Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.06.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1019
Haldusasi
X kaebus Eesti Töötukassa 21.01.2022 otsuse nr TVH/22/003024, 24.01.2022 otsuse nr TVT/22/004292 ja 04.04.2022 vaideotsuse nr VO/22/585 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindajad advokaat Jaanika ReilikBakhoff Vastustaja – Eesti Töötukassa, esindajad MP, PT ja RR
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 09.11.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 16.05.2023
RESOLUTSIOON
Jätta X vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.11.2022 otsus haldusasjas nr 3-22-1019 muutmata.
Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.
Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.07.2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-1019 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) 06.01.2022 ühistaotluse töövõime hindamiseks ja puude raskusastme tuvastamiseks ning toetuste määramiseks. Taotluses olid välja toodud tegutsemispiirangud järgmistes valdkondades: liikumine, käeline tegevus, teabe edasiandmine ja vastuvõtmine, õppimine ja tegevuste sooritamine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine ning suhtlemine.
2.Töötukassa ei tuvastanud 21.01.2022 otsusega nr TVH/22/003024 kaebajal töövõime vähenemist, võttes aluseks OÜ Arstikeskus Confido töövõime hindamise ekspertarsti TK 14.01.2022 eksperdiarvamuse. Kaebaja töötamine ei ole takistatud, arvestades kaebaja terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Kaebajal on kerge tegutsemispiirang liikumise, käelise tegevuse ning teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkondades, mille põhjuseks on närvisüsteemihaigus. Kaebaja kirjeldatud piirangud teabe edasiandmise ja vastuvõtmise ning suhtlemise valdkondades ning ravimite kõrvaltoimete osas ei leidnud tervise infosüsteemi (TIS) andmetel kinnitust. Kaebajal on kerge tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste sooritamise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades, mille põhjuseks on unehäire. Kaebaja kirjeldatud piiranguid muude tervisehäirete osas on arvestatud õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonda hinnates. Kaebajal on pulsisageduse kiirenemise, vererõhu languse, episoodiliselt esineva jalgade lihastõmbluste ja valu ning seljavalu tõttu piiratud pikkade vahemaade käimine, treppidel liikumine, kestvalt ühes asendis seismine ja istumine, lamavast ja istuvast asendist püsti tõusmine. Episoodiliselt esineva käte valu ja värina tõttu on takistatud asjade haaramine sõrmedega ja käte täppisliigutuste sooritamine. Põiefunktsiooni kontrollimise häire tõttu on raskendatud urineerimise reguleerimine. Neelamishäire tõttu on raskendatud vedeliku joomine. Kaebajal on unehäire, vaimse võimekuse vähenemise ning keskendumisraskuse tõttu takistatud igapäevatoimingute planeerimine ja sooritamine ning muutustega toimetulek. Kuigi kaebajal esinevad piirangud eelnimetatud valdkondades ja tegevustes, ei mõjuta need tema töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist.
3.Töötukassa jättis 24.01.2022 otsusega nr TVT/22/004292 kaebajale töövõimetoetuse määramata.
4.Kaebaja esitas 21.01.2022 otsuse ja 24.01.2022 otsuse peale vaide, mille töötukassa jättis 04.04.2022 vaideotsusega nr VO/22/585 rahuldamata. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. TVTS § 5 lg 2 järgi võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 6 lg-st 1 tulenevalt hinnatakse inimese töövõimet seitsmes kehalise ja vaimse võimekuse valdkonnas (liikumine, käeline tegevus, teabe edasiandmine ja vastuvõtmine, teadvusel püsimine ja enesehooldus, 2(19)
3-22-1019 õppimine ja tegevuste elluviimine, muutustega kohanemine ja ohu tajumine ning suhtlemine) võtmetegevuste alusel ning töövõime hinnang antakse üldjuhul püsivale seisundile. Määruse nr 39 § 6 lg 3 kohaselt hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet vastavalt sama määruse lisas kehtestatud võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile (astmed 0–4). See tähendab, et igas valdkonnas hinnatakse inimese tegutsemisvõimet võtmetegevuste kaupa. Võtmetegevused on tegevused, mis on vajalikud töösooritusteks või annavad ülevaate töösoorituseks vajalikust funktsioonist. Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati koosmõjus stabiilse ja adekvaatse raviga, s.t, et isiku tervisehäire kompenseerimiseks on ravi määratud ning ravimeetodid on rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule. Kuigi taotleja hinnang oma tegutsemisvõimele on väga oluline, peavad inimese ütlusi kinnitama ka terviseandmed. Määruse nr 39 §-s 6 ettenähtud metoodika kohaselt võetakse töövõime ulatuse määramiseks aluseks kõigi võtmetegevuste arvväärtuste summa, kus hindamisel antud arvväärtused 2, 3 ja 4 liidetakse ning arvväärtusi 0 ja 1 ei liideta. Ekspertarst TK tuvastas 14.01.2022 eksperdiarvamuses, et kaebajal esines mitmes valdkonnas kerge piirang (s.o võtmetegevuse raskusastme arvväärtus oli 1), kuid võtmetegevuste arvväärtuste summeerimisel on tulemuseks 0. Määruse nr 39 § 8 lg 5 kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa on 3 või väiksem. Seega on ekspertarst õigesti hinnanud kaebaja töövõimeliseks. TK andis 31.03.2022 täiendava arvamuse, võttes aluseks kaebaja terviseandmed ja vaides kirjeldatud asjaolud, ning jäi varasemas eksperdiarvamuses toodud järelduste juurde. Kaebaja taotlust, terviseandmeid, vaides kirjeldatud asjaolusid ning TK arvamusi hindas vaidemenetluses täiendavalt töötukassa ekspertarst PT, kes nõustus 01.04.2022 seisukohas TK järeldusega ega leidnud selles vaides välja toodud vigu. PT täiendas TK eksperdiarvamuse põhjendusi. Ka pärast ekspertiisi koostamist lisandunud andmeid arvestades tuleb piiranguid hinnata kergeks.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõuetega tühistada töötukassa 21.01.2022 otsus ja 04.04.2022 vaideotsus ning kohustada töötukassat tema taotlust uuesti läbi vaatama. Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet. Taotluse koostas töötukassa töötaja ja see kajastab vaid lühikokkuvõtet kaebaja selgitustest. Ka TIS-st nähtuvad andmed on liiga üldised, et hinnata adekvaatselt kaebaja tervislikku seisundit. Juhtum on tavapärasest keerulisem, sest kaebajal on oma tervisega seoses väga suur hulk kaebusi. Töötukassa oleks pidanud koguma täiendavaid tõendeid kaebajaga tegelevatelt spetsialistidelt. Vastustaja ei ole kaebajat enne töövõime hindamise otsuse tegemist ära kuulanud. Ärakuulamisel oleks kaebaja saanud anda põhjalikumad selgitused. Vaidlustatud haldusaktid on põhjendamispuudustega. Vastustaja hinnang kaebaja tervislikule seisundile on väär. Kaebaja on esitanud kohtule põhjaliku ülevaate oma tervislikust seisundist ja selgitanud, kuidas oleks pidanud kaebaja tegutsemisvõimet hindama. Kui kohus leiab, et kaebaja tegutsemisvõime piiranguid on hinnatud õigesti, oleks vastustaja pidanud tuvastama erijuhtumi määruse nr 39 § 2 p 6 mõttes (s.o erandlik hindamisjuhtum, mille korral valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on inimese tegutsemise ja osalemise piirangud vähe väljendunud ega vasta osalise või puuduva töövõime kriteeriumitele, kuid tema töötamine on terviseseisundi tõttu osaliselt või täielikult takistatud) ning hindama tegutsemispiirangu raskusastmega 4. Kaebajal on tuvastatud piirangud viies valdkonnas. Vastustaja ei ole erijuhtumi kohaldamise võimalust üldse kaalunud ja ainuüksi selle tõttu tuleks vaidlustatud haldusaktid tühistada.
3(19)
3-22-1019 Kui kohus leiab, et kõik kaebaja tervisevaevused on käsitatavad kerge piiranguna ja arvväärtusi 1 ei liideta ning tegemist pole ka erijuhtumiga, tuleb määruse nr 36 lg 6 tunnistada põhiseaduse (PS) §-ga 28 vastuolus olevaks. Määrusega nr 39 kehtestatud metoodika ei ole õiguspärane, kui selle kohaldamise tulemusel loetakse kaebaja töövõimeliseks, hoolimata viies võtmetegevuse valdkonnas esinevatest piirangutest.
6.Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. Praktikas on tavapärane, et taotluse koostab töötukassa töötaja taotleja ütluste alusel. Kaebaja sai taotluse sõnastuse üle vaadata ja seda täpsustada. Eksperdihinnangute koostamisel on arvestatud kõigi TIS-i kantud andmetega, mis võiksid olla seotud töövõime hindamisega, kuid andmete väga suure mahu tõttu on eksperdiarvamustes välja toodud vaid kõige olulisemad ja hilisemad andmed, mis kajastavad olukorda eksperdiarvamuse koostamise ajal. TIS-i sissekanded olid eksperdiarvamuse koostamiseks piisavalt põhjalikud ja vastuoludeta ning täiendavate selgituste küsimine ei olnud vajalik. Töötukassal ei tekkinud kahtlust, et mingid andmed on jäänud TIS-i sisestamata. Mh on arvesse võetud kaebaja kirjeldust, et tema tervislik seisund on muutlik. Kohtupraktikas on ärakuulamisena piisavaks peetud seda, et taotleja saab taotluses kirjeldada temal esinevaid tegutsemispiiranguid. Töötukassa 21.01.2022 otsus oli küll lakooniline ja sisaldas vaid 14.01.2021 eksperdiarvamuse kokkuvõtet, kuid otsuses oli viidatud, et eksperdiarvamusega on võimalik tutvuda patsiendiportaali vahendusel või töötukassas. PT koostas 28.06.2022 täiendava arvamuse, milles oli hinnatud ka kaebaja kohtumenetluses esitatud vastuväiteid. Selle põhjal puudub alus asuda varasemate eksperdiarvamustega võrreldes teistsugusele seisukohale. Tegemist ei ole ka määruse nr 39 § 2 p-s 6 nimetatud erijuhtumiga, sest viies valdkonnas tuvastatud piirangud on kerged ja töötamine eelduslikult ei halvendaks kaebaja tervislikku olukorda. Seejuures polegi määrav piirangute hulk, vaid suutlikkus konkureerida ja osaleda tööturul. Kui tegemist ei ole erijuhtumiga, ei saa pidada veaks, et vastustaja ei kaalunud seda vaidlustatud haldusaktides. Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Töövõime vähenemise tuvastamata jätmine ei tähenda, et riik jättis kaebaja abita. Nt on kaebajal õigus saada ajutise töövõimetuse hüvitisi.
