3-23-1193 A. O. ja H. A. kaebus Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määruse nr 34 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 13 lg 2 p 4 tühistamiseks osas, milles on keelatud inimeste viibimine Topu lahe sihtkaitsevööndis 1. märtsist 30. juunini ja 1. septembrist 15. novembrini või alternatiivselt tuvastada vaidlustatud osas määruse õigusvastasus.
Haldusasi
Menetlusosalised
Kaebajad – A. O. ja H. A., esindajad v.adv Vahur Kivistik ja v.adv Siiri Pajupuu Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja Moonika Järvela
Menetlustoimingud
Kaebuse tagastamine ja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD JA KOHTU SELGITUSED
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Kohus saadab määruse kaebajatele ja vastustajale.
ASJAOLUD
1.Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määrusega nr 34 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (määrus nr 34) kehtestati Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri (jõustus 01.04.2023). Enne seda kehtis Vabariigi Valitsuse 05.05.1997 määrus nr 94 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” (määrus nr 94).
2.A. O. (kelle ühisomandisse kuulub Kanali 2 kinnistu asukohaga Lääne-Kanali, Allika küla, Haapsalu linn, Lääne maakond) ja H.A. (kellele kuulub Laomäe III kinnistu asukohaga Meriski, Allika küla, Haapsalu linn, Lääne maakond) esitasid 31.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 17.03.2023 määruse nr 34 „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 13 lg 2 p 4 tühistamiseks osas, milles on keelatud inimeste viibimine Topu lahe sihtkaitsevööndis 1. märtsist
30.juunini ja 1. septembrist 15. novembrini või alternatiivselt tuvastada vaidlustatud osas määruse õigusvastasus. Kaebuse kohaselt on mõlemad kaebajad Topu lahe ääres asuvad kinnisasjad soetanud eelkõige põhjusel, et kinnistute asukoht võimaldab minna merele ja tegeleda harrastuspüügiga. LääneKanali kinnistu väärtus A. O. jaoks seisneb asjaolus, et kinnistu piirneb paadikanaliga, mida on Meriski kinnistu igakordse omanikuga olnud võimalik kokkuleppel kasutada alates 1999. a. Seega on A. O. poolt Lääne-Kanali kinnistu kasutamine ja omandiõiguse teostamine mõjutatud sellest, et Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirjaga on oluliselt piiratud seni aastakümneid Topu lahes lubatud olnud harrastuspüügiga tegelemise õigust ja võimalust. Kalapüügiga tegelemiseks on A. O. ehitanud paadikuuri ning kohandanud kinnistu eelkõige kalapüügiga tegelemist võimaldavaks suvekohaks. H. A. omandatud Meriski kinnistu määrav väärtus seisneb selles, et paadikanali kaudu on juurdepääs merele ning võimalus Topu lahel ja lähisaarte ümber tegeleda harrastuspüügiga. H. A. omandas kinnistu koos paadikanaliga ainult põhjusel, et tegeleda Topu lahes asuvate saarte lähiümbruses spinningupüügiga. Olukorras, kus kaitse-eeskirjaga on oluliselt piiratud kalapüügiga tegelemise võimalusi ja õiguseid, avaldab vaidlustatud määrus mõju H. A. võimalusele oma kinnistut kasutada selleks enim sobival viisil. Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirjaga kehtestatud täiendavad piirangud muudavad harrastuskalapüügi Topu lahel sisuliselt mõttetuks – parimad püügikohad asuvad saarte äärde jäävates vetes ning parimad püügiajad on pärast üldise püügikeelu lõppemist ning enne suvekuumuse algust ning seejärel uuesti alates hilissuvisest vete jahenemisest (tavaliselt augusti lõpust või septembri algusest). Kaitse-eeskirja kohaselt on üksnes juuli ja august jäetud harrastuspüüdjatele võimalikuks merel viibimise ajaks. Juuli on halvim aeg, et tegeleda spinninguga haugipüügiga. Kala hakkab sõltuvalt ilmastikust ja veetemperatuuri muutustest uuesti aktiivsemalt võtma tavaliselt augusti lõpupoole ja hea püügikuu on september, millal on harrastuspüük Topu lahe saarte ümbruses jällegi keelatud. Eeltoodu tõttu on kaebajate õigused ja huvid oluliselt piiratud, eriti kaebajate põhiõigus vabale eneseteostusele. Kaebajaid ei kaasatud ja neid ei teavitatud Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja haldusmenetlusest. Ei saa välistada, et ärakuulamise tulemusena oleks harrastuspüügiga seonduvalt piiranguid leevendatud võrreldes sellega, mis määruse nr 34 § 13 lg 2 p-s 4 on kehtestatud. Vaidlustatud määrusega kaasneb ulatuslik sekkumine kaebajate omandiõigusesse määral, kus kaebajad ei saa oma kinnisvara eesmärgipäraselt kasutada ning vara turuväärtus oluliselt langeb. Määruse seletuskirjas ei sisaldu põhjendusi selle kohta, miks kaitse-eeskirjaga taotletavaid eesmärke ei ole võimalik saavutada leebemate piirangutega. Sealt ei leia põhjendusi, mis asjaolud on 2023. a võrreldes varasemate aastakümnetega sedavõrd muutunud, et isegi kohalike spinningupüük tuleks keelata. Samas on lubatud lõkspüünistega püük. Ka spinningupüük on Matsalu ja Topu lahes toimunud varsti juba sadakond aastat, mistõttu saab samuti rääkida traditsioonilisest harrastusest.
3.Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotlevad vaidlustatud määruse kehtivuse peatamist vaidlustatud osas. Kaebajate õiguste riive kõrvaldamiseks on oluline lubada kinnistute jätkuvat kasutamist viisil, mis võimaldab harrastuskalapüüki Topu lahel (sh Tauksi, Sõmeri ja Liia saare lähistel). Harrastuspüügiga tegelemise õigus ja võimalus on eriliselt oluline H. A., kelle jaoks see on sisuliselt ainus kinnistu kasutamise otstarve. A. O. kogu suvine puhkus ja elukorraldus on igaaastaselt kujundatud vastavalt sellele, et lõõgastumise ja puhketegevuse peamine väljund on kalapüük Topu lahes ja Väinamere saarte lähistel. Just vaidlustatud korraldusega keelatud Topu lahe sihtkaitsevöönd ja Väinamere saartest kirdesuunas jääv ala on spinningupüügiks atraktiivne. Mujal lahes, kus kalapüük on lubatud, on kalade arvukus kordades väiksem. Ka on suur osa lahest, kus püük on lubatud, juba suve hakuks taimi täis kasvanud ja seetõttu spinningupüük raskendatud. Kaebajad poleks kinnistuid soetanud, kui sellega poleks kaasnenud võimalus kalapüügiks just Topu lahel ja Väinamere saarte lähistel. Seetõttu on kaebajate omandiõiguse (kinnistute sihipärane 2(6)
kasutamine lähtumiseks kalapüügiks Topu lahe saarte ümbruses) kui ka vaba eneseteostuse riive väga tõsine. Arvestades, et kohtuvaidlus võib kesta mitu aastat, on õiguskaitse andmine kohane. Korralduse seletuskirjas puuduvad põhjendused, miks võiks olla kalapüügi teatud ulatuses lubamine ka kõnealuste saarte ümber looduskaitseliselt ohtlik, mistõttu ei saa õiguskaitse andmine olla looduskaitselisi väärtusi oluliselt kahjustav. Kaebajad ei vaidle vastu sellele, et Topu lahe ja Väinamere kaitsevööndis on ujuvvahendiga sõitmine lubatud kiirusega kuni 40 km/h (vt määruse nr 34 § 5 lg 5 p 1), kuid ebaproportsionaalne on viibimisõiguse täielik keelamine.
