidemed Eesti Vabariigiga, tal ei ole Eestis elu- ja töökohta ning perekonnaliikmeid ning tal puuduvad rahalised vahendid Eestis toimetulekuks. Kuigi isiku kinnipidamise pikendamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa valitud abinõu pidada ülemääraseks, võttes arvesse isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. Isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega.
4.X vaidles 15.03.2023 kohtuistungil taotlusele vastu. Isik soovib alustada Eestis õpinguid EBS-i marketingi ja turunduse erialal. Moskvas õppis Synergy ülikoolis infotehnoloogiat. Õpingute eest tasumiseks soovib isik Eestis töötada. Isik ei ole kodumaal 5 aastat käinud. Eestisse tuli, sest see oli esimene riik, mis pähe tuli. Eestis tuttavaid ei ole. Kinnipidamiskeskusest vabanemisel kavatseb minna Tartus olevasse laagrisse, kuhu saavad rahvusvahelise kaitse taotlejad. Laagrist kuulis isik kinnipidamiskeskuses. Esindaja palus jätta taotlus rahuldamata. Isik ei ole väljendanud, et ta kavatseb kuhugi põgeneda ja asjaolu, et ta kunagi planeeris teise riiki minna, ei ole põgenemisoht. Pole välja toodud konkreetset riiki, kuhu isik põgeneda soovib. Samuti pole välja toodud, et isik oleks teinud mingeid ettevalmistusi selleks, mh ei nähtu, millised on isiku finantsilised võimalused põgeneda ja asuda kolmandas riigis elama. Varjupaigamenetluses ei pea isik esitama tõendeid. Isik soovib rahvusvahelist kaitset Eestis, sest siin on sõnavabadus, mida kodumaal ega Venemaal ei ole. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. PPA on suutnud selle aja jooksul viia läbi ainult ühe intervjuu. Päritoluriigi info peaks PPA-l olemas olema, mistõttu puudub vajadus seda täiendavalt koguda. Tadžikistan ei ole eksootiline riik.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 16.03.2023 määrusega PPA taotluse ning andis loa X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 16.07.2023 k.a (resolutsiooni p 1); rahuldas vandeadvokaat Keijo Lindebergi 15.03.2023 riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse ja määras riigi õigusabi tasu suuruseks 97,20 eurot koos käibemaksuga (resolutsiooni p 2); määras asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga (resolutsiooni p 3). Isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ning selle menetlus on pooleli. PPA on taotluses selgitanud, et kõiki olulisi asjaolusid ei ole veel rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses välja selgitatud ning planeeritud on veel üks intervjuu puudutatud isikuga, samuti koguda päritoluriigi infot ning seda kõrvutada puudutatud isiku ütlustega. Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (VRKS § 361 lg 2 p 4). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17792, p 18.2). Käesoleval juhul esineb vajadus välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Puudutatud isiku esindaja subjektiivne hinnang on, et puudub vajadus päritoluriigi info kogumiseks. Selle väite kinnituseks pole ühtegi tõendit esitatud, mistõttu on tegemist paljasõnalise väitega. Samas ei ole asjaolude ebaselgus üksi üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks, vaid see võib olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12).
3(8)
3-23-130 Isiku suhtes esineb põgenemise oht ning seda olenemata asjaolust, et isik ei ole selgesõnaliselt avaldanud PPA-le soovi Eestist teise riiki põgeneda või ei ole tuvastatud, et isik oleks selleks ettevalmistusi teinud. Käesoleval juhul on täidetud VSS § 68 p-s 8 nimetatud eeldused. Isik ületas 18.01.2023 ebaseaduslikult Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelist ajutist kontrollijoont Eesti Vabariigi piirimärgi 415+m juurest, Perdaku külas Setomaa vallas Võru maakonnas. Isik on andnud kohtuistungil varasemaga võrreldes vastuolulisi ütlusi. Tartu Halduskohtu 20.01.2023 määruse 3-23-130 p-st 7 nähtub, et isiku kohtuistungil antud selgitustest järeldub, et Eesti ei olnud tema esimene eelistus, kuhu tulla; isik uuris võimalusi minna mujale Euroopasse või Ameerikasse, aga kui ilmnes, et see on tema jaoks liiga kallis, otsustas tulla Eestisse kui Venemaa naaberriiki. Tallinna Halduskohtu 15.03.2023 kohtuistungil vastas puudutatud isik kohtu küsimusele, miks ta otsustas Eestisse tulla, et see