Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 14.06.2023, Tartu 3-20-1729
Haldusasi
Vitali Tarasovski kaebus Viru Vangla 18.05.2020. a otsuse nr 6-9/36038-2 õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 29.04.2022. a otsus Vitali Tarasovski apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - Vitali Tarasovski Vastustaja - Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Vitali Tarasovski apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29.04.2022. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o 14.06.2023, arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla tunnistas 18.05.2020. a otsusega nr 6-9/36038-2 kehtetuks kinnipeetav Vitali Tarasovskile (kaebaja) 25.10.2017 antud loa kasutada kambris isiklikku televiisorit.
15.02.2020 avastati, et kaebaja teleri USB-pesa peal olnud turvakleebis oli lahti ja kleebise äärtes olid praod. Turvakleebise kahjustamine on keelatud. 21.02.2020 leiti kaebaja kambrist kaks adapterit ja seitse mälukaarti, mis on vanglas keelatud esemed. Kaebaja tunnistas, et kasutas mälukaarte televiisoris. Kaebaja tegevus ei olnud seega juhuslik. Turvakleebise kahjustamine ja keelatud esemete valdamine on vangla mõistes rasked rikkumised. Kuna mälukaardid ja adapterid on väikesed, ei saa välistada, et kaebajal õnnestub ka edaspidi neid vanglasse toimetada. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lg 2 p 2 ja lg 4 tähenduses on muutunud faktiliseks asjaoluks, mis tingib teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise, see, et kaebaja kahjustas õigusvastaselt televiisori turvakleebist, et saaks kasutada vanglas keelatud esemeid. Kui vanglal oleks teleri kasutamise loa väljastamisel olnud informatsioon, et kaebaja kavatseb televiisori turvakleebist kahjustada ja kasutada televiisorit nõuete vastaselt, ei oleks kaebajale teleri kasutamise luba antud. Vangistusseaduse (VangS) § 31 lg-st 2 tulenevad teleri kasutamise loa andmise eeldused on ära langenud. Tegu ei ole kaebaja esmakordse teleri kasutamise nõuete rikkumisega. Tema teleri kasutamise luba on varem korduvalt kehtetuks
tunnistatud turvakleebisega seotud rikkumiste tõttu. Lisaks karistati kaebajat 22.07.2015. a käskkirjaga distsiplinaarkorras mälukaardi adapteri valdamise eest ning 10.11.2017. a ettekande kohaselt andis kaebaja enda valdusest ära kolm mälukaarti. Kaebaja on küll 15. ja 21.02.2020. a ettekannete alusel läbi viidud distsiplinaarmenetluses väljendanud kahetsust ja väitnud, et ta enam rikkumisi toime ei pane, kuid seda ei saa pidada usutavaks, arvestades kaebaja varasemaid rikkumisi. Vanglal on kahtlus, et kaebajal ei ole üldse soovi teleri kasutamise nõudeid järgida. Teleri kasutamise loa kehtima jätmine võimaldaks kaebajal edaspidi samalaadseid rikkumisi toime panna. Avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam kui kaebaja huvi haldusakti kehtima jäämiseks. Kinnipeetavale kambrisse isikliku televiisori lubamine on tavapärasest soodsama olukorra loomine ja eeldab, et teleri kasutamine toimuks õiguspäraselt. Teleri kasutamise võimaluse äravõtmine avaldab küll kaebajale negatiivset mõju, kuid tegu ei ole topeltkaristamisega. Vangla eluosakonnas asub üldkasutatav televiisor, mida kinnipeetavad saavad kambrite avatud oleku ajal vaadata.
2.Viru Vangla jättis 13.08.2020. a vaideotsusega nr 6-12/156-2 kaebaja vaide rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 13.09.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 18.05.2020. a otsuse tühistamiseks. Kohus lubas tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna, kuna kaebaja saab alates 17.03.2021 uuesti kambris televiisorit kasutada, mistõttu ei avalda Viru Vangla 18.05.2020. a otsus enam kaebajale mõju ja tühistamisnõue on muutunud põhjendamatuks.
