3-23-154 OÜ Muldkeha kaebus Keskkonnaministeeriumi tegevusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks Kaebaja OÜ Muldkeha, esindajad Allar Jõks ja Kadri Härginen Vastustaja Keskkonnaministeerium, esindaja MK
Haldusasi Menetlusosalised ja nende esindajad Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.04.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Muldkeha määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Muldkeha taotlus kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata.
2.Jätta OÜ Muldkeha määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.04.2023 määrus muutmata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3, § 155 lg 5 ning § 235 lg-d 1 ja 3).
Eesti Raudtee AS, Eesti Erastamisagentuur ja OÜ Uuemõisa Taavi (13.12.2000– 05.12.2018 OÜ Taavi, alates 05.12.2018 OÜ Muldkeha) sõlmisid 12.12.1997 Riisipere-Haapsalu raudteelõigu varade erastamise ostu-müügilepingu. Varade hulgas nimetati mh muldkeha. Erastamislepingu eesmärkide täitmiseks asutati raudtee-ettevõtja osaühing Haapsalu Raudtee (registrikoodiga 10429804), kellele OÜ Uuemõisa Taavi andis raudtee majandamise eesmärgil erastamislepinguga omandatud vara üle.
2.Raudteeinspektsioon andis 27.05.2004 OÜ-le Haapsalu Raudtee kirjaliku nõusoleku demonteerida konserveerimise eesmärgil Riisipere-Haapsalu raudtee pealisehitis.
3-23-154
3.OÜ Haapsalu Raudtee ning SA Põhja-Läänemaa Turismi- ja Spordiobjektide Halduskeskus (Läänemaa sihtasutus) sõlmisid 26.04.2005 lepingu, millega OÜ Haapsalu Raudtee andis Läänemaa sihtasutusele Riisipere-Haapsalu muldkeha kasutusse projekti „Läänemaa Jalgrattatee rajamine raudteetammile“ elluviimiseks ja loodava jalgrattatee edaspidiseks avalikuks kasutuseks.
4.Läänemaa sihtasutus taotles jalgrattatee ehitamiseks toetust Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS).
5.2006. a alguses kanti raudteest järele jäänud muldkeha ehitisregistrisse. Ehitise liigiks märgiti „ehitis kui vallasasi“.
6.OÜ Haapsalu Raudtee müüs 28.02.2006 Riisipere-Haapsalu raudtee muldkeha OÜ-le Taavi (endine OÜ Uuemõisa Taavi). Muldkeha müügilepingu alusel sai ehitisregistrisse kantud ehitiste omanikuna OÜ Taavi.
7.EAS rahuldas 25.04.2006 otsusega Läänemaa sihtasutuse „Raudteetammi kohandamine jalgrattateeks“ toetuse saamiseks.
taotluse
projektile
8.OÜ Taavi esitas 27.02.2006 avaldused Ridala ja Taebla Vallavalitsustele vastavalt Raudteetammi tee lõik 6–9 ja Raudteetammi tee lõik 10–20 maaüksuste ostueesõigusega erastamiseks. OÜ Taavi esitas 28.02.2006 ostueesõigusega erastamise avaldused Haapsalu Linnavalitsusele ja Risti Vallavalitsusele vastavalt Raudteetammi tee lõik 4–5 ning Raudteetammi tee lõik 21–30 erastamiseks raudtee teenindusmaana.
9.Risti Vallavalitsus jättis 31.01.2007 korraldusega nr 23 maa erastamata, sest raudtee muldkeha ei vasta ehitusseaduse (kehtis kuni 30.06.2015; EhS v.r) § 2 lg-s 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg-tes 3 ja 31 sätestatud ehitisele esitatud nõuetele.
10.Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2007 otsusega asjas nr 3-07-439 OÜ Taavi kaebuse Risti Vallavalitsuse korralduse peale rahuldamata. Kohus leidis, et muldkeha, millelt on eemaldatud rööpad, pöörmed ja liiprid, ei ole enam raudtee ega rajatis. Sihipärasest kasutusest väljalangenud rajatisele pole võimalik erastada teenindusmaad. Tee ei ole käsitatav vallasasjana asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2 mõttes, sest tee on maaga lahutamatult seotud. Seega ei ole tee rajatis MaaRS-i tähenduses.
11.Haapsalu Linnavalitsus keeldus 28.10.2009 korraldustega nr 632 ja nr 633 Raudteetammi tee lõik 4 ja 5 maaüksuste osas erastamise eeltoiminguid tegemast.
13.OÜ Taavi ja Läänemaa sihtasutus sõlmisid 18.11.2016 vara tasuta kasutusse andmise lepingu, millega anti Läänemaa Tervisetee koos selle juurde kuuluvate liikluskorraldusvahenditega ja väikevormidega Läänemaa sihtasutusele tasuta kasutamiseks kuni 09.10.2021.
14.Lääne maavanem jättis 29.05.2017 korraldusega nr 8-8/17/126 ning 19.06.2017 korraldustega nr 8-8/17/146, nr 8-8/17/145 ja nr 8-8/17/14 kinnistud riigi omandisse. Kandeavaldused kinnistusraamatusse tehti Haapsalu-Ellamaa trassil asunud lõikude osas vahemikus 03.08.2017–02.02.2018. 2(11)
3-23-154
15.Harju maavanem jättis 03.08.2017 korraldustega nr 857k–865k Ellamaa-Turba (Turba-Ellamaa raudtee L1–L3) ning Turba-Riisipere (Riisipere-Turba raudtee L1–L6) raudteelõigu alused maad riigi omandisse. Kandeavaldused kinnistusraamatusse tehti RiisipereTurba lõigu osas 15.11.2017 ning Turba-Ellamaa lõigu osas 09.11.2017. Käesoleva vaidluse esemeks oleva Haapsalu-Ellamaa raudteelõigul asuvate kinnisasjade, millel asusid kaebajale kuuluv muldkeha, sillad/truubid ja kergliiklustee, omanikuks sai riik 02.02.2018 ning riigivara valitsejaks Keskkonnaministeerium.
