Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Otsuse tegemise kuupäev ja koht 20.06.2023, Jõhvi Haldusasja number
3-22-1127
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022 käskkirja nr 1.9-2.8/99p õigusvastaseks tunnistamiseks ja kolme kuu keskmise töötasu väljamõistmiseks
Menetluse vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: X, esindaja: v. adv Aldo Vassar Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja: Agne Niido
RESOLUTSIOON
1.Jätta X vastusväide kohtu tegevusele rahuldamata.
2.Rahuldada kaebus osaliselt.
3.Tunnistada Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022 käskkiri nr 1.92.8/99p formaalselt õigusvastaseks.
4.Jätta muus osas kaebus rahuldamata.
5.Mõista välja Politsei- ja Piirivalveametilt X kasuks menetluskulud 610,99 eurot koos käibemaksuga.
7.Jätta läbi vaatamata X taotlus välja nõuda Politsei- ja Piirivalveameti andmed X keskmise teenistustasu kohta.
8.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.07.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja
3-22-1127 lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (edaspidi kaebaja) oli politseiteenistuses 14 aastat, 3 kuud ja 13 päeva. Viimaseks kaebaja ametikohaks oli Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuuri piirivalvebüroo Narva piiripunkti piirikontrollgruppi I piirivalvur (ametikoha põhigrupp: vanemspetsialist, põhitöö nr 218).
2.Kaebajale edastati 19.04.2022 PPA Ida prefektuuri 19.04.2022 käskkiri nr 1.9-2.8/99p, mille kohaselt vabastati kaebaja politseiteenistusest enda algatusel.
3.Kaebaja esitas 19.05.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada PPA 19.04.2022 käskkiri nr 1.9-2.8/99p õigusvastaseks ja välja mõista talle hüvitis kolme kuu keskmise teenistustasu ulatuses. Kaebaja esitas 3.06.2022 kaebuse täienduse.
4.Tartu Halduskohus võttis 31.08.2022 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
9.Kaebaja väidab, et teenistusest vabastamise avaldus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 mõttes tehing, mis on tühistatav juhul, kui see on tehtud ähvarduse või muu vägivalla mõjul (TsÜS) § 90 lg 1. Kaebajal ei olnud mingisugust soovi teenistusest lahkuda pärast 14.04.2022 X vaheline vestlus, mille käigus heideti kaebajale ette, et ta 14.04.2022 põgenes sündmuskohalt häbistades politseimundrit. Kaebajat survestati kirjutama avaldust teenistusest vabastamiseks enda soovil. Kaebaja selgitusi kuulda ei võetud, mistõttu kaebaja murdus, hakkas nutma ja kirjutas soovitatud avalduse teenistusest vabastamiseks enda soovil. Kaebaja kinnitusel ei olnud enne 14.04.2022 toimunud vestlust kaebajal soovi lahkuda teenistusest. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi, kuna ei selgitanud välja, mis täpsemalt toimus seoses 14.04.2022 liiklusõnnetusega. Juhul, kui vastustajal olid kaebajale 14.04.2022 aset leidnud sündmuse valguses teenistusalased etteheited, oleks ta pidanud alustama kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlust, kuid mitte survestama kaebajat kirjutama teenistusest vabastamise avaldust. Vaidlusalune käskkiri on vastavalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 103 lg-le 1 haldusakt, mis ei vasta haldusmenetluse seaduse
