Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
10. september 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1174
Haldusasi
X kaebus keskkonnaministri 29.04.2021 käskkirja nr 12/21/214 tühistamiseks ning Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) hüvitise ja viivise välja mõistmiseks või alternatiivselt Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kohustamiseks algatada menetlus Männasaare katastriüksuse (81501:004:0149) ja Mõurasaare katastriüksuse (81501:004:0150) riigile omandamiseks ning hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas põhiseaduse §-s 32 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse kinnisasja turuhinda
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Indrek Kukk Vastustaja – Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu), esindaja Johanna Jürima
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2021. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X määruskaebus läbi vaatamata osas, millega vaidlustatakse Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-1174 resolutsiooni punkti
Jätta X määruskaebus muus osas rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-1174 resolutsiooni punkt 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 3, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei ole määrus vaidlustatav (HKMS § 235 lg 1).
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida-Viru maakonnakomisjoni 09.07.1996 otsustega nr 26-159 ja 27-159 tunnistati X 1/6 osas Tudulinna vallas asuvate endiste kinnistute Männasaare talu ja Mõurasaare talu maade tagastamise õigustatud subjektiks. Õigustatud subjektiks tunnistamise hetke seisuga puudusid Männasaare ja Mõurasaare talumaade osas keskkonnakaitselised piirangud. X omandas 09.01.1997 nõudeõiguse loovutamise lepinguga mõlema talu maa osas kogu tagastamise nõudeõiguse.
2.Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21 tagastati X-le endise Männasaare ja Mõurasaare talu maad. Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks määrati kaitsealune maa. Maaüksustest moodustati kinnistu registriosaga nr 4606508 ja 18.08.2009 kanti X kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kinnistu paiknes täies ulatuses Muraka looduskaitsealal, kus kehtis Vabariigi Valitsuse 09.05.2007 määrusega nr 135 „Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri“ kinnitatud kaitsekord. Männasaare katastriüksus asus kaitseeeskirja kohaselt täies ulatuses looduslikus Muraka raba sihtkaitsevööndis ning Mõurasaare maaüksus 10,97% ulatuses (12,5% kinnisasja pindalast) hooldatavas Suuressaare sihtkaitsevööndis ja ülejäänud osas looduslikus Muraka raba sihtkaitsevööndis.
3.X esitas 30.10.2009 Keskkonnaministeeriumile avalduse võõrandada riigile kinnistu nr 4606508 koosseisu kuuluvad ja Muraka looduskaitsealal asuvad Männasaare ja Mõurasaare katastriüksused. Keskkonnaministri 09.06.2010 käskkirjaga nr 808 jäeti X avaldus rahuldamata, tuginedes looduskaitseseaduse (LKS) § 20 lg-le 11, kuna maaüksused olid omandatud pärast nende kaitse alla võtmist, kaitsekord ei olnud vahepeal muutunud rangemaks, võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnistu ei olnud omandatud pärimise teel ega viidatud sättes loetletud isikutelt.
4.X esitas 13.07.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri käskkirja nr 808 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 10.11.2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-1814 kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus 02.03.2011 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus ei võtnud kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse ja otsus jõustus 01.04.2011.
5.Keskkonnaameti 02.07.2012 ja 04.07.2018 kirjadega keelduti katastriüksuste omandamismenetluse uuendamisest, sest Muraka looduskaitseala kaitsekord, kinnisasja omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille alusel hinnatakse omandamise lubatavust LKS § 20 lõike 11 alusel, ei olnud muutunud.
6.Männasaare ja Mõurasaare maaüksuste osas viidi 21.09.2018 läbi inventeerimine, mille järgselt koostatud metsamajandamiskava kohaselt kasvab Männasaare ja Mõurasaare maaüksusel valdavalt raieküpset metsa vähemalt 41 242 tihumeetrit.
7.Praegusel ajal paikneb kinnistu tervikuna Alutaguse rahvuspargis, mis moodustati Vabariigi Valitsuse 17.12.2020 määrusega nr 97 „Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri“. Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamisega tunnistati kehtetuks Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri. Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamisega Männasaare katastriüksuse kaitserežiim ei muutunud, Mõurasaare katastriüksuse osas muutus kaitserežiim rangemaks, kuivõrd see arvati täies ulatuses Muraka raba sihtkaitsevööndisse.
