Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 31. mai 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2164
Haldusasi X. X., Y. Y. ja Q. Q. Q. kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 1, punkti 5 alapunktide 2—4 ja punktide 14—16 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja I: X. X. Kaebaja II: Y. Y. Kaebaja III: Q. Q. Q. Kaebajate esindaja: v.adv Janek Valdma Vastustaja: Vabariigi Valitsus Esindajad: v.adv Ants Nõmper; adv. Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. X., Y. Y. ja Q. Q. Q. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 30. juunil 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.1.Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korraldusega nr 305/2021 (edaspidi VVk 305/2021) kehtestati COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks hulk meetmeid ja piiranguid. Eelkõige oli vaidlustatud korralduse punktis 1 ette nähtud välisriigist Eestisse sisenevatele isikutele üldine kohustus jääda 10
päevaks eneseisolatsiooni oma koju1 ning teiseks oli korralduse punktis 10 loetletud rida tegevusi (nt spordiklubide, etendusasutuste, toitlustuskohtade külastamine jms), millest oli lubatud osa võtta üksnes korralduse punktis 14 nimetatud isikutel, kusjuures korralduse punktist 16 tulenes vastava tegevuse korraldajale kohustus kontrollida, kas tegevuses osaleda sooviv isik korralduses sätestatud tingimustele vastab. Lisaks mõnedele muudele isikute kategooriatele, mis käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuvad ei ole, võisid VVk 305/2021 punktis 10 loetletud tegevustes osaleda kõnealuse korralduse punkti 5 alapunktides 2—4 nimetatud isikud ehk sisuliselt isikud, kes olid COVID19 haiguse läbi põdenud eelneva 180 päeva jooksul või selle haiguse vastu vaktsineeritud eelneva aasta jooksul2. Kuulumist selliste isikute kategooriatesse oli võimalik tõendada vastava tõendiga (n-ö Covidtõend). Korralduses sätestatud tingimustel haiguse läbi põdenud või vaktsineeritud isikud olid vabastatud ka eespool juba mainitud kohustusest jääda Eestisse saabumise korral eneseisolatsiooni.
2.1.Kaebajad esitasid 22.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täiendasid mitmel korral. Kaebuse viimase tervikversiooni esitasid kaebajad 12.05.2022. Esiti taotlesid kaebajad VVk 305/2021 punkti 1, punkti 5 alapunktide 2—4, punkti 14 ja punkti 16 tühistamist3. Seoses kõnealuste sätete kehtetuks tunnistamisega on kaebajad avaldanud soovi jätkata menetlust kõnealuste sätete õigusvastasuse tuvastamiseks, põhjendades seda sisuliselt preventiivse huviga.
2.2.Sisuliselt leiavad kaebajad, et neile kui tervetele inimestele, kes on COVID-19 haiguse läbi põdenud 2020. aasta novembris, on mistahes piirangute kehtestamine või neist piirangutest vabanemiseks COVID-19 tõendi esitamise kohustuse panemine põhimõtteliselt õigusvastane ning COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks tarbetu.
2.3.Kaebajad on seisukohal, et VVk 305/2021 aluseks olevad nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (edaspidi „NETS“) § 2 lg 2 ja § 28 lg 8 on vastuolus põhiseadusega, kuna võimaldavad piirata ebaproportsionaalselt paljusid põhiõigusi ilma parlamentaarset menetlust läbimata. Kaebajad heidavad ka ette, et NETS § 2 lõikes 2 esitatud uudse ohtliku nakkushaiguse määratlus on põhjendamatult ebamäärane.
2.4.Kaebajad osutavad kaebuses hulgale erinevatele artiklitele nii teadusväljaannetes kui ajakirjanduses, samuti erinevate tervishoiuspetsialistide, ametnike ja poliitikute arvamustele ja avaldustele ning teevad nende pinnalt sisuliselt järgmised järeldused: a) COVID-19 ei ole uudne haigus, kuna seda põhjustav viirus sarnaneb juba 2003. aastal avastatud SARS-CoV-1 viirusega ega ka raske või ohtlik nakkushaigus, kuna Ühendkuningriigis, Singapuris ega Taanis ei peeta seda ohtlikuks, mistõttu ei saa see seda olla ka Eestis, kusjuures 80%-l COVID-positiivsetest ei esine haigussümptomeid ning Rootsi ja Ameerika Ühendriikide andmed näitavad, et üldine suremus ei ole pärast COVID-19 leviku algust suurenenud.
1 Alates 10.01.2022 oli vastavaks tähtajaks 7 päeva. 2 VVk 305/2021 punkti 5 alapunktides 3 ja 4 eristati vaktsineeritut ja vaktsineerituga võrdsustatud isikut, ent nende gruppide
erisuste esile toomine ei ole käesoleva vaidluse seisukohast oluline, kuna mõlemal juhul oli vastavasse rühma kuulumise tingimuseks vaktsiinidoosi saamine. Samuti muudeti VVk 305/2021 sätteid alates 01.02.2022 selliselt, et vaktsineeritu või vaktsineerituga võrdsustatu staatus kehtis varasema 1 aasta asemel 270 päeva vastava staatuse tekkimise hetkest. 3 Algselt oli kaebuse ese veelgi laiem, ent vastavas osas on kaebus käesolevas haldusasjas 07.04.2022 kohtumäärusega läbi vaatamata jäetud või menetlus lõpetatud.
b) Eestis on COVID-19 levik „reklaamitust palju väiksem“, pidades eeskätt silmas, et lõpetatud haigusjuhtude arv vastab 0,65%-le elanikkonnast ja COVID-19 tõttu on surnud vaid 0,1% elanikkonnast. c) Asümptomaatilised COVID-positiivsed ei levita haigust. d) COVID-19 tuvastamiseks kasutatavad PCR-testid on ebausaldusväärsed, andes enamasti valepositiivseid tulemusi ning õige tulemuse saamise tõenäosus on vaid 3%. e) Vaktsiinitõendi aegumistähtajad on „laest võetud ja sisuliselt ebateaduslikud“, kuna vaktsineerimise või läbi põdemisega saadud immuunsus kestab olemasolevate teadusandmete kohaselt oluliselt kauem. f) COVID-19 haigus on edukalt ravitav, vastavad ravimid on olemas, nt hüdroksüklorokviin ja ivermektiin. g) Vaktsiinid on tegelikult COVID-19 vastu kasutud, ent paljudel juhtudel aga inimestele lausa eluohtlikud: vaktsineeritud inimene levitab nakatumise korral viirust samamoodi nagu vaktsineerimata inimene, samas on ilmselgelt alahinnatud vaktsineerimise tüsistusi, sh surmajuhtumeid ning statistilised andmed kinnitavad üheselt, et vaktsineeritud isikute osakaal haigestunute hulgas iga nädalaga aina suureneb.
2.5.Kaebajad on seisukohal, et haiguse olemasolu saab määrata üksnes arst, mitte testitulemus ning valitsus ei või määrata, et terve inimene, kes ei ole COVID-19 haigust läbi põdenud, on ühiskonnale kuidagi ohtlik. Kaebajad leiavad, et tervete inimeste diskrimineerimine vaktsiinitõendi alusel on vastuolus põhiseadusega ning lubatav pole vaktsineerimata isikute õiguste piiramine nende endi kaitsmise argumendil. Kaebajad leiavad, et kui inimest kraadida avaliku siseruumi uksel temperatuurisensoriga ja tuvastada, et tal ei ole palavikku, siis tuleb lugeda tõendatuks, et ta on sel hetkel terve.