3-22-1127 (HMS) § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele. Haldusaktis puuduvad täielikult põhjendused ja kaalutlused selle kohta, miks vastustaja ei ole arvestanud sellega, et kaebaja on esitanud kaks päeva hiljem teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse koos põhjendustega aset leidnud 14.04.2022 survestamise kohta. Kaebaja arvates ei olnud vastustajal mõjuvat põhjust mitte nõustuda kaebaja viimase sooviga jätkata teenistust. Ajavahemikul 14.04.202219.04.2022 (kuhu jääb ka nädalavahetus) ei tehtud vabaneva teenistuskoha täitmiseks niivõrd palju pingutusi, et see õigustaks kaebaja tagasivõtmise avaldusele nõusoleku mitteandmist. Kaebajal toimus 18.04.2022 vestlus Ida prefektuuri prefektiga. Sisenedes kabinetti ütles prefekt kaebajale, et ta kuulab kaebaja ära, kuid otsus on tal juba tehtud. Seega leiab kaebaja, et vastustaja on rikkunud HMS § 40 lg-s 1 sätestatud ärakuulamiskohustust, kuna vaid näiliselt andnud talle võimaluse enda arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuid tegelikult sellega ei ole arvestatud. Seda kinnitab see asjaolu, et vaidlusaluses käskkirjas ei ole sõnagi kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusest, mistõttu on tegemist põhjendamispuudustega haldusaktiga. Eelnevat arvestades oli kaebaja kokkuvõttes arvamusel, et vaidlusaluse käskkirja põhjendused on puudulikud (HMS § 56), vastustaja oli menetlust läbi viies rikkunud kaalutlusõiguse eesmärki ja õiguse üldpõhimõtteid (HMS § 4 lg 2), kaebajat ei ole reaalselt ära kuulatud (HMS § 40 lg 1) ning vastustaja ei ole menetlevas asjas selgitanud välja olulise tähendusega asjaolusid (HMS § 6), mistõttu on vaidlusalune käskkiri ei vasta õiguspärase haldusakti nõuetele (HMS § 54).
10.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata. 14.04.2022 toimus Kohtla-Järvel asuva kaubanduskeskuse parklas liiklusõnnetus, mille läheduses viibis kaebaja ja kandis politseivormi. Õnnetusjuhtumi pealtnägijale, kes kutsus kaebajat kui politseinikku appi, vastas kaebaja, et ta ei ole politseinik ja lahkus sündmuskohalt juhtumisse sekkumata. Dialoog toimus avalikus kohas kogukonna silme all ja kuuldeulatuses. Kaebaja on rängalt eksinud PPA põhiväärtuste vastu. Kaebaja tegelikuks tahteks, mida ta 14.04.2022 kirjalikult avaldas, oli teenistussuhe lõpetamine omal algatusel. Pikaajalise staažiga töötajana ei saanud kaebaja olla eksimuses tegelikest asjaoludest. Kaebajat ei ole petetud ega ka mingil moel mõjutatud avaldust kirjutama. Tegemist on vaidlematult kaebaja enda otsusega. Vaidlusaluse haldusakti andmise aluseks on kaebaja 14.04.2022 avaldus, millele on käskkirjas viidatud. Kaebaja ei avaldanud kohe soovi teenistusest vabastamise taotlust tagasi võtta. Selline kaebaja avaldus laekus alles kaks päeva hiljem. Seega ei ole kaebaja väited emotsionaalse surve all kirjutatud tegelikule tahtele mittevastava lahkumisavalduse kirjutamise kohta kooskõlas tema järgneva käitumisega. Kuna on tegemist soodustava haldusaktiga, siis vajadust selle põhistamiseks seadus ette ei näe. Kaebajale oli teada prefekti seisukoht ja tema teenistusest vabastamise avalduse rahuldamine ei saanud tulla üllatusena, kuna see oli tema enda esmane tahe. Kaebaja oli ära kuulatud nii tema vahetu juhi, büroojuhi kui ka prefekti poolt. Tema 14.04.2022 tagasivõtmise avaldusele nõusoleku mitteandmine oli prefekti poolt suuliselt põhjendanud ning kaebaja sai vastuse ka kirjalikult. Seega oli vastustaja põhistamiskohustus täidetud. Ärakuulamisõigus oli kaebajale vestluse käigus tagatud.
