Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. jaanuar 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2872 X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 29. oktoobri 2021. a otsuse nr P26O-2021-84273 tühistamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata avaldus uuesti läbi Kaebaja X Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MK
Haldusasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 6. mai 2022. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta toimikusse võtmata kaebaja 17. jaanuari 2023. a avaldusele lisatud dokumendid (dtl 174–188 ja 192–197).
2.Jätta Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tallinna Halduskohtu 6. mai 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. märtsil 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-21-2872 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas 20. mail 2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks.
2.SKA jättis 6. juuni 2019. a otsusega nr P26O-2019-148270 kaebajal puude raskusastme tuvastamata ega määranud puuetega inimeste sotsiaaltoetust. SKA jättis 23. juuli 2019. a vaideotsusega nr 8-3/19820-2 kaebaja vaide 6. juuni 2019. a otsuse peale rahuldamata.
3.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse SKA 6. juuni 2019. a otsuse nr P26O-2019-148270 ja 23. juuli 2019. a vaideotsuse nr 8-3/19820-2 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 17. juuni 2020. a otsusega asjas nr 3-19-1619 kaebuse ja tühistas SKA 6. juuni 2019. a otsuse ja 23. juuli 2019. a vaideotsuse.
4.SKA jättis 11. augusti 2020. a otsusega nr P26O-2020-96106 kaebajal puude raskusastme tuvastamata, ei määranud puudega vanaduspensioniealise inimese toetust ega väljastanud puudega isiku kaarti. SKA jättis 7. oktoobri 2020. a otsusega nr 8-3/22880-2 kaebaja vaide SKA
11.augusti 2020. a otsuse peale rahuldamata.
5.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse SKA 11. augusti 2020. a otsuse nr P26O-2020-96106 ja 7. oktoobri 2020. a vaideotsuse nr 8-3/22880-2 tühistamiseks ning asja uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks (haldusasi nr 3-20-2183).
6.SKA tunnistas 27. oktoobri 2021. a otsusega nr 7-1/38419-1 11. augusti 2020. a otsuse nr P26O-2020-96106 kehtetuks ning uuendas haldusmenetluse.
7.SKA jättis 29. oktoobri 2021. a otsusega nr P26O-2021-84273 kaebajal puude raskusastme tuvastamata, puudega vanaduspensioniealise inimesele toetuse määramata ega väljastanud puudega isiku kaarti. SKA esitas otsuses kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse inimese terviseseisund, tegevusvõime, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest või mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata, elukeskkond ja rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevused; 2) puude raskusastme tuvastamisel lähtuti kaebaja taotluses esitatud ja tervise infosüsteemis (TIS) sisalduvatest andmetest, samuti SKA ekspertarsti AT arvamusest; 3) otsuse tegemise aluseks võetud andmed ei võimalda tuvastada puude raskusastet, kuna kaebajal puudub vajadus kõrvalabile, juhendamisele või järelevalvele; 4) kui kaebaja terviseseisundis on muutusi, võib kaebaja taotleda uut puude raskusastme tuvastamist; 5) kaebajal oli mureks ebaselge põhjusega lihaskrambid seljas ja kaelas. Teda on uuritud igakülgselt, ühtegi kõrvalekallet, mis krampe võiks põhjustada, ei ole leitud. Püsipiiranguid ei ole leitud. Igapäevast ravi vajavat tervisehäiret ei ole avastatud. Pidevat kõrvalabi vajadust põhjustavat tervisehäiret ei ole tuvastatud. Kaebaja on valuravimeid vajanud paar korda aastas. Enamik soovitatud ja väljakirjutatud ravimiretsepte on annulleeritud. Kaebaja ei pea keerulisi raviprotseduure tegema. Kaebajal puudub reaalne oht ravi katkemisel elule ja funktsioonihäire süvenemisele käegakatsutavas tulevikus. Kaebajal esinevad terviseandmete alusel tema enda kirjeldatud piirangud mitmed korrad kuus ja mööduvad mõne minutiga. Seega on tegemist 2(11)
3-21-2872 kergete piirangutega rahvusvahelise funktsioonihäirete klassifikatsiooni (RFK) mõttes. Kirjeldatu ei vasta vähemalt keskmisele puude raskusastmele. Kaebaja elab taotluse kohaselt üksi. Seega on ta enamikes igapäevategevustes iseseisev ja olulised takistused ühiskonnaelus osalemiseks puuduvad. Kohalikust omavalitsusest taotletavad teenused on sotsiaalhoolekande seaduse alusel peamiselt vajaduspõhised ja puude raskusaste ei ole teenuste saamisel eelduseks.
