VSS § 15 lg 1, 2VSS § 10 lg 1, 2VSS § 25 lg 2VSS § 68
Lahendi tekst
Riigi Teataja
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
4. jaanuar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1913
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Siiri Sepa Puudutatud isik – X, esindaja adv Valeriy Gimaev
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. novembri 2021. a määrus haldusasjas nr 3-20-1913 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 25.04.2017 otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 X pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel alates 25.04.2017, sest isik kujutab ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Lisaks koostati sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 2 ja § 72 lg 2 p 7). Riigikohtu 26.02.2019 määrusega nr 3-17-946 jõustus Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2018 otsus, millega jäeti PPA 25.04.2017 otsus jõusse.
2.X vabanes Viru Maakohtu 21.06.2012 kohtuotsusega määratud karistuse kandmisest 14.10.2020.
3.PPA pidas 14.10.2020 X kinni 48 tunniks väljasaatmise korraldamiseks Venemaa Föderatsiooni. Tartu Halduskohtu 15.10.2020 määrusega nr 3-20-1913 anti luba paigutada X
3-20-1913 kinnipidamiskeskusesse. Tema kinnipidamise tähtaega on kolmel korral pikendatud, viimati kuni 04.12.2021.
4.PPA esitas 23.11.2021 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra. X suhtes esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 68 p 4 kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. X on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistatud kahel korral ja on olnud vangistatud ühel korral narkootilise aine suures koguses korduva ebaseadusliku käitlemise eest. X lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa, täisealised tütred ning ema. Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et pereliikmete omavahelised suhted on head ja toetavad. Vangla andmetel on X vanglas viibides suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega nii telefoni kui ka kirjavahetuse teel. Kokkusaamistel on käinud kuritegeliku taustaga isikuid. PPA hinnangul võib isik asuda end varjama Eesti Vabariigis või lahkuda talle sobivasse Euroopa riiki. Kuna Schengeni alal ei ole liikmesriikide sisepiiridel piiripunkte, esineb ka oht, et vabaduses viibides võib X lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki, et takistada tema väljasaatmist Venemaa Föderatsiooni. Kehtiva reisidokumendi puudumine ei pruugi takistada isiku lahkumist. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. Viru Vangla on PPA-le edastanud kirja, millest nähtub, et isik ei soovi tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. PPA hinnangul saab isiku keeldumist tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. Isiku selline käitumine annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi ta iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. Isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide vormistamise menetlus on pooleli ning hetkel puuduvad andmed, et väljasaatmine oleks ilmselgelt võimatu. Isiku enda kaasaaitamiskohustuse täitmise eiramise tõttu on tema väljasaatmise korraldamine tunduvalt aeganõudvam. Kui X näitaks üles aktiivsust ja teeks PPA-ga koostööd, võimaldaks see väljasaatmistoiminguid kiirendada ning sellega lüheneks ka tema kinnipidamiskeskuses viibimise aeg. Isik võib vabaduses viibides hakata kõrvale hoidma toimingutest, mis on vajalikud Venemaa Föderatsioonile tema tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamiseks. Selliseks toiminguks võib olla näiteks kohtumine Venemaa Föderatsiooni saatkonna ametnikuga. Isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses ei ole muutunud ajaliselt ebaproportsionaalseks.
5.X vaidles kohtuistungil taotlusele vastu, sest ta ei soovi Eestist lahkuda, Eestis on tal abikaasa.
