Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. mai 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2164
Haldusasi
X, Y ja C kaebus Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 punkti 1, punkti 5 alapunktide 2–4 ja punktide 14 ning 16 õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31. mai 2022. a otsus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebajad – X, Y ja C, esindaja vandeadvokaat Janek Valdma Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi
Menetluse alus ringkonnakohtus
X, Y ja C apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusosaliste toimikusse.
apellatsioonimenetluses
esitatud
tõendid
haldusasja
2.Jätta X, Y ja C apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31. mai 2022. a otsus haldusasjas nr 3-21-2164 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. juunil 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-21-2164 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldusega nr 212 ,,Karantiini kehtestamine COVID-19 haiguse diagnoosiga ja positiivse testi tulemusega isikutele ja nende isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ (korraldus nr 212) kehtestati COVID-19 haigetele ja nende lähikontaktsetele keeld lahkuda kindla aja jooksul oma elukohast või püsivast viibimiskohast (karantiinikohustus). Korralduses on sätestatud rida erandeid. Muu hulgas tuleneb korralduse nr 212 p-st 5, et karantiinikohustust ei kohaldata lähikontaktse suhtes, kes on COVID-19 haiguse eelneva 180 päeva jooksul tõendatult läbi põdenud, COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või kes loetakse selle korralduse kohaselt vaktsineerituga võrdsustatud isikuks.
2.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305; 15.09.2021 redaktsioonis) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks hulk erinevaid meetmeid ja piiranguid. Korralduse p-de 10 ja 14 koosmõjust tulenevalt on välistatud mõningates tegevustes osalemine isikutele, kes ei ole COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või eelneva 180 päeva jooksul seda haigust tõendatult läbi põdenud või selle korralduse tähenduses vaktsineeritutega võrdsustatud või muu selles korralduses sätestatud erandi kohaldamisalasse kuuluvad isikud. Muu hulgas seati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks piirangud, et isik, kes on ületanud riigipiiri Eestisse sisenemise eesmärgil, peab Eestisse saabumisest 10 kalendripäeva jooksul viibima oma elukohas või püsivas viibimiskohas (korralduse p 1). Korralduse p-i 5 kohaselt ei kohaldata korralduses nimetatud 10-kalendripäevast elukohas või püsivas viibimiskohas viibimise kohustust ja COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testimise nõudeid ei kohaldata, kui isik on läbi põdenud COVID-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva (p 2); on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta (p 3); on COVID-19 haiguse läbipõdemise järel saanud ühe doosi vaktsiini, saavutanud vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning viimasest vaktsiinidoosist ei ole möödunud rohkem kui üks aasta või ta on pärast esimese vaktsiinidoosi saamist haigestunud COVID-19 haigusesse, on COVID-19 haiguse läbi põdenud ning diagnoosi kinnitava SARS-CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui üks aasta (edaspidi vaktsineeritud isikuga võrdsustatud isik). Juhul, kui isik haigestub COVID-19 haigusesse kahe nädala jooksul pärast esimese vaktsiinidoosi saamist, kohaldatakse tema suhtes läbipõdenute kohta alapunktis 2 sätestatut (p 4). Korralduse nr 305 p-s 10 kehtestati täiendavad piirangud ja meetmed kontrollitud tegevuste korraldamisele avalikes sise- ja välisruumides (vt p 10 alapunktid 1–7). Korralduse p 13 kohaselt võib tegevuse eest vastutav isik punktis 10 nimetatud tegevusi läbi viia sisetingimustes mitte rohkem kui 6000 isiku ja välistingimustes mitte rohkem kui 12 000 isiku osalemisel ühe kalendripäeva kohta. Tegevus on lubatud, kui on tagatud teiste asjakohaste punktis 10 ning 2(11)
