Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. veebruar 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-944
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla 26. märtsi 2021. a käskkirja nr 5-2/21/193 ja 28. aprilli 2021. a vaideotsuse nr 515/21/174-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja AK
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2021. a otsus haldusasjas nr 3-21-944 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 24. märtsil 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-944 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla 26.03.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/193 tunnistati X süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ning määrati talle distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine üheks ööpäevaks. Kinnipeetavat karistati selle eest, et ta ei allunud 26.02.2021 kella 9.20 paiku vanglaametniku korraldusele väljuda läbiotsimise ajaks kambrist ja tegi seda alles pärast ca 5-minutilist viivitust. Nii ettekandest kui ka kinnipeetava selgitustest nähtub, et kinnipeetav tegeles kambrist väljumise asemel muude kõrvaliste toimingutega, kuigi talle oli teada, et korraldus väljumiseks anti kambri läbiotsimise eesmärgil, mille puhul on eriti oluline, et kambrist väljutaks viivitamata ning ei tekiks võimalust keelatud esemeid peita või hävitada. Kinnipeetava tegevus viitas teadlikule allumatusele ja eesmärgile valmistada kamber läbiotsimiseks ette (nt täites tühjad topsid äravõtmise vältimiseks kõikvõimalike esemetega). Põhjendatuks saab pidada üksnes viivitust, mis seondus riietumisega. Kõik muud tegevused olid põhjendamatud ja ebavajalikud (sh tulnuks WC külastamiseks küsida ametnikelt luba, et välistada nt keelatud esemete potist alla laskmist). Allumatus on raske distsipliinirikkumine ja proportsionaalne on määrata karistuseks kartserisse paigutamine, sest muud karistused ei oleks piisavad, kuna kinnipeetav suhtub oma eksimusse ükskõikselt. Karistuseks töölt eemaldamine ei oleks otstarbekas, sest kinnipeetavat on just vajalik suunata majandustöödele (19.03.2020 on talle määratud 4 distsiplinaarkaristust tööst keeldumise eest). Kuna kinnipeetav lõpuks ikkagi kambrist väljus, võib piirduda kartserikaristuse miinimummääraga (1 ööpäev).
2.X esitas käskkirja kehtetuks tunnistamiseks 29.03.2021 vaide, mille Tallinna Vangla jättis 28.04.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/174-2 rahuldamata. Karistus pöörati täitmisele 31.03.2021–01.04.2021.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 03.05.2021 kaebuse Tallinna Vangla 26.03.2021 käskkirja nr 5-2/21/193 ja 28.04.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/174-2 tühistamiseks. Kaebaja ei viivitanud kambrist väljumisega pahatahtlikult, vaid tegi enne seda hädavajalikke toiminguid: käis WC-s, pesi hambaid, riietus, tegi voodi korda, täitis veetopsi ja jõi vett, pani veetopsi teekoti hiljem tee tegemiseks, otsis nimesilti ja pani jalanõud jalga. Kõigele sellele kulus 4,5 minutit, mida ei saa pidada ebamõistlikuks viivituseks olukorras, kus kaebaja oli just ärganud. Kuna kaebajal on probleeme selja, puusa ja põlvega, on tema liigutused selle tõttu aeglasemad. Õigusvastane on anda korraldust, mis riivab kaebaja inimväärikust.
4.Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Karistuse määramise käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased ning haldusmenetlus toimus nõuetekohaselt. Valvur teavitas 26.02.2021 kambris nr R2-08 paiknevaid kinnipeetavaid, et toimub kambri läbiotsimine ja andis korralduse kambrist väljuda. Teine kinnipeetav täitis korralduse kohe, kuid kaebaja jätkas aeglases tempos oma toiminguid kambris: käis korduvalt tualetis, toimetas riiulite juures, kammis juukseid, pani esemeid eelnevalt tühjalt seisnud karpidesse, jõi vett ja täitis seejärel topsi uuesti veega. Kaebaja viivitas kambrist väljumisega ca 5 minutit, väljudes alles siis, kui teine valvur kambrisse sisenes ja andis korduva korralduse väljuda. Kaebaja jätkas viivitamist ka koridoris ametnike poolt määratud ruumi liikumisel. Kaebaja oli teadlik VangS § 67 p-st 1 tulenevast kohustusest täita vanglateenistuse ametniku korraldust, mis ei ole ilmselgelt tühine. Kaebaja sai valvuri korraldusest aru ja tal puudusid takistused selle täitmiseks. Kohtupraktikas on allumatuseks VangS § 67 p 1 tähenduses peetud isegi kolmesekundilist viivitust korralduse täitmisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2011 otsus nr 3-10-1554, p 13). Vaidlust ei ole, et kaebajale on meditsiinilistel näidustustel ja arsti ettekirjutusel antud kambrisse võimlemismatt. 2(6)
3-21-944 Sellele vaatamata pidi kaebaja viivitamata asuma täitma ametniku korraldust ja liikuma kambrist välja, mitte hakkama kambris enda äranägemise järgi toimetama. Kaebaja on alates 26.02.2021 määratud vangla majandustöödele ja arst ei ole näinud selleks takistust. Kui kaebaja on võimeline osalema tööhõives, pidi ta saama liigselt viivitamata ka kambrist väljuda. Kuna vahejuhtum toimus kella 9.20 paiku, mitte vahetult pärast äratust, pidid kaebaja kirjeldatud hügieeni- ja koristustoimingud olema päevakava järgi juba tehtud (Tallinna Vangla 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 5.1 ja lisa 1.81). Viivitust õigustavate vältimatute toimingutena saaks aktsepteerida riietumist, nimesildi otsimist ja ihuhädade rahuldamist, kuid mitte muid toiminguid (tee valmistamine, asjade kambris ümber paigutamine). Kaebaja viivitas kambrist väljumisega tahtlikult.