oli esimene riik, mis pähe tuli. Samuti on 15.03.2023 kohtuistungil väitnud puudutatud isik, et ta ei ole kodumaal käinud 5 aastat. Ometi nähtub isiku passist, et viimati viibis isik Tadžikistanis 25.08.2021– 13.10.2021. Esineb põhjendatud kahtlus, et isiku tegelik tahe ei olnud Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda (st oma Eestis viibimine seadustada), kuivõrd selle asemel, et peale ebaseaduslikku piiriületust ise piiripunkti rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks pöörduda, läks isik otsima lähedal asuvasse majapidamisse ööbimiskohta. Eluliselt usutav ei ole ka puudutatud isiku väide, et Eestis soovib ta õppida EBS-s marketingi ja turundust, kuigi puudutatud isik on selgitanud, et Venemaal õppis ta infotehnoloogiat. Isik on kinnitanud, et Eestis puuduvad tal tuttavad, aga Lätis on tuttavad. See annab aluse kahtluseks, et isik võib soovida liikuda Eestist naaberriiki, kuivõrd Eestis ei ole isikul elu- ega töökohta, samuti puuduvad tuttavad, mida isik kinnitas ka 15.03.2023 kohtuistungil. Puudutatud isiku suhtes esineva põgenemisohuga seoses ei ole asjaolud võrreldes kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisega muutunud. Seetõttu nõustub kohus Tartu Halduskohtu 20.01.2023 määruse nr 3-23-130 p-s 7 antud hinnanguga põgenemisohule. Kuivõrd eelnevalt on tuvastatud, et VRKS § 361 lg 2 p 4 eeldused on täidetud, siis puudub vajadus analüüsida VRKS § 361 lg 2 p 5 eelduste olemasolu. Leebemad järelevalvemeetmed ei maanda isikust lähtuvat põgenemisohtu. VRKS §-s 29 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi tagada isiku kättesaadavust rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemises oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Isikul puudub kindel elukoht Eestis. Reisidokumendi hoiule võtmine ei ole piisav meede, kuivõrd Schengeni alal puudub riikidevaheline piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Isiku kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Isik on viibinud praeguseks kinnipidamiskeskuses pea 2 kuud. Isiku osas toimuva menetluse pikkust ei saa pidada praegust suuremat halduskoormust (tingituna Ukraina sõjalisest olukorrast) arvestades põhjendamatult pikaks. Isiku väited rahvusvahelise kaitse osas vajavad kontrollimist. Puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
6.X palub 06.04.2023 määruskaebuses halduskohtu määruse tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada isik viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Isik möönab, et esmastel menetlustoimingutel antud selgitustele tuginedes ei ole võimalik hinnata, kas ta kvalifitseerub rahvusvahelise kaitse saajaks, kuid PPA ei ole piisavalt selgitanud, millist konkreetset informatsiooni ning millist päritoluriigi informatsiooni peab PPA veel koguma ja kontrollima, arvestades taotletud kinnipidamise aega. Ei ole eluliselt usutav, et PPA vajab selleks nii palju aega. PPA-l peab olema juba tänase päeva seisuga päritoluriigi 4(8)
3-23-130 informatsiooni kogutud. PPA on küll selgitanud, et plaanitud on veel üks vestlus, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Kuna isik viibib kinnipidamiskeskuses, tuleb tema varjupaigataotlust puudutavaid menetlustoiminguid teha veelgi operatiivsemalt. Isik ei ole sõnaselgelt avaldanud soovi Eestist põgeneda ja tuvastatud ei ole, et ta oleks selleks ettevalmistusi teinud. Tegemata on nõuetekohane põgenemisohu prognoos. Põgenemisohtu on sisuliselt põhjendatud vaid isiku enda ütlustega, mis olid rebitud kontekstist välja. Tartu Halduskohtu 20.01.2023 määruse p-s 7 põgenemisohule antud hinnangule tuginemine ei ole lubatav, menetlus on pooleli ja määrus ei ole jõustunud. On levinud praktika, et päritoluriigist tagakiusu eest põgenenud isikud ületavad piiri selleks alust omamata. Isegi kui põgenemisohtu saab mingil määral jaatada (mida isik eitab), siis kohus pole tuvastanud, et väidetav oht oleks piisavalt suur, et jätkata isiku vabaduse piiramist. Kohus ja PPA ei ole nõuetekohaselt analüüsinud isiku kinnipidamiskeskuses viibimise aega ning taotletud kinnipidamise pikkust. Kuna isiku põgenemisoht on piisavalt põhjendamata, siis on väär PPA käsitlus, mis puudutab leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist.