3-21-2164 tegevuse eest vastutava isiku või tegevuses osaleva isiku punktides 14–17 sätestatud nõuete täitmine. Korralduse p 14 sätestab, et isik võib punktis 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest: ta on alla 18-aastane (p 1); tema vaktsineerimine ja testimine ei ole arsti otsusel võimalik tema tervislikku seisundit arvestades ning ta esitab enne tegevuses osalemist sellekohase tõendi (p 2); ta on COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi (p 3); ta on tegevusega seotud isik, kelle tööandja on töökeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud (p 4); ta on tegevuse eest vastutav isik või tema esindaja või hädaabitööde tegemisega seotud isik (p 5). Korralduse p 15 kohaselt võib lisaks punktis 14 sätestatud alustele isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse osutaja järgmistel tingimustel: COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist (p 1); COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist (p 2). Kui tegevuses osalev isik ei ole käesolevas punktis esitatud nõudeid täitnud, võib tegevuse eest vastutav isik korraldada SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise tegevuse asukohas Terviseameti juhiste kohaselt. Tegevuses osalemiseks peab nimetatud testi tulemus olema negatiivne. Samuti on käesolevas punktis nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti juhiste kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist. Tegevuse eest vastutav isik on kohustatud enne, kui isik osaleb tegevuses, kontrollima punktis 14 või 15 sätestatud asjaolusid, sealhulgas tõendi või testi tegemise ehtsust ning nende kehtivust. Põhjendatud kahtluse korral on tegevuse eest vastutav isik kohustatud tuvastama tõendi või testi esitaja isikusamasuse (p 16).
3.Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p-ga 7 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 p 15, milles oli nõutud, et erinevates tegevustes, milles osalemist korraldus nr 305 piirab, võisid osaleda ka inimesed, kes esitasid tõendi negatiivse tulemusega SARS-CoV-2 testi tegemise kohta. Pärast korralduse nr 362 jõustumist 25.10.2021 ei andnud selline testitulemus enam õigust neis tegevustes osaleda.
4.X, Y ja C esitasid 22.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 11.10.2021 ja 27.10.2021) korralduse nr 305 p 1, p 5 alapunktide 2–4 ja p-de 14–16 tühistamiseks. C esitas 27.10.2021 täiendava nõude keelata Eesti Kaitseväel väljalubade andmise ja COVID-19 haiguse suhtes testimisega seoses tema diskrimineerimine võrreldes nende ajateenijatega, kes on eelnimetatud haiguse vastu vaktsineeritud ning 27.12.2021 tühistada osaliselt Kaitseväe juhataja 15.07.2021 käsk. Kaebusele on lisatud taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 2 lg 2 ja § 28 lg 8. NETS § 2 lg 2 ja § 28 lg 8 on põhiseadusevastased, kuna võimaldavad piirata ebaproportsionaalselt paljusid põhiõigusi ilma parlamentaarset menetlust läbimata. NETS § 2 lõikes 2 esitatud uudse ohtliku nakkushaiguse määratlus on põhjendamatult ebamäärane. Vabariigi Valitsusel puudub pädevus kodanike põhiõiguste piiramiseks üldkorralduse vormis, kuna kogu elanikkonnale adresseeritud õigusakte võib kehtestada üksnes Riigikogu. Inimeste 3(11)
