Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-1729 29. aprill 2022 Maria Lõbus Vitali Tarasovski kaebus Viru Vangla 18. mai 2020. a otsuse nr 6-9/36038-2 õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja – Vitali Tarasovski Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vitali Tarasovski kaebus rahuldamata.
2.Jätta Vitali Tarasovskile antud menetlusabi kulud riigi kanda ning menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. mai 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-1729 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla tunnistas 18. mai 2020. a otsusega nr 6-9/36038-2 kehtetuks kinnipeetav Vitali Tarasovskile (kaebaja) 25. oktoobril 2017 antud loa kasutada kambris isiklikku televiisorit. 15. veebruaril 2020 avastati, et kaebaja teleri USB-pesa peal olnud turvakleebis oli lahti ja kleebise äärtes olid praod. Turvakleebise kahjustamine on keelatud. 21. veebruaril 2020 leiti kaebaja kambrist kaks adapterit ja seitse mälukaarti, mis on vanglas keelatud esemed. Kaebaja on tunnistanud, et kasutas mälukaarte televiisoris. Kaebaja tegevus ei olnud seega juhuslik. Turvakleebise kahjustamine ja keelatud esemete valdamine on vangla mõistes rasked rikkumised. Kuna mälukaardid ja adapterid on väikesed, ei saa välistada, et kaebajal õnnestub ka edaspidi neid vanglasse toimetada. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 66 lõike 2 punkti 2 ja lõike 4 tähenduses on muutunud faktiliseks asjaoluks, mis tingib teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise, see, et kaebaja on õigusvastaselt televiisori turvakleebist kahjustanud, et saaks kasutada vanglas keelatud esemeid. Kui vanglal oleks teleri kasutamise loa väljastamisel olnud informatsioon, et kaebaja kavatseb televiisori turvakleebist kahjustada ja kasutada televiisorit nõuete vastaselt, ei oleks kaebajale teleri kasutamise luba antud. Vangistusseaduse (VangS) § 31 lõikest 2 tulenevad teleri kasutamise loa andmise eeldused on ära langenud. Tegu ei ole kaebaja esmakordse teleri kasutamise nõuete rikkumisega. Tema teleri kasutamise luba on varem korduvalt kehtetuks tunnistatud turvakleebisega seotud rikkumiste tõttu. Lisaks karistati kaebajat 22. juuli 2015. a käskkirjaga distsiplinaarkorras mälukaardi adapteri valdamise eest ning 10. novembri 2017. a ettekande kohaselt andis kaebaja enda valdusest ära kolm mälukaarti. Kaebaja on küll 15. ja 21. veebruari 2020. a ettekannete alusel läbi viidud distsiplinaarmenetluses väljendanud kahetsust ja väitnud, et ta enam rikkumisi toime ei pane, kuid seda ei saa pidada usutavaks, arvestades kaebaja varasemaid rikkumisi. Vanglal on kahtlus, et kaebajal ei ole üldse soovi teleri kasutamise nõudeid järgida. Teleri kasutamise loa kehtima jätmine võimaldaks kaebajal edaspidi samalaadseid rikkumisi toime panna. Avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam kui kaebaja huvi haldusakti kehtima jäämiseks. Kinnipeetavale kambrisse isikliku televiisori lubamine on tavapärasest soodsama olukorra loomine ja eeldab, et teleri kasutamine toimuks õiguspäraselt. Teleri kasutamise võimaluse äravõtmine avaldab küll kaebajale negatiivset mõju, kuid tegu ei ole topeltkaristamisega. Vangla eluosakonnas asub üldkasutatav televiisor, mida kinnipeetavad saavad kambrite avatud oleku ajal vaadata.
