Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
21.09.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1596
Haldusasi
OÜ Muldkeha kaebus Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi vastu 2 617 123,02 euro suuruse varalise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Muldkeha, volitatud esindajad vandeadvokaadid Allar Jõks ja Kadri Härginen Vastustaja – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, volitatud esindaja AH
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.03.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Muldkeha määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse OÜ Muldkeha määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.03.2023 määruse peale haldusasjas nr 3-22-1596.
2.Võtta asja materjalide juurde OÜ Muldkeha määruskaebuse lisad.
3.Jätta rahuldamata OÜ Muldkeha taotlus kohtuistungi korraldamiseks.
4.Jätta OÜ Muldkeha määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.03.2023 määrus haldusasjas nr 3-22-1596 muutmata.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punktide 4 ja 5 peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5 ning § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Erastamisagentuur, Eesti Raudtee ja OÜ Uuemõisa Taavi (13.12.2000–05.12.2018 OÜ Taavi, alates 05.12.2018 OÜ Muldkeha; edaspidi: OÜ Muldkeha) sõlmisid 12.12.1997 Riisipere-Haapsalu raudteelõigu varade erastamise ostu-müügilepingu. Varade hulka kuulus
3-22-1596 kogu raudteetrass ja seonduv taristu, sh muldkeha ja pealisehitus Riisipere-Haapsalu peateelõigul. Erastamislepinguga omandatud varad anti üle 17.04.1998 asutatud OÜ-le Haapsalu Raudtee, kelle taotluse alusel andis Raudteeinspektsioon 27.05.2004 käskkirjaga nr 18t kirjaliku nõusoleku mh Riisipere-Haapsalu raudtee peatee lammutamiseks. Raudtee lammutati 2005. a lõpuks.
2.OÜ Haapsalu Raudtee andis 26.04.2005 lepinguga Riisipere-Haapsalu ja HaapsaluRohuküla raudtee muldkeha koos olemasoleva pealisehitisega AS-le Põhja-Läänemaa Turismija Spordiobjektide Halduskeskus (Läänemaa sihtasutus) loodava jalgrattatee avalikuks kasutamiseks kehtivusega kuni 01.05.2015. OÜ Haapsalu Raudtee müüs 28.02.2006 notariaalse müügilepinguga Nissi, Risti, Taebla ja Ridala valla ning Haapsalu piires asuva raudtee peatee muldkeha, jaama- ja haruteed OÜ-le Muldkeha.
3.OÜ Muldkeha esitas Risti Vallavalitsusele 28.02.2006 avalduse raudtee teenindusmaa sihtotstarbega maa ostueesõigusega erastamiseks. Risti Vallavalitsus otsustas 31.01.2007 korraldusega nr 23 maad mitte erastada, sest raudtee muldkeha ei vasta kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseadustiku (EhS v.r) § 2 lg-s 1 ja maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg-tes 3 ja 31 sätestatud ehitisele esitatud nõuetele. OÜ Muldkeha vaidlustas nimetatud korralduse haldusasjas nr 3-07-439. Tallinna Halduskohus jättis 25.05.2007 otsusega OÜ Muldkeha kaebuse ja Tallinna Ringkonnakohus 18.02.2008 otsusega OÜ Muldkeha apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Riigikohus jättis OÜ Muldkeha kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kohtud leidsid, et muldkeha, millelt on eemaldatud rööpad, pöörmed ja liiprid, ei ole enam raudtee ega rajatis ning sihipärasest kasutusest välja langenud rajatise juurde pole võimalik erastada teenindusmaad. Tee ei ole käsitatav asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 2 mõttes vallasasjana, sest tee on maaga lahutamatult seotud, mistõttu ei ole tee rajatis MaaRS-i tähenduses.
4.OÜ Muldkeha esitas Nissi Vallavalitsusele 27.02.2006 avalduse Keila-Haapsalu raudtee peatee muldkeha, Ellamaa jaamatee muldkeha ja Turba jaamatee muldkeha teenindusmaa ostueesõigusega erastamiseks. Nissi Vallavalitsus keeldus 04.02.2009 korraldusega nr 41 teenindusmaa ostueesõigusega erastamisest. OÜ Muldkeha seda korraldust ei vaidlustanud.
5.Nissi vald andis Läänemaa sihtasutusele 09.03.2006 ehitusloa raudtee ümberehituseks jalgrattateeks (ehitisregistri kood 220298405). Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) rahuldas 25.04.2006 otsusega Läänemaa sihtasutuse taotluse toetuse saamiseks projektile „Raudteetammi kohandamine jalgrattateeks“. Nissi vald andis jalgrattateele 14.01.2009 kasutusloa.
6.OÜ Muldkeha ja Läänemaa sihtasutus sõlmisid 07.10.2016 lepingu, millega OÜ Muldkeha andis Haapsalu-Riisipere raudtee muldkehale rajatud kergliiklustee „Läänemaa Tervisetee“ tasuta avalikku kasutusse kehtivusega kuni 09.10.2021. OÜ Muldkeha ütles 17.01.2019 teatega lepingu Riisipere-Turba lõigu osas üles.
7.Harju maavanem jättis 03.08.2017 korraldustega nr 857-k kuni 865-k Nissi vallas asuvad maaüksused Turba-Ellamaa raudtee L1, Riisipere-Turba raudtee L1, Turba-Ellamaa raudtee L3, Riisipere-Turba raudtee L6, Riisipere-Turba raudtee L5, Turba-Ellamaa raudtee L2, Riisipere-Turba raudtee L2, Riisipere-Turba raudtee L3 ja Riisipere-Turba raudtee L4 MaaRS § 29 ja § 31 lg 1 p 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse. Riisipere-Turba lõik on kantud kinnistusraamatusse 15.11.2017 (registriosa nr 10018250; katastriüksused 51701:001:0032 kuni 51701:001:0036 ja 51701:001:0039) ja Turba-Ellamaa lõik 09.11.2017 (registriosa nr 9926150; katastriüksused 51701:001:0037; 51701:001:0038 ja 51701:001:0040). Kinnistute omanik on Eesti Vabariik ning riigivara valitseja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
(MKM).
2(12)
3-22-1596
8.OÜ Muldkeha esitas ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg-te 1 ja 2, AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 ning riigivaraseaduse (RVS) § 19 lg 1 alusel MKM-le 14.12.2017 taotluse seada tema kasuks hoonestusõigus kinnistutel nr 10018250 ja nr 9926150 paikneva muldkeha alusele maale ning selle teenindamiseks vajalikule maale.
9.MKM jättis 19.03.2018 otsusega nr 1.1-1/18-045 OÜ Muldkeha taotluse rahuldamata, sest nendel kinnistutel ei asu olemasolevaid ehitisi.
