Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse avalikult teatavakstegemine 22. juuni 2023, Tallinn Haldusasja number
3-23-849
Haldusasi
X. X.i kaebus Vabariigi Valitsuse 23.03.2023 korralduse nr 94 tühistamise ja teenistusest kõrvaldamise tõttu kaotatud töötasu hüvitamise nõudes.
Kohtuasja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised Kaebaja: X. X. Esindaja: Margus Kurm Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindaja: v.adv Margus Mugu
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X. X.i kaebus ning
1.1.tühistada Vabariigi Valitsuse 23.03.2023 korraldus nr 94 ja
1.2.kohustada Vabariigi Valitsust maksma X. X.ile välja Vabariigi Valitsuse 23.03.2023 korralduse nr 94 andmise tõttu saamata jäänud töötasu, mille täpne suurus tuleb Vabariigi Valitsusel kindlaks määrata, arvutades välja töötasu, mis oleks kuulnud kehtivate haldusaktide alusel X. X.ile välja maksmisele perioodi 23.03.2023— 02.05.2023 eest ja teenistussuhte lõppemisel välja maksmisele kuuluva lõpparve koosseisus, juhul kui Vabariigi Valitsuse 23.03.2023 korraldust nr 94 ei oleks antud ning millest on maha arvatud Vabariigi Valitsuse 23.03.2023 korralduse nr 94 punkti 4 alusel tegelikult X. X.ile välja makstud summad ja muud lõpparve raames talle tegelikult välja makstud summad.
2.Mõista Vabariigi Valitsuselt X. X.i kasuks välja menetluskulu 2794 eurot.
SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 24. juulil 2023 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.1.Kaebaja töötas Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi „PPA“) peadirektori ametikohal. Vabariigi Valitsus andis 23.03.2023 korralduse nr 94 (dtl. 9, edaspidi „vaidlustatud korraldus“), millega algatas kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse ja kõrvaldas kaebaja teenistusest kuni distsiplinaarmenetluse lõppemiseni või tema teenistusest vabastamiseni, otsustades talle teenistusest kõrvaldamise perioodil maksta ühes kuus 60% tema keskmisest palgast. Vaidlustatud korralduses on märgitud, et see on antud „arvestades Riigiprokuratuuri algatatud kriminaalmenetlust nr xxxxxxxxxx, millega tunnistati kelmusele kaasaaitamise tõttu kahtlustatavaks [kaebaja]“. Nimetatud kriminaalasjas esitati kaebajale 21.03.2023 kahtlustus (dtl. 11) kelmusele kaasaaitamises, mille kohaselt kahtlustatakse kaebajat sisuliselt selles, et ta korraldas ühe isikuga (edaspidi ka „H“) kokkuleppel tema nimetamise politseiteenistusse nii, et selle eesmärk oli luua eelnimetatud isikule võimalus saada politseipensioni. Asjaomane kriminaalmenetlus on hetkel pooleli. Siseminister andis 29.03.2023 käskkirja nr 3-1/30p (dtl. 10), millega moodustas komisjoni vaidlustatud korraldusega algatatud distsiplinaarmenetluse läbi viimiseks, määrates samas distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte esitamise tähtajaks 30.06.2023.
1.2.Kaebaja teenistussuhe lõppes teenistustähtaja möödumise tõttu 02.05.2023 ning Vabariigi Valitsus tegi 04.05.2023. istungil järgmise sisuga protokollilise otsuse 1 : „Nõustuda, et [kaebaja] teenistustähtaja möödumise tõttu 2. mail 2023. aastal lõpeb [vaidlustatud korraldusega] tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus“.
2.1.Kaebaja esitas 19.04.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles vaidlustatud korralduse ning siseministri 29.03.2023 käskkirja nr 3-1/30p tühistamist ning kaebajale tema teenistusest kõrvaldamise tõttu saamata jäänud töötasu hüvitamist. 20.04.2023 kohtumäärusega (dtl. 36) tagastasin kaebuse siseministri käskkirja tühistamise nõude osas ning võtsin ülejäänud osas kaebuse menetlusse.