6.Tallinna Halduskohus pikendas 26.11.2021 määrusega X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 26.03.2022 (k.a). PPA taotlus on põhjendatud. Isiku suhtes esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ning VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise aluste esinemist on põhjalikult analüüsitud praeguses asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 29.01.2021 määruses, kus on kokkuvõttes leitud, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemise oht VSS § 68 p 6 tähenduses, kuna X on oma käitumisega selgelt 2(7)
3-20-1913 väljendanud soovimatust lahkumisettekirjutust täita. Ka kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei ole puudutatud isik nõustunud taotlema endale reisidokumenti oma kodakondsusriigi esindusest. Selles osas ei ole vahepealsel ajal midagi muutunud. On ilmne, et X ei ole huvitatud endale reisidokumendi taotlemisest, kuna ta teab, et siis toimub tema väljasaatmine kiiremini. Viidatud määruse p-s 15 esitatud põhjendus, et vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult kaasa lahkumiskohustuse täitmisele, on endiselt asjakohane. X tugevad perekonnasidemed ei anna alust arvata, et ta asuks vabaduses viibides ise enda väljasaatmisele kaasa aitama, vaid pigem vastupidi. Põgenemisoht VSS tähenduses ei tähenda, et isik jäljetult ja igaveseks kaob. Põgenemisoht seisneb ka selles, et puudutatud isik ei ole oma tegevusest tulenevalt PPA-le kättesaadav ajal, mil on plaanitud tema väljasaatmise toimingute tegemine. Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 2 kohaselt peab Venemaa Föderatsiooni saatkond pärast tagasivõtutaotluse heaks kiitmist väljastama isikule 30-päevase kehtivusega tagasipöördumistunnistuse. Seega piisab X-l enda väljasaatmise edasilükkamiseks sellest, kui ta suudab end varjata PPA eest selle tagasipöördumistunnistuse kehtivusaja jooksul. X on praeguseks kinnipidamiskeskuses kinni peetud 14 kuud. Tema jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne, pidades silmas, et VSS § 25 lg 2 kohaselt on väljasaatmise tagamiseks lubatud isikut kinni pidada maksimaalselt 18 kuud. Kõnealust 18-kuulist perioodi saab pidada ajaks, mille jooksul kaalub avalik huvi isiku välja saatmise tagamise vastu üldjuhul üles tema vabadusõiguse kaitse vajaduse. Asjaolust, et seni pole suudetud X välja saata, ei saa järeldada, et jätkuv kinnipidamine oleks ebaproportsionaalne. X väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Asjaolu, et X väljasaatmine kodakondsusriiki ei ole seni võimalikuks osutunud, on eeskätt tingitud temapoolsest kaasaaitamiskohustuse rikkumisest. Vabaduses viibides võib X hakata enda väljasaatmist takistama. Avalik huvi puudutatud isiku väljasaatmise tagamise vastu on kaalukam puudutatud isiku soovist viibida ebaseaduslikult Eesti Vabariigis.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub 13.12.2021 määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 26.11.2021 määrus tühistada ja jätta PPA taotlus rahuldamata. Kohtupraktika kohaselt ei saa kaasaaitamiskohustuse rikkumist tuletada pelgalt isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ja päritoluriiki naasta. Seega, kuigi X on väljendanud soovimatust Eestist lahkuda, ei saa sellest tuletada konkreetset kaasaaitamiskohustuse rikkumist ja kaasaaitamiskohustuse mittetäitmine ei saa olla aluseks kinnipidamise tähtaja pikendamisel. Praegusel juhul ei esine põgenemisohtu, mis on sätestatud VSS § 15 lg 2 p-s 1. Halduskohtu seisukoht, et isikul piisab enda väljasaatmise edasilükkamiseks sellest, kui ta suudab end varjata PPA eest tagasipöördumistunnistuse kehtivusaja jooksul, on hüpoteetiline ja põhistamata. PPAl on võimalik põgenemisohu vältimiseks kohustada välismaalast järgima järelevalvemeetmeid ning tasuma sunniraha (VSS § 10 lg 1). Üheks selliseks meetmeks on elamine kindlaksmääratud elukohas (VSS § 10 lg 2 p 1). X avaldas kohtuistungil aadressi, kuhu ta elama asub ja sellel aadressil on PPA-l võimalik kohaldada järelevalvemeetmeid. Ei saa rääkida sellest, et vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast riigist viibib. PPA 22.11.2021 vastusest nähtub, et tagasipöördumise ankeet on tehtud 22.10.2020 ja sellel on märgitud, et X on vallaline. Tegelikult on ta alates 23.07.2019 abielus. Samuti nähtub, et viimane pöördumine on tehtud 20.05.2021 ehk rohkem kui pool aastat ei ole toiminguid isiku väljasaatmiseks teostatud. Arvesse tuleb võtta ka seda, et X kandis vahetult enne kinnipidamist 3(7)
3-20-1913 peaaegu 11-aastast vanglakaristust. Praeguseks ajaks on X viibinud kinnipidamiskeskuses 14 kuud ja mõistlik aeg vabastamiseks on saabunud.
PPA palub 27.12.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.