3-22-1127
KOHTU SEISUKOHT
11.Kohus selgitab, et esmalt vaatab läbi kaebaja vastuväite kohtu tegevusele (I), seejärel otsustab kaebuse põhjendatavuse üle (II), järgmisena jagab menetluskulud (III) ning viimasena otsustab tasutud riigilõivu tagastamise üle (IV). I
12.Kaebaja esitas 5.04.2023 vastuväite kohtu tegevusele. Kaebaja vastuväidet ei ole kohus kuni kohtuotsuseni läbi vaadanud. HKMS § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Sellest tulenevalt lahendab kohus kaebaja vastuväite kohtu tegevusele käesolevas kohtuotsuses.
12.1.Kaebaja heitis kohtule ette kohtuistungi korraldamata ja vande all kolme tunnistaja üle kuulamata jätmist.
12.2.Kohus selgitab, et asja läbivaatamise vormi valik on kohtu diskretsiooniline otsus ning kohus ei ole seotud menetlusosaliste tahteavaldustega. Kohtuistungi korraldamise vajadus tuleneb eelkõige kaalul olevatest õigushüvedest ja vaidluse iseloomust. Menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul kaalutlusõigus. Kohus jääb varasemalt esitatud seisukoha juurde ja ei näe vajadust kohtuistungi korraldamiseks. Seda asjaolu, kas kaebaja on kirjutanud 14.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse kõrgemate ametnike surve all, saab kohus tuvastada olemasolevate tõendite alusel. Samas, selle fakti tuvastamine ei ole kohtu jaoks määrava tähendusega, kuna oluline on siiski kaebajal võimaluse olemasolu iseseisvalt valida, kas jääda teenistusse või mitte. See kõik on kohtu hinnangul tuvastatav asjas olevate tõendite pinnalt. Kohtu arvates ei aita kohtuistungi korraldamine asja õiget ja kiiret lahendamist.
12.3.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebaja vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. II
13.Haldusasja materjalide kohaselt vabastati vaidlusaluse vastustaja käskkirjaga kaebaja Ida prefektuuri piirivalvebüroo Narva piiripunkti piirikontrollgruppi I piirivalvuri ametikohalt kaebaja enda soovil ATS § 87 lg 1 alusel.
13.1.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 14.04.2022 toimus kaebaja ja piiripunkti juhi X ning büroojuhi X vaheline vestlus, mille käigus heideti kaebajale ette 14.04.2022 PPA väärtustega vastuolus oleva teo toimepanemist, mille tagajärjel kirjutas kaebaja avalduse tema teenistusest vabastamiseks enda soovil. Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja esitas kirjalikult 16.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse, kuid Ida prefektuuri prefekt keeldus 18.04.2022 kaebajaga peetud vestluse käigus suuliselt tagasivõtmise avaldusele nõusoleku andmisest. Poolevaheline vaidlus käib selle üle, kas kaebaja esitas 14.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse olles piiripunkti juhi X tahteavaldus tühistatud hilisema avaldusega vastavalt TsÜS § 90 lg-le ja § 96 lg-le 1. Samuti
3-22-1127 vaidlevad pooled selle üle, kas vaidlusalune käskkiri vastab vorminõuetele, kas kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus ja kas vastustaja on selgitatud välja kõik olulised asjaolud.
13.2.ATS § 87 lg 1 sätestab, et ametnik vabastatakse teenistusest tema enda algatusel kirjaliku taotluse alusel, mille ta on esitanud ametisse nimetamise õigust omavale isikule. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest ametnik loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Eelnevast nähtub, et võrreldes HMS § 14 lg-ga 8 (taotleja võib enne haldusmenetluse lõppemist oma taotluse igal ajal tagasi võtta) kord esitatud teenistusest vabastamise avaldusest ei ole võimalik loobuda pelgalt ametniku enda soovil, vaid ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul. Järelikult ei ole antud juhul TsÜS §-des 90 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 sätestatud ja tehingute tühistamisele ette nähud regulatsioon kohaldatav avaldusele, mille sisuks on ametniku enda soovil teenistusest vabastamine. Tuginedes TsÜS §-des 90 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 sätestatule teenistusest vabastamise avalduse (tahteavalduse) tagasivõtmine või tühistamine avaldaja soovil oleks selgelt vastuolus ATS § 87 lg-s 5 sätestatuga. Teisiti oleks kord juba esitatud teenistusest vabastamise avalduse saanud iga ametnik enda algatusel tagasi võtta ja jätkata teenistust ilma ATS § 87 lg-s 5 nimetatud isiku nõusolekuta. Kohutu hinnangul ATS § 87 lg 5 grammatiline tõlgendus sellist lähenemist ei poolda. Sellest tulenevalt kaebaja viide TsÜS §-dele ja väide, et tema tahteavaldus on tagasivõtmise tõttu tühine, ei ole asjakohane teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamise valguses.