2.6.Kaebajad on seisukohal, et Vabariigi Valitsusel puudub pädevus kodanike põhiõiguste piiramiseks üldkorralduse vormis, kuna kogu elanikkonnale adresseeritud õigusakte võib kehtestada üksnes Riigikogu.
2.7.Kaebajad leiavad samuti, et inimeste terviseandmete kontrollimisega riivatakse põhiseaduse §-s 26 sätestatud eraelu puutumatust, kuna valitsus on delegeerinud lubamatult delikaatsete isikuandmete, aga ka isikusamasuse kontrollimise eraettevõtjatele, eelkõige VVk 305/2021 punktis 10 loetletud tegevuste korraldajatele.
2.8.Kaebajad leiavad, et vastustaja on rikkunud Nürmbergi koodeksi sätteid, allutades sisuliselt inimesed tahte vastaselt meditsiinikatsetele, mis seisnevad vaktsineerimises eksperimentaalsete vaktsiinidega.
3.1.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Vastustaja leiab, et VVk 305/2021 andmise aluseks olevad NETS-i normid on põhiseadusega kooskõlas, COVID-19 on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses, millele viitab ka meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri. Vastustaja osutab ka sellele, et kaebajate viidatud allikatest ei tulene kinnitust kaebajate väitele, et malaariaravim (hüdroksüklorokviin) surub alla SARS-CoV-2 viirust ning väär on kaebajate väide, et 80% nakatunutest põevad haigust asümptomaatiliselt. Vastustaja rõhutab, et
Maailma Tervishoiuorganisatsioon peab COVID-19 levikut rahvusvahelise ulatusega rahvatervise hädaolukorraks.
3.2.Vastustaja hinnangul on vaidlusaluste piirangute kehtestamine üldkorraldusega õiguspärane.
3.3.Vastustaja selgitab, et vaidlustatud meetmed ja piirangud on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sealhulgas riigi toimepidevuse kaitseks COVID19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil, kusjuures piirangute eesmärgiks oli hoida ka ühiskond võimalikult avatuna ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine. Vastustaja hinnangul on korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud nende eesmärkide saavutamiseks sobivad, vajalikud ja proportsionaalsed. Selliseid eesmärke saavad vastustaja arvates täita just meetmed, millega piiratakse isikute liikumist ja läbi selle vähendatakse nakatunutega kokkupuute võimalusi.
3.4.Vastustaja ei nõustu kaebajate etteheitega, mis puudutab diskrimineerimist, rõhutades, et ka terved inimesed jagunevad omakorda erinevatesse gruppidesse sõltuvalt sellest, kas nad on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud või pole seda, ent nimetatud grupid erinevad teadaolevate objektiivsete näitajate põhjal teineteisest COVID-19 haigusesse nakatumise ja selle edasilevitamise tõenäosuse ning raske haigestumise tõenäosuse poolest, mistõttu on erinev kohtlemine põhjendatud.
3.5.Vastustaja leiab, et vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel, kusjuures VVk 305/2021 sätetes kehtestatud meetmed ja piirangud tuginevad olemasolevatele teadusandmetele, mille kohaselt on põhjendatud vaktsineeritute ja vaktsineerimata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada. Vastustaja märgib, et Eestit puudutavad statistilised andmed haigestumise ja haiglaravi vajaduse kohta näitavad selgelt, et vaktsineerimine vähendab oluliselt just raskekujulise haigestumise ja sellest tingitud haiglaravi vajaduse riski. Selles osas osutab vastustaja eeskätt professor K. Fischeri andmeanalüüsidele, Tartu Ülikooli seireuuringu tulemustele ning Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme professor J. Starkopfi väljaütlemistele, samuti ECDC arvamustele ja Teadusnõukoja soovitustele.
3.6.COVID-tõendite kehtivusajaga seoses selgitab vastustaja, et läbipõdemistõendi 180päevane kehtivusaeg tugineb ECDC 10. mai 2021 tehnilisel raportil.
3.7.Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega vaktsiinide eksperimentaalsuse kohta, rõhutades et kõik Eestis kasutusel olevad vaktsiinid on saanud müügiload ning Euroopa Ravimiamet on kõiki Euroopas müügiloa saanud COVID-19 vaktsiine hinnanud piisavalt ohutuks ja tõhusaks koroonaviirusega võitlemisel, samas on vaktsiinide ohutust silmas pidades rakendatud erinevaid järelevalvemeetmeid.
3.8.Vastustaja on seisukohal, et arvestades meetmete kehtestamise ajal ja pärast seda valitsenud väga halba epidemioloogilist olukorda, muuhulgas seda, et Eesti oli 1. novembri 2021 seisuga nakatumisnäitajatelt maailmas esimesel kohal ning haiglates oli katkestatud plaaniline statsionaarne ravitöö, et katta COVID-19 haiglaravi vajadust ning tõsta ravivõimekust.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. VVk 305/2021 andmise aluseks olevad NETSi normid ei ole põhiseadusega vastuolus, kuivõrd neis on piisavalt selgelt määratletud Vabariigi Valitsusele antud volituste sisu ja piirid ning need ei anna, erinevalt kaebajate väidetust, valitsusele volitusi piirata põhiõigusi rohkem kui põhiseaduse kohaselt lubatav. Vabariigi Valitsus hindas talle seadusega antud volitusi teostades adekvaatselt ja asjassepuutuvatele teadusteadmistele tuginedes COVID-19 haiguse levikust tingitud riske ja haiguse leviku tõkestamise vajadust ning võttis COVID-19 haiguse leviku tõkestamise meetmete eeldatavat tõhusust arvestades sellised meetmed, mis ei olnud ilmselgelt meelevaldsed. Seega ei ole Vabariigi Valitsus kaalutlusõigust rikkunud. VVk 305/2021 vaidlusalustes sätetes kehtestatud piirangud, st riiki sisenemisel eneseisolatsiooni jäämise kohustus ning teatud tegevustes osalemise keeld olid iseenesest eesmärgipärased, vajalikud ja mõõdukad piirangud, nagu oli seda ka erandi kehtestamine neist piirangutest COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või selle haiguse teatud perioodi jooksul läbi põdenud inimeste suhtes. Kõnealust erandit ei saa käsitada kaebajate suhtes diskrimineerivana.
