OÜ kaebus Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus 11.02.2022 otsuse nr 125/370 ja 09.05.2022 vaideotsuse nr 1-16/54 tühistamise ning kahju hüvitamise nõudes summas 903 000 eurot Kaebaja RENWOL GROUP OÜ (14990503), seaduslik esindaja Urmas Kõiv ja volitatud esindaja Kristjan Olei
Menetlusosalised
Vastustaja Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskus, volitatud esindaja Silver Nittim Asja läbivaatamine
Istungil 10.02.2023 ja kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta Renwol Group OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.05.2023 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.
Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele (esindajate kaudu).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Renwol Group OÜ esitas 31.08.2021 sihtasutusele (SA) Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK) taotluse nr 4-17/14658 Regionaalarengu Fondist toetuse saamiseks projektile „Vanaõlide ümbertöötlemine“ (projekt). Projekti kogumaksumus oli 1 290 000 eurot, sh abikõlblike kulude maksumuse 1 290 000 eurot.
2.KIK 11.02.2022 otsusega nr 1-25/370 jäeti Renwol Group taotlus rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Projekti elluviidavus keskkonnaministri 22.02.2018 määruse nr 8 „Toetuse andmise tingimused meetme „Ettevõtete energia- ja ressursitõhusus“ tegevuste „Jäätmete ringlussevõtu toetamine“ jaoks avatud taotlemise korral“ (TAT) § 7 lg-s 2 nimetatud maksimaalse abikõlblikkuse perioodil ei ole tuvastatav ja projekt pole seetõttu teostatav. Taotluse osas „Tegevused“ on märgitud projekti tegevuste planeeritud alguseks 01.02.2022 ja planeeritud lõpp 30.09.2023. Projekti abikõlblikkuse perioodi lõpp ei või olla hilisem kui 01.10.2023. Seega ei ole taotluses märgitud projekti abikõlblikkuse perioodi lõpptähtaja pikendamine ühelgi juhul võimalik. KIK hinnangul on projekti minimaalne kestus 28-31 kuud: 1) keskkonnaloa menetluse algatamise ja KMH algatamise otsustamine ca 6 kuud; 2) KMH kestus ca 14 kuud; 3) seadmete hankimine ja tarnimine ca 8-11 kuud. Sellele võib lisanduda KMH aruande heakskiitmiseks kuluv aeg, keskkonnaloa väljastamiseks kuluv aeg, lubatud heitkoguse projekti koostamisele ja ehitusloaga seotud menetlustele kuluv aeg. Eeltoodust tulenevalt on taotleja plaan 20 kuuga projekt ellu viia ebarealistlik. Projekti ajalist kestust mõjutab märkimisväärselt võimaliku keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamisega kaasnev ajaline mõju projekti elluviimisele. Taotleja viide keemilise töötlemise tõlgendamisel Euroopa Kemikaaliameti juhendmaterjalile, kemikaalide käitlemiseks ei rakendu jäätmekäitlusel (vt REACH artikkel 2 p 2). Projektis kirjeldatud protsess loetakse tõenäoliselt keemiliseks protsessiks (KeHJS § 6; vrdl äriplaan p 7.2.a., 7.2.b). Taotleja rajab aadressile Lao 16, Maardu linn jäätmekäitluskoha. Lähtudes KeHJS § 6 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ (määrus nr 224) § 10 lg 1 p-st 1 tuleb sellisel juhul KMH vajalikkuse kohta koostada eelhinnang ka jäätmekäitluskoha rajamise korral. Seega isegi, kui tegemist poleks KeHJS § 6 lg 1 p 22 tegevusega (millega KIK ei nõustu), peaks keskkonnaloa andja koostama vähemalt KMH eelhinnangu. Eelhinnangu tulemuseks võib olla see, et ka juhul, kui tegemist pole KeHJS § 6 lg 1 p 22 tegevusega, keskkonnamõju hindamisega siiski alustatakse. Kuna taotleja tegevus vajab keskkonnaloa olemasolu ehk jäätmeluba vanaõli jäätmete käitlemiseks, mida kinnitab ka taotleja oma „Jäätmeloa taotlemise kinnituskirjas“ (nr 31.08.2021/3), siis tuleb lisaks KMH läbiviimisele kuluvale ajale arvestada juurde jäätmeloa taotlemiseks kuluva ajaga. Jäätmeloa andjaks on Keskkonnaamet. Kuigi taotleja on oma 21.12.2021 kirjas viidanud Keskkonnaameti 15.12.2021 seisukohale, et taotleja äriplaanis planeeritav tegevus ei liigitu KeHJS § 6 lg 1 p 22 keemilise töötlemise alla ning KMH ei ole kohustuslik, siiski ei nähtu sellest kaebaja enda küsimused Keskkonnaametile. Seetõttu ei ole võimalik tuvastada, mis oli info, mille alusel Keskkonnaamet oma vastuse andis. Samas nähtub Keskkonnaameti 15.12.2021 kirjast, et Keskkonnaamet ei välista KMH algatamist. Keskkonnaamet ütleb oma 15.12.2021 vastuses, et keskkonnaloa menetlus kestab 90 päeva alates nõuetekohase taotluse esitamisest. Samas võib menetlusse võtmine kujuneda sellest 2(14)
3-22-1264
isegi pikemaks (nt OÜ-l EKT Ecobio võttis keskkonnaloa menetlusse võtmine aega ca 6,5 kuud). KMH algatamise või mittealgatamise puhul ei ole teada Maardu Linnavalitsuse seisukoht. KMH eelhinnangu või KMH koostamisega samaaegselt ei saa tegeleda peamiste tootmisseadmete tellimise ja paigaldamisega (vrd äriplaan p 4). Esiteks ei ole võimalik hiljem tootmisseadmeid (sh heitmete puhastusseadmeid) muuta. Teiseks ei oleks võimalik realiseerida KMH eesmärki – kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi ja asukoha valik. Tuvastatav ei ole kasutatava tehnoloogia tulemusel saadav toode, seega ka mitte projekti kui jäätmete ringlussevõtu teostatavus. Taotleja ülesanne on tõendada, et vanaõlide regenereerimiseks kavandatav tehnoloogia tagab API nõuetele vastava kvaliteediga baasõli, et seeläbi oleks võimalik jäätmeid ringlusse võtta tootena ehk jäätmed lakkaksid olemast jäätmed (TAT § 12 lg 2 p 7). Pole võimalik tuvastada taotluse vastavust TAT § 12 lg 1 p-le 9 ja lg 2 p-le 7. Tuvastatav ei ole planeeritava tehnoloogia kasutamise teostatavus ja taotluse vastavus TAT § 12 lg 1 p-le 9. Taotluses ei ole esitatud hindamiseks tõendusmaterjale, mis kinnitaks, et äriplaanis viidatud tehnoloogia ja seadmetega on vanaõlidest võimalik (mis tingimustel ja millistele nõuetele vastavalt) baasõli toota, samuti ei ole tuvastatav, millistest vanaõlidest ning mis tingimustel ja millist baasõli täpselt plaanitakse toota. Kolmandatest riikidest Euroopa Liitu tootmisliini käitamise eesmärgil tootmiseks peab kehtivat akrediteeringut omav tõendamisasutus olema andnud sellest huvitatud poolele nimetatud liini kohta CE märgisega vastavustõendi. Sertifikaadist peab üheselt järelduma, et tootmisliini saab käitada Eesti kliimatingimustes eesmärgipäraselt konkreetsete toodete valmistamiseks arvestades hetkel kehtivaid tööstusheite-, atmosfääriõhu kaitse, töötervishoiu ja tööohutuse jt asjakohaseid Eestis kehtivaid seadusi. Taotleja on esitanud CE sertifikaadi Vbolti hinnapakkumises oleva regeneerimisseadmele mark nr-ga VBT-DB-7. Samas Vbolti väävlistustamise seadmele (pakkumises seadme mark VBT-SE-20) CE sertifikaati esitatud ei ole. Kuna vanaõlide väävlistustamine on oluline protsessi osa saamaks baasõli, siis puudub KIK-l võimalus hinnata ja tuvastada, kas kavandatav väävlistustamise tehnoloogia on üldse võimalik Euroopa Liidus kasutada ning kas seadet on võimalik eesmärgipäraselt käitada konkreetsete toodete valmistamiseks. Taotleja 21.12.2021 selgitustest selgub, et väävlistutakse baasõli ehk toodet mitte jäätmeid, siis väävlitustamisega seotud seadmed on projektis mitteabikõlbulikud (TAT § 5 lg 1 p 3). Varasemalt ei ole taotluses ega selgitustes välja toodud, et väävlistutakse API II kvaliteedile vastavaid baasõlisid API I kvaliteediga baasõlidest ning selleks tegevuseks toetust ei taotleta. Taotluses on esitatud ebaõigeid või mittetäielikke andmeid. Taotlus tuleb jätta rahuldamata TAT § 16 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
3.Renwol Group esitas 10.03.2022 KIK 11.02.2022 otsusele nr 1-25/370 vaide.