3-21-2164 terviseandmete kontrollimisega riivatakse põhiseaduse §-s 26 sätestatud eraelu puutumatust, kuna valitsus on delegeerinud lubamatult delikaatsete isikuandmete, aga ka isikusamasuse kontrollimise eraettevõtjatele. Inimesed on allutatud meditsiinikatsetele. COVID-19 ei ole uudne haigus, kuna seda põhjustav viirus sarnaneb juba 2003. aastal avastatud SARS-CoV-1 viirusega, ega ka raske või ohtlik nakkushaigus, kuna Ühendkuningriigis, Singapuris ega Taanis ei peeta seda ohtlikuks, mistõttu ei saa see seda olla ka Eestis, kusjuures 80% COVID-positiivsetest ei esine haigussümptomeid ning Rootsi ja Ameerika Ühendriikide andmed näitavad, et üldine suremus ei ole pärast COVID-19 leviku algust suurenenud. Eestis lõpetatud haigusjuhtude arv vastab 0,65%-le elanikkonnast ja COVID-19 tõttu on surnud vaid 0,1% elanikkonnast. Asümptomaatilised COVID-positiivsed ei levita haigust. COVID-19 tuvastamiseks kasutatavad PCR-testid on ebausaldusväärsed, andes enamasti valepositiivseid tulemusi ning õige tulemuse saamise tõenäosus on vaid 3%. Vaktsiinitõendi aegumistähtajad on suvalised. Vaktsineerimise või läbi põdemisega saadud immuunsus kestab olemasolevate teadusandmete kohaselt oluliselt kauem. COVID-19 haigus on edukalt ravitav, vastavad ravimid on olemas, nt hüdroksüklorokviin ja ivermektiin. Vaktsiinid on tegelikult COVID-19 vastu kasutud, ent paljudel juhtudel aga inimestele lausa eluohtlikud: vaktsineeritud inimene levitab nakatumise korral viirust samamoodi nagu vaktsineerimata inimene, samas on ilmselgelt alahinnatud vaktsineerimise tüsistusi, sh surmajuhtumeid ning statistilised andmed kinnitavad üheselt, et vaktsineeritud isikute osakaal haigestunute hulgas iga nädalaga aina suureneb. Haiguse olemasolu saab määrata üksnes arst, mitte testitulemus.
5.Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korraldusega nr 362 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p 1 alapunktiga 7 tunnistati korralduse nr 305 p 15 kehtetuks. Vabariigi Valitsuse 14.03.2022 korralduse nr 82 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ p-ga 4 tunnistati kehtetuks korralduse nr 305 p 14, mis keelas varem COVID-19 vastu vaktsineerimata või haigust mitteläbipõdenud isikute osalemise korralduse nr 305 p-s 10 märgitud tegevustes. Korraldus jõustus 15.03.2022. Vabariigi Valitsuse 02.04.2022 korralduse nr 108 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ p-ga 1 tunnistati korralduse nr 305 II ja III osa (sh korralduse p 10) kehtetuks. Tervikuna tunnistati korraldus nr 305 kehtetuks Vabariigi Valitsuse 14.04.2022 korraldusega nr 124 ,,Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 ,,COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kehtetuks tunnistamine“ alates 15.04.2022.
6.Kaebajad esitasid 29.03.2022 avalduse minna korralduse nr 305 p 5 alap-de 2–4 ning p-de 14 ja 16 tühistamise nõudelt üle samade punktide õigusvastasuse tuvastamise nõudele tulenevalt asjaolust, et need sätted on kohtumenetluse ajal tunnistatud kehtetuks.
7.Tallinna Halduskohtu 07.04.2022 määrusega jäeti läbi vaatamata kaebus nõude osas tühistada Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 15 (p 3) ja jätkati muus osas menetlust korralduse nr 305 osalise õigusvastasuse tuvastamise nõudes (p 4).
Vabariigi Valitsus palus jätta kaebus rahuldamata.
NETS on põhiseaduspärane. COVID-19 on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses. Kaebajate viidatud allikatest ei tulene kinnitust kaebajate väitele, et malaariaravim 4(11)
3-21-2164 hüdroksüklorokviin surub alla SARS-CoV-2 viirust. Nii karantiinikohustus kui tegevustes osalemise piirangud on COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks ja eeskätt riigi toimepidevuse tagamiseks vajalikud ega ole ülemäärased. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste erinev kohtlemine on põhjendatud. Vaktsineerimine on kõige efektiivsem viis koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. Viidates Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Rahvusvahelise Vaktsiinide Juurdepääsu Keskuse andmetele, märgib vastustaja, et vaktsineerimine aitab lisaks vaktsineeritud isiku enda kaitsele vähendada ka viiruse levikut.