4.Vastustaja palub oma 07.06.2023 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajatele kuuluvad kinnistud (Meriski ja Lääne Kanali) ei paikne Matsalu rahvuspargi piirides, Topu lahe sihtkaitsevöönd asub kinnistutest pea 2 km kaugusel. Kaebuse esitajad ei ole selgitanud, kuidas takistab vaidlustatud kaitse eeskiri kasutamast kaebajatele kuuluvaid kinnistuid, mis ei asu kaitsealal ja mille kasutamist kaitsekord ei piira. Määruse nr 34 § 25 sätestab, et määrust on võimalik vaidlustada osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Topu lahe sihtkaitsevöönd on moodustatud merealal, mis kuulub riigile. Seega ei saa tõusetuda küsimus omandipõhiõiguse riivest ning kaebaja ei oma ka kinnisasja omanikega sarnast õigust kaitse eeskirja vaidlustada. Kaebajad ei oma kinnisasja ei Matsalu rahvuspargis ega riigile kuuluval merealal. Kaebajatele kuuluvad kinnistud isegi ei piirne Matsalu rahvuspargiga. Muutes Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja ning moodustades alale Topu lahe sihtkaitsevööndi, kus on keelatud harrastuskalapüük ja inimeste viibimine 01.03-30.06 ja 01.09.-15.11, on riigil huvi sellel alal loodust ja linnustikku avalikes huvides säilitada ja kaitsta. Topu lahe kaitsealale jäävale osale seatud liikumispiirangud ja harrastuspüügi keeld on seatud avalikes huvides, täpsemalt selleks et vältida rände ja pesitsemisajal lindude häirimist ning selleks, et tagada lindude pesitsusedukus. Kalapüügil liikudes viibitakse lindude peatumispaikades või pesitsusalade läheduses pikemat aega kui lihtsalt sadamasse sisse ja väljasõidul. Harrastuslikul kalapüügil on liikumisest tulenev häirimise mõju veel suurem, kuna harrastuskalurid viibivad veekogul üldjuhul pikemat aega ja neid on rohkem kui kutselisi kalureid, seetõttu ei ole harrastuslikule kalapüügile tehtud erandeid tundlikul perioodil ja aladel. Tänaseks kehtetu Vabariigi Valitsuse määruse „Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine” punkti 49 alampunkti 8 kohaselt oli harrastuskalapüük Väinamere saarte sihtkaitsevööndis (praeguse nimega Saarte sihtkaitsevöönd ja Topu lahe sihtkaitsevöönd) keelatud. Looduskaitse piirangute rakendamise peatamine Matsalu rahvuspargis võib ohustada kaitseala väärtuste seisundit. Kuna Matsalu rahvuspargi ala kuulub ka Natura 2000 võrgustikku ning rahvusvahelise tähtsusega märgalade hulka, siis määruse nr 34 § 13 lg 2 p-s 4 sätestatud piirangute peatamisega rikub Eesti riik endale võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmist, kuivõrd on jätnud kasutusele võtmata loodusväärtuste säilimise tagamiseks vajalikud meetmed. meetmed. Natura 2000 võrgustiku alal tegevuste kavandamisel tuleb hinnata tegevuste mõju Natura 2000 võrgustiku ala eesmärkidele ja terviklikkusele. Seega ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine ei aitaks kaasa kaebuse esitajate põhieesmärgi saavutamisele, milleks oleks harrastuskalastajatel kalastada Topu lahe sihtkaitsevööndis 1. märtsist 30. juunini ja 1. septembrist 1 5. novembrini. Tegevus võib kahjustada riigisisese kaitse puudumisel Natura 2000 Väinamere linnu ja loodusala looduskaitseseaduse (LKS) § 69 ja 70 tähenduses. Määruse nr 34 § 13 lg 2 p 4 näol on tegemist LKS § 30 lg 2 keelu leevendamisega – tegelikult antakse inimestele võimalus teatud perioodidel Topu lahes inimestel viibida, väljaarvatud 1. märtsist 30. juunini ja 1. septembrist 15. novembrini. Kellelgi ei saa tekkida õigustatud ootust, et kaitse-eeskirjaga üldse leevendusi sätestatakse.