7.Tallinna Halduskohus jättis 09.11.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Töövõime hindamisel tuleb lähtuda TVTS §-dest 5 ja 7 ning määrusest nr 39 (vt vaideotsus). Määrav ei ole taotlejal diagnoositud haigused, vaid see, kuidas need mõjutavad tema tegutsemisvõimet, kui ta kasutab ettenähtud tegutsemisvõimet parandavaid või säilitavaid abivahendeid ja järgib määratud ravi. Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel antud eksperdiarvamuse alusel. Eksperdiarvamus koostatakse, lähtudes isiku taotlusel olevatest andmetest, TIS-i kantud terviseandmetest ning taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt saadud andmetest. Töövõime hindamise otsus on hindamisotsus ja selle põhjendusi võib kohtumenetluses täiendada (Riigikohtu 22.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p-d 16 ja 17). Kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54, HKMS § 158 lg 2). Kaebaja töövõime hindamise menetluses andis eksperdiarvamuse AS Arstikeskus Confido ekspertarst TK. Kuna õigusaktides ei ole reguleeritud, millise eriala arst tohib töövõimet hinnata, ei saa hinnangut pidada ebausaldusväärseks üksnes selle tõttu, et tegemist on perearstiga. Kaebajal tuvastati kerged tegutsemispiirangud (arvväärtus 1) liikumise, käelise tegevuse, teadvusel püsimise ja enesehoolduse, õppimise ja tegevuste sooritamise ning 4(19)
3-22-1019 muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades. Kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa oli 0, sest arvväärtusi 1 ei liideta. Sellest tulenevalt jõudis ekspertarst järeldusele, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Töötukassa 21.01.2022 otsuse põhjendustes on toodud valdkondade kaupa välja kaebajal tuvastatud tegutsemispiirangud ja nende põhjused. Hinnangute arvväärtusi ja arvväärtuste aritmeetilist keskmist ei ole eraldi välja toodud. Samuti ei ole selgitatud, miks hinnati kõik piirangud kergeks. Otsuse õiguslike alustena on viidatud TVTS §-dele 5–9 ning üldiselt määrusele nr 39. Samas on 21.01.2022 otsuses märgitud, et töövõime ulatuse tuvastamise aluseks olev eksperdiarvamus on taotlejale kättesaadav patsiendiportaalis digilugu.ee ja etöötukassas. Eksperthinnangu põhjal saab täpsema ülevaate, kes oli ekspertarst, milliseid terviseandmeid kasutati, millise arvväärtusega hinnang anti igale võtmetegevusele ja millisel põhjusel. Seega on töövõime hindamise otsuse põhjendused esitatud kaebajale kättesaadavas dokumendis, millele on otsuses viidatud. Kuna vaidlustatud haldusakti ei antud kaalutlusõiguse alusel, saab täiendavalt arvestada vaideotsuse põhjendusi ja töötukassa kohtumenetluses esitatud seisukohti. Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi küll kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 32), kuid praeguses asjas vaidlustatud haldusakte ei ole alust tühistada üksnes põhjendamispuuduse tõttu. Riigikohus on 05.09.20219 otsuses nr 3-17-1110 selgitanud, et kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete alusel taotleja terviseseisund taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem, on eksperdiarvamuse andjal täiendav põhjendamiskohustus (p 21). Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul on meditsiiniliste andmete alusel piirangu raskusaste väiksem kui taotleja hinnatud piirangu raskusaste ja taotleja seab eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, tuleb haldusorganil kaaluda teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist (p 22). Halduskohtu pädevuses on tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud andmeid õigesti, eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel (p 24). Kaebaja märkis töövõime hindamise taotluses oma tegutsemispiirangud järgnevalt: -
-
-
-
-
-
Liikumine: 1.1. Liikumine eri tasapindadel – 1 (kerge piirang); 1.2. Ohutu ringiliikumine – 9 (muutlik); 1.3. Seismine ja istumine – 3 (raske piirang); 1.4. Liikumisega seotud muud piirangud – 9; Käeline tegevus: 2.1. Käte sirutamine – 0 (piirang puudub); 2.2. Asjade liigutamine – 2 (mõõdukas piirang); 2.3. Käteosavus – 2; 2.4. Käelise tegevusega seotud muud piirangud – 9; Teabe edasiandmine ja vastuvõtmine: 3.1. Teabe edasiandmine – 0; 3.2. Teabe vastuvõtmine – 9; 3.3. Teabevahetusega seotud muud piirangud – 0; Teadvusel püsimine ja enesehooldus: 4.1. Teadvusel püsimine – 0; 4.2. Tualettruumi toimingud – 9; 4.3. Söömine ja joomine – 9; 4.4. Teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud – 9; Õppimine ja tegevuste sooritamine: 5.1. Tegevuste õppimine – 0; 5.2. Tegevuste alustamine ja lõpetamine – 1; 5.3. Õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud – 0. Muutustega kohanemine ja ohu tajumine: 6.1. Väljaskäimine – 0; 6.2. Riski või ohu tajumine – 9; 6.3. Toimetulek muutustega – 9; 6.4. Muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud – 0; Suhtlemine: 7.1. Suhtlemisega hakkamasaamine – 2; 7.2. Kohane käitumine – 2; 7.3. Suhtlemisega seotud muud piirangud – 9;
5(19)
3-22-1019 -
Ravimite kõrvaltoimed: Jah, kuna kaebajat on ravitud väga intensiivse ravimiga haiglas, mille mõju kestab siiani (sh vaimsele tervisele); Muud tervisehäired: Unehäire on väga oluline tervisehäire. Pulsikell näitab, et hapnik on öösel alla normi. Neelupiirkonnast kaovad ära teatud refleksid, nt köhimise ja okserefleks.
TK 14.01.2022 eksperdihinnanguga tuvastati kaebajal kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonna võtmetegevustes 1.1 (liikumine eri tasapindadel) ja 1.3 (seismine ja istumine), 2.3 (käteosavus), 4.2 (tualettruumi toimingud), 4.3 (söömine ja joomine), 5.2 (tegevuste alustamine ja lõpetamine), 6.1 (väljaskäimine), 6.3 (toimetulek muutustega). Tervisandmetes puudub teave, et esineks ravimite kõrvaltoimeid või need oleksid tegutsemisvõimet piiravad. Taotlejal esinevat unehäiret on arvestatud võtmetegevuse „tegevuste sooritamine“ hindamise all. TK on 14.01.2022 eksperdihinnangus põhjendanud piirangutele antud hinnanguid, tuues uuringutulemuste all välja konkreetsed terviseandmed. Puudub vajadus korrata kohtuotsuses ekspertarsti põhjendusi ja viiteid terviseandmetele. See, et ekspertarst on eksperdihinnangus välja toonud ainult osa terviseandmeid, ei tähenda, et ülejäänud terviseandmeid poleks arvestatud. Vastustaja on selgitanud, et eksperdiarvamuses ja vaideotsuses tuuakse piiranguid põhjustavate objektiivsete terviseandmetena välja vaid kõige olulisemad ja sageli ka hilisemad terviseandmed, mis kajastavad kokkuvõtlikult hetkeolukorda. Töötukassa on esitanud kaks faili, mis sisaldavad kaebaja terviseandmeid (29.06.2022 vastus, terviseandmed seisuga 31.03.2022 ja 10.06.2022). Mõlema dokumendi maht on üle 100 lk. Arvestades kaebaja terviseandmete hulka, ei oleks võimalik kajastada neid kõiki töövõime hindamise eksperdihinnangus, ilma et see muutuks raskesti jälgitavaks. Puudub alus arvata, et ekspertarst ei vaadanud kaebaja terviseandmeid täies mahus üle. Kui TK ei tuvastanud piiranguid (andis hinnanguks 0), on ta põhjenduseks märkinud, et kaebaja kirjeldatud piirangud ei ole TIS-i andmetel töövõimet mõjutavad, kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust või on viidanud kirjeldatud piirangute hindamisele muu valdkonna raames. Kaebaja terviseandmete väljavõtetest ei nähtu, et ekspertarst oleks andnud hinnanguid, mis on otseses vastuolus olemasolevate terviseandmetega. Kaebaja on mitmes võtmetegevuses märkinud piirangud muutlikeks, mis tähendab, et need ei saagi olla püsivalt mõõdukad või rasked. TK koostas vaidemenetluses 31.03.2022 eksperthinnangu, kus jäi seisukohale, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Töötukassa 04.04.2022 vaideotsuses on täiendavalt välja toodud, et kaebaja käis 11.02.2022 psühhiaatri vastuvõtul. Diagnoositud on depressioon, kuid tablettravi ordineerimist ei peetud vajalikuks. Esinevad ka unehäired, kuid püsivat ravi unehäirete tõttu ei ole samuti ordineeritud. Neid asjaolusid arvestades jäi vastustaja seisukohale, et piiranguid saab hinnata jätkuvalt üksnes kergeks. Töötukassa ekspertarst PT oli vaidemenetluses TKga samal seisukohal. PT jäi ka 28.06.2022 kohtumenetluses esitatud kirjalikus seisukohas varasemate järelduste juurde. Terviseandmetele ja kaebaja enesehinnangule tuginedes nõustus PT, et kaebajal on tunnetatav elukvaliteedi langus ja diagnoositud neuroloogiline haigusseisund põhjustab kergeid piiranguid mitmes võtmetegevuses, kuid vaideotsuse tegemise hetkel ei olnud need siiski püsivalt üldist töövõimet vähendavad. Kohtuistungil selgitas PT täiendavalt, et hindamise ajal olid mitmed piirangud vähenenud, leevenenud või osutunud harvaesinevateks, mida iseloomustavad nt vaidemenetluse ajal olemas olnud Lääne-Tallinna Keskhaigla neuroloogia statsionaarse ravi epikriisid (11.10.2022 istungi helisalvestis 10:47:47). PT toonitas, et töövõime hindamisel ei ole oluline see, kui kindel on diagnoos, vaid hinnatakse objektiivselt kinnitatud piiranguid ravi foonil. Kui ravi pole mingil põhjusel rakendatud, siis võetakse seda arvesse (helisalvestis 10:51:00). Näitena viitas PT sellele, et kaebaja puhul ei ole rakendatud valuravi, mis viitab sellele, et piirangud on pigem kerged. PT viitas ka vaidemenetluse ajal olemas olnud psühhiaatri hinnangule, mille kohaselt oli kaebaja esialgne kohanemishäire oma terviseprobleemidega muutunud kliiniliselt väljendunud depressiooniks, mis vajab toetavat 6(19)