16.Lääne maavanem kehtestas 13.10.2017 korraldustega nr 1-1/17/124 Lääne maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Riisipere–Haapsalu-Rohuküla raudteetrassi koridori asukoha määramine“, mis näeb vaidlusalusele maale ette raudteekoridori.
17.OÜ Muldkeha esitas 19.12.2018 Maa-ametile taotluse seada vaidlusalusele maale hoonestusõigus. OÜ Muldkeha selgitas, et vaidlusalustel kinnisasjadel asub talle kuuluv kergliiklustee. Hoonestusõiguse seadmist taotleti vastavalt AÕSRS § 15 lg-le 1, ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg-tele 1 ja 2, § 92 lg-le 1 ning AÕSRS § 13 lg-le 5. Kaebaja taotles hoonestusõigust nii muldkeha alusele maale ning selle teenindamiseks vajalikule maale kui ka kergliiklustee alusele maale ja selle teenindamiseks vajalikule maale.
18.Maa-amet selgitas 22.02.2019 kirjas nr 7-1/18/18442-2, et AÕSRS § 15 rakendades tuleb ehitise mõistet sisustada läbi MaaRS § 6 lg 3 ning kui ehitis ei ole olnud maareformi käigus maa erastamise aluseks, ei saa see olla ka AÕSRS § 15 lg-s 1 sätestatud taotlusõiguse aluseks. Maa-amet tegi taotlejale ettepaneku võtta hoonestusõiguse seadmise taotlus tagasi ning teatas, et taotluse tagasi võtmata jätmisel valmistab ette ja edastab keskkonnaministrile allkirjastamiseks käskkirja eelnõu hoonestusõiguse seadmisest keeldumise kohta.
19.Keskkonnaministeerium keeldus 24.01.2020 käskkirjaga nr 1-2/20/45 OÜ Muldkeha kasuks hoonestusõiguse seadmisest.
20.Vabariigi Valitsus andis 11.07.2018 Riisipere-Turba lõigule 50-aastase tähtajaga hoonestusõiguse Eesti Raudtee kasuks. 2019. a jaanuaris algasid Riisipere-Turba lõigul ehitustööd.
21.OÜ Muldkeha tegi 2019. a juulis Eesti Raudteele ettepaneku hüvitada kohtuväliselt alusetult saadud muldkeha väärtus, kuid Eesti Raudtee keeldus OÜ-ga Muldkeha läbirääkimisi pidamast.
22.Kaebaja esitas 21.01.2020 Eesti Raudtee vastu tsiviilkohtumenetluses hagiavalduse 1,21 miljoni euro nõudes (tsiviilasi nr 2-20-1067). Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 otsusega nr 2-20-1067 jäeti kaebaja hagiavaldus rahuldamata.
23.OÜ Muldkeha esitas 23.01.2023 halduskohtule kaebuse, milles nõuab Keskkonnaministeeriumilt varalise kahju 6 966 761,60 euro väljamõistmist või alternatiivselt kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Olukorras, kus kaebajale on õigusvastaselt jäänud andmata hoonestusõigus muldkehale ja/või kergliiklusteele või luba muldkeha kasutuselevõtuks ehitusmaterjalina, on tema omand tasuta sundvõõrandatud. Kaebuse kohaselt tekkis kaebajale otsene varaline kahju seoses hoonestusõiguse seadmata jätmisega. Alternatiivselt tekkis kaebajal kahju omandiõiguse kaotusest tulenevalt riigi poolt asjakohase õigustloova akti andmata jätmisest või õiguspäraselt 3(11)
3-23-154 tekitatud kahjust. Omandiõiguse kaotamisega kaasnes kaebajale otsene varaline kahju 6 951 000 eurot, millest 5 845 000 eurot puudutab Ellamaa-Haapsalu lõigu muldkeha väärtust ning 1 106 000 eurot Ellamaa-Haapsalu lõigul asunud raudtee sildade/truupide väärtust. Juhul, kui kaebaja ei oleks õigust oma omandi kasutamisele ja käsutamisele riigi tegevuse ja/või tegevusetuse tulemusena kaotanud, oleks kaebajal seni omandiõigus nii Ellamaa–Haapsalu muldkehale ja/või seda moodustavale teisaldatavale ehitusmaterjalile, kui ka samal lõigul asunud raudtee sildadele/truupidele. Seega oleks kaebaja omandi väärtus nimetatud lõigul olnud 14.08.2022 seisuga 6 951 000 eurot. Kaebus on esitatud tähtaegselt, kuivõrd kaebaja sai kahjust teada 27.01.2020, mil edastati kaebajale Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkiri. Kaebajal oli kuni 24.01.2020 haldusakti vastuvõtmiseni mõistlikult võimalik loota, et saavutab enda soovitud positiivse tulemi muldkehal asunud kergliiklusteele seatava hoonestusõigusega. Kaebaja ei pidanud varem aru saama, et on lõplikult oma omandi kaotanud ning et talle on seeläbi tekkinud varaline kahju. AÕSRS § 15 lg 1 kohaselt ei muutu riigimaal asuv ehitis riigimaa oluliseks osaks, sõltumata sellest, kas hoonestusõigust taotletakse või mitte. Kuigi käesolevaks ajaks on Tallinna Ringkonnakohus 10.03.2022 jõustunud kohtuotsusega leidnud, et kaebaja vallasasi ehk muldkeha on muutunud riigimaa oluliseks osaks, võis kaebaja usaldada seaduses sätetatut, mille kohaselt ei muutu ükski vallasasi riigimaa oluliseks osaks ka siis, kui hoonestusõigust ühe aasta jooksul pärast kinnistamist ei nõuta. Kaebaja hinnangul ei pidanud ta enne 10.03.2022 Tallinna Ringkonnakohtu otsust mõistma, et tema omand