Avalikult kättesaadav Riigikantselei dokumendihaldussüsteemist: https://dhs.riigikantselei.ee/avalikteave.nsf/documents/NT003B96A2?open
2.2.Kaebaja selgitab esmalt, et PPA käivitas 2019. aasta veebruaris avalikult kampaania, mille eesmärk oli motiveerida PPA teenistusse naasma inimesi, kes seal kunagi olid töötanud, teadvustades neile, et naasmisel enne 2019. aasta lõppu säilib neil õigus eripensionile, kusjuures üheks isikuks, kes nii naasis, oli ka H, kes nimetati politseiteenistusse 09.04.2019. aasta käskkirjaga (dtl. 46) ning viidi samal päeval rotatsiooni korras tähtajaliselt üle tema senisele ametikohale Kaitseväe Luurekeskuses. Samuti märgib kaebaja, et 19.06.2020 saatis Kaitsepolitseiameti peadirektor talle märgukirja, milles tõstatas küsimuse H ametisse nimetamise ja roteerimise õiguspärasusest, kusjuures kaebaja teavitas sellest märgukirjas tõstatatud probleemist 2020. aastal suvel ka toonast siseministrit, samuti 2021. aasta alguses järgmist siseministrit, jäädes ise kogu aeg seisukohale, et H teenistusse nimetamine ja roteerimine oli õiguspärane ja põhjendatud.
2.3.Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, kuna distsiplinaarmenetlust alustati seoses selliste tegudega, mille eest ei olnud distsiplinaarkaristuse määramine avaliku teenistuse seaduse (edaspidi „ATS“) § 77 lg 1 sätestatud aegumistähtaja möödumise tõttu võimalik. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-13-818 ja Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-3705 leiab kaebaja, et pärast distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja möödumist algatatud distsiplinaarmenetlus ei saa olla eesmärgipärane ja on seetõttu õigusvastane. Kaebaja märgib, et vaidlustatud korraldus mingisugust distsiplinaarsüüteo kirjeldust ei sisalda, vaid seal on viidatud üksnes käimasolevale kriminaalmenetlusele, samas kui asjaomases kriminaalmenetluses esitatud kahtlustus puudutab tegusid, mis toimusid 2019. aasta aprillis ehk neli aastat enne vaidlustatud käskkirja andmist. Lisaks sellele märgib kaebaja, et tema vahetu juht, st siseminister oli distsiplinaarmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlik juba 2020. aasta suvel ehk rohkem kui kaks ja pool aastat enne vaidlustatud korralduse andmist. Vastuseks vastustaja vastuväidetele rõhutab kaebaja, et vaidlustatud käskkirjas viidatud kriminaalasjas esitatud kahtlustuses ei ole osutatud mitte ühelegi kaebaja teole, mis oleks toime pandud kahe aasta jooksul enne vaidlustatud käskkirja andmist.
2.4.Kaebaja leiab, et kuivõrd distsiplinaarmenetluse algatamine oli õigusvastane, oli õigusvastane ka tema teenistusest kõrvaldamine ning talle ettenähtud töötasu alusel ATS § 78 lõikes 3 sätestatud tasu maksmine, mistõttu taotleb ta vastustaja kohustamist saamata jäänud töötasu hüvitamiseks.
2.5.Vastuseks vastustaja 09.06.2023 menetlusdokumendis (dtl. 76) esitatud vastuväitele, mis puudutas seda, et kaebaja ei olnud esitanud saamata jäänud töötasu summat, esitas kaebaja 19.06.2023 menetlusdokumendis saamata jäänud töötasu arvestuse, leides, et saamata jäänud tasu suurus on 4408,68 eurot.
3.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu.
3.2.Esiteks palub vastustaja lõpetada menetluse vaidlustatud korralduse tühistamisnõude osas, kuna Vabariigi Valitsuse 04.05.2023 protokollilise otsuse kohaselt on asjaomane distsiplinaarmenetlus lõppenud.
3.3.Vastustaja leiab, et vaidlustatud korralduse andmise ajal ei olnud ATS § 77 lõikes 1 sätestatud tähtajad möödunud, kuna distsiplinaarmenetluse alustamise ajendiks oli kriminaalmenetluses kahtlustuse esitamine, mis toimus 21.03.2023. Vastustaja rõhutab, et distsiplinaarmenetluse ajendiks ei olnud mitte 2019. ja 2020. aastal toimunud kaebaja tegevus, vaid asjaolu, et ühiselt 2019. aasta alguse saanud kuriteo toimepanemise kavatsus ning kaebaja kaasabi sellele jõudis (lõpetatud) katse staadiumisse 02.05.2022, mil H esitas pensioniavalduse Sotsiaalkindlustusametile. Vastustaja märgib, et kahtlustuses heidetakse kaebajale ette seda, et ta aitas välja mõelda plaani, kuidas näiliselt vormistada H tööle politseiametnikuna, kusjuures aineline kaasabi ulatus ajaliselt kuni 29.04.2022, mil kaebaja tegevuse tulemusel sai PPA personalispetsialist koostada väljateenitud aastate pensioni teatise, millega PPA kinnitas, et H-l on täitunud 25 aastat politseiametniku staaži. Vastustaja leiab, et kõrgeima politseiametniku poolt kuriteo kahtlusega teo toimepanemine on erakordne sündmus, mis viitab samas olulisele rikkumisele ATS § 72 lõike 2 tähenduses.