4.KIK 09.05.2022 vaideotsusega nr 1-16/54 jäeti Renwol Group vaie rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. KIK nõustub, et vaidlustatud otsuse menetlus ei olnud kooskõlas TAT § 15 lg 1 ja § 19 lg 2 tähtajaga. Vaides on viivitus korrektselt esile toodud, vaidlustatud otsus tehti 162 päeva pärast taotluse esitamist ehk 32 päeva lubatust hiljem. Tegemist oli mahuka menetlusega, mille kestel ka vaide esitaja taotles päringutele vastamiseks lisatähtaega ning seda ka võimaldati. Samas tähtaja ületamine kui menetlusviga ei toonud kaasa ebaõige haldusakti andmist. Menetlusviga saanuks otsuse sisu mõjutada vaid selles osas, mis puudutab KIK-i seisukohta, et projekt ei ole planeeritud ajakava jooksul (20 kuud) teostatav. Kuna viivituse pikkus oli 32 päeva, siis saanuks menetlusviga asja otsustamist mõjutada vaid eeldusel, et muud alused taotluse rahuldamata jätmiseks puudusid ning projekt on 21 kuu jooksul teostatav. KIK on 3(14)
3-22-1264
jätkuvalt seisukohal, et taotluse rahuldamata jätmiseks esinesid ka muud alused. Samuti leiab KIK, et projekt on teostatav 28-31 kuu jooksul. Seega eeldus, et taotluse tähtaegselt menetlemisel oleks projekt olnud ajaliselt teostatav, ei pea paika (haldusmenetluse seadus
(HMS) § 58).
KIK jääb vaidlusaluses otsuses (p-d 3-25) toodu juurde, et projekt pole teostatav (vt TAT § 12 lg 1 p 5, lg 9; § 7). Tegevuse elluviidavust märgitud aja kestel ning projekti teostatavust saab tuvastada juhul, kui projektis sisalduv kava on olemasoleva informatsiooni alusel piisavalt tõenäoline ning selles on arvesse võetud ka realistlikud riskid. Teostatavus ja elluviidavus ei saa põhineda vaid kõige optimistlikumal faktiliselt võimalikul prognoosil. KIK leidis vaidlustatud otsuses, et projekti ajaline maht, mida saaks teostatavaks lugeda, oleks minimaalselt 28-31 kuud. Kuna projekti abikõlblikkuse periood ei saa lõppeda hiljem kui 01.10.2023, siis projekti teostatavus ja ajaline elluviidavus ei ole tuvastatavad. Vaides ei ole toodud argumente, mis lükkaks ümber KIK-i seisukoha, et projekti puhul peab olema valmis KMH menetluse läbiviimiseks, milleks tuleb arvestada vähemalt 14 kuud. Ekslik on väide, et projekti tegevus ei sisalda „keemilist töötlemist“ (KeHJS § 6 lg 1 p 22). Euroopa Kemikaaliameti juhendmaterjal REACH määruse kohta ei ole õiguslikult siduv. Lisaks ei saa REACH määrust kohaldada, kuna käsitleb kemikaalide, mitte jäätmete töötlemist ning selle art 2 lg 2 välistab selle kohaldamise jäätmete töötlemisel. Direktiivi 2011/92/EL (edaspidi KMH direktiiv; vt lisa 1 p 9) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19.11.2008 direktiiv 2008/98/EMÜ (edaspidi Jäätmedirektiiv; vt I lisa) eesmärgipärasest tõlgendusest lähtudes ei saa nende eesmärk olla piirata „keemilist töötlemist“ vaid jäätmete kõrvaldamisega, välistades jäätmete taaskasutamise. KeHJS § 6 lg 1 p 22 räägib „keemilisest töötlemisest“ ilma mingisuguse viiteta jäätmete kõrvaldamisele ja toimingukoodile D9 ning Euroopa Komisjon ei ole direktiivi ülesvõtmise kohta selles punktis Eestile mingeid märkusi teinud. KIK leiab, et vanaõli taasrafineerimine baasõliks tähendab selgelt selle keemilist töötlemist ühes selle keemilise koostise tuntavate muudatustega, mida peabki iseloomustama projekti eesmärk – ringlusse võtt ja jäätmestaatuse lakkamine. Mõiste „rafineerimine“ peaks tähendama keemilist töötlemist jäätmete keemilise koostise muutumisega füüsikaliste meetodite koostoimel ja tulemusena. Lisaks on projekti protsessi juures tegemist nii jäätmete taaskasutamisega, kui kõrvaldamisega. Kuna tootmisliini tarnija soovitas taotleja poolt esitatud materjalide kohaselt osa töötlemisel tekkivatest (vedelatest) jäätmetest koospõletada sama liini soojustehnilises seadmes, siis on tegu ohtlike jäätmete koospõletusseadmega. Väga üldsõnaliselt kirjeldatud heitepuhastuse korral on võimalik rafineerimisel tekkivate gaasiliste fraktsioonide suunamine samuti koospõletamisele. Seega vaides kasutatud füüsikalis-keemilise töötlemise mõiste kunstlikul osadeks eraldamine on planeeritavat tehnoloogist protsessi arvestades põhjendamatu. Sisendisse antavate õlijäätmete käitlemine (sh sekundaarsed jäätmed) toimub nii R kui D (nt vesi, eraldatud oksüdatsiooniproduktid, võõrised jne). Kokkuvõttes on tegemist tegevusega, mille puhu KeHJS § 6 lg 1 p 22 tulenevalt on KMH hindamine kohustuslik. Väide, nagu oleks KMH algatajate seisukoht, et KeHJS § 6 lg 1 p 22 ei kohaldu, juba praegu teada, ei pea paika. Aga isegi kui KeHJS § 6 lg 1 p 22 ei kohaldu, siis tuleb võimaliku KMH menetlusega arvestada. Keskkonnaamet ei ole oma 15.01.2022 kirjas väitnud, et KMH pole vajalik. Seetõttu tuleks projekti ajakava planeerimisel KMH menetlusega arvestada. KMH protsessiks on kohane planeerida 14 kuud. Nimetatud hinnangu on taotleja ise taotluses andnud. Ekslik on vaide esitaja väide, et tootmisseadmed on võimalik juba KMH läbiviimise ajal hankida ning vaid „puhastusseadmete“ hankimine jääks KMH järgsesse perioodi. Investeeringute tegemine enne KMH lõpptulemuste selgumist oleks selgelt ebamõistlik ning KIK ei saaks sellistel tingimustel toetuse andmist abikõlblikuks lugeda. Ka ei saa lugeda 4(14)
3-22-1264
