V.J kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – V.J; Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv. Ants Nõmper ja v.adv abi Kairi Kilgi
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 22.02.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.J esitas 20.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 2 tühistamiseks. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust.
2.Tallinna Halduskohtu 12.01.2022 määrusega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtu 11.03.2022 määrusega jäeti kaebus eesmärkide ja nõude täpsustamiseks käiguta, sest selleks ajaks oli vaidlustatud korraldust muudetud ning sellega seonduvalt oli tekkinud menetluse võimaliku lõpetamise küsimus.
4.Kaebaja vastas 29.03.2022 ja soovis küll menetluse jätkamist, kuid Tallinna Halduskohtu 27.04.2022 määrusega (siiski) lõpetati menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel. V.J vaidlustas eelnimetatud määruse. Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2022 määrusega rahuldati vastav määruskaebus.
5.Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 määrusega võeti kaebus menetlusse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.
6.Vastustaja esitas oma seisukoha kaebusele 04.08.2022.
7.Tallinna Halduskohtu 28.12.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning anti protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.
8.Vastustaja esitas oma täiendava seisukoha 24.01.2023.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9.Kaebaja möönab, et praeguseks on küll vaidlusalune säte kehtetu, kuid tema hinnangul oli vaidlustatud piirangutega tekitatud oluline põhiõiguste riive, mistõttu on vajalik kohtulikult kontrollida eelkõige piirangute proportsionaalsust. Hilisemat kahju hüvitamist kaebaja ei soovi.
9.1.Kaebaja selgitab, et tuvastamisnõude rahuldamise korral saab ta ühelt poolt loota, et vastustaja edaspidiste piirangute kehtestamisel ei tee neid vigu, mis tingisid varasema akti õigusvastasuse, teisalt annab see talle tulevaste sarnaste piirangute vaidlustamise vajaduse korral kaaluka lisaargumendi uue kaebuse (või ka esialgse õiguskaitse taotluse) põhjendamiseks.
9.2.Kaebaja arvates ei olnud välitingimustes toimuvatel spordiüritustel osalemise piirang põhjendatud ega proportsionaalne. Välitingimustes toimuvatel spordiüritustel osalemise piirang ei olnud ka eesmärgipärane viiruse leviku takistamise, inimeste massilise haigestumise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise ja isikute kokkupuutumise võimaluste vähendamisega seoses. Kehtestatud piirangud olid tegelikult mõeldud mitte nakkusohutuse tagamiseks, vaid vaktsineerimata inimeste vaktsineerimisele survestamiseks. Sellisel eesmärgil ei ole lubatav piiranguid kehtestada – sellised piirangud on vastuolus põhiseadusega. Vaktsiinipass ei tõenda vähimalgi määral kellegi nakkusohutust. Isiku nakkusohutust tõendaks PCR-testi negatiivne tulemus. Kaebaja on 2021. aasta jaanuaris COVID-19 läbi põdenud ja omab immuunsust COVID-19 vastu, mis on tugevam kui suurel osal vaktsineeritud isikutel. Terviseamet on korduvalt kinnitanud, et läbipõdenud on palju suurema tõenäosusega nakkusohutud kui lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Riive kaebaja õigustele oli õiguspärane. Vastustaja hinnangul ei esinenud alust muudetud kaebuse alusel vaidlustatud sätte õigusvastasuse tuvastamiseks.
10.1.Jätkutuvastuskaebusele üleminekuks peab üheaegselt esinema kaks alust – see peab olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja peab seda taotlema. Vastustaja hinnangul ei nähtu aga kaebaja argumentatsioonist, miks on vaidlustatud korralduse sätte õigusvastasuse tuvastamise nõue preventiivsel eesmärgil kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kuidas aitaks see kaasa kaebaja olukorra parandamisele või kaebaja õiguste kaitsele tulevikus. Riigikohus on haldusasja nr 3-20-580 p-s 12 selgitanud, et nende eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2. Küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik – vajalik võib see olla näiteks
juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. Vastustaja hinnangul ei nähtu kaebaja taotlusest, mil moel aitaks tuvastamiskaebuse rahuldamine kaebaja õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. Kaebaja ei ole põhjendanud preventiivse huvi olemasolu.
10.2.Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitatud tuvastamiskaebuse eesmärk mitte preventiivsete huvide kaitse, vaid abstraktne soov tuvastada, kas vaidlustatud piirang oli õiguspärane. Kaebaja on näiteks selgelt öelnud, et tema hinnangul ei oma tähendust, kas tulevikus võidakse samasugust piirangut kehtestada või mitte, mis tähendab, et kaebaja eesmärk ei ole ära hoida tema õiguste korduvat riivet.