3.4.Vastustaja leiab, et viitega kriminaalasjas esitatud kahtlusele on vaidlustatud korralduses distsiplinaarmenetluse algatamist piisavalt põhjendatud, kuna see viide hõlmab ka etteheidetava teo sisu, mis on kirjas kahtlustuses. Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetluse algatamise näol on tegemist menetlustoiminguga, mida tuleb põhjendada minimaalselt ning see, millised konkreetsed teod 2019. aasta aprillist kuni
29.aprillini 2022 võisid täita distsiplinaarsüüteo koosseisu, tuli tuvastada distsiplinaarmenetluse käigus. Vastustaja leiab, et selleks, et karistamise tähtaegade möödumist saaks arvestada juba distsiplinaarmenetluse algatamist kaalutledes, peab tähtaja möödumine selleks hetkeks olema niivõrd ilmne, et karistamise ja seega ka menetluse algatamise välistatuses kahtlusi ei teki, ent käesoleval juhul see nii ei olnud, sest kaebajale esitatud kahtlustus viitab võimalikele tegudele hiljemalt 29.04.2022.
3.5.Vastustaja leiab, et kuna distsiplinaarmenetluse algatamine oli põhjendatud, oli seda ka kaebaja teenistusest kõrvaldamine ja talle töötasu asemel ATS § 78 lõike 3 alusel 60%-le keskmisele palgale vastava tasu maksmine. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja nõue saamata töötasu hüvitamiseks tuleb rahuldamata jätta ka põhjusel, et kaebaja ei ole ära näidanud nõude summat.
3.6.Vastustaja leiab, et kaebaja 19.06.2023 täiendav avaldus tuleb tähelepanuta jätta, kuna see on esitatud pärast kirjalikus menetluses täiendavate avalduste esitamise tähtaja möödumist.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kaebus tuleb rahuldada, vaidlustatud korraldus tühistada ning kohustada vastustajat välja arvutama ning välja maksma kaebajale õigusvastase teenistusest kõrvaldamise tõttu saamata jäänud töötasu.
5.Tähelepanuta tuleb jätta poolte poolt pärast 24.04.2023 kohtumääruses täiendavate avalduste, taotluste ja tõendite esitamiseks antud tähtaega esitatud avaldused, eelkõige kaebaja 19.06.2023 menetlusdokumendis esitatud täpsustus saamata jäänud töötasu suuruse kohta. Nagu pooltele 19.06.2023 elektronkirjas ka selgitasin, eeldaks selle avalduse arvesse võtmine asja arutamise uuendamist, mis ei ole aga käesoleva vaidluse põhiküsimust ja senist menetluse kulgu silmas pidades otstarbekas. Edaspidi esitatud põhjendustel on kaebaja nõue saamata jäänud töötasu välja mõistmiseks sisuliselt põhjendatud, kuna kaebajal jäi vaidlustatud korralduse kui õigusvastase haldusakti tõttu töötasu saamata, ent lähtudes halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 167 lõikest 1 tuleb vastustajale teha ettekirjutus asjaomase summa välja arvutamiseks.
6.Põhjendamatu on vastustaja taotlus tühistamisnõude osas menetluse lõpetamiseks või kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Nagu käesolevas asjas 24.05.2023 tehtud kohtumääruses (dtl. 57) selgitasin, ei ole tühistamisnõude sisulise läbi vaatamise vajadus kaebaja jaoks ära langenud. Olgugi, et käesoleva kohtumenetluse ajal on kaebaja teenistussuhe lõppenud, millega koos lõppes ka vaidlusalune distsiplinaarmenetlus, mida on vastustaja sõnaselgelt kinnitanud oma 04.05.2023 istungi protokolli kantud otsusega, on vaidlustatud korraldusel endiselt regulatiivne mõju, mis puudutab kaebaja teenistusest kõrvaldamist ja töötasu. Kaebaja üheks eesmärgiks käesoleva kaebuse esitamisel oli saavutada enda jaoks eeskätt töötasuga seonduvalt olukord, milles ta oleks olnud, kui vaidlustatud korraldust ei oleks antud. Selle olukorra saavutamine ei ole kaebaja jaoks jätkuvalt võimalik ilma vaidlustatud korralduse tühistamiseta, sest hoolimata kaebaja teenistussuhte ja distsiplinaarmenetluse lõppemisest on vaidlustatud korralduse näol tegemist jätkuvalt kehtiva haldusaktiga, mis reguleerib küsimust, kas või millist tasu oli kaebajal õigus saada alates selle korralduse andmisest kuni teenistussuhte lõppemiseni.
