Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-20-1815 28. aprill 2023 Maria Lõbus X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16. septembri 2020. a otsuse nr 15.3-3.2/156-13 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Valeriy Gimaev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet esindajad Triinu Moora, Katrin Toom ja Janika Jürgen-Määr
14.aprilli 2023. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 29. mail 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-20-1815 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
X (kaebaja) sündis 30. juunil 1973 Eestis. Ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik.
2.Kaebaja on omanud tähtajalist elamisluba Eestis ajavahemikul 15. mai 1995 − 15. mai 2000 ja pikaajalise elaniku elamisluba ajavahemikul 26. jaanuar 2000 − 25. aprill 2017. Politseija Piirivalveamet (PPA või vastustaja) tunnistas 25. aprilli 2017. a otsusega nr 15.33.4/2017/2899-1 kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa, tegi talle lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu. Riigikohtu 26. veebruari 2019. a kohtulahendi tulemusena jäi PPA otsus jõusse. Euroopa Inimõiguste Kohus tunnistas 19. mail 2020 kaebaja kaebuse vastuvõetamatuks.
3.Kaebaja esitas 8. aprillil 2019 PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks püsivalt Eestisse elama asumiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 118 punkti 9 alusel.
4.PPA keeldus 16. septembri 2020. a otsusega nr 15.3-3.2/156-13 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lõike 1 punktide 1, 2, 3, 4, 5 ja lõike 2 punktide 2, 7, 9 alusel. Kaebajal on kaks kehtivat kriminaalkaristust ja üks arhiveeritud väärteokaristus. Viru Maakohus tunnistas 3. juuli 2007. a otsusega kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel (kaebaja juhtis 1. juulil 2007 sõiduautot alkoholijoobes) ning mõistis karistuseks 5 kuud vangistust, jättes karistuse täitmisele pööramata, kui kaebaja ei pane 3-aastase katseaja (3. juulist 2007 − 2. juulini 2010) kestel toime uut kuritegu. Tartu Ringkonnakohus tunnistas 7. mai 2013. a otsusega kaebaja süüdi KarS § 184 lõike 21 punkti 1 ja § 392 lõike 2 punkti 2 alusel (narkosüütegu) ning mõistis karistuseks 10 aastat vangistust. Kaebaja pani viimase kuriteo toime katseajal. Need tahtlikud kuriteod kogumis näitavad, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale, mis võib realiseeruda alkoholijoobes mootorsõidukit juhtides ja rasketes rahvatervisevastastes kuritegudes (suures koguses narkootilise aine käitlemises suure varalise kasu saamise eesmärgil). Uimastikuritegude sooritamisega on kaebaja loonud ohu avalikkusele, sest tegemist on süüteoga, mis ohustab otseselt rahva elu ja tervist. Kaebaja on toime pannud raske kuriteo, mida kinnitab ka mõistetud 10-aastane vangistus. Kaebaja on raske uimastikuriteo toime pannud katseajal, mistõttu tuleb sellele kuriteole omistada suur tähtsus. Kohtupraktika kohaselt on narkootikumidega seotud süütegusid toime pannud isikute puhul uue korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus suur. Katseajal kuriteo toimepanemine näitab, et kaebaja puhul ei täitnud kriminaalhooldus oma eesmärki ning ta ei suutnud teha järeldusi varasemast tingimisi mõistetud vanglakaristusest. Vastustajal puudub alus arvata, et vabaduses kaebaja muutub ja asub õiguskuulekale teele. Vangistuses on kaebaja täitnud individuaalse täitmiskava, läbinud sotsiaalprogramme, omandanud riigikeele A1 taseme ja töötanud, kuid teda on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras, viimati 23. aprillil 2020. Kohtud on ka korduvalt hinnanud kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist, kuid leidnud, et see ei ole põhjendatud. PPA on 25. aprilli 2017. a otsuses nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tuvastanud, et kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja ei ole Eestis elades järginud põhiseaduslikku korda ja riigis kehtivaid õigusakte. Kaebaja on süütegude toimepanemise näidanud oma