tõendatuks taotleja väidet, et ühe heitepüüdeseadmete PVT näitaja kvalitatiivne ületamine annab aluse eeldada kogu heitepuhastustehnoloogia nõuetele vastavust. Taotleja pole teatanud, millistele konkreetsetele nõuetele heitepuhastustehnoloogia vastab ega milline on saasteainete sisaldus välisõhku juhitavates korstnagaasides. KIK leidis vaidlusaluses otsuses, et keskkonnaloa saamiseks tulnus planeerida 6 kuud. Kuigi keskkonnaloa puudumine ei ole projekti tegevuste elluviimist faktiliselt takistav, ei ole projekti eesmärki keskkonnaloa puudumisel võimalik täita. Samuti ei saa projekti tulemusel tehtud investeeringut ilma keskkonnaloata sihipäraselt kasutada. Enne keskkonnaloa saamist projekti raames tehtud kulutusi ei saa lugeda abikõlblikuks. Ekslik on vaide esitaja seisukohta justkui saaks KMH menetlust ja keskkonnaloa menetlust teostada samaaegselt. Need menetlused viiakse läbi eraldi, kuna KMH aruanne on KMH läbiviimise korral üks keskkonnaloa menetluse alusdokumente. Lisaks võib tegevustele lisanduda lubatud heitkoguse projekti (LHK) koostamise ning ehitusloaga seotud menetluste aeg. Taotleja pidi tõendama, millisele rahvusvahelisele, Euroopa või Eesti standardile või jäätmeseaduse § 21 lg 2 alusel kehtestatud määruse nõuetele või EL-i kehtestatud jäätmete lakkamise määruse nõuetele hakkab vanaõlidest valmistatud toode vastama (TAT § 12 lg 2 p 7). Vastasel korral ei ole tuvastatav jäätmete lakkamine ehk see, et jäätmed võetakse ringlusse. Ringlussevõtu tõendamine vastavuse kaudu AP I ja AP II kvaliteediklassile on olnud taotleja enda valik. Vaide esitaja leiab, et äriplaanis on piisavalt selgitatud, millist baasõli plaanitakse toota ning toob äriplaanist välja oma „tooteportfelli“. Nimetatud viide baasõli kohta ei tõenda piisavalt toodete ja baasõli olemust projektis, mh seetõttu, et TAT viidatud nõude kohaselt jäätmete ringlussevõttu tõendavad dokumendid toodete „Kergõli 5%“ (kui õli liigitub kütteõliks, siis on mitteabikõlbulik) ja „Bituumen 7%“ kohta – kuigi nende kohta on saadetud taotlejale päring. Importijal on kohustus tagada TNVS § 16 lg 2 toodud kohustuste täitmine ning ta võib ka seda ise teha viies läbi vastavushindamise. Selleks on vajalik asjakohane akrediteeringuga saadud vastavushindamise õigus. Taotleja pole siiamaani pööranud tähelepanu ega teinud parandusi taotluses (kuigi KIK on juhtinud tähelepanu), et taotluse tekst ja selles kasutatavad võimsuse ning energiahulga mõõtühikud on omavahel vastuolus. Väitega, et tehase katelde summaarne soojusvõimsus on 700 kWh näitab taotleja, et pole kursis, et mõõtühik kWh on energia-, mitte võimsuse mõõtühik.
5.Renwol Group OÜ esitas 08.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse KIK 11.02.2022 otsuse nr 1-25/370 ja 09.05.2022 vaideotsuse nr 1-16/54 tühistamise ning KIK-i kohustamise nõuetes. Hiljem (09.02.2023) on kaebaja muutnud kaebust ning taotlenud kohustamisnõude asemel kahju hüvitamist summas 903 000 eurot, millele lisandub viivis.
6.Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 määrusega võeti vastu kaebuse muutmine ning võeti menetlusse kaebaja alternatiivne taotlus mõista vastustajalt välja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju summas 903 000 eurot, millele lisandub viivis alates 30.10.2023 (resolutsiooni p 1).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja leiab, et vaidlusalune otsus on õigusvastane.
5(14)
3-22-1264
7.1.Vastustaja on teinud olulise kaalutlusvea leides, et projekti planeeritud tegevusi ei ole võimalik abikõlblikkuse perioodil ellu viia ja seetõttu ei vasta projektitaotlus TAT § 7 lg 2 tingimustele. Projektitaotlus oli esitatud vanaõlide regenereerimistehase ehitamiseks sh projekteerimise, seadmete hankimise ja tehase ehitamisega seotud kulude toetamiseks (vt kaebuse lisad 1-3). Projektiga ei taotletud toetust KMH eelhinnangu ega KMH läbiviimiseks. KIK-l puudub pädevus otsustamaks KMH vajaduse või selle eelhinnangu vajaduse hindamiseks.
7.2.KMH ei ole vajalik ega kohustuslik projektitaotluses toodud tegevuste elluviimiseks. TAT §-st 11-13 ei tulene, et projekti kohta tuleb koostada KMH või, et taotlejal peab enne projekti abikõblikkuse tähtaja lõppu olema väljastatud keskkonnaluba. TAT § 8 lg 6 on otsustatud, et KMH menetlusega seonduv ei kuulu lahendamisele toetatavate projektide raames. Kulude abikõlblikkus ei ole soetud asjaoluga, kas abikõlblikkuse perioodil väljastatakse ka toetuse abil soetatud seadmele keskkonnaluba. Samuti ei luba TAT § 17 sätestatud hindamiskriteeriumid hinnata taotlusi selle alusel, mis aja jooksul tõenäoliselt neile keskkonnaluba väljastatakse.
7.3.Vastustaja on omavoliliselt asunud kaebaja projekti nõuetele vastavuse hindamisele kehtestama lisakriteeriumeid.
7.4.Vastustaja seisukoht KMH kohustuslikkuse kohta on meelevaldne ja vastuolus KeHJS § 3 lg 1 p 1 ja § 6 lg 1 p-ga 22, samuti Keskkonnaameti seisukohaga sama projekti kohta (vt kaebuse lisa 9 ja 9.1). Vaidlusaluses otsuses pole põhjendatud, miks kaebaja planeeritud tegevus tuleks liigitada KeHJS § 6 lg 1 p 22 kohaseks jäätmete keemiliseks töötlemiseks. KMH direktiivi ja Jäätmetedirektiivi koosmõjus loetakse jäätmete keemiliseks töötlemiseks ainult sellist jäätmete keemilist töötlust, mille tulemusena toimub jäätmete kõrvaldamine1. Euroopa Kohus on asjas C-314/06 punktis 21 tõlgendanud, et ühenduse õiguskorra mõistete määratlemisel ei lähtuta üldjuhul ühe või mitme liikmesriigi õiguskorrast ning liikmesriigile antud õigus määratleda direktiivi ülevõtmise tingimused ja kord, ei anna õigust muuta direktiivis sätestatud mõiste sisu ega ulatust. Seega peab mõiste jäätmete keemiline töötlemine olem samatähenduslik kõigis liikmesriikides.
