Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
29. jaanuar 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1913 Politseija Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Birgit Siim Puudutatud isik – XX, volitatud esindaja v.adv Valeriy Gimaev
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 11. jaanuari 2021. a vastuse lisad haldusasjas nr 3-20-1815: failid haldusmenetluse materjalid nr-d 1–3 ja nr 5.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2020. a määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-20-1913 muutmata. Asendada halduskohtu määruse põhjendused osaliselt ringkonnakohtu määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Punkti 1 osas ei ole määrus edasikaevatav.
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 XX pikaajalise elaniku elamisloa nr EL39A002010 kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel alates 25.04.2017, sest isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati viieaastane sissesõidukeeld (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 2 ja § 72 lg 2 p 7). Riigikohtu 26.02.2019 määrusega asjas nr 3-17-946 jõustus Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsus, millega jäeti PPA 25.04.2017 otsus jõusse.
3-20-1913
2.XX vabanes Viru Vanglast 14.10.2020 temale Viru Maakohtu 21.06.2012 kohtuotsusega määratud karistuse kandmisest.
3.PPA esitas 05.10.2020 Tartu Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tartu Halduskohus rahuldas 15.10.2020 määrusega asjas nr 3-20-1913 PPA taotluse ning andis loa XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
4.PPA esitas 09.12.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra, sest isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alused. Eksisteerib oht, et isik põgeneb. XX on kriminaalkorras karistatud kahel korral ja viibinud vanglas ühel korral (VSS § 68 p 4). Viru Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega asjas nr X-XXXXXX tunnistati XX süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 (mootorsõiduki, maastikusõiduki ja trammi juhtimine joobeseisundis) alusel ning talle mõisteti karistuseks 5 kuud tingimisi vangistust 3-aastase katseajaga. Teist korda mõisteti isikule Tartu Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsusega asjas nr X-XX-XXXX KarS § 184 lg 21 p 1 (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik kätilemine, kui see on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil) ja § 392 lg 2 p 2 (keelatud kauba või vastava kohustusliku dokumendita või riikliku registri kandeta radioaktiivse aine, lõhkeaine, narkootilise või psühhotroopse aine, narkootilise või psühhotroopse aine lähteaine, mittenarkootilise ravimi, ohtliku kemikaali või jäätme, strateegilise kauba, tulirelva või laskemoona toimetamise eest üle Euroopa Liidu tolliterritooriumi piiri või riigipiiri grupi poolt) alusel karistuseks 10 aastat vangistust. Lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 10 aastat 4 kuud ja 27 päeva vangistust, mis viidi täide 17.05.2010–14.10.2020. XX pani toime raske kuriteo. Viimase teo pani isik toime katseajal. Viru Vangla riskihinnangu põhjal on XX hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. Tõenäoline on oht, et kui isik viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes, jätkab ta narkootikumide käitlemise ja kuritegeliku taustaga isikutega suhtlemisega. Riski võib suurendada XX kriminaalne mõtlemine, staatuse säilitamise tahe ning materiaalsete väärtuste ületähtsustamine. Soodusteguriks võib olla alkoholi tarvitamine. XX lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa, kaks täisealist tütart ja ema. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et pereliikmete omavahelised suhted on head ja toetavad. Abikaasaga sõlmiti abielu vangistuse ajal. Vangla andmetel on isik vanglas viibides suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui kirja teel. Samuti on kokkusaamistel käinud kuritegeliku taustaga isikuid. Isiku eelnev käitumine näitab suhtumist õiguskorda ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida isik vabatahtlikult talle pandud lahkumiskohustust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määrus asjas nr 3-19-1274, p 12). Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni (VSS § 68 p 6). XX-l puudub kehtiv reisidokument ning PPA-l ei ole võimalik väljasaatmist lõpule viia. Puudub alus arvata, et isik hakkab vabaduses viibides endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima. Põgenemisohu prognoos hõlmab ka võimalust hoiduda siseriiklikult menetlusest kõrvale. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kaalub üles õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 08.01.2009 otsus asjas Joseph Grant vs Ühendkuningriik ning 20.05.2020 otsus asjas XX vs Eesti). Väljasaatmist välistavaid 2(8)
3-20-1913 asjaolusid ei esine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määrus asjas nr 3-19-1274). Põgenemisohu tõttu ei ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldada.