3-20-1815 suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning teiste inimeste õigustesse ja vabadustesse. VMS § 125 lõike 1 alusel erandina tähtajalise elamisloa andmiseks alust ei ole. Positiivne on, et kaebaja on vangistuses omandanud riigikeele A1 taseme, läbinud sotsiaalprogramme, osalenud tööhõives ja abiellunud ning vabaduses on tal toetavad lähedased, töökoht ja elukoht, kuid need asjaolud ei anna alust erandi kohaldamiseks, sest PPA on tuvastanud kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu avalikule korrale. Ka kaebaja Eestis sündimise ja elamise fakt ei anna alust erandi kohaldamiseks. Kaebaja ei ole astunud samme, et omandada Eesti kodakondsus. Mõningaid püüdlusi eesti keele õppimiseks on kaebaja teinud alles vanglas. Kaebajale elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne võimaliku perekonna- ja eraelu riivega. Kaebaja Venemaa Föderatsiooni kodanikust abikaasa oli abielu sõlmimise ajal teadlik kaebaja kriminaalsest minevikust ja sellest, et kohtumenetluse tulemusena jäi PPA 25. aprilli 2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/2899-1 jõusse. Sellises olukorras abielu sõlmimine näitab kaebaja ja tema abikaasa valmisolekut elada perekonnaelu Venemaal. Kaebaja on oma abikaasaga vangistuse ajal kohtunud vähe ning eelkõige on suhtlus toimunud alates 2019. a maist telefoni teel. Nad ei ole kunagi koos elanud, mistõttu ei saa neil olla tugevaid perekondlikke sidemeid. Perekonnaelu riive ei saa olla niivõrd suur, sest kaebaja abikaasa saab Venemaale kolida või jätkata suhtlust sidevahendeid kasutades. Kaebaja tütreid ei saa lugeda väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 29 lõike 4 alusel kaebaja perekonnaliikmeteks. Tütred on täisealised ning kaebaja ja tütarde vahel ei ole erakorralist sõltuvussuhet. Tütred saavad kaebajaga suhelda ja teda toetada ka siis, kui kaebaja Venemaale elama asub. Kaebaja ema on hakkama saanud ajal, mil kaebaja vangistuses viibis, seega on tal võimalik hakkama saada ka siis, kui kaebaja viibib Venemaal. Samuti on ebatõenäoline, et kaebaja ema ei suuda ilma kaebajata hakkama saada, sest kaebaja vanglas viibimise ajal on kaebaja ema aidanud teised sugulased, sh lapselapsed. Lisaks on oluline see, et vabanedes plaanib kaebaja koos elama hakata oma abikaasaga, mitte emaga. Seega ei järeldu, et ema abivajadust ei saa keegi teine täita. Kaebaja ja tema ema vaheline suhe ei ole käsitatav perekonnana Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 tähenduses ning nende vahel ei ole erakorralist sõltuvussuhet. Kaebaja lähedased saavad kaebajat Venemaal külastada või sinna elama asuda, samuti on võimalik omavahel suhelda telefoni ja e-kirja teel. Kaebaja kohtumine lähedastega muutub küll raskemaks, kuid avalik huvi kaalub kaebaja isikliku huvi üles. Kaebaja on aktiivselt osalenud vangla majandustöödel alates 2017. aastast ning vabanedes on talle tagatud töökoht konsultandina Osaühingus MÜRIN (edaspidi OÜ Mürin) ja tulevikus plaanib ta luua uue firma. Viru Vangla meditsiiniosakonna andmetel on kaebajal kroonilised haigused ja ta tarvitab ravimeid. Eelnevast tulenevalt ei nähtu, et kaebaja tervislik seisund oleks nii halb, et ta ei tuleks iseseisvalt toime. Kaebaja tööga seotud tulevikuplaanidest selgub, et ta soovib oma terviseseisundit arvestades teha sobiva koormusega ja sisuga tööd. Kaebajal on võimalik leida erialast tööd ka Venemaal, arvestades, et kaebaja on varem asutanud ettevõtteid, sh Venemaal. Venemaa ei ole riigiks, kus ei ole võimalik saada vajalikku meditsiinilist abi. Kaebaja vene keele oskus aitab tal Venemaal hakkama saada, samuti ei takista tema vanus Venemaal toimetulekut.