7.5.Meelevaldne on vastustaja seisukoht, et jäätmete keemiliseks töötlemiseks tuleb lugeda mistahes töötlust, milles kasutatakse kemikaale. Kaebaja planeeritav tegevus ei liigitu ka suure keskkonnaohuga tegevuseks. THS § 19 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses nr 89 „Alltegevusvaldkondade loetelu ning künnisvõimsused, mille korral on käitise tegevuse jaoks nõutav kompleksluba“ § 6 lg 10 kohaselt on suure keskkonnaohuga ja kompleksloa kohustusega vanaõlide taasrafineerimise alles siis, kui töödeldakse üle 10 tonni ööpäevas. Kaebaja plaanib esimesel 3 aastal töödelda alla 10 tonni ööpäevas. Kaebaja planeeritud tegevus on vanaõlide regenereerimine, mille tulemusena toimub jäätmete taaskasutus ja ringlusse võtt. Seega välistab ainuüksi vanaõlide regenereerimise liigitumine iseseisva taaskasutustoimingu R9 alla selle liigitumise jäätmete kõrvaldamise D9 kohaseks füüsikalis-keemiliseks töötlemiseks. Ka tavatähenduses on vastustaja mõistet keemiline töötlus valesti sisustanud (vt Euroopa Kemikaaliameti REACH juhendmaterjal, lk 28) 2. Kaebaja jäätmekäituse ja tootmisprotsessis ei toimu jäätmetest (vanaõlist) baasõli tootmise etapis baasõli molekuli keemilist muundamist. Kemikaalidega töödeldakse üksnes vanaõlis sisalduvaid jääkaineid, sinna lisatud metallilisandeid, vett ja mustust selleks, et need baasõlist
Vt Peterson, K. Keskkonnamõju hindamise algatamine ja motiveerimine Tallinna näitel. SEI Tallinna väljaanne nr 26, Säästva Eesti Instituut, Tallinn, 2014 lk 30 viimane rida.
eraldada (vt JäätS § 651 lg 2). Vaidlusaluse otsuse p-des 8-10 on asutud ekslikule seisukohale, et Euroopa Kemikaaliameti juhend ei kohaldu.
7.6.Vastustaja on teinud olulise kaalumisvea, kui on leidnud, et kaebaja keskkonnaloa menetlus võtab sama kaua kui EKT Ecobio OÜ või Eesti Diisel AS loamenetlused. Viidatud juriidiliste isikute keskkonnaloa menetlused venisid taotlustes esinenud puuduste tõttu (vt kaebuse lisad 10 ja 11), mida ei saa kaebaja keskkonnaloa taotlusele üle kanda. KeÜS § 49 lgst 1 tulenevalt otsustatakse keskkonnaloa andmine 90 päeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest. Kaebaja oli 18.10.2021 esitatud äriplaanis planeerinud võimaliku keskkonnaloa menetluseks 14 kuud, mis on piisav ka keskkonnaloa menetluse võimaliku venimise korral. Seejuures on planeeritud, et keskkonnaloa taotluse menetluse käigus teostatakse kohustuslik KMH eelhinnang. Vaidlusalusest otsusest ei tuvastatav, millistel kaalutlustel on vastustaja asunud seisukohale, et 14 kuud ei ole piisav.
7.7.Vastustaja on kaebaja poolt esitatud projekti ajaplaani muutnud ilma muudatusi kaebajaga kooskõlastamata ja muutmise kaalutlusi nõuetekohaselt põhjendamata.
7.8.Planeeritav tehnoloogia on mõeldud vanaõlide regenereerimiseks ja saadavad tooted on API kvaliteedi klassidele vastavad baasõlid.
7.9.Vastustaja seisukoht, et ei ole tuvastatav planeeritava tehnoloogia kasutamise teostatavus on meelevaldne ja õiguslikult põhjendamata.
7.10.Vastustaja seisukoht tootmisseadmete akrediteeringut omava tõendamisasutuse poolt väljastatud CE vastavustõendi kohustuse kohta on vastuolus TNVS nõuetega.
7.11.Vastustaja on meelevaldselt leidnud, et väävlitustamise moodul ei ole abikõlbulik.
7.12.Kaebajal on tekkinud kahtlus, et taotluse hindajatel puudusid vajalikud tehnilised teadmised tema taotluse hindamiseks ning olnud taotluse läbivaatamisel lubamatult hooletud.
7.13.KIK on taotlejaid ebavõrdselt kohelnud.
7.14.Vastustaja on õigusvastaselt jätnud kaebaja toetustaotluse nõuetele vastavaks tunnistamata ja seetõttu kaebaja taotluse rahuldamata. Kaebaja toetustaotluse rahuldamine edaspidi on võimatu projekti abikõlblikkuse perioodi lõpptähtaja saabumise ja projekti eelarve jäägi vähesuse tõttu. Projektitaotluses planeeritud tähtaja möödumine on põhjuslikus seoses KIK-i õigusvastase tegevusega. Riigivastutuse seadus (RVastS) ja EL õigus ega Euroopa Kohtu praktika ei välista toetuse hindamise tingimuste rikkumise korral õigusvastaselt toetusest ilma jätmise eest hüvitise maksmist (vt Riigikohtu lahend nr 3-16-1634; vt nr 3-18830).
8.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
8.1.Projekti abikõlblikkust ei saa tuvastada enne keskkonnaloa välja andmist ja (võimaliku) keskkonnamõju hindamise menetluse lõppemist. Taotlus ei vasta TAT § 12 lg 1 p-le 9. Viidatud sättes nimetatud teostatavus tähendab ka seda, et on tuvastatav, et projekti saab ellu viia vastavalt taotluses esitatud ajakavale. Sh peab olema tuvastatav, et abikõlblikud kulud jõutakse teha taotluses esitatud abikõlblikkuse perioodil. Kulu abikõlblikkus on tuvastatav vaid juhul, kui on selge, et see on põhjendatud mh TAT § 3 lg 1 eesmärki arvestades ehk kui on tuvastatav, et selle tulemusel suureneb jäätmete ringlussevõtt. Jäätmete ringlussevõtu üheks vältimatuks eelduseks on antud juhul keskkonnaloa väljastamine ning vastustaja arvates ka selle menetluse raames KMH teostamine. Vanaõlide regenereerimise käitise kulusid saab tulevikus abikõlblikuks lugeda pärast seda, kui on selge, et projekt ja selle kulud hakkavad vastavama TAT § 3 lg 1 ja lg 2 eesmärkidele. Seega saab kulusid tehase seadmetele asuda tegema pärast KMH läbiviimist ja keskkonnaloa väljastamist. Samuti muudaks keskkonnalubade saamine pärast projekti abikõlblikkuse perioodi lõppu võimatuks jäätmete 7(14)
3-22-1264
ringlussevõtu taotluses esitatud mahus ja viisil, täpsemalt jäätmete ringlussevõtu juba aastal 2023. Isegi juhul, kui KMH läbiviimise kohustuslikkus KeHJS alusel poleks üheselt selge, tuleks selle võimalikkusega arvestada. Menetluse tulemusel võib kogu projekt ka võimatuks osutuda. Tegemist on prognoosiga, kuid TAT § 12 lg 1 p 9 teostatavust ei saa tuvastada lähtudes kõige optimistlikumast võimalikust stsenaariumist.
8.2.Projekti teostatavuse hindamisel tuleb lähtuda eeldusest, et KMH läbiviimine on KeHJS § 3 lg 1 p 1 ja § 6 lg p 22 alusel kohustuslik. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja projekti puhul on tegemist ohtlike jäätmete käitluskohaga, mis vajab nii jäätme- kui ka ehitusluba. Olemasoleva info põhjal tuleb eeldada, et planeeritavad tegevused vastavad oma sisult „keemilise töötlemise“ mõistele. Tegemist on olemuslikult vanaõli rafineerimisega. Õlide rafineerimine võib endas hõlmata, ja reeglina hõlmabki, keemilisi protsesse. Ka kaebaja projekt sisaldab etappe, mille läbiviimine ilma keemiliste protsessideta pole võimalik. Siin on kõige otsesemaks näiteks väävlistustamine (õli viimane rafineerimisetapp projektis; vt äriplaan, lk 25; kaebuse lisa 12). Väävli eraldamine saab toimuda ainult keemilise protsessi tulemusel (vt äriplaan, p 7; kaebuse lisa 12).