3-22-1019 psühhoteraapiat ja vajadusel ka antidepressantravi (helisalvestis 10:54:50). Kuna ravi antidepressantidega oli alustamata, ei olnud vastustajal võimalik kuus kuud edasiulatuvalt hinnata sümptomite püsivust (helisalvestis 11:00:05). Kaebaja on väitnud, et antidepressantravi ei alustatud kokkuleppel psühhiaatriga, sest kaebaja ravikoormus oli juba suur. Seda TIS-i andmete väljavõttest ei tulene ja ka vastustaja hinnangul puudub põhjus pidada kaebaja ravikoormust suureks. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud silmaarsti 29.06.2022 epikriisi, uneuuringu 30.06.2022 epikriisi ja taastusraviarsti 04.07.2022 epikriisi. Tegemist on pärast töötukassa 21.01.2022 otsust ja 04.04.2022 vaideotsust tekkinud terviseandmetega, mistõttu ei saanud vastustaja neid arvesse võtta. Epikriisidest ei nähtu ka sellist infot, mis võiks töövõimele antud hinnangu tagantjärgi ümber lükata. Silmaarsti 29.06.2022 epikriisis on fikseeritud teatav nägemise langus (kaugelenägevus), mille täpsem põhjus jääb selgusetuks. Kuna nägemise langus on prillidega korrigeeritav, ei ole see töötukassa varasema praktika järgi olnud asjaolu, mis tooks kaasa töövõime vähenemise. Uneuuringu 30.06.2022 epikriisist nähtub, et kaebajal esineb kerges/mõõdukas astmes obstruktiivne uneapnoe ja rahutute jalgade sündroomi kahtlus. Obstruktiivse uneapnoe valikraviks on püsiva positiivse õhurõhu (CPAP) ravi. Rahutute jalgade kaebuste esinemise korral on võimalik teha raviproov uneaegse liigutushäire põhjusliku raviga, milleks on pramipeksool või gabapentiin. Kuna uinumise ja une säilitamise häireid on töövõime hindamisel arvesse võetud ja hiljem on selgunud, et obstruktiivne uneapnoe esineb kerges/mõõdukas astmes, ei anna pärast töövõime hindamist diagnoositud unehäired põhjust kahelda kogu töövõime hindamise sisulises õigsuses. Ka taastusraviarsti 04.07.2022 epikriisist ei nähtu infot, mis saaks tagantjärgi mõjutada vastustaja tehtud otsuse lõppjäreldust. Eeltoodu põhjal puudub alus arvata, et ekspertarstid oleks kaebaja olemasolevaid terviseandmeid sisuliselt valesti hinnanud. Vaidlus hinnangute andmise sisulise õigsuse üle taandub küsimusele, kas ekspertarstidel oli otsuse tegemiseks piisavalt teavet või oleks vastustajal tulnud kaebaja täiendavalt ära kuulata ja koguda lisainfot. Töövõime hindamise menetluses on tavapärane, et taotleja enda kommentaarid ei ole tekstina eriti mahukad ning piiranguid on kirjeldatud kokkuvõtlikult. Lisaks taotleja hinnangutele arvestatakse ka tema terviseandmeid, mis sisaldavad oluliselt detailsemat infot. Terviseandmeid uurides võib ekspertarst hinnata piirangu ka suuremaks kui taotleja ise seda tegi. Kaebaja ei ole väitnud, et juhtumikorraldaja oleks taotlusesse kirjutanud midagi, mis on tegeliku olukorraga vastuolus. Kaebajal oli võimalus enne töövõime hindamise taotluse menetlemist seda täpsustada (07.01.2022 e-kiri). Lisaks esitas kaebaja vaidemenetluses põhjalikumad selgitused oma töövõime kohta, kuid ka vaideotsuses ei leitud, et kaebaja töövõime oleks vähenenud. Seega ei ole usutav, et töötukassa oleks teinud teistsuguse otsuse, kui juhtumikorraldaja oleks täitnud kaebaja töövõime hindamise taotlust põhjalikumalt. Töövõime hindamise menetlus algab töövõime hindamise taotluse esitamisega töötukassale, kus taotleja selgitab oma terviseseisundiga seonduvat. Seega ei saa töövõime hindamise menetluses tekkida olukorda, kus haldusakt antakse üllatuslikult, s.o ilma haldusakti adressaati toimuvast menetlusest informeerimata. Töövõime hindamise menetluses ei anta taotluse esitajale enne otsuse langetamist eraldi tähtaega täiendavate seisukohtade esitamiseks, kuid seda ei ole senises kohtupraktikas peetud õigusvastaseks. PT on 28.06.2022 seisukohas märkinud, et terviseandmetest lähtuvalt on erinevad arstid ja spetsialistid kaebajat mitmekülgselt uurinud. TIS-s on põhjalikud sissekanded. Puudus vajadus andmete täiendamiseks, s.t ei tekkinud kahtlust, et raviarstidel võinuks olla mingid terviseandmed, mida ei olnud sisestatud TIS-i. TVTS § 7 lg 6 alusel on ekspertarstil õigus teha terviseandmete päring, kui taotlusel või vaides märgitud arst ei ole andmeid TIS-i sisestanud 7(19)
3-22-1019 või TIS-i sisestatud olemasolevad terviseandmed vajavad täpsustamist või on sisult vastuolulised. Töötukassa võib isiku piirangute täpsustamiseks andmeid taotleda ka töövõime hindamise taotlusel või vaides märgitud spetsialistilt. Vastustajaga saab nõustuda, et kuna raviarstidelt andmete täpsustamine toimub vastavalt vajadusele, ei ole tegemist töövõime hindamise menetluse kohustusliku osaga. Täiendavate andmete küsimata jätmine saab tuua kaasa otsuse tühistamise üksnes siis, kui on selge, et see rikkumine võis mõjutada töövõime hindamise otsust (vrd Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p-d 28 ja 32). Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Pigem on olukord vastupidine, sest kaebaja kohta on palju terviseandmeid ja arstide mittekülastamisest ei ole tehtud järeldust tema tervenemise kohta. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, milliste asjaolude kohta oleks vastustaja pidanud raviarstidelt täiendavat infot hankima. Kaebaja taotles vaides vastuvõtupõhist ekspertiisi, kuid vaideotsuses ei ole seda taotlust lahendatud. Vastustaja on esitanud oma seisukoha kohtumenetluses, mistõttu saab vaideotsuse vea lugeda kõrvaldatuks. TVTS § 7 lg 3 sätestab, et kui olemasolevate andmete põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata, on töötukassal õigus suunata isik tema töövõime kohta arvamuse saamiseks TVTS § 7 lg-s 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et visiidipõhine ekspertiis viiakse läbi, kui terviseandmed on ebapiisavad või vastukäivad. Vastustajaga saab nõustuda, et praegusel juhul ei olnud sellist vajadust. Tegemist ei olnud olukorraga, kus visiidipõhise hindamise vajaduse oleks tinginud terviseandmete vähesus. Lisaks ei saa visiidipõhise hindamise puhul olla kindel, et selle käigus kogutud andmed on varasematest terviseandmetest põhjalikumad, sest ka visiidipõhine hindamine kirjeldab üksnes hetkeolukorda ja võib mõnel juhul olla isegi pealiskaudsem kui varasemad visiidid eriarstide juurde (nt vaimse tervise probleemid). Määruse nr 39 § 2 p 6 kohaselt on erijuhtum erandlik hindamisjuhtum, mille korral valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on inimese tegutsemise ja osalemise piirangud vähe väljendunud ega vasta osalise või puuduva töövõime kriteeriumitele, kuid tema töötamine on terviseseisundi tõttu osaliselt või täielikult takistatud. Töövõime hindamise metoodika dokumendis on selgitatud, et erijuhtumi all mõeldakse erandlikku töövõime hindamise juhtumit, mida ei ole võimalik käsitleda üheski hindamise valdkonnas ning mille puhul isiku terviseseisund põhjustab piiranguid ainult ajuti või põhjustab kergeid piiranguid mitmes hindamise valdkonnas või on risk töötamise jätkamisel haiguse süvenemiseks. Erijuhtumiga võib näiteks tegemist olla, kui: 1) taotleja saab halvaloomulise kasvaja tõttu keemia- ja kiiritusravi, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea; 2) taotlejal on raske põletikuline nahahaigus, mille tõttu on tal nahakontakt mistahes objektidega (sh riietega) valu tõttu takistatud ja infektsioonioht on suur, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea; 3) taotlejal on kääbuskasv, mille tõttu jäävad talle raskesti kättesaadavateks igapäevaelus vajalikud töö-, suhtlus- ja muud tasapinnad, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea. Erijuhtumi puhul langetab ekspertarst kaalutlusotsuse töövõime ulatuse ja raskusastme kohta, toetudes terviseandmete analüüsimisel ja töövõime hindamisel metoodika dokumendis loetletud kriteeriumitele (p 3.3.2, lk 15–16). Kuna töövõime hindamine tugineb ekspertarsti hinnangule, põhineb ka erijuhtumi esinemine ekspertarsti seisukohal. TK 14.01.2022 ja 31.03.2022 hinnangud sisaldavad p-i 10 „Erijuhud“, mille kohta on märgitud järgmine tekst: „Taotleja andmete töötlemisel ilmnenud teave selle kohta, et tegemist on raske haiguse või kehalise või vaimse häirega või tegutsemispiirangut võimendava haiguste koosmõjuga ning selle haiguse või häire tõttu oleks isiku vaimne või kehaline tervis ohus, kui piiratud töövõime jääks tuvastamata.“ Ekspertarst märkis, et erijuhtumit ei esine. Vastustaja on vastuses kaebusele tuginenud erijuhtumi välistamisel põhiliselt sellele, et tegemist ei ole olukorraga, mil töötamine eelduslikult halvendaks isiku tervislikku seisukorda. Seega eksperdihinnangus ja vastustaja kirjalikes seisukohtades on 8(19)
3-22-1019 tuginetud teistsugusele erijuhtumi määratlusele kui määruse nr 39 § 2 p-s 6. Nimetatud säte ei nimeta erijuhtumi kohaldamise eeldusena seda, et töötamine peaks halvendama isiku vaimset või kehalist tervist või ohustama isiku tervislikku seisukorda. Pole selge, millisest allikast on pärit töövõime hindamise metoodikas sisalduv selgitus, et erijuhtumi esinemiseks peab terviseseisund põhjustama piiranguid ainult ajuti või esinema risk haiguse süvenemiseks töötamise jätkamisel. Vastustaja põhjendas aga kohtuistungil täiendavalt, miks kaebaja juhtum ei ole erijuhtum. Kaebaja piirangud hinnati 2022. a jaanuaris kergeks ja ka vaideotsuse tegemise seisuga olid need maksimaalsed võimalikud piirangud, sest teatud juhtudel ei olnud kaebaja kaebustele objektiivset kinnitust. Seega ei ole kaebajal tuvastatud kerged piirangud koosmõjus sellised, et kaebaja töötamine oleks terviseseisundi tõttu osaliselt või täielikult takistatud. Sellega saab lugeda erijuhtumi kohaldamata jätmisega seonduva põhjendamispuuduse kohtumenetluses kõrvaldatuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus erijuhtum võis jääda valesti kohaldamata. PS-st tuleneb riigi üldine kohustus abistada inimest vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral, kuid seadusandja võib täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses osutatakse ning kehtestada abi saamise tingimused. Seadusandjal on õigus määrata mh, kellel on õigus töövõimetoetusele. Kuna kaebaja töövõime ei ole püsivalt vähenenud, ei ole kaebaja puhul seadusandja kehtestatud kriteeriumid täidetud, s.o tal puudub püsivast töövõimetusest tulenev abivajadus. Kaebaja ei jää riigi abist ilma, sest tal on võimalik saada ajutise töövimetuse hüvitisi. Kaebajal ei ole tuvastatud püsivat ja pikaajalist töövõime langust, mis takistaks tal töötamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