5.Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on vastustaja VVk 305/2021 täielikult kehtetuks tunnistanud. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 152 lõikest 2 tuleneb, et juhul kui vastustaja vaidlustatud haldusakti kohtumenetluse ajal kehtetuks tunnistab, ei lõpeta kohus menetlust, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Antud juhul on kaebajad 29.03.2022 ja 12.05.2022 menetlusdokumentides sõnaselgelt taotlenud kohtumenetluse kestel kehtetuks tunnistatud sätete õigusvastasuse tuvastamist, osutades oma preventiivsele huvile. HkMS § 152 lg 2 alusel tuvastamisnõudele üleminek preventiivse huvi alusel saab lubatav olla juhul kui on olulisel määral tõenäoline, et kaebaja satub edaspidi olukorda, kus tema suhtes antakse samasugune haldusakt, nagu see, mille õigusvastasuse tuvastamist ta taotleb. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada vaidluse ja VVk 305/2021 sätestatud piirangute erilist konteksti, mis õigustab preventiivse huvi puhul lävendi tavapärasest mõnevõrra madalamale seadmist. Esiteks oli vaidlusaluste piirangute näol tegemist ajutiste piirangutega, mille kehtestamise, leevendamise ja kaotamise otsustamisel lähtuti epidemioloogilisest olukorrast ja selle muutumisest. Juba kaebuse esitamise ajal võis eeldada, et isegi juhul kui kohtumenetlus esimeses astmes kulgeb tõrgeteta, ei ole lõpliku kohtuotsuse jõustumine enne vaidlusaluste piirangute lõpetamist või olulist muutmist väga tõenäoline. Kui sellisel juhul seada väga ranged tingimused tuvastusnõudele üleminekuks HkMS § 152 lg 2 alusel, võiks hõlpsalt tekkida olukord, kus sisulise kohtuliku kontrolli teostamine sedalaadi piirangute üle muutuks võimatuks. Käesoleval juhul saab vähemalt üldjoontes pidada võimalikuks, et kaebajad satuvad vaidlustatud piirangutega sisuliselt samasuguste piirangute kohaldamisalasse ka tulevikus. Isegi kui võib loota, et selline epidemioloogiline olukord, nagu valitses näiteks kaebuse esitamise ajal, täpselt tulevikus enam ei kordu, on Covid-19 haigust põhjustava viiruse pidevat muteerumist ja selle senise leviku üldisi tendentse silmas pidades vähemalt võimalik, et Vabariigi Valitsusel võib ka tulevikus tekkida soov kehtestada üldjoontes sarnaseid piiranguid uuesti. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et kaebajad ei ole käesoleval juhul oma argumentides keskendunud niivõrd konkreetsete piirangute detailidele, vaid soovivad vaidlustada põhimõtteliselt selliste piirangute kehtestamise ehk sisuliselt väidavad, et põhimõtteliselt on õigusvastane piirata nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil arsti otsusega haigeks tunnistamata inimeste vabadusi. Kaebajate keskseks argumendiks on see, et kuivõrd kaebajaid ei ole arsti otsusega tunnistatud haigeks, on nende kui tervete inimeste õiguste ja vabaduste piiramine
või õiguste kasutamise sõltuvusse seadmine sellest, et kaebajad tõendavad, et nad vastavad mingisugustele nõuetele (nt esitavad n-ö Covid-tõendi), põhimõtteliselt väär ja lubamatu. Eeltoodud kontekstis saab HkMS § 152 lõiget 2 tõlgendada nii, et vaatamata VVk 305/2021 kehtetuks tunnistamisele käesoleva kohtumenetluse ajal tuleb menetlust jätkata nende sätete õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.
6.Nõustuda ei saa kaebajate argumentidega, mis puudutavad VVk 305/2021 aluseks olevate nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse sätete vastuolu põhiseadusega (edaspidi „PS“). Kõnealust küsimust on kaebajad kaebuse põhjendustes käsitlenud vaid väga põgusalt, leides sisuliselt, et NETS § 2 lg 2 ja § 28 lg 8 on põhiseadusega vastuolus esiteks seetõttu, et annavad Vabariigi Valitsusele lubamatult avarad volitused piirata selliseid põhiõigusi, mille piiramiseks põhiseadus valitsusele volituse andmise võimalust ette ei näe ning teiseks põhjusel, et neis nähakse ette vastavate piirangute kehtestamise võimalus üksikakti vormis.
7.VVk 305/2021 punktist 1 tulenev eneseisolatsiooni jäämise kohustus piiras PS § 34 sätestatud õigust vabalt liikuda. Tegemist ei olnud sedavõrd intensiivse piiranguga, et seda oleks saanud käsitada vabaduse võtmisena PS § 20 tähenduses. PS §-s 34 endas on sätestatud, et õigust vabalt liikuda võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata muuhulgas nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Kasutatud mõiste „seaduses sätestatud juhtudel ja korras“ ei tähenda seda, et kõnealused piirangud peaksid detailselt olema ette nähtud seaduses, vaid samavõrd on mõeldav nende kehtestamine täitevvõimu aktiga, mis on antud piisavalt selge ja täpse seaduses sätestatud seaduse normi alusel ja selle täitmiseks. VVk 305/2021 punktidest 10 ja 14 tulenenud tegevustes osalemise piirangud piirasid ühelt poolt juba eelviidatud liikumisvabadust, teisalt aga PS § 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele ning PS §-s 26 sätestatud eraelu puutumatusele, aga ka PS §-s 47 sätestatud koosolekuvabadust. PS §-des 26 ja 47 osutatud põhiõiguste puhul tuleneb vastavatest PS sätetest õigus neid piirata tervise kaitse eesmärgil. PS § 19 sätestatud vaba eneseteostuse õigus on seadusreservatsioonita põhiõigus, mille piiramine on PS §-st 11 tulenevalt lubatav teiste põhiõiguste või põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Rahvatervise näol on kahtlemata tegemist põhiseadusliku väärtusega, mis seondub liiati otseselt igaühe õigusega sellele, et avalik võim astuks vajalikud ja mõistlikud sammud inimese elu ja tervise kaitseks. Ka PS §-dest 19, 26 ega 47 ei tulene, et vastavate põhiõiguste piirangute täpne ulatus ja nende rakendamise kord peaksid olema sätestatud seaduses ega välista seadusandja poolt täitevvõimule piirangute täpse sisu ja nende rakendamise korra kehtestamiseks volituse andmist. Kaebajad ei ole kaebuses osutanud ühelegi sellisele põhiõigusele, mida NETS lubaks Vabariigi Valitsusel piirata ja mida Vabariigi Valitsus vaidlustatud korraldusega tegelikult piiranud oleks, ent mille piiramise üksikasjade kindlaks määramiseks volituse andmine Vabariigi Valitsusele oleks põhiseaduse kohaselt välistatud. Siinkohal tuleb tähelepanuta jätta need kaebuse argumendid, mis puudutavad seda, milliseid erinevaid intensiivseid piiranguid teoreetiliselt saaks valitsus NETS-is sätestatud volitusnormi alusel kehtestada. Näiteks on kaebajad leidnud, et NETS annab Vabariigi Valitsusele võimaluse gripihaige kinnisesse asutusse paigutada. Konkreetne normikontroll kohtuasja lahendamisel hõlmab õigusakti sätte põhiseaduspärasuse hindamist üksnes ulatuses, milles see on vajalik kohtuasja lahendamiseks. See tähendab, et NETS sätete põhiseaduspärasuse küsimus saab käesolevas asjas kõne alla tulla üksnes osas, milles nende alusel on kehtestatud vaidlustatud VVk 305/2021 sätted ning seejuures üksnes ulatuses, milles VVk 305/2021 saab kaebajate subjektiivseid õigusi rikkuda. Seetõttu pole näiteks vaja käsitleda kõnealuste NETS normide kooskõla ettevõtlusvabadusega, kuna kaebajad ei ole väitnud, et soovivad kaebusega kaitsta enda ettevõtlusvabadust.