8.X esitas 12.02.2021 Keskkonnaministeeriumile taotluse kinnistu täies ulatuses riigile võõrandamiseks, kuivõrd kinnistut ei ole võimalik tulenevalt sellel lasuvatest looduskaitselistest piirangutest kasutada ning kinnistul lasuvad piirangud on sedavõrd ranged,
2(9)
3-21-1174 et sisuliselt on tegemist kinnistu sundvõõrandamisega, ning kinnistust ei ole võimalik saada isiklikku ega majanduslikku kasu ja kinnistul on suur looduskaitseline väärtus.
9.Keskkonnaminister keeldus 29.04.2021 käskkirjaga nr 1-2/21/214 kinnistu riigile omandamisest. X omandas kinnistu pärast selle kaitse alla võtmist ning oli teadlik omandatavatel maadel lasuvatest looduskaitselistest kitsendustest. Riik ei omanda LKS § 20 lg 11 alusel kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning LKS § 20 lg 1 1 p-s 4 toodud erand ei kohaldu.
10.X esitas 31.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 29.04.2021 käskkirja nr 1-2/21/214 tühistamiseks ning Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) hüvitise summas 3 170 359 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 3 151 764 eurot ning edasiulatuvalt viivise põhivõlgnevuselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras välja mõistmiseks või alternatiivselt Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks algatada menetlus Männasaare ja Mõurasaare katastriüksuste riigile omandamiseks ning hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse kinnisasja turuhinda.
11.Tallinna Halduskohus luges 07.06.2021 määrusega, et kahjunõue on esitatud tähtaja rikkumisega, jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks tähtaja. Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldused nr 20 ja 21 sisaldavad informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Puudub vaidlus, et Männasaare ja Mõurasaare katastriüksused on omandatud pärast Muraka looduskaitseala kaitse alla võtmist. Seega oli kaebaja 23.02.2009 igal juhul teadlik, et tagastamise objektiks olevate maaüksuste kasutamine parimat tulu andval viisil ei ole võimalik. Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaega tuleb lugeda alates 23.02.2009. Kaebaja on kahjunõudega kohtusse pöördumisel ületanud nii riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 kui HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud kolmeaastast tähtaega arvates kahjust ja selle põhjustanud isikust teada saamisest ja ka maksimaalset 10-aastast tähtaega, mil nõude esitamine on üldse lubatav.
12.X esitas 15.06.2021 vastuväite kohtu tegevusele osas, milles kohus luges kaebuse esitatuks tähtaega ületades. Kaebaja esitas alternatiivse taotluse hüvitamisnõude osas kaebetähtaja ennistamiseks. Hüvitamisnõude tähtaeg ei ole möödunud ega üldse kulgema hakanud, sest de facto sundvõõrandamise korral ei ole sätestatud tähtaega PS §-s 32 toodud õiglase ja kohese hüvitise nõude esitamiseks. Taoliste nõuete korral tuleb kohaldada vahetult põhiseadust ja hüvitise nõude võib esitada tähtajatult. Kinnistu de facto sundvõõrandamine leidis aset samaaegselt kinnistu tagastamisega 23.02.2009. Välistatud ei ole, et de facto sundvõõrandamise ajahetkeks tuleb lugeda sõltuvalt looduskaitseliste piirangute intensiivsusest ka hilisem kuupäev. Riigikohus on pidanud kaebetähtaja ennistamist võimalikuks mh järgnevatel juhtudel: 1) kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (nt RVastS ja HKMS), mistõttu ei pruukinud kaebetähtaja kulgemise regulatsioon olla kaebajale selge; 2) kaebajat ei ole teavitatud menetlustähtaja ületamisest ja hüvitise taotluse eeldatavast lahendamise ajast; 3) haldusaktis puudub vaidlustamisviide, kui tähtaja möödalaskmine oli sellest tingitud või kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele (Riigikohtu 09.05.2007 määrus nr 3-31-23-07, p 13). Tuleb arvestada, et kaebaja on füüsiline isik, kellel puuduvad õigusteadmised. Hüvitise maksmist de facto sundvõõrandamise korral ei reguleeri ükski PS-st madalamal seisev õigusakt. Samuti ei ole kehtestatud regulatsiooni, millest tuleneks üheselt tähtajad hüvitamisnõude esitamiseks taolistel puhkudel.