13.3.Kuigi kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmine ja soov jätkata teenistuses ei ole vastustajale siduv, võivad olla kaebaja viited TsÜS §-dele tähtsad teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avalduse läbivaatamise korral. Nimelt on õiguskirjanduses leitud, et taotluse rahuldamise otsustamisel peaks ametiasutus tulenevalt hoolsuskohustusest (ATS § 51 lg 7) arvesse võtma ka põhjuseid, miks ametnik teenistusest vabastamise taotluse esitas. Näiteks kui ametnik esitas taotluse tugeva hingelise erutuse tagajärjel või oli ametnik eksituses teatud asjaoludest (ehk kui ametnik tavalises olukorras ei oleks taotlust esitanud), siis oleks soovitatav ametniku taotlus rahuldada. Samas on rõhutatud seda, et nõusoleku andmise üle otsustamisel arvestatakse ka teenistusalaste huvidega. 1 Eelnevast on kohtu hinnangul võimalik järeldada, et ATS § 87 lg-s 5 mainitud ametnikul nõusoleku andmise üle otsustamisel lai otsustamisruum, mis ei saa piirduda vaid sellega, kas haldusorgan on teinud mõned ettevalmistused vabaneva ametikoha täitmiseks (korraldas konkursi jne) või mitte. Arvestada saab ka muude asjaoludega, sh usaldussuhte olemasoluga jne.
13.4.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et piiripunkti juhi X ning büroojuhi X poolt kaebajaga 14.04.2022 peetud vestlus, mille käigus on ta esitanud teenistusest vabastamise avalduse, ei saa kvalifitseerida ei kaebaja eksitamiseks (TsÜS § 92 lg 1), pettumuseks (TsÜS § 94 lg 1) ega ähvardamiseks või vaimseks vägivallaks (TsÜS § 92 lg 1). X kinnitusel toimus vestlus rahulikus kõneviisis ja arutatud oli kaebaja 14.04.2022 tegevust ja tegevusetust Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees (dtl 27). Kohus märgib, et kaebaja ei ole täpsustanud, milles seisnes piiripunkti juhi X ning büroojuhi X tema ähvardamine, eksitusse viimine jne. Vaidlus puudub selle üle, et 14.04.2022 toimunud sündmuste valguses on piiripunkti juht X vestluse käigus kaebajale öelnud, et ei näe võimalust tema jätkamisega Narva piiripunktis ja palus kirjutada avalduse teenistusest vabastamiseks enda soovil. Kohtu hinnangul 14.04.2022 vestluse käigus piiripunkti juhi poolt kaebajale PPA väärtuste kordamist ja enda seisukoha selgitamist 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees
3-22-1127 juhtunu kohta ei ole võimalik käsitleda kaebajat ähvardava käitumisega või eksitusse viimisega, mille tulemusena ei oleks tal muud valikut, kui teenistusest vabastamise avalduse esitamine. Kuigi võib nõustuda kaebajaga, et 14.04.2022 peetud vestlus võiks viia ta emotsionaalsesse seisundisse, ei saaks ta kohtu hinnangul kogenud PPA ametnikuna siiski kaotada tegelikust olukorrast arusaamise võimet ega oskust enda käitumist kontrollida ja juhtida. Lisaks kogenud PPA ametnikuna pidi kaebaja aru saama, et tal on õigus mitte nõustuda piiripunkti juhi X poolt talle tehtud ettepanekuga kirjutada teenistusest vabastamise avaldus enda soovil, et asi kanduks üle distsiplinaarmenetlusse, kuid kaebaja seda ei teinud ja nõustus tema väidetava väärkäitumise kohta esitatud etteheidetega. Kohtu hinnangul esitas kaebaja 14.04.2022 teenistusest vabastamise avalduse sellepärast, et kahetses vääritu teo toimepanemist, kuid mitte sellepärast, et oli tugevasti vaimselt erutatud seisundis ja ei saanud enda tegudest aru. Kohus on seisukohal, et juhul, kui kaebaja kogenud PPA ametnikuna oleks kindel, et 14.04.2022 tema käitumine oli õige, ei oleks ta teenistusest vabastamise avaldust esitanud hoolimata teiste ametnike seisukohtadest.