10.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.02.2019 otsusega nr 3-18-779 (jõustus edasi kaebamata 26.03.2019) OÜ Muldkeha kaebuse osaliselt ning kohustas MKM-i lahendama OÜ Muldkeha 14.12.2017 taotlus osas, mis puudutab väidet, et kinnistutel asub OÜ-le Muldkeha kuuluv kergliiklustee. Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et muldkeha eraldiseisvalt ei ole ehitis MaaRS-i tähenduses ja kaebajal puudub õigus nõuda AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 alusel hoonestusõiguse seadmist muldkeha alusele maale. MKM aga ei ole põhjendanud, kas kinnistutel asub tee kui rajatis ning kui asub, siis kelle omandis see on ja millest see koosneb (st kas muldkeha on tee kui rajatise osa). Kinnistutel tee kui rajatise puudumine ei ole ilmselge, sest Läänemaa Tervisetee on kantud ehitisregistrisse ning selle rajamiseks ja kasutamiseks on sõlmitud mitmeid lepinguid (sh on saadud EAS-lt toetust).
11.MKM jättis 27.04.2019 otsusega nr 1.10-13/17-0251/3278 rahuldamata OÜ Muldkeha 14.12.2017 taotluse tema kasuks hoonestusõiguse seadmiseks kinnistutel nr 10018250 ja nr 9926150 asuvale kergteele ja seda teenindavale maale. Kergtee ei ole õiguslikul alusel püstitatud ehitis kui vallasasi MaaRS § 6 lg 3 ning AÕSRS § 13 lg-te 1 ja 5 ja § 14 tähenduses, mis annaks aluse nõuda erikorras hoonestusõiguse seadmist.
12.OÜ Muldkeha esitas Tallinna Halduskohtule 29.05.2019 kaebuse MKM-i 27.04.2019 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks ning juriidilise fakti tuvastamiseks (haldusasi nr 3-19-1018). Tallinna Halduskohtu 09.03.2020 otsusega jäeti OÜ Muldkeha kaebus tuvastamisnõudes läbi vaatamata ning tühistamise ja kohustamise nõuete osas rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2021 otsusega jäeti OÜ Muldkeha apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 09.03.2020 otsus muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu 21.01.2021 määrusega nr 3-19-1018 võeti vastu OÜ Muldkeha avaldus kaebusest loobumiseks ja lõpetati menetlus haldusasjas nr 3-19-1018 ning tühistati Tallinna Halduskohtu 09.03.2020 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2021 otsus nr 3-19-1018.
13.OÜ Muldkeha esitas AS Eesti Raudtee vastu hagiavalduse alusetult saadud 1 221 000 euro koos viivisega väljanõudmiseks (tsiviilasi nr 2-20-1067). Harju Maakohus rahuldas 22.06.2021 otsusega hagi osaliselt, mõistis AS-lt Eesti Raudtee OÜ Muldkeha kasuks välja põhinõude 739 283,52 eurot ja viivise alates 21.01.2020 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 otsusega nr 2- 20-1067 tühistati Harju Maakohtu 22.06.2021 otsus; tehti uus otsus, millega jäeti hagi täies ulatuses rahuldamata ja maakohtumenetlusega seotud kulud OÜ Muldkeha kanda. Ringkonnakohus leidis, et muldkeha sai käsitada 2006. a kehtinud EhS-i redaktsioonis rajatisena; muldkeha rajatisena tuvastamine selles vaidluses ei ole vastuolus AS Eesti Raudtee poolt esile toodud halduskohtumenetlustes tuvastatuga, kus leiti, et OÜ-l Muldkeha ei olnud õigust erastada ostueesõigusega muldkeha alust maatükki ega saada enda kasuks hoonestusõigust kinnistatud riigimaale, kuna muldkeha ei ole raudtee kui tervikliku ehitise oluline osa, et peale pealisehituse lammutamist puudus muldkehal terviklikule rajatisele omane iseseisev funktsioon; haldus(kohtu)vaidlustes lahendati avalik-õiguslikku vaidlust OÜ Muldkeha ja riigi vahel MaaRS-i kohaldamise üle; praeguses asjas lahendatakse eraõiguslike juriidiliste isikute vahelist eraõiguslikku vaidlust, kus on vajalik tuvastada mh OÜ Muldkeha omandiõigus muldkehale, mis ei ole välistatud ka juhul, kui muldkeha ei kasutatud enam raudtee alusehitisena, kuid rajatis kui selline oli siiski säilinud (füüsiliselt looduses olemas); AÕSRS § 13 lg-st 6 tulenevalt võis 3(12)
3-22-1596 rajatis kuni sellealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni osaleda tsiviilkäibes vallasasjana kuni 01.03.2006; muldkeha on maaga püsivalt ühendatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 53 lg 1 ja § 54 lg 1 mõttes, seetõttu alates maatüki kinnistamisest 14.11.2017 muutus see õiguslikult kinnisasja oluliseks osaks ega saanud enam TsÜS § 53 lg 2 kohaselt OÜ-le Muldkeha kuuluda, mistõttu ei ole tõendatud OÜ Muldkeha kummagi nõude üks eeldustest – muldkeha tema omandisse kuulumine uue raudtee ehitamise ajal 2019.
14.OÜ Muldkeha esitas 26.04.2022 MKM-ile taotluse rahalise kahju hüvitamiseks, sest kaebaja hinnangul oli MKM tekitanud talle õigusvastaselt kahju hoonestusõiguse seadmata jätmisega kinnisasjadele registriosaga nr-tega 10018250 ja 9926150 osas või alternatiivselt õiguspärase tegevusega või õigustloova akti andmata jätmisega.