2.Viru Vangla jättis 13. augusti 2020. a vaideotsusega nr 6-12/156-2 kaebaja vaide rahuldamata. Teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise tingis eeskätt see vaieldamatu asjaolu, et kaebaja eemaldas enda telerilt turvakleebise ja kasutas teleris keelatud andmekandjaid. Tegu oli raskete ja vangla julgeolekut ohustavate rikkumistega. Teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei ole olnud paratamatu järelm kaebajale eelnevalt määratud distsiplinaarkaristusele. Kaebajale on tagatud piisav juurdepääs avalikule informatsioonile: kambritesse sisseehitatud kõlarite kaudu saab kuulata raadiosaateid ning saab lugeda vangla tellitud ajalehti või kinnipeetava enda tellitud perioodikat. Samuti saab kasutada internetti kinnipeetavate jaoks kohandatud arvutis. Seda, et kaebajale ei võimaldata kambrisse isiklikku televiisorit, ei saa kõike eeltoodut arvestades lugeda intensiivseks õiguste riiveks. Vanglas on suur hulk kinnipeetavaid, kellel ei ole üldse võimalik isiklikku televiisorit soetada. Teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise puhul ei ole tegu mitte lisakaristuse määramisega, vaid lisasoodustuse kohaldamata jätmisega. Vaidlusaluses haldusaktis ei ole selles viidatud
3-20-1729 distsiplinaarkaristusi ja varasemaid lubade kehtetuks tunnistamise otsuseid ja intsidente arvestatud kui asjaolusid, mis tingivad praeguse loa kehtetuks tunnistamise, vaid neile on viidatud kui kaebaja väiteid ja kahetsust kahtluse alla seadvatele asjaoludele. Samuti näitavad need kaebaja võimekust keelatud esemeid enda valdusesse saada ja tema vähest huvi järgida teleri kasutamise nõudeid. Ajavahemikel 16. märts − 21. aprill 2020 ja 16.−18. mai 2020 lubas vangla erandkorras kaebajal kambris televiisorit kasutada, et leevendada koroonaviiruse levikust tingitud piirangute mõju. Asjaolu, et kaebaja nendel ajavahemikel teleri kasutamisel õigusrikkumisi toime ei pannud, ei muuda vaidlusalust haldusakti õigusvastaseks. Ilma väljaspool kambrit liikumise võimaluseta ja teistest isikutest eraldatuna on oluliselt keerulisem rikkumisi toime panna.
3.Kaebaja esitas 13. septembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 18. mai 2020. a otsuse tühistamiseks.
4.Kohus rahuldas 5. aprilli 2022. a määrusega kaebaja taotluse tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminekuks. Kuna kaebaja saab alates 17. märtsist 2021 uuesti kambris televiisorit kasutada, ei avalda Viru Vangla 18. mai 2020. a otsus enam kaebajale mõju ja tühistamisnõue on muutunud põhjendamatuks. Kohtu hinnangul oli põhjendatud üle minna tuvastamisnõudele.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla 18. mai 2020. a otsus on õigusvastane.
1) Vastustaja on lubamatult arvestanud 22. juuli 2015. a käskkirjaga määratud aegunud distsiplinaarkaristust ja aegunud 10. novembri 2017. a ettekannet. Kaebajat ei ole teavitatud
10.novembri 2017. a ettekande koostamisest ega antud võimalust selgituste esitamiseks. Kaebaja eitab, et oleks andnud välja mingeid mälukaarte. Vangla ei ole 10. novembri 2017. a ettekande alusel alustanud televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise menetlust, seega ei saa ka kolme aasta möödumisel sellele ettekandele tugineda kaebaja kahjuks. Samuti on lubamatult võetud arvesse aegunud ja kehtetuid varasemaid haldusmenetlusi, mille raames tunnistati kaebaja televiisori kasutamise load kehtetuks. Varasemad juhtumid ei puutu praegusesse asja. Kaebajale anti televiisori kasutamise luba 25. oktoobril 2017 ja selle loa andmisel on vangla arvestanud eelnevate lubade tühistamise otsustega ja leidnud, et need ei mõjuta loa andmist. Järelikult ei saa neid vanu menetlusi ka praeguses asjas kasutada. Aegunud asjaoludega arvestamine on kaalutlusviga. 2) Vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ka HMS § 66 lõike 2 punkti 2 ja lõike 4 väära kohaldamise tõttu, kuna puudusid sellised faktilised asjaolud, mis tingisid vältimatult kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise. Oluline on, et 18. mai 2020. a seisuga oli televiisor kaebaja kambris, uued turvakleebised terved, kaebaja valduses ei olnud ühtegi mälukaarti ja neid ei olnud võimalik ka soetada. Seega ei olnud 18. mai 2020. a seisuga faktilised asjaolud muutunud. HMS § 66 tähenduses ei saa faktiliseks asjaoluks olla see, et kaebaja turvakleebist kahjustas ja keelatud esemeid omas, sest selle eest on kaebajat juba
16.märtsi 2020. a käskkirjaga distsiplinaarkorras karistatud. Kui uuesti tuginetakse sellele televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel, siis on tegu topeltkaristamisega, mis on keelatud. Vangla ei ole arvestanud, kuid pidanuks arvesse võtma viimast faktilist asjaolu, milleks oli kaebaja poolt televiisori õiguspärane kasutamine ajavahemikul 16. märts − 18. mai 2020. Kaebajal oli usaldus, et televiisori kasutamise luba jääb kehtima, kuna peale rikkumisi ja
