Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katri Bergmann Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Asja läbivaatamine
15.03.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning anda luba Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 16.07.2023 (kaasa arvatud).
2.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
SELGITUSED
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 265 lg 5, § 204 lg 1). Sekretäril saata määrus menetlusosalistele.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 13.03.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 25 lg 2 alusel, kuna isiku suhtes esinevad VSS § 23 lg 1 punktides 1-3 sätestatud alused. Taotlust põhjendatakse kokkuvõtlikult järgmiselt.
1.1.X peeti 27.01.2022 kell 22.30 VSS alusel PPA poolt 48-tunniks kinni ja toimetati PPA kinnipidamiskeskusesse. Isikul puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks. Isikule 23.03.2019 tehtud ettekirjutus nr 1046645446 Eestist lahkumiseks on täitmata ning sundtäidetav alates 13.11.2020. Alates 04.11.2015 viibib isik ilma seadusliku aluseta Eestis ning pole Eestist lahkunud.
3-22-231
1.2.PPA esitas 27.01.2022 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba Xi kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni 2 kuuks. Tallinna Halduskohus andis 28.01.2022 määrusega nr 3-22-231 loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.03.2022. Tallinna Halduskohus pikendas 24.03.2022 määrusega kinnipidamist kuni 24.07.2022 ning 21.07.2022 pikendas Tallinna Halduskohus määrusega nr 3-22-231 kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.11.2022. Tallinna Halduskohus pikenda 19.11.2022 määrusega kinnipidamist kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 18.03.2023. Isik on kinnipidamiskeskuses viibinud 14 kuud.
1.3.Xi puhul esineb põgenemisoht (VSS § 68 lg 1) kuna puudub vaidlus, et isik ei järginud varasemalt tema suhtes kehtestatud järelevalvemeetmeid. Isikule oli koostatud ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks ning tema suhtes olid kehtestatud järelevalvemeetmed. Samuti esineb põgenemisoht VSS § 68 lg 6 tähenduses. Varasemalt on isik täitnud järelevalvemeetmeid ning on ise tegelenud enda dokumenteerimisega, kuid alates 14.10.2020 asus isik ennast vabaduses varjama, millega takistas enda väljasaatmist. Alates 27.01.2022 viibib isik PPA kinnipidamiskeskuses. Isik ei ole kinnipidamiskeskuses enda dokumenteerimisega tegelema hakanud ja keeldub koostööst PPA-ga. Isikule on PPA poolt pakutud võimalust minna taotlema endale tagasipöördumistunnistust, kuid isik keeldus. Isiku sõnul ei soovi ta Eestist lahkuda ning soovib endale Eestis elamisluba saada. Sellega ei täida isik kaasaaitamiskohustust ja oluliselt takistab enda väljasaatmist. PPA varasemas praktikas seoses Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimisega näitab, et isiku dokumenteerimine võtab isiku koostööga (telefonikõned ja kokkusaamised saatkonna ametnikuga, dokumendi taotluse ankeedi täitmine ja edastamine saatkonnale) aega umbes pool aastat (vt nt haldusasjad nr 3-19-2410, 3-19-1817, 3-21-1343, 3-22-1691). Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse lahendamine on aeganõudvam (vt nt haldusasjad nr 3-18-629, 3-19-1690, 3-19-334, 3-20-735, 3-20-18, 3-19-2284) ja võib võtta aega üle pooleteise aasta tulenevalt Venemaa Föderatsiooni ametivõimude tegevusest. Seda ajakulu saaks vältida, kui isik ise dokumenti taotleks.
1.4.PPA poolt on korduvalt esitatud taotlusi Venemaa Föderatsioonile isiku dokumenteerimiseks. Viimane taotlus oli saadetud 08.03.2023. PPA-le saabusid 28.12.2022 vastused Venemaa Siseministeeriumilt 08.11.2022 ja 24.11.2022 PPA poolt koostatud tagasivõtmise palvetele. 08.11.2022 vastuses teatab Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi Rändeküsimuste peavalitsus, et 19.09.2022 läbi viidud vestluse tulemusel Xilt tähtsat teavet ei saadud. 24.11.2022 vastuses teatab Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi Rändeküsimuste peavalitsus, et läbi viidud kontrollide käigus on kindlaks tehtud, et X on Venemaa Föderatsiooni kodanik; kuid tagasivõtualuse isiku isikut ei olnud võimalik tuvastada, kuna Venemaa Siseministeeriumi andmetes puuduvad Xi fotod. PPA edastas 08.03.2023 korduva noodi isiku dokumenteerimise ja tagasivõtmise osas. Hetke seisuga isiku dokumenteerimine on pooleli, kuna PPA ootab vastust Venemaa poolt isiku tagasivõtu osas.