15.MKM jättis 01.07.2022 otsusega nr 1.15-5/2022/3058-4 OÜ Muldkeha 26.04.2022 esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. OÜ Muldkeha kahjunõue on esitatud enam kui aastase hilinemisega (riigivastutuse seadus (RVastS) § 17 lg 3). Maaüksused, millel asuva muldkeha osas OÜ Muldekeha 14.12.2017 hoonestusõigust taotles, jäeti riigi omandisse Harju maavanema 03.08.2017 korraldustega. Korralduste järgi jäeti maatükid riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel kui riigi maareserv. Nagu MKM on ka varasemates menetlustes OÜ-le Muldkeha selgitanud, siis riigi maareservina kinnistati üksnes need maatükid, millel ei asu teisele isikule kuuluvaid ehitisi kui vallasasju AÕSRS ja MaaRS (edaspidi AÕSRS ja MaaRS koos ka: maareformi seadused) tähenduses. OÜ Muldkeha ei ole MKM teada vaidlustanud Harju maavanema 03.08.2017 korraldusi ning on tunnistanud kõigiti nende õiguspärasust. Kuna OÜ Muldkeha leiab, et talle on kahju tekitatud hoonestusõiguste seadmata jätmisega, siis on selge, et OÜ-le Muldkeha sai väidetav kahju tekitav tegu teatavaks hiljemalt 19.03.2018, kui MKM keeldus hoonestusõigust seadmast, sest kinnisasjadel puuduvad ehitised, mille osas AÕSRS § 13 lg 5 ja 15 lg 1 alusel saaks hoonestusõigust seada. Kohtud ei ole kunagi MKM 19.03.2018 otsust tühistanud ja on tunnustanud selle õiguspärasust. Seega oleks OÜ Muldkeha pidanud esitama kahjunõude hiljemalt märtsis 2021. Arvestades, et OÜ Muldkeha on vähemalt 2017. aastast nõustanud kaks advokaati, kelle kutseülesandeks on haldus- ja kohtumenetlustähtaegades järje pidamine ning kliendi nõustamine, ei ole põhjust ka tähtaja ennistamiseks. Aga ka juhul, kui taotlus oleks esitatud tähtaegselt, tuleks kahjunõue kõigil kolmel alternatiivsel õiguslikul alusel (kahju õigusvastane tekitamine, õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju, õiguspärase tegevusega tekitatud kahju) jätta rahuldamata.
16.OÜ Muldkeha esitas 26.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse MKM-i vastu varalise kahju hüvitamise nõudes summas 2 617 123,02 eurot või alternatiivselt kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel. Olukorras, kus kaebajale on õigusvastaselt jäänud andmata hoonestusõigus muldkehale ja/või kergliiklusteele või luba muldkeha kasutuselevõtuks ehitusmaterjalina, on tema omand tasuta sundvõõrandatud. Kaebaja pole seni saanud kohest ja õiglast hüvitist, mistõttu on kaebajal õigus nõuda riigilt kahju hüvitamist. Kaebajale on tekitatud kahju avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega. Juhul kui MKM arvates polnud muldkeha ehitiseks, mis annaks õiguse hoonestusõiguse seadmiseks, tulnuks AÕSRS § 14 lg 3 alusel lubada kaebajal muldkeha võtta kasutusele ja ära vedada ehitusmaterjalina. Alternatiivselt tekitati kaebajale kahju õigustloova akti andmata jätmisega, sest riik ei näinud ette erikorda kaebaja omandiõiguse tagamiseks või selle koheseks ja õiglaseks kompenseerimiseks, või riigi õiguspärase tegevusega, kui jäeti hoonestusõigus seadmata. Omandiõiguse kaotamisega kaasnes kaebajale otsene varaline kahju 2 452 000 eurot, millest 1 829 000 eurot puudutab Riisipere-Ellamaa lõigu muldkeha maksumust ning 623 000 eurot Riisipere-Ellamaa lõigul asunud raudtee sildade/truupide väärtust. Kaebaja on kandnud otsest varalist kahju õigusabikulude näol. Õigusabikulud sisaldavad kuni praeguse kahjunõude esitamiseni peetud õigusvaidlustes kaebajale osaks saanud kulutusi ja on kokku 113 855,5 eurot. 4(12)
3-22-1596 Kaebaja sai kahjust teada 27.04.2019 ning esitas kahjunõude tähtaegselt 26.04.2022. Kaebaja kaotas lõplikult oma omandiõiguse vastustaja 27.04.2019 haldusakti jõustumisega. Kaebaja taotles 14.12.2017 hoonestusõiguse seadmist kahel alusel: vana raudtee aluseks olevale muldkehale kui iseseisvale ehitisele või samal muldkehal asuvale ning samuti kaebajale kuuluvale kergliiklusteele. Vastustaja lahendas 19.03.2018 haldusaktis kaebaja 14.12.2017 taotluse hoonestusõiguse seadmiseks üksnes raudteetammi muldkeha puudutavas osas ning kergliiklustee osas lahendas vastustaja selle 27.04.2019 otsuses. Selle haldusakti mõjul langes kaebaja jaoks ära viimane võimalus, millega seadustada oma omandi kasutamist ning seni kaebaja omandis olnud muldkeha muutus riigimaa oluliseks osaks ja vahetas n-ö omanikku. Alternatiivselt sai kaebaja kahjust teada alles 10.03.2022. AÕSRS § 15 lg-st 1 tuleneb, et riigimaal asuv ehitis ei muutu kunagi riigimaa oluliseks osaks, sõltumata sellest, kas hoonestusõigust taotletakse või mitte. Kuigi praeguseks on Tallinna Ringkonnakohus 10.03.2022 jõustunud kohtuotsusega leidnud, et kaebaja vallasasi ehk muldkeha on muutunud riigimaa oluliseks osaks, võis kaebaja usaldada seaduses sätestatut, mille kohaselt ei muutu ükski vallasasi riigimaa oluliseks osaks ka siis, kui hoonestusõigust ühe aasta jooksul pärast kinnistamist ei nõuta. Kaebaja ei pidanud enne 10.03.2022 Tallinna Ringkonnakohtu otsust mõistma, et tema omand võib olla muutunud riigimaa oluliseks osaks ning et ta on oma omandiõiguse lõplikult kaotanud. Kaebaja taotleb alternatiivselt kaebetähtaja ennistamist. Riik on oma tegevusega kaebajat eksitanud. Kaebaja on aastaid püüdnud seaduse alusel leida viise, kuidas muldkeha omandiõiguse kasutamist seadustada ja seega kahju tekkimist vältida. Kaebaja on taotlenud maa ostueesõigusega erastamist ja hoonestusõiguse seadmist. Samuti pidanud läbirääkimisi Eesti Raudteega ning esitanud kahjuhüvitamise nõude Eesti Raudtee vastu. Vastustaja, halduskohus ning Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium on olnud erineval seisukohal, kas muldkeha on ehitis. Vastustaja suunas kaebajat avalikult, aga ka e-kirja teel peetud otsesuhtluses nüüdse hoonestusõiguse omanikuga hüvitise teemal läbirääkimisi pidama. Kaebajat ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse. Seega ei saanud ega pidanudki kaebaja aru saama, et on omandiõiguse juba varem kaotanud ning et tähtaeg hüvitamiskaebuse esitamiseks juba kulgeb. Lisaks tuleneb AÕSRS § 15 lg 1 sõnastusest otseselt, et reformimata riigimaa kinnistamisel riigi omandisse ei muutu kolmanda isiku vallasasi kunagi riigimaa oluliseks osaks. Kaebaja võis seda regulatsiooni usaldada ning uskuda, et ta ei ole omandiõigust kaotanud. Samad argumendid on asjakohased ka kaebetähtaja ennistamisel õigustloova akti andmata jätmise aga ka õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise kontekstis.