3(9)
3-21-1174
13.Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2021 määrusega rahuldamata kaebaja vastuväite kohtu tegevusele (p 1), jättis rahuldamata taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks kahjunõude osas ja lõpetas nimetatud osas haldusasja menetluse (p 2). Kohus võttis kaebuse menetlusse keskkonnaministri 29.04.2021 käskkirja nr 1-2/21/214 tühistamise nõudes ja nõudes kohustada vastustajat algatama menetlus Männasaare ja Mõurasaare katastriüksuste riigile omandamiseks ning hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas PS §-s 32 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse kinnisasja turuhinda (p 3). PS § 32 lg 1 ei ole otse kohaldatav. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on ka juhul, kui tegemist oleks sundvõõrandamisega, nagu väidab kaebaja, sätestatud RVastS § 17 lg-s 3. Seega tuleb kaebetähtaja arvestamisel lähtuda RVastS § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4. Sündmuseks, mille tagajärjel kaebajale kaebuses märgitud kahju tekkis, on 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21 looduskaitseliste piirangutega maa tagastamine. Sellest on möödunud üle 12 aasta. Kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 10-aastast tähtaega on võimalik ennistada (nt Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12), kui isikul esinesid olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks või kui isikul oli põhjendatud alus loota, et haldusorgan kõrvaldab kahjulikud tagajärjed oma initsiatiivil (nt Riigikohtu 08.11.2007 määrus nr 3-3-1-5307, p-d 10 ja 12; 15.06.2005 määrus nr 3-3-1-25-05, p 10). Kaebaja on pöördunud halduskohtu poole keskkonnaministri 09.06.2010 korralduse nr 808 tühistamiseks, millega keelduti Männasaare ja Mõurasaare katastriüksuste omandamiseks vastava tasu eest. Kohus menetles haldusasja nr 3-10-1814 ning leidis, et kaebus ei ole põhjendatud. Otsus jõustus 01.04.2011, mis tähendab seda, et kaebaja jaoks pidi olema hiljemalt 01.04.2011 arusaadav, et riik ei omanda looduskaitseliste piirangutega kinnistut. Seega ei saanud kaebaja ka enam loota, et riik omandab kinnistu ning viivitada kahjunõude esitamisega. Ometigi oli kaebaja sellele järgnevalt tegevusetu. Tegevusetus on kaebajale etteheidetav seda enam, et kaebaja taotlustest kinnisasja omandamiseks keeldus Keskkonnaamet veel ka 02.07.2012 ja 04.07.2018 kirjadega. Seejuures on kaebajat nii haldusasjas nr 3-10-1814 kui ka 31.05.2018 pöördumise koostamisel esindanud õigusteadmistega isikud. Seega ei saa kaebaja tugineda asjaolule, et ta on füüsiline isik, kellel puuduvad õigusteadmised. Asjaolud, mis seonduvad hüvitise maksmise regulatsiooniga de facto võõrandamise korral, ei ole kaebetähtaja ennistamisel relevantsed, kuivõrd isik ei pea nõude esitamisel olema teadlik õiguslikust regulatsioonist, vaid saama aru oma õiguste rikkumisest ja nõude esitamise vajadusest. Eeltoodust tulenevalt ei esine HKMS § 71 lg 1 tähenduses mõjuvat põhjust, mis õigustaks kaebetähtaja möödalaskmist (vrd Riigikohtu 18.06.2008 otsus nr 3-3-1-35-08, p 11; 08.11.2007 määrus nr 3-3-1-53-07, p 12). Kohus jätab kaebetähtaja ennistamata ja lõpetab kahju hüvitamise nõude osas menetluse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14.X palub 16.07.2021 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada vastuväide ja lugeda kaebus kahjunõude osas esitatuks tähtaegselt või alternatiivselt ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kuna halduskohtu 01.07.2021 määrus takistab hüvitisenõude edasist menetlemist, on praegusel juhul võimalik esitada määruskaebus ka resolutsiooni p 1 peale. Kuigi seadus reguleerib looduskaitseliste piirangute seadmist, ei ole de facto sundvõõrandamise olukordi seaduses reguleeritud ning puudub ka menetluskord, sh tähtajad sellega seotud avalduste ja taotluste esitamiseks. Seega tuleb taoliste nõuete korral kohaldada vahetult PS-i, millest ei tulene isikule 4(9)