võib olla riigimaa oluliseks osaks muutunud ning ta on oma omandiõiguse lõplikult kaotanud. Kaebaja taotleb alternatiivselt kaebetähtaja ennistamist. Kui järeldada, et kaebaja hüvitamisnõue riigi vastu on aegunud ning et kaebaja on kaebetähtaega ületanud, on AÕSRS § 15 lg-s 1 sätestatu ning Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 otsuses sedastatu sedavõrd vastuoluline, et ükski mõistlik isik ei saanud kaebetähtaja kulgema hakkamist mõista. Seega on see eraldiseisev mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Riik on kaebajat eksitanud, mis on mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja on aastaid püüdnud seaduse alusel leida viise, kuidas muldkeha omandiõiguse kasutamist seadustada ja seega kahju tekkimist vältida. Kaebaja on taotlenud maa ostueesõigusega erastamist ja hoonestusõiguse seadmist. Samuti on kaebaja pidanud Riisipere–Turba lõigu osas läbirääkimisi Eesti Raudteega ning esitanud kahju hüvitamise nõude Eesti Raudtee vastu. Vastustaja, halduskohus ning Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on olnud erineval seisukohal, kas muldkeha on ehitis. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium suunas kaebajat avalikult ja ka e-kirja teel peetud otsesuhtluses nüüdse hoonestusõiguse omanikuga hüvitise teemal läbirääkimistesse, mida kaebaja ka tegi. Eesti Raudtee vastu esitatud kohtuasjas aga leiti, et kaebaja omand on hoopis nüüd riigi omand ning Eesti Raudteel kaebajale kahju hüvitamise kohustus puudub. Tallinna Ringkonnakohus leidis erinevalt senistest haldus- ja halduskohtumenetlustest, et kaebajale kuulus muldkeha, mis oli ka 2006. a-l kehtinud EhS § 2 lg 1 tähenduses rajatis. Teisisõnu, kaebajal siiski olnuks võimalus hoonestusõiguse seadmiseks enda kasuks, kui vastustaja oleks muldkeha õiguslikult õigesti rajatisena määratlenud. Kaebajat ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse. Seega ei saanud ega pidanudki kaebaja aru saama, et on omandiõiguse juba varem kaotanud ning tähtaeg hüvitamiskaebuse esitamiseks juba kulgeb. Ühtegi haldus- ega kohtuotsust, mille resolutsiooniga oleks tuvastatud kaebaja omandikaotus, pole.
24.Tallinna Halduskohus tagastas 14.04.2023 määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles hüvitist 5235,10 eurot (resolutsiooni p 1). Halduskohus luges kaebuse Keskkonnaministeeriumi vastu kahju 6 961 526, 50 euro hüvitamiseks esitatud tähtaega rikkudes (resolutsiooni p 3). Halduskohus jättis kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas asja menetluse (resolutsiooni p-d 4 ja 5). Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 4(11)
3-23-154 1) kohtumenetluses kantud menetluskulude hüvitamist ei ole halduskohus pädev lahendama, kuna need lahendatakse teises menetluskorras (HKMS § 4 lg 1); 2) kaebaja leiab, et kahju on tekitatud sellega, et ta jäi ilma omandiõigusest Ellamaa-Haapsalu lõigul asunud muldkehale ning raudtee sildadelet ja truupidele. Kaebaja hinnangul tekitas kahju Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkiri nr 1-2/20/45, millega keelduti hoonestusõiguse seadmisest Ellamaa-Haapsalu lõigule; 3) kaebaja ei jäänud kinnistute omandiõigusest ilma mitte Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkirja alusel, vaid põhjusel, et riik jättis kinnistud enda omandisse (s.o Lääne maavanema 29.05.2017 ja 19.06.2017 korraldused) ja lasi selle kohta teha kanded kinnistusraamatusse (ajavahemik 03.08.2017–02.02-2018); 4) Tallinna Ringkonnakohus tuvastas 10.03.2022 otsuses asjas nr 2-20-1067, et kuna muldkeha on maaga püsivalt ühendatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 1 ja § 54 lg 1 mõttes, siis alates maatüki kinnistamisest 14.11.2017 muutus see õiguslikult kinnisasja oluliseks osaks ega saanud enam TsÜS § 53 lg 2 kohaselt kuuluda OÜ-le Muldkeha. Seetõttu ei olnud tõendatud OÜ Muldkeha kummagi nõude üks eeldustest ehk muldkeha kaebaja omandisse kuulumine uue raudtee ehitamise ajal 2019. a-l. Kuigi viidatud tsiviilasi puudutas Riisipere-Turba raudtee alust muldkeha, on sarnaselt jäetud ka Haapsalu-Ellamaa raudteelõigu alune maa riigi omandisse. Seetõttu on asjakohane analoogia korras lugeda ka HaapsaluEllamaa raudteelõigul asunud kaebaja muldkeha riigimaa oluliseks osaks alates maa kinnistamisest. Seetõttu ei saanud vaidlusalune muldkeha pärast 02.02.2018 enam kaebaja omandis olla. Kaebajale tekkis järelikult pöördumatu kahju 02.02.2018, mil Haapsalu-Ellamaa raudteelõigu alune maa jäeti riigi omandisse ja tehti asjaomased