8.3.Samuti tuleb keemiliseks töötlemiseks lugeda nii vanaõli destilleerimisele eelnev eelsepareerimine kui vaakumdestillatsioon. Isegi, kui need etapid hõlmavad füüsikalisi või mehhaanilisi protsesse, ei muuda see asjaolu, et õli töödeldakse kemikaalidega selle puhastamiseks vanaõlis sisalduvatest võõristest, jääkainetest ja ühenditest. Ka vaakumdestilleerimine ja fraktsiooneerimine ei saa toimuda ilma oluliste keemiliste muudatusteta vajalike saaduste keemilises koostises. See on ka tehnoloogiline eesmärk baasõli eri fraktsioonide standarditele vastavate omaduste saavutamiseks. Sellist töötlemist võib nimetada füüsikalis-keemiliseks (mis ongi läbiv mõiste ka paljudes EL õigusaktides), kuid kindlasti käib see (ka) keemilise töötlemise mõiste alla. Just füüsikalis-keemilise töötlemise mõistet kasutab ka kaebaja poolt viidatud KMH direktiivi I lisa p 9. Ka äriplaani punktis 7.2.a on selgitatud, et vanaõlide destilleerimise eelses puhastamises ühe osana ka keemilis-mehaanilist töötlust ning kaebaja väide, et tegemist ei ole keemilise protsessiga ei vasta tõele.
8.4.Korrektne ei ole kaebaja sõnastus justkui eraldatakse mingeid „lisatud“ metallilisandeid, vett või võõriseid. Vanaõlile ei ole keegi neid aineid lisanud, need on vananemise käigus õlis tekkinud, sest õli saastub mehaaniliste, termiliste ja teiste füüsikalis-keemiliste-bioloogiliste protsesside tulemusena aja jooksul. Projektis ei toimu ainult jäätmete taaskasutamine, vaid ka nende kõrvaldamine – kaebuses kasutatud füüsikalis-keemilise töötlemise mõiste kunstlikult osadeks eraldamine on planeeritavat tehnoloogilist protsessi arvestades põhjendamatu. Sisendisse antavate õlijäätmete käitlemine toimub nii Jäätmedirektiivi R kui D koodiga tegevuste läbi (kõrvaldatakse nt vesi, eraldatud oksüdatsiooniproduktid, võõrised jne).
8.5.Vastustaja seisukohta KeHJS § 6 lg 1 p 22 kohustuslikkuse kohta ei lükka ümber kaebaja viited KMH direktiivi lg 1 p-le 9. KeHJS § 6 lg 1 p-s 22 puudub viide Jäätmedirektiivi I lisale ja D9 jäätmekoodiga jäätmetele. See tähendab, et KeHJS-s ei ole direktiivi üle võttes piiratud selle kohaldatavust ohtlike jäätmete keemilise töötlemise puhul vaid jäätmete kõrvaldamisprotsessidele. Lisaks kasutakse Eesti seadusandluses mõistet jäätmete füüsikaliskeemiline töötlemine laiemalt, kui vaid jäätmete kõrvaldamise kontekstis (vt keskkonnaministri 08.12.2011 määrus nr 148 § 2 p 12). Äriplaanis viidatud peamise konkureeriva vanaõlide regenereerimistehase (Soome firma STR Tecoil OY, varasema nimetusega L&T Recoil OY) käitise rajamisel viidi keskkonnaloa menetluse käigus läbi KMH. Keskkonnaameti 15.12.2021 e-kirja ei saa lugeda otsustaja ametlikuks seisukohaks. Kirjas on lähtutud lakoonilisest eeldusest, et tegemist pole keemilise töötlusega, kuid puudub igasugune põhjendus, miks sellisele järeldusele on jõutud. Samas võib otsustajaks olla ka
8(14)
3-22-1264
Maardu Linnavalitsus (ehitusloa väljastaja), kelle seisukoht KMH korraldamise osas pole teada.
8.6.Kui KeHJS § 6 lg 1 p 22 ei kohalduks, oleks KMH algatamine sellegipoolest otsustaja eelhinnangu põhjal võimalik ja tõenäoline.
8.7.Tootmisseadmete hankimine enne KMH ja keskkonnaloa menetluse lõppu ei oleks mõistlik ega põhjendatud. Selliselt hangitud seadmete kulusid ei saaks lugeda abikõlblikuks. Seadmete varasem hankimine lähtuks eeldusest, et negatiivsed keskkonnamõjud on antud juhul kindlasti maandatavad ja KMH aruandes peetaks tegevust kui sellist lubatavaks. Selles ei saa kaebaja kindel olla.
8.8.Vastustaja hinnang keskkonnaloa menetluse võimalikule kestusele tugineb teiste ettevõtete näidetele ning on asjakohane ja õiguspärane (vt vaidlusaluse otsuse p-d 15 ja 18 ning vaideotsuse p-d 20-21). Vastustaja püüdis toodud näidete varal illustreerida, et ka pädevate ja kogenud taotlejate keskkonnaloa menetlus võib kulgeda märksa pikemalt, kui seaduses märgitud 90 päeva. Seetõttu ei ole põhjendatud lähtuda kõige optimistlikumast stsenaariumist ka kaebaja puhul. Vastustaja poolt pakutud 6 kuud on antud projekti keerukust arvestades küllaltki optimaalne. Näiteks kaebaja projekt oleks oluliselt suurema käitlusmahuga õlijäätmete tehas, kui AS Eesti Diisel rajatud õlijäätmetest kütusekomponentide tootmise tehas. Veel esitamata keskkonnaloa taotluse saamine 90 päeva jooksul tuleb lugeda ebarealistlikuks, arvestades ka tehnilisi küsimusi ja küsitavusi, mis nt vastustajal projekti hinnates tekkisid (vt vastuse p 39). OÜ Formet Grupp ja OÜ Metanex menetlusi kaebaja poolt planeeritud projektiga võrrelda ei saa.
8.9.Kaebaja ei ole tõendanud, et projektis tehtava investeeringu tulemusena hakkab toimuma jäätmete ringlussevõtt ehk jäätmed lakkavad olemast jäätmed ning tekib toode. Kuna ringlussevõtt on projekti eesmärk, siis ei saa tuvastada projekti teostatavust (TAT § 12 lg 2 p 7). Ringlussevõtu tõendamiseks ei piisa jäätmete „regenereerimise“ tõendamisest JäätS § 65 1 lg 2 mõttes. TAT § 12 lg 2 p 7 ütleb selgelt, et tõendada tuleb jäätmete lakkamist ja selles kontekstis ei ole JäätS § 651 lg 2 relevantne. Kui jäätmete taaskasutamise protsessile ei kohaldu mingid õigusaktide nõuded, tuleb tuvastada, milline on asjakohane standard, mille täitmisel saab jäätmed lakanuks lugeda. Kuna baasõlide puhul sellised nõuded puuduvad, siis on kaebaja ise asunud viitama jäätmete lakkamisel API I ja API II standarditele ning vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud vastavate standardite sobivust. Hindamaks projekti teostatavust ja keskkonnaloa saamise võimalikkust on vastustaja soovinud ka asjakohaseid tõendeid standarditele vastavuse osas.