7.PPA palub 28.04.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes taotluses toodud seisukohtade juurde. Rahvusvahelist kaitset saab küsida enda päritoluriigi osas. Isik viibis juba enda jaoks turvalises riigis (Venemaal) ning selle eest kaitset küsida ei saa. Ilmselgelt on tegu isikuga, kes kuritarvitab rahvusvahelist süsteemi, et enda majanduslikku heaolu parandada. Seega isiku väide, et ta oli sunnitud Eesti Vabariigi riigipiiri ületama rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, on vale ja otsitud õigustus enda ebaseaduslikule tegevusele. PPA-l on kohustus selgitada välja kõik rahvusvahelise kaitse asjaolud isegi juhul, kui algselt on ilmne, et tegu on süsteemi kuritarvitajaga. Taotluse menetlemiseks on aega kuus kuud. PPA ei ole eksinud menetlusnormide suhtes. Puudutatud isik loobus 30.03.2023 taotlusega rahvusvahelise kaitse menetlusest ning PPA 04.04.2023 otsusega nr 12301190002-1 lõpetati isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus. 17.04.2023 seisuga ei olnud isik otsust vaidlustanud. Isik soovis naasta enda päritoluriiki IOM kaasabil. IOM võttis isikule piletid 19.04.2023 lennule Tallinn-Istanbul-Dušanbe. Isik pandi Tallinnast lennule ja Istanbulis ootas isikut IOM töötaja, kes pidi isiku panema jätkulennule. Isik ei kontakteerunud IOM ametnikuga, varjas end ja põgenes Istanbuli lennujaamast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebuse lahendamist ei takista see, et puudutatud isik loobus 30.03.2023 taotlusega rahvusvahelise kaitse taotlemisest ja tema taotluse menetlemine lõpetati PPA 04.04.2023 otsusega nr 12301190002-1. Ringkonnakohus saab hinnata, kas puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine oli põhjendatud Tallinna Halduskohtu 16.03.2023 määruse tegemise ajal.
9.VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. PPA taotles puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Halduskohus tugines loa andmisel VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise alusele.
5(8)
3-23-130
10.Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selle sätte peamine eesmärk on tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete kontrollimisega (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku osalust ja kättesaadavust. Samas aitab sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Kuna vajadus teha menetlustoiminguid ei tingi taotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht (vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1-18.5 ja seal viidatud kohtupraktika; Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11).
11.VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse mh VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid kogumis (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused asjas nr 3-19-334). Põgenemise ohule võivad viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja raha puudumine. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18).
12.PPA on taotluses asjakohaselt selgitanud, et ebaselgus isiku rahvusvahelise kaitse taotluse asjaoludega seoses viitab VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaldamise põhjendatusele. Isik on esitanud menetlustoimingute tegemisel vastuolulisi ütluseid. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel omavad tähtsust asjaolud, mis seonduvad rahvusvahelise kaitse andmise tingimustega. PPA-l oli planeerinud pärast päritoluriigi info kogumist veel üks intervjuu puudutatud isikuga, et kogutud infot kõrvutada puudutatud isiku ütlustega ning selleks oli tarvis tagada isiku kättesaadavus. Seega oli isiku rahvusvahelise kaitse menetlus pooleli ning kõiki olulisi asjaolusid ei olnud veel välja selgitanud. Asja materjale arvestades puudus alus kahelda rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise vajaduses. Isik oli viibinud kinnipidamiskeskuses alates 18.01.2023 ja tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaeg ei olnud möödunud (VRKS § 181 lg 1).
13.Ringkonnakohus nõustub hinnanguga, et kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseta ei oleks puudutatud isik tõenäoliselt olnud PPA-le kättesaadav ja võinuks põgeneda. PPA ja halduskohus on õigesti leidnud, et asjaolude põhjal oli alust järeldada puudutatud isiku põgenemisohtu VSS § 68 p 8 mõttes. Viidatud säte on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Puudub vaidlus selles, et X sisenes Eestisse Venemaalt ning ületas ebaseaduslikult Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri. Seda kinnitas ka isik ise. Kuigi üksnes riigipiiri ületamise fakt ei pruugi olla piisav, et jaatada põgenemise ohtu, kinnitavad ringkonnakohtule puudutatud isiku põgenemisohtu lisaks ebaseaduslikule piiriületusele ka isiku vastuolulised ütlused. Isik väitis PPA-le seletuse andmisel, et ta ei ole Tadžikistanis käinud viis aastat (PPA 13.03.2023 taotluse lisa 5) ning eitas Tadžikistanis viibimist ka halduskohtu 15.03.2023 kohtuistungil. Samas nähtub isiku passist, et ta viibis viimati 6(8)