kinnistusraamatu kanded; 5) kaebajale ei kaasnenud pöördumatut kahju hoonestusõiguse seadmata jätmise otsuse alusel. Kaebaja taotles hoonestusõiguse seadmist AÕSRS § 15 lg 1 alusel. AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 ei oma tähendust väljaspool maareformi. Tegemist ei olnud vallasasjaga maareformi tähenduses (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2008 otsus asjas nr 3-07-439, p 12); 6) kaebaja esitas Maa-ametile hoonestusõiguse seadmise taotluse 19.12.2018. Seega pidi kaebaja olema Lääne maavanema 29.05.2017 ja 19.06.2017 korraldustest teadlik hiljemalt 19.12.2018. Kaebus oleks tulnud esitada halduskohtule hiljemalt 19.12.2021. Hüvitamiskaebus esitati aga 23.01.2023 ehk tähtaega rikkudes (HKMS § 46 lg 4); 7) hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg on RVastS § 14 ja § 16 alusel nõude esitamise korral samasugune; 8) kaebetähtaja ennistamiseks alus puudub. Küsimus sellest, kuidas on kohtumenetluses sisustatud MaaRS § 6 lg-t 31, AÕSRS § 13 lg-t 5 ja § 15 lg-t 1, sh muldkeha kui rajatist, ei saanud takistada kaebuse tähtaegset esitamist. Kaebaja pidi olema juba enne hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamist teadlik maa riigi omandisse jätmisest, kuivõrd esitas 19.09.2017 AS-le Eesti Raudtee pakkumise omandiõiguse hüvitamiseks. Kahju hüvitamise tähtaega ei saa siduda sellega, millal ilmneb teises kohtumenetluses kahju tekitamise õigusvastasus. Kaebaja pole halduskohtus vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise haldusakte. Asjaolu, et kohtumenetluses on kaebaja väitel asutud erinevatele seisukohtadele küsimuses, kas muldkeha on rajatis, ei ole mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Kahju hüvitamise nõude saab esitada kohtule ka koos tühistamiskaebusega või ajal, mil tühistamiskaebuse lahendamine ei ole kohtus lõpplahendini jõudnud. Olukorras, kus kaebaja hinnangul on kohtud vastuoluliselt sisustanud küsimust, kas muldkeha oli rajatis EhS-i mõttes, on menetlusosalisel õigus realiseerida edasikaebeõigust. Kaebusele lisatud materjalidest nähtuvalt on kaebaja loobunud kaebusest, milles taotleti Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkirja nr 1-2/20/45 tühistamist. Lääne Elus 01.06.2017 ja Postimehes 19.05.2017 avaldatud artiklid ei ole õiguslikult siduvad lubadused. Kaebajale pole antud õiguslikult siduvat lubadust hüvitada muldkeha koos raudtee sildade ja truupidega. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ongi oma kirjades suunanud kaebajat vajadusel õigusi kaitsma kohtu teel. Mitte igasugune soov lahendada vaidlus kohtuväliselt ei ole kaebetähtaja ennistamise aluseks. Haldusorganid ei ole pärast 02.02.2018 5(11)
3-23-154 andnud kaebajale lubadusi hoonestusõiguse seadmiseks või muldkeha omandamiseks. Muid erandlikke asjaolusid tähtaja ennistamiseks ei esine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
25.Kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebuse aluseks on asjaolu, et kaebaja jäi omandist (s.o muldkeha ja sillad) ja selle kasutusõigusest ilma selle eest hüvitist saamata. Vaidlusalusel maal asub ehitusmaterjal (mitte vähem kui 668 930 tonni killustikku ja liiva); 2) halduskohus lõpetas menetluse õigusvastaselt enne, kui ta kaebuse menetlusse võttis. Eelmenetluses oleks kohus saanud täpsustada vaidluse eset; 3) halduskohus luges mittetähtaegseks kaebuse vaidluse eseme osas, mida kaebaja polnud esitanud. Kui kaebaja põhjendab kahju tekkimist hoonestusõiguse seadmata jätmisega, ei hakka kaebetähtaeg kulgema enne keelduvat otsust. Kaebetähtaja kohta ei saanud teised menetlusosalised oma seisukohta esitada; 4) kohtul tuli kaebaja nõude kehtivust hinnata asja läbivaatamisel. Samuti oleks halduskohus pidanud võimaldama kaebajal esitada enda täiendav seisukoht; 5) halduskohus on õigustamatult mööda vaadanud sellest, et erinevate kahju tekkimise aluste puhul võib kahjunõude esitamise tähtaeg asuda kulgema erinevatel aegadel. Kaebaja taotles kahju hüvitamist seoses a) muldkeha ja sildade/truupide omandiõiguse kaotusega riigi omandisse; b) hoonestusõiguse seadmata jätmisega ning c) võimaluse andmata jätmisega oma vara ehitusmaterjalina äraviimiseks (paekivi killustiku ja täitematerjalina, mille koostiseks on ehitustegevuseks sobilik liiv); 6) kohtu loogika kohaselt tulnuks kaebajal taotlus hoonestusõiguse seadmiseks ja/või muldkeha ehitusmaterjalina äravedamiseks esitada enne maa riigi omandisse jätmist ehk enne AÕSRS § 15 lg-s 1 ja § 14 lg-s 3 sätestatud tähtaega. Mitte