Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
18.11.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-231
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja EL Puudutatud isik X, esindaja Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 21.07.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.07.2022 määruse peale haldusasjas nr 3-22-231.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.07.2022 määruse haldusasjas nr 3-22-231 resolutsioon muutmata, kuid täiendada halduskohtu määruse põhjendusi ringkonnakohtu määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
X on Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, kellel oli Eestis viibimiseks elamisluba kuni 03.11.2015. Tema taotlused elamisloa pikendamiseks või saamiseks jäid läbi vaatamata või rahuldamata. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi X-le 23.03.2019 ettekirjutuse nr 1046645446 Eestist lahkumiseks. Ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega pikendati korduvalt, viimati kuni 12.11.2020. PPA kohaldas X suhtes 09.04.2019 otsusega ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid, mida puudutatud isik ajavahemikul 13.08.2019–07.10.2019 ei järginud. Alates 14.10.2020 ei olnud X enam PPA-le kättesaadav, vahetades elukohta ja telefoninumbrit. Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX pöörati täitmisele 29.09.2020 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 kuud ja 10 päeva. Pärast vanglast
3-22-231 vabanemist hakkas X lahkumisettekirjutuse täitmisest kõrvale hoidma. PPA pidas ta VSS-i alusel 27.01.2022 kinni.
2.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 28.01.2022 taotluse anda luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Halduskohus rahuldas taotluse 28.01.2022 määrusega ning pikendas 24.03.2022 määrusega X kinnipidamise tähtaega. Halduskohus nõustus mõlemas määruses PPA-ga, et isikust lähtuv põgenemisoht muudab leebemad järelevalvemeetmed ebatõhusaks.
3.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 18.07.2022 taotluse pikendada X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 ja § 25 lg 2 alusel. Isiku põgenemise ohule viitavad VSS § 68 p-des 1, 5 ja 6 nimetatud asjaolud. Puudutatud isik ei täitnud lahkumiskohustust selleks määratud aja jooksul, jättis järgimata järelevalvemeetmed ning on kinnipidamiskeskuse ametnikele öelnud, et ei soovi naasta VF-i, vaid saada Eestis elamisluba. Ta on keeldunud reisidokumendi taotlemisest. Eestis elavad puudutatud isiku ema, vanaema ja vend, kuid puudutatud isikut ei seo nendega erilised sõltuvussuhted ega abivajadus. PPA esitas VF siseministeeriumile taotluse isiku tagasivõtmiseks, kuid sellele ei ole positiivselt vastatud. Samas on jätkuvalt võimalik, et tagasivõtutaotlus rahuldatakse ja isikule väljastatakse reisidokument. PPA varasema praktika kohaselt võtab VF-st dokumentide hankimine isiku koostöö korral aega umbes pool aastat (nt haldusasjad nr 3-19-2410 ja 3-19-1817), kuid see võib võtta ka üle pooleteise aasta (nt haldusasjad nr 3-18-629 ja 3-19-334). Protsessi kiirendaks see, kui puudutatud isik teeks koostööd. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu. Arvestades isiku varasemat käitumist, võib tema motivatsioon kaasaaitamiskohustust täita olla vabaduses viibides veelgi väiksem, mh võib ta hakata hoidma kõrvale toimingutest, mis on vajalikud tagasivõtmise taotluse lahendamiseks (nt kohtumine VF saatkonna ametnikega). Põgenemise ohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus.
4.Puudutatud isik palus 20.07.2022 toimunud istungil end kinnipidamiskeskusest vabastada. Samuti märkis ta, et esitas kuu aega varem avalduse saada advokaat istungil esindamiseks, kuid seda talle ei võimaldatud. Halduskohus selgitas, et taotlus ei saanud olla seotud praeguse haldusasjaga, sest istungi toimumise aeg ei olnud kuu aega varem teada. Riigi õigusabi on eraldi menetlus, mis ei seondu PPA 18.07.2022 taotlusega ning menetlustähtaegasid arvestades ei saa riigi õigusabi taotlust selles menetluses rahuldada.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 21.07.2022 määrusega PPA taotluse ning pikendas puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.11.2022. Isiku puhul esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alused. Seda on hinnatud varasemates menetlustes ja ei nähtu, et asjaolud oleksid muutunud. Põgenemise ohule viitavad endiselt VSS § 68 p-des 1 ja 5 nimetatud asjaolud: puudutatud isik ei täitnud lahkumisettekirjutust ega järginud järelevalvemeetmeid. Puudutatud isik ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust ja tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Nende hankimine vastuvõtvast riigist viibib. PPA on taotluses kirjeldanud isiku dokumenteerimiseks tehtud toiminguid ja sellega seonduvat piisavalt põhjendanud. Praegusel juhul ei esine ka VSS §-s 24 sätestatud aluseid isiku vabastamiseks. Kinnipidamine ei ole VSS § 25 lg-s 2 sätestatud tähtaega arvestades muutunud ebaproportsionaalseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.07.2022 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta kinnipidamiskeskusest.