5.Kaebaja esitas 27. septembril 2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16. septembri 2020. a otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Tallinna Halduskohus andis kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
3-20-1815
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 16. septembri 2020. a otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebajale oleks tulnud anda tähtajaline elamisluba erandina VMS § 125 lõike 1 alusel. Kaebaja üheks selliseks erandlikuks asjaoluks on terviseseisund, mida PPA kaalutlusõiguse teostamisel on arvestanud, kuid on jätnud arvestamata muud asjaolud, mis koosmõjus muudavad kaebaja terviseseisundi erandlikuks asjaoluks. PPA on haldusmenetluse käigus tuvastanud, et kaebajal on kroonilised haigused ja ta tarvitab ravimeid, teda on vanglas tööst vabastatud tervislikel põhjustel. Seega kaebaja tervislik seisund vajab ravi, selles osas vaidlust ei ole. Venemaal ravi saamiseks peab olema ravikindlustus. See asjaolu on üldtuntud ning ei vaja tõendamist. PPA on haldusmenetluse raames tuvastanud, et kaebaja on kogu elu elanud Eestis. Seega temal puudub ravikindlustus Venemaal. Arvestades asjaolu, et kaebajal on kroonilised haigused, siis Venemaal on ravivõimalusi äärmiselt vähe (reeglina on tasuta ainult erakorraline meditsiiniline abi). Kuna Venemaal kaebajal ei ole sugulasi, elukohta ega töökohta, siis ta ei saa ennast kindlustada elementaarsete elutingimustega (majutus, toitlustus). Ka lastel ja abikaasal ei ole võimalik kaebajale toeks olla. Kaebaja on olnud vangistuses alates
17.maist 2010 ehk üle 10 aasta. Vahi alla võtmise ajal oli ta 36-aastane, noor ja terve. Vangistuses oli talle tagatud toitlustus ja arstiabi. Nüüd on tal kroonilised haigused, töövõimetus ning ta on 47-aastane. Nimetatud asjaolud vähemalt tingivad peale vabanemist tähtajalise elamisloa väljastamise humaansetel kaalutlustel. PPA ei ole nimetatud asjaoludega otsuse tegemisel arvestanud. Kaebaja on olnud vanglas pikalt. Ta on lähisugulaste poolt koju oodatud. Lähisugulased on avaldanud valmisolekut hoolitseda kaebaja eest ja toetada teda nii materiaalselt kui füüsiliselt (viia arsti juurde). Kuigi kaebaja põeb kroonilisi haigusi, saab ta siiski invaliidist emale toeks olla, kuna ema on väga kaua oodanud oma poega ning vabanemisel tahab oma poega kallistada. Kaebaja on vangistuses osalenud uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes, õppinud riigikeelt, asunud majandustöödele, lõpetanud kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemise (viimast on kinnitanud ka vangla). Seega vangistus on oma eesmärgi saavutanud ehk suunanud kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Kaebaja toime pandud kuritegude tähtsus on aja jooksul vähenenud. Pikaajalise elaniku elamisloa puhul esinev oht ei pruugi olla sama tähendusega kui tähtajalise elamisloa puhul. Tähtajalise elamisloa andmisega saabki veenduda, kas isik käitub õiguskuulekalt või mitte. Juhul, kui isik pöördub tagasi kuritegelikule teele, siis elamisluba ei pikendata. Vabaduses on kaebajale tagatud töökoht OÜ-s Mürin, kus ta on ka vangistuse ajal töötanud. Töö vastab tema terviseseisundile. Seega kaebaja saab peale vangistust elama asuda kindla sissetulekuga ning saab enda ja oma invaliidist ema eest hoolitseda. Tähtajalise elamisloa andmise kaudu antakse kaebajale võimalus oma tegudega näidata, et ta ei ohusta Eestis elades avalikku korda või rahva tervist. Seetõttu kuriteo toimepanemisest tulenev oht üle 10 aasta möödudes ei kaalu üles era- ja perekonnaelu puutumatust.
Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
Kaebajal kui Venemaa Föderatsiooni kodanikul on võimalus saada vajalikku arstiabi ka Venemaa Föderatsioonis. Asjaolu, et kaebajal käesoleval hetkel puudub ravikindlustus Venemaal, ei ole ilmselgelt erandlikuks asjaoluks, mis tingiks kaebajale tähtajalise elamisloa andmise. Ka Eestis vabaduses viibides ei oleks kaebajal automaatselt tervisekindlustust siis, kui kaebajal oleks kehtiv elamisluba. Sarnaselt Venemaa Föderatsioonile oleks kaebajale Eestis
3-20-1815 ravikindlustuse puudumisel automaatselt tagatud tasuta vältimatu arstiabi. Kaebajal on Venemaa Föderatsiooni naasmisel võimalik sõlmida ravikindlustuse leping. Kuigi Venemaal saadav ravi kvaliteet võib olla kehvem kui Eestis, ei tähenda see seda, et VMS §-s 125 sätestatud erandi rakendamine kaebaja tervisliku seisundi tõttu on põhjendatud. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, et tema näol on tegemist töövõimetu isikuga. Kaebaja ei ole PPA-le elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses sellekohaseid tõendeid esitanud ning samuti ei ole sellekohaseid tõendeid esitatud ka käesolevas haldusasjas kaebuse juurde. PPA ei ole haldusmenetluses tuvastanud, et kaebaja näol oleks tegemist töövõimetu isikuga. Vastupidi, PPA on Viru Vangla andmetele ning isiku enda selgitustele tuginedes tuvastanud, et kaebaja on vanglas viibides töötanud majandustöödel ning soovis ka peale vangistust vabaduses tööle asuda. Eeltoodu kinnitab seda, et kaebaja väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki ei tooks endaga kaasa tõsiseid tagajärgi kaebaja tervislikust seisundist tulenevalt, sest kaebaja tervislik seisund ei takista tal töötamast ning endale elatist teenimast. Erandlikuks asjaoluks ei saa olla ka see, et kaebajal puuduvad sugulased Venemaa Föderatsioonis. Haldusmaterjalidest nähtub, et kaebajal on olnud varem tihe kokkupuude Venemaa Föderatsiooniga, mis annab aluse eeldada, et kaebaja omab seal tuttavaid, kes saaksid kaebajale kohanemisel vajadusel toeks olla. Vastustaja nõustub, et kodakondsusjärgsesse riiki saabumisel ei pruugi kaebajal elementaarsete elutingimuste (majutus, toit) katteks kohe rahalisi vahendeid olla, kuid toimetulekus piisavate rahaliste vahendite ning elukoha puudumine ei saa olla erandlikuks asjaoluks tähtajalise elamisloa andmisel. Venemaa Föderatsiooni elama asumiseks esmase toetusmeetmena on kaebajal võimalik taotleda väljasaadetavale mõeldud rahalist toetust ning hiljem taotleda kodakondsusjärgses riigis soovi korral toimetulekuks vajalikke sotsiaaltoetusi. Ebaõige on kaebaja väide, et ta on lõpetanud kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemise. Nimelt vangla iseloomustusest nähtub, et kaebaja suhtleb kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui ka kirja teel ning samuti on kuritegeliku taustaga isikud käinud kaebajaga vanglas kohtumas. Kaebaja viibib vanglas alates 17. maist 2010 ning vangla iseloomustusest nähtub, et alles 2017. aastast alustas kaebaja majandustöödel osalemist. Kaebaja väited seoses töötamisega on ka vastuolulised. Nimelt väidab kaebaja, et vajab lähedaste füüsilist tuge ning et tema näol on tegemist töövõimetu isikuga, kuid teisalt väidab, et hoolimata töövõimetusest on ta vangistuse ajal töötanud ning ka vabaduses viibides on tal olemas töökoht, kuhu plaanib tööle asuda. Kaebaja selgitused töötamise osas seavad kahtluse alla kaebaja väited füüsilise toe vajaduse osas. Samuti annavad kaebaja sellekohased väited aluse arvata, et kaebajal on võimalik ka Venemaa Föderatsioonis tööle asuda. Väheusutav on kaebaja väide, et vangistus oma eesmärgi saavutanud ja suunanud kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Vastustaja märgib, et Viru Maakohus jättis kolmel korral (2017, 2018, 2019) kaebaja vangistusest ennetähtaegselt vabastamata, leides, et kaebaja osas esineb uute kuritegude toimepanemise oht. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks piisab vähema ohu ilmnemisest kui tähtajalise elamisloa puhul. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise puhul ei rakendu Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artiklis 12 sätestatud nõuded, sest kõrgendatud kaitset kaebaja osas ei esine. Kõrgendatud kaitse väljasaatmise vastu on pikaajalise elaniku staatuses isikul ning sellisel juhul peab välismaalasest tulenev oht olema reaalne ja piisavalt tõsine. Kaebajast tulenev piisavalt tõsine ja tegelik oht on tuvastatud
3-20-1815 varasemas haldusmenetluses, kus see oli keskseks küsimuseks väljasaatmise otsustamisel ja mille õiguspärasust on kontrollinud ka Euroopa Inimõiguste Kohus. Kaebajale tähtajalise elamisloa mitteandmise otsustamisel arvestas PPA Euroopa Inimõiguste Kohtu kriteeriumitega, kaalus ja võttis arvesse kaebajast lähtuvat ohtu ja ka seda, kas õigus eraja perekonnaelu puutumatusele kaalub selle ohu üles. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuses antud hinnang kaebaja ohtlikkusele on põhjendatud ning elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga, milleks on Eesti Vabariigi avaliku korra ja julgeoleku kaitsmine. Kaebaja pere- ja eraelu riive ei kaalu üles Eesti Vabariigi kohustust kaitsta oma riigi kodanikke ning tagada avalikku korda ja riigi julgeolekut.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
8.Vaidluse all on, kas vastustaja poolt kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oli õiguspärane.