PPA tugineb kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise osas mitte ainult isiku väitele, vaid ka tema tegevusetusele – isik ei ole teinud koostööd ametivõimudega endale dokumentide taotlemisel. Isikule pakuti vanglas võimalust taotleda tagasipöördumistunnistust, kuid ta keeldus selle taotlemisest ning ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust ka kinnipidamiskeskuses. Seetõttu on tema väljasaatmise korraldamine tunduvalt aeganõudvam. Isik ei soovi Eestist lahkuda. Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam, võttes aega üle pooleteise aasta, tulenevalt Venemaa ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui puudutatud isik näitaks üles aktiivsust ja teeks PPA-ga koostööd. Siis väheneks ka kinnipidamiskeskuses viibimise aeg. PPA on kinnipidamise ajal seda isikule korduvalt selgitanud, viimati 14.10.2021 ja 12.11.2021 vestlustel. Isik keeldus mõlemal korral taotluse esitamisest ja koostööst dokumentide taotlemisel. Isik keeldus selles osas kirjalike põhjenduste andmisest ja väljendas oma vastumeelsust ka ametnikule üleoleva suhtumisega. Põgenemisohu hindamisel ei ole lähtutud üksnes karistatuse faktist, vaid isikuga seonduvatest asjaoludest kogumis. Isik ei ole oma varasema käitumisega tekitanud sellisel määral usaldust, et põgenemisohtu saaks välistada. Isiku osas ei ole põgenemisohust tingituna võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. X on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Venemaa Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 2 kohaselt on Venemaa Föderatsioonil kohustus isik tagasi võtta. PPA on edastanud Venemaa Föderatsioonile tagasivõtutaotlused 25.02.2021, 22.04.2021 ja 20.05.2021. Vastus saabus alles 15.07.2021. Vastuses tunnistati, et X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kuid taotlusega edastatud fotod ja nende andmebaasis olevad fotod ei ole võrreldavad, mistõttu ei saa kinnitada, et tegemist on sama isikuga. Õige ei ole isiku seisukoht, et vastustaja ei ole ajavahemikul 20.05.2021‒20.10.2021 tegelenud tema dokumenteerimisega. Dokumenteerimise protsessi kiirendamise teemalist kohtumist planeeriti alates augustist 2021 ning ümarlaud toimus 28.09.2021 Eesti Välisministeeriumi eestvedamisel, millest võtsid osa PPA ja Venemaa suursaatkonna ametnikud. Kokkulepetest tulenevalt esitas PPA 20.10.2021 uue taotluse, millele pole järjekordselt vastust saabunud. PPA on teinud kõik seadusest tuleneva, et isikut dokumenteerida ning dokumentide saamisel isik riigist välja saata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.PPA on 23.11.2021 taotluse esitamisel tuginenud VSS § 15 lg 2 p-dele 1‒3. VSS § 15 lgst 1 tulenevalt võib välismaalast VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 p 1 võimaldab kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht; p 2 juhul, kui välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust; ning sama sätte p 3 juhul, kui isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib. Seega ei piisa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks järelikult proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks samavõrra tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. PPA 4(7)
3-20-1913 on loataotluse põhjendavas osas tuginenud sellele, et isikul puuduvad väljasaatmiseks vajalikud isikut tõendavad dokumendid ning isik ei aita kaasa nende hankimisele, ei täida kaasaaitamiskohustust ning ta võib põgeneda (VSS § 68 p-d 4 ja 6).
10.VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Analoogselt on Euroopa Kohus asjas nr C-146/14 (p 73) leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-2417, p 11).
11.Koostöö puudumine direktiivi 2008/115 art 15 lg 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem kui ette nähtud. Kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus nr C-146/14, p 82).
12.Eelviidatud kohtupraktikat tuleb mõista nii, isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumise jaatamiseks peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. Samuti tuleb kohtutel välja selgitada, mida isik oleks pidanud dokumendi hankimiseks tegema ja kas isikul oli selleks võimalus (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11).
13.PPA on viidanud Viru Vangla kirjale, millest nähtub, et isik ei soovi tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. Kaasaaitamiskohustus ei saanud isikul tekkida enne väljasaatmismenetluse algust. Samas on PPA loataotluses selgitanud, et isik ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust dokumentide hankimisel ka kinnipidamiskeskuses viibides. Viimati on isikule kaasaaitamiskohustuse täitmist meelde tuletatud 14.10.2021 ja 12.11.2021 vestlustel, kuid isik on reisidokumendi taotlemisest keeldunud. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnev piisav, et jaatada kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Kuigi isikul tekkis nimetatud kohustus alles pärast vanglast vabanemist, ei ole ta kinnipidamiskeskuses viibimise ajal teinud ühtegi toimingut, et kaasaaitamiskohustust täita. Väljasaatmismenetlus on käimas ning isikul lasub kohustus aidata kaasa enda dokumenteerimisele. PPA on selgitanud, et kui isik näitaks üles aktiivsust ja teeks PPA-ga koostööd, võimaldaks see väljasaatmistoiminguid kiirendada ja lüheneks isiku kinnipidamiskeskuses viibimise aeg. Eelneva tõttu on ka põhjendatud alus arvata, et isik ei täida vabatahtlikult lahkumiskohustust, kui haldusasjas nr 3-20-1815 (tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine) jääb tema kaebus rahuldamata.