3.1.Kaebaja leidis, et vastustaja on lubamatult arvestanud 22.07.2015. a käskkirjaga määratud aegunud distsiplinaarkaristust ja aegunud 10.11.2017. a ettekannet. Kaebajat ei ole teavitatud 10.11.2017. a ettekande koostamisest ega antud võimalust selgituste esitamiseks. Kaebaja eitab, et oleks andnud välja mingeid mälukaarte. Vangla ei ole 10.11.2017. a ettekande alusel alustanud televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise menetlust, seega ei saa ka kolme aasta möödumisel sellele ettekandele tugineda. Samuti on lubamatult võetud arvesse aegunud ja kehtetuid varasemaid haldusmenetlusi, mille raames tunnistati kaebaja televiisori kasutamise load kehtetuks. Kaebajale anti televiisori kasutamise luba 25.10.2017 ja selle loa andmisel on vangla arvestanud eelnevate lubade tühistamise otsustega ja leidnud, et need ei mõjuta loa andmist.
3.2.Vaidlustatud haldusakt on õigusvastane HMS § 66 lg 2 p 2 ja lg 4 väära kohaldamise tõttu, kuna puudusid sellised faktilised asjaolud, mis tingisid vältimatult kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise. 18.05.2020. a seisuga oli televiisor kaebaja kambris, uued turvakleebised terved, kaebaja valduses ei olnud ühtegi mälukaarti ja neid ei olnud võimalik ka soetada. Seega ei olnud 18.05.2020. a seisuga faktilised asjaolud muutunud. HMS § 66 tähenduses ei saa faktiliseks asjaoluks olla see, et kaebaja turvakleebist kahjustas ja keelatud esemeid omas, sest selle eest on kaebajat juba 16.03.2020. a käskkirjaga distsiplinaarkorras karistatud. Kui uuesti tuginetakse sellele televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel, siis on tegu topeltkaristamisega, mis on keelatud. Vangla ei ole arvestanud viimast faktilist asjaolu, milleks oli kaebaja poolt televiisori õiguspärane kasutamine ajavahemikul 16.03. − 18.05.2020. Kaebaja lootis, et televiisori kasutamise luba jääb kehtima, kuna peale rikkumisi ja nendele järgnenud karistust tagastati kaebajale televiisor uute turvakleebistega ja edasi on kaebaja kasutanud televiisorit õiguspäraselt. Avalik huvi ei nõua, et kaebajal kambris televiisor keelatakse. Vastustaja on rajanud televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel oma peamise seisukoha sellele, et kuna kaebajat karistati distsiplinaarkorras turvakleebise rikkumise ja mälukaartide omamise eest, on distsiplinaarkaristuse määramise paratamatu järelm televiisori kasutamise loa äravõtmine. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kohtupraktikaga.
4.Vastustaja leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole varasemate meetmete kohaldamisest hoolimata asunud telerit kasutama õiguspäraselt. Vastustajal puudus veendumus, et kaebaja kasutaks telerit edaspidi õiguspäraselt. Kohane reaktsioon kaebaja
tegevusele oli sellisel juhul teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamine. Vastustaja jääb vaidlusaluses otsuses ja vaideotsuses väljendatud seisukohtade juurde.
5.Tartu Halduskohtu 29.04.2022. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Poolte vahel on vaidluse all, kas vastustaja tunnistas 18.05.2020. a otsusega kaebajale 25.10.2017 antud televiisori kasutamise loa õiguspäraselt kehtetuks. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on kaebaja televiisori kasutamise luba kehtetuks tunnistades tuginenud HMS § 66 lg 2 p-le 2, mis sätestab, et haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise otsustamine toimub kaalutlusõiguse alusel (Tartu Ringkonnakohtu 26.05.2016. a otsus asjas nr 3-14-53210, p 20 ja 10.03.2022. a otsus asjas nr 3-20-169, p-d 12−13).