3-21-1174 tähtaegasid PS § 32 lg-s 1 toodud õiguste teostamiseks, s.o isikul on õigus nõuda õiglase hüvitise väljamõistmist tähtajatult. Kohus on jätnud kaebetähtaja ennistamise taotluse põhjendamatult rahuldamata. Riigikohus on pidanud kaebetähtaja ennistamist võimalikuks muu hulgas järgnevatel juhtudel: 1) kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (nt RVastS ja HKMS), mistõttu ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla kaebajale selge (Riigikohtu 14.12.2016 määrus nr 3-3-1-60-16, p 12; 07.12.2016 määrus nr 3-3-1-64-16, p 14; 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 13); 2) kaebajat ei ole teavitatud menetlustähtaja ületamisest ja hüvitise taotluse eeldatavast lahendamise ajast (Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 13); 3) haldusaktis puudub vaidlustamisviide, kui tähtaja möödalaskmine oli sellest tingitud või kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele (Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 13). Praegusel juhul esinevad kõik toodud eeldused tähtaja ennistamiseks. Üheski halduskohtu viidatud haldusaktis või kohtuotsuses ei ole viidatud sellele, et kaebajal on võimalik esitada hüvitamisnõue tulenevalt sellest, et looduskaitseliste piirangute seadmine on olnud õigusvastane. Neis on lähtutud eeldusest, et piirangute seadmine on olnud õiguspärane. Seega on põhjendamatu seisukoht, et kaebaja oleks pidanud juba halduskohtu viidatud haldusaktidest ja kohtuotsustest järeldama, et looduskaitseliste piirangute seadmine on õigusvastane ning esineb alus kahjunõude esitamiseks vastavalt RVastS-le. Küsimus hüvitusnõuete esitamisest de facto sundvõõrandamise juhtudel on õiguslikult keerukas ja kohtupraktikas lõpuni lahendamata. Kohtud on olnud erineval arusaamal sellest, kas hüvitise määramata jätmine sundvõõrandamise käigus toob ühtlasi kaasa tervikuna sundvõõrandamise õigusvastasuse. Seetõttu on põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et kaebaja oleks pidanud teadma kaebetähtaja kulgema hakkamisest seetõttu, et teda on erinevates menetlustes esindanud õigusteadmistega isikud. Kahju hüvitamise esitamise võimalust ei selgitanud kohus ka haldusasjas nr 3-10-1814 ega vastustaja haldusmenetluse käigus. Kaebaja ei ole olnud tegevusetu. Pärast kinnistu omandamist on kaebaja pöördunud vastustaja poole nii 09.06.2010, 02.07.2012 kui 12.02.2021 seoses maaüksuste riigile omandamise sooviga. Seega on kaebaja teinud korduvalt mitmeid kohtuvälise lahendamise katseid. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et de facto sundvõõrandamise korral tuleks õiglase hüvitise nõude esitamisel juhinduda RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 toodud kolmeaastasest tähtajast, tuleks jätta asjakohased sätted kohaldamata vastuolu tõttu PS §-ga 14 (õigus menetlusele ja korraldusele); §-ga 32 (omandipõhiõigus); §-ga 12 (võrdse kohtlemise põhimõte). PS §-s 32 ei ole õiglase hüvituse määramiseks kehtestatud selget regulatsiooni, sh de facto sundvõõrandamise osas. Olukorras, kus regulatsioon puudub, ei ole alust kohaldada PS-i sätteid isiku õigusi kitsendavalt. Taotluse riigile looduskaitseliste piirangutega maa omandamiseks saab esitada tähtajatult. Puudub mõistlik põhjendus, miks de facto sundvõõrandamise korral (s.o PS § 32 lg 1 juhtum) peaks hüvitusnõude esitamine olema ajaliselt piiratum kui seda on omandikitsenduse korral (s.o PS § 32 lg 2 juhtum). Seadus kohtleb ebasoodsamalt isikuid, kellelt omand on faktiliselt sundvõõrandatud, võrreldes isikutega, kelle omandile on seatud üksnes kitsendused.
