Omandireform › Munitsipaliseerimine

3-21-1174 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1174 sihtkaitsevööndis ja Mõurasaare maaüksus asus osaliselt Muraka sihtkaitsevööndis ja osaliselt Suuressaare sihtkaitsevööndis.

3(12)

3-21-1174 LKS § 20 lg 11 kohaselt ei ole ainuüksi asjaolu, et kaebaja oli looduskaitselistest piirangutest teadlik, maa riigile omandamisest keeldumise aluseks. LKS § 20 lg 11 p 4 kohaselt esineb alus keeldumiseks juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamiseks on antud enne 07.06.1996. Viidatud säte kehtivas sõnastuses lisandus LKS-i 15.04.2013 jõustunud muudatusega. LKS vastuvõtmisel sellesisuline piirang puudus. Seega, kui kaebaja suhtes oleks maa tagastamise menetlus viidud läbi mõistliku aja jooksul, oleks puudunud ka takistus LKS § 20 lg 11 näol kinnistu riigile võõrandamiseks. Menetlus oleks tulnud läbi viia hiljemalt 2006. a lõpuks. Kohtumenetluses haldusasjas nr 3-3-1-37-07 selgus 11.10.2007, et vara tagastamata jätmine ei olnud õiguspärane. Haldusorgan oleks pidanud käituma juba algusest peale õiguspäraselt ja vara tagastama ca aasta pärast vara tagastamise avalduse esitamist. Ajal, mil kaebaja tunnistati kinnistu osas õigustatud subjektiks, puudusid kinnistul piirangud, mis oleksid välistanud kinnistu mõistliku majandusliku kasutamise, sh kinnistu kasutamise metsamajanduslikul eesmärgil. Omandi kande tegemine viibis vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu. Maa omandamine toimus enne piirangute kehtestamist. Kui kohus leiab, et omandamise hetkeks ei saa lugeda õigustatud subjektiks tunnistamise aega, siis esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kinnisasja omandamist LKS § 20 lg 11 pdes 1‒4 toodud asjaoludel. LKS § 20 lg 11 p 1 kohaselt on erandiks olukord, kus kaitsekord muutub rangemaks. Praegu on kaitsekord kinnistu kui terviku osas muutunud rangemaks. Sättes ei räägita sellest, et kaitsekord muutub oluliselt rangemaks või intensiivsemaks. LKS § 20 lg 11 p-s 4 toodud piirang, mille kohaselt kuulub kinnistu riigi poolt omandamisele, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne 07.06.1996, on vastuolus PS §-ga 12. Kaebaja esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Asjaolu, millal algatati ja millise tähtaja jooksul viidi tema suhtes läbi omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise menetlus ning maa tagastamise menetlus, ei allunud kuidagi kaebaja tahtele. Asjaolu, millal kohalik omavalitsus andis maa tagastamise korralduse, ei saa omada tähtsust ka seetõttu, et õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja nende õigusjärglasi tuleb kohelda võrdselt. Kaebajal võis küll tekkida õigus loobuda looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest, kuid see ei saa olla asjaoluks, mille alusel piirata kaebaja õigust nõuda vastustajalt kinnistu riigile võõrandamist. Loobumisõiguse teostamisega ei oleks ta saanud hüvitist, mis vastaks kinnistu tegelikule väärtusele. Võrreldavad grupid on need, kelle osas viidi menetlus läbi viivituseta ja need, kelle puhul viivitati. PS-ga on kooskõlas säte selliselt, et erand kohaldub õigusvastaselt võõrandatud tagastamise kohta piirava tähtajata. Praegusel juhul venis protsess kaebajast olenemata asjaoludel ning õiguskord muutus. Kui vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena ei oleks maa tagastamise protsess viibinud, ei oleks esinenud takistusi maa võõrandamiseks. Seega on põhjendamatu kaebaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes isikutega, kelle suhtes viidi läbi menetlus mõistliku aja jooksul. Tegelikkuses on kogu LKS § 20 lg 11 PS-ga vastuolus ning seda ei saa kohaldada juhtumitel, mil tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga.