1.5.Kinnipidamiskeskuses kinnipidamise asendamine leebemate VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmetega ei vii piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine baseerub usaldusel. Käesoleval juhul ei ole isik oma varasema käitumisega tekitanud PPA-s sellisel määral usaldust, et PPA peaks võimalikuks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Isiku varasem käitumine on näidanud, et ta ei austa ega järgi Eesti Vabariigi seadusi. Kuna isik ei ole nõus Eesti Vabariigist lahkuma ja tema soov vältida väljasaatmist on suur, mistõttu on tõenäosus, et vabaduses viibides hakkab isik ennast varjama ning ei täida järelevalvemeetmeid. Samuti puudub isikul reisidokument. Pole eluliselt usutav, et vabaduses viibides asuks isik ennast dokumenteerima ja lahkuks enda
2(5)
3-22-231
kodakondsusjärgsesse riiki. Seega on täidetud VSS § 23 lg 1 p-des 1-3 kinnipidamise alused (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 määrus nr 3-22-231).
1.6.Kinnipidamine on vajalik ja proportsionaalne abinõu, et PPA-l oleks võimalik tagada isiku väljasaatmine Eesti Vabariigist. Kinnipidamiskeskuses on isikule tagatud majutus, toitlustus, vajadusel arstiabi ja on võimalus viibida värskes õhus.
1.7.PPA on isikule selgitanud, et taotletakse kohtult luba isiku kinnipidamise pikendamiseks kuni isiku väljasaatmiseni.
2.PPA jäi 15.03.2023 istungil taotluse juurde. Venemaa Föderatsiooni käitumine on tavapärane. Välistatud ei ole, et Venemaa Föderatsioon väljastab tagasivõtmise tunnistuse. Sellisel juhul tuleb reageerida 12 h või 48 h jooksul.
3.Puudutatud isik vaidles taotlusele vastu. Isik soovib koju ema juurde, emal on tulemas operatsioon ning vajab seejärel hoolitsust. Esindaja leiab, et taotlus on põhjendamata ning uusi asjaolusid ei esine peale 19.11.2022 määruse tegemist. Asjaolu, et Venemaa Föderatsioon on teatanud, et tuvastatud on, et puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, ei ole uus asjaolu. Isik ei ole seda kunagi eitanud. Seaduses tuleb teha muudatus, et teatud juhtudel oleks isikul võimalus viibida kindlas kohas ja paigaldada talle jälitusseade. Selline võimalus on kriminaalmenetluses olemas, kuid mitte haldusmenetluses. PPA peaks tegutsema selle nimel, et vastav seadusemuudatus sisse viia. PPA jätkab isiku kinnipidamist asutuses, mis on sarnane vanglale, kuigi isik ei ole kriminaalkorras karistatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et PPA taotlus tuleb rahuldada (HKMS § 264 lg-d 1, 3, 5 ja 6, § 265 lg 1; VSS § 25 lg 2, § 23 lg 1 p 3, § 68 p-d 5 ja 6).
5.Vaidlust ei ole järgmistes asjaoludes: 1) puudutatud isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid; 2) puudutatud isik ei ole asunud neid taotlema; 3) puudutatud isik viibib Eestis seadusliku aluseta; 4) puudutatud isik on teatanud, et ei soovi Eestist lahkuda.
6.PPA on tuginenud haldustoiminguks loa andmise taotluses VSS § 23 lg 1 punktidele 1-3. Tallinna Ringkonnakohus on 22.12.2022 määruse nr 3-22-231 punktis 8 selgitanud, et VSS § 23 lg 1 punkti 1 alusel isiku kinnipidamine on piiratud üksnes kuue kuuga (VSS § 25 lg 1). Käesolevaks ajaks on VSS § 25 lg-s 1 nimetatud kuus kuud möödunud. Luba puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks anti Tallinna Halduskohtu 28.01.2022 määrusega nr 3-22-231, mistõttu on isik viibinud kinnipidamiskeskuses taotluse esitamise hetkeks 14 kuud. Järelikult ei ole VSS § 23 lg 1 p 1 asjassepuutuv norm ning sellel alusel ei saa halduskohus PPA taotlust rahuldada.
7.PPA on leidnud, et täidetud on VSS § 23 lg 1 punktis 2 sätestatud eeldused. Vastavalt VSS § 23 lg 1 punktile 2 taotleb PPA halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust; eelkõige on see lubatud juhul, kui välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust. VSS § 23 lg 1 p 2 kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist, kui dokumentide hankimisega seonduvalt, st see peaks seonduma eelkõige VSS § 264 lg 1 p-s 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja kirjalike andmete ja seletuste esitamine), p-s 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust omavate andmete, dokumentide ja tõendite esitamine) või p-s 4 (isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega; seejuures peaks konkreetne kohustus olema taotluses piisavalt selgelt
3(5)
3-22-231
piiritletud; kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa tuletada isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ega päritoluriiki naasta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2022 määrus nr 3-22-231, p 13; 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9; 27.04.2018 määrus nr 3-18-658, p 13). Taotluses leitakse, et isik ei ole nõus ennast dokumenteerima ega PPA-ga koostööd tegema; lähtudes isiku käitumisest ja ütlusest on PPA arvamusel, et isik endiselt ei soovi Eesti Vabariigist lahkuda ja endale tagasipöördumistunnistust taotleda; sellega ei täida isik kaasaaitamiskohustust ja oluliselt takistab enda väljasaatmist (vt PPA 13.03.2023 taotlus, lk 3; dtl 413). Eelnevast nähtuvalt on PPA kaasaaitamiskohustuse rikkumise sidunud dokumentide taotlemata jätmisega ning väitega, et isik ei soovi Eestist lahkuda. Need ei ole piisavad VSS § 23 lg 1 p 2 kohaldamiseks.