9.Haldusmenetluse seaduse § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HKMS § 158 lõike 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“
10.Kaebusest nähtuvalt ei vaidle kaebaja otsesõnu vastu sellele, et tema suhtes esinevad iseenesest vastustaja viidatud VMS § 124 lõike 1 punktides 1, 2, 3, 4, 5 ja lõike 2 punktides 2, 7, 9 sätestatud alused tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks. Seetõttu ei pea ka kohus vajalikuks kõikide nende aluste täidetust siinkohal pikemalt analüüsida. Kaebaja leiab, et talle oleks tulnud anda tähtajaline elamisluba erandina VMS § 125 lõike 1 punktide 2 ja 4 alusel. Ehkki VMS § 125 lõike 1 sõnastusest võib aru saada nii, et see ei võimalda tähtajalist elamisluba ka erandina anda siis, kui isiku suhtes esinevad muu hulgas VMS § 124 lõike 1 punktides 1, 2, 3, 4 ja lõike 2 punktis 2 sätestatud alused, on PPA siiski kaalunud kaebajale tähtajalise elamisloa andmist erandina VMS § 125 lõike 1 alusel. Sellest tulenevalt peab ka kohus põhjendatuks kontrollida PPA vastava kaalutlusotsuse õiguspärasust.
11.VMS § 125 lõike 1 punktide 2 ja 4 alusel elamisloa andmist kaaludes tuleb igal üksikjuhtumil arvesse võtta isikust lähtuvat ohtu ning seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Elamisloa andmise üle otsustamisel tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16, punktid 16 ja 22): − kaebaja toime pandud süüteo olemus ja raskusaste; − kaebaja viibimise kestus riigis, kust ta välja saadetakse; − aeg, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumine selle aja jooksul; − erinevate puudutatud isikute kodakondsused; − kaebaja perekondlik olukord, nt abielu pikkus ja muud asjaolud, millest nähtub abielupaari perekonnaelu toimivus;
3-20-1815 − kas abikaasa teadis süüteost ajal, mil ta sõlmis peresuhted; − kas abielust on sündinud lapsi ning kui on, siis nende vanus; − nende raskuste tõsidus, millega abikaasa peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja saadetakse; − laste parimad huvid ja heaolu, eelkõige nende raskuste tõsidus, millega kes iganes kaebaja lastest peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja saadetakse; − vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevus.
12.Kaebaja on taotlenud tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 118 punkt 9). Kaebaja on osutanud sellele, et ta on Eestis sündinud ja kasvanud, Eestis elavad tema tütred, abivajav ema ja abikaasa. Kaebaja selgitas, et Venemaal pole tal kedagi ning tema tervislik seisund takistab tal Venemaal toime tulla. Kaebaja tõi esile, et Eestis on tal lähedaste toetus, elukoht ja terviseseisundile vastav töökoht.