5.Kaebaja vastas 08.06.2023 vastustaja seisukohale.
3(6)
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1). Haldusakt piirab isiku subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab osaliselt või täielikult õiguse kasutamise, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist (vt Riigikohtu 07.03.2002 otsus nr 3-3-1-9-02, p 10). Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17981/16, p 11). Kaebeõigus puudub ilmselgelt juhul, kui vaidlustatud haldusaktiga ei saa kaasneda kaebaja subjektiivsete õiguste riivet.
7.Vaidlustatud määruse nr 34 § 25 sätestab, et seda on võimalik vaidlustada osas, millest tulenevad kinnisasja omanikule või valdajale õigused ja kohustused, mis puudutavad kinnisasja kasutamist või käsutamist. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud määrusega kaebajate subjektiivseid õigusi (sh omandiõigust) ei riivata. Vaidlustatud määruse § 13 lg 2 p-ga 4 ei ole kaebajate omandiõiguse kasutamisele piiranguid seatud ega kaebajatele mingeid kohustusi pandud. Lisaks on ekslik kaebajate seisukoht, justkui uue kaitse-eeskirjaga on oluliselt piiratud seni Topu lahes lubatud olnud harrastuspüügiga tegelemise võimalusi. 7.1 Vastustaja on välja toonud, et kaebajatele kuuluvad Meriski ja Lääne Kanali kinnistud ei paikne Matsalu rahvuspargi piirides ega ka piirne sellega ning Topu lahe sihtkaitsevöönd (kus kaebajad soovivad harrastusliku kalapüügiga tegeleda) asub nende kinnistutest ca 2 km kaugusel. Kaebajad ei ole 08.06.2023 menetlusdokumendis eeltoodule vastu vaielnud. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodut arvestades ei saa vaidlusaluses kaitse-eeskirjas Topu lahe sihtkaitsevööndit puudutavad piirangud kaebajatel enda kinnistute kasutamist takistada ja seeläbi omandiõigust riivata. See, et kaebajate kinnistutest paari kilomeetri kaugusel asuval sihtkaitsevööndisse jääval merealal kehtivad piirangud inimeste viibimiseks, ei mõjuta kaebajate omandiõigust – kaebajatel on võimalik enda kinnistutel aastaringselt viibida ja neid vastavalt sihtotstarbele (s.o kinnistusraamatu andmete kohaselt 100% elamumaa) kasutada. Kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimalikkust ei hinnata selle järgi, milline on omaniku hinnangul sobivaim (meelepärane) otstarve ning seega ei viita omandiõiguse kahjustamisele see, et kaebajad on elamumaa sihtotstarbega kinnistud konkreetsesse asukohta soetanud hoopis eesmärgiga käia Topu lahe sihtkaitsevööndisse jääval merealal harrastuspüügiga tegelemas. Kuna vaidlustatud määrusega ei ole seatud looduskaitselisi piiranguid kaebajate kinnisasjadele ning ka Topu lahe sihtkaitsevööndis kehtivad piirangud ei mõjuta kaebajate kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist, ei ole ilmselgelt kaebajate omandiõigust määrusega nr 34 (s.o Matsalu rahvuspargi uue kaitseeeskirja kehtestamisega) riivatud. 