2(6)
3-22-231 Põgenemise ohu jaatamiseks ei piisa viidetest VSS § 68 p-des 1 ja 5 nimetatud asjaoludele. Ohu kindlakstegemiseks tuleb hinnata isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seega ei olnud õige hinnata põgenemise ohtu üksnes isiku varasema käitumise põhjal. Halduskohus ei arvestanud, et vabaduspõhiõiguse riive muutub ajas järjest intensiivsemaks, mistõttu tulnuks kaaluda vabaduse võtmise põhjuste kaalukust. Seda halduskohus ei teinud. Argument, et olukord ei ole vahepeal muutunud, ei pruugi olla kinnipidamise pikendamiseks piisav. Jätkuvat kinnipidamist ei õigusta haldusorganist tulenev viivitus (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.3–18.4). Puudutatud isikul on olemas elukoht ning tema sugulased elavad Eestis.
PPA palub jätta määruskaebus rahuldamata.
Halduskohus leidis õigesti, et puudutatud isiku puhul esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud kinnipidamise alused. Halduskohus ei toonud küll välja iga puudutatud isikuga seotud asjaolu, kuid pidi olema nendega arvestanud, sest nõustus PPA-ga, kes oli nendele taotluses viidanud. Puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamisel arvestati temaga seotud asjaolusid kogumis. Ta on väljendanud, et ei soovi lahkumisettekirjutust täita ning tema eesmärk on jääda Eestisse ja siin töötada. Samuti on ta öelnud, et soovib loobuda VF-i kodakondsusest. Tema varasem käitumine (ebaseaduslik töötamine, reisidokumendi taotlemata jätmine, järelevalvemeetmete järgimata jätmine) näitab, et vabaduses viibides ei tee ta PPA-ga koostööd, sh ei ole teda selleks motiveerinud elukoht ega sugulased. Isik ei ole välja toonud, missugused asjaolud jättis PPA ebaõigesti arvestamata. Halduskohtu hinnang kinnipidamise proportsionaalsusele on piisav. PPA on taotlenud VF-lt isiku tagasivõtmist, millele on vastatud. Vestlus isiku ja VF esindajate vahel toimus 19.09.2022. Vestluse tulemuste kohta pole veel infot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Halduskohus leidis, et isiku puhul esinevad VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 sätestatud alused. Määruse põhjendusena märkis halduskohus sisuliselt, et kinnipidamist õigustavad asjaolud on varem tuvastatud ning võrreldes varasemaga ei ole muutusi toimunud. Halduskohus märkis ka, et kinnipidamist ei saa VSS § 25 lg-s 2 sätestatud tähtaega ja VSS §-s 24 sätestatud vabastamise aluste puudumist arvestades pidada ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub puudutatud isiku etteheitega, et halduskohus ei ole määrust piisavalt põhjendanud (HKMS § 178 lg 3, § 157 lg 1 ja § 265 lg 1). Määrusest ei nähtu, et põgenemisohtu oleks hinnatud isikuga seotud asjaolude kogumi põhjal, samuti pole välja toodud, missuguses osas jättis isik kaasaaitamiskohustuse täitmata või kuidas on temast tulenevatel asjaoludel viibinud reisidokumentide taotlemine. VSS § 23 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise aluseid ei ole käsitletud ka halduskohtu varasemates määrustes. Halduskohtu hinnang kinnipidamise proportsionaalsusele piirdub viidetega õigusnormidele. Kuigi iseenesest ei ole vale viidata asjas tehtud varasematele määrustele, peab kinnipidamiseks loa andmise või pikendamise määruses seostama faktilised asjaolud õigusliku alusega. Lõppjäreldustes on halduskohtu määrus siiski õige ja ringkonnakohus saab menetluslikud rikkumised kõrvaldada.
10.VSS § 23 lg 1 järgi võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase kinni pidada, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, ja eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1); välismaalane ei täida 3(6)
3-22-231 kaasaaitamiskohustust (p 2); välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib (p 3). Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11). VSS § 23 lg 1 p-des 1–3 loetletud kinnipidamise alused olid varem samas sõnastuses toodud VSS § 15 lg 1 p-des 1–3. Kuna sätete sisu ei ole muutunud, saab nende tõlgendamisel lähtuda varasemast kohtupraktikast.