4(12)

3-21-1174 Alutaguse rahvuspargi moodustamisega 01.01.2021 muutus kaitsekord. Seetõttu vaadati asjaolud uuesti üle ja tehti uus otsus. Männasaare katastriüksus paiknes omandamise ajal ja paikneb käesoleval ajal tervikuna Muraka raba sihtkaitsevööndis. Mõurasaare katastriüksus paiknes omandamise ajal 87,5% ulatuses Muraka raba sihtkaitsevööndis. Alutaguse rahvuspargi moodustamisega arvati Mõurasaare katastriüksus tervikuna Muraka raba sihtkaitsevööndisse. Seega on kaitsekord pärast omandamist muutunud rangemaks üksnes Mõurasaare katastriüksusel 12,5% ulatuses katastriüksuse pindalast. LKS § 20 lg 11 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 (määrus nr 242) § 31 lgt 7 tõlgendatakse selliselt, et kaitsekord on muutunud kinnistute suhtes rangemaks siis, kui lisandunud piirangutega ala on suurem (rohkem kui 50% kinnisasjast), kui seniste piirangutega ala. Juhul kui tegemist on sihtkaitsevööndi laienemisega või uue kaitsekorra kehtestamisega, siis selles kinnisasja osas, mis varasemalt juba oli sihtkaitsevööndis, ei ole kaitsekord rangemaks muutunud, vaid on jäänud samaks. Seega hinnatakse kaitsekorra rangemaks muutumisel ainult seda kinnisasja osa, kuhu piirangud lisandusid või muutusid rangemaks pärast omandamist ja riigile on võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada siis, kui lisandunud oluliste piirangute ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Kinnistu omandamise hetk LKS § 20 lg 11 mõistes ja LKS § 20 lg 11 erandite mittekohaldamine on juba selgeks vaieldud haldusasjas nr 3-10-1814. Samuti on kohtupraktika olnud seisukohal, et LKS § 20 lg 11 ei jäta haldusorganile kaalutlusruumi. Praegusel juhul ei ole täidetud LKS § 20 lg-s 11 toodud tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja looduskaitselistest piirangutest teadlik. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus riik omandab kaitstava loodusobjektiga kinnistud isikutelt, keda on piirangutest teavitatud. LKS § 20 lg-s 11 sätestatud isikute ring, kellelt riik maad omandab, sätestati 01.04.2007 ja kehtis samal kujul kuni 15.04.2013. Nimetatud ajavahemikku langes ka kinnistu riigile omandamisest keelduv otsus (käskkiri nr 808) ning isikute ringist puudus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saanud isikute erisus. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooniga laienes isikute ring, kellelt riik siiski maad omandab. Kuivõrd maa tagastamise korraldus on antud pärast 07.06.1996, siis ei rakendu LKS § 20 lg 11 p-s 4 sätestatud erisus. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ja LKS § 20 alusel maa riigile omandamise menetlus on kaks teineteisest sõltumatut menetlust. Tähendust ei oma, mis tingis vara tagastamise korralduse viibimise ning tähtsust ei saa omada tagastamismenetluse pikkus. LKS eesmärgiks on olnud pidurdada selliste kinnisasjade riigi poolt omandamist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnistud on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi müüa. LKS § 20 lg 11 p 4 sätestamise põhjendus on, et maareformi seaduses (MaaRS) sätestatud võimalus loobuda looduskaitseliste piirangutega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest jõustus 07.06.1996. Enne seda puudus õigus loobuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole LKS § 20 lg 11 p 4 PS-ga vastuolus. Kuna kinnisasja riigile omandamise menetlust ei ole alustatudki, ei ole asjakohane kaebaja nõue kohustada vastustajat hinnapakkumise tegemiseks. Et kinnisasja riigile omandamine ei ole lubatav, ei ole võimalik teha ka hinnapakkumist. Seetõttu tuleks kaebus selles nõudes HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Looduskaitseliste piirangute kehtestamine ja LKS § 20 alusel maa omandamine ei ole sundvõõrandamine, vaid omandikitsendus PS § 32 lg 2 mõttes. Seda on leitud ka kohtupraktikas. Põhjalikult on käsitletud olukorda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 lahendis nr 5-21-3.

5(12)