10.3.Kaebuse väidetav eesmärk oli, et kaebaja saaks osaleda 2022. aasta Tartu Maratonil. Kaebaja ei osalenud 2022. aasta Tartu Maratonil, kaebaja isegi ei registreerunud, kuigi tal oli selleks võimalus ning ta esitas väidetavalt sellel eesmärgil kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Vastustaja on oma vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele tõendanud lisaks, et kaebaja pole ka varasemalt kordagi Tartu Maratonil osalenud. Vastustaja hinnangul puudub tuvastamiskaebusel igasugune sisuline puutumus kaebaja õigustega.
10.4.Riigikogu menetluses on vastustaja ette valmistatud NETS-i muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt tehakse minimaalsed vajalikud õiguslikud muudatused, et epideemiaga seotud otsused oleksid ettenähtavamad ja läbipaistvamad ning Riigikogul oleks suurem roll kriisi lahendamisel. Samuti luuakse selgem raamistik epideemia olukorras tegutsemiseks, sh juhised, milliseid meetmeid võib nakkushaiguste tõrjeks kehtestada ning sätestatakse nende kehtestamine määruse, mitte üldkorraldusega. Sellest tulenevalt on tõenäoline, et kui sügisel peaks tekkima uus COVID-19 laine, kehtib selleks ajaks NETS muudetud redaktsioonis ning nakkushaiguse leviku tõrjele kohaldub erinev regulatsioon. Seega puuduks vastustaja hinnangul käesoleva haldusasja raames tehtaval preventiivsel lahendil mistahes mõju uues õiguslikus olukorras.
10.5.Analoogsetes haldusasjades eksisteerib hulgaliselt nii jõustunud haldus- ja ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruseid kui ka jõustunud halduskohtu otsuseid, mis tähendab, et korralduse nr 305 vaidlusaluse sätte õigusvastasuse tuvastamine käesolevas menetluses pole vajalik ka õigusselguse loomiseks. Vastustaja leiab, et kaebaja pole piisavalt põhjendanud, kuidas vaidlusaluste korralduste sätete õigusvastasuse tuvastamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Vastustaja hinnangul tuleb tuvastamiskaebus jätta rahuldamata.
10.6.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja seisukohad, mis puudutavad korralduse nr 305 eesmärke, vaktsiinide omadusi, COVID-19 läbipõdemisega saadavat immuunsust, testimiskohustuse ülimuslikkust ning viiruse leviku võimalusi välitingimustes on ebaõiged ning vastuolus teaduspõhiste andmete ja asjatundjate arvamusega.
10.7.Vastustaja selgitab, et korralduses nr 305 olid kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sealhulgas riigi toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise meetmed ja piirangud. Kehtestatud piirangutega ei soovinud vastustaja kedagi diskrimineerida, takistada spordivõistlustel osalemist ega süvendada negatiivsete emotsioonide tekkimist. Piirangud ja meetmed lähtusid rahva tervise kaitse kaalutlustest ja etteaimamatu COVID-19 haiguse leviku tõkestamise vajadusest. Vastustajal oli kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse ka laiemalt, mitte üksnes kaitsta neid COVID-19 haiguse eest ehk tagada tuli ka muude haigete õigus saada ravi ja tervishoiusüsteemi pidev ja jätkusuutlik toimimine. Nii oli korralduses nr 305 kehtestatud piirangutel ja kohustustel sisuliselt mitu eesmärki – kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine (haiguse laialdane levik ei tohi kaasa tuua
ka riigil lasuvate avalike teenuste katkemist, veel vähem elutähtsate teenuste katkemist). Ka koroonatõendite kontrollimise kohustuse eesmärgiks oli kaitsta inimeste elu ja tervist COVID-19 viiruse eest. Kuivõrd suurtel spordiüritustel nagu Tartu Maraton osaleb tuhandeid inimesi, suureneb sellistel üritustel paratamatult inimestevaheliste kontaktide arv ning nakkuse leviku võimalus, isegi kui üritus toimub vabas õhus. Uuringud on näidanud, et viirus võib õhus elada kuni 3 tundi. Seega oli põhjendatud piirata vaktsineerimata ning viimase 180 päeva jooksul läbipõdemata isikute osalemist spordiüritustel, kuna sellised isikud nakatuvad ja nakatavad kergemini. Ajal, mil korralduse nr 305 p 10 ap 2 kehtis ka välitingimustes toimuvatele spordiüritustele, oli see põhjendatud, tulenevalt epidemioloogilisest olukorrast ja olemasolevatest teadmistest.