5.Tallinna Halduskohtu 11.12.2020 määrusega rahuldati PPA taotlus ning anti luba XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.04.2021 (kaasa arvatud). XX on kriminaalkorras karistatud kahel korral ja ta on viibinud vangistuses ühe korra. Toimepandud kuritegu on raske narkokuritegu, mis ohustab ühiskonda tervikuna. Kui XX viibib vabaduses ja on materiaalsetes raskustes, võib ta jätkata narkootikumide käitlemise ja kuritegeliku taustaga isikutega suhtlemisega. Viimane kuritegu pandi toime katseajal. Arvestades eelnevat, ei pruugi XX olla leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisel lahkumiskohustuse sundtäitmiseks kättesaadav. Isiku väljasaatmist ei ole alust pidada õigusvastaseks (vt EIK 28.04.2020 otsus asjas XX vs Eesti, p-d 51 ja 52). XX mõlemad tütred on täisealised. Vanemate ja nende täiskasvanud laste või täiskasvanud õdede-vendade vahel ei ole perekonnaelu, kui nad ei tõenda täiendavat omavahelist sõltuvussuhet (vt EIK otsus asjas Slivenko vs Läti, p 97 ja 23.10.2018 otsus asjas Levakovic vs Taani, p 35). Isiku üks tütardest on Venemaa ja teine Eesti kodanik. Isegi kui kaebaja lahkub Venemaale, on perekondlike suhete jätkamine võimalik (vt ka EIK 28.04.2020 otsus asjas XX vs Eesti, p 54). XX on PPA-le selgitanud, et ei soovi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. Esindaja poolt kohtuistungil antud selgitused, et XX ei põgeneks, ei ole eelnevat arvestades tõsiseltvõetavad. Põgenemisohtu suurendab isiku varasem kuritegelik eluviis. Seega ei ole võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. PPA esitas 06.11.2020 Välisministeeriumile palve edastada Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile taotluse XX tagasivõtmise kohta. Taotlusele ei ole veel vastust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 21.12.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.12.2020 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa tuletada pelgalt isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ja päritoluriiki naasta (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11; Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2019 määrus asjas nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus asjas nr 3-18-1771, p 9; 27.04.2018 määrus asjas nr 3-18-658, p 13). XX on karistatud tahtliku kuriteo eest vangistusega, mistõttu esineb VSS § 68 p-s 4 nimetatud alus. Samas on halduskohus lähtunud formaalselt üksnes nimetatud alusest ega ole käsitlenud muid asjaolusid. XX on kriminaalkorras karistatud vangistusega üle 10 aasta tagasi. Ta on karistuse ära kandnud. Kuriteo toimepanemise asjaolude tähtsus aja jooksul väheneb. Mida kauem on isik vangistuses olnud, seda vähem viitavad kuriteo toimepanemise asjaolud retsidiivsusriskile (vt Riigikohtu 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17). XX on katkestanud sidemed kriminaalkorras karistatud isikutega. Halduskohtu istungil avaldas XX aadressi, kuhu ta saab elama asuda. Sel aadressil on PPA-l võimalik kohaldada järelevalvemeetmed. Halduskohus ei ole selle asjaoluga arvestanud. XX puhul on tehtud päringud väljasaatmise korraldamiseks. Covid-19 viiruse leviku tõttu on piirid 3(8)
3-20-1913 suletud. XX-l puuduvad dokumendid, mistõttu ei saaks ta põgeneda. Lähisugulased on kinnitanud, et XX on haige ning avaldanud soovi tema eest hoolitseda. Perekonna ja elukoha olemasolu välistavad põgenemisohu.