3-21-1174

3-21-1174 looduskaitseliste piirangute seadmist ning kaebaja oli omandamisel piirangutest teadlik. LKS § 20 lg 11 ei jäta haldusorganile otsuse tegemisel kaalutlusruumi ning antud juhul ei ole täidetud sättes toodud tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja looduskaitselistest piirangutest teadlik. Puudub vaidlus, et kinnistu kaebajale tagastamise hetkel oli nii Männasaare kui ka Mõurasaare maaüksuste sihtotstarve kaitsealune maa. Seoses Alutaguse rahvuspargi moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamisega 17.12.2020 ei muutunud Männasaare katastriüksuse kaitsekord. Mõurasaare katastriüksuse osas muutus kaitserežiim rangemaks, kuivõrd see arvati täies ulatuses Muraka raba sihtkaitsevööndisse. Seega muutus seoses Alutaguse rahvuspargi moodustamisega kaitsekord rangemaks üksnes Mõurasaare katastriüksusel 12,5% ulatuses. Kinnisasja omanikul ei ole LKS § 20 lg 11 p 1 järgi õigust nõuda kinnisasja omandamist sõltumata sellest, millises ulatuses on kaitsekord rangemaks muutunud. LKS § 20 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt omandab riik vaid sellise kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist piirab ala kaitsekord oluliselt. Nimetatud üldreegel kohaldub ka LKS § 20 lg 11 p-s 1 toodud erandi sisustamisel, mis tähendab, et riik omandab vaid sellise kinnisasja, mille suhtes piirab kohaldatav kaitsekord oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Seega tuleb tuvastada piirangute ulatus, arvestades, et LKS § 20 lg 11 p-s 1 sätestatud erand ei muuda printsiipi, mille kohaselt ei hüvitata kinnisasja omanikule juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid. Nimetatud asjaoludest on lähtunud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 15.06.2021 otsuses nr 5-21-3 (II osa). Riigikohus rõhutas nimetatud lahendis, et isikul ei saanud millegi põhjal tekkida õigustatud ootust, et riik hüvitab talle nende piirangute mõju soodsamatel tingimustel, kui see ette on nähtud (p 34). Riigikohus selgitas ka, et riive intensiivsuse hindamisel tuleb esmalt arvesse võtta, millise osa moodustas lisandunud piirangutega ala kinnisasja kui terviku pindalast ja teiseks, kui suurel määral välistasid rangemaks muutunud kaitsekorrast tulenevad piirangud kaebajal kinnisasja senise valdamise, kasutamise ja käsutamise. Seega ei ole kaebajal õigus selles, et isikul on õigus nõuda kinnisasja omandamist ainuüksi tulenevalt faktist, et kaitsekord muutus rangemaks. Oluline on tuvastada, et kaitsekord muutus oluliselt rangemaks. Kaebaja eksib selles, et piirangute ulatuse hindamisel ei ole kohaldatav määrus nr 242. Nimetatud määrus sätestab, milliste kriteeriumite alusel loetakse kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, st täpsustab LKS § 20 lg-s 1 sätestatu sisu. Seega tuleb LKS § 20 lg-t 11 ja määruse nr 242 § 31 lg-t 7 tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 5-21-3 p-dest 34 ja 35 tõlgendada selliselt, et kaitsekord on muutunud oluliselt rangemaks, kui lisandunud piirangutega ala on suurem, kui esialgsete piirangutega ala. Seega on õige vastustaja käsitlus, mille kohaselt on riigile võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada vaid siis, kui lisandunud oluliste piirangutega ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Nimetatud kriteerium ei ole praegusel juhul täidetud, kuna kaitsekord muutus rangemaks üksnes 12,5% Mõurasaare katastriüksusest ning arvestades kinnistu üldpindala, muutus kaitsekord rangemaks alla 8% kinnistu pindalast. Seega ei olnud kinnisasja omandamine LKS § 20 lg 11 p 1 kohaselt lubatav. Kaebaja taotluse lahendamisel ei olnud kohaldatav LKS § 20 lg 11 p-s 4 sätestatud erand, kuivõrd korraldus maa tagastamise kohta on antud pärast 07.06.1996. LKS § 20 lg 11 p 4 ei ole PS-ga vastuolus. LKS § 20 lg 11 üldiseks eesmärgiks tuleb pidada selliste kinnisasjade omandamise piiramist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi võõrandada, st vältida loodusväärtuslike kinnisasjadega kauplemist. Muudatuse kehtestanud seaduseelnõu seletuskirjas (289 SE) on selgitatud LKS § 20 lg 11 p 4 sätestamise põhjendusena, et kuivõrd MaaRS-s sätestatud võimalus loobuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest hakkas kehtima alates 07.06.1996 jõustunud muudatusega (enne seda puudus tagastamise õigustatud subjektil võimalus loobuda looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest), on vajalik luua alus, mille kohaselt ei laiene säte enne viidatud kuupäeva antud kohaliku omavalitsuse korralduse alusel 7(12)