ükski õigusnorm sellist käsitust ei võimalda. Kaebaja sai hoonestusõigust taotleda pärast maa riigi omandisse jätmist. Kaebaja sai muldkeha ära viia ühe aasta jooksul maa riigi omandisse jätmisest (AÕSRS § 14 lg 3). Hoonestusõiguse taotlus lahendati 24.01.2020; 7) isegi juhul, kui halduskohtu käsitus AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 osas on õige, tulnuks seda teha asja sisulisel läbivaatamisel. Kui ringkonnakohtu arvates võis halduskohus kaebetähtaja lugeda ületatuks, taotleb kaebaja määruskaebuse lahendamist kohtuistungil; 8) halduskohtu järeldus kaebetähtaja kulgemise kohta on vastuoluline. Kui kaebajal puudus võimalus maad ostueesõigusega erastada, siis puudus võimalus takistada maa riigi omandisse jätmist. Nii ei oma maa riigi omandisse jätmise vaidlustamine kaebetähtaja kontrollimisel mingit tähtsust; 9) olukord, kus kaebaja on riigi möödalaskmiste tulemusena jäänud omandist ja selle kasutusõigusest ilma, peab kaebajal olema õigus nõuda riigilt tekitatud kahju hüvitamist. Sellise kahjunõude kaebetähtaeg ei hakka kulgema enne, kui on kadunud viimane materiaalõiguslikult tagatud nõudeõigus omandi kasutusõiguse seadustamiseks; 10) kui pidada kaebust tõesti kaebetähtaega ületavalt esitatuks, siis esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus hindas ennistamise aluseks olevaid asjaolusid ühekülgselt. Halduskohus ignoreeris seda, et riik andis kaebajale suunised pöörduda muldkeha hüvitamisega seoses läbirääkimisteks riigi volitatud esindaja ehk Eesti Raudtee poole. Lisaks selgitasid kaks ministrit riigi esindajana mitmel korral avalikult, et kaebajale tuleb tema omand hüvitada. Kaebaja ei ole kordagi olnud tegevusetu, et oma õigused pea 7 miljoni euro väärtuses ehitusmaterjali (muldkeha kujul) suhtes maksma panna. Riik on ise olnud eksimuses ning on kaebajat eksitanud õiguste olemasolu osas.
6(11)
3-23-154
26.Keskkonnaministeerium taotleb vastuses määruskaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja erastas 1997. a-l Haapsalu raudtee. Kaebaja tasus raudtee eest 5200 krooni. Kaebaja kohustus erastamislepingu kohaselt kolme aasta jooksul investeerima varadesse 540 000 krooni. Varade väärtus oli erastamislepingu lisa B järgi 5 915 316 krooni. Kaebaja likvideeris raudtee 2005. a-ks. Teine isik rajas sinna aastatel 2006–2009 kergtee. Seega ei eksisteeri enam maareformi seaduse mõttes ehitist, mis annaks isikule õiguse saada maakasutusõigus; 2) ehitis peab selleks, et ta annaks õiguse nõuda AÕSRS alusel hoonestusõigust või MaaRS alusel erastamist, kuuluma taotlejale ja olema: a) terviklik rajatis, b) sihipärases kasutuses eesmärgil, mis tal oli maareformi alguses ning c) püstitatud õiguslikul alusel (AÕSRS § 13 lg 5 ning § 15 lg 1 ja lg 3). Kui ehitis ei vasta kasvõi ühele eelkirjeldatud tingimusele, ei anna see ehitis ühelgi juhul subjektiivset õigust erastada selle juurde maad või saada hoonestusõigust. Vaidlusalustel kinnisasjadel asuv kergtee ei ole maareformi seaduse mõttes ehitis ning OÜ-l Muldkeha puuduvad selle suhtes igasugused õigused. Sel põhjusel jätsid maavanemad aastatel 2017–2018 endise Haapsalu raudtee aluse maa riigi omandisse kui riigi maareservi (MaaRS § 31 lg 1 p 8). Maad ei jäetud riigi omandisse kui maad, kus asub teise isiku ehitis. OÜ Muldkeha ei ole Lääne maavanema korraldusi vaidlustanud, kuigi need olid OÜ-le Muldkeha teada; 3) Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium keeldus hoonestusõiguse seadmisest 19.03.2018 ja 27.04.2019 otsustega ning Keskkonnaministeerium 24.01.2020 otsusega. Kohtud jätsid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi otsuste peale esitatud kaebuse rahuldamata. Keskkonnaministeeriumi otsuse peale esitatud kaebusest kaebaja loobus. Seega on ka kaebaja ise aru saanud varasemates menetlustes, et tal puudub õigus maareformi privileegidele, kuna ta likvideeris maareformi mõistes ehitise juba 2005 a-l. Kui kaebaja hinnangul oli tegemist ehitisega, tulnuks tal vaidlustada maavanema korraldused, millega maa jäeti riigi omandisse. Seega on õige halduskohtu järeldus, et hiljemalt maa kinnistusraamatusse kandmisest pidi kaebajale olema teada väidetava kahju tekkimine. Seetõttu on kaebus esitatud mitmeaastase hilinemisega, arvestades et vaidlusalused kinnisasjad kanti kinnistusraamatusse kõige hiljem 02.02.2018.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
27.Hüvitamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti andmisest või toimingu tegemisest (HKMS § 46 lg 4).