11.Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa üksnes mõne VSS §-s 68 nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Praegu osutavad puudutatud isiku põgenemise ohule nii VSS § 68 p-des 1, 5 ja 6 nimetatud asjaolud kui ka isikuga seotud asjaolud kogumis. PPA tegi puudutatud isikule 23.03.2019 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mille täitmise tähtaega pikendati korduvalt, viimati kuni 12.11.2020. Isik ei lahkunud Eestist (VSS § 68 p 1). PPA kohaldas tema suhtes 09.04.2019 otsusega järelevalvemeetmeid, mille isik jättis ajavahemikul 13.08.2019–07.10.2019 järgimata (VSS § 68 p 5). Isik vahetas PPA-d teavitamata elukohta ja telefoninumbrit. Samuti ei olnud ta PPA-le pikkade ajavahemike jooksul kättesaadav (nt 13.08.2019–07.10.2019, pärast vanglast vabanemist kuni kinnipidamiseni 27.01.2022). Järelevalvemeetmete järgimata jätmist ei õigusta alkoholi tarvitamine. Pigem võib sellest järeldada, et puudutatud isikul on vabaduses raske ilmumiskohustust täita. Arvestada tuleb sedagi, et isikul ei ole olnud viibimisalust juba alates 2015. a-st ning ta ei ole taotlenud reisidokumenti alates lahkumisettekirjutuse tegemisest. Ta varjas end nii pärast ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja viimast pikendamist kui ka vanglast vabanemist. Samuti on ta ebaseaduslikult töötanud. Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega nr X-XX-XXXX pöörati täitmisele varem mõistetud karistuse ära kandmata osa, sest puudutatud isik ei täitnud kriminaalhoolduse nõudeid. Ringkonnakohtu hinnangul osutab eelnev ükskõiksele suhtumisele õiguskorda ja kohustuste täitmisesse. Puudutatud isik on ka väljendanud soovimatust Eestist lahkuda (VSS § 68 p 6). See nähtub nii 28.01.2022 küsitluse protokollist kui ka kinnipidamiskeskuse ametnike e-kirjadest. Ametnike sõnul on isik tundnud huvi võimaluste vastu loobuda VF-i kodakondsusest. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab soovimatust Eestist lahkuda ka elamisloa taotluse esitamine pärast lahkumisettekirjutuse tegemist. Isiku sõnul on tal Eestis küll elukoht ja sugulased (ema, vanaema ja vend), kuid need asjaolud ei ole varem hoidnud ära seda, et ta hakkab end PPA eest vabaduses viibides varjama. 28.01.2022 küsitluse protokollist nähtuvalt ei aidanud ema ega vend tema leidmisele ka kaasa, kuigi isik suhtles nendega sageli. Ringkonnakohtu hinnangul ei loo eelnev kindlust, et isik oleks PPA-le vabaduses viibides kättesaadav ja aitaks kaasa lahkumiskohustuse täitmisele.
12.VSS § 23 lg 1 p-s 1 sätestatud alusel, s.o põgenemise ohu tõttu, ei saa isikut kinni pidada kauem kui kuus kuud (VSS § 25 lg 1). Halduskohus andis esmase loa isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks 28.01.2022 määrusega. Seega täitus kuus kuud 27.07.2022. Kuue kuu möödumisel võib kohus anda loa isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks tingimusel, et väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3, § 25 lg 2). PPA on taotluses nendele alustele ka tuginenud.
13.Kohtupraktika järgi on tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele võimalik tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Ühtlasi tuleneb eelnevast, et VSS § 23 lg 1 p 2 kohaldamine nõuab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist kui dokumentide hankimisega seonduvalt, st see peaks seonduma eelkõige VSS § 264 lg 1 p-s 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja kirjalike andmete ja seletuste esitamine), p-s 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust omavate andmete, dokumentide ja tõendite 4(6)
3-22-231 esitamine) või p-s 4 (isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Seejuures peaks konkreetne kohustus olema taotluses piisavalt selgelt piiritletud. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa tuletada isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ega päritoluriiki naasta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-181771, p 9; 27.04.2018 määrus nr 3-18-658, p 13).