8.10.Projekti teostatavuse eelduseks on tootmisseadmete sertifitseerimine akrediteeritud sertifitseerimisasutuse poolt. Kaebaja on esitanud CE vastavussertifikaadi parima pakkumise teinud tootja VBOLT regenereerimisseadmele (vt vastuse lisa 3). Samas VBOLT-i väävlistustamise seadmele (pakkumises seadme mark VBT-SE-20) CE sertifikaat ei laiene ja selle kohta sertifikaati esitatud ei ole. Analoogses menetluses on Keskkonnaamet leidnud, et jäätmed loetakse lakanud olemast jäätmed, kui on esitatud sertifikaat (vt vastustaja 08.02.2023 menetlusdokumendi lisa 2).
8.11.Kaebaja väited taotluse hindajate hooletuse ja ebapädevuse kohta on alusetud. Taotlust hinnanud ekspert on Kalle Kikas, kes on lõpetanud TRÜ füüsiku diplomiga ja töötanud TRÜs järgmised 15 aastat. K. Kikas pälvis 1985. a riikliku autasu puhastusseadmete arendamise, tootmisse juurutamise ja kasutuselevõtu eest Läänemere saastumise tõkestamiseks naftasaaduste jäätmetega. K. Kikas on lõpetanud aspirantuuri TPI-s ja kaitsnud dissertatsiooni naftasaaduste jäätmete keskkonnaohutuks kõrvaldamiseks kahes esimeses Eestis rajatud ohtlike jäätmete põletustehases, mille käivitustööde eest vastutas keskkonnafirma ELVI-Aqua osakonnajuhatajana. Alates 1995. a on K. Kikas töötanud väliskapitalile kuuluvates 9(14)
3-22-1264
ettevõtetes Eestis, Rootsis, Venemaal ja Ukrainas. Tal on üle 20 aasta kogemust jäätmekütuste, sh naftasaaduste jäätmetel põhineva vedela alternatiivkütuse, tootmise ja kasutuselevõtu kohta, mille alusel oli üks kolmest Põhja-Euroopa äripiirkonna esindajast Heidelberg Cement Group alternatiivkütuste juhtgrupis.
8.12.Vastustaja ei ole kaebajat ebavõrdselt kohelnud, sest KIK pole nõudnud keskkonnaloa olemasolu ei taotlejalt ega ka kelleltki teiselt. Samuti ei ole KIK kaebajat ebavõrdselt kohelnud jäätmete lakkamise tuvastamisel muudes küsimustes. Kaebaja taotlusega sarnaseid projektitaotlusi antud voorus KIK rahuldanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. I
10.Kaebaja on esitanud 04.04.2023 tähtaja ennistamise taotluse, kuivõrd lõplikud seisukohad esitas kaebaja ühe päevase hilinemisega põhjusel, et kaebaja esindaja pidi välisriigis viibima esialgselt planeeritust kauem.
11.Esmalt selgitab kohus, et tähtaja ennistamise taotlus esitatakse juhul, kui mööda on lastud seaduses sätestatud tähtaeg (HKMS 71). Käesoleval juhul oli Tallinna Halduskohtu 14.02.2023 määruse resolutsiooni punktiga 6 määratud vastuväidete esitamise tähtaeg 03.04.2023. Kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega (HKMS § 70). Käesoleval juhul ei pea kohus põhjendatuks ega võimalikuks ka tagantjärgi enda määratud tähtaega pikendada. Seetõttu on kaebaja 04.04.2023 menetlusdokument esitatud tähtaja rikkumisega. Kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või HKMS § 51 lg-tes 1-3 sätestatu rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (HKMS § 51 lg 4). Kohtu hinnangul ei ole välisriigis viibimine selliseks mõjuvaks põhjuseks (vrdl HKMS § 150), mis takistas menetlusdokumendi tähtaegset esitamist, seda enam, et tegelikult oli 14.02.2023 määruse resolutsiooni punktis 6 määratud tähtaeg vastustajale vastuväidete esitamiseks ning kaebajale üksnes menetluskulude esitamiseks. Samas ei tingi kaebaja 04.04.2023 menetlusdokument menetluse viibimist, mistõttu puudub alus selle tagastamiseks. II
12.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja toetustaotluse rahuldamata. Täpsemalt on menetlusosalised erinevatel seisukohtadel osas, kas (a) projekt oli teostatav abikõlblikkuse perioodi jooksul, s.o hiljemalt 01.10.2023 (TAT § 7 lg 2), sh kas kaebaja oli piisavalt arvestanud KMH või KMH eelhinnangu koostamiseks ning keskkonnaloa menetluseks kuluva ajaga; (b) kas on tõendatud, et kaebaja projekti eesmärgiks on jäätmete ringlussevõtt, sh millisele rahvusvahelisele, Euroopa või Eesti standardile või JäätS § 21 lg 2 alusel kehtestatud määruse nõuetele või EL-i kehtestatud jäätmete lakkamise määruse nõuetele hakkab toode vastama ning (c) kas kasutatav tehnoloogia võimaldab projekti eesmärki saavutada, sh millistele vastavussertifikaatidele tootmisseadmed vastavad.
13.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). Riigikohus on selgitanud, et haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik
10(14)
3-22-1264
regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka. „See tähendab, et kohus võib /.../ piirduda täiskontrolli asemel nõrgemate kontrollistandarditega – ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga. Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid, üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega /.../.“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198/58, p 14).
14.Käesoleval juhul reguleerib struktuuritoetuse kui riigiabi andmist siseriiklikus õiguses perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seadus (STS), keskkonnaministri 22.02.2018 määrus nr 8 „Toetuse andmise tingimused meetme „Ettevõtete ressursitõhusus“ tegevuse „Jäätmete ringlussevõtu toetamine“ jaoks avatud taotlemise korral“ (edaspidi toetuse andmise tingimused (TAT)) ning Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määrus nr 143 „Perioodi 2014-2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (edaspidi Ühendmäärus).
15.Projektitaotluse kohaselt on tegevuste ajaliseks kestvuseks 20 kuud (01.02.202230.09.2023) (vt kaebuse lisa 2). Vaidlusaluse otsuse punktis 15 on vastustaja leidnud, et keskkonnaloa menetluse algatamine ja KMH algatamise otsustamine võib aega võtta ca 6 kuud, KMH kestus ca 14 kuud, seadmete hankimine ja tarnimine ca 8-11 kuud, mistõttu on eeldatav projekti tegelik kestus minimaalselt 28-31 kuud, millele võivad veel lisanduda lubatud heitkoguse projekti koostamise ning ehitusloaga seotud menetluste aeg (vt kaebuse lisa 4).
16.Kohus nõustub vastustajaga, et projekti teostatavuse hindamisel abikõlblikkuse perioodi jooksul on vastustaja õiguspäraselt võtnud arvesse ka asjaolu, et võib esineda vajadus läbida KMH menetlus (KeHJS § 6 lg 1 p 22) või anda KMH eelhinnang (KeHJS § 6 lg 2).
17.Esiteks ei ole vaidlust selles, et kulutusi tohib teha üksnes abikõlblikkuse perioodi jooksul, mille kõige hilisemaks kuupäevaks on 01.10.2023 (vt TAT § 7 lg 2). Teiseks olukorras, kus projekti ei suudetakse ellu viia, kuivõrd KMH menetluse tõttu ei ole projekti teostamine võimalik, oleks toetuse andmine selges vastuolus TAT § 3 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga – suurendada ettevõtete ressursitootlikkust Eestis tekkivate jäätmete ringlussevõtu ja korduskasutuseks ettevalmistamise suurendamise kaudu.