28.Halduskohtu hinnangul tekkis kaebajale kahju hiljemalt 02.02.2018, millal tehti kinnistusraamatusse viimane kanne Haapsalu-Ellamaa trassil asunud maa kinnistamise kohta ning selle tulemusena sai riik kinnistu omanikuks. Halduskohus põhjendab, et pärast maa kinnistamist muutus sellel asunud muldkeha maa oluliseks osaks ja see ei saanud kuuluda kaebajale. Halduskohus lisas, et kaebajale pole kahju tekitatud vastustaja 24.01.2020 käskkirjaga, millega keelduti kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmisest. Halduskohus märkis, et kuna muldkeha näol polnud tegemist vallasasjaga maareformi tähenduses, ei tekitatud kaebajale kahju hoonestusõiguse seadmata jätmisega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende seisukohtadega ega korda kõiki põhjendusi (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
29.Kaebaja määrab kindlaks asjaolude kogumi (sh haldusakti ja toimingu), millega seoses kahju hüvitamise nõue esitatakse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2022 määrus asjas nr 3-19-1340, p 15; 20.02.2020 otsus asjas nr 3-16-2267, p 13). Kohus ei välju kaebuse piiridest
7(11)
3-23-154 ja kontrollib hüvitamiskaebuse alust, sh selle tähtaegsust üksnes kaebusega määratud aluse ulatuses (HKMS § 41 lg-d 1 ja 2).
30.Kaebaja käsitab varalise kahjuna seda, et ta jäi ilma muldkehast kui ehitusmaterjalist (vt määruskaebus, p 35). Kaebaja toob kaebuses välja, et kuna vastustaja ei andnud kaebajale hoonestusõigust muldkehale, siis on tema omand tasuta sundvõõrandatud (RVastS § 7 lg 1). Kaebaja hinnangul on talle kahju tekitatud ka seeläbi, et riik ei näinud ette erikorda kaebaja olukorra tarvis kaebaja omandiõiguse tagamiseks või koheseks ja õiglaseks kompensatsiooni maksmiseks (RVastS § 14). Kolmandaks toob kaebaja välja, et talle on kahju tekitatud riigi õiguspärase tegevusega seeläbi, et riik keeldus hoonestusõiguse seadmisest (RVastS § 16). Kaebaja märgib määruskaebuses, et kahju ei tekitatud mitte üksnes omandiõiguse kaotamise ja omandi kasutusõigusest ilmajäämisega, vaid ka riigi selle tegevusega, millega keelduti andmast kaebajale võimalust viia kaebaja vara (s.o liiv ja killustik) riigimaalt minema. Kaebaja hinnangul on halduskohus jätnud viimati märgitud aluse tähelepanuta.
31.Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et kaebaja nimetatud kinnistud, millel asusid muldkeha ja raudteesillad, jättis Lääne maavanem 29.05.2017 ja 19.06.2017 korraldustega riigi omandisse. Nende korralduste alusel tehti viimane kanne kinnistusraamatusse 02.02.2018. Eespool nimetatud kehtivate korraldustega otsustati jätta vaidlusaluse muldkeha ja raudteesildade alune maa riigi omandisse. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et kuivõrd muldkeha, sh sillad on maaga püsivalt ühendatud, siis alates maatüki kinnistamisest hiljemalt 02.02.2018 muutus muldkeha kinnisasja oluliseks osaks ega saanud pärast seda kuuluda kaebajale (TsÜS § 53 lg 1 ja lg 2 ning § 54 lg 1; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 otsus asjas nr 2-20-1067). Maa riigi omandisse jätmise korralduste alusel kannete tegemise tulemusena jäi kaebaja ilma nõutavatest asjadest (s.o ehitusliivast ja killustikust).
32.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et ta kaotas omandiõiguse killustikule ja liivale (hinnanguliselt 668 930 tonni) Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkirja alusel ja seetõttu tuleb kaebetähtaega hakata lugema sellest tegevusest. Kaebaja väide vastaks tõele, kui tema ja riigi vaheline õigussuhe oleks langenud AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 reguleerimisalasse. Praegusel juhul ei tulnud kaebajale viimati viidatud sätetest nõudeõigust riigi vastu hoonestusõiguse seadmiseks.
32.1.AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 reguleerivad asjaõigusseaduse rakendamist üksnes maareformi tingimustes ning tegemist on alternatiiviga juhuks, kui MaaRS tähenduses ehitise omanik ei soovi või tal ei ole õigust (nt omandamispiirangute tõttu või kui ehitise omanik jätab erastamiseks vajalikud toimingud õigeaegselt tegemata) ehitise juurde maad erastada (vt ka MaaRS § 351). Selle alternatiivi suhtes kehtivad samad üldised nõuded, mis kohalduvad ehitise juurde maa erastamisele. Muu hulgas tuleb ehitise mõistet sisustada MaaRS § 6 lg-te 3 ja 31 alusel (vt ka Vabariigi Valitsuse 05.06.2014 määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ § 1 lg 3).
32.2.Keskkonnaministeerium keeldus 24.01.2020 käskkirjaga maale hoonestusõiguse seadmisest, kuna vaidlusalune kergtee ei ole vallasasi, mille alusele maale saaks hoonestusõiguse seada. Pärast seda, kui OÜ Haapsalu Raudtee lammutas raudtee pealisehitise 2005. a lõpuks (st säilis üksnes iseseisva funktsioonita muldkeha), lakkas olemast ka raudtee kui 12.12.1997 erastatud vallasasjana käsitatav ehitis (s.o aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi – EhS v.r § 2 lg 1 ja MaaRS § 6 lg 3). MaaRS § 6 lg 31 teise lause kohaselt ei käsitata ehitistena mh kasutusest väljalangenud ehitisi. Sellised ehitised tuli omanikul hiljemalt kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks korda teha või kõrvaldada. Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised tuli sätte varasema 8(11)
3-23-154 redaktsiooni järgi sundvõõrandada ning alates 14.07.2017 kehtiva MaaRS § 6 lg 31 redaktsiooni kohaselt muutusid need maareformi käigus maatüki oluliseks osaks (vt Riigikohtu 13.12.2018 otsus nr 3-15-2561, p-d 12–13).