13.5.Kohus ei näe põhjust arvata, et Ida prefektuuri prefekt on kaebaja tagasivõtmise avaldusele suulise nõusoleku mitteandmises ilmselgelt eksinud esinenud asjaoludes või ei arvestanud muu tähtsust omava asjaoluga. Ida prefektuuri prefektil on vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruse § 13 lg 1 p-le 1 kaebaja ametisse nimetamise õigus. Tulenevalt ATS § 87 lg-st 5 on ametnikul (antud juhul prefektil) lai kaalutlusruum nõusoleku andmise üle, mis ei piirdu vaid sellega, millised tegevused vabaneva ametikoha täitmiseks on peale teenistusest vabastamise avalduse laekumist juba tehtud. Kohus on eespool leidnud, et kaalule on võetavad ka muud asjaolud, näiteks usaldussuhte olemasolu jne. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 18.04.2022 ehk enne vaidlusaluse käskkirja väljastamist toimus kaebaja ja Ida prefektuuri prefekti vahel vestlus, mille käigus ei andnud prefekt 14.04.2022 aset leidnud sündmusi silmas pidades suulises vormis kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele ATS § 87 lg-s 5 ette nähtud nõusolekut. Kohus ei näe põhjust arvata, et prefekti suuline otsus nõusoleku mitteandmise kohta oleks sisuliselt vale otsus. Kaebaja ei ole vaielnud selle üle, et 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees ei reageerinud ta olles PPA vormis ja tööajal abikutsele esimesel võimalusel, vastates abikutsujale, et ta pole politseinik, aga samuti selle üle, et selline kaebaja käitumine on vastuolus PPA teenistuse aluspõhimõtetega.
13.6.Kohus nõustub siiski kaebajaga selles, et põhjenduste poolest ei vasta vaidlusalune käskkiri nõuetele. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, et antud juhul on tegemist kaebajale soodsa haldusaktiga HMS § 56 lg-s 4 sätestatud tähenduses, mistõttu puudus vastustajal vajadus seda muu hulgas faktiliselt põhjendada. Kohus selgitab, et olukorras, kus ametnik esitab teenistusest vabastamise avalduse, kuid hiljem võtab selle sõnaselgelt ja kirjalikult tagasi, muudab ta ühtlasi enda varasemalt avaldatud soovi olla teenistusest vabastatud. Seega, ATS § 87 lg-s 5 sätestatud pädeva isiku poolt nõusoleku mitteandmine ja teenistusest vabastamine on muutunud asjaolude tõttu kaebaja õigusi riivavaks otsuseks, ehk koormavaks haldusaktiks (ATS § 103, HMS § 56 lg 1). Samas nõustub kohus kaebajaga, et ATS § 87 lg-s 5 nimetatud nõusolek või sellest keeldumine on selleks pädeva ametniku diskretsiooniline otsus (HMS § 4 lg 2), millest keeldumine tuleb vormistada kirjalikult, kas vahetult teenistusest vabastamise käskkirjas või eraldiotsusena koos vastava viitega käskkirjas (HMS § 56 lg 1). ATS § 103 lg 2 p 4 eriseadusena kohustab samuti vastustajat kajastama teenistusest vabastamise käskkirjas vabastamise põhjenduse (faktilise põhjenduse).