10.8.Riigis ei kehtestatud kohustuslikku vaktsineerimist, seega on kaebaja argumendid asjakohatud. Küll aga võib väita, et kaebuse esitamise ajal eksisteerinud parima teadusteadmise kohaselt oli ühiskonna võimalikult kõrge vaktsineerituse tase tõenäoliselt ainus toimiv lahendus, mis oleks võimaldanud piirangutest loobuda.
10.9.Kaebaja seisukoht, et läbipõdemine annab alati tõhusa ja pikaajalise immuunsuse COVID-19 vastu tundub tuginevat ebaõigel arusaamal. Samuti ei olnud kaebaja varasema läbipõdemise fakt kaebuse esitamise ega Tartu Maratoni toimumise ajal enam asjakohane, kuna sellest oli möödas märkimisväärselt rohkem kui 180 päeva, mistõttu teaduslikule konsensusele tuginedes ei saanud enam eeldada, et kaebajal oleks olnud immuunsus COVID-19 vastu. Vastustaja lähtus vaidlusaluse piirangu kehtestamisel teaduspõhistest andmetest ja mõistlikest kaalutlustest. Korralduse nr 305 p 10 ap-s 2 kehtestatud piirang oli efektiivne ja sobiv korralduse eesmärkide täitmiseks. Vaidluse all olev piirang mõjutas rohkem isikuid, kellel on teadusandmetele tuginedes suurem tõenäosus nakatuda (vaktsineerimata ja viimase 180 päeva jooksul läbipõdemata isikud), viirust edasi kanda ning haigust põdeda raskelt, koormates sealjuures tervishoiusüsteemi. Kuna tegemist on piisknakkusena leviva viirusega, mis levib inimeselt inimesele, on sotsiaalsetel üritustel isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine igal juhul eesmärgi saavutamiseks sobiv meede. Nagu ka Riigikohus on märkinud määruses haldusasjas nr 3-21-2241, ei nõua meetme sobivuse test meetme 100% efektiivsust. Vastustaja lisab, et korralduse kehtivuse ajal puudus ka ühtne arusaam antikehade mõju ja kestvuse suhtes. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving on seisukohal, et seni Eestis rakendatud piirangud on enamjaolt ikka kuidagimoodi aidanud kaasa viirusetõrjele ning seeläbi elude ja tervise kaitsmisele. Silmatorkavalt leebemaid, kuid mõjult ja kuludelt samaväärseid abinõusid pole valitsuse käsutuses suures plaanis olnud. Vaidlusaluse piirangu kehtivuse ajal ei olnud ka Teadusnõukoja hinnangul põhjust taastada negatiivse testi tegemise võimalust tagamaks inimestele sotsiaalsetele üritustele, sh spordivõistlustele ligipääs. Arvestades sel hetkel kehtinud epidemioloogilist olukorda ja asjakohaseid teadusuuringuid, ei toetanud Teadusnõukoda testide kasutamist COVID-negatiivsuse tõendina, lubamaks vaktsineeris- või läbipõdemistõendita inimesi osalema üritustel ja tegevustes, mille puhul oli nõutud COVIDi tõend.
10.10.Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja välja toonud ülekaalukaid huvisid või ülemäärast õiguste rikkumist, mis kehtestatud piirangu järgimisega kaasnes ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja kolmandate isikute elu ja tervise kaitse. Spordiüritustest, sh Tartu Maratonist ajutiselt eemalejäämine ei saanud tähendada niivõrd olulist põhiõiguste riivet, et see oleks antud juhul kaalunud üles avalikes huvides kehtestatud piirangud. Tänase kohtupraktika ja vaidlustatud halduskohtu otsuse lähenemine on õigustatult see, et haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute huvist kaalukam, mis tähendab ühtlasi ka seda, et avalik huvi on käesoleval juhul kaebaja huvidest ja spordiüritusele pääsemise soovist kaalukam. Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol ei ole tegemist ka diskrimineerimisega veendumuste alusel ega diskrimineerimisega isiku soovimatuse tõttu end vaktsineerida. Tegemist on vaktsineeritud isikute sooduskohtlemisega. Ka kohtupraktikas on mööndud, et selline eeliskohtlemine on avalikust huvist kantud eesmärgiga õigustatav. Tulenevalt senisest koroonapiirangutega seotud kohtupraktikast, mis seostuvad vastustaja kehtestatud
piirangute vaidlustamisega käesoleva asjaga sarnastes faktilistes olukordades, leiab vastustaja, et käesoleva kaebuse eduväljavaated on võrdlemisi kasinad. Sarnastel alustel esitatud kohtuasjades on kohtud üldiselt leidnud, et kaebused ei ole põhjendatud.