7.Nõustun kaebaja seisukohaga, et distsiplinaarmenetluse algatamine oli põhjendamatu, kuna vaidlustatud korralduse andmise ajal ei olnud vastustajal sellist teavet, mille pinnalt oleks saanud mõistlikult tõenäoliseks pidada, et kaebaja on toime pannud mõne sellise teo, mis kvalifitseerub distsiplinaarsüüteona ATS § 69 tähenduses ja mille eest on kaebajale ATS §-s 77 sätestatud ajaraame silmas pidades veel võimalik määrata distsiplinaarkaristus.
8.ATS § 71 lg 1 kohaselt on distsiplinaarmenetlusel kolm eesmärki: distsiplinaarsüüteo toimepanemisele viitavate asjaolude kiire ja täielik väljaselgitamine, võimaliku süüdlase tuvastamine ning distsiplinaarkaristuse õiglane määramine. Need eesmärgid on sätestatud kumulatiivsetena, mis tähendab seda, et juhul kui distsiplinaarmenetluse alustamise üle otsustamise ajal on ilmne, et ühte neist ei ole võimalik saavutada, ei saa distsiplinaarmenetluse läbi viimine olla eesmärgipärane ega põhjendatud. ATS § 72 lõikes 1 on sätestatud, et distsiplinaarmenetluse võib algatada, „kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta“. Sama paragrahvi lõikes 2 on täpsustatud, et kui on teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta ja kui on põhjendatud alus arvata, et
distsiplinaarsüüteo aluseks olev teenistuskohustuse rikkumine on oluline, siis tuleb distsiplinaarmenetlus algatada. Neist sätetest tulenevalt sõltub võimaliku teenistuskohustuste rikkumise olulisusest see, kas pädev asutus võib distsiplinaarmenetluse algatamisest näiteks otstarbekuse kaalutlusel loobuda, ent igal juhul peab olema teada piisavalt faktilisi asjaolusid distsiplinaarsüüteo toime panemise kohta. ATS § 77 lõikes 1 on sätestatud, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast, kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub.
9.ATS § 72 lõigetes 1 ja 2 kasutatud sõnastust „piisavalt asjaolusid“ tuleb ATS §-s 71 sätestatud distsiplinaarmenetluse eesmärki ning ATS § 77 lõikes 1 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegasid arvesse võttes mõista selliselt, et distsiplinaarmenetluse algatamine on põhjendatud, kui otsustuspädeval organil on teave, mille pinnalt saab ta seda mõistlikult tõlgendades teha järelduse, et vähemalt tõenäoline on ametniku poolt eelneva kahe aasta jooksul teenistuskohustuste süülise rikkumisena kvalifitseeruva teo toime panemine. Vastustajal on õigus, et distsiplinaarmenetluse algatamist ei pea põhjendama samavõrd nagu hilisemat karistuse määramist, distsiplinaarmenetluse algatamise hetkel ei saa olla otsustuspädeval organil kindlat veendumust, et ametnik on toime pannud distsiplinaarsüüteo, vaid see, kas selline süütegu on toime pandud, tulebki distsiplinaarmenetluses välja selgitada. Samuti ei pea distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevad asjaolud olema tõendatud. Siiski peab see, et asjaolud, millele distsiplinaarmenetluse alustamisel tuginetakse, on aset leidnud ning et nende tõendatuse korral võib tegemist olla endiselt ametniku karistamist võimaldava distsiplinaarsüüteoga, olema vähemalt tõenäoline. Pelgalt lihtsast kahtlusest või üldisest infost selle kohta, et ametniku tööülesannetega seoses näib olevat mingisuguseid probleeme või küsitavusi, distsiplinaarmenetluse algatamiseks ei piisa. Selleks, et vältida distsiplinaarmenetluse läbimõtlematut ja liialt kergekäelist algatamist sellise teabe alusel, mis eelviidatud tõenäolisuse kriteeriumile ei vasta, ongi ATS § 72 lõikes 3 ette nähtud kohustus distsiplinaarmenetluse algatamise korralduses vastavaid asjaolusid kirjeldada. Iseäranis oluline on nende asjaolude võimalikult täpne kirjeldamine ning selle ära näitamine, et nende pinnalt on distsiplinaarkaristuse määramise kaasa tuua võiva distsiplinaarsüüteo tuvastamine tõenäoline (aga siiski mitte kindel), on seda enam oluline neil juhtudel, kui distsiplinaarmenetluse algatamisega koos otsustatakse ametnik teenistusest kõrvaldada, nagu see oli käesoleval juhul.