5.Tallinna Halduskohus jättis 08.10.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata, nõustudes vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Ametniku seadusliku korralduse kinnipeetava poolt täitmata jätmine ei ole vangla julgeoleku aspektist lubatav (nt Riigikohtu 14.11.2012 otsus nr 3-3-1-44-12, p 17; 30.05.2012 otsus nr 3-3-1-14-12, p 10). Puudub vaidlus, et ametniku korraldus oli õiguspärane. Kaebaja leiab, et täitis korralduse ja väljus kambrist esimesel võimalusel. Kaebaja märgib, et ta äratati unest, ta oli pesemata ja kohvi oli joomata ning valude tõttu on tal hommikuti raske liikuda. Kaebaja selgituste põhjal ei saa järeldada, et viivitus ei olnud tahtlik. Kambrist väljumisega viivitamise mõjuvaks põhjuseks võib lugeda WC külastust, kuid muude toimingute tegemine ei olnud möödapääsmatu. Kuna vanglaametnik andis kaebajale korraldusi korduvalt, saab järeldada, et kaebaja viivitas ja eiras korraldust tahtlikult. Vaidluse all ei ole, et kaebajale on antud meditsiinilistel näidustustel ja arsti ettekirjutusel võimlemismatt, ning tal võivad esineda kaebuses kirjeldatud vaevused. Kaebaja kirjeldatud terviseprobleemid ei ole siiski seotud toimepandud rikkumisega, sest kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses väitnud, et tal ei olnud terviserikke tõttu võimalik kambrist väljuda. Kaebaja on kirjeldanud üksnes selliseid toiminguid, mis pidid olema tehtud juba enne kambrist väljumiseks kella 9.20 paiku korralduse saamist. Päevakava kohaselt on isikliku hügieeni eest hoolitsemine, kambri korrastamine ja toitlustamine nähtud ette alates äratusest kell 6.00 kuni kell 7.30 ning pärast seda toimub hommikune loendus kell 7.55–8.45. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et distsiplinaarkaristuse määramisel oleks rikutud menetlusnorme. Kaebajal on saanud korduvalt esitada omapoolseid selgitusi ja käskkirjas on nõuetekohaselt põhjendatud karistamise vajadust ning karistuse liiki ja määra. Vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumine on raske rikkumine ja asjaolusid arvestades ei ole 1 ööpäeva pikkune kartserikaristus ülemäärane. Kaebaja ei ole oma rikkumist senini tunnistanud ega teinud sellest järeldusi. Kuna karistamise käskkiri on õiguspärane, siis ei ole alust tühistada ka vaideotsust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub 08.11.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 08.02.2023) tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja täitis korralduse ja väljus kambrist. Allumatusega olnuks tegemist, kui kaebaja ei oleks kambrist ise väljunud, vaid teda oleks tulnud jõuga kambrist välja tassida. Kaebaja ei saanud aru, et ta rikub mingeid nõudeid, sest ta käitus enda tavapärasel viisil ja varem pole sellest probleeme olnud. Esimesena korralduse andnud valvur ei hoiatanud kaebajat, et ta teeb midagi valesti. Siis, kui teine valvur kambrisse sisenes, oli kaebaja juba valmis ja väljus kohe kambrist. Halduskohus ei arvestanud, et kaebaja põlve-, puusa- ja seljavalud tingisid aeglasemad liigutused olukorras, kus kaebaja oli just ärganud. Kaebajal võtab juba ainuüksi ülemiselt narilt alla ronimine aega vähemalt 1 minuti ja tavapäraselt peab ta valude tõttu hommikul 10–15 minutit võimlema selleks, et keha hakkaks paremini kuuletuma. Taastusraviarst ei väljastanud võimlemismatti põhjuseta. Ebavajalikena välja toodud toimingud (nt vee joomine, voodi korrastamine) ei võtnud praktiliselt üldse aega