8.Kaebaja esitas kaebuse SKA 29. oktoobri 2021. a otsuse nr P26o-2021-84273 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks vaadata kaebaja 20. mai 2019. a taotlus uuesti läbi. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) SKA väide, et kaebajal on mureks ebaselge põhjusega lihaskrambid seljas ja kaelas, on ebatäpne. Kaebaja kinnitas mitmes dokumendis, et mureks on liikumisraskused seoses krooniliste lihaskrampide või -spasmidega, mis esinevad koos või eraldi jätkuvalt mitmes kehaosas. Krampi lähevad aeg-ajalt mitmel põhjusel kas jalad, varbad, sõrmed, selg, kael, lõug, huuled või silmalaug. Osa sellest on lisandunud kahe viimase aasta jooksul, millest on arste teavitatud. Tegemist on pikaajaliselt väljakujunenud ja raskesti tagasipööratava või pöördumatu kroonilise seisundiga, millel on püsiv iseloom, mille tõttu on kaebaja toimetulek tavaolukordades piiratud vastavalt keskmise puude määrangule; 2) keskmise puude korral ei pea liikumispiirangud püsima selliselt, et kaebaja vajaks juhendamist püsivalt. Arstid andsid mõista, et kaebaja peaks leppima oma kroonilise puudega. Arstid soovitasid tarvitada valuvaigisteid, krambivastaseid ravimeid, magneesiumi, kaltsiumi, kaaliumi ja D-vitamiini; 3) SKA väide on oletuslik, et kaebajat uuriti igakülgselt ja et kaebaja ei vaja abi; 4) SKA esindaja peab huvide konflikti tõttu ennast taandama; 5) kaebaja andmeid peab hindama erapooletu ekspert; 6) SKA eksperdid pole tuginenud terviseandmetele ega neid analüüsinud. Näiteks viibis kaebaja 1986. a-l kolm kuud haiglas lihaskrampide, liigesvalude ja tursete tõttu. See võis olla seotud puukborrelioosi raske põdemisega. Sellest algasidki terviseprobleemid, mis kestavad tänaseni; 7) SKA on lisanud vastusele dokumendi „Taotlus“, mille puudub kaebaja allkiri; 8) kaebaja tarvitab ravimeid igapäevaselt. Naprokseen on käsimüügiravim.
9.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) ekspert tuvastab puude dokumentide alusel. Hinnangu andmisel on määrav raviarsti diagnoosiga kinnitatud haigusseisund; 2) ekspert leidis, et kaebajal on kerged piirangud; 3) kaebajat uuriti igakülgselt; 4) kaebajal on krooniline tervisehäire, mitte krooniline puue. Puuet ei tuvastata selle alusel, mitut ravimit peab inimene tervisehäire ohjamiseks tarvitama; 5) TIS-i andmete kohaselt pole võimalik uuringute tulemuste ja isikute põhikaebuste vahel põhjuslikku seost tuvastada. Varasemad uuringud võivad olla aktuaalsed osalus- ja sooritusvõime hindamisel, aga need pole määravad, kuna seisund võib olla muutunud. Diagnoos pole seotud puude raskusastmega. Näiteks on digiloo haigusjuhtumis nr 460586184 kirjeldatud kaebuste all krampi seljas ning sellest tingituna kukkumist. Tehti kompuuteruuring ning see oli patoloogilise leiuta. Objektiivsel läbivaatusel märgiti: adekvaatselt kontaktne, neuroloogilise leiuta, kaelalülid katsudes valutud, kukla piirkond traumaatiliste muutusteta; 6) kaebajal ei esine terviseandmete alusel püsipiiranguid (st võivad esineda harva, aeg-ajalt, mitte pidevalt). Püsipiirangute esinemist või mitte esinemist indikeerivad TIS-s olemas olevad objektiviseeritud andmed. Ravimite kasutamise vajadus ei ole puude raskusastme tuvastamise aluseks. Ravisoostumus on retseptikeskuse andmete alusel lünklik või mõnel perioodil tõenäoliselt ka puudunud. Naprokseen on jäetud korduvalt välja ostmata. Ravivajadus ei 3(11)