3-20-1729 nendele järgnenud karistust tagastati kaebajale televiisor uute turvakleebistega ja edasi on kaebaja kasutanud televiisorit õiguspäraselt. Kaebaja usaldus kaalub üles huvi televiisori keelamiseks. Avalik huvi ei nõua, et kaebajal kambris televiisor keelatakse. Avalik huvi ei saa seisneda ka selles, et vangla kahtlustab, nagu võiks kaebaja edaspidi oma isikliku televiisori turvakleebist kahjustada ja USB-avas mälukaarte kasutada. Avalik huvi on kaitstud sellega, et igale rikkumisele järgneb karistus ja valvurid kontrollivad lisaks läbiotsimistele iga päev loenduste ajal televiisori turvakleebiseid. Kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel puudub avalik huvi, sest televiisori kambris omamine ei puuduta mitte kuidagi kolmandate isikute õigusi. 3) Vastustaja on rajanud televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel oma peamise seisukoha sellele, et kuna kaebajat karistati distsiplinaarkorras turvakleebise rikkumise ja mälukaartide omamise eest, on distsiplinaarkaristuse määramise paratamatu järelm televiisori kasutamise loa äravõtmine. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kohtupraktikaga.
6.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole varasemate meetmete kohaldamisest hoolimata asunud telerit kasutama õiguspäraselt. Vastustajal puudub veendumus, et kaebaja kasutaks telerit õiguspäraselt. Kohane reaktsioon kaebaja tegevusele oli sellisel juhul ainult teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamine. Vastustaja jääb vaidlusaluses otsuses ja vaideotsuses väljendatud seisukohtade juurde.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
7.Poolte vahel on vaidluse all, kas vastustaja tunnistas 18. mai 2020. a otsusega kaebajale
25.oktoobril 2017 antud televiisori kasutamise loa õiguspäraselt kehtetuks.
8.HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
9.Vastustaja on kaebaja televiisori kasutamise luba kehtetuks tunnistades tuginenud HMS § 66 lõike 2 punktile 2, mis sätestab, et haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks, kui haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu või hiljem muudetud õigusnormi alusel välja andmata ja avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles isiku usalduse, et haldusakt jääb kehtima. Teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise otsustamine toimub kaalutlusõiguse alusel (vrd Tartu Ringkonnakohtu 26. mai 2016. a otsus asjas nr 3-14-53210, punkt 20 ja 10. märtsi 2022. a otsus asjas nr 3-20-169, punktid 12−13).
10.Vastustaja viitas 18. mai 2020. a otsuses sellele, et 15. veebruaril 2020 avastati, et kaebaja kambris, kus ta paiknes üksinda, asunud televiisori USB-ava peal olnud turvakleebis oli kahjustatud. Lisaks avastati 21. veebruaril 2020 kaebaja kambrist kaks USB-adapterit ja seitse mälukaarti. Vastustaja viitas sellele, et asjaoludest järeldub, et kaebaja kasutas teleris mälukaarte, ja sellele, et kaebaja on mälukaartide kasutamist igavuse peletamiseks ka ise tunnistanud. Vastustaja selgitas, et HMS § 66 lõike 2 punkti 2 tähenduses on muutunud faktiliseks asjaoluks, mis tingib teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise, see, et kaebaja on õigusvastaselt televiisori turvakleebist kahjustanud, et saaks kasutada vanglas keelatud esemeid. Vastustaja märkis, et kui tal oleks teleri kasutamise loa väljastamisel olnud informatsioon, et kaebaja kavatseb televiisori turvakleebist kahjustada ja kasutada televiisorit
3-20-1729 nõuete vastaselt, ei oleks kaebajale teleri kasutamise luba antud. Vastustaja viitas VangS § 31 lõikele 2, mille kohaselt on elektriseadme kasutamise loa saamise üheks eelduseks see, et kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Vastustaja lisas, et turvakleebise kahjustamine ja keelatud esemete valdamine on vangla mõistes rasked rikkumised. Vastustaja märkis, et kuna mälukaardid ja adapterid on väikesed, ei saa välistada, et kaebajal õnnestub ka edaspidi neid õigusvastaselt enda valdusesse saada ja kasutada. Vastustaja osutas sellele, et kaebaja televiisori kasutamise lubasid on ka varem kolmel korral (27. septembril 2016, 24. mail 2017 ja
14.septembril 2017) kehtetuks tunnistatud turvakleebise kahjustamisega seotud rikkumiste tõttu. Lisaks viitas vastustaja sellele, et kaebajat karistati 22. juuli 2015. a käskkirjaga distsiplinaarkorras mälukaardi adapteri valdamise eest ning 10. novembri 2017. a ettekande kohaselt andis kaebaja enda valdusest ära kolm mälukaarti. Arvestades lisaks 2020. a veebruaris avastatud rikkumistele kaebaja varasemaid rikkumisi, ei pidanud vastustaja usutavaks, et kaebaja rohkem teleri kasutamise nõudeid ei riku. Vastustaja märkis, et teleri kasutamise loa kehtima jätmine võimaldaks kaebajal edaspidi samalaadseid rikkumisi toime panna. Vastustaja selgitas ka seda, et teler on üksnes lisasoodustus, mille saamise eelduseks on teleri õiguspärane kasutamine. Vastustaja lisas, et isikliku teleri kasutamise võimaluse puudumist kompenseerib võimalus vaadata eluosakonnas asuvat üldkasutatavat televiisorit. Vastustaja leidis, et avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam kui kaebaja huvi haldusakti kehtima jäämiseks.