8.Küll aga on täidetud VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätetatud eeldused. Vastavalt viidatud normile taotleb PPA halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust; eelkõige on see lubatud juhul, kui välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et isikul kehtivad reisidokumendid puuduvad ning nende hankimine võtab aega. Seejuures on isikule pakutud võimalust ennast dokumenteerida, millest aga isik on keeldunud. Ühtlasi on PPA selgitanud, et PPA varasem praktika seoses Venemaa Föderatsiooni kodanikele dokumentide hankimisega näitab, et isiku dokumenteerimine võtab isiku koostööga (telefonikõned ja kokkusaamised saatkonna ametnikuga, dokumendi taotluse ankeedi täitmine ja edastamine saatkonnale) aega umbes pool aastat, erinevalt olukorrast, kus Venemaa Föderatsioonile esitatakse taotlus isiku tagasivõtmiseks (vt PPA 13.03.2023 taotlus, lk 3; dtl 413).
9.Euroopa Kohus on selgitanud, et mõiste „koostöö puudumine“ direktiivi 2008/115 artikli 15 lõike 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem, kui ette nähtud; kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu otsus asjas C-146/14, p 82). Lisaks nõuab direktiiv 2008/115 artikli 15 lõige 6, et enne asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumise hindamist peab asjaomane ametiasutus olema võimeline näitama, et hoolimata nende mõistlikest jõupingutustest kestab väljasaatmine ettenähtust kauem, mis põhikohtuasja puhul eeldab seda, et kõnealune liikmesriik on teinud ja teeb jätkuvalt aktiivselt pingutusi selle nimel, et asjaomase kodaniku isikut tõendavad dokumendid väljastatakse (Euroopa Kohtu otsuse asjas nr C-146/14, p 83).
10.Käesoleval juhul on PPA piisavalt konkretiseerinud ja ära näidanud, et hoolimata PPA mõistlikest jõupingutustest kestab väljasaatmine ettenähtust kauem just nimelt puudutatud isiku tegevusetuse tõttu. Seejuures ei ole väljasaatmine muutunud perspektiivituks ning PPA on teinud mõistlikke jõupingutusi isiku dokumenteerimiseks (vt PPA 13.03.2023 taotluse lisa 2; dtl-d 407-410). Nii on PPA esindaja 15.03.2023 toimunud kohtuistungil selgitanud, et nende praktikas on olnud olukordi, kus isik on kinnipidamiskeskuses viibinud 16 kuud ja siis väljastab Venemaa Föderatsioon isikule tagasivõtutunnistuse.
11.Kohus nõustub PPA-ga, et leebemate järelevalvemeetmete (VSS § 10 lg 2) kohaldamine võimalik ei ole, kuivõrd esineb isiku põgenemisoht. Põgenemisohtu on hinnatud Tallinna
4(5)
3-22-231
Ringkonnakohtu 22.12.2022 määruse punktis 8 ning kohus nõustub nende seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Põgenemisohtu mõjutavaid uusi asjaolusid kohtule esitatud ei ole.
12.Paljasõnalised on puudutatud isiku väited, et tal võib esineda vajadus hooldada oma ema, kuivõrd emal on tulemas operatsioon. Selle väite kinnituseks ühtegi tõendit kohtule esitatud ei ole.
13.Kinnipidamistähtaja pikendamine nelja kuu võrra ei ole ebaproportsionaalne arvestades, et sama tõhusad aga leebemad meetmed taotletava eesmärgi saavutamiseks (väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks) puuduvad. Alternatiiviks ei saa olla isiku paigutamine Vao keskusesse, kuivõrd puudutatud isik ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja, lisaks esineb isiku suhtes põgenemisoht. Kinnipidamiskeskus ei ole oma olemuselt vangla, kuivõrd selle eesmärgiks on tagada väljasaatmise lõpuleviimise edukus. Käesoleval juhul, kui puudutatud isik taotleks endale reisidokumendid, siis oleks võimalik isik Eesti Vabariigist välja saata ning ta ei peaks kinnipidamiskeskuses viibima.
14.Asjakohatud on puudutatud isiku esindaja väited, et PPA peaks astuma samme, et seadusandlust muuta selliselt, et ka haldusmenetluses oleks võimalus paigaldada isikule jälitusseade (sarnaselt kriminaalmenetlusele). Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid (Eesti Vabariigi põhiseadus § 65 p 1).
15.Ülaltoodust lähtuvalt rahuldab kohus PPA taotluse ning annab loa Xi kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 16.07.2023 (kaasa arvatud).
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.