3-21-2872 samastu puude raskusastmega. Puude raskusastet ei hinnata käsimüügist ostetud vitamiinide alusel; 7) ravivajadus ei tähenda puuet. Ravivajadus on kliiniliselt määratletud kontekst. Puue on sotsiaalselt määratletud kontekst vastavalt piirangutele ühiskonnaelus osalemise ja igapäevategevuste sooritamise võimekusele; 8) terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja vajaks pidevat kõrvalist abi või et ta vajaks abivahendeid enamikes elulistes situatsioonides ja igapäevategevustes. Osalus- ja soorituspiiranguid hinnatakse puude raskusastme tuvastamisel ravi ja ravimite foonil ning koos abivahenditega. Kõrvaline abi mõnes igapäevategevuses võib olla täiesti normaalne (nt mööbli ümberpaigutamine eluruumis). Samas tuleb arvestada selle tegevuse sagedusega. Tegemist ei ole igapäevategevusega; 9) kõrvalabi vajadust ei määrata puude raskusastme alusel. Puude raskusastme hindamisel võetakse arvesse eelduslik kõrvalabi vajadus, tuginedes objektiviseeritud osalus- ja soorituspiirangutele; 10) retseptikeskuse andmete alusel on olnud haigusspetsiifilises ravis katkestusi. Sisuliselt on tegemist isiku vastutusega, kas ta järgib ravirežiimi või mitte. Selle mittejärgimise korral võivad esineda haigussümptomite ägenemised. Terviseandmetes ei ole kirjeldatud eluohtlikke situatsioone; 11) asjaolule, et piirangud esinevad mitmed korrad kuus ja mööduvad mõne minutiga, viitab digiloo haigusjuhtum 460586184. Vastustaja ekspertiis ei lisa midagi terviseandmete juurde, vaid teeb sellest analüüsipõhise kokkuvõtte; 12) piisavad pole üksnes kaebaja kaebused arstile, vaid oluline on ka arsti hinnang ja objektiivne leid. Viimati märgitud andmed saavad kinnitada kaebaja väiteid. Oluline pole kaebaja subjektiivne tunnetus; 13) asjaolu, et varem oli kaebajal tuvastatud keskmine puue, ei oma tähtsust. Iga puude raskusastme ekspertiis on eraldiseisev ja tugineb aktuaalsetele terviseandmetele. SKA varasem otsus tehti 2015. a-l ja see tuvastati tööealiste sihtgruppi kuulumise puhul. Praegusel juhul on küsimus vanaduspensioniealisest sihtgrupist.
10.Tallinna Halduskohus rahuldas 6. mai 2022. a otsusega kaebuse, tühistas SKA
29.oktoobri 2021. a otsuse ja kohustas SKA-d kaebaja 20. mai 2019. a avaldust uuesti läbi vaatama kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja taotlus SKA esindaja taandamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna taandamise alus puudub. Kaebaja taotlus ekspertiisi määramiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna kohtuarstilt arvamuse küsimine pole vajalik. Puude raskusastme tuvastamisel on ekspertarst arvamuse andnud. Kohtul puudub pädevus tuvastada puude raskusastet SKA asemel või selgitada välja kaebaja tegelik diagnoos. Puude raskusaste ei sõltu kaebaja haigusest, vaid sellest, kas kaebaja saab ühiskonnaelus piiranguta osaleda. Seega pole oluline, mis on kaebaja tervisliku seisundi algseks põhjuseks. Kaebaja taotlus sõlmida SKA-ga kompromiss jääb rahuldamata, kuna kohus ei saa SKA-d sundida sõlmima kompromissi. Kaebaja vande all ülekuulamiseks puudub vajadus, kuna olemasolevad tõendid asja lahendamiseks on piisavad; 2) SKA tuvastas 25. septembri 2015. a otsusega kaebajal keskmise puude raskusastme, kui kaebaja oli tööealine. See otsus ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähendust, kuna praegu tuleb teha uus otsus. Seejuures jõudis kaebaja 20. mail 2019 vanaduspensioniikka. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) eristab tööealisi inimesi vanaduspensioniealistest inimestest; 3) SKA tehtav puude raskusastme tuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus, vaid see antakse dokumendipõhises menetluses ja ekspertarsti arvamusele tuginedes. Seetõttu ei kuulata inimest reeglina menetluses pärast taotluse esitamist ja eksperdihinnangu saamist ära. Puude raskusastme menetluse eripära tõttu ei saa selles seada põhjendamis- ja ärakuulamiskohustusele nii suurt rõhku kui tavalises haldusmenetluses; 4(11)