11.Kaebaja ei pea lubatavaks tema varasemate televiisori kasutamise lubade kehtetuks tunnistamise otsustega, 22. juuli 2015. a käskkirjaga ja 10. novembri 2017. a ettekandega arvestamist. Kohtu hinnangul on tõepoolest küsitav 22. juuli 2015. a käskkirjaga ja
10.novembri 2017. a ettekandega arvestamise lubatavus. VangS § 65 lõike 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. 18. mai 2020. a otsuse tegemise ajaks ei olnud 22. juuli 2015. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus enam kehtiv ja seega sellega arvestamine lubatav. Ka televiisori kasutamise loa andmise üle otsustamisel saab vangla VangS § 31 lõike 2 kohaselt arvesse võtta ainult kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Kaebaja selgitas, et ta ei olnud 10. novembri 2017. a ettekande koostamisest üldse teadlik ja talle ei ole selle ettekandega seoses antud võimalust arvamuse esitamiseks. Kaebaja lisas, et eitab selles ettekandes märgitu tegemist. Kuna nimetatud ettekande alusel ei ole menetlust läbi viidud, kaebajat sellega seoses ära kuulatud ega välja selgitatud, kas ettekandes märgitu vastab tõele, ei pea kohus kohaseks sellega arvestada. Küll aga ei näe kohus takistust arvestada kaebaja varasemaid televiisori kasutamise lubade kehtetuks tunnistamise otsuseid. Ühestki õigusaktist ei tulene keeldu televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise menetluses arvestada varasemate samalaadsete otsustega. Vastustaja selgitas vaideotsuses, et arvestas neid otsuseid, et hinnata kaebaja kahetsuse usutavust ja uute sarnaste rikkumiste toimepanemise tõenäosust. Sellisel eesmärgil varasemate samalaadsete otsustega arvestamine on kohtu hinnangul põhjendatud.
12.Kohtule ei nähtu siiski, et sobimatute kaalutlustega (22. juuli 2015. a käskkiri ja
10.novembri 2017. a ettekanne) arvestamine oleks mõjutanud asja otsustamist. Teisisõnu saab järeldada, et need kaalutlused ei olnud määravad ja nende väljajätmise korral oleks vastustaja ikka pidanud vajalikuks kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistada. Nimelt on vastustaja vaideotsuses selgitanud, et teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise tingis eeskätt see, et kaebaja eemaldas enda telerilt turvakleebise ja kasutas teleris keelatud andmekandjaid (ehk 2020. a veebruaris avastatud rikkumised). Kohtu hinnangul on ka 18. mai 2020. a otsuse põhjendustest järeldatav, et vastustaja on pidanud just neid rikkumisi peamiseks põhjuseks, mis tingib televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise. Vastustaja on näinud nendes
3-20-1729 rikkumistes ohtu vangla julgeolekule. Vastustaja arvestas täiendavalt, et on pidanud ka varem korduvalt kaebaja käitumise tõttu televiisori kasutamise lubasid kehtetuks tunnistama, ning jõudis järeldusele, et seda arvestades ei saa usutavaks pidada, et kaebaja edaspidi rohkem rikkumisi toime ei pane. Seetõttu pidas vastustaja vajalikuks eemaldada kaebaja kambrist televiisori, millega ta suure tõenäosusega oleks uusi rikkumisi toime pannud. Vastustaja arvestas lisaks sellega, et isiklik teler ei ole kaebajale kambris hädavajalik. Kohtu hinnangul on need kaalutlused lubatavad ja asjakohased.