3(6)
3-21-944 (ca 8–10 sekundit). Muud vajalikud toimingud (nt tualetis käimine, riietumine) tegi kaebaja ära 4 minutiga, kuigi tavaliselt kulub tal nende peale 1,5 tundi. Kui korraldusele reageerimiseks on aega 3 sekundit, siis jääb arusaamatuks, miks ei karistatud kambris viibinud teist kinnipeetavat, kellel olid kõik toimetused varem tehtud, kuid ikkagi läks väljumiseks aega 1,5 minutit. Kui valvuritel oli kiire, siis võinuks kambrite läbiotsimise teha nt jalutuskäigu ajal. Arusaamatud on kohtu etteheited seoses tavaolukorras kehtiva päevakava järgimata jätmisega, sest juhtumi ajal kehtis vanglas eriolukord ja puudus päevakava ning kinnipeetavad olid COVID-19 tõttu päev läbi kambritesse lukustatud. Selle leevendamiseks lisati erinevaid telekanaleid, mida oli võimalik jälgida ööpäevaringselt ehk nn öörahu ei olnud. Eriolukorra tingimustes oli ka kaebaja päevarežiim sassis, s.o öösel vaatas ta televiisorist filme ja päeval magas. Kaebaja läks 26.02.2021 magama alles pärast kell 8.00 toimunud loendust. Arusaamatuks jääb, mida oli vanglal nn suletud režiimi ja viiruse leviku ohtu arvestades üldse kambritest otsida.
7.Tallinna Vangla palub 06.12.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus hindas korralduse täitmisega viivitamist mh kaebaja tervise aspektist lähtudes ja leidis, et kaebaja kirjeldused tervise kohta ei ole seotud toimepandud rikkumisega. Päevakava järgimise kohustusele viitas vangla juba vastuses kaebusele. COVID-19 viirushaiguse leviku tõkestamiseks kehtestatud suhtlemis- ja liikumispiirangute kehtivuse ajal oli kinnipeetavatel jätkuvalt äratus igal hommikul kell 6.00 ja kamber tuli korrastada loenduse ajaks. Päevakavas märgitud aegadel toimusid ka toitlustamine ja ravimite jagamine, endiselt korjati kokku kirju ja anti neid kätte, võimaldati helistada ning viidi vajadusel arsti juurde ja tehti muid ettenähtud toiminguid. Kaebajale oli see teada. Piirangute kehtestamisest ei saanud kaebaja järeldada, et lukustatud kambris on tal vaba režiim ja soovi korral võibki ta terve päeva magada. Viide teise kinnipeetava tegutsemiskiirusele näitab, et ametnik ei jätnud kaebajale kambrist väljumiseks ainult kolme sekundit, vaid tal oli mõistlik aeg korralduse täitmiseks. Kambrite läbiotsimiseks ja muudeks järelevalve teostamiseks vajalike protseduuride tegemiseks sobiva aja valib vangla ning kinnipeetavatel tuleb sellega arvestada, täites vanglaametnike korraldusi, olenemata nende andmise ajast (sh vajaduse korral öösel). Kaebaja ei ole varem väitnud, et esimesena korralduse andnud valvur aktsepteeris tema käitumist. See ei ole ka usutav, kuna distsiplinaarmenetlus on algatatud just nimetatud valvuri ettekandest ajendatuna. Samuti ei ole tõenäoline, et ettekannet survestas koostama teine valvur, sest viimane saanuks ka ise ettekande koostada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seda ei ole alust tühistada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
9.Ringkonnakohus jättis 18.01.2023 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse nõuda vastustajalt välja COVID-19 haiguse levikuga seoses Tallinna Vanglas kehtestatud eriolukorda reguleerinud dokumendid, millega kaebaja soovis kinnitada väidet, et 26.02.2021 sündmuse ajal vanglas ettenähtud päevakava ei kehtinud ja halduskohus heitis alusetult ette, et kaebaja tegeles pärast kambrist väljumiseks korralduse saamist toimingutega, mis pidid päevakava järgi olema juba varem tehtud. Vastustaja on kinnitanud, et päevakava (Tallinna Vangla kodukorra lisa 1) ei ole muudetud. Kaebaja on 08.02.2023 seisukohas viidanud Tallinna Vangla direktori 10.12.2020 käskkirjale nr 1-1/20/56, millega nähti ette, et COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks jätkatakse mh päevakavade järgsete tegevuste peatamist (p 1.4) ning kehtestatud piirangute leevendamiseks jäetakse kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon 4(6)