18.Vaidlus puudub selles, et kaebaja taotles toetust projektile, mille eesmärgiks oli ohtlike jäätmete käitluskoha rajamine. Seda, et tegemist on ohtlike jäätmete käitlusega, on leidnud ka Keskkonnaamet oma 15.12.2023 e-kirjas (vt kaebuse lisa 9).
19.Projektitaotluses ja selle lisades märgitu ei anna tõsikindlat veendumust, et ilmselgelt oleks KMH menetluse läbimine välistatud ning seetõttu saaks vastustaja hinnangut projekti teostatavusele pidada õigusvastaseks. Vastustaja on õigesti selgitanud, et vastavalt KeHJS § 6 lg 1 p-le 22 on olulise keskkonnamõjuga tegevus ohtlike jäätmete põletamine, keemiline töötlemine või ladestamine. Hinnangu andmisel, kas tegemist võib olla olulise keskkonnamõjuga KeHJS § 6 lg 1 p 22 tähenduses, on vastustaja mh tuginenud kaebaja äriplaani punktile 7.2.a (vt vaidlusaluse otsuse p 12). Äriplaani punkti 7.2.a kohaselt toimub baasõlide keemilis-mehaaniline töötlemine (vt kaebuse lisa 12, lk 22). Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, miks ohtlike ainete keemilise töötlemise sisustamisel ei ole asjakohane lähtuda Euroopa Kemikaaliameti juhendmaterist seoses REACH määrusega (vt vaidlusaluse otsuse p-d 8-10 ja vaideotsuse p 9) ega pea vajalikuks neid seisukohti korrata (HKMS § 165 lg 2).
11(14)
3-22-1264
20.Kuigi kaebaja on viidanud Jäätmedirektiivile ja KMH direktiivile seoses jäätmete keemilise töötlemisega, siiski ei oma eelnev tähtsust, kuivõrd äriplaanis (p 7.2.a.) on kirjeldatud, et kasutatakse keemilis-mehaanilist töötlemist ning KeHJS § 6 lg 1 p 22 nimetab olulise keskkonnamõjuga tegevusena ka keemilist töötlemist.
21.Lisaks on vastustaja selgitanud oma 15.08.2022 menetlusdokumendis, et kaebaja äriplaanis on viidatud peamise konkureeriva vanaõlide regenereerimistehase KMH algatamise protsessile; kõnealuse käitise tooted ja tehnoloogia on kaebaja omadega üsna sarnane, mistõttu peab vastustaja tõenäoliseks, et ka kaebaja puhul võivad Eestis otsustajad keskkonnaloa ja ehitusloa menetlustes analoogsetele järeldustele jõuda (vt vastustaja 15.08.2022 menetlusdokumendi p 28). Kuigi kaebaja on 27.01.2023 menetlusdokumendis (p 41) väitnud, et nimetatud Soome firma kasutab kaebaja poolt planeeritust erinevat tehnoloogiat, siis on vastustaja asjakohaselt viidanud, et kaebaja ei ole oma sellekohaseid väiteid tõendanud (HKMS § 59 lg 1).
22.Kaebaja on esitanud Kohila Tuhamäe tn 21 vanaõlide regenereerimise tehase keskkonnamõju hindamise eelhindamise (vt kaebaja 27.01.2023 menetlusdokumendi lisa 6). Samas on eelhinnang antud projektile, mis on oluliselt erinev algselt KIK-le esitatud projektist. Seda on kaebaja selgitanud oma 27.01.2023 menetlusdokumendi punktis 15: „Kaebaja on jätkanud äriplaani elluviimisega. Seoses KIK-i poolse toetuse saamise ebaselgusega on kaebaja asunud äriplaani ellu viima esialgu planeeritust väiksemas mahus /.../.“ Eelnev tähendab, et ka kohtule esitatud KMH eelhinnang ei tõenda vastustaja seisukoha ilmselget õigusvastasust KMH menetluseks planeeritava aja osas.
23.Kaebaja poolt viidatud TAT § 8 lg 6 reguleerib küsimust, millised kulud ei ole abikõlblikud ning selgitatud viidatud lõike punktis 3, et selliseks kuluks ei ole mh keskkonnamõju hindamisele tehtud kulud. Eelnev ei tähenda, et vastustaja ei tohiks hinnata, kas planeeritud tegevused on ka projektis märgitud ajavahemiku jooksul teostatavad. Samuti ei tähenda vastustaja antud hinnang, et kuivõrd projekti tegevuste hulgas ei ole arvestatud võimaliku KMH menetlusega, siis oleks kaebaja suhtes kohaldatud lisakriteeriumeid. Taotluse hindamisel tuleb vastustajal võtta ka seisukoht, kas taotluses planeeritud tegevus on kooskõlas Euroopa Liidu ja riigisiseste õigusaktidega ja riigi jäätmekavaga aastateks 20142020 (vt TAT § 12 lg 1 p 7) ning kas taotluses kirjeldatud projekt on taotluses toodud tingimustel teostatav (vt TAT § 12 lg 1 p 9).
24.Lisaks on vastustaja pidanud ajakava ebarealistlikuks keskkonnaloa menetluseks planeeritud aja osas. Vaidlus puudub, et kaebaja hinnangul kulub keskkonnaloa menetluseks seaduses sätestatud 90 päeva (vt kaebuse lisa 5, p 4.4.). Kohus nõustub vastustajaga, et tegevuste planeerimisel ei saa arvestada kõige optimistlikuma stsenaariumiga, et keskkonnaluba väljastatakse kohe seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seejuures on vastustaja asjakohaselt põhistanud, miks ei saa lähtuda kõige optimistlikumast stsenaariumist – nimelt on vastustaja viidanud mitmele kogenud ettevõtja keskkonnaloa taotluse menetlusele, mis on veninud oluliselt pikemaks, kui seaduses sätestatud tähtaeg (vt vaidlusaluse otsuse p 18; kaebuse lisa 6; vaideotsuse p 15, kaebuse lisa 8). Seega ei saa pidada vastustaja hinnangut tegevuste ajakavale seoses keskkonnaloa menetluse võimaliku kestusega ilmselgelt meelevaldseks.
25.Kaebaja leiab, et on äriplaanis planeerinud võimaliku keskkonnaloa menetluseks 14 kuud, mis on piisav ka keskkonnaloa menetluse võimaliku venimise korral ning keskkonnaloa taotluse menetluse käigus teostatakse ka kohustuslik KMH eelhinnang.
26.Äriplaanis (vt kaebuse lisa 12, lk 16) on märgitud järgmist: „Oleme koostanud alternatiivse projekti ja investeeringute ajakava, mille kohaselt jõuame planeeritud tegevused projekti abikõlbulikkuse perioodil ellu viia ka siis kui keskkonnaloa jaoks on vajalik KMH 12(14)
3-22-1264
teostamine. Oleme planeerinud võimaliku KMH jaoks täiendavalt 14 kuud. Sõltuvalt KMH menetluse käigust ja võimalike tõusetunud küsimuste lahendustest saame projekti tegevustega (seadmete tellimine jms ettevalmistavad tegevused) alustada ka enne KMH lõpliku heakskiitmist eeldusel, et tõusetunud küsimused on lahendatavad.“ Esmalt on vastustaja asjakohaselt selgitanud, et KMH menetlus ja keskkonnaloa menetlus on kaks eraldiseisvat haldusmenetlust. Teiseks tuleb tõdeda, et projekti teostatavuse hindamisel on suur risk, kui projekti tegevusi ja sellega seotud kulutusi (nt seadmete tellimine) tehakse enne, kui KMH menetlus on lõpule jõudnud. Seda on selgitatud ka vaideotsuse punktis 12.