13.7.Kohus on seisukohal, et kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele nõusoleku mitteandmise korral on vastustaja viide vaidlusaluses käskkirjas ATS § 87 lg-le 1 õige, kuna sellisel juhul ei näe ATS ette muud õiguslikku alust. Kohus ei saa
3-22-1127 nõustuda sellega, et 19.04.2022 kaebaja tegelik tahe oli endiselt teenistusest lahkumine enda soovil. Arvestades kaebaja viimast avaldust on selline arusaam selgelt vastuolus muutunud faktiliste asjaoludega ja ei vasta tegelikkusele. Vaidlusaluse käskkirja lugedes jääb tõepooolest selline mulje nagu kaebaja ei oleks kunagi avaldanud soovi võtta teenistusest vabastamise avaldust tagasi ja vastustaja ei ole sellise taotluse osas kaalunud nõusoleku andmist. Sellest tulenevalt ei vasta vaidlusalune käskkiri HMS §-s 56 lg-tes 1-3 ja ATS § 103 lg 2 p-s 4 sätestatud nõutele ja seetõttu on formaalselt õigusvastane.
13.8.Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on rikkunud ärakuulamiskohustust (HMS § 40 lg 1) ja uurimispõhimõtet (HMS § 6). HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Haldusasja materjalide kohaselt oli kaebajal 14.04.2022 võimalus jagada selgitusi juhtunu kohta ja esitada omapoolseid vastuväiteid vestluses piiripunkti juhi X ning büroojuhi X. 18.04.2022 toimus vestlus prefektiga, mille käigus sai kaebaja teada prefekti poolt nõusoleku mitteandmisest tema tagasivõtmise avaldusele ja käskkirjast. Pelgalt kaebaja väide, et tema arvamusega ei arvestatud ja tema suhtes on langetatud negatiivne otsus, ei tähenda, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja ärakuulamiskohustust. Haldusasja materjalide kohaselt ei eita kaebaja seda, et 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees ei läinud ta abivajajale appi, öeldes, et ta pole politseinik, ega seda, et tal polnud sellist kohustust. Kaebaja ei ole täpsustanud, mida sellisel juhul oleks pidanud vastustaja täiendavalt välja selgitama. Kahtlemata on tegemist juhtumiga, mille fookusse võtmiseks oli vastustajal õigus ATS § 87 lg-s 5 nimetatud nõusoleku andmise üle otsustamisel.
13.9.HMS §-s 56 lg-tes 1-3 ja ATS § 103 lg 2 p-s 4 sätestatud koormava haldusakti põhjenduse esitamise eesmärk on muu hulgas tagada sellele adressaadile võimalus tutvuda haldusakti põhjendustega, et tõhusalt kaitsta enda õigusi nii vaidemenetluses kui ka halduskohtumenetluses.2 Haldusasja materjalide kohaselt, mille üle puudub ka vaidlus, oli prefekt 14.04.2022 Kohtla-Järve linnas Vironia keskuse ees juhtunuga kursis ja on keeldunud kaebaja teenistusest vabastamise avalduse tagasivõtmise avaldusele nõusoleku andmisest, pidades silmas just kaebaja 14.04.2022 käitumist. Järelikult ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ei olnud 19.04.2022 seisuga teadlik põhjendustest, miks prefekt ei andnud tema teenistusse jäämise avaldusele nõusolekut.