8.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada vaidlustatud töötukassa otsused ning kohustada töötukassat kaebaja töövõimet uuesti hindama või kohustada töötukassat vastu võtma otsus, millega määratakse kaebajale osaline töövõime. Halduskohus jättis kaebaja taotletud ekspertiisi määramata ja see tõi kaasa vale otsuse. Kohtul ei ole pädevust, et hinnata vastustaja tuvastatud meditsiiniliste asjaolude paikapidavust ning kaebajal ei ole muud võimalust töötukassa otsustes tehtud järelduste ümberlükkamiseks. Kohus ei täitnud nõuekohaselt selgituskohustust, kuigi tegemist oli keskmisest mahukama ja keerukama vaidlusega. Kaebuse rahuldamata jätmine oli üllatav, sest menetluse käigust jäi mulje, et kohtu hinnangul oli kaebaja töövõime vähenenud või vähemalt oli tegemist erijuhtumiga. Ainuüksi eeltoodud menetluslike rikkumiste tõttu tuleks halduskohtu otsus tühistada. Kohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, vaid eeldas, et ekspertarst on arvestanud kõigi terviseandmetega ja vastustaja järeldused on õiged. Kohtu põhjendused on üldsõnalised ega ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega haldusasjades nr 3-17-1110 ja nr 3-20-2474. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et kaebaja töövõime hindamisel jäid olulised tervist puudutavad andmed arvesse võtmata. Taotluses välja toodud piirangud ja terviseandmed on väga erinevad. Arstide poolt TIS-i kantud andmed on vastuolulised ja vajavad täpsustamist. Logidest nähtub, et kaebaja hindamise ajal vaadati kaebaja terviseandmeid valikuliselt, kuid hiljem on vastustaja korduvalt vaadanud kaebaja terviseandmeid. Kohus jättis tähelepanuta kaebaja 23.05.2022 esitatud tõendid, mis kinnitavad kaebaja südametöö muutlikkust ja kurgureflekside häirumist, mis omakorda on toonud kaasa piiranguid. Kaebaja esitatud epikriisid kinnitavad sümptomite olemasolu taotluse esitamise ajal ja seega ka kaebaja töövõime vähenemist, kuigi diagnoosid suudeti panna alles hiljem. Kohus jättis kaebaja seisukohad tähelepanuta. Kaebaja selgitas, et ekspertarst kasutas epikriisi nr 81270978 võtmetegevusele „tualettruumi toimingud“ vaid osaliselt ega arvestanud, et põie 9(19)
3-22-1019 tööd reguleerivate närvide kahjustumise tõttu esineb kaebajal uriinilekkeid. Kaebaja kirjeldas oma terviseandmete alusel põhjalikult oma käelise tegevuse muutlikkust, kuid ekspertarst kasutas hinnangu andmisel ainult ühte epikriisi viiest. Tähelepanuta jäänud epikriisidest nähtub pigistus-, sirutus- ja painutusjõu ning sõrmede koordinatsiooni muutlikkus. Kaebaja selgitas detailselt, et terviseandmeid arvestades ei saa pidada põhjendatuks ekspertarsti seisukohta, et kaebajal ei esine ravimite kõrvaltoimeid või need ei piira kaebaja tegutsemisvõimet. Eksperthinnangu andmisel ei võetud arvesse, et kaebaja terviseseisund oli pidevas muutumises, kaebaja oli pikalt uneuuringute järjekorras ning kaebajale ei määratud antidepressante, sest tema ravimikoormus oli niigi suur. Kohus tuvastas asjaolud valesti. Kaebaja selgitas, et juhtumikorraldaja koostatud taotlus ei ole piisavalt põhjalik ja täpne ega kirjelda selgelt kaebaja seisundit. Kaebaja töövõimet oleks pidanud hindama visiidipõhiselt, et pöörata tähelepanu kõigile detailidele. See oleks kõrvaldanud vastuolu kaebaja ja eksperdi punktiskooride vahel. Kuigi kaebaja kohta oli terviseandmeid palju, ei olnud need piisavalt põhjalikud ja vastuoludeta – seda ilmestab eksperdiarvamuse järeldus, et mitmed kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmete põhjal kinnitust. Kaebaja on üksikasjalikult kirjeldanud, milliste asjaolude kohta oleks pidanud küsima raviarstidelt täiendavat infot. Kaebaja suutlikkus erinevate võtmetegevuste tegemisel on muutlik, mille tõttu ajas hajutatult ja staatiliselt läbiviidavad uuringud ei pruugi toimuda ajal, kui kaebajal on raskusi igapäevaste toimingutega hakkama saamisega. Seepärast ei kirjelda TIS-i andmed adekvaatselt kaebaja seisundit. Ekspertarst ei ole kaebaja seisundi muutlikkusega piisavalt arvestanud. TIS-i andmed on ka sisult vastuolulised ja seetõttu kaebaja töövõime hindamiseks ebapiisavad. Isegi kui mingit haigust on võimalik tulevikus kompenseerida (nt uneapnoe puhul kasutada asjakohaseid seadmeid ja depressiooni puhul antidepressante), on kompenseeriva mõju avaldumiseni ikkagi tegemist raske tervisehäirega, mis vähendab oluliselt kaebaja töövõimet. Kohtuistungil sai neis küsimustes sõna peamiselt vastustaja, kelle selgitused olid segased ja laialivalguvad ega põhinenud tõenditel. Kohus lähtus otsuse tegemisel neist segastest selgitustest. Kohtu seisukoht, et puudus vajadus visiidipõhiseks hindamiseks, on vastuolus määruse nr 39 § 2 p-ga 10. Vaidlustatud haldusaktid on oluliste põhjendamispuudustega. Riigikohtu praktika kohaselt ei tohi töövõime hindamise otsuse põhjendamine kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse. Praegusel juhul ei ole vastustaja haldusaktides üldse põhjendanud visiidipõhise hindamise ja töövõime hindamise erijuhtumiga seonduvat. Kaebaja puhul oli ilmne, et piirangute koosmõju oli suur ning tegemist oli määruse nr 39 § 2 p-s 6 nimetatud erijuhtumiga. Halduskohus jättis tähelepanuta, et kaebaja on äärmiselt ettevõtlik inimene, kes ei jää lihtsalt koju, kui tal on halb olla. Kuna kaebaja oli ettevõtja, ei saanud ta jääda haiguslehele. Kaebaja oli üliõpilane ega käinud 2021. a-l töölepinguga tööl. Kaebaja pidi 2021. a suvel tervislikel põhjusel loobuma projektipõhisest tööst, taanduma mittetulundusühingu juhatuse esimehe ametkohalt ning võtma ülikoolist akadeemilise puhkuse. Kaebajal ei ole võimalik tööle minna, kui ta suure tõenäosusega ei suuda tööd teha ja peaks viibima haiguslehel.
9.Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja väited ei kinnita eksperdiarvamuse mittenõuetekohasust ega anna alust kahelda selle õigsuses. Eksperdiarvamus ei ole vale pelgalt selle tõttu, et kaebaja sellega ei nõustu. Täiendava ekspertiisi korraldamine ei olnud vajalik. Kaebajat esindab advokaat, mistõttu ei pidanud kohus täitma selgitamiskohustust kuigi põhjalikult. Töövõime hindamise menetluse eripära on see, et üldjuhul ei toimugi kohtumenetluses täiendavate tõendite kogumist, sest töövõime olemasolu
10(19)
3-22-1019 või puudumine tuvastatakse eksperdiarvamusega, mille esitab kohtule vastustaja. Kohus kontrollib, kas eksperdiarvamus on nõuetekohane. Kohus ei eksinud tõendite hindamisel. Puudub mõistlik alus arvata, et ekspertarst ei tutvunud eksperdiarvamuse koostamisel kõigi kaebaja terviseandmetega, kuigi arvamuses ei ole andmete suure hulga tõttu neile kõigile viidatud. Kaebaja andmeid vaadati 2022. a juunis täiendavalt selleks, et koostada vastus kaebusele. Kaebaja enda hinnanguid oma piirangutele peavad kinnitama TIS-i andmed. Kaebaja käekellaga mõõdetud südame löögisagedused on kaudne tõend raviarstide poolt edasiste uuringute ja ravi määramiseks, kuid mitte objektiivsed uuringuandmed töövõime hindamise käigus piirangute määramisel. Tualettruumi toimingute võtmetegevuses on võetud arvesse põieregulatsiooni häiret, kuid sellega seotud piirang hinnati kergeks. Vastustaja ei saanud arvestada andmetega, mis laekusid TIS-i pärast vaidlusaluste haldusaktide andmist. Töövõime hindamise juhendi järgi ei kopeerita piirangu raskusastme selgitusse terviseandmeid, vaid antakse piirangu raskusastme arstlik selgitus. Käelise tegevuse valdkonnas on arvestatud piiranguid kinnitavate objektiivsete andmetega ning leitud, et kaebajal on vasaku labakäe funktsioonilangus. Ravimite kõrvaltoime iseenesest ei mõjuta piirangute raskusastet, kui seda ei ole kasu ja kahju aspektist hinnatud kui terviseseisundit püsivalt mõjutavat tegurit. Raviarst on TIS-s märkinud pulsi kiirenemist ja seda, et see takistab jõuharjutuste tegemist, kuid esialgu ei ole alust arvata, et tegemist on püsiva maksakahjustusega, mis võiks põhjustada püsivaid tegutsemispiiranguid. Neuropsühholoogilisi baasteste ei ole raviarstide otsusel korratud. Unehäirest tingitud piiranguid ilma objektiivse kinnituse ja ravivajaduseta saab hinnata vaid kergeks. Uneuuring on tehtud pärast vaidlustatud haldusakte, kuid ka selle järgi avaldub unehäire kerges või mõõdukas raskusastmes, mis ei muudaks eksperdiarvamuse järeldusi. Ravi valik ja ajastamine on raviarsti ja patsiendi vaheline kokkulepe. Psühhiaatri hinnangul oli antidepressantidega ravi vaideotsuse tegemise ajal edasiseks kaalumiseks. Vastustaja on põhjendanud, miks täiendavate arstide või spetsialistide kaasamine ei olnud vajalik. Kui kaebaja ei määranud piirangu raskusastet põhjendusega, et tema seisund on muutlik, pidi ekspertarst määrama piirangu raskusastme kaebaja kirjelduse ja TIS-i andmete alusel. Muutliku seisundi korral võetakse arvesse piirangute esinemise sagedust, kestvust ja intensiivsust. Arvestatakse selliste piirangutega, mis on juba jäänud püsima või ravi foonil jäävad püsima kauemaks kui kuus kuud. Kaebaja kurgurefleksi esinemise muutlikkusega on arvestatud. Töövõimet hinnatakse valdavalt dokumendipõhiselt. Visiidipõhine ekspertiis on vajalik selleks, et täpsustada isiku selgituste, vaatluse, või testide abil konkreetseid piiranguid, kui terviseandmed on ebapiisavad või vastuolulised. Selle tulemusel saadav seisundikirjeldus on vaid täiendav info olemasolevatele terviseandmetele. Reeglina ei tehta visiidipõhist hindamist muutlike sümptomite korral. Vastustaja on selgitanud, miks ei ole tegemist erijuhtumiga. Halduskohus selgitas õigesti, et hindamisotsuseid on võimalik kohtumenetluses täiendavalt põhjendada. Kaebaja täiendavad tõendid ei tõenda kaebaja töövõime vähenemist, sest kaebaja saab ise otsustada, kas ja millises vormis ta töötab.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
10.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuses korduva taotluse määrata kohtulik ekspertiis, et anda hinnang tema tegutsemisvõimele määruse nr 39 § 3 lg-s 2 nimetatud võtmetegevuste kaupa koos raskusastme määramisega ning hinnang asjaolule, kas tegemist on määruse nr 39 § 2 p-le 6 vastava erijuhtumiga. Ringkonnakohus jättis 15.03.2023 määrusega taotluse rahuldamata.