5.2.Vastustaja viitas 18.05.2020. a otsuses sellele, et 15.02.2020 avastati, et kaebaja kambris, kus ta paiknes üksinda, asunud televiisori USB-ava peal olnud turvakleebis oli kahjustatud. Lisaks avastati 21.02.2020 kaebaja kambrist kaks USB-adapterit ja seitse mälukaarti. Vastustaja viitas sellele, et asjaoludest järeldub, et kaebaja kasutas teleris mälukaarte, ja sellele, et kaebaja on mälukaartide kasutamist igavuse peletamiseks ka ise tunnistanud. Vastustaja selgitas, et HMS § 66 lg 2 p 2 tähenduses on muutunud faktiliseks asjaoluks, mis tingib teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise, see, et kaebaja on õigusvastaselt televiisori turvakleebist kahjustanud, et saaks kasutada vanglas keelatud esemeid. Vastustaja märkis, et kui tal oleks teleri kasutamise loa väljastamisel olnud informatsioon, et kaebaja kavatseb televiisori turvakleebist kahjustada ja kasutada televiisorit nõuete vastaselt, ei oleks kaebajale teleri kasutamise luba antud. Vastustaja viitas VangS § 31 lg-le 2, mille kohaselt on elektriseadme kasutamise loa saamise üheks eelduseks see, et kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Vastustaja lisas, et turvakleebise kahjustamine ja keelatud esemete valdamine on vangla mõistes rasked rikkumised. Vastustaja märkis, et kuna mälukaardid ja adapterid on väikesed, ei saa välistada, et kaebajal õnnestub ka edaspidi neid õigusvastaselt enda valdusesse saada ja kasutada. Vastustaja osutas sellele, et kaebaja televiisori kasutamise lubasid on ka varem kolmel korral (27.09.2016, 24.05.2017 ja 14.09.2017) kehtetuks tunnistatud turvakleebise kahjustamisega seotud rikkumiste tõttu. Lisaks viitas vastustaja sellele, et kaebajat karistati 22.07.2015. a käskkirjaga distsiplinaarkorras mälukaardi adapteri valdamise eest ning 10.11.2017. a ettekande kohaselt andis kaebaja enda valdusest ära kolm mälukaarti. Arvestades lisaks 2020. a veebruaris avastatud rikkumistele kaebaja varasemaid rikkumisi, ei pidanud vastustaja usutavaks, et kaebaja rohkem teleri kasutamise nõudeid ei riku. Vastustaja märkis, et teleri kasutamise loa kehtima jätmine võimaldaks kaebajal edaspidi samalaadseid rikkumisi toime panna. Vastustaja selgitas ka seda, et teler on üksnes lisasoodustus, mille saamise eelduseks on teleri õiguspärane kasutamine. Vastustaja lisas, et isikliku teleri kasutamise võimaluse puudumist kompenseerib võimalus vaadata eluosakonnas asuvat üldkasutatavat televiisorit. Vastustaja leidis, et avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam kui kaebaja huvi haldusakti kehtima jäämiseks.
5.3.Kaebaja ei pea lubatavaks tema varasemate televiisori kasutamise lubade kehtetuks tunnistamise otsustega ja ettekandega arvestamist. Kohtu hinnangul on tõepoolest küsitav 22.07.2015. a käskkirjaga ja 10.11.2017. a ettekandega arvestamise lubatavus. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. 18.05.2020. a otsuse tegemise ajaks ei olnud 22.07.2015. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus enam kehtiv ja seega sellega arvestamine lubatav. Ka televiisori
kasutamise loa andmise üle otsustamisel saab vangla VangS § 31 lg 2 kohaselt arvesse võtta ainult kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kaebaja selgitas, et ta ei olnud 10.11.2017. a ettekande koostamisest üldse teadlik. Kuna nimetatud ettekande alusel ei ole menetlust läbi viidud, kaebajat sellega seoses ära kuulatud ega välja selgitatud, kas ettekandes märgitu vastab tõele, ei pea kohus kohaseks sellega arvestada. Küll aga ei näe kohus takistust arvestada kaebaja varasemaid televiisori kasutamise lubade kehtetuks tunnistamise otsuseid. Ühestki õigusaktist ei tulene keeldu televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise menetluses arvestada varasemate samalaadsete otsustega. Vastustaja selgitas vaideotsuses, et arvestas neid otsuseid, et hinnata kaebaja kahetsuse usutavust ja uute sarnaste rikkumiste toimepanemise tõenäosust. Sellisel eesmärgil varasemate samalaadsete otsustega arvestamine on kohtu hinnangul põhjendatud.