3-21-1174 maa tagasi saanud isikutele. Sätte sõnastus kaebaja poolt soovitud viisil tekitaks olulise eelise isikutele, kes omandavad maatüki tagastamise teel olukorras, kus nad on piirangutest teadlikud. Nimetatud isikud oleksid eelisseisundis võrrelduna nende isikutega, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid tavapärase võlaõigusliku tehingu alusel. Võrreldavad grupid praeguses asjas on isikud, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid tavapärase võlaõiguslike tehingute alusel ja isikud, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. Õige ei ole kaebaja käsitlus, mille kohaselt on võrreldavateks gruppideks isikud lähtuvalt ajast, mil nad õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi said, kuivõrd vara tagastamine ning looduskaitseliste piirangutega maa omandamine on erinevad menetlused ning need ei ole omavahel võrreldavad. Kaebaja poolt esile toodud käsitlus seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega viivitamisega on asjakohane üksnes kahju hüvitamise nõuetega seonduvalt, kuivõrd kaebaja poolt kirjeldatud juhtumil võis riik või kohalik omavalitsus olla kaebajale tekitanud viivitamisega vara tagastamise menetluse läbi viimisel kahju. Nimetatud seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 02.03.2011 lahendis nr 3-10-1814 (p 14). Viivitus vara tagastamise menetluse läbiviimisel võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, kuid ei muuda LKS § 20 lg 11 p-i 4 PS-ga vastuolus olevaks. Kaebaja on kahju hüvitamise taotlemise võimaluse praeguseks minetanud. Põhjendatud ei ole kaebaja käsitlus, mille kohaselt on kogu LKS § 20 lg 11 PS-ga vastuolus, kuna säte ei peaks kohalduma õigusvastaselt võõrandatud vara puhul. Säte sätestab üldise printsiibi, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Käsitlus, mille kohaselt oleks riigil igal juhul kohustus omandada looduskaitselisi piiranguid sisaldav kinnisasi omandireformi õigustatud subjektilt, looks ebaproportsionaalse eelise nendele isikutele, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldava kinnisasja vara tagastamise teel ning oleks vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-1174 18.08.2009. Selleks hetkeks oli möödunud enam kui 13 aastat kaebaja õigustatud subjektiks tunnistamisest ning enam kui 17 aastat alates tagastamise avalduse esitamisest. Eeldades, et kahjunõude esitamisel kuuluvad kohaldamisele riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 toodud tähtajad, oleks kaebaja võimalikud nõuded aegunud veel enne, kui kaebajal oleks üldse tekkinud õigus nõuda kinnistu omandamist riigi poolt. LKS § 20 lg 11 p 4 on PS-ga vastuolus osas, mis piirab tagastamise teel omandatud kinnistu võõrandamist riigile juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud pärast 07.06.1996. Esineb ilmne vastuolu PS §-ga 12, kuivõrd maa tagastamise hetk ei saa olla määravaks, kas isik saab nõuda maa riigi poolt omandamist või mitte, sest maa tagastamise õigustatud subjekt ei saa mõjutada maa tagastamise menetlemise kulgu. Ehkki kaebajal võis tekkida õigus loobuda looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest, ei saa see olla aluseks, millega piirata kaebaja õigust nõuda vastustajalt kinnistu riigile võõrandamist. Loobumisõiguse teostamisega ei oleks kaebaja saanud õiglast hüvitist. Võimalik kompensatsioon oleks olnud marginaalne. Metsamaa ja sellel kasvava metsa hindamise akti kohaselt hinnati 2000. a-l kogu kinnistu (nii Männasaare kui Mõurasaare katastriüksuste) väärtuseks 2 903 805 krooni. Tudulinna Vallavalitsuse 05.06.2002 korraldusega nr 81 pakuti 63,51 ha suuruse Männasaare A-50 maa eest kompensatsiooniks 240 500 EVP krooni (kompensatsioonist loobumise avaldus ja Tudulinna Vallavalitsuse teade). Seejuures jäi erastamisväärtpaberite keskmine turuhind 2002. aastal 0,7825 krooni juurde. Seega pakuti Männasaare katastriüksuse eest üksnes 188 191,25 krooni. LKS § 20 lg 11 p 1 ei näe ette, et riik omandab kinnistu üksnes juhul, kui kaitsekord on oluliselt rangemaks muutunud. Sätte sõnastuse kohaselt peab kaitsekord olema muutunud üksnes rangemaks. Vaidlust ei ole selles, et kohaldatav kaitsekord on muutunud rangemaks. Määrus nr 242 on kehtestatud LKS § 20 lg 3 alusel ning selle sisuks on vastavalt LKS § 20 lg-s 3 toodud volitusnormile üksnes täpsustada riigi poolt maa omandamise menetluslikke küsimusi ning tingimusi, millisel juhul loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. LKS § 20 lg 3 ei anna volitusnormi, kehtestamaks tingimusi, millisel juhul loetakse, et kaitsekord on muutunud rangemaks. Seega on Vabariigi Valitsuse volitused konkreetselt määratletud ning LKS § 20 lg 11 p-s 1 sätestatud kriteeriumit ei saa sisustada määruse nr 242 kaudu. Samasugusele seisukohale on mh asunud vastustaja ja Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-13-2207. Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 5-21-3 ei ole asjakohane, sest see ei puuduta LKS § 20 lg 11 kohaldamist, vaid metsaga kinnisasja väärtuse määramist ning seda puudutava regulatsiooni põhiseaduspärasust, täpsemalt LKS § 20 lg 22 ning määruse nr 242 põhiseaduspärasuse kontrolli. Riigikohus ei asunud viidatud lahendis seisukohale, et LKS § 20 lg 11 p-i 1 kohaldamiseks peaks kinnisasja osas kohalduv kaitsekord muutuma oluliselt rangemaks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1174 mõista nii, et selles sättes ei peeta silmas juhtumeid, kus vara on omandatud tagastamise teel või kus vara tagastamise nõudeõigus oli kinnisasja omandanud isikul enne LKS § 20 lg 11 jõustumist (p 12); kaebaja omandas kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist ja küsimus sellest, kas vara tagastamise menetluses esines õigusvastane viivitus, võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, ent ei saa tuua kaasa maa riigi poolt omandamist (p 14); LKS § 20 lg-t 11 tuleb mõista selliselt, et võõrandamistehinguna selle sätte tähenduses peetakse silmas ka maa tagastamise korraldust (p 17) ja Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldused sisaldasid teavet selle kohta, et kinnistud paiknevad Muraka looduskaitsealal sihtkaitsevööndis (p 19). Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel. Ka Riigikohus on 12.11.2018 otsuses nr 3-16812 selgitanud, et LKS § 20 lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega ja omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust (p 12.1). Eelnevast järeldub, et kaebaja omandas kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist ja kuna LKS § 20 lg 11 ei ole kaalutlusnorm, ei oma asja lahendamisel tähendust kaebaja poolt välja toodud subjektiivsed asjaolud (nt see, kas maa tagastamisel toimus õigusvastane viivitus; millised õiguslikud võimalused oleksid kaebajale avanenud siis, kui maa oleks tagastatud viivitusteta; kas maa eest kompensatsiooni võtmisel ja maa tagastamisest loobumisel oleks kaebaja rahaliselt kaotanud jne), vaid üksnes see, kas konkreetsetel faktilistel asjaoludel on normi kohaldamise eeldus täidetud. Kohtute poolt selles haldusasjas kaebajale esitatud viide selle kohta, et tal on võimaluse esitada kahjunõue, kui kaebaja leiab, et maa tagastamise menetlusega on õigusvastaselt viivitatud ja kaebajale on sellega tekkinud kahju, ei olnud sisutühi. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine on RVastS § 7 lg 2 alusel võimalik ja tähtaeg sellise kaebuse esitamiseks hakkab reeglina kulgema ajast, mil viivituse sai lugeda õigusvastaseks. Kui tegevusetusega (viivitusega) põhjustatud kahju seisnes selles, et kaebaja ei saanud pärast maa omanikuks saamist vahepeal toimunud seadusemuudatuse tõttu maad riigile turuhinnaga võõrandada, siis ei saanud kahju selguda enne, kui kaebaja oli saanud maa omanikuks ja riik keeldunud selle temalt omandamisest. Kahjunõude esitamise 10-aastane tähtaeg oli selleks ajaks küll möödunud, kuid see tähtaeg on ennistatav (vrd Riigikohtu 11.10.2022 määrus nr 319-1340). Kas kaebajal oleks maa tagastamisel õigusvastase viivituseta olnud võimalik maa riigile võõrandada, on põhjusliku seose tõendamise küsimus.

3-21-1174 kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud rohkem kui kümne osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas ning rohkem kui 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis on kaitseala valitseja nõusolekul selleks ette valmistatud ja tähistatud. Kaitseala valitseja nõusolekul on lubatud koosluse kujundamine vastavalt kaitse-eesmärgile. Lisaks on kinnistut võimalik müüa vabal turul. Seetõttu tuleb praeguse vaidluse lahendamisel lähtuda LKS-st ja keskenduda sellele, kas pärast Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2011 otsuse nr 3-10-1814 tegemist on kinnisasja looduskaitselises režiimis või õigusnormides toimunud selline muudatus, mis annaks kaebajale õiguse taotleda looduskaitselise piiranguga kinnisasja võõrandamist riigi poolt.

3-21-1174 oluliste piirangute ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Praegusel juhul see nii pole. Riigikohus on 15.06.2021 otsuses nr 5-21-3 selgitanud, et sõltumata sellest, kui intensiivselt kaitsekord kaebaja omandivabadust riivab, ei tulene põhiseadusest kohustust hüvitada kaebajale juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (p 34).

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.