7.PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Vastustaja ei tugine kaasaaitamiskohustuse mittetäitmise osas mitte ainult isiku väitele, et ta ei soovi Eesti Vabariigist lahkuda, vaid ka isiku tegevusetusele – ta ei ole teinud koostööd ametivõimudega dokumentide hankimisel. Isikule pakuti vanglas võimalust taotleda endale tagasipöördumistunnistust, kuid ta keeldus sellest ega taotlenud seda dokumenti ka kinnipidamiskeskuses viibimise ajal. PPA varasema praktika kohaselt Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimisel võtab protseduur aega ligikaudu pool aastat, kui isik teeb PPA-ga koostööd (nt haldusasjad nr 3-19-2410 ja 3-19-1817). Dokumentide hankimine üksnes PPA taotluse alusel võib võtta aega üle pooleteise aasta (nt haldusasjad nr 3-18-629 ja 3-19-334). Vabaduses viibides oleks isiku motivatsioon kaasaaitamiskohustust täita veelgi väiksem. Muu hulgas võib isik vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma neist toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamiseks, nt kohtumine Venemaa saatkonna ametnikuga (vt ka Tallinna Halduskohtu 31.12.2020 määrus asjas nr 3-20-2133, p 5). Kuigi isik on toime pandud süütegude eest karistuse kandnud, ei saa sellest järeldada tema usaldusväärsust. Põgenemisohu hindamise näol on tegemist prognoosotsusega, mille aluseks on kõik isikuga seotud asjaolud kogumis. Prognoosotsused võivad põhineda isiku varasemal käitumisel (Riigikohtu 23.09.2019 otsus asjas nr 3-16-2436, p 15) ning hinnangutel, mis on isikule antud muude menetluste käigus. Viru Vangla riskihinnangu põhjal on määruskaebuse esitaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. Vangla andmetel on isik vanglas viibides suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui ka kirja teel. Samuti on kokkusaamistel käinud kuritegeliku taustaga isikud. Isikul on Eestis elukoht, kuid see ei ole see sedavõrd kaalukas asjaolu, et tingiks tema vabastamise (Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2020 määrus asjas nr 3-19-1274). Isiku kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks ning isiku käitumisest ja põgenemisohust tingituna ei ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
8.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb haldusasja materjalide juurde lisada PPA 11.01.2021 vastuse lisad haldusasjas nr 3-20-1815: failid haldusmenetluse materjalid nr-d 1–3 ja nr 5.
9.Määruskaebuse menetluses on pooleli vaidlus XX kinnipidamiskeskuses viibimise tähtaja pikendamise üle. Muu hulgas hõlmab see hinnangu andmist isiku varasemale käitumisele. Nimetatud dokumendid sisaldavad nii XX iseloomustust kui ka andmeid distsiplinaarkaristuste ning vanglavälise suhtluse kohta. Tõendid, millele kohus asja lahendamisel tugineb, peavad nähtuma toimiku materjalidest, et nendega arvestamine ja kohtulahend ei tuleks menetlusosalistele üllatusena. Seega on tegemist oluliste tõenditega, mis tuleb lisada toimikusse. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks menetlusosaliste seisukohtade küsimist enne tõendite lisamist. Määruskaebuse esitaja volitatud esindaja esindab teda ka viidatud haldusasjas. PPA on osalenud nimetatud tõendite kogumises. 4(8)
3-20-1913 II
10.PPA tugines 09.12.2020 taotluses VSS § 15 lg 2 p-dele 1–3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Taotluse põhjendavas osas on PPA tuginenud sellele, et isikul puuduvad väljasaatmiseks vajalikud isikut tõendavad dokumendid ning isik ei aita kaasa nende hankimisele, ei täida kaasaaitamiskohustust ning ta võib põgeneda (VSS § 68 p-d 4 ja 6).