9.Tallinna Halduskohtu 31.05.2022 otsusega jäeti X, Y ja C kaebus rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kaebajate suhtes kohaldatud piirangud olid vajalikud ja põhjendatud. NETS on põhiseaduspärane. Eneseisolatsioonikohustus kui liikumisvabaduse piirang ei pea olema kehtestatud detailselt seadusega. PS §-des 26 ja 47 osutatud põhiõiguste puhul tuleneb vastavatest PS sätetest õigus neid piirata tervise kaitse eesmärgil. PS § 19 sätestatud vaba eneseteostuse õigus on seadusreservatsioonita põhiõigus, mille piiramine on PS §-st 11 tulenevalt lubatav teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitseks, sh rahvatervise kaitseks. NETS § 28 lõikest 5, 6 ja 8 tulenevalt on Vabariigi Valitsusel õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid ehk sulgeda asutusi ja ettevõtteid ning piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Seadusandja on piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi. COVID-19 haigus levib laialt, arvestades nakatunute arvu, see võib kulgeda raskelt ja olla eluohtlik ning sellele puudub efektiivne ravi ja selle levik võib ületada haiglate ravivõimekust. Pelgalt asjaolu, et 2021. aasta oktoobri lõpust ja novembris lõpetasid mitmed suured haiglad plaanilise ravi osutamise selleks, et suunata olemasolev ressurss COVID-19 patsientide raviks, kinnitab, et COVID-19 haigus võib haiglate ravivõimekuse löögi alla seada. Asjaolu, et mõned teadusuuringud kinnitavad mõne ravimi tõhusust COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu, ei luba teha iseenesest järeldust, et on olemas efektiivne ja kättesaadav ravi. Selle lükkab ümber WHO seisukoht. Vastustaja võis piirangud kehtestada üldkorraldusega. Seda õigustab nende piirangute ajutine iseloom. Kaldusakti vormi valik NETS § 28 lõikes 5 ei kahjusta isikute õiguste kaitset, vaid pigem soodustab seda, sest tagab kaebajatele võimaluse kaitsta oma õigusi kohtus. Halduskohtus vahetult vaidlustatava üksikakti puhul on kohtul võimalus piirangute kohaldamisest tingitud selgelt silmatorkavale ja pöördumatut laadi ebaõiglusele reageerida esialgse õiguskaitse kohaldamisega, milline võimalus sarnaste piirangute kehtestamisel üldakti vormis puuduks. Tallinna Ringkonnakohus juhtis kohtuasjas 3-21-2473 tehtud kohtumääruses tähelepanu sellele, et kuna tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel oli vastustajal avar kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige 5(11)
3-21-2164 tulemuslikum. Teaduslike arvamuste paljususe korral ei pidanud vastustaja jätma meetmeid võtmata. Nakatumiste arv on piisavalt suur, et seada löögi alla eeskätt tervishoiusüsteemi toimepidevus. Vabariigi Valitsus pidi nakkushaiguse leviku eeldatavaid tagajärgi hindama, mh arvesse võtma edasiste võimalike negatiivsete arengute riski seoses viiruse muteerumisega ning sellise ohuhinnangu pinnalt otsustama, kas või milliseid meetmeid on haiguse leviku tõkestamiseks vaja võtta. Lahenduse valiku õigustamiseks piisab sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Inimestevaheliste kontaktide leevendamine aitab viiruse levikut piirata. Kaebajate väide, et COVID-19 haigust asümptomaatliselt põdevad inimesed üldse viirust levitada ei saa või et nakkusohtlikud inimesed on võimalik lihtsasti tuvastada kehatemperatuuri mõõtmise teel, ei tugine veenvatele teadusandmetele. Täielikult kontakte vältida ei ole võimalik. Ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Tõendid kinnitavad, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud prof. KF analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Kehtestatud piirangutest COVID-19 haiguse läbipõdenud inimestele tehtud erandite ajaline kestus ei ole meelevaldne. Vastustaja poolt viidatud ECDC 29.03.2021 tehnilises raportis märgitu kohaselt püsib läbipõdemise järgne kaitse viie kuni seitsme kuu jooksul. Ei nähtu, et hilisemates raportites oleks seda seisukohta revideeritud. Kohtuasjas nr 3-21-2432 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et senini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu. Sellele, et ka vaktsineerimiskaitse kahaneb umbes poole aasta jooksul, viitab kasvõi see, et vaktsineerimiskuuri läbinud