5.4.Kohtule ei nähtu siiski, et sobimatute kaalutlustega (22.07.2015. a käskkiri ja 10.11.2017. a ettekanne) arvestamine oleks mõjutanud asja otsustamist. Need kaalutlused ei olnud määravad ja nende väljajätmise korral oleks vastustaja ikka pidanud vajalikuks kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistada. Nimelt on vastustaja vaideotsuses selgitanud, et teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise tingis eeskätt see, et kaebaja eemaldas enda telerilt turvakleebise ja kasutas teleris keelatud andmekandjaid (ehk 2020. a veebruaris avastatud rikkumised). Kohtu hinnangul on ka 18.05.2020. a otsuse põhjendustest järeldatav, et vastustaja on pidanud just neid rikkumisi peamiseks põhjuseks, mis tingib televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise. Vastustaja on näinud nendes rikkumistes ohtu vangla julgeolekule. Vastustaja arvestas täiendavalt, et on pidanud ka varem korduvalt kaebaja käitumise tõttu televiisori kasutamise lubasid kehtetuks tunnistama ning jõudis järeldusele, et seda arvestades ei saa usutavaks pidada, et kaebaja edaspidi rohkem rikkumisi toime ei pane. Seetõttu pidas vastustaja vajalikuks eemaldada kaebaja kambrist televiisori, millega ta suure tõenäosusega oleks uusi rikkumisi toime pannud. Vastustaja arvestas lisaks sellega, et isiklik teler ei ole kaebajale kambris hädavajalik. Kohtu hinnangul on need kaalutlused lubatavad ja asjakohased.
5.5.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et puudusid HMS § 66 lg 2 p 2 tähenduses sellised faktilised asjaolud, mis oleksid tinginud kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise. Nagu öeldud, pidas vastustaja selliseks muutunud faktiliseks asjaoluks kaebaja 2020. a veebruaris avastatud rikkumisi (teleri turvakleebise kahjustamine ja teleris keelatud esemete kasutamine). HMS § 66 lg 2 p 2 kohaldamiseks ei pea rikkumine olema jätkuv teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise ajal. Oluline on, et kaebaja pani sellised rikkumised toime pärast talle teleri kasutamise loa andmist. Seega pole asjakohane kaebaja väide, et 18.05.2020. a seisuga oli tema teleri turvakleebis rikkumata ja tal polnud kambris keelatud esemeid. See ei muuda olematuks tema enne 18.05.2020 toime pandud rikkumisi.
5.6.Vastustaja 18.05.2020. a otsuse õigusvastasust ei tingi ka see, et kaebaja kasutas pärast rikkumiste avastamist ajavahemikel 16.03. − 21.04.2020 ja 16.−18.05.2020 telerit õiguspäraselt (21.04. kuni 16.05.2020 viibis kaebaja kartseris ja telerit kasutada ei saanud). Vastustaja selgitas vaideotsuses, et kaebaja viibis nendel ajavahemikel koroonaviiruse leviku tõttu suletud kambris ja teiste kinnipeetavatega kokku ei puutunud ning seetõttu ei olnud tal ka eriti võimalusi keelatud esemeid hankida. Kohtu hinnangul on see asjakohane kaalutlus, miks kaebaja nendel ajavahemikel toimunud õiguspärast teleri kasutust ei saa määravaks pidada.