8.NETS § 28 lõikest 5, 6 ja 8 tulenevalt on Vabariigi Valitsusel õigus uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestada haldusaktiga ajutiselt ning seejuures olulise ühiskondliku või majandusliku mõjuga meetmeid ehk sulgeda asutusi ja ettevõtteid ning piirata nende tegevust, keelata avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise või kehtestada nende pidamisele ja korraldamisele nõudeid ning kehtestada muid liikumisvabaduse piiranguid. Seadusandja on piisavalt täpselt piiritlenud Vabariigi Valitsusele delegeeritud otsustusõiguse eesmärgi (eriti ohtliku nakkushaiguse tõkestamine), olles seejuures NETS § 2 lg 1 punktis 3 määratlenud eriti ohtliku nakkushaiguse mõiste ning NETS § 2 lõikes 2 määratlenud uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste. Viimatinimetatud säte lisati NETSi seejuures 18.05.2020 jõustunud muudatustega, mille tegemisel peeti konkreetselt silmas COVID-19 haigust. Niisiis ei saa olla mõistlikku kahtlust selles, et selle haiguse näol on tegemist uudse ohtliku nakkushaigusega. Vähemalt COVID-19 haiguse kontekstis ei saa väita, et uudse nakkushaiguse mõiste oleks NETS-s põhjendamatult umbmäärane, nagu kaebajad väidavad, sest seadusandja ongi uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste määratlemisel pidanud silmas konkreetselt COVID-19 haigust.
9.Kaebajate väited, et COVID-19 haigust ei peeta ohtlikuks haiguseks mitmes maailma riigis või et olemasolevad malaaria- või parasiidivastased ravimid sobivad COVID-19 haiguse raviks ning nende kinnituseks kaebuses esitatud viited ei ole piisavalt kaalukad seadmaks tõsiselt kahtluse alla nii NETS asjassepuutuvate sätete sõnastamisel kui ka VVk 305/2021 andmisel lähtekohaks olnud tõdemusi, et COVID-19 haiguse näol on tegemist rahvatervist ja tervishoiusüsteemi toimepidevust olulisel määral ohustava nakkushaigusega, mille leviku tõkestamise vajadus on tingitud eeskätt selle kiirest levikust, tervishoiusüsteemi võimekust arvestades suurest haiglaravi vajadusest ja tõhusa ravi puudumisest. On kahtlemata tõsi, et teatud osa nakatunutest põeb haiguse läbi kergelt või asümptomaatiliselt, samuti on tõsi, et raske haigestumise ja suremise tõenäosus on suurem vanemaealiste ja kaasuvate haigustega inimeste puhul, nagu see on ka muude viirushaiguste (nt. hooajalise gripi) korral. Teisalt ei saa olla vaidlust selles, COVID-19 haigus levib laialt, arvestades nakatunute arvu, see võib kulgeda raskelt ja olla eluohtlik ning sellele puudub efektiivne ravi ja selle levik võib ületada haiglate ravivõimekust. Pelgalt asjaolu, et 2021. aasta oktoobri lõpust ja novembris lõpetasid mitmed suured haiglad plaanilise ravi osutamise selleks, et suunata olemasolev ressurss COVID-19 patsientide raviks, kinnitab, et COVID-19 haigus võib haiglate ravivõimekuse löögi alla seada. Veelgi enam on selline ohuhinnang adekvaatne, pidades silmas, et kõnealust haigust põhjustav viirus on aja jooksul korduvalt muteerunud ja iga uus viirustüvi on põhjustanud varasemaga võrreldes erinevaid ja etteaimamatuid tagajärgi. Uudse ohtliku nakkushaiguse mõiste on seadusandja kasutusele võtnud just selleks, et anda võimalus tõhusate ennetus- ja tõrjemeetmete võtmiseks haiguse puhul, mille leviku ja mõju täpsed asjaolud ei ole teada. NETS § 2 lg 2 punktis 1 sätestatut, et uudsel ohtlikul nakkushaigusel peavad olema eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused, tuleb mõista selliselt, et uudse ohtliku nakkushaigusena on käsitatav ka selline haigus, mille puhul mõne eriti ohtliku nakkushaiguse tunnuse esinemine või esinemise tõenäosus (näiteks raske või eluohtlik kulg) ei ole täpselt teada, nagu seda võib teada tuntud eriti ohtlike nakkushaiguste puhul, ent seda ei saa välistada. Asjaolu, et mõned, sealhulgas võimalik, et väga autoriteetsete teadlaste poolt läbi viidud teadusuuringud kinnitavad mõne ravimi tõhusust COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu, ei luba teha iseenesest järeldust, et on olemas efektiivne ja kättesaadav ravi. Vastustaja on oma kirjalikus seletuses põhjendatult viidanud eeskätt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni seisukohale, et COVID-19 haiguse vastu tõhus ravi – ehk ravimeetod, mille tõhusus oleks kliiniliselt tõendatud määral, et sellist tõhusust saaks mõistlikult eeldada vähemalt valdava enamuse ravijuhtude puhul – puudub, ning COVID-19 haiguse näol on tegemist kogu maailmas rahvatervist ohustava haigusega.
10.Samuti on seadusandja NETS sätetes piisavalt täpsustanud, milliseid õigusi ja vabadusi võib Vabariigi Valitsus piirata – eelkõige ettevõtlusvabadust, koosolekuvabadust ja liikumisvabadust – ning sätestatud ühtlasi, et Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud piirangud peavad olema ajutised. Selliselt sõnastatud delegatsiooninorm on piisavalt täpne, jättes Vabariigi Valitsusele vajaliku paindlikkuse nakkushaiguse levikust tingitud olukorra muutumisele kiirelt reageerida. Seadusandja poolt täpsemate kriteeriumite kehtestamine Vabariigi Valitsuse kaalutlusõigusele läheks vastavate ülesannete Vabariigi Valitsusele delegeerimise eesmärgiga vastuollu. Vabariigi Valitsusel on NETS § 28 lõigetest 5 ja 6 tulenevate ülesannete täitmisel – ja sõltumata seadusandja poolsete täpsemate tingimuste seadmisest – kohustus teostada kaalutlusõigust lähtudes seadusandja poolt defineeritud eesmärgist ja kaalutlusõiguse piiridest. Võimalus, et Vabariigi Valitsus kaalutlusreegleid rikub või volitusnormi piire ületab, kehtestades piiranguid, mis seadusega defineeritud eesmärgi saavutamiseks vajalikud pole, ei anna alust pidada volitusnormi põhiseadusega vastuolus olevaks. Vabariigi Valitsuse tegevus, iseäranis kuna NETS näeb piirangute kehtestamise ette üksikaktiga, allub vahetult kohtulikule kontrollile, mille raames kontrollitakse, kas kehtestatud piirangud on eesmärgipärased, vajalikud ja mõõdukad. Piirangute kehtestamise eesmärgi ja piirid on seadusandja aga piisavalt selgelt NETS-is määratlenud, et volitusnorm oleks kooskõlas PS §-st 11 tuleneva nõudega, et põhiõiguste piiranguid saab kehtestada kooskõlas põhiseadusega.