17.Tallinna Halduskohus võttis 05.09.2022 määrusega OÜ Muldkeha kaebuse menetlusse.
18.MKM esitas 17.10.2022 vastuse kaebusele, milles taotles muu hulga kaebuse läbi vaatamata jätmist, sest see on esitatud tähtaja rikkumisega ning tähtaja ennistamiseks alus puudub.
19.Tallinna Halduskohus tõlgendas 30.12.2022 kohtunõudes vastustaja taotlust menetluse lõpetamise taotlusena kaebetähtaja ületamise tõttu ja andis kaebajale tähtaja selle kohta seisukoha esitamiseks.
20.OÜ Muldkeha palus 01.02.2023 vastuses jätta vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Vastustaja ei ole aru saanud, milles seisneb kaebajale tekitatud kahju (omandi täielik ja hüvituseta kaotus). Kohus on juba oma 05.09.2022 määruses viidanud, et küsimus, kas kaebus on esitatud 3-aastase tähtaja jooksul, kuulub lahendamisele asja sisulise läbivaatamise käigus. Kaebuse tähtaegsuse hindamisel on oluline tähelepanu pöörata, et esitatud alternatiivsete nõuete käsitluste (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2, § 14 ja § 16) aegumistähtaeg võib, aga ei pruugi olla sama. Seega, kui ka kohus peaks mõne nõude õigusliku käsitluse puhul leidma, et kaebetähtaega on ületatud ning puudub alus kaebetähtaja ennistamiseks, ei tähenda 5(12)
3-22-1596 see automaatselt kõikide kaebaja nõuete käsitluste puhul tähtaja ületamist. Kaebus on tähtaegne, tuginedes MKM-i 27.04.2019 otsusele, sest siis tegi MKM otsuse, millega keeldus lõplikult kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmisest. Kaebus on tähtaegne ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 kohtuotsusele tuginedes. Selles leiti, et kaebajale kuulunud muldkeha on saanud oluliseks osaks riigimaast ning seega on kaebaja omandiõiguse muldkehale kaotanud. Seega sai kaebaja tervikuna alles 10.03.2022 teada, et kehtivat seadust (AÕSRS § 15 lg 1 teine lause) ei saa mõista nii, nagu seaduse tekst otsesõnu sedastab, vaid seda erandit polnudki võimalik rakendada.
21.Tallinna Halduskohus jättis 28.03.2023 määrusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles taotletakse kahju hüvitamist seoses kohtumenetluses kantud kuludega summas 96 437,50 eurot (resolutsiooni p 1), ning luges, et muus osas (kahju hüvitamise nõudes summas 2 520 685,52 eurot) on kaebus esitatud tähtaja rikkumisega (resolutsiooni p 2), jättis tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 4). Halduskohus määras tagastada kaebusele tasutud riigilõivu 1050 eurot pärast määruse resolutsiooni p-de 1–4 jõustumist (resolutsiooni p 5) ja jättis muus osas menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (resolutsiooni p 6). Kohtumenetluse kulude hüvitamise nõude lahendamine hüvitamiskaebuse alusel ei tule kõne alla teistsuguse menetluskorra tõttu (HKMS § 4 lg 1; K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013. Kommentaar paragrahvile 5, p C.IV.2, lk 58). Kaebuse kohaselt on kohtumenetluse kuludeks 68 495 eurot (tsiviilasi nr 2-20-1067) + 3560,5 eurot (kassatsioonkaebuse koostamine ja esitamine tsiviilasjas nr 2-20-1067) + 16 372,5 eurot (haldusasi nr 3-19-1018) + 8009,5 eurot (haldusasi nr 3-18-779), seega kokku 96 437,5 eurot. Kuna kohtumenetluses kantud menetluskulude väljamõistmise taotlemiseks on ette nähtud erikord (HKMS §-d 108–109), ei saa hüvitamiskaebusega taotleda halduskohtult õigusabikulude hüvitamist ja kaebus 96 437,50 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 1 alusel. Esmalt tuleb kontrollida, kas praegu kohaldub kahju hüvitamise nõude esitamisele HKMS § 47 lg 2 või HKMS § 46 lg 4. Kui kaebajal on kohtueelne menetlus sisuliselt läbimata, kuulub kohaldamisele HKMS § 46 lg 4. Kohtueelne menetlus on läbimata juhul, kui vastustaja on jätnud õiguspäraselt kahju hüvitamise taotluse rahuldamata kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kaebaja ei ole kohtueelset menetlust läbinud, sest MKM leidis õigesti, et kahju hüvitamise taotlus oli esitatud tähtaja rikkumisega ning selle sisuliseks läbivaatamiseks puudus alus. Kaebaja ei kaotanud omandiõigust vaidlusalusele muldkehale MKM-i 19.03.2018 ja 27.04.2019 otsuste tagajärjel, mistõttu ei saanud need ka olla haldusaktideks, millega kaebajale kahju tekitati. Kaebaja kaotas omandiõiguse viidatud kinnistutel asuvale muldkehale 2017. a novembris, mil muldkeha alune maa jäeti riigi omandisse ja kanti kinnistusraamatusse. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 10.03.2022 otsuses nr 2-20-1067 leidnud, et kuna muldkeha on maaga püsivalt ühendatud TsÜS § 53 lg 1 ja § 54 lg mõttes, siis alates maatüki kinnistamisest 14.11.2017 muutus see õiguslikult kinnisasja oluliseks osaks ega saanud enam kuuluda OÜ-le Muldkeha. Seetõttu ei olnud tõendatud OÜ Muldkeha kummagi nõude üks eeldustest, s.t muldkeha tema omandisse kuulumine uue raudtee ehitamise ajal 2019. a-l. Kaebuse p-s 19 kohaselt tegi kaebaja Eesti Raudteele kogu Riisipere-Haapsalu raudtee muldkeha müügipakkumise. Sellest nähtub, et ka kaebaja pidi mõistma, et muldkeha riigi omandisse jätmisega 2017. a-l kaasnes kaebajale omandiõiguse kaotus. Seega hakkas 3-aastane kahju hüvitamise taotluse või kaebuse esitamise tähtaeg kulgema hiljemalt 14.12.2017, mil kaebaja esitas hoonestusõiguse seadmise taotluse, ja see möödus 14.12.2020. Kaebaja esitas MKM-le kahju hüvitamise taotluse 26.04.2022, seega tähtaja rikkumisega. Aga ka juhul, kui eeldada kaebaja väite õigsust, et kahju on tekitatud hoonestusõiguse seadmisest keeldumise otsusega, 6(12)