15.Keskkonnaamet palub 18.08.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kuigi vastustaja hinnangul ei ole tegemist de facto sundvõõrandamisega, on nii sundvõõrandamise kui ka õigusvastase omandikitsenduse olukorras kohane lähtuda RVastS § 17 lg-st 3 ja HKMS § 46 lg-st 4. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks ei peaks lähtuma viidatud sätetest. Kaebaja on seisukohal, et riik on oma tegevusega põhjustanud isikule kahju. Puudub mõistlik põhjendus, miks ei võiks antud olukord alluda samasugusele õiguslikule raamistikule nagu muu avaliku võimu tekitatud õigusvastane tegevus. 5(9)
3-21-1174 Tähtaja ennistamise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebaja jaoks oli juba 09.06.2010 keskkonnaministri käskkirja nr 808 väljastamise ajal teada riigi seisukoht vaidlusaluste kinnistute omandamise osas. Kaebaja oleks pidanud esitama kahju hüvitamise taotluse kohe koos haldusasjas nr 3-10-1814 esitatud kaebusega. Otsuse jõustumine selles asjas tähendas, et riik ei omanda Männasaare ja Mõurasaare katastriüksusi ning kohtuvaidluses jõuti selguseni, et selline otsus on õiguspärane. Seega ka juhul, kui kaebaja ei saanud mingil põhjusel teadlikuks 09.06.2010, on selge, et hiljemalt 01.04.2011 (ringkonnakohtu otsuse jõustumise aeg) oli kaebaja igakülgselt teadlik. Järelikult möödus kaebetähtaeg kolme aasta möödudes alates keskkonnaministri käskkirja nr 808 andmisest või kolme aasta möödudes alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest haldusasjas nr 3-10-1814. Seisukoht, et PS § 32 lg-s 1 toodud õiguste teostamiseks ei tulene isikule tähtaegasid ja isikul on õigus nõuda õiglase hüvitise väljamõistmist tähtajatult, tähendaks praktikas seda, et isikutele antakse võimalus venitada nii hüvitise ja viivise taotlemist hetkeni, mil see tema jaoks kõige kasulikum on. See oleks vastuolus PS ja üldise kahju hüvitamise põhimõttega. Võrreldes haldusasjaga nr 3-10-1814 on praeguse vaidluse asjaoludes muutunud vaid see, et Alutaguse rahvuspargi kaitse alla võtmisega 01.01.2021 muutus kaitseala kaitsekord. 29.04.2021 käskkirjaga anti uus keelduv otsus vaid seetõttu, et vastustaja pidas vajalikuks üle kontrollida, kuidas uus kaitsekord mõjutab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Looduskaitseliste piirangute kehtestamine ei ole sundvõõrandamine, vaid omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses. PS-st ei tulene kohustuslikku viisi, kuidas riik peab looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist maksma. Senises praktikas on ka kohtud olnud seisukohal, et tegemist on omandiõiguse piiranguga, mitte sundvõõrandamisega (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 otsus nr 3-15-2538, p 15; 30.10.2018 otsus nr 3-17-131, p 16; Riigikohtu 05.03.2021 otsus nr 3-16-245, p 26; 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p-d 32–39).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Kaebaja on määruskaebuses vaidlustanud halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p 1, leides, et see takistab hüvitisenõude edasist menetlemist. Halduskohtu 01.07.2021 määruse vaidlustamisviites on õigesti osutatud, et määrusele saab edasi kaevata üksnes p-i 2 osas. Halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-ga 1 lahendati kaebaja 15.06.2021 vastuväide kohtu tegevusele. Tulenevalt HKMS § 203 lg-s 1 sätestatud edasikaebamise piirangutest ei ole vastuväite lahendamise kohta tehtud kohtumääruse peale võimalik edasi kaevata, kuna seadus sellist võimalust ette ei näe ja selline määrus ei takista ka asja edasist menetlemist. Vastuväite esitamise eesmärk on juhtida kohtu tähelepanu võimalikele menetlusvigadele, mis puudutavad selliseid menetlustoiminguid, mille peale menetlusseadustik ei võimalda iseseisvalt esitada määruskaebust, kuid mis võivad olla sedavõrd olulised, et sellise vastuväite esitamine alles sisulise lahendi peale edasi kaevates võiks põhjustada kohtuotsuse tühistamise menetlusnormi rikkumise tõttu ja asja tagasi saatmise madalama astme kohtule. Kahjunõude tähtaegsuse küsimuse lahendas halduskohus lõplikult 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-ga 2, millega kohus lõpetas kahjunõude osas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel kaebetähtaja rikkumise tõttu vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. Määruskaebe korras on vaidlustatav menetluse lõpetamine ning määruskaebuse lahendamisel annab ringkonnakohus hinnangu ka kahjunõude tähtaegsuse osas. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatamata osas, millega vaidlustatakse halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-i 1.