isikutele soovitatakse n-ö tõhustusdoosi kuue kuu, viimasel ajal aga veelgi lühema aja möödudes vaktsineerimiskuuri lõppemisest. Vaktsineeritute sooduskohtlemine läbipõdenutega võrreldes oli põhjendatav elanikkonnas suurema vaktsineerituse saavutamise ehk vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Sisuliselt oli selle eesmärk motiveerida eelkõige inimesi, kes ei ole haigust tõendatult läbi põdenud, end vaktsineerima, selmet loota kas nakatumise vältimisele või haiguse kergekujulisele läbi põdemisele ja seeläbi immuunsuskaitse saamisele. Olukorras, kus haigust põhjustav viirus muteerub ning keegi ei oska ennustada, kas või millise iseloomuga saab olema järgmine levima hakkav viirustüvi, jääb pidevalt üles arvestatav tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht, kui suur hulk elanikkonnast ei kasuta kättesaadavat ja üldjoontes vähemalt tervishoiusüsteemi koormuse vähendamise eesmärki silmas pidades tõhusat kaitsevahendit – vaktsineerimist. Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme JS avaldatu kinnitab, et vaktsineeritud inimese võimalus haigestuda raskelt ja sattuda haiglaravile on oluliselt väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Kaebajaid ei ole allutatud meditsiinikatsetele. Vaidlusalune korraldus ei pannud kaebajatele kohustust end vaktsineerida, neil on võimalus selle vältimiseks teha oma elukorralduses teatud muudatused.
6(11)
3-21-2164 Isikuandmete esitamine korralduse nr 305 p 16 alusel eraõiguslikele isikutele ei olnud kaebajate kohustus. Isikuandmete töötlemine sai toimuda vaid isiku nõusolekul. Vabariigi Valitsus hindas regulaarselt epidemioloogilise olukorra muutumist, võttis arvesse teadusteadmiste läbi töötamiseks ja asjatundlike arvamuste ja soovituste andmiseks moodustatud erinevate valdkondade spetsialistidest koosneva Teadusnõukoja soovitusi ning lähtudes neist karmistas või leevendas piiranguid pidevalt. Kaebuses viidatud andmed ei luba teha järeldust, et Vabariigi Valitsuse otsus jätkata vaidlustatud piirangute kohaldamist ehk vastavaid sätteid mitte varem kehtetuks tunnistada, kui need tegelikult kehtetuks tunnistati, oleks olnud ilmselgelt meelevaldne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.X, Y ja C esitasid 29.06.2022 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Tallinna Halduskohtu 31.05.2022 otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Halduskohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustunud kaebajate väidetega, et COVID-19 risk on ülepaisutatud, selle levik ei ole väga suur, viiruse testid ei ole usaldusväärsed, SARS-CoV-2 on edukalt ravitav ja isiku haigestumist ei saa määrata PCR-testiga. Halduskohus ei ole viidanud tõenditele, millele ta otsuse tegemisel tugines, sh tervishoiusüsteemi võimekuse hindamisel. Vabariigi Valitsuse korralduse seletuskirjaga ei saa neid asjaolusid tõendada. Suurtes haiglates katkes plaaniline ravi seetõttu, et suur hulk vaktsineerimata tervishoiutöötajaid vallandati. Kasutamata jäeti erahaiglate ressurss. Vaktsineerimistõendi kasutamist kavandati juba pikka aega enne vaidlusaluse korralduse kehtestamist, sõltumata tegelikust epidemioloogilisest olukorrast. Halduskohus jättis hindamata tõendid, et Suurbritannias ei peeta COVID-19 haigust eriti ohtlikuks, Rootsis on suremus järjekindlalt vähenenud, suremus Ameerika Ühendriikides ei ole 2020. a-l suurenenud. Terviseameti statistika järgi on COVID-19 suremus 0,1% elanikkonnast, mistõttu ei vasta see WHO pandeemia definitsioonile. Asümptomaatilised viiruse kandjad ei levita haigust, mistõttu ei tohiks nad haigestumise statistikat mõjutada. Tõendid kinnitavad, et vaktsiinid on COVID-19 vastu kasutud, paljudel juhtudel aga eluohtlikud. Ulatuslike piirangute seadmine vaktsineerimata inimestele on sundvaktsineerimine. Vaktsiinid on eksperimentaalsed ja kätkevad endas anafülaksia, müokardiidi ja perikardiidi jm riske, seetõttu on vaktsineerima motiveerimine vastuolus Nürnbergi meditsiinieetika koodeksiga. Vaidlustatud korraldus on vastuolus PS §-dega 16 ja 28 ning inimväärikuse põhimõttega. NETS sätted on põhiseadusevastased ja Vabariigi Valitsusele antud volitus on põhiseadusevastaselt lai.