10.Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et ATS § 72 lõikes 3 sätestatud kohustus distsiplinaarmenetluse algatamise korralduses teadaolevaid asjaolusid kirjeldada on nõuetekohaselt täidetud viitega kriminaalmenetlusele või selle raames esitatud kahtlustusele. Selline viiteline kirjeldamine võiks olla lubatav juhul kui viidatud dokumendis on piisavalt selgelt kirjeldatud konkreetseid asjaolusid, mis viitavad distsiplinaarkaristuse määramist õigustada võiva distsiplinaarsüüteo toime panemisele. Antud juhul see aga nõnda ei olnud. Nimelt ei ole vastustaja suutnud, sealhulgas ka mitte käesolevas kohtumenetluses ära näidata, et kriminaalasjas esitatud kahtlustus oleks sisaldanud teavet kaebaja tegude kohta, mis tõenäoliselt saaksid olla käsitatavad distsiplinaarmenetluse algatamisele eelnenud kahe aasta jooksul toime pandud distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioonile vastavate tegudena. Vastustaja pidanuks igal juhul
kahtlustuses esitatud teavet sisuliselt analüüsima ja hindama, kas või milline seal kajastatud teave võimalikule distsiplinaarsüüteole viitab. Tegelikult ei nähtu vaidlustatud korraldusest isegi see, kas vastustaja tegelikult vaidlustatud korralduse andmisel asjaomase kahtlustuse sisuga kursis oli või piirdus teadmine üksnes kahtlustuse esitamise faktiga. Kui haldusakti põhjenduses on viidatud mingisugusele muus dokumendis kajastatud teabele, peab haldusaktist vähemalt usutavalt nähtuma, et haldusakti andja selle muu dokumendi läbi on vaadanud. Vaidlustatud korralduses on viidatud küll sellele, et kriminaalmenetluses nr xxxxxxxxxx on kaebaja „tunnistatud kahtlustatavaks“, ent miski selles korralduses ei viita sellele, et vastustaja oleks tegelikult olnud kursis kahtlustuse sisuga või oleks analüüsinud seda, kas kahtlustuses esile toodud asjaoludel on tõenäoline, et kaebaja on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mille eest on talle selle tõendatuse korral võimalik määrata distsiplinaarkaristus.
11.Pelgalt asjaolu, et prokuratuur on kriminaalmenetluses esitanud ametnikule kahtlustuse mingisuguste ametniku ametipositsiooniga seotud tegude osas, ei saa automaatselt tõenäoliseks pidada ametniku võimalikku karistamist distsiplinaarkorras. Siinkohal tuleb tähele panna, et kriminaalmenetluses kahtlustuse esitamise vajalikkus ja eriti kahtlustuse esitamise aja valik võib olla tingitud menetlustaktikalistest kaalutlustest, pidades silmas, et isikule, kelle puhul on tulevikus võimalik süüdistuse esitamine, tuleks kahtlustatava staatusega kaasnevad õigused, eelkõige kaitseõigused, tagada võimalikult varakult. Eeskätt võimalike kihutamis- ja kaasaaitamistegude puhul on kriminaalmenetluses kahtlustuse esitamine võrdlemisi hõreda kahtluse pinnalt teatud määral paratamatu, kuna uurimise huvides võib olla vajalik asjaomaselt isikult näiteks ütluste võtmine, ent tema ütluste kasutamine tema vastu võib osutuda kriminaalmenetluse hilisemas etapis lubamatuks, kui talle ei ole nende ütluste andmisel tagatud kahtlustatavale ette nähtud kaitseõigusi. Liiati erineb kuritegude aegumise regulatsioon karistusseadustikus oluliselt distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegade regulatsioonist ATS-is. KarS § 81 lg 1 punkti 2 kohaselt ei tohi kedagi karistada teise astme kuriteo eest, mille lõpuleviimisest on möödunud viis aastat. Seega on täiesti mõeldav, et ajend kriminaalmenetluse alustamiseks on piisav, distsiplinaarmenetluse algatamiseks aga mitte. Seejuures on kriminaalkorras karistatavaks teoks ka süüteole kaasaaitamine, mis eeldab teo lõpuleviimist (sh teo jõudmist lõpetatud katse staadiumisse) täideviija poolt. Distsiplinaarsüüteoks saab aga olla konkreetne tegu või tegevusetus, millega ametnik rikub mõnda oma teenistuskohustust. Distsiplinaarsüütegu lõpeb teo toimepanemisega vastava ametniku poolt. Distsiplinaarsüüteoga ei saa hõlmata teiste isikute edasisi tegevusi, mis võivad olla saanud innustust või tuge ametniku distsiplinaarsüüteost.