13.Kohus nõustub vastustaja järeldusega, et vaidlustatud otsuse tegemise seisuga lähtus kaebajast tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Oht kui määratlemata õigusmõiste on õigusnormi eelduse küsimus ning selle eelduse täidetavuse kontrollimisel ei lähtu kohus kaalutlusreeglitest, vaid kohtu ülesanne on anda õiguslik hinnang, kas normis sätestatud eeldus (määratlemata õigusmõistena) on täidetud või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 24– 31). Seejuures on kohtul õigus ise see mõiste sisustada. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva edasise ohu olemasolu üle otsustamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 17; 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2436, p 15). Kaebajal oli kaks kehtivat kriminaalkaristust. Viru Maakohtu 3. juuli 2007. a otsusega tunnistati kaebaja süüdi KarS § 424 alusel ja mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust tingimisi 3-aastase katseajaga. Kaebaja juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Katseaja jooksul pani kaebaja toime uued kuriteod, täpsemalt narkootikumidega seotud kuriteod. Selle eest mõistis Tartu Ringkonnakohus talle 7. mai 2013. a otsusega 10-aastase vangistuse. Mootorsõidukit joobeseisundis juhtides on kaebaja ohtu pannud teiste inimeste elu, tervise ja vara. Ka narkokuritegude toimepanemisega on kaebaja ohustanud suure hulga inimeste elu ja tervist. Kaebaja narkokuriteod olid rasked, mida ilmestab ka kaebajale mõistetud karistuse rangus: kohus pidas kohaseks karistada kaebajat pika vangistusega. Pärast esimese kuriteo toimepanemist andis kohus tingimisi vangistusega ja katseajaga kaebajale võimaluse tõestada, et ta on oma eksimusest vajalikud järeldused teinud ja suudab edaspidi seaduskuulekalt käituda. Sellest hoolimata pani kaebaja katseajal toime uued ja seekord veel raskemad kuriteod. Sellega on kaebaja ilmestanud oma suhtumist Eesti Vabariigis kehtivatesse õigusaktidesse ning näidanud üles erakordset hoolimatust teiste inimeste õiguste ja turvatunde osas. Kaebaja teguviis paljastab, et kaebajat ei hoia raskeid kuritegusid toime panemast ka reaalne oht vanglasse sattuda. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja ei ole suutnud õiguskuulekalt käituda ka vanglas, s.o kontrollitud keskkonnas. Kaebajat on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras, sh ajal, kui kaebaja suhtes käis tähtajalise elamisloa taotlemise menetlus. Seega ei ole kaebaja suutnud end
3-20-1815 motiveerida ka selle menetluse ajal õiguskuulekalt käituma, et end paremast küljest näidata. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta on vanglas viibides lõpetanud suhtlemise kriminaalkorras karistatud isikutega. Vastupidi, Viru Vangla kinnitusel on kaebaja suhelnud nii telefoni kui kirja teel kriminaalkorras karistatud isikutega, samuti on kuritegeliku taustaga isikud käinud kaebajaga vanglas kohtumas. Vanglas toime pandud distsipliinirikkumised ja jätkuv suhtlemine kriminaalkorras karistatud isikutega kahandab usku sellesse, et vanglas läbitud sotsiaalprogrammid oleksid suutnud kaebajat olulisel määral positiivselt mõjutada. Kaebaja pidi mõistma, et tema poolt kuritegude ja vanglas distsiplinaarsüütegude toimepanemine võib negatiivselt mõjutada tema võimalust säilitada või saada Eesti Vabariigis viibimiseks elamisluba, kuid ka see asjaolu pole pannud kaebajat oma käitumist paremuse poole muutma. Samuti pole kaebaja suhted oma lähedastega olnud sellised, mis oleksid motiveerinud kaebajat õiguskuulekalt käituma. Ka töökoha olemasolu OÜ-s Mürin ei tekita kaebaja edasise õiguskuulekuse osas kuigi suurt usku, sest kaebajal oli ka varem võimalik seaduslikul viisil elatist teenida, kuid ta otsustas hoopis sissetulekut hankida narkokuritegudega. Kaebaja on käitunud kehtivate õigusnormide suhtes ükskõikselt ning seeläbi väljendanud Eesti Vabariigi väärtussüsteemi ja siin elavate inimeste suhtes lugupidamatust. Kohus leiab, et kaebaja poolt toime pandud kuritegude asjaolud ja talle mõistetud karistused koosmõjus vanglas toime pandud distsipliinirikkumistega kinnitavad, et vaidlustatud otsuse tegemise seisuga lähtus kaebajast tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Oli suur tõenäosus, et vanglast vabanedes ja Eestisse jäädes võib kaebaja jätkata süütegude toimepanemist ning seeläbi teiste isikute õigushüvede ohustamist ja/või kahjustamist. Kohtupraktika kohaselt on narkosüütegude korduva toimepanemise tõenäosus suur. Lisaks esineb kaebaja puhul arvestatav oht, et ta võib uuesti ka mootorsõidukit joobeseisundis juhtida. Kohus rõhutab, et asjaolu, kas kaebaja ka tegelikult pärast vanglast vabanemist on süütegusid toime pannud, ei oma siinkohal tähtsust, sest vaidlustatud otsuse õiguspärasust tuleb kohtul hinnata selle tegemise seisuga. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal viibis kaebaja veel vanglas.