32.3.MaaRS ei võimaldanud ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde ja ehitise kordategemine MaaRS § 6 lg 31 (kuni 13.07.2017 kehtinud redaktsioonis) tähenduses ei hõlmanud võimalust täielikult lagunenud või lammutatud ehitis uuesti üles ehitada (vt Riigikohtu 26.06.2018 otsus nr 3-16-579, p-d 11 ja 15). Maareformi käigus ei olnud kasutusest väljalangenud ehitist lisaks võimalik võtta taaskasutusse ka selle kasutusotstarbe muutmisega (vt Riigikohtu 15.12.2004 otsus nr 3-3-1-57-04, p 14). Kaebaja ei taastanud raudteed. Muldkehale rajati aastatel 2006–2007 kergliiklustee. Kuna raudtee pealisehitise likvideerimisel säilinud raudteetamm (muldkeha) ei olnud käsitatav iseseisva ehitisena (sh mitte kergliiklusteena), siis ei saanud see olla ka iseseisva õiguskäibe objektiks. Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkirja p-dest 2.2 ja 2.3 nähtub, et vastustaja hinnangul muutus muldkeha 2005. a-l riigimaa oluliseks osaks ja see välistas muldkeha kasutamise.
32.4.Seega ei saa kaebajal ühelgi juhul olla õigust nõuda selle rajatise juurde hoonestusõiguse seadmist. Sellest tulenevalt ei saa ka Keskkonnaministeeriumi 24.01.2020 käskkirjaga hoonestusõiguse seadmata jätmisest olla kaebajale tekkinud varalist kahju omandikaotuse teel. Halduskohus on seega õigesti märkinud, et kaebaja nimetatud kahju tekkis hiljemalt siis, kui riik jättis vaidlusalused maad riigi omandisse ning selle kohta tehti viimane kanne kinnistusraamatusse 02.02.2018. Seetõttu ei saanud kaebetähtaeg hakata kulgema 24.01.2020 käskkirjast.
33.Maa riigi omandisse jätmise kõrval puudub eraldi avaliku võimu kandja sellekohane tegevus, millega oleks kaebajale keeldutud andmast võimalust viia kaebaja nimetatud koguses liiva ja killustikku riigimaalt minema. See sama alus sisuliselt sisaldubki omaaegsetes Lääne maavanema korraldustes ja maa kinnistamise kandeavaldustes. Tegemist ei ole kahju hüvitamise alternatiivse alusega.
34.Kaebus pole esitatud tähtaegselt ka selles osas, mille kohaselt ei näinud riik ette erikorda kaebaja olukorra tarvis kaebaja omandiõiguse tagamiseks või koheseks ja õiglaseks kompensatsiooni maksmiseks (RVastS § 14). RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega, mitte õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2020 otsus asjas nr 3-16-1903, p-d 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika). Praegusel juhul on vaidlusalune maa jäetud riigi omandisse maavanema korraldustega. Asjaolust, et kaebaja kaotas omandiõiguse vaidlusalusele muldkehale, pidi kaebaja saama aru hiljemalt siis, kui maavanema korralduste alusel viimane kandeavaldus kinnistusraamatusse tehti, s.o 02.02.2018.
35.Viimaks pole kaebust esitatud tähtaegselt ka osas, milles kaebaja toob esile, et talle on kahju tekitatud riigi õiguspärase tegevusega seeläbi, et riik keeldus hoonestusõiguse seadmisest (RVastS § 16). Hoonestusõiguse seadmata jätmisega pole kaebajale tekitatud sellist varalist kahju, mida ta väidab (vt käesolev määrus p 32 jj). Kaebaja kaotas õiguse muldkehale korraldustega, millega maa jäeti riigi omandisse ja seejärel tehti kanded kinnistusraamatusse.
36.Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et kahju kõige hilisem tekkimise hetk oli 02.02.2018 ning hüvitamiskaebus tuli esitada kohtule hiljemalt 19.12.2021. Kaebaja esitas Maa-ametile hoonestusõiguse seadmise taotluse 19.12.2018, mistõttu pidi ta hiljemalt selleks hetkeks mõistma, et ta on jäänud maast ja seal asuvast inimtekkelisest pinnavormist,
9(11)
3-23-154 mis sisaldas kaebaja nimetatud koguses liiva ja killustiku, ilma. Kuna kaebaja esitas hüvitamiskaebuse 23.01.2023, on kaebuse esitamisel rikutud kolmeaastast kaebetähtaega.
37.Halduskohtu hinnangul puudus mõjuv põhjus, et ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebaja hinnangul pole halduskohus käsitlenud seda, et kaebetähtaja ennistamise tingib asjaolu, et riik pole selgitanud, et raudtee pealisehitise osalise demonteerimise tõttu võib ta omandist ilma jääda. Samuti ei lubanud riik kaebajal muldkeha ära vedada. Kaebaja otsis erinevaid viise, et seadustada oma omandi kasutamine ja vältida seeläbi kahju tekkimist (maa erastamise taotlemine, hoonestusõiguse seadmine ning riigiga läbirääkimiste pidamine muldkeha riigile müümiseks).
37.1.Kohus ennistab kaebetähtaja, kui kaebaja lasi selle mööda mõjuval põhjusel (HKMS § 71 lg 1).