11.Nõustuda ei saa kaebajate seisukohaga, et NETS eelviidatud sätted on põhiseadusega vastuolus osas, milles neis nähakse ette, et Vabariigi Valitsus võib asjaomased piirangud kehtestada halduse üksikaktiga. Põhiseadus iseenesest ei välista Vabariigi Valitsuse poolt piisavalt selge seaduse alusel määratlemata adressaatide ringi põhiõigusi piiravate üldkorralduste andmist. Tõsi on, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute või neist ette nähtud erandite isikulisse kohaldamisalasse kuuluvad kõik Eestis viibivad isikud ning ruumiline kohaldamisala hõlmab eelkõige avalikku ruumi kogu Eesti territooriumil. Isikulise ja ruumilise kohaldamisala poolest ei erine selline üldkorraldus õigustloovast aktist. Küll aga on seadusandja NETS § 28 lõikes 5 ette näinud, et Vabariigi Valitsus võib piiranguid kehtestada ajutiselt. Meetmete ajutine laad õigustab ühelt poolt nende kehtestamiseks haldusakti vormi. Haldusasjas 3-212241 tehtud kohtumääruses märkis ka Riigikohus, et „[ü]ksikjuhtumi reguleerimine [...] eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt“. Põhiseadusega vastuolus olevast volitusnormist saaks rääkida juhul kui seadusandja võimaldaks valitsusel kehtestada kõigi isikute suhtes ja kogu Eesti territooriumil kehtivaid piiranguid tähtajatult. Seadusandja on aga sõnaselgelt piiritlenud valitsuse volitused ajutiste meetmetega. Asjaolu, et seadusandja ei ole määranud meetmete võimalikku maksimaalset kehtivusaega ega sätestanud ka sõnaselgelt nõuet, et Vabariigi Valitsus peab vastava üldkorralduse andmisel nende kehtivusaja määrama – nagu see on näiteks karantiini kehtestamise korral NETS § 27 lg 3 alusel – ei anna samuti alust väita, et NETS § 28 lõiked 5 ja 6 on põhiseadusega vastuolus. Nähes seaduses sõnaselgelt ette, et meetmed peavad olema ajutised ning sätestades nende kehtestamise eesmärgi ning selle, et täitevvõim peab need kehtestama haldusaktiga, on seadusandja ühelt poolt sõnastanud Vabariigi Valitsuse otsustusõiguse piirid ning teisalt taganud isikutele võimalikult tõhusa õiguskaitse juhuks, kui Vabariigi Valitsus peaks talle antud kaalutlusõigust rikkuma, muuhulgas näiteks juhul kui valitsus kohaldab piiranguid, mis ei ole seadusandja poolt defineeritud eesmärgiga põhjendatavad või kui ta kohaldab neid piiranguid kauem kui seaduses sätestatud ajutisuse nõue ette näeb. Seadusandja nõue, et täitevvõim võib meetmeid kehtestada ajutiselt, ei tähenda vaba voli kehtestada neid ükskõik kui kauaks, vaid hõlmab selget keeldu kehtestada piirangumeetmeid kauemaks kui eesmärgi saavutamiseks vajalik. Teiseks – ja veelgi olulisem – on tähele panna, et haldusakti vormi valik NETS § 28 lõikes 5 ei kahjusta isikute õiguste kaitset, vaid pigem soodustab seda. Olukorras, kus VVk 305/2021 sätestatud piirangud oleksid
kehtestatud õigustloova aktiga – näiteks määrusega – ei oleks kaebajatel võimalik nende vaidlustamiseks vahetult halduskohtusse pöörduda. Sel juhul oleks piirangute vaidlustamiseks üldse põhimõtteliselt kaks võimalikku kohtuteed. Esimene neist eeldaks piirangu sisuks oleva kohustuse või keelu rikkumist ning reaktsioonina tehtava avaliku võimu otsuse (nt väärteokaristuse, ettekirjutuse, haldussunnimeetme) vaidlustamise raames vastavat kohustust või keeldu sisaldava määruse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise taotlemist. Selline lahendus oleks ilmselgelt tõhusa õiguskaitse tagamise seisukohast ebamõistlik. Teine võimalus oleks pöörduda Riigikohtusse individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega, mis on aga teadupoolest mitte seadusega reguleeritud, vaid Riigikohtu praktikas n-ö hädalahendusena välja töötatud kaebemehhanism (Vt Riigikohtu määrus 28.09.2021 asjas 5-21-7 punkt 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellise kaebevõimaluse olemasoluga – kuni seadusandja seda kohtumenetlust reguleerivates seadustes piisavalt selgelt reguleerinud ei ole – ei saanuks seadusandja NETSi sätete sõnastamisel arvestada. Selles olukorras oli Vabariigi Valitsusele haldusakti andmise õiguse delegeerimine ka nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võetavate piirangute tõhusa kohtuliku kontrolli tagamise seisukohast praeguses õiguskorras parim võimalik lahendus. Liiati tuleb tähele panna, et halduskohtus vahetult vaidlustatava üksikakti puhul on kohtul võimalus piirangute kohaldamisest tingitud selgelt silmatorkavale ja pöördumatut laadi ebaõiglusele reageerida esialgse õiguskaitse kohaldamisega, milline võimalus sarnaste piirangute kehtestamisel üldakti vormis puuduks.
12.Sisulises plaanis on pooltevaheline vaidlus eeskätt selles, kas VVk 305/2021 sätetest tulenevate piirangute kohaldamine inimeste suhtes, kes pole arsti otsusega haigeks tunnistatud, saab nakkushaiguse leviku tõkestamiseks põhimõtteliselt lubatav olla ning teiseks selles, kas kaebajate suhtes saab diskrimineerivaks pidada nende erinevat kohtlemist võrreldes isikutega, kes olid COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud või selle haiguse tõendatult läbi põdenud ehk inimestega, kellel oli kehtiv Covid-tõend.
13.Kuivõrd kaebajad on kaebuses viidanud suurele hulgale erinevatele teadusuuringutele ja neid kajastavatele artiklitele nii erialastes väljaannetes kui üldsusele mõeldud ajakirjandusväljaannetes, siis tuleb esmalt märkida, et Vabariigi Valitsus ei pidanud piirangute kehtestamisel hakkama kaaluma kõigi erinevate maailmas läbi viidud teadusuuringute tulemusi ega omistama suuremat tähtsust neile, mis pigem kinnitavad olgu siis COVID-19 haigusest tingitud ohtude vähesust, haiguse ravitavust, vaktsiinide vähest tõhusust vms asjaolusid, mis räägivad erinevate piiravate meetmete võtmise kahjuks või seavad nende vajalikkuse ja mõõdukuse kahtluse alla. Tallinna Ringkonnakohus juhtis kohtuasjas 3-21-2473 tehtud kohtumääruses tähelepanu sellele, et „[k]una tegemist on globaalse pandeemiaga ja COVID-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO)“. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete võtmisel oli vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutses vastustaja olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike kõrvaltoimete kohta ei olnud. Selles olukorras ei pidanud valitsus jätma teatud meetmeid võtmata põhjusel, et osa teadlasi oli avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse alla seadsid.
14.Mis puudutab kaebajate väiteid, et COVID-19 haiguse näol pole tegemist ohtliku haigusega ning et selle levik on, nagu kaebajad ütlevad „reklaamitust palju väiksem“, siis tuleb märkida, et VVk 305/2021 seletuskirjas, samuti edaspidi selle korralduse muutmiseks antud edasiste korralduste
seletuskirjades on esile toodud statistilised andmed nakatumiste arvu, haiglaravivajaduse ja nakatunud inimeste surmajuhtumite kohta. Nende andmete pinnalt on tehtud loogiline järeldus, et nakatumiste arv on piisavalt suur, et seada löögi alla eeskätt tervishoiusüsteemi toimepidevus. Isegi kui kaebajate esitatud arvutused ravijuhtumite ja surmade arvu ja Eesti elanikkonna vahekorra kohta on õiged, ei saa selle pinnalt teha järeldust, et COVID-19 haigus polnud sedavõrd ohtlik, et selle leviku tõkestamise vajadus saaks VVk 305/2021 sätestatud meetmeid põhjendada. Vabariigi Valitsus pidi nakkushaiguse leviku eeldatavaid tagajärgi hindama, muuhulgas arvesse võtma edasiste võimalike negatiivsete arengute riski seoses viiruse muteerumisega ning sellise ohuhinnangu pinnalt otsustama, kas või milliseid meetmeid on haiguse leviku tõkestamiseks vaja võtta. Täiesti põhjendamatu on kaebajate seisukoht, nagu peaks sarnaste piirangute kehtestamiseks olema ette nähtav keskaegse katku mastaabis tagajärgedega haiguse levik ehk nagu kaebajad ütlevad, 40—60% elanikkonna surm. Lisaks sellele tuleb tähele panna, et tagasivaateline hinnang sellele, kui rasked olid COVID-19 tagajärjed, on tarbetu selle hindamisel, kas viiruse leviku tõkestamiseks võetud meetmed olid adekvaatsed. Nimelt tuli meetmete võtmisel tegutseda ennetavalt ning vägagi võimalik on, et raskemate tagajärgede vältimine saigi võimalikuks tänu õigeaegselt võetud piisavalt rangetele piirangumeetmetele.