11.Täiendavas 24.01.2023 seisukohas jääb vastustaja oma varasema seisukoha juurde. Vastustaja märgib täiendavalt, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi 31.10.2022 kohtuotsuse asjas nr 5-22-4. Vastustaja hinnangul on Riigikohtu PSJV kolleegiumi suunised kaebuse lahendamisel olulise tähtsusega, mis selgitavad vaidlusaluste korralduste aluseks olevate volitusnormide ulatust, piirangute õiguspärasust ning vajalikkust inimeste elu ja tervise kaitsmiseks. Kolleegiumi otsusest järeldub, et NETS normid, mis võimaldasid koroonaepideemia ajal kehtestada piiranguid, ei ole põhiseadusega vastuolus. Piirati küll mitmeid inimeste põhiõigusi, kuid sedalaadi piirangud võisid olla vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest. Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, NETS polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 2 ja taotletud (kaebajat puudutavas osas) selle õigusvastasuse tuvastamist. Selliselt on kaebaja nõue, arvestades ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2022 määruses antud selgitusi, menetlusse võetud. Siinkohal kohus õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekuga seonduvat eelneva menetluse käiku enam eraldi välja ei too.
13.Kaebuse esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunktiga 2 sätestati COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil, et spordivõistlused ning spordi- ja liikumisüritused on lubatud kui on täidetud III osas ja sisetingimustes täiendavalt punktides 7-9 sätestatud nõuded, kusjuures III osas sätestatud nõudeid ei kohaldata käesolevas alapunktis nimetatud tegevustele kui need toimuvad välistingimustes piiramata alal, puuetega isikute tegevusele, riigi sõjalise kaitse või siseturvalisusega seotud tegevusele ja isikute suhtes, kelle sportmängu meistriliiga klubi või spordialaliit on spordi- või treeningkeskkonna riskianalüüsis ette näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need nõuded täitnud. Eelnimetatud korralduse III osas (punktid 13-17) olid toodud välja kontrollitud tegevuste korraldamisega seotud piirangud ja meetmed. Kaebaja on märkinud kaebuse punktis 3, et viidatud III osas on (oli) asjakohane punkti 14 alapunkt 4, mille kohaselt võis isik osaleda üritusel kui ta on punktis 5 sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud, sealhulgas täiendava vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist nimetatud asjaolude kohta tõendi.
14.Sisuliselt väljendus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunktiga 2 sätestatud piirang kaebaja jaoks selles, et ta soovis osaleda Tartu suusamaratonil 2022. aasta 20. veebruaril, kuid vanemad kui 18-aastased isikud pidid esitama tõendi immuniseerimise või COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta (kaebuse p 2). Kaebaja arvates ei olnud välitingimustes toimuvatel spordiüritustel osalemise piirang viiruse leviku takistamise, inimeste massilise haigestumise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimiseks põhjendatud, proportsionaalne ega eesmärgipärane. Kaebaja märgib, et vaktsiinipass kellegi nakkusohutust ei tõesta. Peale seda kui vaidlustatud säte enam ei kehtinud, pidas kaebaja vajalikuks selle vaidlustamisega jätkata, et tuvastada kas piirang oli põhjendatud, proportsionaalne ja eesmärgipärane või mitte. Kaebaja hinnangul oli tekitatud piirangutega oluline põhiõiguste riive.