5.7.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, justkui puudunuks praegusel juhul avalik huvi televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamiseks ja et kaebaja usaldus kaalub üles huvi loa kehtetuks tunnistamiseks. Vangla on nii 18.05.2020. a otsuses kui ka vaideotsuses selgitanud, et turvakleebise kahjustamine ja televiisoris mälukaartide kasutamine on rasked rikkumised, sest ohustavad vangla julgeolekut. Vanglas julgeoleku tagamine on kaalukas avalik huvi. Kuna vastustajal oli põhjust arvata, et kaebaja võib teleri kasutamise loa jõusse jätmise korral rikkumiste toimepanemist jätkata, esines jätkuvalt tõsine oht vangla julgeolekule. Avalik huvi nõuab sellises olukorras avaliku võimu poolt kohaste meetmete võtmist, vältimaks vangla julgeoleku ohustamist. Läbiotsimised ja igapäevased turvakleebiste kontrollimised ei pruugi olla sama tõhusad meetmed kui televiisori kambrist ära võtmine, sest turvakleebise rikkumise
ja keelatud esemete avastamine võib olla keeruline, sest kinnipeetavad võivad näha palju vaeva, et enda rikkumiste jälgi peita. Kui aga kambris pole televiisorit, pole mingil juhul võimalik seda kasutada mälukaartidel oleva teabe vaatamiseks/kuulamiseks. Kaebajal kui isikul, kelle televiisori kasutamise luba on varem mitu korda tema enda käitumise tõttu kehtetuks tunnistatud, ei olnud põhjendatud alust eeldada, et pärast 2020. a veebruaris avastatud rikkumiste toimepanemist jääb tema televiisori kasutamise luba kehtima. Kaebaja ei saa oma usaldust põhjendada ka sellega, et talle anti pärast rikkumiste avastamist ja distsiplinaarkorras karistamist uuesti teler ja siis kasutas ta seda õiguspäraselt. Vastustaja on selgitanud, et pärast rikkumisi anti kaebajale teler kambrisse erandkorras koroonaviiruse levikust tingitud piirangute negatiivsete mõjude leevendamiseks, mitte seetõttu, et vastustaja usaldus tema vastu oleks taastunud. Samuti on kohus juba eespool viidanud vastustaja põhjendusele, miks sel ajal toimunud teleri õiguspärasele kasutusele ei saa anda määravat tähendust. Kohtu hinnangul on vastustaja esile toonud asjakohased ja piisavad kaalutlused, miks avalik huvi teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles kaebaja usalduse, et haldusakt jääb kehtima.
5.8.Kohus ei soostu kaebaja väitega, justkui oleks vastustaja rajanud televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel oma peamise seisukoha sellele, et kuna kaebajat karistati distsiplinaarkorras turvakleebise rikkumise ja mälukaartide omamise eest, on distsiplinaarkaristuse määramise paratamatu järelm televiisori kasutamise loa äravõtmine. Vastustaja ei ole 18.05.2020. a otsuses sellist seisukohta väljendanud ja selline seisukoht ei ole otsuse põhjendustest ka järeldatav. 18.05.2020. a otsusest nähtuvalt on vastustaja kaebaja teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel teostanud sisuliselt kaalutlusõigust, mitte tunnistanud varasemat otsust automaatselt kehtetuks distsiplinaarkaristuse määramise tõttu. Vaideotsuses on vastustaja selgesõnaliselt öelnud, et ei ole kaebaja televiisori kasutamise luba kehtetuks tunnistanud paratamatu järelmina kaebajale määratud distsiplinaarkaristusele.
5.9.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine on käsitletav topeltkaristamisena, sest 2020. a veebruaris avastatud rikkumiste eest määrati kaebajale juba 16.03.2020. a käskkirjaga kartserikaristus. Kaebaja viitas VangS § 63 lg-le 3, mille kohaselt võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Ehkki VangS § 63 lg 1 p 11 näeb ühe distsiplinaarkaristusena ette isikliku televiisori kasutamise keelamise kuni 45 päevaks, ei tähenda televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine automaatselt seda, et tegu oleks VangS § 63 lg 1 p-s 11 nimetatud distsiplinaarkaristusega. Asja materjalid ei kinnita, et televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise eesmärk oleks olnud kaebajale täiendava karistuse määramine VangS § 63 lg 1 p 11 alusel, vaid vastustaja on varem antud haldusakti kehtetuks tunnistanud HMS § 66 lg 2 p 2 alusel. Tegu on erinevate regulatsioonidega. Kuigi 18.05.2020. a otsuses ei ole seda otsesõnu kirjas, järeldub asja materjalidest, et kaebaja televiisori kasutamise keeld kehtis seni, kuni kehtis 2020. a veebruaris avastatud rikkumiste eest 16.03.2020. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus. Seega oli televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel teistsugune ajaline mõju, kui saanuks olla VangS § 63 lg 1 p 11 alusel määrataval distsiplinaarkaristusel. Ka vormiliselt ei ole vaidlustatud haldusakt sõnastatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjana, vaid selgesõnaliselt elektriseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistamisena. Käskkirjas puudub üldse igasugune viide VangS § 63 lg 1 p-le 11 või distsiplinaarmenetlusele. Muu hulgas pole vormistatud distsiplinaarmenetluse protokolli (VangS § 64 lg 3), puudub ettepanek distsiplinaarkaristuse määramise kohta (VangS § 64 lg 4) ning kaebaja ärakuulamine pole vormistatud ärakuulamisena distsiplinaarmenetluse raames (VangS § 64 lg 2), vaid eraldi teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise menetluse raames. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise ajaks (18.05.2020) oli möödunud ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg, kuna turvakleebise kahjustamine ja keelatud esemete omamine avastati 15. ja 21.02.2020 ning VangS § 64 lg 41 järgi ei või distsiplinaarkaristust määrata hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et 18.05.2020 televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei ole käsitatav distsiplinaarkaristusena VangS § 63 lg 1 p 11 mõttes. Tegemist on iseseisval õiguslikul alusel (HMS-is sätestatud haldusakti kehtetuks
tunnistamise regulatsioon) antud haldusaktiga. Seega ei ole rikutud distsiplinaarsüüteo eest mitme karistuse määramise keeldu VangS § 63 lg 3 mõttes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 10.03.2022. a otsus asjas nr 3-20-169, p-d 9−11.)
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Kaebaja poolt 30.05.2022 esitatud apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada järgmistel põhjendustel. Kaebaja arvates on Tartu Halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnorme, mis viis ebaõige otsuse tegemiseni HKMS § 180 lg 1 mõttes.
6.1.Halduskohtu otsus ei vasta HKMS § 157 lg-tes 1 ja 2, § 158 lg-tes 1-3 ja 165 lg-s 1 toodud nõuetele, sest halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja põhjendused ning asus kaalutlusõigust teostama vastustaja eest.
6.2.Kaebaja jääb halduskohtule esitatud kaebuses toodud põhjenduste juurde ja käsitleda neid ka apellatsioonkaebuse põhjendustena.
6.3.Halduskohus tuvastas, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigane osas, milles arvestati 22.07.2015. a käskkirja ja 10.11.2017. a ettekannet. Järelikult on haldusakt juba sel põhjusel õigusvastane ja kaebus oleks tulnud rahuldada. Samuti ei tohtinud arvestada teisi varasemaid otsuseid.
6.4.Tegemist oli topeltkaristamisega. Halduskohtu seisukohad on ebaõiged ja vastuolus EIK-i praktikaga – EIK-i 10.02.2009. a otsuses asjas S. Zolotukhin vs. Venemaa leiti, et EIÕK 7 protokolli art 4 esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16.06.2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12.12.2013. a otsus asjas Khmel vs. Venemaa.
7.Viru Vangla palub oma vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt on halduskohtu 29.04.2022. a otsus õige ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses avaldab V. Tarasovski rahulolematust halduskohtu otsuse põhjenduste ning lahenduse tulemi üle. Asjaolu, et kaebaja ei jäänud kohtulahendiga rahule ning tal on asjast oma ning teistsugune arusaam, ei muuda siiski halduskohtu otsust õigusvastaseks. Kuna halduskohtu otsuse kujunemine on jälgitav ning otsus põhjendatud, uusi sisulisi asjaolusid ei ole kaebaja poolt esile toodud, on apellatsioonkaebus põhjendamatu. Vastustaja jääb vangla varasemate seisukohtade juurde ka apellatsioonimenetluses. Samuti on vastustaja juba vaideotsuses selgitanud, et teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise tingis eeskätt asjaolu, et kaebaja eemaldas enda telerilt turvakleebise ja kasutas teleril keelatud andmekandjaid. Samuti on vangla 18.05.2020. a otsuse põhjendustest nähtav, et vastustaja pidas just neid rikkumisi peamiseks põhjuseks, mis tingis televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise. Kaebaja väited tema topeltkaristamisest on otsitud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et V. Tarasovski apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud ka menetlusnorme, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
8.1.Mis puudutab apellatsioonkaebuses toodud väidet, et halduskohus rikkus kõnealuse otsuse tegemisel HKMS § 157 lg-tes 1 ja 2, § 158 lg-tes 1-3 ja § 165 lg-s 1 toodud nõudeid, siis halduskohtu 29.04.2022. a otsuse vormi ja sisu arvestades ei ole halduskohtule alust nimetatud menetlusnormide rikkumist ette heita. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, sest selles on välja toodud loogiliselt jälgitavad põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni
jõudis ning ringkonnakohtul pole alust nõustuda väitega, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Samuti ei nähtu vaidlusalusest otsusest, et kohus oleks otsust tehes tuginenud sellisele asjaolule või tõendile, mille kohta menetlusosalistel polnud võimalik oma arvamust avaldada. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt antud teistsuguse hinnanguga tema väidetele ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud ning otsuse tegemisel põhjendamiskohustust rikkunud. Halduskohtule ei ole alust ette heita ka seda, et ta ei kontrollinud vastustaja poolt kaalutlusreeglite järgimist. Halduskohtu seisukoht vastustaja poolt kaalutlusreeglite järgimise kohta nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punktidest 12 ja 14-16. Halduskohtu vaidlusalune otsus on ringkonnakohtu hinnangul igati kooskõlas ka kohtuotsuse põhjendavale osale ette nähtud nõuetega (HKMS § 165 lg 1). 29.04.2022. a otsuse põhjendavas osas on ära toodud põhjendused, miks halduskohus ei nõustunu kaebaja väidetega. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus oma otsuses igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta.
8.2.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 29.04.2022. a otsuse põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata.
8.3.Kuna halduskohus on kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebuses toodud väidetele juba vaidlusaluses otsuses vastanud ja ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse vastavate põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks asuda käesolevas otsuses ise uuesti kaebuse väidetele vastama. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et halduskohus asus ise lubamatult haldusorgani eest kaalutlusõigust teostama, kui leidis otsuse põhjendava osa p-s 12, et teatud kaalutlustega arvestamine vastustaja 18.05.2020. a otsuses ei mõjutanud asja otsustamist. Vaidlusaluse otsuse p-des 11 ja 12 leidis halduskohus vastusena kaebuse väidetele, et ka kohtu hinnangul ei olnud vastustajal alust 18.05.2020. a otsuse tegemisel arvestada juba kustunud distsiplinaarkaristust (22.07.2015. a käskkiri) ning 10.11.2017. a ettekannet, kuna selle alusel ei ole kaebaja suhtes ühtegi menetlust läbi viidud. Samas leidis halduskohus ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatult, et nendega arvestamine ei mõjutanud siiski asja otsustamist, sest 18.05.2020. a otsuse põhjendustest nähtuvalt oleks ka ilma eelviidatud kaalutlusteta kaebaja televiisori kasutamise luba ikkagi kehtetuks tunnistatud, sest selle tingis eelkõige vangla poolt 2020. a veebruaris avastatud rikkumine ja analoogsete rikkumiste korduvus, mis on ka varasemalt toonud kaasa vastava loa kehtetuks tunnistamise. Seega ei ole põhjendatud kaebaja arusaam, et 22.07.2015. a käskkirja ning 10.11.2017. a ettekande lubamatu arvestamine vastustaja 18.05.2020. a otsuse tegemisel oleks automaatselt pidanud kaasa tooma kõnealuse haldusakti õigusvastasuse.