15.Mis puudutab VVk 305/2021 sätestatud meetmete vajalikkust nakkushaiguse leviku tõkestamiseks, siis viidates Maailma Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel3 avaldatud teabele on VVk 305/2021 korralduse ja seda muutvate korralduste seletuskirjades selgitatud, et SARS-CoV-2 põhjustatav COVID-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Kõnealustes seletuskirjades on kajastatud andmeid COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on Vabariigi Valitsus teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, eelkõige meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus meditsiinisüsteem ei suuda COVID-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja teatud perioodidel tõigi – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kulusid COVID-19 haiguse raviks. Meditsiinisüsteemis on keskse tähtsusega ressursiks inimressurss ehk meditsiinitöötajad, kelle hulka ja sellest tulenevat süsteemi võimekust kiiresti tõsta ei ole võimalik. Avalikest vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine n-ö piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Seega isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu COVID-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks on antud juhul ka VVk 305/2021 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on suunatud inimeste
vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu sellele, et vähendada paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele edasi kanduda.
16.NETS § 28 lõikes 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sealhulgas erandite kehtestamisel, on Vabariigi Valitsusel avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teada, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud. Nii ei saaks näiteks andmetest, et läbipõdenud inimesed korduvnakatumise korral kas ei satu haiglasse üldse või satuvad sinna väga harva, teha järeldust, et nende suhtes teatud piirangute kohaldamine – isegi kui neid piiranguid mõne teise rühma, näiteks vaktsineeritute suhtes, ei kohaldata – on tarbetu, kuna on ka täiesti võimalik, et läbipõdenute vähesem haigestumine (ja sellest tulenevalt ka raskekujuline haigestumine) on tingitud muuhulgas sellest, et nende suhtes kehtivad tegevustes osalemise piirangud, mille tõttu nad satuvad tõenäoliselt vähem keskkonda, kus neil on võimalik viirusega nakatuda.
17.On ilmne, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust: esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt teisele kanduda ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.
18.Põhjendamatu on kaebajate seisukoht, et nakkushaiguse leviku tõkestamiseks saaks põhiõiguste piiramine põhjendatud olla vaid arsti otsusega haigeks tunnistatud isikute suhtes. Sedalaadi piirangute eesmärk on vähendada nakatumisi, mida ühelt poolt saab teha seeläbi, et takistada viirust kandvate inimeste liikumist, teisalt aga ka seeläbi, et takistada tervete, ent usutavasti ebapiisava immuunsuskaitsega inimeste liikumist, vältimaks võimalust et nad satuvad kontakti viirust kandva isikuga. Kaebajate väide, et COVID-19 haigust asümptomaatliselt põdevad inimesed üldse viirust levitada ei saa või et nakkusohtlikud inimesed on võimalik lihtsasti tuvastada kehatemperatuuri
mõõtmise teel, ei tugine veenvatele teadusandmetele. Iseenesest on mõistagi loogiline, et asümptomaatilise haige nakkusohtlikkus on väiksem, kuna tema kehast keskkonda eralduvate viiruseosakeste hulk ei saa olla sama suur kui haigussümptomitega inimesel, kes eeskätt köhib ja aevastab. Küll aga ei saa ka kaebuses viidatud allikate pinnalt järeldada, et asümptomaatilise haige nakkusohtlikkus oleks olematu või sedavõrd väike, et viiruse leviku tõkestamiseks temaga teiste inimeste kontaktide piiramine oleks ilmselgelt tarbetu või meelevaldne. Eeltoodut arvestades on VVk 305/2021 sätestatud piirangud – nimelt eneseisolatsiooni jäämise kohustus Eestisse saabumisel ning korralduse punktis 10 nimetatud tegevuste läbi viimiseks kehtestatud piirangud – iseenesest mõistlikud ning vajalikud COVID-19 haiguse leviku piiramiseks.
19.VVk 305/2021 sätestatud tegevustes osalemise piirangud, samuti välisriigist Eestisse saabumisel ette nähtud eneseisolatsiooni jäämise kohustus, olid suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. Selliste kontaktide täielik vältimine ei ole mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevusja liikumispiirangute (n-ö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka VVk 305/2021 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste seletuskirjades.
20.Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit olemas ei ole, samuti seda, et VVk 305/2021 kehtivusajal ei olnud üheselt teada, millistest konkreetse inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, oli ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Seda seisukohta on kinnitanud haldusasjas nr 3-21-2473 tehtud kohtumääruses ka Tallinna Ringkonnakohus, märkides et „[k]ahtluseta võib nüüdseks väita, et massiline läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus“. Selles kontekstis oli avaliku võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Seetõttu on inimestevaheliste kontaktide piiramiseks kehtestatud meetmetes selliste erandite tegemine, mis soodustavad vaktsineeritud inimesi, iseenesest loogiline ja põhjendatud. Sellist lahendust saaks ilmselgelt meelevaldseks pidada kas juhul, kui saaks väita, et Vabariigi Valitsusel oli (või pidi olema) kas vaidlusaluste korralduste andmisel või mistahes ajal pärast seda vääramatu teaduslikel andmetel põhinev teadmine, et vaktsineerimine ei anna immuunsuskaitset või et lisaks vaktsineeritutele tuleks samasuguseid erandeid üldistest piirangutest võimaldada ka muudele teatud rühmatunnuste alusel määratletavatele inimestele, kelle puhul on üheselt selge, et nende võimalik nakatumine või nende võimalused nakkust edasi kanda on sedavõrd ebaolulised, et ei saa konkreetselt tervishoiusüsteemi toimepidevust löögi alla seada. Käesoleval juhul Vabariigi Valitsusel ühe ega teise kohta piisavat teavet ei olnud ega pidanud olema.
21.Mõistagi ei taga vaktsineerimine ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub. Selles, et COVID-19ga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi ega selles, et vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole tegelikult vaidlust. Küll aga kinnitavad nii vastustaja vastuses viidatud prof. K. Fischeri analüüsis esitatud andmed 4 , samuti Vabariigi Valitsuse Teadusnõukoja soovitused 5 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide – ECDC 6 , Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse 7 ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni 8 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC hiljuti esitatud dokumendis kinnitatakse vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu 9 . Konkreetselt Eestit puudutavate andmete alusel tehtud prof. K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel.