13.10.Sellest tulenevalt jäi prefekti ATS § 87 lg-s 5 mainitud otsus (nõusoleku mitteandmine) vaid kirjalikult vormistamata, kuid kohtu arvates selle põhjendusest oli kaebaja tegelikult teadlik. Järelikult ei ole võimalik asuda seisukohale, et nõusolekust keeldumine ja selle põhjenduste kajastamata jätmine vaidlusaluses käskkirjas on tulnud kaebajale üllatusena ning ta ei teadnud nõusoleku mitteandmise põhjendusest ja selle tulemusena puudus tal võimalus tõhusalt kaitsta enda õigusi halduskohtumenetluses. Kohus rõhutab, et halduskohtumenetluse käigus ei ole kaebaja kordagi seadnud sisuliselt kahtluse alla prefekti nõusoleku mitteandmise otsust kaebaja 14.04.2022 käitumise tõttu, vaid üldsõnaliselt soovis 14.04.2022 juhtunu kohta distsiplinaarmenetluse alustamist. Võttes arvesse prefekti laia otsustamispädevust selles küsimuses, puudub ka kohtul alus arvata, et kaebajaga 14.04.2022 juhtunule tuginemine nõusoleku mitteandmisel oleks ilmselgelt asjakohatu põhjendus jne. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et prefekti nõusolekust keeldumise ja selle põhjenduste kajastamata jätmine vaidlusalusest käskkirjas ei piiranud kaebaja õigust tõhusale õiguskaitsele. Sellel põhjusel leiab kohus, et hoolimata vormistamis- ja põhjendamispuudustest ei ole vaidlusalune käskkiri sisuliselt õigusvastane. Teisisõnu, vaidlusalune käskkiri, millega vabastati kaebaja teenistusest ATS § 87 lg 1 alusel, on materiaalselt õiguspärane.
RKHKo 3-3-1-49-08, p 11.
3-22-1127
13.11.Lähtudes eeltoodust tunnistab kohus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 19.04.2022 käskkirja nr 1.9-2.8/99p formaalselt õigusvastaseks, kuid materiaalseks õiguspäraseks.
13.12.Kohus on tuvastanud, et vaidlusalune käskkiri on õigusvastane vaid formaalselt, kuid materiaalselt mitte, ehk kaebaja teenistusest vabastamine oli põhjendatud. Sellest tulenevalt ei näe kohus põhust rahuldada kaebust kolme kuu keskmise töötasu väljamõistmise nõudes. Sellel põhjusel jätab kohus kaebaja taotluse välja nõuda vastustajalt andmeid kaebaja keskmise teenustasu kohta läbi vaatamata. III
14.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 11 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus tuvastas, et 19.04.2022 käskkiri nr 1.9-2.8/99p on formaalselt õigusvastane, kuid materiaalselt õiguspärane. Käskkirja puudulik põhjendus võis olla põhjuseks, miks kaebaja on pöördunud kohtusse. Seda kõike arvestades peab kohus põhjendatuks välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks 1/3 tema poolt kantud ja põhjendatud menetluskuludest. Kohus arvestades asja keerulisust ja osutatud õigusabiteenuse mahtu, peab kaebaja poolt kantud menetluskulusid summas 1833 eurot (v. a kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv summas 20 eurot) vajalikuks ja põhjendatuks. Eelnevat arvestades mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 610,99 eurot koos käibemaksuga (s.o 1833 eurost 1/3). HKMS § 109 lg 1 sätestab, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole taotlenud kohtult menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Sellest tulenevalt jätab kohus ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. IV
15.Kaebuse esitamise eest oli tasutud riigilõiv summas 20 eurot. Riigilõivu seaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 sätestab, et töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamine. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et vastavalt RLS § 22 lg 1 p-le 1 puudub kaebajal riigilõivu tasumise kohustus kaebuse esitamisel, mille esemeks on teenistusest vabastamise käskkirja vaidlustamine. HKMS § 104 lg 8 tulenevalt tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastab kohus riigilõivu tasumise kohustust kandnud menetlusosalise nõudel. Kohus võib tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal algatusel. Sellest tulenevalt tagastab kohus kaebajale kaebuse esitamise eest tasutud riigilõivu summas 20 eurot. Kaebaja peab teatama kohtule mõistliku aja jooksul enda või kolmanda isiku pangarekvisiidid.
16.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
3-22-1127 Kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 02.05.2024 lahendis nr 3-22-1127 toodud muudatustega 12. novembril 2024.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.