7.2 Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et määruse nr 34 § 13 lg 2 p 4 näol on sisuliselt tegemist LKS § 30 lg-s 2 sätestatud üldise keelu leevendamisega ehk sisuliselt antakse seeläbi inimestele võimalus teatud perioodidel Topu lahe sihtkaitsevööndis viibida (välja arvatud 1. märtsist 30. juunini ja 1. septembrist 15.novembrini), mitte ei seata täiendavaid piiranguid. Kusjuures kuni 31.03.2023 kehtinud määruse nr 94 punktide 46 ja 48 kohaselt oli inimeste viibimine Väinamere saarte sihtkaitsevööndi (s.o määruses nr 34 Saarte sihtkaitsevöönd ja Topu lahe sihtkaitsevöönd) veealal ja saartel aastaringselt keelatud (v.a sätetes nimetatud lubatud tegevusteks). Mis puudutab sihtkaitsevööndites harrastusliku kalapüügiga tegelemist, siis see on määruses nr 34 eraldi reguleeritud § 13 lõikes 4. Nimelt sätestab määruse nr 34 § 13 lg 4 p 1, et sihtkaitsevööndis on arvestades lõikes 2 ja lõike 3 punktides 5 ja 6 sätestatud erisusi lubatud harrastuslik kalapüük ainult Jõgede, Salmi, Välislahe, Väinamere idapoolses ja Väinamere läänepoolses 4(6)
sihtkaitsevööndis, kusjuures kalapüük on lubatud ainult kalastuskaardi alusel ja õngpüünistega. Määruse nr 34 eelnõu seletuskirjas1 on seejuures selgitatud, et: „Siin nimetamata sihtkaitsevööndites harrastuslik kalapüük lubatud ei ole. Lisaks tuleb ka harrastuspüügil arvestada kaitse-eeskirja § 13 lõike 2 kohaselt vööndites kehtivaid liikumispiiranguid. See tähendab seda, et liikumispiirangud kehtivad ka harrastuslikul kalapüügil. Harrastusliku kalapüügi õigust ei laiendata Topi ja Topu lahe ning Rannikumere sihtkaitsevööndile, et vältida võrreldes praeguse olukorraga kalapüügiintensiivuse kasvu. Matsalu lahtedes liigutakse eelkõige kalapüügi eesmärgil ja kuigi nendes vööndites ei ole aasta läbi liikumispiirangut, võib neis ka suveperioodil peatuda linde, samuti võivad linnud sügisrändeks nendele aladele koonduda juba suve teises pooles“ (lk 81). Seega ei ole kaebajatel tegelikult võimalik Topu lahe sihtkaitsevööndis harrastusliku kalapüügiga tegeleda ka § 13 lg 2 p-s 4 sätestatud liikumispiirangute välisel ajal, st harrastuslik kalapüük on Topu lahe sihtkaitsevööndis aastaringselt keelatud. Kaebajatel ei saa olla põhiseadusest tulenevat eneseteostusvabadust, mis seisneb harrastuskalapüügis riigile kuuluval merealal kaebajatele meelepärases kohas, mis on lisaks rahvusvahelise tähtsusega kaitseala ning seejuures lindude pesitsus- ja rändeajal. Mis puudutab kaebajate väidet, et spinningupüük on Matsalu ja Topu lahes toimunud varsti juba sadakond aastat, siis tasub meenutada, et saja aasta jooksul on meid ümbritsev keskkond oluliselt muutunud ja mitte paremuse suunas. Samuti on muutunud õiguslik regulatsioon, millest kaebajatele väidetavat õigust (ajaloolist püügiõigust) ilmselgelt ei tulene. 7.3 Kohtul ei ole põhjust pakkuda kaebajatele võimalust kaebuse muutmiseks (võimaldamaks taotleda määruse nr 34 tühistamist osas, millest tuleneb Topu lahe sihtkaitsevööndis harrastusliku kalapüügi keeld), kuna ka selles osas kaebajatel kaebeõigus puudub. Vastustaja on õigesti osundanud, et ka kuni 31.03.2023 kehtinud määruse nr 94 alusel oli harrastuskalapüük Topu lahe sihtkaitsevööndis keelatud ning ekslik on kaebaja 08.06.2023 seisukoht, justkui varem kehtinud kaitse-eeskirjas polnud harrastuskalapüügiga tegelemine reguleeritud ja kehtis üksnes Väinamere saarte peal viibimise keeld. Kohus viitas juba eelpool, et määruse nr 94 alusel oli vaidlusaluses sihtkaitsevööndis aastaringselt keelatud inimeste viibimine nii veealal kui saartel (punktid 46 ja 48). Ühtlasi leiab kohus erinevalt kaebajast, et asjakohane on vastustaja viide