22.Mis puudutab kaebajate väiteid, et vaktsineerimistõendi ja läbipõdemistõendi kehtivusajad on, nagu kaebajad ütlevad „laest võetud, sisuliselt ebateaduslikud“, siis esmalt tuleb märkida, et vaktsineerimistõendi ajalise kehtivuse piirang ei ole käesoleva vaidluse seisukohast oluline, kuna kaebajad ei ole väitnud, et nad oleksid COVID-19 vastu vaktsineeritud ega vaidlusta VVk 305/2021 sätteid argumendiga, et vaktsineeritud isikule ette nähtud erandid kehtisid põhjendamatult lühikest aega. Seevastu väidavad kaebajad, et nad on 2020. aasta sügisel COVID-19 haiguse läbi põdenud. Selles, et COVID-19 haiguse läbi põdemine annab immuunsuse, ei ole poolte vahel iseenesest vaidlust. Samas nähtub Euroopa Komisjoni 18.10.2021 dokumendi COM(2021) 649 final lisast 2 „Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse suunised“ 10 , et ECDC, mille arvamusi ja teadusteadmisi puudutavaid ülevaateid pidas Tallinna Ringkonnakohus juba eelviidatud kohtumäärustes autoriteetseks, on leidnud „tõendusmaterjal tervenenud inimeste immuunsuse kestuse kohta saadakse ideaaljuhul pikaajalistest kohortuuringutest [ent kahjuks] on selliseid uuringuid vähe“. Samades suunistes tehti järeldus, et „[a]bsoluutarvudes on delta variandiga taasnakatumise risk pärast nakatumist väike 180 päeva jooksul pärast nakatumist, kuigi on tõendeid, et risk võrreldes varasema alfa variandiga on suurenenud.“ Viidatud allikas kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-21-2432 tehtud määruses avaldatud seisukohta, et „[s]enini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus COVID-19 haiguse vastu“. Vastustaja poolt viidatud ECDC 29. märtsi 2021 tehnilises
raportis11 märgitu kohaselt püsib läbipõdemise järgne kaitse viie kuni seitsme kuu jooksul. On tõsi, et kõnealune tehniline raport on koostatud seitse kuud enne vaidlusaluste piirangute kehtestamist (vt. eespool punkt 6), ent hilisematest selle organi või muu samamoodi ülemaailmselt teadusuuringute tulemusi koondava organisatsiooni dokumentidest ei nähtu, et teadusringkondades oleks 2021. aasta oktoobrikuuks olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et läbipõdemise järgne kaitse kestab oluliselt kauem. Vastupidi, ka pärast vaidlusaluste piirangute kehtestamist avaldatud 24.11.2021 dokumendis 12 on ECDC jätkuvalt märkinud, et teadusandmed, mis puudutavad vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhusust, on lünklikud ja ebakindlad. Samuti ilmneb vastustaja viidatud ECDC 10. mai 2021 raportist (vastustaja vastuse lisa 2), et tõsikindlat teadmist selle kohta, kui suur hulk antikehasid uuesti haigestumise vastu kaitseb ega selle kohta, millise aja jooksul ja millises tempos antikehade hulk väheneb, ei ole.
23.Eeltoodud asjaoludel oli n-ö läbipõdemistõendi kehtivuse piiramine 180 päevaga iseenesest mõistlik meede. Mis puudutab seda, et vaktsineerimistõend kehtis algselt 1 aasta ehk sisuliselt kaks korda kauem kui läbipõdemistõend, siis ühelt poolt tuleb tõdeda, et esitatud teadusandmed ega ka COVID-19 haigusega haiglaravi vajavate vaktsineeritud isikute hulk ei kinnita iseenesest seda, et vaktsineerimine annaks tõhusama või pikaaegsema immuunsuse kui haiguse läbi põdemine. See ei tähenda aga, et vaktsineeritud isikute soodsam kohtlemine läbipõdenutega võrreldes oleks käsitatav viimaste suhtes võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. VVk 305/2021 on üles ehitatud selliselt, et esmalt on seal ette nähtud erinevad piirangud ja kohustused, seejärel on loetletud isikud, kelle suhtes neid piiranguid erandina ei kohaldata. Eelviidatud allikates kajastuva teadusteadmise pinnalt jääb aga mulje, et haiguse leviku tõkestamise seisukohast ei kohelda mitte läbipõdenuid põhjendamatult karmilt, vaid kui, siis pigem koheldakse vaktsineeritud isikuid tegeliku nakatumiskaitse olemasolu seisukohast liiga leebelt. Sellele, et ka vaktsineerimiskaitse kahaneb umbes poole aasta jooksul, viitab kasvõi see, et vaktsineerimiskuuri läbinud isikutele soovitatakse n-ö tõhustusdoosi kuue kuu, viimasel ajal aga veelgi lühema aja möödudes vaktsineerimiskuuri lõppemisest.
24.Vaktsineeritute sooduskohtlemine läbipõdenutega võrreldes oli põhjendatav elanikkonnas suurema vaktsineerituse saavutamise ehk vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga. Sisuliselt oli selle eesmärk motiveerida eelkõige inimesi, kes ei ole haigust tõendatult läbi põdenud, end vaktsineerima, selmet loota kas nakatumise vältimisele või haiguse kergekujulisele läbi põdemisele ja seeläbi immuunsuskaitse saamisele. Kuna VVk 305/2021 kehtivusaja jooksul puudus väga selge teadmine, millised inimesed nakatuvad raskelt ja vajavad haiglaravi, oli vaktsineerimata n-ö kergele läbipõdemisele lootjate hulga vähendamine elanikkonnas põhimõtteliselt viiruse leviku tõkestamise seisukohast lubatav ja mõistlik eesmärk. Selline vaktsineerimise propageerimise eesmärk on vajalik, vältimaks elanikkonnas laialdase veendumuse tekkimist selle kohta, et kõige otstarbekam enda kaitsmise viis on haigus läbi põdeda. Olukorras, kus haigust põhjustav viirus muteerub ning keegi ei oska ennustada, kas või millise iseloomuga saab olema järgmine levima hakkav viirustüvi, jääb pidevalt üles arvestatav tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht, kui suur hulk elanikkonnast ei kasuta kättesaadavat ja üldjoontes vähemalt tervishoiusüsteemi koormuse vähendamise eesmärki silmas pidades tõhusat kaitsevahendit – vaktsineerimist – jäädes statistiliste andmete alusel lootma kergekujulisele läbi põdemisele. Vaktsineerimismotivatsiooni tekitamiseks oli iseenesest kohane vahend leevendada vaktsineeritud inimeste suhtes selliste piirangute kohaldamist ulatuslikumalt kui
teiste, näiteks läbipõdemise teel immuunsuse saavutanud inimeste suhtes, isegi kui olemasolevad teadusteadmised lubasid arvata, et vaktsineerimise teel saadud kaitse ei kesta kauem kui läbipõdemise teel saadu.
25.Lisaks sellele oli vaktsineeritute sooduskohtlemine põhjendatav ka sellega, et ka vaktsineerimisega kaasnevad alati teatud riskid, ent sellele vaatamata on vaktsineeritud astunud ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ja võtta kohased ja kättesaadavad meetmed vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetanud seeläbi ka üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda tervisega riskides. Vastustaja poolt viidatud prof. K. Fischeri koostatud andmeanalüüs haiglaravivajadusega COVID-19 patsientide hulga kohta, samuti vastustaja vastuses viidatud Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme J. Starkopfi avaldatu kinnitab, et vaktsineeritud inimese võimalus haigestuda raskelt ja sattuda haiglaravile on oluliselt väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Mis puudutab läbipõdenuid siis, nagu juba eespool märgitud, ei ole selget teadusteadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saavutatud immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta. Neil asjaoludel võis Vabariigi Valitsus lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi toimepidevust. Selle tõdemuse pinnalt võis valitsus asuda seisukohale, et elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurendamisele võib kaasa aidata vaktsineeritute suhtes piirangute leevendamine võrreldes teiste isikutega.