11.Kaebaja esitas 27.04.2023 seisukohas vastuväite kohtu tegevusele. Kaebaja leiab kokkuvõtlikult, et vastustaja esitatud eksperdihinnang on oluliste puudustega, mistõttu tuleks teha uus ja objektiivne kohtulik ekspertiis selliselt, et ekspertarst poleks vastustaja mõju all. 11(19)
3-22-1019 Kaebaja leiab, et ekspertiisi korraldamata jätmise korral ei ole tagatud poolte võrdsus, sest kaebajal ei võimaldata esitada ainsat tõendit, millega saaks vastustaja esitatud eksperdihinnangu ümber lükata.
12.Kaebaja vastuväide tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jääb 15.03.2023 määruses toodud põhjenduste juurde. Kaebaja töövõime ulatust on hinnanud nii tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst TK kui ka töötukassa ekspertarst PT. Mõlemad ekspertarstid on hinnanud kaebaja töövõimet korduvalt ja jõudnud sarnasele järeldusele, et TVTS-i mõistes ei ole kaebaja töövõime vähenenud. Kaebaja ei ole välja toonud kaalukaid asjaolusid, mis annaks kahelda ekspertarstide pädevuses või erapooletuses meditsiinivaldkonna ekspertteadmisel põhinevate hinnanguliste otsuste kujundamisel. Kohtul on pädevus hinnata eksperthinnanguid kui tõendeid. Kui tõendite hindamise tulemusel selgub, et töötukassa otsuste aluseks olnud väited ei ole tõendatud või olulised asjaolud on jäänud tähelepanuta ning nende puuduste kõrvaldamine tähendaks töövõime hindamise otsuse põhjendamise kandumist ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada ja töötukassa peab kaebaja töövõimet uuesti hindama (vrd Riigikohtu 20.02.2022 otsus nr 3-20-2474, p 32). II
13.Kaebaja on vaidlustanud töötukassa 21.01.2022 otsuse nr TVH/22/003024, millega tuvastati, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, 24.01.2022 otsuse nr TVT/22/004292, millega jäeti kaebajale töövõimetoetus määramata, ja 04.04.2022 vaideotsuse nr VO/22/585 (vt nõude täpsustamise kohta ka ringkonnakohtu 13.12.2022 määruse põhjenduste p 9 ja 16.05.2023 kohtuistungi helisalvestis alates 00:01:00). Vaidluse keskmes on küsimus, kas vastustaja on hinnanud õigesti kaebaja töövõimet. Sellest sõltub, kas kaebajale töövõimetoetuse määramata jätmine on õiguspärane.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on hinnanud õigesti kaebaja töövõime ulatust määruse nr 39 § 3 lg-s 2 ettenähtud kehalise ja vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes. Eksperdiarvamuste järgi esines kaebajal mitmes valdkonnas kergeid piiranguid määruse nr 39 § 6 lg 3 p 2 tähenduses, kuid sama määruse § 6 lg-tes 4–6 ja § 8 lg-s 5 toodud metoodikat arvestades tuli hinnata kaebaja töövõimeliseks. Ringkonnakohus ei korda selles osas kõiki halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
15.See, et töötukassa hindas kaebaja vaidlustatud haldusaktide andmise aja seisuga töövõimeliseks, ei tähenda hinnangut, et kaebajal ei esinenud mingeid terviseseisundist tingitud tegutsemise ja osalemise piiranguid. Vastustaja tuvastas, et viie valdkonna puhul esinesid küll piirangud, kuid need olid kerged, s.o ei takistanud eriti igapäevaelu või esinesid vähem kui 25% ajast. See tähendab, et kaebajal tuvastatud piirangud ei ületanud TVTS-i alusel kehtestatud metoodika põhjal arvutatud lävendit, mis on vajalikud osalise või puuduva töövõime tuvastamiseks.
16.Halduskohus selgitas õigesti, et töötukassa 21.01.2022 otsus on põhjendamispuudustega, sest ei sisalda otsuseni jõudmise arutluskäiku (vt ka Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 16), kuid otsuses on viidatud TK 14.01.2022 eksperdiarvamusele (dtl 81 jj), mis oli kaebajale kättesaadav, ning eksperdiarvamuses on selgitatud, milliseid terviseandmeid otsuse tegemiseks kasutati ja kuidas jõudis ekspertarst järeldusele, et kaebaja tuleb hinnata töövõimeliseks. Ekspertarst on esitanud põhjendused nende võtmetegevuste puhul, kus tema terviseandmetel põhinev hinnang piirangu raskusastmele erineb kaebaja omast (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 3; Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 25). Vastustaja esitas täiendavad põhjendused kaebaja töövõime kohta 04.04.2022 vaideotsuses, mis omakorda tugineb TK 31.03.2022 täiendavale eksperdiarvamusele (dtl 60 jj; selles on täiendatud esialgse eksperdiarvamuse põhjendusi) ja töötukassa ekspertarsti PT 01.04.2022 arvamusele (dtl 344 jj). Vaidemenetluses täitis töötukassa seega kohtupraktikast tuleneva nõude, et kui taotleja hindab oma piirangu 12(19)
3-22-1019 raskusastmeid suuremaks kui eksperdiarvamuse andja ja seab sellega eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele kahtluse alla, tuleb töötukassal kaaluda vaidemenetluses teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110, p 22). Töötukassa on esitanud täiendavaid põhjendusi ka kohtumenetluses, tuginedes mh PT 28.06.2022 täiendavas arvamuses (dtl 364) ja halduskohtu 11.10.2022 istungil esitatud seisukohale (protokoll ja helisalvestis dtl 432 jj). Kokkuvõttes on vastustaja piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks kaebaja hinnang oma tegutsemisvõimele ja igapäevaelus osalemise piirangutele ning vastustaja hinnang kaebaja töövõimele on erinevad.
17.Kaebajal on iseenesest õigus, et kohus peab töövõime hindamise otsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust kontrollima täielikult ega saa piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga. See ei tähenda siiski, et kohus saaks asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja prognoosida tema asemel kaebaja tervisliku seisundi kulgu (vt Riigikohtu 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 20). Töövõime hindamine peab kokkuvõttes alati tuginema meditsiinialaste eriteadmistega spetsialisti hinnangule. Kohtul tuleb eeskätt kontrollida, kas töötukassa on täitnud nõuetekohaselt uurimiskohustust, sh kas töötukassa on kõrvaldanud vajaduse korral esialgse eksperdiarvamuse võimalikud puudused töövõime hindamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, kaasates teise ekspertarsti (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.03.2022 otsus nr 3-21-787, p 14 asjaolude kohta, mis annaks aluse kahelda eksperdiarvamuse õigsuses), ning esitanud põhjalikuma motivatsiooni nendes küsimustes, milles töötukassa seisukohad erinevad taotleja enda hinnangutest. Kaebaja viidatud haldusasjas nr 3-17-1110 heitiski Riigikohus ette seda, et eksperdiarvamuse andja ei olnud põhjendanud, miks ta hindas konkreetse piirangu raskusastet taotlejast erinevalt, kuid kohtumenetluses ei uuritud piisavalt, kas eksperdiarvamuse andja hinnang oli õige, sh ei kaasatud selleks teist arstiõppe läbinud isikut. Praeguses asjas, nagu eespool märgitud, on kaebaja töövõime hindamisse olnud kaasatud kaks ekspertarsti, kes mõlemad on hinnanud kaebaja töövõimet kahel korral, arvestades mh kaebaja vastuväiteid, ning on jõudnud sarnasele järeldusele. Kuna halduskohus nõustus vaidlustatud haldusaktide (sh nende aluseks olevate eksperdiarvamuste) põhjendustega ja järgis neid, ei olnud kohustust kõiki põhjendusi kohtuotsuses korrata (HKMS § 165 lg 2).