9.1.Samuti asus halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendava osa p-s 11 igati õigustatult seisukohale, et vastustaja võis 18.05.2020. a otsuse tegemisel arvestada kaebaja varasemaid televiisori kasutamise lubade kehtetuks tunnistamise otsuseid (27.09.2016. a otsus, 24.05.2017. a otsus ja 14.09.2017. a otsus), kuna ükski õigusakt ei keela televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise menetluses arvestada varasemate samalaadsete otsuste olemasoluga selleks, et hinnata kaebaja poolt väljendatud kahetsuse usutavust ja uute sarnaste rikkumiste toimepanemise tõenäosust. Ka asjaolu, et pärast eelnimetatud kolme otsuse tegemist andis vastustaja kaebajale 25.10.2017 uuesti televiisori kasutamise loa, ei tähenda, et 25.10.2017 antud loa kehtetuks tunnistamisel 2020. a mais ei võiks arvesse võtta asjaolu, et ka varem on kaebajale antud televiisori kasutamise lubasid kehtetuks tunnistatud, kuna kaebaja kasutas talle antud lisasoodustust õigusvastaselt. Kaebaja poolt viidatud RKHK 09.06.2010. a otsusest asjas nr 3-3-1-32-10 ei tulene samuti sellist üldist keeldu, et kinnipeetava varasemat samasisulist õigusvastast käitumist ei või üheski vormis teleri loa kehtetuks tunnistamisel arvestada. Nimetatud asja sisuks oli vangla keeldumine televiisori kasutamise loa andmisest juba üksnes
kinnipeetaval kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolul ja sellises olukorras märkis Riigikohus, et kuna loa andmisest keeldumise näol on tegemist haldusaktiga, siis on haldusorgan kohustatud akti andmisel seda põhjendama ning distsiplinaarkaristuse olemasolu ei ole automaatselt loa andmisest keeldumise aluseks, vaid vanglal tulnuks põhjendada, miks kehtiv distsiplinaarkaristus, arvestades toimepandud süüteo vormi ja raskust, toob kaasa VangS § 31 lg-s 2 nimetatud seadme kasutamiseks loa andmisest keeldumise. Seega ei välistanud Riigikohus nimetatud lahendis isegi kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu kinnipeetavale televiisori kasutamise loa andmisest keeldumisel, vaid nõudis haldusaktis vanglalt vastavate põhjenduste esitamist.
10.Samuti on halduskohus vaidlusaluses otsuses asunud õigesti seisukohale, et 18.05.2020. a haldusakti andmise näol ei olnud tegemist kaebaja topeltkaristamisega, kuigi kaebajat oli 16.03.2020. a käskkirjaga 2020. a veebruaris avastatud rikkumiste (Viru Vangla kodukorra p-d 8.2.6 ja 7.1.32 ning vangla sisekorraeeskirja § 641 p 10) eest karitatud ka distsiplinaarkorras (tl 99-100). Halduskohus analüüsis oma otsuse põhjendava osa p-s 17 käesoleva vaidluse asjaolusid igati põhjendatult võrrelduna Tartu Ringkonnakohtu 10.03.2022. a otsuses toodud vaidluse asjaoludega ning sarnase sisuga asjas tehtud ringkonnakohtu otsusega (asi nr 3-20-169), leides igati õiguspäraselt, et tegemist pole kaebaja topeltkaristamisega, kuna kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise eesmärk pole asja materjalidest nähtuvalt olnud kaebajale täiendava karistuse määramine VangS § 63 lg 1 p 11 alusel, vaid vastutaja tunnistas varasemalt antud loa 18.05.2020. a otsusega kehtetuks HMS § 66 lg 2 p 2 alusel, s.o tegemist on eraldiseisvate regulatsioonidega. Tartu Ringkonnakohtu 10.03.2022. a otsus asjas nr 3-20-169 jõustus 16.08.2022, kuna Riigikohus ei andnud kinnipeetava kassatsioonkaebusele menetlusluba. Tartu Ringkonnakohus tugineb ka käesolevas asjas sarnase sisuga vaidluse pinnalt tehtud 10.03.2022. a jõustunud otsuses asjas nr 3-20-169 toodud seisukohtadele ja ei korda neid ning ei pea seetõttu vajalikuks rohkem kaebaja poolt jätkuvalt ka apellatsioonkaebuses tõstatatud nn topeltkaristamise küsimusel peatuda.
10.1.Kuna kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei olnud distsiplinaarkaristus, vaid iseseisval õiguslikul alusel (HMS-is sätestatud varasema haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon) antud haldusakt ja seega puudus vastustaja 18.05.2020. a otsusel karistuslik iseloom, siis on käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohatud kaebaja viited EIK-i lahenditele, mis käsitlevad EIÕK 7 protokolli art 4 tõlgendamist (mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud).
11.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks kaebajalt, siis puudub kohtul alus menetluskulude jagamiseks käesoleva otsusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.