26.Eeltoodud põhjustel saab asuda seisukohale, et VVk 305/2021 sätestatud piirangute kohaldamine COVID-19 haiguse läbi põdenud inimeste suhtes pärast 180 päeva möödumist diagnoosi kinnitamisest on vajalik ja sobiv meede COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks. Läbipõdenute suhtes piirangute kohaldamisest ulatuslikuma erandi tegemine ei olnud vaidlusaluste piirangute kehtestamise ajal läbipõdemisega saadud immuunsuskaitset puudutavate olemasolevate teadusteadmiste pinnalt vajalik. Piirangud olid ulatuslikud, ent mitte sedavõrd piiravad, et neid saaks pidada nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärasteks. Seega, eeldades kaebajate väidete õigsust, mis puudutab seda, et nad on COVID-19 haiguse 2020. aasta sügisel läbi põdenud, ei olnud nende suhtes diskrimineeriv see, et nende suhtes VVk 305/2021 piiranguid kohaldati, samas kui isikute suhtes, kes olid vaktsineeritud või kelle COVID-19 diagnoosi panemisest oli möödunud vähem kui 180 päeva, neid piiranguid ei kohaldatud.
27.Nõustuda ei saa kaebajate väidetega, nagu oleks VVk 305/2021 sätetest tulenevalt kehtestatud vaktsineerimiskohustus või allutatud inimesed mingisugustele meditsiinilistele katsetele. Vaidlusalune korraldus ei pannud kaebajatele kohustust end vaktsineerida, neil on võimalus selle vältimiseks teha oma elukorralduses teatud muudatused. On ilmne, et laias laastus oli võimalik valida kahe ebameeldiva variandi vahel – kas vaktsineerida või korraldada oma tegevus ümber selliselt, et tõendatud immuunsuskaitse puudumine seda tegevust vähem takistab. Valik aga oli ja vastava otsuse sai iga inimene teha, ilma et eelnimetatud teine variant oleks pelgalt illusoorne. Ühegi elutähtsa teenuse kättesaadavust VVk 305/2021 sätted ei piiranud ega seadnud selliste teenuste kättesaadavuse eelduseks kehtiva Covid-tõendi esitamist. Eeltoodu tõttu on ekslikud ka kaebajate väited meditsiinilistes katsetes tahtevastaselt osalemisele sundimise kohta, nagu ka kaebuses esitatud argumendid, mis puudutavad meditsiinieetikat käsitlevate rahvusvahelise õiguse aktide ja põhimõtete rikkumist.
28.Samamoodi ei ole õige ka kaebajate seisukoht, et VVk 305/2021 punktiga 16 delegeeris Vabariigi Valitsus lubamatult isikusamasuse ja terviseandmete kontrollimise pädevuse eraõiguslikele isikutele. Isikuandmete töötlemise aluseks kõigil sellistel juhtudel oli isiku nõusolek, mitte riiklik sund neid isikuandmeid esitada: igaühel oli valikuvabadus, kas võtta piirangute esemeks olevatest tegevustest osa või mitte. VVk 305/2021 punktis 10 loetletud tegevuste hulgas ei olnud ühtki sellist, milleta oleks inimese tavapärane elutegevus piirangute kehtivusaja jooksul—milleks oli piirangust sõltuvalt kuni 8 kuud – võimatu või ebamõistlikult keeruline olnud.
29.Viimaks tuleb märkida ka seda, et VVk 305/2021 muutmiseks antud korraldusi ja nende seletuskirju vaadates on ilmne, et Vabariigi Valitsus hindas regulaarselt epidemioloogilise olukorra muutumist, võttis arvesse teadusteadmiste läbi töötamiseks ja asjatundlike arvamuste ja soovituste andmiseks moodustatud erinevate valdkondade spetsialistidest koosneva Teadusnõukoja soovitusi ning lähtudes neist karmistas või leevendas piiranguid pidevalt. Võib tõdeda, et piirangute edasine vajalikkus sattus tõsisema kahtluse alla 2022. aasta jaanuaris, kui valdavaks muutus viiruse omikrontüvi, millega kaasnes küll nakatumisjuhtumite hulga suurenemine, ent samas vähenes oluliselt arvestatavate ja raskete sümptomitega haigestumiste hulk. See aga ei tähenda ühelgi juhul, et Vabariigi Valitsus oleks pidanud piirangute leevendamisel kiirustama või asuma neid leevendama esimeste tõsiste märkide ilmnemisel epidemioloogilise olukorra paranemise kohta. Kaebuses viidatud andmed ei luba teha järeldust, et Vabariigi Valitsuse otsus jätkata vaidlustatud piirangute kohaldamist ehk vastavaid sätteid mitte varem kehtetuks tunnistada, kui need tegelikult kehtetuks tunnistati, oleks olnud ilmselgelt meelevaldne.
30.Kokkuvõttes nähtub VVk 305/2021 ja selle muutmiseks võetud korralduste seletuskirjades esitatud andmetest ning vastustaja poolt kohtumenetluse käigus viidatud allikatest, esiteks et Vabariigi Valitsuse hinnang COVID-19 haiguse ohtlikkusele, eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse seisukohast, oli adekvaatne; teiseks, et VVk 305/2021 sätestatud piirangud (eelkõige punktis 1 tulenev eneseisolatsiooni jäämise kohustus Eestisse sisenemisel ning punktis 10 nimetatud tegevustes osalemise piirangud) olid nakkushaiguse leviku tõkestamise seisukohast eesmärgipärased ning kolmandaks, et Vabariigi Valitsusele vaidlustatud otsuse tegemise ajal kättesaadavad teadusandmed, statistika tegeliku olukorra kohta Eestis ja Teadusnõukoja soovitused võimaldasid kaalutlusõiguse alusel otsustada selliste piirangute kehtestamise ja kehtima jätmise ilma, et sellesisuline otsus oleks olnud ilmselgelt meelevaldne. Isegi kui tagantjärgi hinnates saaks asuda seisukohale, et mõnes aspektis osutusid piiravad meetmed tarbetuks, ei muuda see hinnangut meetmete kehtestamise otsuse õiguspärasusele, kuna see hinnang tuleb anda otsuse tegemise aja seisuga. Kaebajate väited diskrimineerimise kohta on põhjendamatud, kuna VVk 305/2021 sätestatud eraldusjoon, mis eristas inimesi, kelle suhtes piiranguid kohaldati ja inimesi, kelle suhtes neid ei kohaldatud, oli tõmmatud iseenesest mõistliku koha peale, pidades silmas eeskätt kättesaadavate andmete pinnalt tehtud lubatud järeldust, et haiguse negatiivsete tagajärgede vältimise tõhusaim viis on elanikkonna võimalikult ulatuslik immuniseerimine eeskätt vaktsineerimise teel.
31.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Vastustaja on taotlenud kaebajatelt õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebuse rahuldamata jätmise korral üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid. Käesolev vaidlus ei ole sedavõrd erandlik, et sellest põhimõttest hälbida tuleks. Haldusorganil on õigus kasutada enda esindamiseks halduskohtumenetluses advokaate, ent sellega seonduvad kulud jäävad vastustaja kanda
samamoodi nagu need jääksid siis kui vastustajat oleksid esindanud ametnikud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.