13.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et puudusid HMS § 66 lõike 2 punkti 2 tähenduses sellised faktilised asjaolud, mis oleksid tinginud kaebaja televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise. Nagu öeldud, pidas vastustaja selliseks muutunud faktiliseks asjaoluks kaebaja 2020. a veebruaris avastatud rikkumisi (teleri turvakleebise kahjustamine ja teleris keelatud esemete kasutamine). HMS § 66 lõike 2 punkti 2 kohaldamiseks ei pea rikkumine olema jätkuv teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise ajal. Oluline on, et kaebaja pani sellised rikkumised toime pärast talle teleri kasutamise loa andmist. Seega pole asjakohane kaebaja väide, et 18. mai 2020. a seisuga oli tema teleri turvakleebis rikkumata ja tal polnud kambris keelatud esemeid. See ei muuda olematuks tema enne 18. maid 2020 toime pandud rikkumisi.
14.Vastustaja 18. mai 2020. a otsuse õigusvastasust ei tingi ka see, et kaebaja kasutas pärast rikkumiste avastamist ajavahemikel 16. märts − 21. aprill 2020 ja 16.−18. mai 2020 telerit õiguspäraselt (21. aprillist kuni 16. maini 2020 viibis kaebaja kartseris ja telerit kasutada ei saanud). Vastustaja selgitas vaideotsuses, et kaebaja viibis nendel ajavahemikel koroonaviiruse leviku tõttu suletud kambris ja teiste kinnipeetavatega kokku ei puutunud ning seetõttu ei olnud tal ka eriti võimalusi keelatud esemeid hankida. Kohtu hinnangul on see asjakohane kaalutlus, miks kaebaja nendel ajavahemikel toimunud õiguspärast teleri kasutust ei saa määravaks pidada.
15.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, justkui puudunuks praegusel juhul avalik huvi televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamiseks ja et kaebaja usaldus kaalub üles huvi loa kehtetuks tunnistamiseks. Vangla on nii 18. mai 2020. a otsuses kui ka vaideotsuses selgitanud, et turvakleebise kahjustamine ja televiisoris mälukaartide kasutamine on rasked rikkumised, sest ohustavad vangla julgeolekut. Vanglas julgeoleku tagamine on kaalukas avalik huvi. Kuna vastustajal oli põhjust arvata, et kaebaja võib teleri kasutamise loa jõusse jätmise korral rikkumiste toimepanemist jätkata, esines jätkuvalt tõsine oht vangla julgeolekule. Avalik huvi nõuab sellises olukorras avaliku võimu poolt kohaste meetmete võtmist, vältimaks vangla julgeoleku ohustamist. Läbiotsimised ja igapäevased turvakleebiste kontrollimised ei pruugi olla sama tõhusad meetmed kui televiisori kambrist ära võtmine, sest turvakleebise rikkumise ja keelatud esemete avastamine võib olla keeruline, sest kinnipeetavad võivad näha palju vaeva, et enda rikkumiste jälgi peita. Kui aga kambris pole televiisorit, pole mingil juhul võimalik seda kasutada mälukaartidel oleva teabe vaatamiseks/kuulamiseks. Kaebajal kui isikul, kelle televiisori kasutamise luba on varem mitu korda tema enda käitumise tõttu kehtetuks tunnistatud, ei olnud põhjendatud alust eeldada, et pärast 2020. a veebruaris avastatud rikkumiste toimepanemist jääb tema televiisori kasutamise luba kehtima. Kaebaja ei saa oma usaldust põhjendada ka sellega, et talle anti pärast rikkumiste avastamist ja distsiplinaarkorras karistamist uuesti teler ja siis kasutas ta seda õiguspäraselt. Vastustaja on selgitanud, et pärast rikkumisi anti kaebajale teler kambrisse erandkorras koroonaviiruse levikust tingitud piirangute negatiivsete mõjude leevendamiseks, mitte seetõttu, et vastustaja usaldus tema vastu oleks taastunud. Samuti on kohus juba eespool viidanud vastustaja põhjendusele, miks sel ajal toimunud teleri õiguspärasele kasutusele ei saa anda määravat tähendust. Kohtu hinnangul on
3-20-1729 vastustaja esile toonud asjakohased ja piisavad kaalutlused, miks avalik huvi teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamiseks kaalub üles kaebaja usalduse, et haldusakt jääb kehtima.