11.Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud. Need põhjendused on kooskõlas Riigikohtu 25.11.2021 määruse asjas nr 3-21-2241 põhjendustega, mille järgi COVID-19 vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed ning neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid ja CDC ning WHO seisukohad. Kuna teadusuuringute kvaliteet on erinev ning need võivad olla omavahel vasturääkivad, samuti kuna kohtutel puuduvad eelduslikult 7(11)
3-21-2164 erialateadmised vastavates teadusvaldkondades läbi viidud uuringute iseseisvaks hindamiseks, on põhjendatud lähtuda asjatundjate poolt koostatud koondülevaadetest ja tervikraportitest, samuti Eesti teadlaste ametlikest seisukohtadest. Seetõttu tuleb jätta arvestamata kaebajate viidatud allikad. COVID-19 haigusel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused ehk tegemist on suure nakatuvusega haigusega, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik ning millel puudub või ei ole kättesaadav efektiivne ravi või mille levik võib ületada haiglate ravivõimekust. Vaktsiinide tõhususes kahtlemiseks ei olnud piisavat teaduslikku alust. Vaktsineerimine on piisavalt ohutu. Kõik Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload. Asjaolu, et vaktsiinidele on antud tingimustega müügiload, ei tähenda, nagu oleks tegemist eksperimentaalsete ja katsefaasis vaktsiinidega. Vaktsiinide ohutust kinnitab muu hulgas ka Ravimiameti statistika COVID-19 vaktsiinide kõrvaltoimete kohta Eestis. Nimelt on Ravimiameti andmetel COVID-19 vaktsiiniannuseid Eestis ajavahemikus 27. detsembrist 2020 kuni 3. oktoobrini 2022 tehtud 2 053 729. Ravimiametile on perioodil 27. detsembrist 2020 kuni 30. septembrini 2022 COVID-19 vaktsiinidega seoses saadetud 7159 teatist (0,35 % vaktsiiniannustest) võimalike kõrvaltoimete ja vaktsiini ebaefektiivsuse kohta. Tõsiseid kõrvaltoimeid on kirjeldatud 379 teatises (0,018% vaktsiiniannustest). Riigikohus märkis asjas nr 5-22-4 tehtud otsuses, et COVID-haiguse vastu vaktsineerimise nõuet ei saa 2021. aasta teadmiste taset arvestades käsitada tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsena (PS § 18 lõige 2, vt ka Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241/11, p 30). Vaidlusaluste korralduste andmise ajaks oli maailmas olemas ja Eestis kättesaadav väga ulatuslik andmestik vaktsiinide soovitavate mõjude ja kõrvalmõjude kohta, mis põhines nii testimisel kui ka praktilisel rakendamisel. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sealhulgas võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Asjassepuutuvad NETS sätted ei ole põhiseadusega vastuolus (Riigikohtu otsus asjas nr 5-224).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub valdavalt halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lg 4 alusel korrata.