3-22-1596 on kahju hüvitamise nõue esitatud vastustajale tähtaja rikkumisega. Kaebaja taotluse seada hoonestusõigus kaebaja kasuks kõnesolevatel kinnistutel asuva muldkeha alusele ja seda teenindavale maale lahendas MKM 19.03.2018 otsusega nr 1.1- 1/18-045. Seega oleks tulnud kahju hüvitamise taotlus esitada vastustajale hiljemalt 19.03.2021. Järelikult leidis vastustaja õigesti, et kahju hüvitamise taotlus on esitatud tähtaja rikkumisega, mistõttu ei ole kaebaja seoses muldkeha omandiõiguse kaotamisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõudes kohtueelset menetlust läbinud. See tähendab, et kaebetähtaja kontrollimisel kuulub kohaldamisele HKMS § 46 lg 4. Kuna hüvitamiskaebuse tähtaeg möödus 14.12.2020, kaebus on aga esitatud 26.07.2022, on see esitatud tähtaja rikkumisega. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist ka seoses kõnesolevatel kinnistutel asuva kergtee omandiõiguse kaotusega. Nimetatud kergtee on rajatud muldkehale, mistõttu on ka kergtee alune maa sama, mis muldkeha alune maa, st rajatud kinnistutele nr 10018250 ja 9926150. Seega kaotas kaebaja omandiõiguse ka kergteele (ka juhul, kui eeldada kaebaja omandiõigust sellele) ajal, mil selle alune maa jäeti riigi omandisse ning kanti kinnistusraamatusse, s.t novembris 2017. Juba enne hoonestusõiguse seadmise taotluse lahendamist on jõustunud kohtuotsuses (Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2008 otsuse nr 3-07-439, p 12) tõdetud, et kergliiklustee puhul ei ole tegemist vallasasjaga maareformi tähenduses. Tallinna Halduskohus on 22.02.2019 otsuses nr 3-18-779 selgitanud, et AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 ei saa omada tähendust väljaspool maareformi. MKM-i 27.04.2019 otsuse punktidest 3.20 ja 3.24 tulenevalt keelduti hoonestusõiguse seadmisest kergliiklusteele, sest vaidlusalune jalgrattatee ei ole ehitis kui vallasasi, mille alusele maale saaks üldse hoonestusõigust seada. Seega ei kaasnenud kaebajale pöördumatut kahju hoonestusõiguse seadmata jätmise otsusega, vaid maa riigi omandisse jätmisega ja kinnistusraamatusse kandmisega. Seega on kaebus kokkuvõttes esitatud tähtaja rikkumisega. Kuna õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamise nõudes (RVastS § 16) ning õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes (RVastS § 14) on kaebetähtaeg sätestatud samamoodi kui õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudes (RVastS § 17 lg 3), on ka alternatiivsed kahju hüvitamise nõuded esitatud tähtaja rikkumisega. Kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. Küsimus sellest, kuidas on kohtumenetluses sisustatud MaaRS § 6 lg-t 31, AÕSRS § 13 lg-t 5 ja § 15 lg-t 1, sh muldkeha kui rajatist, ei saanud takistada kaebuse esitamist tähtaegselt. Kaebaja pidi juba enne hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamist olema teadlik maa riigi omandisse jätmisest, kuivõrd esitas 19.09.2017 AS-le Eesti Raudtee pakkumise omandiõiguse hüvitamiseks. Kahju hüvitamise tähtaega ei saa siduda sellega, millal ilmneb teises kohtumenetluses kahju tekitamise õigusvastasus. Seejuures ei ole kaebaja halduskohtus vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise haldusakte. Samuti ei ole halduskohtumenetluses tuvastatud MKM-i 27.04.2019 otsuse õigusvastasust ega ka maa riigi omandisse jätmise otsuse õigusvastasust. Asjaolu, et kohtumenetluses on kaebaja väitel asutud erinevatele seisukohtadele küsimuses, kas muldkeha on rajatis, ei ole mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Lääne Elus 01.06.2017 ja Postimehes 19.05.2017 avaldatud artiklid ei ole õiguslikult siduvad lubadused. Kaebajale pole antud õiguslikult siduvat lubadust hüvitada muldkeha koos raudtee sildade ja truupidega või omandada need riigi poolt. MKM on kirjavahetuses suunanud kaebajat vajadusel oma õigusi ka kohtus kaitsma. Ühtlasi on viidatud artiklid ilmunud ja kirjavahetus MKM-ga toimunud enne seda, kui kaebaja kaotas omandiõiguse kõnesolevale muldkehale. Mitte igasugune soov lahendada vaidlust kohtuväliselt ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel. Haldusorganid ei ole pärast 14.12.2017 andnud kaebajale lubadusi hoonestusõiguse seadmiseks või muldkeha omandamiseks riigi poolt. Ei esine ka muid erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. Kuna puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks,
7(12)
3-22-1596 tuleb haldusasja menetlus lõpetada osas, milles taotletakse kahju hüvitamist summas 2 520 685,52 eurot (HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2). Kaebuselt tasutud riigilõiv tuleb tagastada selle esitajale (HKMS § 104 lg 5 p-d 3 ja 4). Muud menetluskulud jäävad kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 4). Vastustaja ei ole menetluskulude taotlust esitanud ning ilmselt ei ole vastustajal ka menetluskulusid tekkinud, kuivõrd vastustajat esindab tema koosseisuline töötaja. Seega jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