11.Loataotluses on PPA kaasaaitamiskohustuse osas tuginenud üksnes sellele, et isik ei täida nimetatud kohustust seonduvalt enda dokumenteerimisega. VSS § 15 lg 2 p 2 kohaldamise aluseks on mõne muu kaasaaitamiskohustuse (st VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmine, kusjuures vastav kohustus peaks olema piisavalt konkreetselt piiritletud (Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2018 määrus asjas nr 3-18-658, p 13). Muid kohustusi, mille isik on jätnud väidetavalt täitmata, ei ole vastustaja välja toonud.
12.VSS § 15 lg 2 punkti 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Euroopa Kohus leidis asjas nr C-146/14 (p 73), et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11).
13.,,Koostöö puudumine“ direktiivi 2008/115 art 15 lg 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem kui ette nähtud. Kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus asjas nr C-146/14, p 82). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb viidatud kohtupraktikat mõista nii, et selleks, et jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. Lisaks tuleb kohtutel välja selgitada, mida isik oleks pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 11).
14.PPA on loataotluses järeldanud isiku soovimatust hankida endale dokumente asjaolust, et Viru Vangla edastas PPA-le kirja, millest nähtub, et isik ei soovi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. XXl ei olnud kohustust alustada enda dokumenteerimisega vanglas viibimise ajal ning ainuüksi sellest ei saa järeldada, et ta ei aita kaasa dokumentide hankimisele väljasaatmismenetluses. Isikul tekkis kohustus hankida väljasaatmiseks vajalikud dokumendid pärast tema väljasaatmise menetluse algust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2018 määrus asjas nr 3-18-1771, p 8), st pärast vanglast vabanemist.
5(8)
3-20-1913
15.Samas selgitas PPA halduskohtu 11.12.2020 istungil, et isik ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust dokumentide hankimisel ka kinnipidamiskeskuses (kohtuistungi helisalvestis 09:17:29 ja 09:19:14). Vastustaja nimetas konkreetsed tegevused, kuidas saaks isik enda dokumenteerimisele kaasa aidata (kohtuistungi helisalvestis 09:15:49). Ringkonnakohtu hinnangul on eelnev piisav, et jaatada kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Väljasaatmismenetlus on käimas ning isikul lasub kohustus aidata kaasa enda dokumenteerimisele. Seejuures nähtub PPA määruskaebuses esitatud selgitustest, et olukorras, kus isik aitaks kaasa enda dokumenteerimisele, oleks protsessi võimalik oluliselt kiirendada. Isik ei ole väitnud, et tal ei ole võimalik enda dokumenteerimiseks vajalikke toiminguid teha. Seega kestab väljasaatmine kauem isiku enda käitumise tõttu. Kuigi isikul tekkis nimetatud kohustus alles pärast vanglast vabanemist, ei ole isik kinnipidamiskeskuses viibimise ajal teinud ühtegi toimingut, et kaasaaitamiskohustust täita. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et isik täidaks vabatahtlikult lahkumiskohustuse, kui haldusasjas nr 3-20-1815 (tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine) jääb XX kaebus rahuldamata (kohtuistungi helisalvestis 09:21:06). Kuigi isikul on olemas lähikondsed (abikaasa, tütred ning ema), kes on kinnitanud, et aitavad XX nii moraalselt kui ka materiaalselt, puudub isiku senise kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu alus arvata, et vabaduses viibides hakkaks isik – ka perekonnaliikmete abiga – endale dokumente taotlema. Vastupidi, perekonnaliikmetega koosolemise soov võib anda XXle alust venitada enda dokumenteerimisega.