17.Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu 01.07.2021 määruse resolutsiooni p-i 2 tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub
6(9)
3-21-1174 halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2).
18.Kaebaja on määruskaebuses jätkuvalt seisukohal, et Männasaare ja Mõurasaare maaüksused, millest moodustati kinnistu registriosa nr-ga 4606508, on faktiliselt sundvõõrandatud samaaegselt nende kaebajale tagastamisega 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21; seadus ei sätesta menetlustähtaega hüvitamisnõude esitamiseks PS § 32 lg 1 alusel faktilise sundvõõrandamise olukorras; ning seetõttu on halduskohus ekslikult kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3 ja HKMS § 46 lg-t 4.
19.Kaebaja taotleb Eesti Vabariigilt (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kahjuhüvitise väljamõistmist. Avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (riigivastutus) sätestab RVastS (§ 1 lg 1). Vastutuse alused on reguleeritud RVastS §-s 7. Seega kohaldub riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel RVastS ning sellest eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise tähtaeg (RVastS § 17 lg 3). Ekslik on kaebaja seisukoht, et kohaldada tuleb vahetult PS § 32 lg 1 teist lauset ning kahjunõude võib esitada tähtajatult. PS § 32 lg 1 teine lause sätestab: „Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest.“ PS § 32 lg 1 teine lause ei reguleeri kahju hüvitamise kaebuse tähtaega. Sellest, et PS ei sätesta sundvõõrandamisega tekitatud kahju hüvitamise tähtaega, ei järeldu, et selline kahjunõue oleks tähtajatu. Nagu kohus ülal märkis, kohaldub riigi vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel eriseadusena RVastS, milles on sätestatud ka kohtusse pöördumise tähtaeg.
20.RVastS § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanud kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ka HKMS § 46 lg 4 kohaselt tuleb kaebus kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamise ajast aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega tuleb mõlema sätte järgi esitada kaebus kolme aasta jooksul kahjust teadasaamisest, kuid hiljemalt 10 aasta jooksul kahju põhjustanud aktist või sündmusest. Kuna isikul puudub põhiõigus, mille kohaselt võiks kahjunõude esitada tähtajatult, ei saa kaebetähtaja sätestamine seaduses olla ka PS-ga vastuolus. Riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja regulatsioon RVastS-s ja HKMS-is on piisav ja selge.
21.Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb esmalt selgitada, millega kaebajale kahju võidi tekitada, ning kui kahju põhjustanud aktist või sündmusest on möödas üle 10 aasta, tuleb kindlaks teha, kas esinevad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Kui 10 aastat kahju tekitamisest on möödunud, ei oma tähendust küsimus, millal kannatanu kahjust või seda põhjustanud isikust teada sai. 10-aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil nõude esitamine on üldse lubatav (Riigikohtu 21.06.2017 otsus nr 3-3-1-95-16, p 9).
22.Kahjunõude tähtaegsuse üle otsustamisel on oluline kindlaks teha kahju põhjustanud akti andmise või sündmuse toimumise aeg. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul on selleks RVastS § 17 lg 3 tähenduses 23.02.2009 tagastamiskorralduste nr 20 ja 21 tegemine. Sellest hetkest hakkab kulgema hüvitamiskaebuse tähtaeg, kuna siis sai kaebaja omandi maaüksustele, mille kasutamine oli looduskaitselistel põhjustel piiratud. Ka kaebaja ise väidab, et kahju tekkis just siis. Korralduste tegemisest oli kaebuse esitamise hetkeks möödunud üle 12 aasta. Seega on kahjunõude esitamise 3- ja 10-aastane tähtaeg ületatud ja hüvitamiskaebus on mittetähtaegne (RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4).