3-21-2872 4) puude raskusastme tuvastab SKA, kes vajadusel kaasab arstiõppe läbinud isiku (PISTS § 23 lg 1). Puude raskusastme tuvastamisel ei ole määravat tähendust diagnoositud haigusel, vaid sellel, kuidas see ühiskonnaelus osalemist tegelikult mõjutab. SKA pädevusse ei kuulu diagnoosi õigsuse kontrollimine ja ta ei hinda kaebaja terviseseisundit ümber; 5) PISTS § 23 lg 5 alusel on puude raskusastme tuvastamiseks vajalike TIS-i andmete loetelu ja päringute perioodid kehtestatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri
22.veebruari 2016. a määrusega nr 15 (määrus nr 15). Kaebaja viidatud 1986. a-st pärinev haiguslugu on liiga vana, et kuuluda terviseandmete hulka, mida SKA pidi puude raskusastme tuvastamisel analüüsima, kuna need ei olnud taotlusele eelnenud viie aasta andmed (määruse nr 15 § 2 lg 3); 6) ekspertarsti arvamuses märgiti järgmist: „Taotlejal on olnud mureks ebaselge põhjusega lihaskrambid seljas ja kaelas. Taotlejat on uuritud igakülgselt, ühtegi kõrvalekallet, mis krampe võiks põhjustada, ei ole leitud. Püsipiiranguid ei ole leitud. Igapäevast ravi vajavat tervisehäiret ei ole samuti avastatud. Pidevat kõrvalabi vajadust põhjustavat tervisehäiret taotlejal ei ole tuvastatud. Valuravimeid on vajanud paar korda aastas. Enamik soovitatud ja väljakirjutatud ravimiretsepte on annulleeritud. Keerulisi raviprotseduure taotleja tegema ei pea. Puudub reaalne oht ravi katkemisel elule ja funktsioonihäire süvenemisele käegakatsutavas tulevikus. Terviseandmete alusel esinevad taotleja poolt kirjeldatud piirangud mitmed korrad kuus ja mööduvad mõne minutiga, seega on tegemist kergete piirangutega RFK (Rahvusvahelise funktsioonihäirete klassifikatsiooni) alusel ning need ei vasta vähemalt keskmisele puude raskusastmele. Taotluse alusel elab taotleja üksi, seega ta on enamikes igapäevategevustes iseseisev ja olulised takistused ühiskonnaelus osalemisel puuduvad. Kohalikust omavalitsusest taotletavad teenused on sotsiaalhoolekandeseaduse alusel peamiselt vajaduspõhised ja puude raskusaste ei ole teenuste saamisel eelduseks.“ SKA otsuse põhjendused kattuvad üksühele ekspertarsti põhjendustega; 7) SKA otsus on sisuliste puudustega, kuna ta pole analüüsinud PISTS § 2 lg 11 p-s 3 sätestatud keskmise puude raskusastme eeldusi. Keskmise puude raskusastme tuvastamiseks piisab sellest, et isikul on anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle ja sellest tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. SKA märkis otsuse põhjendustes, et püsipiiranguid ei esine. PISTS ei kasuta püsipiirangu mõistet ja ebaselgeks jääb, mida see keskmise puude raskusastme tuvastamise kontekstis tähendab. Samuti on SKA välja toonud, et kaebajal ei ole igapäevast ravi vajavat tervisehäiret avastatud ja pidevat kõrvalabi vajadust põhjustavat tervisehäiret ei ole tuvastatud. Igapäevase ravi vajamine ei ole ühegi puude raskusastme otsene eeldus ja pidev kõrvalabi või juhendamise vajadus on asjakohane sügava puude puhul (PISTS § 2 lg 11 p 1). Asjakohane argument ei ole see, et kaebaja ei pea tegema keerulisi