14.Asja materjalidest võib järeldada, et isik ei esitanud ise avaldusi reisidokumendi hankimiseks ega soovinud lasta end VF-i ametivõimudel dokumenteerida (18.07.2022 taotluse lk 2). 14.06.2022 toimus vestlus, mille käigus isik väljendas soovimatust jätkata enda dokumenteerimist. Isik osales küll VF-i saatkonna ametnikuga 19.09.2022 toimunud vestlusel, kuid selle tulemused ei olnud määruskaebusele vastamise ajaks saabunud. Seega ei ole teada, kas vestlus on väljasaatmismenetluse jätkamiseks piisav. Ringkonnakohtu hinnangul võib eelneva põhjal järeldada, et kaasaaitamiskohustuse rikkumine seisneb selles, et isik ei ole aidanud kaasa dokumentide hankimisele. PPA ei ole välja toonud, missugust muud VSS § 264 lg-s 1 sätestatud kohustust isik rikkus. Seega ei ole VSS § 23 lg 1 p-le 2 tuginemiseks kaasaaitamiskohustus piisavalt konkretiseeritud. Täidetud olid siiski VSS § 23 lg 1 p 3 kohaldamise eeldused. Eelnev ei mõjuta VSS § 25 lg 2 alusel antava loa õiguspärasust, sest kinnipidamiseks piisab juba ühe kinnipidamisaluse esinemisest. PPA-l tuleks edaspidi taotluses või istungil siiski täpsemalt välja tuua, mil viisil on isik kaasaaitamiskohustuse täitmata jätnud.
15.Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Määruskaebuses ei ole välja toodud mitte ühtegi kaalutlust (nt tervis või turvalisus), mis seda hinnangut kummutaks. Vaidlustatud määrusega ei ole ületatud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (VSS § 25 lg 2). Isikul ei ole ka perekonnaliikmeid, kellega tal oleks eriline sõltuvussuhe või keda ta peaks abistama. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei tagaks sama tõhusalt isiku kättesaadavust väljasaatmismenetluses. Eestis asuv elukoht ja siin elavad sugulased ei maanda põgenemisohtu piisavalt. Arvestades puudutatud isiku varasemat käitumist (lahkumisettekirjutuse täitmata jätmine, pikaaegne ebaseaduslik riigis viibimine ja töötamine, järelevalvemeetmete järgimata jätmine ja enda varjamine, soovimatus Eestist lahkuda) ja kaasaaitamiskohustuse rikkumist, on põhjendatud kahtlus, et ta ei oleks kinnipidamiskeskusest vabastamise korral PPA-le lahkumiskohustuse täitmiseks kättesaadav.
16.Praeguses menetlusstaadiumis ei saa väljasaatmist pidada perspektiivituks. Väljasaatmine on faktiliselt välistatud, kui on selge, et puudub vastuvõttev riik. Sellise olukorraga on tegemist siis, kui välisriik, kuhu isikut tahetakse saata, ei võta väljasõidukohustuse sundtäitmise korras isikut ühelgi juhul vastu. Dokumentide taotlemine VF-st ei ole lõppenud ega muutunud võimatuks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.07.2020 määrus nr 3-19-334, p 18). PPA on määruskaebusele esitatud vastuses selgitanud, et esitas tagasivõtupalve, millele vastati 25.08.2022. Taotluses ja määruskaebusele esitatud vastuses kirjeldatud asjaoludest võib järeldada, et PPA on olnud VF-i ametiasutustega pidevas suhtluses. Tagasivõtupalvele vastati 25.08.2022, vestlus toimus 19.09.2022, kuid selle tulemused ei ole teada. Taotluse järgi võtab positiivse vastuse saamine aega pool kuni poolteist aastat. Hinnangut väljasaatmise perspektiivikusele ei mõjuta ka PPA 14.11.2022 taotlusele lisatud Välisministeeriumi vastus. PPA peab väljasaatmist jätkuvalt võimalikuks. Ühtlasi puudub teave selle kohta, et VF oleks lõplikult keeldunud isiku tagasivõtmisest.
17.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et halduskohus eksis, kui ütles istungil, et isikul ei ole võimalik praeguses haldusasjas riigi õigusabi taotleda. Riigi õigusabi taotluse võib esitada igas menetlusstaadiumis. Taotlus peab siiski vastama HKMS §-s 115 ja riigi õigusabi seaduse §-s 12 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus möönab, et isegi kui halduskohus oleks riigi õigusabi taotluse istungil rahuldanud, ei oleks olnud võimalik esindajat istungile kaasata. Isiku
5(6)
3-22-231 õiguste tõhus kaitse oli tagatud seeläbi, et ta sai osaleda ise istungil ja esitada vastuväiteid ning taotleda riigi õigusabi halduskohtu määrust vaidlustades.
18.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.06.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.