16.PPA tugines loataotluses VSS § 15 lg 1 p-le 1, viidetega VSS § 68 p-dele 4 ja 6. PPA selgitas kokkuvõtvalt, et isiku suhtes esineb põgenemisoht, kuna XX on kriminaalkorras karistatud kahel korral ja viibinud vangistuses ühel korral (VSS § 68 p 4). Viimane toimepandud kuritegu oli raske ning selle eest määrati talle enam kui 10 aasta pikkune vangistus. Kuritegu sooritati katseajal. Viru Vangla hindas XX avalikkusele kõrgohtlikuks. Isik ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni (VSS § 68 p 6).
17.VSS § 68 esimene lause kohustab PPA-d ja kohut välismaalase põgenemise ohtu igal üksikjuhtumil hindama. Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-193-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-114, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused asjas nr 3-19-334). Samas, isegi kui põgenemisohtu ei saa täielikult välistada, ei pruugi oht olla piisavalt suur isiku kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13).
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa põgenemisohule hinnangu andmisel lähtuda üksnes isiku (vangistusega) karistamise faktist. Isiku kriminaalkorras karistamine viitab küll sellele, et ta on valmis käituma õigusvastaselt ega pruugi olla usaldusväärne, kuid arvesse tuleb võtta ka muid isikuga seotud asjaolusid, sh neid, mis põgenemisohtu maandavad. Teisalt ei välista põgenemisohtu üksnes kuriteo toimepanemisest möödunud aeg. Hinnata tuleb ka isiku käitumist hiljem. Haldusasja nr 3-20-1815 toimikusse lisatud 17.10.2019 kinnipeetava iseloomustuse kohaselt läbis XX vanglas olles mitmeid sotsiaalprogramme, samuti omandas riigikeele taseme A1. Isik osales vangla majandustöödel alates 2017. aastast. 17.10.2019 iseloomustuse koostamise ajal oli isikul üks kehtiv distsiplinaarkaristus (noomitus; haldusmenetluse materjalid nr 1, lk 64). Varem esines isiku puhul probleemset käitumist 6(8)
3-20-1913 meditsiiniosakonna töötajatega. Viimaste aastate jooksul (enne 17.10.2019 iseloomustust) sellist käitumist ei täheldatud. Ametnikega suhtles isik üldiselt viisakalt, kuid võis negatiivsete otsuste korral ärrituda, ähvardas vaidlustada vangla tegevust kohtus ja prokuratuuris (haldusmenetluse materjalid nr 1, lk 65). Seisuga 03.08.2020 oli isikul kaks kehtivat distsiplinaarkaristust (tingimisi kartserisse paigutamine ja noomitus; haldusmenetluse materjalid 3, lk 30). Täiendavalt on PPA märkinud, et vangla esitatud andmetest nähtub, et isik on vanglas viibides suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui ka kirja teel ning kokkusaamistel.
19.XX varasem käitumine ei viita vältimatult sellele, et esineb põgenemisoht VSS § 68 p 4 mõttes. Kuigi isikut on vangistuse ajal karistatud korduvalt distsiplinaarkorras, samuti esines isiku puhul aeg-ajalt probleemset käitumist vanglaametnikega, on vangla iseloomustuses märgitud seda, et üldiselt oli isiku käitumine viisakas ning viimastel aastatel (enne 17.10.2019) ei esinenud enam käitumisprobleeme. XX läbis vangistuses olles mitmeid sotsiaalprogramme, sh riigikeele kursuse. PPA ei ole taotluses ega vastuses määruskaebusele iseloomustanud isiku käitumist kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ega märkinud, et isiku käitumine vanglast vabanemise järel oleks probleemne.