3-23-130 Tadžikistanis 25.08.2021-13.10.2021. Tartu Halduskohtu 20.01.2023 määruse nr 3-23-130 pst 7 nähtub, et isiku kohtuistungil antud selgitustest järeldub, et Eesti ei olnud tema esimene eelistus, kuhu tulla ning ta uuris võimalusi minna mujale Euroopasse või Ameerikasse, kuid kui ilmnes, et see on liiga kallis, otsustas tulla Eestisse kui Venemaa naaberriiki. Tallinna Halduskohtu 15.03.2023 kohtuistungil väitis isik, et Eesti oli esimene riik, mis talle pähe tuli. Seega andis puudutatud isik kohtuistungil varasemaga võrreldes vastuolulisi ütlusi. Halduskohus on põhjendanud kahtlust, et isiku tegelik tahe ei olnud Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda, kuna ebaseadusliku piiriületuse järgselt ei pöördunud isik ise piiripunkti rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseks, vaid läks lähedalasuvasse majapidamisse ööbimiskohta otsima. Isik on Tartu Halduskohtu 20.01.2023 kohtuistungil selgitanud, et ta ei soovi Tadžikistani tagasi minna, sest seal on rasked olud ja vaesus, samuti piirangud islamiusust tingituna ja puudub sõnavabadus. Isiku selgitused viitavad pigem sellele, et ta soovis leida riigi, mis on temale sobiv. Rahvusvahelise kaitse õigus ei loo isikule õigust valida endale sobiv turvaline riik, kus rahvusvahelist kaitset taotleda. Isik on 19.01.2023 seletusi andes (PPA 13.03.2023 taotluse lisa 4) ning halduskohtu 15.03.2023 kohtuistungil kinnitanud, et tal puuduvad Eestis tuttavad, kuid tal on tuttav (sõbra sõber) Lätis. Isikul ei olnud Eestis elu- ega töökohta. Eelnev lubab järeldada, et isik võis soovida liikuda Eestist edasi Lätisse või mõnda muusse Euroopa riiki ega oleks pruukinud olla PPA-le menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseni kättesaadav.
14.Kuna isikust lähtus põgenemisoht, polnud alust kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Eelduslikult ei suuda VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmed põgenemisohu tuvastamisel põgenemist tõhusalt ära hoida (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Isiku kinnipidamist kuni viieks kuuks ei saa põgenemisohtu arvestades pidada ülemäära pikaks ajaks. Määruskaebusest ei nähtunud ühtegi asjaolu (nt isiku tervislik seisund, turvalisuse kaalutlused, riive perekonnaelule), mis välistaks isiku kinnipidamise või mille tõttu tuleks kohaldatud meedet ülemääraseks pidada. Seega ei saanud kinnipidamist pidada taotletavat eesmärki arvestades ebaproportsionaalseks.
15.Eelneva põhjal jääb puudutatud isiku määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.03.2023 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
16.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse esitajale tuleb lõpetada edaspidi riigi õigusabi andmine.
17.RÕS § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. RÕS § 17 lg-test 4, 6 ja 7 järeldub, et juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise lõpetada (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.03.2008 määrus asjas nr 32-1-9-08, p 12).
18.Määruskaebuse esitaja lahkus 19.04.2023 Eestist Türgisse. Puudutatud isikul on küll õigus nõuda kinnipidamise aluseks olnud määruse õiguspärasuse kontrolli, kuid vajadus riigi õigusabi järele on muutunud. Puudutatud isikule riigi õigusabi andmise eesmärgiks oli vajadus kaitsta tema väidetavalt rikutud õigust vabadusele. Praeguseks on isik kinnipidamiskeskusest vabanenud. Riigi õigusabi andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid kasutataks säästlikult. Riigi õigusabi osutamine on riigile kulukas ning seda on põhjust jätkata (iseäranis juhul, kui isik on saanud kasutada riigi õigusabi kogu esimese ja 7(8)
3-23-130 teise astme kohtu menetluse ajal) ainult siis, kui vaidlus omab ka tegelikult kaebaja jaoks suurt tähtsust ja edasikaebusel on eduväljavaateid – need tingimused pole ringkonnakohtu hinnangul enam täidetud. Puudutatud isik on saanud realiseerida oma edasikaebeõigust ning ringkonnakohus sai menetluse lõpule viia juba esitatud määruskaebuse alusel ega näe vajadust, et advokaat peaks jätkama menetluses osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi õigusabi kulusid. Vajaduse korral saab puudutatud isik esitada määruskaebuse Riigikohtule omal käel. Oma kohtuasja peab ajama iga isik eeskätt ise ning olema selleks kohtule igal ajal operatiivselt kättesaadav (HKMS § 28 lg-d 3 ja 4). Puudutatud isik põgenes Istanbuli lennujaamas ja tema kontaktandmed ei ole kohtule teada. Eeltoodu ning RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada.
19.Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse. Ringkonnakohus teeb selle kohta eraldi määruse. Puudutatud isikule on määratud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seetõttu riigi õigusabi tasu ja kulusid temalt riigi kasuks sisse ei nõuta.
20.X-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
21.VRKS §-st 13 ning HKMS § 175 lg-st 3 ja § 179 lg-st 4 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.