14.Vastustaja on arvestanud kaebaja lähedastega seonduvat ja välja toonud vastavad kaalutlused. Kaebaja kaks tütart oli vaidlustatud otsuse tegemise seisuga täisealised ning tulid oma eluga toime. Kaebaja tütred on toonud esile, et soovivad kaebajalt tuge saada ning soovivad ka teda ise toetada. Tütarde selgitustest võib aru saada, et nad ootavad kaebajalt just moraalset tuge. Kohus nõustub vastustajaga, et need asjaolud ei viita erakorralisele sõltuvussuhtele. Üksteist saab toetada ka siis, kui kaebaja viibib Venemaal, kasutades erinevaid suhtluskanaleid või külastades kaebajat Venemaal. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal oli kaebaja ühel tütrel Eesti kodakondsus ja teisel Vene kodakondsus. Vene kodakondsusega on lihtsam kaebajat Venemaal külastada, kuid ülemääraseid takistusi selles osas ei tee ka Eesti kodakondsus. Asjaolud ei viita ka sellele, et kaebaja ja tema ema vahel esineks erakorraline sõltuvussuhe. Kaebaja ema on küll väidetavalt invaliid, kuid haldusmenetluses tema enda esitatud selgitustest nähtub, et ta ei ole jäänud vajaliku abita, vaid kaebaja tütred on tema eest hoolt kandnud ajal, kui kaebaja vangistuses viibis. Seega on kaebaja emal olemas lähedased, kes teda aidata saavad. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole plaaninud pärast vangistust emaga koos elama hakata. Vastupidi, kaebaja on plaaninud elama hakata koos oma abikaasaga teises linnas. Kaebaja kaebuses esitatud selgitustest võib järeldada, et tema ema ootab kaebajalt rohkem moraalset tuge, mida on võimalik pakkuda ka Venemaal elades ja erinevaid sidevahendeid kasutades.
3-20-1815 Asja materjalid ei kinnita, et kaebajal oleks oma tulevase abikaasaga olnud enne vangistust kooselu või tõsisem suhe. Viru Vangla esitatud andmetest nähtub, et kaebaja hakkas oma tulevase abikaasaga rohkem suhtlema ja abiellus temaga ajal, kui oli kohtumenetluse tulemusena selge, et jääb jõusse PPA 25. aprilli 2017. a otsus nr 15.3-3.4/2017/2899-1. Seega pidi kaebaja abikaasa olema teadlik, et kaebaja suhtes esineb tõsine oht, et ta saadetakse Eestist välja ning nad ei saa ühist perekonnaelu Eestis elada. Niisiis tuli kaebaja abikaasal arvestada sellega, et vajaduse korral tuleb tal kolida Venemaale või Eestisse elama jäädes kasutada muid võimalusi suhtlemiseks, s.o sidevahendid ja külastused. Kaebaja abikaasal on Vene kodakondsus ning seega ei saa tal olla takistusi Venemaale kolimiseks ja seal toime tulemiseks või kaebaja külastamiseks Venemaal. Kaebajal ja tema abikaasal ühiseid lapsi ei ole. Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult eeltoodud asjaolude põhjal järeldanud, et kaebaja perekonna- ja eraelu riivet ei saa pidada kuigivõrd intensiivseks.
15.Vastustaja on esile toonud ka kaalutlused, mis puudutavad kaebaja sidet Eestiga ja tema toimetulekut Venemaal, sh kaebaja terviseseisundit. Kaebaja on küll Eestis sündinud ja elanud, kuid ta ei ole kunagi teinud pingutusi Eesti kodakondsuse saamiseks. Samuti ei ole kaebaja teinud erilisi püüdlusi eesti keele omandamiseks. Kaebaja hakkas eesti keelt õppima alles vangistuses, kuid piirdus üksnes algtaseme omandamisega. Seega ei ole kaebaja eriti vaeva näinud, et Eesti ühiskonda lõimuda. Viru Vangla esitatud andmete kohaselt avas kaebaja pärast keskhariduse omandamist Venemaal metallitöötlemise ettevõtte. Kaebaja eitas seda kohtuistungil ning väitis, et ei ole kunagi Venemaal ametlikult ega mitteametlikult töötanud. Kohus hindab kaebaja selle väite usaldusväärsust madalaks, sest kohtul ei ole mingit mõistlikku põhjust arvata, et Viru Vangla võinuks sellise teabe saada mujalt kui kaebajalt endalt. Kaebaja väite usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et kaebaja on asunud Venemaal töötamist eitama alles kohtuistungil, varem pole ta seda asjaolu kahtluse alla seadnud, ehkki PPA on sellele tuginenud. Kohtu hinnangul võib kaebaja selline käitumine olla selgitatav kaebaja taipamisega, et varasem töökogemus Venemaal võib olla