22.OÜ Muldkeha palub määruskaebuses tühistada halduskohtu 28.03.2023 määruse resolutsiooni p-d 1–4 ja 6 ning saata haldusasi kaebuse sisulise läbivaatamise jätkamiseks tagasi halduskohtule. Kaebaja palub jätta määruskaebusmenetluse kulud vastustaja kanda. Halduskohus on vaidlustatud määruses jõudnud ilmselgelt ebaõigele järeldusele, et kohtueelne menetlus on sisuliselt läbimata. Riigivastutuse nõuete puhul haldusorgani otsuse õiguspärasust kahjunõude läbivaatamise käigus ei kontrollita. Riigikohtu praktikast tulenevalt omab kaebetähtaja kontrollimisel tähtsust üksnes see, kas nõue oli haldusorganile esitamise ajal kehtiv. Kaebaja nõue oli MKMile esitamise ajal RVastS § 17 lg 3 alusel kehtiv, MKM jättis selle 01.07.2022 rahuldamata ja seega on kohtueelne menetlus kaebajal läbitud ning kaebus on kohtule esitatud RVastS § 18 lg-st 2 tuleneva tähtaja jooksul. Halduskohtul tulnuks kaebaja nõude kehtivust hinnata sisulise menetluse käigus, kuna kaebaja nõude kehtivus sõltub kaebaja nõude asjakohasest kvalifitseerimisest ja tegemist on asjaoludelt ja õigussuhetelt keeruka kahjunõudega. Kohus on üllatuslikult asunud kaebetähtaja ning võimalikku ennistamise küsimust lahendama enne asja sisulist arutelu. Halduskohus on asunud kaebaja asemel kaebaja nõudeid määratlema ja jätnud tähelepanuta, et erinevate kahju tekkimise aluste puhul võib kahjunõude esitamise tähtaeg hakata kulgema erinevatel aegadel. Kaebaja taotles kahju hüvitamist seoses: 1) muldkeha ja sildade omandiõiguse kaotusega; 2) hoonestusõiguse seadmata jätmisega; 3) keeldumisega viia kaebajal oma vara ära ehitusmaterjalina (paekivi killustiku ja täitematerjalina, mille koostiseks on liiv). Isegi kui kaebaja kaotas õiguse omandile 15.11.2017, ei kaotanud ta samal ajal seaduses sätestatud erikorra toimel õigust omandi kasutusõiguse taotlemisele (hoonestusõiguse seadmisele) või vara äravedamisele. Kohtu loogika kohaselt tulnuks kaebajal esitada taotlus hoonestusõiguse seadmiseks ja/või muldkeha ehitusmaterjalina äravedamiseks enne maa riigi omandisse jätmist ehk enne AÕSRS § 15 lg-s 1 ja 14 lg-s 3 sätestatud tähtaega. Mitte ükski õigusnorm ei võimalda sellist käsitlust. Hoonestusõigust sai kaebaja taotlema hakata pärast maa riigi omandisse jäetud (AÕSRS § 15 lg 1). Kaebaja sai muldkeha ära viia ühe aasta jooksul maa riigi omandisse jätmisest (AÕSRS § 14 lg 3). Hoonestusõiguse taotlus lahendati lõplikult 27.04.2019. Kuna kaebaja esitas kahjunõude MKM-le 26.04.2022, on nõue RVastS § 17 lg 3 mõttes esitatud tähtaegselt. Isegi juhul, kui halduskohtu käsitus AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 osas on õige, tulnuks seda teha asja sisulisel läbivaatamisel. Kui ringkonnakohtu arvates võis halduskohus kaebetähtaja lugeda ületatuks, taotleb kaebaja määruskaebuse lahendamist kohtuistungil. Halduskohtu järeldus kaebetähtaja kulgemise kohta on ühtlasi vastuoluline. Kui kaebajal puudus võimalus maa ostueesõigusega erastamiseks, siis puuduks tal ju võimalus takistada maa riigi omandisse jätmist. Nii ei oma maa riigi omandisse jätmise vaidlustamine kaebaja nõude tähtaegsuse kontrollimisel mingit tähtsust. Olukord, kus kaebaja on riigi möödalaskmiste tulemusena jäetud omandist ja selle kasutusõigusest ilma, peab kaebajal olema õigus nõuda riigilt tekitatud kahju hüvitamist. Sellise 8(12)
3-22-1596 kahjunõude kaebetähtaeg ei saa kulgema hakata enne, kui on kadunud viimane materiaalõiguslikult tagatud nõudeõigus omandi kasutusõiguse seadustamiseks. Kui pidada kaebust tõesti kaebetähtaega ületavalt esitatuks, siis esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Halduskohus hindas ennistamise aluseks olevaid asjaolusid ühekülgselt. Halduskohus ignoreeris asjaolu, et MKMi ametnik AT, kes oli ühtlasi Eesti Raudtee nõukogu liige, andis kaebajale suunised pöörduda muldkeha hüvitamisega seoses läbirääkimisteks riigi volitatud esindaja ehk Eesti Raudtee poole. Lisaks selgitasid kaks ministrit riigi esindajana mitmel korral avalikult, et kaebajale tuleb tema omand hüvitada. Kaebaja mitte üksnes ei pidanud läbirääkimisi Eesti Raudteega, vaid nõudis ka hüvitist kohtu kaudu, mille maakohus esimeses astmes ka rahuldas. Kaebaja ei ole kordagi olnud tegevusetu, et oma õigused 2,4 miljoni euro väärtuses ehitusmaterjali (muldkeha kujul) suhtes maksma panna. Riik on ise olnud eksimuses ning on kaebajat läbivalt eksitanud õiguste olemasolu osas. Halduskohus jättis õigusabikulude nõude osas kaebuse läbi vaatamata ennatlikult ning sisuliselt kaebaja nõudeid kvalifitseerimata. Halduskohtu määrus on selles osas ka nõuetekohaselt põhjendamata. RVastS ei välista kaebaja hüvitamiskaebuse esitamist selliste varem kantud õigusabikulude osas, mida kohus ei ole kaebaja kasuks varem välja mõistnud, kuid mis riigile kogumis etteheidetava õigusvastase või õiguspärase haldustegevuse tulemusena osutub täiendavalt kaebaja varaliseks kahjuks. Kui vastustaja oleks õigesti seadnud kaebaja kasuks hoonestusõiguse, kehtestanud eraldiseisva regulatsiooni selliste vallasasjade omandiõiguse kaotusest tekkinud kahju hüvitamiseks või kohe hüvitanud riigi õiguspärase tegevuse tulemusena tekkinud otsese varalise kahju, ei oleks kaebajal 96 204,5 euro suuruseid õigusabikulusid üldse tekkinudki. Halduskohtu määrus on kaebuse läbi vaatamata jätmise osas ka üllatuslik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
24.OÜ Muldkeha on esitanud määruskaebuse lisadena ERR-i veebilehel 23.05.2017 avaldatud artikli „Omanik on valmis nii Haapsalu raudteetammi müümiseks kui ka koostööks“ ja Eesti Raudtee nõukogu liikmete nimekirja. Ringkonnakohus võtab nimetatud tõendid asja materjalide juurde, sest need on määruskaebuse lahendamisel asjassepuutuvad.
25.Kaebaja taotlus kohtuistungi korraldamiseks jääb rahuldamata, sest ringkonnakohtu hinnangul ei ole istungi korraldamine vajalik (HKMS § 210 lg 4). Kaebaja on esitanud kirjalikult oma seisukoha küsimuses, kuidas tuleb AÕSRS § 13-lg-t 5 ja § 15 lg-t 1 mõista, ja ringkonnakohus on nendega tutvunud. Määruskaebuse väited kohtuistungi korraldamise vajalikkuse osas ei võimalda järeldada täiesti teise ja sisult uue analüüsi esitamist kohtuistungil. Kaebetähtaja üle otsustamine on menetluslik küsimus, mitte nõude sisuline lahendamine, milleks kaebajal on õigus nõuda kohtuistungi pidamist.