13.Kaebuse üks põhiargumente on, et kuna vaktsineerimine ei tõkesta viiruse levikut, siis oli erinev kohtlemine põhjendamatu. Vastupidiselt kaebajate väidetule näitasid usaldusväärsed teadusandmed, et põhjendatud on vaktsineeritute ja vaktsineerimata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud isikutel on väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada. Ühtlasi on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ning vajada haiglaravi. Seega tõi vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 p-des 27‒31, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga, ning on ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Siiski viitab praegune teadmine piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Neid järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid ning riigiülesed vaktsineerimise 8(11)
3-21-2164 efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid (asjakohased veebiviited on Riigikohtu määruses lisatud). Muu hulgas kinnitas ECDC 01.09.2021 tehniline raport, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise, sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade ohtu. Seda toimet täheldatakse samade allikate järgi üldiselt ka SARS-CoV-2 Delta variandi ringlemise tingimustes, kuigi on andmeid mõju vähenemise kohta ennekõike teatud riskigruppide, nt eakate puhul. Selle põhjal võis eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vähendada inimeste raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal täienesid pidevalt. Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Riigikohus viitas selles lahendis ka, et vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ühiskonna avatuna hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.
14.Enne korralduse nr 305 p-i 15 kehtetuks tunnistamist oli isikul selle alusel võimalik p-s 10 loetletud tegevustes osaleda, kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus pidi olema negatiivne. Täpsemalt kohaldusid piirangutest vabastused järgmistel tingimustel: a) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; b) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist; või c) tegevuse eest vastutav isik on korraldanud SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise võimaluse tegevuse asukohas Terviseameti juhiste kohaselt. Ringkonnakohtu järjepideva praktika kohaselt (vt nt haldusasjad nr 3-21-2412, 3-21-2473, 3-21-2555) ei oleks testimine saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist.
15.Alates septembrist 2021. a-l kasutusel olnud riskimaatriksi järgi, mis arvestab hospitaliseerimist, oli koroonaviiruse leviku riskitase kõrge. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oli Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid ja elanike vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haigestunute kasvu foonil kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning hospitaliseeritutest 72% olid vaktsineerimata isikud. Surve tõttu haiglatele anti neile 19.10.2021 seisuga suunis piirata plaanilist ravi ja rakendada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade. Vastustaja püüdis COVID-19 haiguse levikut vähendada peamiselt kahel moel: inimestevaheliste kontaktide minimeerimise kaudu ja elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise kaudu ning seda nii haiglates kui haiglaväliselt. Väide, et pandeemia ohjamiseks oleks piisanud vaid viiruse kontrolli alla saamisest haiglates, on üksnes spekulatsioon, mille paikapidavust ei saanud riik hakata inimeste elu ja tervise hinnaga kontrollima, vaid pidi valima ettevaatlikuma lähenemise. Ka pärast testimisvõimaluse kaotamist oli ECDC 24.11.2021 avaldatud dokumendi1 kohaselt Eesti jätkuvalt riik, kus epidemioloogiline olukord oli kõige murettekitavam ning teadusandmed, mis puudutasid vaktsineerimata ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, olid ka siis lünklikud ja ebakindlad. Niisiis ei saa asuda seisukohale, et valitsuse korraldus oleks testimisvõimaluse kaotamise küsimuses olnud meelevaldne.