18.Pole alust arvata, et kaebaja töövõimet hinnanud ekspertarstid tutvusid TIS-i kantud terviseandmetega üksnes osaliselt. Vastustaja on esitanud väljavõtted TIS-st ka kohtumenetluses tõenditena ja puudub kahtlus, et nende tõenditega on tutvunud mh kohtumenetluses osalenud töötukassa ekspertarst PT (vt ka kaebaja apellatsioonkaebuse lisa 1). Halduskohus selgitas õigesti, et kuna TIS-s oli kaebaja terviseandmeid väga suur hulk (andmete väljavõttes 31.03.2022 seisuga on 111 lk; vt dtl 233 jj), ei saa eksperdiarvamustele ette heita seda, et need ei kajasta eraldi iga üksikut sissekannet. Õigusaktidest ei tulene ka nõuet, et eksperdiarvamuses tuleks tsiteerida kõiki TIS-i kantud terviseandmeid, vaid seal tuleb anda eeskätt meditsiinivaldkonna teadmistel põhinev hinnang piirangu raskusastme kohta, võttes aluseks TIS-i kantud meditsiinilised andmed (vt määruse nr 39 § 7 lg-d 1 ja 4). Eksperdiarvamuses ei ole tingimata vajalik kajastada ka kõiki TIS-st nähtuvaid diagnoose. PT selgitas ringkonnakohtu istungil (helisalvestis alates 01:22:50), et kui eksperdihinnangusse on pandud piirangute põhjustajana laiapõhjaline, nn katusdiagnoos (kaebaja puhul G61.8 – muud põletikulised polüneuropaatiad), siis meditsiinilisest aspektist puudub töövõime hindamisel vajadus märkida spetsiifilisemaid, n-ö madalama taseme diagnoose. Seega ei ole põhjust kahelda eksperdiarvamuse õigsuses pelgalt selle tõttu, et seal ei ole tsiteeritud kõiki kaebaja kohta TIS-i kantud andmeid.
19.Vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust tuleb hinnata nende andmise aja seisuga (HMS § 54, HKMS § 158 lg 2 teine lause), mistõttu ei pidanud kaebaja töövõime hindamisel arvesse võtma neid terviseandmeid, mis tekkisid pärast 04.04.2022 vaideotsuse tegemist. Vaidlustatud 13(19)
3-22-1019 haldusaktide andmise ajal ei olnud mitmed kaebajal avaldunud terviseprobleemid saanud kaebajat ravinud arstidelt (lõplikku) diagnoosi. Töövõime hindamise otsus tuleb aga üldjuhul teha 30 tööpäeva jooksul nõuetekohase töövõime hindamise taotluse saamisest (TVTS § 9 lg 1 lause 1). Kuigi seda tähtaega võib mõjuval põhjusel pikendada (TVTS § 9 lg 1 lause 2), ei saa töötukassa jääda töövõime hindamisel ootama, kuni kõik arstide poolt taotleja terviseseisundi kohta püstitatud kahtlused on saanud lõpliku kinnituse. Töövõime hindamise otsus tuleb teha mõistliku aja jooksul otsuse tegemise ajal teadaoleva teabe põhjal. Ka vaidemenetluses ei saanud töötukassa jääda ootama täiendavate uuringute toimumist või diagnooside kinnitamist. Lõplike diagnooside puudumine ei tähenda iseenesest TIS-i kantud andmete ebapiisavust (vt andmete piisavuse kohta täpsemalt allpool). Kui asjaolud hiljem oluliselt muutuvad, on võimalik esitada uus taotlus, mille kohta tuleb töötukassal koostada uus eksperdiarvamus. Eeltoodut arvestades võis kohus jätta tähelepanuta 23.05.2022 seisukohas esitatud andmed, mis kaebaja hinnangul kinnitasid tema südametöö puudulikkust ja kurgureflekside häirumist, kuid olid hilisemad kui 04.04.2022. Kaebaja 23.05.2022 menetlusdokumendis esitatud tabelid 3 ja X kajastavad kaebaja pulsikellaga mõõdetud südametööd ja vere hapnikusisaldust mh 2022. a märtsis. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et sellised kaebaja fikseeritud mõõtmistulemused toetavad tema enda hinnangut oma tegutsemisvõimele ja võivad anda kaebaja raviarstile sisendi määrata edasisi uuringuid ja ravi, kuid töövõime hindamise kontekstis ei ole need TIS-i kantavad objektiivsed andmed, mida oleks tulnud ekspertarstil hinnata.
20.Kaebaja heidab ette, et halduskohus jättis hindamata 23.05.2022 menetlusdokumendi p-des 6.3, 6.4 ja 7 toodud väited.
21.Viidatud menetlusdokumendi p-s 6.3 kirjeldas kaebaja oma põie tööd ja selle mõju valdkonna „Teadvusel püsimine ja enesehooldus“ võtmetegevusele 4.2 „Tualettruumi toimingud“. Kaebaja tõi välja, et epikriisi nr 81270978 on arvestatud üksnes osaliselt – arvestamata jäi märge, et kaebajal esineb ka uriinilekkeid. Töövõime hindamise metoodika1 järgi hinnatakse selle võtmetegevuse juures tahtele alluvat soole ja põie sisu kinnipidamist ning väljutamist, arvestades mh abivahendite kasutamist ja vajadust vahetada märgamise või lekkimise tõttu riideid (lk 42, vt ka taotluse vormi p 4.2). Kaebaja hindas 06.01.2022 taotluses oma põie kontrollimise muutlikuks (hinne 9, vt määruse nr 39 lisa 1), kuid ei täpsustanud lekkimise sagedust vms asjaolusid, selgitades üksnes, et põie tööd reguleerivad närvid on saanud kahjustada. TIS-i kantud andmete järgi (epikriis nr 81270978) on kaebajal mõnikord juhtunud, et püksid on niisked, kuid uriini väljumist ei tundnud. Töötukassa 21.01.2022 otsuses hinnati TK 14.01.2022 eksperdiarvamuse põhjal kaebaja piirang võtmetegevuse p 4.2 puhul kergeks, märkides, et põiefunktsiooni kontrollimise häire tõttu on urineerimise reguleerimine raskendatud. Seega ei ole jäänud TIS-i andmed selles osas tähelepanuta. TK jäi vaidemenetluses kaebaja töövõimet korduvalt hinnates seisukohale, et piirangut ei saa hinnata suuremaks. Ka teine ekspertarst PT on jäänud nii vaide- kui ka kohtumenetluses samale seisukohale, arvestades mh kaebaja viiteid konkreetsetele epikriisidele. Vastustaja on 12.01.2023 vastuses apellatsioonkaebusele PT arvamusele tuginedes selgitanud, et väikeste (pesukaitsetega kontrollitavate) lekete korral piiranguid ei ole või on piirang kerge. Hinnang piirangu raskusastmele on arstiharidusega spetsialisti erialane arvamus, mida kohus ei saa ise ümber hinnata. Pole mõjuvat põhjust, et kahelda TK ja PT eksperdiarvamuste õigsuses. Apellatsioonkaebuses viidatud epikriis nr 81646741 on hilisem kui vaidlustatud haldusaktid (koostatud 24.04–02.05.2022 ravil viibimise kohta) ja sellega ei saanud vastustaja kaebaja töövõime hindamisel arvestada. Seetõttu ei pidanud seda hindama ka halduskohus.
22.Kuigi kaebaja viitas 23.05.2022 menetlusdokumendi p-s 6.3 ka soole kontrollimisega seotud probleemidele, ei ole selle kohta TIS-i andmeid kantud. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlust selle üle, kas arstid on kandnud TIS-i õiged ja täielikud andmed või mitte, sest see puudutab tervishoiuteenuse osutamist (vt Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24). Seega ei olnud halduskohtul vaja uurida, kas kaebaja tegelikult esitas soole kontrollimisega seotud info oma arstile ja millisel põhjusel jäi see TIS-i kandmata.
23.Kaebaja kirjeldas 23.05.2022 menetlusdokumendi p-s 6.4 muutlikku jõudlust kätes ja selle mõju valdkonnale „Käeline tegevus“. Kaebaja väitis, et ekspertarst ei ole arvesse võtnud kõiki TIS-st nähtavaid epikriise, millest nähtub pigistus-, sirutus- ja painutusjõu ning sõrmede koordinatsiooni muutlikkus. Töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse selle valdkonna juures, kas taotleja suudab ülemäärase pingutuseta oma igapäevategevustes käsi välja sirutada, suuri esemeid haarata ja liigutada ning sõrmedega täpseid liigutusi teha. Käeline tegevus on raskusteta, kui ei esine valu, käte nõrkust või värisemist, liikumispiiratust vms (lk 33). Taotluses hindas kaebaja selle valdkonna võtmetegevused järgmiselt „Käte sirutamine“ – piirang puudub (0); „Asjade liigutamine“ – mõõdukas piirang (2); „Käteosavus“ – mõõdukas piirang (2); „Käelise tegevusega seotud muud piirangud“ – muutlik (9). Vastustaja tuvastas TK 14.01.2022 eksperdihinnangule tuginedes kaebajal käelise tegevuse valdkonnas kerge piirangu ning märkis, et episoodiliselt esinevate käte valu ja värina tõttu on takistatud asja haaramine sõrmedega ja käte täppisliigutuste sooritamine. Pole alust arvata, et ekspertarst ei tutvunud selle hinnangu andmisel kõigi TIS-i kantud epikriisidega. Vaideotsuses on loetletud, millistele sissekannetele on ekspertarstid selle valdkonna tegutsemispiirangutele hinnangu andmisel tuginenud (lk 6). Vaideotsuses on täiendavalt märgitud, et kaebaja viitab sõrmede kohmakusele ja jäigastumisele, kuid objektiivsete uuringute alusel ei ole TIS-s kirjeldatud sõrme- ja labakäeliigeste liikuvuse piirangut; pigistusjõud labakäes on külgühtlane ja koordinatsioonikatsud kätel on täpsed. Vaideotsuses on seejuures võetud arvesse, et uuringutel on kaebajal leitud C-kiudude neuropaatia. Vastustaja selgitas 12.01.2023 vastuses apellatsioonkaebusele lisaks, et objektiivselt on kaebajal leitud vasaku labakäe kerge funktsioonilangus ja dünaamika hindamisel on olulisemad ajaliselt hilisemad terviseandmed. Eeltoodu põhjal puudub alus arvata, et ekspertarstid ei ole arvesse võtnud kõiki asjakohaseid terviseandmeid ning nende hinnang käelise tegevuse valdkonna piirangutele on kaebaja väljatoodud põhjustel ebaõige.