12.Käesoleval juhul nähtub kaebajale kriminaalmenetluses esitatud kahtlustusest, et kaebajat kahtlustatakse selles, et korraldas kokkuleppel H-ga viimase fiktiivse politseiteenistusse võtmise selleks, et H saaks õiguse politseipensionile. Vaidlust ei ole selles, et H võeti politseiteenistusse 19.03.2019. Viidatud kahtlustest nähtuvalt tegi kaebaja viimase otsuse H roteerimise kohta Maksu- ja Tolliametisse 31.03.2020. Ühelegi hilisemale kaebaja poolt toime pandud teole, mille puhul oleks tõenäoline selle kvalifitseerimine distsiplinaarsüüteona, ei ole vastustaja vaidlustatud korralduses viidanud ja sellistele tegudele ei viidata ka kahtlustuses.
13.Käesolevas kohtumenetluses on vastustaja viidanud kaebaja poolt H-le abi osutamisele ja muuhulgas sellele, et kõnealuse abi tulemusena sai PPA personalitöötaja vormistada H-le teatise viimase staaži kohta, mille alusel sai H omakorda esitada pensioni määramise avalduse Sotsiaalkindlustusametile. Need asjaolud ei viita aga mitte ühelegi vaidlustatud korralduse andmisele eelnenud kahe aasta jooksul kaebaja poolt tõenäoliselt toime pandud distsiplinaarsüüteole. Mis puudutab viidatud staažiteatise koostamist, siis ei ole vastustaja viidanud ühelegi asjaolule, mille pinnalt saaks pidada vähemalt tõenäoliseks, et sellise teatise koostamine eeldas kaebaja poolt mingisugust tegu, heakskiitu, nõusolekut vms. Sellise staažiteatise näol on sisuliselt tegemist kehtivate haldusaktide alusel personaliarvestuses kajastatud andmete põhjal koostatava dokumendiga. Isegi juhul kui tagantjärgi saaks asuda seisukohale, et H teenistusse võtmine või tema roteerimine esiti Kaitseväe Luurekeskusesse ning seejärel Maksu- ja Tolliametisse ei olnud põhjendatud või oli õigusvastane, siis mistahes mõistlikku kahtlust ei saa olla selles, et vastustaja viidatud teatise koostamise ajal olid tema staaži arvestamise aluseks olevad haldusaktid kehtivad. Kõnealuse staažiteatise koostamise ajal ei saanud ega pidanud kaebaja tegema mistahes tegu või jätma midagi tegemata selleks, et selline teatis koostataks. H-l, kes oli kehtiva haldusaktiga teenistusse võetud, oli õigus sellise tõendi koostamist nõuda ja asjaomane personaliametnik ei oleks saanud selle koostamisest keelduda.
14.Samamoodi ei viita ükski kaebajale esitatud kahtlustuses osutatud asjaolu sellele, et kaebaja oleks oma teenistuskohustuste täitmise raames midagi teinud või midagi tegemata jätnud seoses H poolt Sotsiaalkindlustusametile pensioniavalduse esitamisega. Isegi kui kriminaalmenetluses leiaks tuvastamist, et kaebaja ja H sellise avalduse esitamist omavahel arutasid ja kaebaja jäi juba oma varasemale (st. H teenistusse võtmise aegsele) seisukohale, et H teenistusse võtmine on lubatav, siis jääb arusaamatuks, milles saaks sel juhul väljenduda kaebaja teenistuskohustuste rikkumine ATS § 69 tähenduses. Sõltumata karistusõiguslikust kvalifikatsioonist ei saa kaebajale ette heidetavaks distsiplinaarsüüteoks olla see, et H esitas pensioniavalduse. Selle avalduse esitamist võimaldanud kaebaja teod, isegi kui need leiavad tõendamist ja isegi kui leiab tuvastamist nende õigusvastasus (eelkõige H teenistusse võtmist ja roteerimist käsitlevate käskkirjade andmine või nende andmiseks oma alluvate käskimine) toimusid aga rohkem kui 2 aastat enne distsiplinaarmenetluse algatamist.