7(9)
3-21-1174
23.Järgnevalt tuleb hinnata, kas esineb alus kaebetähtaja ennistamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast tulenevalt on kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 10aastane tähtaeg põhimõtteliselt ennistatav (vt Riigikohtu 19.04.2006 määrus nr 3-3-1-26-06, p 12; 15.06.20015 määrus nr 3-3-1-25-05, p 10). Ennistamine on võimalik mõjuval põhjusel (HKMS § 71 lg 1) ja üksnes juhul, kui on esinenud väga olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks selle ajaperioodi jooksul ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Mõjuvaks põhjuseks saavad üldjuhul olla üksnes objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist (näitlik loetelu HKMS § 150 lg 1). Erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitingimustes. Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (vt Riigikohtu 16.01.2009 otsus nr 3-3-1-75-08, p 17). Mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (Riigikohtu 16.10.2002 otsus nr 3-3-1-41-02, p 11).
24.Kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel ei oma tähendust, kas praegusel juhul oli tegemist faktilise sundvõõrandamisega või omandikitsendusega PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses. Kaebaja ei ole toonud esile selliseid põhjendusi ega asjaolusid, mille alusel saaks pidada võimalikuks, et kaebajal esinesid olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks, mis õigustavad 10-aastase tähtaja ennistamist. Tähtaja ennistamiseks ei anna alust kaebaja väide, et kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS ja HKMS), mistõttu ei pruukinud kaebetähtaja kulgemise regulatsioon olla kaebajale selge. Nii RVastS § 17 lg 3 kui HKMS § 46 lg 4 reguleerivad kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaega sarnaselt. Tegemist ei ole vastuolulise õigusliku regulatsiooniga. Hoolika toimimise korral oleks kaebaja saanud kahjunõude esitada tähtaegselt. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendid puudutasid kaebetähtaega kinnipeetava kahju hüvitamise taotlust lahendanud vangla viivituse korral (RVastS § 18 lg 2) ega ole praegusel juhul asjakohased. Halduskohus on õigesti välja toonud, et keskkonnaministri 09.06.210 käskkirja nr 808, millega keelduti Männasaare ja Mõurasaare katastriüksuste riigile omandamisest, õiguspärasuse küsimus on läbinud kohtumenetluse (haldusasi nr 3-10-1814). Kohtud leidsid, et katastriüksuste riigile omandamisest keeldumine oli õiguspärane. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu poolt kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisega 01.04.2011. Kaebaja ei esitanud kahjunõuet ka pärast haldusasjas nr 3-10-1814 tehtud otsuse jõustumist, mil kaebajale pidi saama lõplikult selgeks, et riigi poolt kinnistut ei omandata. Seega ei saanud kaebajal olla ootust, et riik omandab kinnistu ning puudus igasugune põhjus kahjunõude esitamisega viivitamiseks veel veidi üle 10 aasta. Vähemalt nimetatud haldusasjast alates on kaebajat esindanud ka õigusteadmistega isikud, mistõttu ei saa kaebaja tugineda asjaolule, et ta on õigusalaste teadmisteta füüsiline isik. Kahju hüvitamise kaebuse tähtaja ennistamist ei õigusta asjaolu, et kaebaja on teinud mitmeid kohtuvälise lahendamise katseid ja pöördunud 09.06.2010, 02.07.2012, 04.07.2018 ja 12.02.2021 vastustaja poole maaüksuste riigile omandamise sooviga. Ka kohtuvälise lahenduse taotlemisel peab isik tegema kõik temast oleneva, et ta jõuaks pöörduda kaebusega kohtusse tähtaegselt. Kaebaja on olnud tegevusetu kahjunõude esitamisel.
8(9)
3-21-1174 Kaebaja väide, et teda ei teavitatud menetlustähtaja ületamisest ja hüvitise taotluse eeldatavast lahendamise ajast, ning sealjuures viidatud Riigikohtu lahendid ei ole praeguse asja lahendamisel asjakohased. Kahjunõude esitamine kohtule ei eeldanud praegusel juhul kohtueelse menetluse läbimist ning asja materjalidest ka ei nähtu, et kahjunõue riigi vastu oleks eelnevalt Keskkonnaministeeriumile esitatud.
25.Arvestades eelnevat kogumis ja samuti õiguskindluse põhimõtet, mille riive oleks kaebetähtaja ennistamisel väga ulatuslik, ei ole kaebetähtaja ületamine praegusel juhul vabandatav ega erandlik kaebetähtaja ennistamine põhjendatud. Seetõttu jättis halduskohus õiguspäraselt kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas kahjunõude osas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.