raviprotseduure, sest ühegi puude raskusastme puhul pole tuvastamise eeldusena nimetatud keeruliste raviprotseduuride tegemise vajadust. SKA on välja toonud, et kaebajal puuduvad olulised takistused ühiskonnaelus osalemiseks, kuid ka see pole kooskõlas seaduses sõnastatud keskmise puude raskusastme mõistega. Reaalse ohu puudumine ravi katkemisel elule ja funktsioonihäire süvenemisele käegakatsutavas tulevikus on puude raskusastme välistamise argumendina samuti asjakohatu, sest see ei ole PISTS-i järgi ühegi puude raskusastme tuvastamise eelduseks. SKA otsuse põhjendustest jääb mulje, et kaebaja terviseseisundit hinnati kõrgema standardi järgi kui see, mis on PISTS § 2 lg 11 p-s 3 sätestatud. Kuna SKA ei ole otsuse tegemisel lähtunud seaduses sätestatud eeldustest, ei saa olla veendunud, et vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamine oli kaebaja puhul välistatud; 8) vastustaja esitas 26. jaanuari 2022. a vastuse lisana terviseandmete päringu, millest nähtub, et reumatoloog MP märkis 27. aprilli 2020. a kaugvisiidi sissekandes (lk 10), et kaebajal tekivad mitmel korral kuus tugevad lihaskrambid alaselja piirkonnas, mis enamasti mööduvad mõne minutiga ja kaebaja on mitmeid kordi seetõttu kukkunud. Kuna ühes kuus on veidi rohkem kui neli nädalat, siis võivad mitmel korral kuus esinevad lihaskrambid tähendada ka vähemalt korra 5(11)
3-21-2872 nädalas esinevat probleemi. See asjaolu on jäänud otsuses analüüsimata. Lisaks võivad lihaskrambid põhjustada kukkumise, mida otsuses ei mainita; 9) vastustaja ei ole 26. jaanuari 2022. a vastuses kaebusele veenvalt põhjendanud, et kaebaja ei vaja regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Vastustaja on jäänud otsuses esitatud põhjenduste juurde; 10) otsus toetub eksperdiarvamusele, millel on vormistuslikud puudused ja need annavad aluse kahelda eksperdiarvamuse põhjendatuses. Arvamusel puudub allkiri ja see tekitab kahtluse selle koostajas ja koostamise ajas. Eeldada võib, et arvamus koostati enne vaidlustatud otsuse allkirjastamist. Arvamuses pole väiteid seostatud allikatega ja see raskendab sellest arusaamist. Kaebaja terviseolukorra kirjelduse all on toodud välja järgnev lõik: „OBJ: adekvaatselt kontaktne neuroloogilise leiuta Kaelalülide palpeerides valutu kukla prk traumaatiliste muutusteta Eluanamnees: Konsulteeritud valveneuroloogiga Dr. L: hetkel erakorralist neuroloogilist patoloogiat ei kahtlusta.“ Seejärel on välja toodud 27. oktoobri 2020. a JP sissekanne punetava silma kohta. Muid andmeid kaebaja terviseolukorra kirjelduse all ei ole. Ekspertiisi kokkuvõttes välja toodud põhjenduses ei ole ühegi väite puhul viidatud kindlatele terviseandmetele. Kaebajale on kuni kohtumenetluseni jäänud ebaselgeks, kust pärineb info, et piirangud esinevad mitmed korrad kuus ja mööduvad mõne minutiga. Alles vastustaja 26. jaanuari 2022. a vastuse lisana esitatud terviseandmete päringust nähtub, et antud väide pärineb reumatoloog MP 27. aprilli 2020. a kaugvisiidi sissekandest (lk 10). Vastustaja tegi 26. jaanuari 2022. a vastuses viite haigusloole nr 460586184, kus on kirjeldatud kaebuste all krampi seljas ning sellest tingituna kukkumist. Samas jääb enamus eksperdiarvamuses antud hinnangutest ebaselgeks, sest neid pole seostatud konkreetsete terviseandmetega. Näiteks pole arusaadav, millele tuginedes leiab ekspertarst, et puudub reaalne oht ravi katkemisel elule ja funktsioonihäire süvenemisele käegakatsutavas tulevikus, eriti