24.Kaebaja viitas 23.05.2022 menetlusdokumendi p-s 7 tegutsemispiirangutele valdkonnas „Õppimine ja tegevuste sooritamine“. Kaebaja heitis eksperdiarvamustele ette järgmisi asjaolusid: neuropsühholoogiline testimine toimus 02.12.2021 ja töövõime hindamise ajaks oli olukord juba muutunud; kaebaja on alates 01.02.2022 uneuuringute järjekorras, et objektiviseerida magamisega seotud probleeme, kuid järjekorra pikkuse tõttu ei tohiks jätta tema probleeme arvestamata; psühhiaater ei kirjutanud välja antidepressante põhjusel, et mitte suurendada kaebaja ravimikoormust. Töövõime hindamise metoodika järgi hinnatakse selle valdkonna juures, kuidas taotleja suudab omandada uusi oskusi ja neid kasutada, oma tegevusi planeerida ja sooritada; siia kuuluvad vaimsetest ja psüühilistest piirangutest põhjustatud tegutsemisraskused (lk 44). Kaebaja kirjeldas taotluses oma õppimise ja tegevuste sooritamise tegutsemispiiranguid järgmiselt: „Tegevuste õppimine“ – piirang puudub (0); „Tegevuste alustamine ja lõpetamine“ – kerge piirang (1); „Õppimise ja tegevustega sooritamisega seotud muud piirangud“ – pole täidetud. Töötukassa 21.01.2022 otsuses hinnati TK 14.01.2022 eksperdiarvamuse põhjal kaebaja piirang valdkonna „Tegevuste alustamine ja lõpetamine“ puhul kergeks. Vaidlustatud haldusaktis märgiti, et kerge piirangu põhjuseks selles valdkonnas on unehäire, mis ühtlasi põhjustab kergemaid piiranguid igapäevatoimingute planeerimisel ja teostamisel ning igapäevase psüühilise koormusega toimetulekul. Seega ei ole selles valdkonnas kaebaja ja ekspertarsti hinnangute vahel erisusi. Vastustaja on PT arvamusele tuginedes selgitanud, et unehäirest tingitud piiranguid ilma objektiivse kinnituse ja 15(19)
3-22-1019 ravivajaduseta ei saa hinnata enam kui kergeteks. Töövõime hindamise ajal oli kaebaja uneuuringute järjekorras, kuid ekspertarst sai arvestada teabega, mis oli töövõime hindamise ajaks TIS-i kantud. Hilisemad uneuuringute tulemused ei mõjuta tagantjärgi vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust. Vastustaja on siiski märkinud, et ka hilisemate uneuuringute tulemused ei annaks alust hinnata piiranguid rohkem kui kergeks. TIS-i andmete järgi pidas psühhiaater kaebaja depressiooni raviks vajalikuks toetavat psühhoteraapiat ja viitas, et vajadusel tuleks kaaluda medikamentoosset antidepressantravi. Seega on TK õigesti arvesse võtnud, et kaebajale ei olnud antidepressante välja kirjutatud. Seda, kas ja millal oleks vaja korrata neuropsühholoogilisi teste, sai otsustada kaebaja raviarst, mitte ekspertarst. Vaideotsuse tegemise ajal jäid mõlemad ekspertarstid tegutsemispiirangu raskusastme osas samale seisukohale. Eeltoodu põhjal ei anna kaebaja etteheited alust kahelda vaidlustatud haldusaktides tehtud järelduste õiguspärasuses.
25.Kaebaja ei nõustu ekspertarstide järeldusega, et TIS-s puuduvad andmed ravimi (Solumedrol) kõrvaltoimete kohta ja need ei piira kaebaja tegutsemisvõimet. Vastustaja on PTe arvamusele tuginedes selgitanud, et ravimite kõrvaltoime iseenesest ei mõjuta piirangute raskusastet. Vaidemenetluse ajal lisandunud epikriisi nr 81546776 põhjal hindas ekspertarst, et raviarst on märkinud pulsi kiirenemist ja seda, et see takistab jõuharjutusi; laboratoorsete vereanalüüside muutusi tuleb ajas jälgida, kuid esialgu pole alust arvata, et tegemist on püsiva maksakahjustusega, mis võiks põhjustada püsivaid piiranguid. Seega on ekspertarstid hinnanud ravimi kõrvaltoimetega seonduvaid asjaolusid, kuid leidnud, et kaebaja töövõime hindamise ajal ei kinnitanud TIS-i andmed ravimite kõrvaltoimeid, mis võiks põhjustada püsivaid tegutsemis- või osalemispiiranguid.
26.Töövõimet hinnatakse üldjuhul dokumendipõhises menetluses. Sellega seostub nõue, et taotleja peab olema pöördunud vähemalt kuus kuud enne töövõime hindamise taotluse esitamist perearsti, eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtule (TVTS § 6 lg 4). Niimoodi tagatakse, et TIS-s on olemas objektiivsed terviseandmed, mille põhjal saab ekspertarst hinnata taotleja töövõimet. Määruse nr 39 lg 2 p 10 sätestab tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtu kohta järgmist: „töötukassa võib suunata isiku töövõimetoetuse seaduse § 7 lõike 3 alusel tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule visiidipõhisele hindamisele, et hinnata isiku tegutsemis- ja osalusvõimet isiku selgituste, vaatluse ja testide abil. Visiidipõhine hindamine tehakse juhul, kui töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangud ja terviseandmed erinevad üksteisest olulisel määral või arstide poolt tervise infosüsteemi sisestatud terviseandmed on sisult vastuolulised. Visiidipõhist hindamist ei tehta, kui isik ei ole seoses töövõime hindamise taotlusel välja toodud piirangutega arsti vastuvõtul käinud või taotluses välja toodud piiranguid kirjeldavad terviseandmed on olemas ja terviseandmetes vastuolud puuduvad, samuti uute diagnooside püstitamiseks või ägenemiste ja remissioonidega kulgevatest haigustest tulenevate piirangute tuvastamiseks“. Seega ei ole tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule suunamine tavapärane osa töövõime hindamisest, vaid sõltub arstiharidusega spetsialisti hinnangust terviseandmete piisavusele ja kvaliteedile. PT selgitas halduskohtu istungil (helisalvestis alates 10:29:10) ja ringkonnakohtu istungil (helisalvestis alates 01:19:59), et visiidipõhist hindamist tehakse praktikas nt juhul, kui isik on toonud taotluses välja mingi piirangu ja sellise sisuga kaebus või sellega seotud diagnoos kajastub ka TIS-i andmetes, kuid selle kohta puudub raviarsti objektiivne hinnang. Sellisel juhul saab arsti hinnangu anda visiidipõhisel hindamisel. Visiidipõhise hindamise mõte ei ole aga panna uusi diagnoose. Praegusel juhul on kaks ekspertarsti leidnud, et TIS-i andmed olid kaebaja töövõime hindamiseks piisavad ja need polnud ka omavahel vastuolus, lihtsalt kõik kaebaja väidetud piirangud ei leidnud TIS-i kantud objektiivsete andmete põhjal kinnitust. Kuna töövõime hindamise aluseks on kaebaja subjektiivne hinnang oma tegutsemispiirangutele, mida peavad kinnitama ka objektiivsed TISst nähtuvad andmed, on paratamatu, et taotleja enda ja meditsiiniliste eriteadmistega isiku hinnangud taotleja tegutsemispiirangutele alati ei kattu. Praktikas ei pruugigi olla võimalik 16(19)
3-22-1019 saavutada töövõime hindamise menetluse tulemusel olukorda, kus taotleja enesehinnangute ja objektiivsete terviseandmete vahel on täielik kooskõla. Kaebaja väidab, et visiidipõhine hindamine oli vajalik mh põhjusel, et tema seisund oli muutlik ja need muudatused ei kajastu piisava põhjalikkusega TIS-s, kuid ka visiidi käigus oleks saanud fikseerida üksnes hetkeseisu visiidi toimumise ajal.
27.Kaebaja väidab, et vastustaja oleks pidanud küsima täiendavat infot kaebaja psühholoogilt. Ekspertarsti hinnangul ei olnud see vajalik, sest TIS-s oli olemas psühhiaatri epikriis koos kliinilise psühholoogi koostatud testi ja ravivajadusega. Seega on vastustaja põhjendanud, miks psühholoogi poole pöördumine ei olnud vajalik. Kaebaja väitel oleks vastustaja pidanud koguma täiendavat teavet seoses asjaoluga, et tema seisund oli muutlik. Vastustaja on 12.01.2023 vastuses asjakohaselt selgitanud, töövõime hindamise metoodika kohaselt tuleb piirangu raskusaste määratleda numbriliselt. Kui taotleja hindab taotluses oma seisundi muutlikuks (s.o ei määratle ise piirangu raskusastet), peab tegutsemisvõime piirangu määrama ekspertarst taotleja kirjelduste ja TIS-i andmete põhjal. Kaebaja väidab iseenesest õigesti, et muutliku seisundi puhul ei ole võimalik kanda TIS-i andmeid iga terviseseisundi muudatuse kohta. Vastustaja on aga PT arvamusele tuginedes selgitanud, et muutliku või ägenemiste ja vaibumistega kulgeva seisundi puhul võetakse arvesse piirangute esinemise sagedust, kestust ja intensiivsust; arvesse võetakse piiranguid, mis on jäänud pikema aja jooksul püsima või ilmselt jäävad ravi foonil püsima kauemaks kui kuueks kuuks. PT selgitas neid asjaolusid ka halduskohtu istungil (alates helisalvestis alates 10:29:10) ja ringkonnakohtu istungil (helisalvestis alates 01:45:45). Seega põhimõtteliselt on tegemist eksperditeadmistel põhineva prognoosiga. TVTS ja määruse nr 39 § 6 lg-te 1–6 järgi ei ole võimalik muutlikku seisundit arvesse võtta muul viisil, kui hinnates taotleja tegutsemisvõimet konkreetsete valdkondade ja võtmetegevuste kaupa.
28.Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et töötukassa ekspertarst PT lähtus kaebaja töövõime hindamisel ja selle kohtumenetluses hinnangute andmisel töötukassa suunistest, mitte oma meditsiinilistest eriteadmistest. PTga samadel seisukohtadel oli ka esialgse eksperdiarvamuse koostanud tervishoiuteenuse osutaja ekspertarst TK, kelle puhul ei ole kaebaja välja toonud mingeid objektiivseid asjaolusid, mis annaks aluse järeldada erapoolikust kaebaja töövõime hindamisel. Ekspertide objektiivsust ja erapoolikust ei saa kahtluse alla seada pelgalt selle tõttu, et nende eriteadmisel põhinev hinnang kaebaja töövõimele ei kattu kaebaja enda hinnanguga.
29.Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu järeldusega, mis puudutab määruse nr 39 § 2 p-s 6 nimetatud erijuhtumit.