käsitatav asjaoluna, mis toetab elamisloa andmata jätmist. Seega lähtub kohus sellest, et kaebajal on varasemast ajast Venemaal töötamise kogemus. Venemaal töötamise kogemuse tõttu ei saa sealne keskkond olla kaebajale võõras ning puudub alus arvata, et kaebaja ei suudaks oma varasemat töökogemust (nii Eestis kui Venemaal) arvestades leida endale Venemaal tööd. Töö leidmist soosib ka asjaolu, et vene keel on kaebaja emakeel. Samuti ei viita asjaolud sellele, et kaebaja terviseseisund takistaks tal Venemaal toimetulekut, sh töö leidmist. Kaebaja selgitas PPA-le esitatud selgitustes ja kohtule esitatatud kaebuses, et tal on kroonilised haigused ja ta tarvitab ravimeid. Kohtuistungil täpsustas kaebaja, et tal on maksakasvaja ja probleemid selgrooga, mistõttu vajab ta erilist toitlustust, tal on raske kõndida ja arsti juurde minnes peab teda sõidutama. Samas pidas kaebaja kohtuistungil võimalikuks seda, et suudab täiskoormusega täita talle OÜ-s Mürin pakutavat tööd, mis eeldab pidevalt veoautode kõrgesse kabiini sisse ja välja ronimist. Lisaks on kaebaja ka vangistuse lõpus töötanud. Eeltoodut arvestades ei saa kaebaja terviseseisund olla nii kehv, et välistatud oleks üldse töö tegemine. Kaebaja saab Venemaal endale otsida sobiva koormuse ja iseloomuga töö. Ka kaebaja vanust ei saa pidada takistuseks töö leidmisel. Kui kaebaja pidas võimalikuks töötada Eestis, peab see võimalik olema ka Venemaal.
3-20-1815 Samuti ei takista kaebajal terviseprobleemide olemasolu iseenesest talle tähtajalise elamisloa andmata jätmist. Kaebaja terviseprobleemidega seoses on võimalik ravi saada ka Venemaal. Asjaolu, et ravi kvaliteet ei pruugi olla nii hea kui Eestis, ei tingi tähtajalise elamisloa väljastamist. Venemaal ravikindlustuse saamiseks tuleb kaebajal endal vastavad sammud astuda. Oluline on see, et ravikindlustuse saamine ei ole tema jaoks võimatu. Vastustaja on selgitanud, et kaebajal on võimalik taotleda Eesti riigilt väljasaadetavatele mõeldud rahalist toetust, mis aitab tal esialgu Venemaal toime tulla, mh eluaset leida. Edasi saab kaebaja vajaduse korral sotsiaaltoetusi taotleda juba Vene riigilt. Samuti saab kaebaja endale elatist teenida töötades. Kokkuvõtlikult on vastustaja põhjendatult järeldanud, et kaebaja sidet Eestiga ei saa pidada ülemäära tugevaks ning kaebajal on võimalik toime tulla ka Venemaal.
16.Kohtu hinnangul on vastustaja teostanud kaalutlusõigust nõuetekohaselt. Vastustaja on arvesse võtnud kõik asjakohased asjaolud ning omistanud neile kohase kaalu. Vastustaja on ära näidanud, miks kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles kaebaja perekonna- ja eraelu riive ning Venemaale elama asumisega seonduvad ebamugavused. Kaebaja ei ole esile toonud nii kaalukaid asjaolusid, mis õigustaksid talle erandkorras tähtajalise elamisloa andmist.
17.Kaebaja arusaam, et talle tuleks anda tähtajaline elamisluba, et ta saaks tõestada, et ta käitub õiguskuulekalt, on ekslik. Kaebajal oli juba pikaajalise elaniku elamisloa kehtivuse ajal võimalik tõestada, et ta on õiguskuulekas inimene, kuid kaebaja otsustas hoopis kuritegusid toime panna. Pärast esimese kuriteo toimepanemist anti kaebajale vangistust täitmisele pööramata jättes ja katseaega kohaldades võimalus tõestada, et ta on oma vigadest õppinud ja tahab õiguskuulekalt käituda, kuid kaebaja jätkas katseajal veel raskemate kuritegude toimepanemist. Eesti Vabariik on seega kaebajale korduvalt andnud võimalusi (elamisloaga ja katseajaga) tõestada oma õiguskuulekat käitumist, kuid kaebaja on neid võimalusi kuritarvitanud.
18.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et PPA 16. septembri 2020. a otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks alust ei ole. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
19.Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lõige 1 ning § 109 lõiked 1 ja 6).
Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lõige 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.