26.Halduskohus võis kaebetähtaega kontrollida ka enne asja sisulist läbivaatamist. Samuti ei välista kaebetähtaja ületamise tõttu menetluse lõpetamist see, et halduskohus oli asja varasema määrusega menetlusse võtnud. Kohus kontrollib kaebuse tähtaegsust eelmenetluses ja praeguse asja menetlemine ei olnud jõudnud eelmenetlusest kaugemale (vt HKMS § 124 lg 1 ja HKMS § 122 lg 1). Halduskohus otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas temale laekunud kaebuse tähtaegsust tuleb kontrollida asja sisulisel läbivaatamisel või saab tähtaja küsimuse lahendada juba ettevalmistavas menetluses. Ilmselgeid kaalumisvigu praegusel juhul ei nähtu. Kaebaja 9(12)
3-22-1596 viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb keeruka õigusliku vaidluse korral eelistada seda, et kaebus vaadatakse sisuliselt läbi, ei ole praeguses asjas asjakohane. Kaebaja viidatud lahend puudutas kaebeõiguse küsimust. Asjaolu, et kohus ei jaga kaebaja seisukohta ja otsustab teise lähenemise kasuks, ei tähenda kaebaja suhtes ka üllatusliku otsuse tegemist. Halduskohus võimaldas kaebajal esitada vastuse vastustaja menetluse lõpetamise taotlusele.
27.Riigikohus on selgitanud, et riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub RVastS ning sellest kui eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise tähtaeg ning seetõttu ei kohaldu kohtule kaebuse esitamisel HKMS § 47 lg‐tes 2 ja 3 sätestatud tähtajad (Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 11). Seega on halduskohus ekslikult asunud kontrollima seda, kas praeguses asjas kuulub kohaldamisele HKMS § 47 lg 2 või § 46 lg 4. Ühtlasi on õige kaebaja märkus, et siinsel juhul ei oma kaebetähtaja kontrollimisel iseenesest tähendust see, kas kohtueelne menetlus oli sisuliselt läbitud või mitte, vaid oluline on üksnes asjaolu, kas kahju hüvitamise nõue oli juba haldusorganile esitamise ajal tähtaegne, s.t esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides. Kui kolmeaastane nõude esitamise tähtaeg oli möödas nii vastustaja kui ka kohtu poole pöördumise ajaks, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades (Riigikohtu 30.08.2017 määrus nr 3-16-519, p 13). Eelnevat ei saa siiski pidada halduskohtu oluliseks eksimuseks, sest kokkuvõttes on halduskohus oma määruses nõuetekohaselt kontrollinud, kas kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse MKM-le RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastase tähtaja jooksul.
28.Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaebaja nimetatud kinnistud, millel asus muldkeha ja raudteesillad, jättis Harju maavanem 03.08.2017 korraldustega riigi omandisse ja nende korralduste alusel tehti kanded kinnistusraamatusse novembris 2017. Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et kuivõrd muldkeha, sh sillad on maaga püsivalt ühendatud, siis alates maatüki kinnistamisest novembris 2017 muutus muldkeha kinnisasja oluliseks osaks ega saanud pärast seda kuuluda kaebajale (TsÜS § 53 lg 1 ja lg 2 ning § 54 lg 1; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2022 otsus asjas nr 2-20-1067). Maa riigi omandisse jätmise korralduste alusel kannete tegemise tulemusena jäi kaebaja ilma nõutavatest asjadest (s.o ehitusliivast ja killustikust).
29.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kaebetähtaega tuleks lugema hakata hetkest, kui MKM keeldus kaebaja kasuks lõplikult hoonestusõigust seadmast. Praegusel juhul ei tulnud kaebajale AÕSRS § 13 lg-st 5 ja § 15 lg-st 1 nõudeõigust riigi vastu hoonestusõiguse seadmiseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2023 määrus nr 3-23-154, p 32 jj). AÕSRS § 13 lg 5 ja § 15 lg 1 reguleerivad asjaõigusseaduse rakendamist üksnes maareformi tingimustes ning tegemist on alternatiiviga juhuks, kui MaaRS tähenduses ehitise omanik ei soovi või tal ei ole õigust (nt omandamispiirangute tõttu või kui ehitise omanik jätab erastamiseks vajalikud toimingud õigeaegselt tegemata) ehitise juurde maad erastada (vt ka MaaRS § 351). Selle alternatiivi suhtes kehtivad samad üldised nõuded, mis kohalduvad ehitise juurde maa erastamisele. Muu hulgas tuleb ehitise mõistet sisustada MaaRS § 6 lg-te 3 ja 31 alusel (vt ka Vabariigi Valitsuse 05.06.2014 määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ § 1 lg 3). Pärast seda, kui OÜ Haapsalu Raudtee lammutas raudtee pealisehitise 2005. a lõpuks (st säilis üksnes iseseisva funktsioonita muldkeha), lakkas olemast ka raudtee kui 12.12.1997 erastatud vallasasjana käsitatav ehitis (s.o aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi – EhS v.r § 2 lg 1 ja MaaRS § 6 lg 3). MaaRS § 6 lg 31 teise lause kohaselt ei käsitata ehitistena mh kasutusest väljalangenud ehitisi. Sellised ehitised tuli omanikul hiljemalt kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks korda teha või kõrvaldada. Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised tuli sätte varasema redaktsiooni järgi sundvõõrandada ning alates 14.07.2017 kehtiva MaaRS § 6 lg 31 redaktsiooni kohaselt muutusid need maareformi käigus maatüki oluliseks osaks (vt Riigikohtu 13.12.2018 otsus nr 3-15-2561, p-d 12–13). MaaRS ei võimaldanud 10(12)
3-22-1596 ostueesõigusega erastada maad lagunenud või kasutusest välja langenud ehitise juurde ja ehitise kordategemine MaaRS § 6 lg 31 (kuni 13.07.2017 kehtinud redaktsioonis) tähenduses ei hõlmanud võimalust täielikult lagunenud või lammutatud ehitis uuesti üles ehitada (vt Riigikohtu 26.06.2018 otsus nr 3-16-579, p-d 11 ja 15). Maareformi käigus ei olnud kasutusest väljalangenud ehitist lisaks võimalik võtta taaskasutusse ka selle kasutusotstarbe muutmisega (vt Riigikohtu 15.12.2004 otsus nr 3-3-1-57-04, p 14). Kaebaja ei taastanud raudteed. Muldkehale rajati aastatel 2006–2007 kergliiklustee. Kuna raudtee pealisehitise likvideerimisel säilinud raudteetamm (muldkeha) ei olnud käsitatav iseseisva ehitisena (sh mitte kergliiklusteena), siis ei saanud see olla ka iseseisva õiguskäibe objektiks. Seega ei saa kaebajal ühelgi juhul olla õigust nõuda selle rajatise juurde hoonestusõiguse seadmist. Sellest tulenevalt ei saa ka MKM-i otsustega hoonestusõiguse seadmata jätmisest olla kaebajale tekkinud varalist kahju omandikaotuse teel. Halduskohus on seega õigesti märkinud, et kaebaja nimetatud kahju tekkis hiljemalt siis, kui riik jättis vaidlusalused maad riigi omandisse ning selle kohta tehti viimane kanne kinnistusraamatusse.