kui kaebajal esinevad lihaskrambid on ebaselge põhjusega. Eksperdiarvamus sisaldab ka lauset: „Terviseseolukorrast tingituna vajab X eakohasest suuremat“. Pole arusaadav, miks selline lõpetamata lause eksperdiarvamusse jäeti. Isegi kui tegemist oli eksitusega, süvendab see koosmõjus olemasolevate põhjendamispuudustega kahtlust menetluse põhjalikkuses ja tehtud otsuse põhjendatuses; 11) kaebaja ostis Nalgesini tablette (toimeaine naprokseen) käsimüügist. Seda tõendavad kaebaja fotod tšekkidest. Kuna väljakirjutatud ja korduvalt annulleeritud retseptiravim on käsimüügist kättesaadav, oleks tulnud seda asjaolu kontrollida, et välistada valede hinnangute andmine; 12) retseptiravimite infost nähtub, et lisaks naprokseeni retseptidele on annulleeritud ka
26.aprillil 2021 omeprasooli retsept, 18. jaanuaril 2021 tisanidiin, 6. novembril 2020 glükosamiin ja 26. veebruaril 2020 sulfasalasiin. Kaebaja väitis, et need jäid välja ostmata kas kalli hinna või kõrvalmõjude tõttu. Need asjaolud on SKA jätnud tähelepanuta. SKA väide, et kaebaja vajas valuravimeid paar korda aastas, ei vasta tõele. Kuna vastustaja tugines kaebajale määratud ravi järgimise hindamisel valedele asjaoludele, võis ka see mõjutada asja otsustamist; 13) kuna kaebaja ei ole kohtule esitanud oma esialgset taotlust, mida saaks võrrelda SKA poolt esitatud variandiga, ei saa kohus lugeda tõendatuks, et kaebaja taotluse tekstis on midagi muudetud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) püsipiirangu mõistet kasutas ekspertarst oma arvamuses. Halduskohus ületas oma pädevust ja asus ekspertarvamust sisulisest puude metodoloogilisest vaatest kritiseerima. Selle kaudu
6(11)
3-21-2872 võttis halduskohus ekspertarsti rolli. Ekspertarst andis oma arvamuse meditsiinilisi eriteadmisi ja puude raskusastme hindamise metoodikat kasutades. Ta ei anna juriidilisi arvamusi; 2) AT leidis, et kaebajal püsipiiranguid ei esine. Püsiv piirang on see, kui RFK-le tuginedes esinevad raskused põhitoimingutel vähemalt 25% ulatuses (keskmise puude raskusastme lävend). Ekspertarst MT märkis, et kaebajat on uuritud igakülgselt ning ühtegi kõrvalekallet, mis krampe võiks põhjustada, ei ole leitud. Samuti pole leitud püsipiiranguid ega igapäevast ravi vajavat tervisehäiret. Kaebaja ei pea sooritama keerulisi raviprotseduure. Kaebajal esinevad kirjeldatud piirangud mitmel korral kuus ja need mööduvad minutiga. Ekspertarst hindas piirangu RFK alusel vähemalt kergeks piiranguks ja see ei vasta keskmisele puude raskusastmele. Kaebaja elab üksi. Ta on enamikes igapäevategevustes iseseisev ja olulised takistused ühiskonnaelus osalemiseks puuduvad. Tegemist on kroonilise tervisehädaga, mis aga pole puue; 3) kaebaja andmeid on selle aja jooksul analüüsinud erinevad ekspertarstid. Nad kõik leidsid, et kaebajal puude raskusaste puudub. Kui TIS-i on lisatud uued andmed, siis neid tuleb hinnata uue taotluse menetlemisel. Praeguse taotluse lahendamisel vaadataks üksnes asjaolusid 2019. a seisuga. Kaebaja saab iseseisvalt hakkama söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise ja suhtlemisega; 4) ekspertiisis pole võimalik viidata kõikidele kannetele, mida kaebaja kohta on tehtud. See muudaks ekspertiisi oluliselt mahukamaks ja pikendaks puude raskusastme määramist. SKA teeb ühes kuus tuhandeid puude raskusastme tuvastamise ekspertiise; 5) SKAIS2 süsteem genereerib automaatselt lause: „Terviseolukorrast tingituna vajab X eakohast suuremat“. Selline lõpetamata lause loodi põhjusel, et puude raskusastme tuvastamiseks alus puudus. Kui alus oleks tuvastatud, siis oleks lause lõppenud järgmiselt: „kõrvalabi igal ööpäeval, juhendamist igal ööpäeval, järelevalvet igal ööpäeval.