15.Vabariigi Valitsus kaebusega ei nõustu ja on seisukohal, et korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud olid nende kehtivuse ajal õiguspärased, efektiivsed ning vajalikud COVID-19 leviku tõkestamiseks, samuti inimeste elu ja tervise ning riigi toimepidevuse kaitseks. Vastustaja ei nõustu ka tühistamiskaebuselt tuvastuskaebusele üleminekuga, sest selleks peab esinema kaks alust, see peab olema vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja peab seda taotlema. Antud juhul ongi seda taotletud, kuid vastustaja hinnangul ei nähtu kaebaja argumentatsioonist, miks on vaidlustatud korralduse sätte õigusvastasuse tuvastamise nõue preventiivsel eesmärgil kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kuidas aitaks see kaasa kaebaja olukorra parandamisele või kaebaja õiguste kaitsele tulevikus. Vastustaja leiab, et olukord on võrreldes kaebuse esitamise ajaga märkimisväärselt muutunud ning ei pea kaebaja esitatud tuvastamiskaebuse eesmärki mitte preventiivsete huvide kaitseks, vaid (pigem) abstraktseks sooviks tuvastada, kas vaidlustatud piirang oli õiguspärane. Vastustaja jaoks ei ole selge, millisel moel aitaks tuvastamiskaebuse rahuldamine kaebaja õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. Vastustaja hinnangul puudub tuvastamiskaebusel (isegi) igasugune sisuline puutumus kaebaja õigustega.
16.Vastustaja eelnimetatud seisukohtadel seonduvalt tuvastamiskaebuse lubatavusega kohus ei pea siiski vajalikuks pikemalt peatuda, sest Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2022 määrusega tühistati halduskohtu määrus, millega keelduti vaidlustatud korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 2 tagantjärele õigusvastaseks tunnistamise eesmärgil menetluse jätkamisest. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt nimetatud 30.05.2022 määruse punktis 13, et praegusel juhul on (oli) tuvastamiskaebusele üleminek lubatav, sest kaebaja on õigusvastasuse tuvastamist taotlenud ja see on tema õiguste kaitseks vajalik. Ringkonnakohus ei välistanud sügisese haigusjuhtude tõusu võimalust ja seda, et kaebaja võib sattuda vaidlustatud piiranguga sisuliselt samasuguse piirangu kohaldamisalasse ka tulevikus.
17.Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste vastandlikku positsiooni hinnata. Kaebaja kokkuvõtlik positsioon väljendub selles, et Tartu maratonil ja muudel välitingimustes toimuvatel spordiüritustel osalemise piirang ei olnud viiruse leviku takistamise, inimeste massilise haigestumise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimiseks põhjendatud. Kaebaja on ka seisukohal, et see ei olnud proportsionaalne ega eesmärgipärane ja et sellega kaasnes oluline põhiõiguste riive. Nimetatud on ka piirangute vastuolu või võimalikku vastuolu põhiseadusega. Vabariigi Valitsus kaebaja seisukohaga ei nõustu, pidades vajalikus ära märkida, et analoogsetes haldusasjades eksisteerib hulgaliselt nii jõustunud haldus- ja ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruseid kui ka jõustunud halduskohtu otsuseid, milles on üldiselt leitud, et kaebused ei ole põhjendatud kuna vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebajate suhtes on olnud pandeemia tõkestamiseks ja avalike huvide kaitseks põhjendatud ning piirangud ei ole kujutanud endast kaebajate diskrimineerimist. Vastustaja on toonud veel täiendavalt välja ning osundanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsusele kohtuasjas nr 5-22-4, milles selgitati vaidlusega seonduva korralduse aluseks olevate volitusnormide ulatust, samuti (vastavate) piirangute vajalikkust ning õiguspärasust. Vastustaja märgib, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest järeldub, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi, kusjuures normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonaepideemia ajal piiranguid kehtestada, ei ole põhiseadusega vastuolus ja et vastavad piirangud võisid olla vajalikud, et täita põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest.
18.Arvestades eelneva menetluse käigus ilmnenud kaebaja kokkuvõtlikku positsiooni, on käesoleva vaidluse puhul rõhuasetus kõigepealt küsimusel asjassepuutuvate NETS-i sätete põhiseaduspärasuses, seejärel haldusakti õiguspärasuses ning selle raames ka piirangu proportsionaalsuses.
19.Haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse üldreeglina haldusakti andmise ajahetke seisuga. Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 54 on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani
poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
20.Menetlusosaliste seisukohti ja nende esitatud materjali hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud.