3-21-944 sisselülitatuks ööpäevaringselt kogu piirangute kohaldamise ajal (p 4). Seega järeldab kaebaja päevakava mittekehtimist asjaolust, et vastasel korral pidanuks kehtima ka tavapärane öörahu.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebaja tavapärase öörahu režiimi muutmisest (s.o kinnipeetaval on keelatud kasutada öörahu ajal kell 22.00–6.00 isiklikke elektriseadmeid ning kaabeltelevisioon, raadio, päevavalgustus ja seinakontaktide elekter lülitatakse kambrites sisse kell 6.00 ja välja kell 22.00, v.a erandjuhtudel – vt kodukorra p-d 1.14.29 ja 5.6) ja päevakavas (vt kodukorra lisa 1.81) ettenähtud kambriväliste tegevuste piiramisest tuletada üldist päevakava mittekehtimist. R-hoone avatud kambrite päevakava (vt Tallinna Vangla direktori 14.03.2019 käskkiri nr 1-1/19/14, p 1.9) vähemasti põhiosas kehtimist pidi kaebaja mõistma juba ainuüksi asjaolust, et loendused, ravimite jagamine, kirjade üleandmine ja vastuvõtmine jm toimusid jätkuvalt ettenähtud ajal. Kaebaja on 24.03.2021 vastuväidetes ka ise möönnud, et äratus ja hommikusöök toimusid kell 6.00, märkides üksnes, et see ei takistanud tal uuesti magama minemist. Seega tuli kaebajal arvestada, et isegi kui tema eelistab öösiti üleval olla ja filme vaadata, ei saa ta eeldada, et tal lastakse päeval segamatult magada, vaid ta peab olema valmis põhjendamatu viivituseta reageerima vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Seetõttu ei saa kaebaja õigustada kambri läbiotsimiseks vabastamiseks antud korralduse täitmisega viivitamist asjaoluga, et tal oli vaja enne lahkumist teha toimetusi, kuna oli alles ärganud.
11.Asjakohased ei ole ka vastuväited, et kambrite läbiotsimise võinuks korraldada muul ajal (nt jalutuskäigu ajal) ning vanglas kehtestatud liikumis- ja suhtlemispiiranguid ning viiruse leviku ohtu arvestades polnud kambrite läbiotsimine üldse põhjendatud. VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada mh kinnipeetava isiklike asjade ning elu- ja olmeruumide läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 33 lg 1 kohaselt tuleb vanglal vähemalt kord kvartalis korraldada mh kõigi ruumide läbiotsimine, kus kinnipeetavad tavapäraselt viibivad. Seega oli vanglal kohustus teha kambrites nn plaanilisi läbiotsimisi sellest olenemata, et viiruse leviku tõkestamiseks oli kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvõimalusi oluliselt piiratud. Selle üle, millal täpselt läbiotsimine teostada, otsustab vangla ja kinnipeetav peab olema valmis kõik pooleliolevad toimetused viivitamata lõpetama ning liikuma temale kindlaksmääratud kohta. Vanglas keelatud esemete ja ainete tõhusaks avastamiseks on oluline, et kinnipeetavad ei teaks läbiotsimisest ette ning ei saaks keelatud esemeid ja aineid peita või hävitada. Selle tagamiseks näevad määruse nr 44 § 33 lg-d 3 ja 5 ette, et plaanilise läbiotsimise kava või läbiotsimisplaan tehakse ka läbiotsimist teostavatele vanglateenistuse ametnikele teatavaks alles vahetult enne läbiotsimise algust.