“; 6) puude raskusastet ei tuvastata selle alusel, mitut ravimit inimene kasutab. Haigusteadlikkus ja ravisoostumus ei ole määrava tähtsusega. Hinnata tuleb inimese funktsionaalsust, mille kirjeldab digiloos inimese raviarst. Reumaatiliste haiguste ja lülisamba patoloogiate esinemine koos ravivajadusega ei ole puude raskusastme tuvastamise alus sõltumata sellest, kas isik tarvitab ravimeid. Kui kaebaja esitab andmeid, et ta on ostnud ravimeid, kuigi retseptid on annulleeritud, siis lükkab ta ümber kahtluse, et haigusteadlikkuse ja ravisoostumusega oleks midagi valesti. Kaebaja ravis ennast ja eksperdi hinnang, et kaebaja saab hakkama, on seega pädev. Käsimüügiravim on väiksema toimeaine kontsentratsiooniga kui retseptiravim. Kui kaebaja kasutab käsimüügiravimit, siis viitab see sellele, et püsipiiranguid ei esine; 7) puude raskusastet ei saa tuvastada selle alusel, kui isik ei osta ravimi kalli hinna tõttu ravimit.
12.Kaebaja taotles vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) SKA pole arvestanud sellega, et krambid algasid 36 a tagasi ja kaebajat raviti. Kõrvalekalded lihaste töös ja ülikõrge CK näit vereanalüüsis on omavahel seotud. Arstide arvates võib see viidata lihasekahjustustele või neuromuskulaarsele haigusele; 2) püsipiirangute väljaselgitamine on ebaselge. Püsipiirang pole keskmise puude tuvastamisel määrava tähendusega; 3) kaebajal on varem korduvalt tuvastatud kehapuue ja see takistab ühiskonnaelus osalemist. Kehapuue nõuab ravimist. Kaebaja ostab apteegist käsiravimeid (naprokseen, aspiriin, dicloberl, volxol, skudexa, sirdelud, emox geel, felorani geel). Lihaspinge ja valu leevendamiseks tuleb kasutada massaažiaparaati; 4) kaebaja selgitas raviarstile, et eriti ägedad krambid esinevad mitu korda kuus ja see ei kesta kaua. Kuid ööpäeva jooksul tekib kroonilisi krampe korduvalt. Seetõttu püüab kaebaja vältida kodust eemal viibimist. PISTS-s sõnastus on ebaselge ja vastuoluline. Keskmise puudega isik ei käi kodust eemal põhjusel, et vältida kukkumist;
7(11)
3-21-2872 5) ekspertarst oleks pidanud viitama allikatele, mida ta kasutas. SKA pole selgitanud, miks peab kaebaja kangemat ravimit kasutama. Retseptid aeguvad kiiresti. Loogiline pole, et kaebaja olukord vananedes läheb paremaks. Kaebajat puudutavaid andmeid pole uuritud piisavalt; 6) kaebajale tuleb selgitada seda, kuidas ta saab aastate jooksul ilma jäänud toetuse; 7) kaebaja põdes 2022. a-l läbi koroonaviiruse ja see avaldas kaebaja tervisele negatiivset mõju. Kaebaja parema õla kõõlus on ulatuslikult rebenenud ja tegemist on liikumispuudega (viimati nimetatut kinnitavad avaldusele lisatud epikriisid). Kaebaja kukkus krampide tõttu raskesti 30. detsembril 2022 (roidemurd ja rindkere põrutus). Selle õnnetuse tõttu on sagenenud krambihood. Tegemist on oluliste takistustega, et igapäevaselt hakkama saada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Kaebaja väidab, et ta kukkus tänaval 30. detsembril 2022. Kaebaja esitas ringkonnakohtule erakorralise meditsiiniosakonna väljavõtte, milles on kirjeldatud seda, et kaebaja pöördus 4. jaanuaril 2023 erakorralisse meditsiiniosakonda ja talle määrati diagnoosiks roidemurd (dtl 174). Kaebaja esitas arsti 9. detsembri 2022. a kokkuvõtte patsiendi ravist, millest nähtub, et kaebajal on parema õlaliigese väljendunud funktsioonihäire (dtl 175). Arsti