27.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja on põhjendanud (HMS § 56 lg-d 1-3), miks projektitaotluses kirjeldatud ajakulu kogu projektile ei ole realistlik, vaid arvestada tuleks projekti elluviimiseks 28-31 kuud (vt vaidlusaluse otsuse p-d 1-16 ja vaideotsuse punktid 6-19.
28.Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja on kaebaja poolt esitatud projekti ajaplaani muutnud ilma muudatusi kaebajaga kooskõlastamata. Taotluse toetuse saamiseks esitab taotleja (TAT § 11 lg 1 p 2; § 14 lg 1). Seega ei saa vastustaja asuda taotlust muutma. Küll aga on taotleja kohustuseks esitada rakendusüksuse nõudmisel täiendavat teavet rakendusüksuse määratud tähtaja jooksul (TAT § 13 p 2) ning võimaldada ja osutada igakülgset abi taotluses esitatud teabe kontrollimiseks tegevuse asukohas (TAT § 13 p 3).
29.Kaebaja leiab, et planeeritav tehnoloogia on mõeldud vanaõlide regenereerimiseks ja saadavad tooted on API kvaliteedi klassidele vastavad baasõlid. Vaidlusaluse otsuse punktides 26-34 on selgitatud, miks vastustaja leiab, et tõendamata on jäätmete lakkamine ning ringlussevõtt, mille kontrollimise kohustus tuleneb vastustajale TAT § 12 lg 2 punktist 7. Vaideotsuse punktis 21 on selgitatud, et taotleja pidi tõendama, millisele rahvusvahelisele, Euroopa või Eesti standardile või jäätmeseaduse § 2 1 lg 2 alusel kehtestatud määruse nõuetele või EL-i kehtestatud jäätmete lakkamise määruse nõuetele hakkab vanaõlidest valmistatud toode vastama; vastasel korral ei ole tuvastatav jäätmete lakkamine ehk see, et jäätmed võetakse ringlusse; ringlussevõtu tõendamine vastavuse kaudu AP I ja AP II kvaliteediklassile on olnud taotleja valik. Lisaks on vastustaja asjakohaselt selgitanud, et kuna ringlussevõtt on projekti eesmärk, siis ei saa tuvastada projekti teostatavust (TAT § 12 lg 2 p 7) ning ringlussevõtu tõendamiseks ei piisa jäätmete „regenereerimise“ tõendamisest JäätS § 65 1 lg 2 mõttes. TAT § 12 lg 2 p 7 ütleb selgelt, et tõendada tuleb jäätmete lakkamist ja selles kontekstis ei ole JäätS § 651 lg 2 relevantne.
30.Tulenevalt JäätS § 21 lg-st 1 lakkavad jäätmed olemast jäätmed, kui need on läbinud ringlussevõtu või muu taaskasutamistoimingu ning vastavad üheaegselt järgmistele tingimustele: 1) asja hakatakse kasutama tavapäraselt teatud kindlal eesmärgil; 2) asjal on turg või asja järele on nõudlus; 3) asi vastab konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõuetele, õigusnormidele ja tootestandarditele; 4) asja kasutamine ei avalda negatiivset mõju keskkonnale ega inimese tervisele; 5) asi vastab Euroopa Komisjoni poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3-30), artikli 6 lõike 2 alusel rakendusaktiga või JäätS § 21 lg 2 alusel kehtestatud kriteeriumidele, mis on loodud JäätS § 2 1 lg 1 punktide 1-4 ühetaoliseks kohaldamiseks teatava jäätmeliigi lakkamise kohta, või on nende puudumise korral kohaldatud JäätS § 2 1 lg-s 31 nimetatud erandit. Seega tuleneb ka JäätS § 21 lg 1 punktist 3 nõue, et toode peab vastavama mh tootestandarditele. Eeltoodust lähtuvalt ei ole meelevaldne ning põhjendamata vastustaja seisukoht, et tõendamata on jäätmete lakkamine vanaõli regenereerimise tulemusel. Kohus nõustub vaideotsuse p-des 2634 märgituga ega pea vajalikuks seda korrata (HKMS § 165 lg 2).
13(14)
3-22-1264
31.Kaebaja hinnangul on meelevaldne ja õiguslikult põhjendamata vastustaja seisukoht, et ei ole tuvastatav planeeritava tehnoloogia kasutamise teostatavus. Arvestades, et taotlus oleks jäänud rahuldamata juba ainuüksi seetõttu, et projekti teostatavus polnud tuvastatav ning samuti polnud tõendatud jäätmete lakkamine, siis puudub vajadus analüüsida, kas vastustaja on õiguspäraselt leidnud, et tuvastatav ei ole planeeritava tehnoloogia kasutamise teostatavus. Seetõttu jätab kohus sellesisulised kaebaja väited tähelepanuta.
32.Paljasõnalised on kaebaja väited, et taotluse hindajatel puudusid vajalikud tehnilised teadmised.
33.Vastustaja on avaldanud hindaja nime ning selgitanud hindaja tausta (vt vastustaja 15.08.2022 menetlusdokument, p 51). Kohtul puudub alus kahelda hindaja pädevuses, vastupidiseid andmeid pole ka kaebaja esitanud.
34.Kaebaja leiab, et vastustaja on teda ebavõrdselt kohelnud.
35.Vastustaja vaidleb sellele väitele vastus ning selgitab, et taotlused oma sisult on olnud erinevad ning vastustajal tuleb igakordselt eraldi kaaluda, kuidas üks või teine aspekt või menetlus projekti elluviimisel selle kulude abikõlblikkust teoreetiliselt mõjutada saab. Seejuures on vastustaja oma 08.02.2023 menetlusdokumendi punktis 15 põhjendanud, et taotlejat ja AS Ragn Sellsi ei ole erinevalt koheldud. Vastustaja ei nõudnud AS-lt Ragn Sells keskkonnaloa olemasolu enne taotluse rahuldamist, kuid seda ei ole vastustaja kunagi nõudnud ka kaebajalt. Vastustaja on selgitanud, et asjaolu, et keskkonnaloa taotlus esitati AS Ragn Sellsi poolt pärast rahastamisotsuse tegemist, ei näita samuti ebavõrdset kohtlemist; kaebaja taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks ei olnud asjaolu, et ta ei olnud keskkonnaloa taotlust veel esitanud; KIK ei saa enne kulude tegemist neid abikõlblikuks lugeda ega ole seda ka AS Ragn Sells projekti puhul teinud.
36.Kohtu hinnangul ei ole ebavõrdne kohtlemine tõendanud ning kaebaja väited ebavõrdsest kohtlemisest on põhjendamatud. Kaebaja taotlust ei jäetud rahuldamata argumendil, et kaebajal puudus keskkonnaluba (vt vaidlusaluse otsuse p-d 25, 34, 41 ja 42), mistõttu ei ole kaebajat ja AS-i Ragn Sellsi ebavõrdselt koheldud.
37.Eeltoodust lähtuvalt jääb rahuldamata vaidlusaluse otsuse ja vaideotsuse tühistamisnõue.
38.Kaebaja on esitanud ka kahju hüvitamise nõude.
39.Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Eeltoodust ilmneb, et kahju hüvitamise nõude üheks eelduseks on avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Eelnevalt on kohus leidnud, et vaidlusalune KIK-i otsus ei ole õigusvastane, siis on täitmata ka üks kahju hüvitamise nõude eeldusi, mistõttu tuleb ka kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
40.Eeltoodust lähtuvalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
41.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu menetluskulud jäävad kaebaja kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.