30.Maa riigi omandisse jätmise kõrval puudub eraldi avaliku võimu kandja sellekohane tegevus, millega oleks kaebajale keeldutud andmast võimalust viia kaebaja nimetatud koguses liiva ja killustikku riigimaalt minema.
31.Kaebus pole esitatud tähtaegselt ka selles osas, mille kohaselt ei näinud riik ette erikorda kaebaja olukorra tarvis kaebaja omandiõiguse tagamiseks või koheseks ja õiglaseks kompensatsiooni maksmiseks (RVastS § 14). RVastS § 14 lg 1 kohaldamiseks on nõutav, et kahju on tekitatud vahetult õigustloova akti või selle andmata jätmisega, mitte õigustloova akti alusel antud haldusakti või sooritatud toiminguga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18.06.2020 otsus asjas nr 3-16-1903, p-d 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika). Praegusel juhul on vaidlusalune maa jäetud riigi omandisse maavanema korraldustega. Asjaolust, et kaebaja kaotas omandiõiguse vaidlusalusele muldkehale, pidi kaebaja saama aru hiljemalt siis, kui maavanema korralduste alusel viimane kandeavaldus kinnistusraamatusse tehti, s.o 15.11.2017.
32.Samuti pole kaebust esitatud tähtaegselt osas, milles kaebaja arvates on talle kahju tekitatud riigi õiguspärase tegevusega seeläbi, et riik keeldus hoonestusõiguse seadmisest (RVastS § 16). Hoonestusõiguse seadmata jätmisega pole kaebajale tekitatud sellist varalist kahju, mida ta väidab (vt käesoleva määruse p 29 jj). Kaebaja kaotas õiguse muldkehale korraldustega, millega maa jäeti riigi omandisse ja seejärel tehti kanded kinnistusraamatusse.
33.Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et kaebajale ei kaasnenud pöördumatut kahju hoonestusõiguse seadmata jätmise otsusega, vaid maa riigi omandisse jätmisega ja kinnistusraamatusse kandmisega. Samuti leidis halduskohus õigesti, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastane tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 14.12.2017. Kaebaja esitas siis MKM-le hoonestusõiguse seadmise taotluse, mistõttu pidi ta hiljemalt selleks hetkeks mõistma, et ta on jäänud maast ja seal asuvast inimtekkelisest pinnavormist, mis sisaldas kaebaja nimetatud koguses liiva ja killustiku, ilma. Seega möödus 3-aastane kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg 14.12.2020. Kaebaja esitas MKM-le kahju hüvitamise taotluse 26.04.2022, seega tähtaja rikkumisega. Nagu eespool selgitatud, ei kohaldu sel juhul kaebetähtajale RVasts § 18 lg-s 2 sätestatud 30-päevane tähtaeg, vaid üksnes RVastS § 17 lg 3 (vt Riigikohtu 30.08.2017 määrus nr 3-16-519, p 13). Järelikult leidis halduskohus kokkuvõttes õigesti, et kaebaja on ka kohtusse kahju hüvitamise kaebuse esitanud tähtaega ületades.
34.Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus õiguspäraselt kaebuse esitamise tähtaja mõjuva põhjuse puudumise tõttu ennistamata. Halduskohus on õigesti leidnud, et küsimus sellest, kuidas tuleb tõlgendada MaaRS § 6 lg-t 31 ning AÕSRS § 13 lg-t 5 ja § 15 lg-t 1, ei takistanud kaebajal hüvitamiskaebusega pärast 15.11.2017 ja enne 14.12.2020 kohtusse pöördumast. Kaebajale pidi olema hiljemalt 14.12.2017 ehk hoonestusõiguse seadmise taotluse 11(12)
3-22-1596 esitamisel teada, et demonteeritud raudtee aluseks olev muldkeha on muutunud kinnisasja oluliseks osaks ja ta kaotas võimaluse killustikku ja liiva kasutada, sh käsutada. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust ning seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega (Riigikohtu 30.08.2017 määrus asjas nr 3-16-519, p 13). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale pole antud õiguslikku lubadust muldkeha hüvitamiseks. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu neid seisukohti (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Ministri võimalikud avalikud väljaütlemised meedias ei takistanud kaebajal pöörduda tähtaegselt kohtusse. Ministri seisukohad ei puudutanud kaebetähtaja kulgemist. Tähtaegne kaebuse esitamine ei oleks kuidagimoodi takistanud nt kohtuvälise või kohtuliku kompromissi otsimist. Riigi tegevus vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmisel ja eraõiguse asjakohased normid (eeskätt TsÜS § 53 lg 1 ja § 54 lg 1) pidid kaebajale looma ettekujutuse sellest, et pärast maa kinnistusraamatusse kandmist ei ole tal enam õigust maaga püsivalt ühendatud muldkehale. Sellises olukorras kaebajale täiendavate selgituste andmata jätmine ei saa olla mõjuvaks põhjuseks ennistada kaebetähtaeg. Asjaolu, et kaebaja on otsinud erinevaid õiguslikke konstruktsioone oma nõude maksma panemiseks, ei peatanud kaebetähtaja kulgema hakkamist. Tegemist oli kaebaja võetud teadliku riskiga. Vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmisest ja sellekohaste kannete tegemisest pidi kaebajale olema piisavalt selge, et ta kaotab õiguse vaidlusalusel maal asunud muldkehale.
35.Halduskohus jättis õiguspäraselt kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata osas, millega kaebaja nõuab teistes haldusasjades ja tsiviilasjades kantud õigusabikulude eest hüvitist. Asjakohane on halduskohtu osutus, et kohtumenetluses kantud menetluskulude väljamõistmise taotlemiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord. Haldusja tsiviilkohtumenetluses kantud menetluskulude jaotamine ja väljamõistmine on ammendavalt reguleeritud vastavalt HKMS-i 11. ptk-s ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku 18. ptk-s. Menetluskulude hüvitamisele kehtestatud erikorra tõttu ei saa nende hüvitamist nõuda kahju hüvitamise korras RVastS alusel. Halduskohtu määrust ei muuda õigusvastaseks üksnes põhjenduste nappus ega asjaolu, et halduskohus ei võimaldanud kaebajal selle osas täiendavalt oma seisukohta väljendada. Kaebaja on saanud viimast teha määruskaebemenetluses.
36.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 28.03.2023 määrus muutmata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg-d 1 ja 4). (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.