16.Kohus ei soostu ka kaebaja väitega, justkui oleks vastustaja rajanud televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel oma peamise seisukoha sellele, et kuna kaebajat karistati distsiplinaarkorras turvakleebise rikkumise ja mälukaartide omamise eest, on distsiplinaarkaristuse määramise paratamatu järelm televiisori kasutamise loa äravõtmine. Vastustaja ei ole 18. mai 2020. a otsuses sellist seisukohta väljendanud ja selline seisukoht ei ole otsuse põhjendustest ka järeldatav. 18. mai 2020. a otsusest nähtuvalt on vastustaja kaebaja teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel teostanud sisuliselt kaalutlusõigust, mitte tunnistanud varasemat otsust automaatselt kehtetuks distsiplinaarkaristuse määramise tõttu. Vaideotsuses on vastustaja selgesõnaliselt öelnud, et ei ole kaebaja televiisori kasutamise luba kehtetuks tunnistanud paratamatu järelmina kaebajale määratud distsiplinaarkaristusele.
17.Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine on käsitletav topeltkaristamisena, sest 2020. a veebruaris avastatud rikkumiste eest määrati kaebajale juba 16. märtsi 2020. a käskkirjaga kartserikaristus. Kaebaja viitas VangS § 63 lõikele 3, mille kohaselt võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. Ehkki VangS § 63 lõike 1 punkt 11 näeb ühe distsiplinaarkaristusena ette isikliku televiisori kasutamise keelamise kuni 45 päevaks, ei tähenda televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine automaatselt seda, et tegu oleks VangS § 63 lõike 1 punktis 11 nimetatud distsiplinaarkaristusega. Asja materjalid ei kinnita, et televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamise eesmärk oleks olnud kaebajale täiendava karistuse määramine VangS § 63 lõike 1 punkti 11 alusel, vaid vastustaja on varem antud haldusakti kehtetuks tunnistanud HMS § 66 lõike 2 punkti 2 alusel. Tegu on erinevate regulatsioonidega. Kuigi 18. mai 2020. a otsuses ei ole seda otsesõnu kirjas, järeldub asja materjalidest, et kaebaja televiisori kasutamise keeld kehtis seni, kuni kehtis 2020. a veebruaris avastatud rikkumiste eest 16. märtsi 2020. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus. Seega oli televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel teistsugune ajaline mõju, kui saanuks olla VangS § 63 lõike 1 punkti 11 alusel määrataval distsiplinaarkaristusel. Ka vormiliselt ei ole vaidlustatud haldusakt sõnastatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjana, vaid selgesõnaliselt elektriseadme kasutamise loa kehtetuks tunnistamisena. Käskkirjas puudub üldse igasugune viide VangS § 63 lõike 1 punktile 11 või distsiplinaarmenetlusele. Muu hulgas pole vormistatud distsiplinaarmenetluse protokolli (VangS § 64 lõige 3), puudub ettepanek distsiplinaarkaristuse määramise kohta (VangS § 64 lõige 4) ning kaebaja ärakuulamine pole vormistatud ärakuulamisena distsiplinaarmenetluse raames (VangS § 64 lõige 2), vaid eraldi teleri kasutamise loa kehtetuks tunnistamise menetluse raames. Loa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemise ajaks (18. mai 2020) oli möödunud ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg, kuna turvakleebise kahjustamine ja keelatud esemete omamine avastati 15. ja 21. veebruaril 2020 ning VangS § 64 lõike 41 järgi ei või distsiplinaarkaristust määrata hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et 18. mail 2020 televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine ei ole käsitatav distsiplinaarkaristusena VangS § 63 lõike 1 punkti 11 mõttes. Tegemist on iseseisval õiguslikul alusel (HMS-is sätestatud haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsioon) antud haldusaktiga. Seega ei ole rikutud distsiplinaarsüüteo eest mitme karistuse määramise keeldu VangS § 63 lõike 3 mõttes. (Vt sarnases asjas väljendatud Tartu Ringkonnakohtu seisukohta 10. märtsi 2022. a otsuses asjas nr 3-20-169, punktid 9−11.)
18.Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Viru Vangla 18. mai 2020. a otsus on õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.
3-20-1729
19.HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kohus on praeguses asjas vabastanud kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõiv, mille tasumise kohustusest kohus kaebaja vabastas, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lõige 3). Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.