16.Korralduse nr 305 kehtestamise üks eesmärkidest oli ka võtta meetmeid vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamiseks (n-ö kaudne vaktsineerimisnõue). Ülalviidatud lahendis selgitas Riigikohus lisaks, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Ringkonnakohtu hinnangul on need seisukohad asjakohased ka n-ö kaudse vaktsineerimisnõude puhul. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid
3-21-2164 ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasneva riive hindas Riigikohus mõõdukaks, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju, surm). 27.12.2020‒08.11.2021 oli Eestis tehtud kokku 1 531 430 vaktsiinisüsti. Samal ajavahemikul laekus Ravimiametile 224 teatist tõsiste kõrvaltoimete kohta. Peamiselt oli neil juhtudel tegemist allergiliste reaktsioonidega ning neuroloogiliste ja kardioloogiliste häiretega. Neljal surmaga lõppenud juhtumil (neist kolm 63-aastased ja vanemad, üks 31-aastane) ei saa seost vaktsiiniga välistada (vt määruse p 29). EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral. Riigikohus ei näinud ka nende tingimuste rikkumist. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud ravimiseaduse ja EL-i vastavate õigusaktidega, kahju tekkimisel on võimalik nõuda kahju hüvitamist (vt ka ravimiseaduse ptk 51 (vaktsiinikahjude hüvitamine, jõustus 01.05.2022) ning tervise- ja tööministri 25.04.2022 määrus nr 36 „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahju tunnused“. Riik tegeles vaktsiinikahjude hüvitamise temaatikaga siiski juba oluliselt varem2).
17.Riigikohus kontrollis 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4 korralduse nr 305 andmise õiguslike aluste NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5‒6 ja 8 põhiseaduspärasust ning leidis need olevat põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus oli seisukohal, et Vabariigi Valitsus ei ületanud volitusnormidest tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks. Seoses vaktsineerimisega märkis Riigikohus, et kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive intensiivsust vähendas koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste kõrvaltoimete väike tõenäosus. Riigikohus leidis, et kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud inimväärikust (PS § 10), arvestades vaktsiinide toimet raskete haigusjuhtude hulga vähendamisel (p-d 49 ja 50). Riigikohus möönis, et hoolimata korralduste pikemaajalisest kehtimisest oli neil siiski ajutine iseloom. Praktikas hindas Vabariigi Valitsus pidevalt oma korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas meetmeid, lähtudes epidemioloogilisest olukorrast ja piirangutega kahjustatavatest õigusväärtustest (p 84). Riigikohtu arvates pole alust väita, et piirangud, mida vaidlusalused normid Vabariigi Valitsusel kehtestada võimaldavad (nt liikumisvabaduse piiramine), oleksid põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks, järelikult tuleb meetmeid pidada sobivateks. Samuti ei ole piiranguid alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks. Riigikohus rõhutas, et riigi kaitsekohustuse täitmine uudsete ohtlike nakkushaiguste puhul võib eeldada laia ulatusega volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse (p 91).
18.Vaidlustatud korraldust ei muuda õigusvastaseks ka see, et see on antud üldkorraldusena. Halduskohus selgitas õigesti, et piirangute ajutise iseloomu tõttu tuleb korraldust nr 305 pidada üldkorralduseks, mitte määruseks. Viiruse leviku olukorra muutumise ja piirangute intensiivsuse tõttu ei saanud vastustaja olulisi põhiõiguste piiranguid kehtestada õigustloova aktiga, vaid üksnes lühiajaliselt. Nagu märgitud, ei pidanud Riigikohus NETS §-s 28 sisalduvat volitusnormi põhiseadusevastaseks. Halduskohtu põhjendus, et üldkorralduse vaidlustamise võimalused on kaebajate jaoks avaramad, on siiski ekslik, sest mistahes piirangu vaidlustamiseks on isikul õigus pöörduda kohtu poole. Halduskohtule saab seejuures esitada kaebuse ka üksikaktide ja toimingute peale, mis antakse õigustloova akti alusel, samuti
3-21-2164 keelamiskaebuse. Muude tõhusate nõuete puudumisel on Riigikohtu praktikas jaatatud ka isiku õigust esitada Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve teostamiseks individuaalkaebus. Esialgse õiguskaitse kohaldamist ei välista see, kui piirangud on seatud õigustloova aktiga. See halduskohtu põhjendamisviga ei mõjuta siiski kohtuotsuse resolutsiooni õigsust.
19.Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
20.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta kaebajate kanda apellatsioonimenetluse menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist apellatsioonimenetluses taotlenud, mistõttu neid kaebajalt HKMS § 109 lg 1 alusel välja ei mõisteta.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.