15.Eeltoodu tähendab, et kriminaalmenetluses esitatud kahtlustuses osutatud asjaoludel võinuks vastustaja küll pidada tõenäoliseks, et kaebaja on toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seondus H teenistusse võtmise ja/või roteerimisega ning sellise võimaliku distsiplinaarsüüteo uurimiseks distsiplinaarmenetluse algatamine oleks olnud ATS § 72 lõike 2 kohaselt kahtlemata vajalik. Kuna aga antud juhul oli distsiplinaarmenetluse algatamise hetkeks ilmne, et sellest teost on möödas enam kui 2 aastat, oli ilmne, et kaebaja karistamine distsiplinaarkorras ei ole võimalik isegi juhul kui menetluse käigus leiab tema distsiplinaarsüütegu tuvastamist. Kriminaalasjas esitatud kahtlustuses osutatu, et kaebaja pakkus H-le füüsilist, ainelist ja vaimset kaasabi kuni 29.04.2022 (staažiteatise koostamise ajani) on sedavõrd üldsõnaline ega viita ühelegi konkreetsele kaebaja teole, mis saaks olla käsitatav distsiplinaarsüüteona, et selle kohta kahtlustuses sedastatu pinnalt ei võinud vastustaja ühelgi juhul asuda seisukohale, et tal on
16.Kaebaja tõenäoliseks süüteoks ei saanud vaidlustatud korralduse andmise ajal pidada ka seda, et olles 2019. aastal või ka 2020. aastal teinud teatavad otsused või andnud teatud käsud seoses H teenistusse nimetamise ja roteerimisega, ei võtnud kaebaja edaspidi meetmeid selle olukorra n-ö tagasi pööramiseks. Kui ametnikule saaks distsiplinaarsüüteona ette heita seda, et mõnd oma varasemalt tehtud otsust hiljem ümber ei vaata või selle otsuse tagajärgi likvideerima ei asu, kuigi selleks põhimõtteliselt võimalus oleks, siis muutuks ATS § 77 sätestatud tähtajad sisutuks, kuna põhimõtteliselt saaks ametnikku igavesti kahtlustada või karistada selles, et ta mõnd oma varasemat viga (eeldusel, et varasem on kvalifitseeritav distsiplinaarsüüteona) hiljem ei paranda. Teisisõnu, asjaolu, et 2019. aasta aprillis teenistusse võetud H oli endiselt politseiteenistuses ka perioodil, mis jäi vaidlustatud käskkirja andmisele eelnenud kahe aasta sisse, ei luba kuidagi tõenäoliseks pidada seda, et kaebaja on eelviidatud kahe aasta jooksul mingisuguse distsiplinaarsüüteo toime pannud.
17.Vastustaja selgitus, et distsiplinaarmenetluse ajendiks ei olnud mitte 2019. ja 2020. aastal toime pandud kaebaja teod vaid 21.03.2023 algatatud kriminaalmenetlus, ei ole asjassepuutuv, kuna nagu juba eespool märgitud, et saa distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olla kriminaalmenetlus iseenesest või selle raames ametnikule kahtlustuse esitamise fakt. Vastustaja pidi ükskõik kas kahtlustuses sedastatu pinnalt või ka muudele talle kättesaadavate allikate põhjal veenduma, et kaebaja on käitunud viisil, mille puhul on vähemalt tõenäoline, et see vastab 2 eelneva aasta jooksul toime pandud distsiplinaarsüüteo koosseisule.
18.Tõden viimaks, et olukorras, kus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile on esitatud kahtlustus kuriteo toimepanemises, on praktikas raske ette kujutada teda ametikohustusi täitmas. Peadirektori puhul ei tuleks ilmselt kõne alla ka tema teenistusest kõrvaldamine politseija piirivalve seaduse § 581 alusel, nagu see on mõeldav teiste politseiametnike puhul. See võib tähendada, et seaduses on lünk, ent selle lünga täitmiseks ei saa tõlgendada distsiplinaarmenetluse algatamist käsitlevaid sätteid nii nagu vastustaja seda sisuliselt teinud on ehk algatada distsiplinaarmenetlust pelgalt viitega kriminaalmenetluses kahtlustuse esitamisele, ilma seda kahtlustust tõenäolise distsiplinaarsüüteo vaatevinklist sisuliselt analüüsinud.