20.Kuigi haldusasja nr 3-20-1815 juurde on lisatud mitmeid väljavõtteid XX kokkusaamiste ning suhtluse kohta (vt nt haldusmenetluse materjalid nr 1, lk-d 67–78; haldusmenetluse materjalid nr 2, lk-d 26–27; haldusmenetluse materjalid nr 3, lk-d 13; 20; 25, 30; haldusmenetluse materjalid nr 5), puuduvad täpsemad andmed selle kohta, millal suhtlus kriminaalse taustaga isikutega aset leidis. XX märkis määruskaebuses, et on katkestanud suhted kuritegeliku taustaga isikutega. XX lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa, kaks täisealist tütart ning ema. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on pereliikmete omavahelised suhted head ja toetavad. Abikaasaga sõlmiti abielu vangistuse ajal. PPA ei ole neid seisukohti veenvalt ümber lükanud. Seega ei ole VSS § 68 p 4 kohaldamise eeldused täidetud. Isiku kinnipidamise aluseks VSS § 15 lg 2 mõistes ei saa olla isikust lähtuv võimalik oht avalikule korrale (kõrgohtlikkus).
21.VSS § 68 p-s 6 sätestatud asjaolu hindamisel ei oma sisulist tähtsust, millistel põhjustel on isik oma käitumisega väljendanud soovimatust täita lahkumiskohustust, vaid oluline on üksnes see, kas on alust arvata, et välismaalase hoiakud või käitumine on muutunud. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, miks on põhjendatud alus arvata, et vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult kaasa lahkumiskohustuse täitmisele. Hoolimata pooleli olevast kohtumenetlusest, võimalusest elada pere juures ning perekonna toetusest, ei viita XX käitumine pärast vanglast vabanemist sellele, et tema hoiakud lahkumiskohustuse täitmise osas on muutunud. Seega esineb isiku põgenemise oht (VSS § 68 p 6).
22.Puudub alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskuses viibimise pikendamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks).
23.Isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust ehk 18 kuud (VSS § 25 lg 2). Puudub põhjus pidada väljasaatmist perspektiivituks. PPA esitas 06.11.2020 Välisministeeriumile palve edastada Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile taotluse XX tagasivõtmise kohta. Taotlusele ei ole veel vastust. Praegu puudub teave selle kohta, et Venemaa Föderatsioon oleks keeldunud isiku tagasivõtmisest.
7(8)
3-20-1913
24.Määruskaebuses on XX viidanud sellele, et ta on haige. Vangla iseloomustusest nähtub, et isikul on kroonilised haigused ning ta tarvitab ravimeid (haldusmenetluse materjalid nr 1, lk 65). Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud tervishoiuteenuse osutamine (siseministri 16.10.2014 määrus nr 44 ,,Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ (määrus nr 44) § 16). Seejuures on võimalik isikut saata ravile ka väljaspoole kinnipidamiskeskust (määruse nr 44 § 16 lg 5). Ringkonnakohtule ei nähtu haldusasja materjalide pinnalt, et XX tervislik seisund oleks selline, mis välistaks kinnipidamiskeskuses viibimise või oleks alust arvata, et ta jääks seal viibides ilma vajalikust arstiabist.
25.Isikul on olemas lähedased, kes on kinnitanud valmisolekut XX aidata. Samuti on isiku abikaasa selgitanud, et XX-l oleks vabaduses viibides olemas elukoht. Need asjaolud ei välista isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, võib soov olla koos perekonnaliikmetega anda XX-le alust venitada väljasaatmismenetlust. Lisaks esineb isiku põgenemise oht. Seetõttu ei välista elukoha olemasolu väljaspool kinnipidamiskeskust määruskaebuse rahuldamata jätmist, sest ei pruugi tagada isiku edasist kättesaadavust. Isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses toob küll kaasa riive XX era- ja perekonnaelule, kuid riive on proportsionaalne võrreldes väljasaatmismenetluse tagamise eesmärgiga. Perekonnaliikmetel on võimalik XX kinnipidamiskeskuses külastada (vt ka määrus nr 44 §-d 17–20).
26.Eelnevast tulenevalt jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.12.2020 määruse asjas nr 3-20-1913 resolutsioon muutmata. Halduskohtu määruse põhjendused tuleb osaliselt asendada ringkonnakohtu määruse põhjendustega.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.