14.PPA hinnangul seisneb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud põgenemisoht selles, et X on korduvalt kriminaalkorras karistatud (VSS § 68 p 4) ja ta ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni (VSS § 68 p 6). Viimane toimepandud kuritegu oli raske esimese astme rahvatervisevastane narkokuritegu, mille eest määrati talle enam kui 10 aasta pikkune vangistus. Kuritegu pandi toime katseajal. Viru Vangla hindas X avalikkusele kõrgohtlikuks. Isik on korduvalt väljendanud soovimatust lahkuda Venemaa Föderatsiooni (VSS § 68 p 6).
15.VSS § 68 esimene lause kohustab põgenemise ohtu igal üksikjuhtumil hindama. Kuigi VSS § 68 sätestab asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb 5(7)
3-20-1913 ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku viibimisalust puudutavaid otsustusi erinevates menetlustes, mis võivad mõjutada isiku käitumist vabaduses (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13) ega minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 04.04.2003 otsus nr 3-3-1-14-03, p 51; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 määrus ja 12.09.2019 määrus haldusasjas nr 3-19-334). Samas, isegi kui põgenemisohtu ei saa täielikult välistada, ei pruugi oht olla piisavalt suur isiku kinnipidamiseks (Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 13).
16.Isiku kriminaalkorras karistamine viitab küll sellele, et ta on valmis käituma õigusvastaselt ega pruugi olla usaldusväärne, kuid arvesse tuleb võtta ka muid isikuga seotud asjaolusid, sh neid, mis põgenemisohtu maandavad. Teisalt ei välista põgenemisohtu üksnes kuriteo toimepanemisest möödunud aeg ning hinnata tuleb ka isiku käitumist hiljem. Ringkonnakohus jääb praeguses asjas 29.01.2021 määruses (p 19) väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei viita X varasem käitumine vältimatult sellele, et esineb põgenemisoht VSS § 68 p 4 mõttes. Kuigi PPA on viidanud, et vanglas viibides on isik suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega, ei ole PPA taotluses ega vastuses määruskaebusele iseloomustanud isiku käitumist kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ega märkinud, et isiku käitumine vanglast vabanemise järel oleks probleemne. X lähivõrgustikku kuuluvad abikaasa, kaks täisealist tütart ning ema. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on pereliikmete suhted head ja toetavad. Abikaasaga sõlmiti abielu vangistuse ajal. PPA ei ole neid seisukohti ümber lükanud. Seega ei ole VSS § 68 p 4 kohaldamise eeldused täidetud. Isiku kinnipidamise aluseks VSS § 15 lg 2 mõistes ei saa olla isikust lähtuv võimalik oht avalikule korrale (kõrgohtlikkus).
17.Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et praegusel juhul on põhjendatud alus arvata, et vabaduses viibides ei aita isik vabatahtlikult kaasa lahkumiskohustuse täitmisele. Vaatamata pooleliolevale kohtumenetlusele, võimalusele elada pere juures ja perekonna toetusele, ei viita X käitumine pärast vanglast vabanemist sellele, et tema hoiakud lahkumiskohustuse täitmise osas oleks muutunud. Seega esineb isiku suhtes põgenemise oht VSS § 68 p 6 alusel.
18.Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine X suhtes ei ole põhjendatud. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi (tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks) suhtes. Põgenemisoht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Isikul elukoha olemasolu väljaspool kinnipidamiskeskust ei pruugi tagada tema edasist kättesaadavust. Isiku jätkuv kinnipidamine kinnipidamiskeskuses toob küll kaasa riive X eraja perekonnaelule, kuid riive on proportsionaalne võrreldes väljasaatmismenetluse tagamise eesmärgiga. Vaidlustatud määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (VSS § 25 lg 2), mistõttu ei ole alust hinnata tema kinnipidamist ebaproportsionaalseks üksnes selle kestuse tõttu. Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi konkreetset asjaolu, miks tuleks X jätkuv kinnipidamine hinnata ebaproportsionaalseks.
19.Puudutatud isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. PPA on taotluses selgitanud, et on esitanud Venemaa Föderatsioonile tagasivõtutaotlused 25.02.2021, 22.04.2021 ja 20.05.2021 ning neile saabus vastus alles 15.07.2021. Vastuses tunnistati, et X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kuid leiti, et nende andmebaasis olevad isiku fotod ja tagasivõtutaotlusega edastatud fotod ei ole võrreldavad, mistõttu ei saa isikusamasust kinnitada. Eesti Välisministeeriumi eestvedamisel 28.09.2021 toimunud ümarlaual, millest võtsid osa PPA ja Venemaa suursaatkonna ametnikud, sõlmitud kokkulepetest tulenevalt esitas PPA 20.10.2021 uue tagasivõtutaotluse. Taotlusele ei ole veel vastust. Seetõttu puudub teave selle kohta, et Venemaa Föderatsioon oleks keeldunud isiku tagasivõtmisest. 6(7)
3-20-1913
20.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.11.2021 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.