19.Eeltoodud põhjustel oli distsiplinaarmenetluse algatamine õigusvastane. Kuna kaebaja teenistusest kõrvaldamine (vaidlustatud korralduse punkt 3) ning talle keskmisest palgast 60% moodustava tasu maksmine (vaidlustatud korralduse punkt 4) on vahetult seotud distsiplinaarmenetluse algatamisega, on vaidlustatud korraldus ka neis osades õigusvastane.
20.Kuna kaebaja teenistusest kõrvaldamine ja sellega seotud palga vähendamine oli õigusvastane, on kaebajal õigus nõuda töötasu, mis oleks kuulunud talle välja maksmisele juhul kui õigusvastast korraldust ei oleks antud. Asjaolu, et kaebaja 23. märtsist kuni teenistussuhte lõppemiseni reaalselt teenistuskohustusi ei täitnud, ei väära töötasu saamise õigust, kuna teenistusülesannete täitmise võimatus oli tingitud vastustaja õigusvastasest korraldusest. Vaidlustatud korralduse tühistamine toob kaasa olukorra, kus kaebajat tuleb vaadelda
ametnikuna, kes oli teenistuses ja kellel on seega õigus saada talle määratud töötasu. Kaebaja tuleb asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui vaidlustatud korraldust ei oleks antud. Selleks tuleb kaebajale maksta välja summa, mis vastab töötasule, mis oleks kaebajale tulnud välja maksta juhul kui vaidlustatud korraldust ei oleks antud, millest on maha arvatud vaidlustatud korralduse alusel saadu. Kuna käesoleva vaidluse ajal on kaebaja teenistussuhe lõppenud, maksti talle välja ka lõpparve. Lõpparve koosseisus makstakse ametnikule ka summad, mille arvutamise aluseks on ametniku keskmine palk. On võimalik, et vaidlustatud korralduse tulemusena kujunes kaebaja keskmine palk väiksemaks kui see oleks olnud juhul, kui vaidlustatud korraldust poleks antud. Ka lõpparve koosseisus vähem tasutud summa tuleb vastustajal kaebajale välja maksta.
21.HkMS § 167 lõike 1 teises lauses on sätestatud, et kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, võib kohus teha vastustajale ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu, kusjuures ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused. Käesoleval juhul tõstatas vastustaja kaebaja nõude rahalise suuruse küsimuse esmakordselt 09.06.2023 menetlusdokumendis, st 24.05.2023 kohtumääruses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja viimasel päeval, sh pärast seda, kui oli kindlaks määratud kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg. Selgitasin pooltele 19.06.2023 e-kirjas (dtl. 86), et asja läbi vaatamise uuendamine HkMS § 130 alusel tooks antud juhul kaasa asja lahendamise edasi lükkumise mitme kuu võrra. Selles olukorras tuleb asuda seisukohale, et saamata jäänud töötasu välja arvutamine nõuaks suurt ajakulu, samas on kaebaja nõuet ja kaebuse aluseks olevaid asjaolusid arvestades võimalik piisava täpsusega määrata kindlaks tingimused, millest lähtudes tuleb see summa välja arvutada ning teha vastustajale ettekirjutus selle summa kindlaks määramiseks.
22.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud kaebaja kasuks. Kaebaja on esitanud taotluse (dtl. 72) mõista välja menetluskulu 2794 eurot, millest 40 eurot on kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv ning ülejäänu õigusabikulu, mis vastab 13,5 tunnile esindaja tööle. Õigusabikulu on tõendatud OÜ Herran arvega (dtl.74). Kaebaja esindaja on äriregistri kohaselt asjaomase osaühingu juhataja ning saab eeldada, et õigusteenust on osutanud kaebajale nimetatud äriühing. Seega on kulu tõendatud. Vaidluse laadi ja mahtu silmas pidades ei ole õigusabikulu maht ülemäära suur, samuti ei saa turuolukorda arvestades ülemääraseks pidada õigusabi tunnihinnet. Riigilõivu tasumine on samuti tõendatud ning oli vajalik, sh esialgse õiguskaitse taotluselt, mis 20.04.2023 kohtumäärusega osaliselt rahuldati. Seega tuleb menetluskulu vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.