37.2.Halduskohus on õigesti leidnud, et küsimus sellest, kuidas tuleb tõlgendada MaaRS § 6 lg-t 31 ning AÕSRS § 13 lg-t 5 ja § 15 lg-t 1, ei takistanud kaebajal hüvitamiskaebusega pärast 02.02.2018 ja enne 20.12.2021 kohtusse pöördumast. Kaebajale pidi olema hiljemalt 19.12.2018 ehk Maa-ametile hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamisel teada, et demonteeritud raudtee aluseks olev muldkeha on muutunud kinnisasja oluliseks osaks ja ta kaotas võimaluse killustikku ja liiva kasutada, sh käsutada. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega (Riigikohtu 30.08.2017 määrus asjas nr 316-519, p 13).
37.3.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale pole antud õiguslikku lubadust saada muldkeha koostiseks oleva liiva ja killustiku omanikuks. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu neid seisukohti (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Ministri võimalikud avalikud väljaütlemised meedias ei takistanud kaebajal pöörduda tähtaegselt kohtusse. Ministri seisukohad ei puudutanud kaebetähtaja kulgemist. Tähtaegne kaebuse esitamine ei oleks kuidagimoodi takistanud nt kohtuvälise või kohtuliku kompromissi otsimist.
37.4.Riigi tegevus vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmisel ja eraõiguse asjakohased normid (eeskätt TsÜS § 53 lg 1 ja § 54 lg 1) pidid kaebajale looma ettekujutuse sellest, et pärast maa kinnistusraamatusse kandmist ei ole tal enam õigust maaga püsivalt ühendatud muldkehale. Sellises olukorras kaebajale täiendavate selgituste andmata jätmine ei saa olla mõjuvaks põhjuseks ennistada kaebetähtaeg. Asjaolu, et kaebaja on otsinud erinevaid õiguslikke konstruktsioone oma nõude maksma panemiseks, ei peatanud kaebetähtaja kulgema hakkamist. Tegemist oli kaebaja võetud teadliku riskiga. Vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmisest ja sellekohaste kannete tegemisest pidi kaebajale olema piisavalt selge, et ta kaotab õiguse vaidlusalusel maal asunud muldkehale.
37.5.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus õiguspäraselt jätnud kaebuse esitamise tähtaja mõjuva põhjuse puudumise tõttu ennistamata.
38.Kaebetähtaja kontrollimiseks ei pea halduskohus kaebust menetlusse võtma (HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3). Halduskohus otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas temale laekunud kaebuse tähtaja kontrollimiseks tuleb kaebus menetlusse võtta või saab tähtaja küsimuse lahendada juba ettevalmistavas menetluses. Ilmselgeid kaalumisvigu praegusel juhul ei nähtu. Kaebaja viited Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb keeruka õigusliku vaidluse korral eelistada seda, et haldusasi võetakse kohtu menetlusse, ei ole praeguses asjas asjakohased. Kaebaja viidatud lahendid puudutasid kaebeõiguse küsimust. 10(11)
3-23-154
39.Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud halduskohtu tegevus kaebajale olla üllatav. Kaebetähtaja probleemidest oli kaebaja teadlik. Nimetatud küsimusele on kaebaja kaebuses ise tähelepanu pööranud ning taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kui kohus ei peaks kaebust tähtaegseks lugema. Asjaolu, et kohus ei jaga kaebaja seisukohta ja otsustab teise lähenemise kasuks, ei tähenda kaebaja suhtes üllatusliku otsuse tegemist. Kaebaja etteheide halduskohtu tegevusele, et ta ei saanud esitada täiendavaid seisukohti, on võimalik kõrvaldada määruskaebemenetluses (nt hoonestusõigust puudutavas küsimuses).
40.Kohus on analüüsinud neid aluseid, millega kaebajale väidetavat kahju põhjustati ja selles kontekstis hinnanud kaebuse tähtaegsust. Uusi aluseid, mida kaebaja soovis analüüsida ja mis oleks jäänud nt selgitamiskohustuse või uurimispõhimõtte rikkumise tõttu esitamata, pole kohtule esitatud. Seega ei esinenud halduskohtul vajadust täiendavalt uurida asjaolusid ja selgitada kaebajale nõude alust.
41.Ringkonnakohtu hinnangul puudub määruskaebuse lahendamiseks vajadus korraldada kohtuistung. Kaebaja esitas kirjalikult oma seisukohad küsimuses, kuidas tuleb AÕSRS § 13-lg-t 5 ja § 15 lg-t 1 mõista. Kaebaja on saanud seda teha ka teistes asjades (vt nt haldusasi nr 3-19-1018). Kohus on nende seisukohtadega tutvunud. Määruskaebuse väited kohtuistungi korraldamise vajalikkuse osas ei võimalda järeldada täiesti teise ja sisult uue analüüsi esitamist kohtuistungil. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse istungi korraldamiseks rahuldamata (HKMS § 210 lg 4). Kaebetähtaja üle otsustamine on menetluslik küsimus, mitte nõude sisuline lahendamine, milleks kaebajal on õigus nõuda kohtuistungi pidamist.
42.Halduskohus on õiguspäraselt tagastanud kaebuse HKMS § 4 lg 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel osas, millega kaebaja nõuab teises haldusasjas kantud õigusabikulude eest hüvitist. Halduskohtu määrus pole õigusvastane põhjusel, et halduskohus ei selgitanud määruses seda, miks ta talitab teisiti, kui ta tegi haldusasjas nr 3-22-1596. Halduskohtumenetluses kantud menetluskulude jaotamine ja väljamõistmine on ammendavalt reguleeritud halduskohtumenetluse seadustiku 11. ptk-s. HKMS-s menetluskulude hüvitamisele kehtestatud erikorra tõttu ei saa menetluskulude hüvitamist nõuda kahju hüvitamise korras riigivastutuse seaduse alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 16.12.2010 otsus asjas nr 3-3-1-83-10, p 19).
Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.