määruse nr 94 punktile 49, mis reguleeris kalapüügi õigust erinevates sihtkaitsevööndites ning nägi vastavas punktis käsitletud sihtkaitsevööndite osas ette kutseliseks ja/või harrastuslikuks kalapüügiks lubatud alad, ajad ja vahendid. Väinamere saarte ümbruse sihtkaitsevööndi osas olid kalapüügi lubatud juhud nimetatud punkti 49 alampunktis 8. Kuna kõnealune alampunkt ei nimeta harrastuslikku kalapüüki, tuleb lugeda, et see oli konkreetses sihtkaitsevööndis keelatud, mitte lubatud. Eeltoodut kinnitab muu hulgas asjaolu, et punkti 49 alampunktides 2, 3, 4, 5, 6, 9 ja 10 käsitletud sihtkaitsevööndite osas on eraldi väljatoodud, kui teatud aladel, aegadel ja vahenditega on lubatud ka harrastuslik kalapüük. Väinamere saarte sihtkaitsevööndis harrastusliku kalapüügi keeldu kinnitavad ka vaidlusaluse määruse nr 34 eelnõu materjalid, mis on kättesaadavad Keskkonnaameti koduleheküljelt.2 Materjalide hulgast on muu hulgas leitav tabel Matsalu rahvuspargi vana ja uue kaitse-eeskirja võrdluse kohta, milles on vana kaitse-eeskirja all Väinamere saarte sihtkaitsevööndi osas märgitud, et harrastajatele on kalapüük keelatud aastaringselt. Kui kaebajad pole sellest keelust lähtunud, siis taotlevad nad sisuliselt endi varasema õigusvastase käitumise jätkamise lubamist, millele kohus õiguskaitset anda ei saa, kuna see oleks õigusvastane.
8.Kokkuvõttes pole eeltoodut arvesse võttes alust kaebajate väitel, et vaidlusaluse määrusega nr 34 (s.o uue kaitse-eeskirjaga) on oluliselt piiratud seni Topu lahes lubatud olnud harrastuspüügiga tegelemise õigust. Harrastuslik kalapüük konkreetses sihtkaitsevööndis ei olnud lubatav vana kaitse-eeskirja (määrus nr 94) alusel ega ole lubatav ka hetkel kehtiva kaitse-eeskirja
alusel. Kaebajate subjektiivsete õiguste riivet Matsalu rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmisega ilmselgelt kaasneda ei saa. Kaebus kuulub HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastamisele.
9.Kuna käesolev kohtumäärus pole kaebuse tagastamise osas jõustunud, ei saa esialgse õiguskaitse taotlust jätta läbi vaatamata, vaid see tuleb lahendada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.12.2020 määrus nr 3-20-1986, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). Esialgse õiguskaitse kohaldamine kaebuse tagamisel, mille esitamiseks kaebajatel puudub kaebeõigus, ei ole põhjendatud. Kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus tuleb juba sel põhjusel jätta rahuldamata. Täiendavalt lisab kohus, et ka juhul kui kaebajatel oleks omandiõiguse kaitseks õigus haldusakti vaidlustada (mida ilmselgelt ei ole), tuleks taotluse sisulisel lahendamisel hinnata erinevaid huve, prevaleeriks selgelt ülekaalukas avalik huvi tagada Topu lahe sihtkaitsevööndi kaitse (määruse nr 34 § 12 lg 3) ning Natura 2000 võrgustiku linnu- ja loodusala kaitse (LKS §-d 69 ja 70). Samuti tuleks arvestada keskkonnaõiguses kohalduvat ettevaatusprintsiipi.
10.Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral ei ole selle taotluse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamiseks alust. Kuna kohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud alusel, siis ei kuulu tagastamisele ka kaebuselt tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.