21.Vaidlusega seonduva korralduse andmisel on Vabariigi Valitsus kohaldanud muu hulgas NETS § 27 lõiget 3 ja §-i 28. NETS § 27 lg 3 ja § 28 lõigete 2, 5-6 ja 8 põhiseaduspärasuse küsimust hinnati Riigikohtu 31.10.2022 lahendiga kohtuasjas nr 5-22-4 ning põhiseadusevastaseks neid pidada ei saanud. Eelnimetatud lahendi punktidest 91 ja 92 järeldub, et viidatud normid kehtestati nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ja selle kaudu inimeste elu ning tervise kaitsmise tagamiseks ja et piiranguid kui selliseid ei olnud alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks, küll aga ei pruugi see tagada iseenesest seda, et nende normide alusel ja kaalutlusõigust kasutades antud haldusakt ise oleks alati proportsionaalne. Lähtuvalt eeltoodust võib asuda seisukohale, et vastustaja lähtus talle antud volitustest ning pädevusest, mis oli põhiseadusega kooskõlas ja et kogu vaidlus taandub antud juhul küsimusele sellest kas vastav piirang oli proportsionaalne ning kas taolise piirangu kehtestamise puhul võis täheldada ilmselgeid kaalutlusvigu.
22.Mis puutub piirangute kehtestamisse, siis märgib vastustaja, et nendega ei soovitud kedagi diskrimineerida, takistada spordivõistlustel osalemist ega süvendada negatiivsete emotsioonide tekkimist. Piirangud ja meetmed lähtusid rahva tervise kaitse kaalutlustest ja etteaimamatu COVID-19 haiguse leviku tõkestamise vajadusest. Vastustajal oli kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse ka laiemalt, mitte üksnes kaitsta neid COVID-19 haiguse eest ehk tagada tuli ka muude haigete õigus saada ravi ning tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine. Vastustaja selgitab, et korraldusega nr 305 kehtestatud piirangutel ja kohustustel oli mitu eesmärki – kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja et ka koroonatõendite kontrollimise kohustuse eesmärgiks oli kaitsta inimeste elu ja tervist COVID-19 viiruse eest. Seonduvalt Tartu Maratoniga märgib vastustaja, et sellel osaleb tuhandeid inimesi, mistõttu suureneb sellistel üritustel paratamatult inimestevaheliste kontaktide arv ning nakkuse leviku võimalus, isegi kui üritus toimub vabas õhus. Vastustaja viitab ka uuringutele, mille kohaselt võib viirus õhus elada kuni 3 tundi. Samuti ei ole vastustaja hinnangul välja toodud ülekaalukaid huvisid või ülemäärast õiguste rikkumist, mis kehtestatud piirangu järgimisega kaasnes ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja kolmandate isikute elu ja tervise kaitse, sest spordiüritustest ajutiselt eemalejäämine ei saa tähendada niivõrd olulist põhiõiguste riivet, et see kaaluks üles avalikes huvides kehtestatud piirangud. Eelnevalt välja toodud vastustaja kokkuvõtliku seisukohaga ei ole põhjust mitte nõustuda. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuse punktis 91 on näiteks märgitud, et (taolistes situatsioonides) on inimese elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse. Mis puutub aga menetlusosaliste väidetesse viiruse levimise tõenäosusega vabas õhus või vaktsineerimise otstarbekusega või muude spetsiifilisi meditsiinialaseid küsimusi sisaldavate aspektidega, siis selles osas on kohtu roll mõnevõrra piiratud. Taoliste kaasuste puhul saab kohus hinnata peamiselt seda kas korralduse andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mis käesoleva vaidluse kontekstis taanduks pigem küsimusele sellest kas piirangute kehtestamine ei ole olnud üldse ilmselgelt põhjendamatu. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saaks neid siiski ilmselgelt põhjendamatuteks pidada. Vaidlustatud haldusakti väljatöötamisel oli arvestatud, et haigestumise intensiivsus oli sel ajal kõrge. Selles ei saa ilmselt ka sisulist vaidlust olla. Nakkuse leviku tõkestamisega seonduv oli vastustaja pädevuses ja vastavate meemete valiku üle võib alati vaielda, kuid antud juhul ei saa asuda sellisele seisukohale, et ohtude hindamisel oleks olnud tegemist ilmselgete kaalutlusvigadega. Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel ongi asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka
haiglate ravivõimekuse säilitamisega. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja öelda, et välitingimustes ei oleks olnud piiranguid vaja sel ajal kehtestada.
23.Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei oleks vastanud haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud põhimõtetele, ei oleks olnud proportsionaalne või ei oleks vastanud vorminõuetele. Seonduvalt vorminõuetele vastavuse küsimusega ei ole protsessiosaliste vahel vaidlust ka olnud. Seega ei ole Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ nr 305 punkti 10 alapunkti 2 õigusvastasuse tuvastamiseks alust.
24.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole aga menetluskulude hüvitamise taotlust esitatud, mistõttu eelnimetatud küsimust ei tõusetu ning protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.