12.Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, et kuna kaebaja lõpuks siiski täitis temale antud korralduse ja väljus kambrist, ilma et tema suhtes oleks tulnud kasutada jõudu, ei olnud tegemist allumatusega VangS § 67 p 1 tähenduses. Allumatusena ei saa käsitada ainuüksi korralduse täitmata jätmist, vaid ka selle mittenõuetekohast täitmist (sh täitmisega viivitamist). Valvuri korraldus kamber läbiotsimise teostamiseks vabastada ja minna ettenähtud kohta (elusektsiooni teise korruse arvutiruumi), tuli kaebajal täita põhjendamatu viivituseta. Kaebaja pidi mõistma, et vanglateenistuse ametnikud soovisid viivitamata asuda tema kambrit läbi otsima, mistõttu tuli kaebajal hoiduda kõigist üleliigsetest toimingutest ja kambrist väljuda. Ebausutav on väide, et kaebaja ei saanud aru, et rikub viivitamisega mingeid nõudeid. Hinnang sellele, kui kiiresti tuleb kinnipeetaval vanglaametniku korraldus täita, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest (sh sellest, kui palju aega kulub objektiivselt korralduse täitmiseks). Praegusel juhul ei ole kaebajalt seejuures nõutud reageerimist kolme sekundi jooksul, vaid mõistliku aja jooksul. Seda kinnitab asjaolu, et kaebaja kambrikaaslasele ei ole viivitamist ette heidetud, kuigi tema väljus kambrist ca 1,5 minutit pärast ukse avamist. Vastustaja viidatud haldusasjas nr 3-10-1554 kajastatud juhtumil ei allunud kinnipeetav viivitamata vanglaametniku korraldusele asetada käed kambri 5(6)
3-21-944 seinale ning seda olukorras, kus kõrvalkambris oli toimunud süütamine ja lõhuti kambri uks ning kaebaja kambrikaaslane püüdis samuti kambri ust jõuga avada ja ründas vanglaametnikke. Vahetu julgeolekuohu korral on mõistlik aega korraldusele allumiseks kahtlemata palju lühem, kui praegu vaidluse all oleval juhul, kuid see ei tähenda, et kaebaja tegevuses puudus viivitus.
13.Vaidlust ei ole selles, et kaebajal võisid 26.02.2021 esineda kaebuses kirjeldatud põlve-, puusa- ja seljavalud ning tema liigutused võisid olla sellest tingitult tavapärasest aeglasemad. Kaebaja ei väida siiski, et ta poleks suutnud üldse liikuda ja temale ei olegi heidetud ette mitte niivõrd hädavajalike tegevuste aeglast sooritamist, vaid pigem ebavajalike toimingute tegemist. Vastustaja on pidanud aktsepteeritavaks viivitust, mis tulenes vajadusest rahuldada ihuhädasid, riietuda ja otsida nimesilti, kuid muud toimingud viivitust ei õigusta. Ringkonnakohus nõustub, et kaebajale ei saaks ette heita üksnes vältimatute ja edasilükkamatute toimingute tegemist, kuid muude (ebavajalike) toimingute tegemine kujutab endast korralduse mittenõuetekohast täitmist sellest olenemata, kui kaua nende peale tegelikult aega kulus. Seetõttu ei oma tähtsust, kas nt vee joomine, tühja topsi veega täitmine või topsi teekoti asetamine, kommide karpidesse panek, riiulite juures askeldamine, teleripuldi otsimine, voodi korrastamine või juuste kammimine võtsid aega vaid mõned sekundid või rohkem, sest igal juhul oli tegemist tarbetu viivitamisega. Kaebaja 24.03.2021 vastuväidetest võib järeldada, et kaebaja ei pidanud kiirustamist lihtsalt vajalikuks, kuna tema hinnangul ei olnud kambri läbiotsimine kiireloomuline toiming. Samuti võis kaebaja tühjade topside ja karpide täitmisega soovida vältida nende äravõtmist.
14.Seonduvalt kaebaja väitega, et kui teda pingutamisele ja kiirustamisele vaatamata ikkagi kartserisse paigutamisega karistati, siis oleks ta sama hästi võinud edasi magada ja korralduse üldse täitmata jätta, märgib ringkonnakohus, et vastustaja on seda, et kaebaja korralduse lõpuks siiski täitis, arvestanud kergendava asjaoluna temale karistuse määramisel, piirdudes kartserisse paigutamisega minimaalseks ajaks (1 ööpäev). Kui kaebaja oleks vanglaametniku korraldust ignoreerinud ja teda oleks tulnud sundida kambrist väljuma, olnuks määratav karistus ilmselt märkimisväärselt rangem. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud käskkirjas määratud distsiplinaarkaristuse valikut põhjendatud piisavalt ja asjakohaselt. Allumatust tuleb pidada raskeks rikkumiseks, sest see ohustab distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas (vrd Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p 19). Kaebajale oli Tallinna Vangla 19.03.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/154 seejuures alles hiljuti määratud tööle asumise korralduste täitmisest põhjendamatu keeldumise ehk samuti allumatuse eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kokku 8 ööpäevaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2023 otsus nr 3-21-956). Kuivõrd Tallinna Vangla 26.03.2021 käskkiri nr 5-2/21/193 on õiguspärane ja 28.04.2021 vaideotsus nr 515/21/174-2 ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata
15.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.12.2021 otsus muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ja pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.