30.Määruse nr 39 § 2 p 6 kohaselt on erijuhtum erandlik hindamisjuhtum, mille korral valdkondade kaupa tegutsemisvõimet hinnates on inimese tegutsemise ja osalemise piirangud vähe väljendunud ja ei vasta osalise või puuduva töövõime kriteeriumitele, kuid tema töötamine on terviseseisundi tõttu osaliselt või täielikult takistatud. Määruse nr 39 § 6 lg 7 sätestab, et kui eksperdiarvamuse andmisel ilmneb erijuhtum, hinnatakse sellest tuleneva piirangu raskusastet arvväärtusega 4. Määruse nr 39 § 7 lg 3 kohaselt koostatakse erijuhtumi kohta kokkuvõte, milles sisalduvad: 1) diagnoosid ja seisundid, millele eksperdiarvamuse andja tugineb; 2) valdkonnad ja võtmetegevused, kui nende koosmõju on käsitatav erijuhtumina; 3) piirangu avaldumine, põhjus ja mõju tegutsemisvõimele, objektiivne staatus ja uuringutulemused, piirangu põhjustanud tervisekahjustuse kulg. Määruse nr 39 § 7 lg 4 järgi koostatakse eksperdiarvamuse põhjal kokkuvõttev arvamus, milles erijuhtumi puhul kirjeldatakse mh piirangu põhjuste, avaldumise ja raskusastmete koosmõju isiku töövõimele. Selle põhjal tuvastab eksperdiarvamuse andja kooskõlas määruse nr 39 §-ga 8 töövõime ulatuse. Eeltoodust saab järeldada, et erijuhtumi kohaldamine on erandlik olukord ning selle kohta tuleb koostada sisuline kokkuvõte vaid juhul, kui ekspertarst tuvastab erijuhtumi olemasolu.
17(19)
3-22-1019
31.Töövõime hindamise metoodika kohaselt mõeldakse erijuhtumi all erandlikku töövõime hindamise juhtumit, mida ei ole võimalik käsitleda üheski hindamise valdkonnas ning mille puhul isiku terviseseisund põhjustab piiranguid ainult ajuti või põhjustab kergeid piiranguid mitmes hindamise valdkonnas või on risk töötamise jätkamisel haiguse süvenemiseks. Erijuhtumiga võib metoodika kohaselt tegemist olla näiteks siis, kui: 1) taotleja saab halvaloomulise kasvaja tõttu keemia- ja kiiritusravi, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea; 2) taotlejal on raske põletikuline nahahaigus, mille tõttu on tal nahakontakt mistahes objektidega (sh riietega) valu tõttu takistatud ja infektsioonioht on suur, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea; 3) taotlejal on kääbuskasv, mille tõttu jäävad talle raskesti kättesaadavateks igapäevaelus vajalikud töö-, suhtlus- ja muud tasapinnad, kuid kõikides küsitud valdkondades on tema tegutsemisvõimekus hea. Erijuhtumi puhul langetab ekspertarst otsuse töövõime ulatuse ja raskusastme kohta, toetudes terviseandmete analüüsimisel ja töövõime hindamisel mh metoodikas loetletud kriteeriumitele (lk-d 15 ja 16). Erijuhtumi puhul hinnatakse töövõime puuduvaks, kui taotleja valdkonnapõhises tegutsemisvõimekuses ei ole rasket ega täielikku tegutsemispiirangut, kuid inimese tervis on ohus, kui ta jätkab töötamist (lk 15). Erijuhtumi puhul hinnatakse töövõime osaliseks, kui taotleja valdkonnapõhises tegutsemisvõimes ei ole rasket ega täielikku piirangut, kuid on tema tervise halvenemise oht, kui ta jätkab töötamist (lk 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodud metoodikast järeldada, et kõigi erijuhtumi kohta toodud näidete puhul tuleks alati tuvastada erijuhtumi alusel osaline või puuduv töövõime – see sõltub siiski konkreetse taotleja olukorrast ja ekspertarsti hinnangust sellele.
32.Töövõime hindamise metoodika lisaks oleval ekspertiisi vormil on erijuhtumi kohta selgitatud järgmist: „Taotleja andmete töötlemisel ilmnenud teave selle kohta, et tegemist on raske haiguse või kehalise või vaimse häirega või tegutsemispiirangut võimendava haiguste koosmõjuga ning selle haiguse või häire tõttu oleks isiku vaimne või kehaline tervis ohus, kui piiratud töövõime jääks tuvastamata“ (lk 69). See sõnastus erineb määruse nr 39 § 2 p-s 6 ja töövõime metoodikas kirjeldatud sõnastusest.
33.Ringkonnakohtu hinnangul puudub määruses nr 39, töövõime hindamise metoodikas ja ekspertiisi vormil toodud sõnastuste vahel olemuslik vastuolu. Kõigepealt tuleb ekspertarstil hinnata, kas taotlejal saab tuvastada osalise või puuduva töövõime, hinnates piiranguid määruses nr 39 nimetatud valdkondades ja võtmetegevustes. Kui eeltoodud metoodika põhjal saab hinnata taotleja töövõimeliseks, kuid TIS-i andmete põhjal on ekspertarstil kahtlus, et taotleja töötamine on terviseseisundi tõttu siiski takistatud (s.o töötamine kahjustaks taotleja elu või tervist), tuleb ekspertarstil TIS-i andmete põhjal selgitada, milline haigus või häire seda põhjustab, s.o põhjendada selle kaudu erijuhtumi olemasolu.
34.TK 14.01.2022 eksperdiarvamuse p-s 10 on erijuhtumi kohta märgitud lühidalt „ei“. Vastustaja 21.01.2022 otsuses ei ole samuti erijuhtumit mainitud. Vaidemenetluses koostatud TK 31.03.2022 eksperdiarvamus on erijuhtumi osas sama sisuga kui 14.01.2022 eksperdiarvamus. PT vaidemenetluses antud arvamuses ega vaideotsuses ei ole samuti erijuhtumit käsitletud. Ringkonnakohus leiab, et kuna taotleja ise ei anna taotluses hinnangut erijuhtumile ja ekspertarst peab esitama eksperdiarvamuses põhjendused juhul, kui tema hinnangul erijuhtum esineb, ei saa vastustajale ette heita, et 21.01.2022 otsuses (ja selle aluseks olnud eksperdihinnangus) ei ole eraldi põhjendatud erijuhtumi (mitte)kohaldamist. Vastustaja ei ole aga vastu vaielnud kaebaja väitele, et ta viitas vaides võimalusele, et tegemist on erijuhtumiga. Seega oleks vastustaja pidanud vaideotsuses sellele kaebaja seisukohale vastama. Selles osas on vaideotsus põhjendamispuudustega.
35.Vastustaja selgitas erijuhtumi kohaldumist täpsemalt kohtumenetluses, tuginedes mh ekspertarst PT 28.06.2022 arvamusele. PT hinnangul ei ole tegemist erijuhtumiga, sest kaebaja töövõimet mõjutavad piirangud on hinnatud kergeks, mitte mõõdukaks või raskeks, mistõttu 18(19)
3-22-1019 töötamine eelduslikult ei halvenda kaebaja tervislikku olukorda. PT lisab samas, et praegusel juhul ei olegi oluline piirangute üldarv, mida kaebaja rõhutab, vaid kaebaja suutlikkus tööturul konkureerida ja osaleda. PT nõustus, et kaebajal on tunnetatav elukvaliteedi langus ja diagnoositud neuroloogiline haigusseisund põhjustab mitmeid kergeid piiranguid mitmes võtmetegevustes, kuid need ei olnud vaideotsuse tegemise ajal püsivalt üldist töövõimet vähendavad. Halduskohtu istungil selgitas PT (helisalvestis alates 10:39:49) kokkuvõtlikult, et kaebaja seisund ei vastanud vaideotsuse tegemise aja seisuga erijuhtumile, sest terviseandmetel põhineva prognoosi kohaselt ei saanud eeldada kaebaja töövõime vähenemist kuue kuu jooksul, arvestades ka asjakohast ravi, sellisel määral, et ületaks minimaalse künnise vähenenud või puuduva töövõimetuse tuvastamiseks. PT selgitas seejuures, et kaebajal ei olnud vaideotsuse tegemise ajal selliseid füüsilisi piiranguid, mis oleks takistanud töötamist. Vaimse poole pealt oli kaebajal väljendunud kliiniline depressioon, mis põhimõtteliselt võib ajutiselt piirata töövõimet. Samas ei olnud vaidemenetluse ajal võimalik hinnata kaebaja depressiooni sümptomite püsivust, eriti kui ravi oli alles soovitatud, kuid mitte veel alanud. Sama järeldus puudutas PT selgituse kohaselt kaebaja välja toodud uneapnoed, mille puhul oli vaidemenetluse ajal alles antud ravisoovitused. Kaebaja kerged piirangud kogumis ei takistanud PT hinnangul töötamist. Sisuliselt sama selgitas PT ka ringkonnakohtu istungil (helisalvestis alates 01:31:41), märkides, et erijuhtum tuleb tema hinnangul kõne alla siis, kui taotleja töövõimele ei saa mingil põhjusel asjakohast hinnangut anda määrusega nr 39 kehtestatud valdkondade ja võtmetegevuste juures, kuid meditsiinilistel eriteadmistel põhineva hinnangu põhjal on alust arvata, et inimese töötamine on terviseseisundi tõttu kokkuvõttes siiski osaliselt või täielikult takistatud, s.o töötamise korral oleks inimese elu või tervis ohus. PT selgitas ringkonnakohtu istungil (helisalvestis alates 01:32:40), et kaebaja puhul oli tegutsemispiiranguid ja nende mõju kaebaja tegutsemisvõimele võimalik piisavalt hinnata määruses nr 39 nimetatud valdkondade ja võtmetegevuste juures ning kaebaja puhul ei tuvastatud töötamise ohtu elule või tervisele.
36.Arvestades vastustaja kohtumenetluses esitatud täiendavaid põhjendusi, pole alust arvata, et TK 14.01.2022 ja 31.03.2022 eksperdihinnangutes märgitud järeldus – tegemist ei ole erijuhtumiga – on vale. Kuna töövõime hindamine, sh erijuhtumi kohaldamine, pole kaalutlus, vaid eriteadmistel põhinev hindamisotsus, ei anna erijuhtumit puudutavad põhjendamispuudused praegusel juhul alust vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks.
37.Kaebaja on esitanud tõendeid selle kohta, et terviseseisundi halvenemise tõttu ei saanud ta jätkata senise töö, ülikooliõpingute ja vabatahtliku tegevusega. Need tõendid toetavad üldisemalt kaebaja taotluses väljendatud enesehinnangut oma tegutsemisvõimele, kuid need ei ole töövõime hindamisel määrava tähtsusega, sest kaebaja subjektiivset hinnangut peavad kinnitama ka objektiivsed TIS-i kantud terviseandmed. TVTS-i alusel kehtestatud metoodikat järgides antud hinnang, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, ei ole hinnang sellele, et kaebaja on täiesti terve ja võimeline tegema täistööajaga mistahes tööd, sh jätkamata tööd valitud erialal. III
38.Kokkuvõttes ei ole alust tühistada töötukassa 14.01.2022 otsust ega 04.04.2022 vaideotsust. Järelikult ei ole alust tühistada ka töötukassa 24.01.2022 otsust, millega kaebajale jäeti töövõimetoetus määramata.
39.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
40.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).
41.Arvestades lahendis kajastuvaid eraelulisi ja terviseandmeid, asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 19(19)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.