30.novembri 2022. a kokkuvõttest nähtub, et kaebajal on randmevalu, mis süvenes pärast COVID-19 haiguse põdemist, ja parema õla kõõluste rebend (dtl 176). Kaebaja esitas väljavõtte ajavahemikust 9. mai 2022 – 30. detsember 2022 ravimite ostmise kohta (dtl 177). Kaebaja esitas tõendi selle kohta, et temalt võeti 28. jaanuaril 2022 proov SARS koroonaviirus 2 RNA kohta (dtl 178). Kaebaja esitas ambulatoorsed epikriisid (18. oktoober ning 16. ja 29. november 2022), millest nähtub, et kaebajal on diagnoositud õlakahjustus, õlavarre pöördlihaste kõõluskätise sündroom (179–188). Nimetatud asjaolud tekkisid pärast vaidlustatud otsuse andmist ning SKA ei saanud nendega arvestada (vt HMS § 54). Seetõttu ei oma need praeguse vaidluse lahendamisel tähendust ja need tuleb kaebajale tagastada (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3). Eelnimetatud põhjendustel pole praeguses vaidluses asjakohane ka
14.septembri-6. oktoobri 2022. a haigusjuhtumi väljavõte ja see tuleb kaebajale tagastada (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).
14.Vaidlus on selle üle, kas vastustaja on õigesti jätnud kaebaja keskmise puude raskusastme (PISTS § 2 lg 11 p 3) määramata.
15.Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel (PISTS § 2 lg 1). PISTS-i alusel tuvastatakse vanaduspensioniealisel inimesel lähtuvalt kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadusest keskmine puude raskusaste, kui inimene oma anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde tõttu vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (PISTS § 2 lg 11 p 3). Kõrvalabi või juhendamine on abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega (PISTS § 2 lg 2). Puude raskusastme tuvastamisel võetakse arvesse inimese terviseseisundit, tegevusvõimet, kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest, kõrvalabi ja juhendamise vajadus, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata, elukeskkonda ning rehabilitatsiooniplaani olemasolu korral selles ettenähtud tegevusi (PISTS § 23 lg 6).
16.SKA tuvastab vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamuse ning vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed 8(11)
3-21-2872 (sotsiaalkaitseministri 29. veebruari 2016. a määruse nr 18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ (määrus nr 18) § 5 lg 1). Arstiõppe läbinud isik annab arvamuse talle edastatud dokumentide, sh taotluse, tervisekirjelduse ja tervise infosüsteemi kantud andmete põhjal (PISTS § 22 lg-d 1 ja 4, § 23 lg 3, määruse nr 18 § 3). Vajaduse korral täpsustab ta andmeid taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt (määruse nr 18 § 4 lg-d 1, 3 ja 4). Arstiõppe läbinud isik arvestab arvamuse andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi (määruse nr 18 § 4 lg 2). Konkreetse taotlejaga seotud individuaalsed asjaolud peab kindlaks tegema vastustaja haldusmenetluses, küsides taotlejalt vajadusel täiendavaid selgitusi ja tõendeid, ning oma järeldusi haldusaktis piisava põhjalikkusega ja arusaadavalt selgitama (vt Riigikohtu 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1110, p-d 15, 17 ja 18).
17.Kaebaja väidab ekspertiisitaotluses, et talle on abi vaja ohutult jalgsi liikumiseks, haiguse ägenemise ennetamiseks ning kodutöödel valude vaigistamiseks, sh magamisel. Kaebaja lisab, et kukkumise oht tekib, kuna seljas ja lihastes on valud ja pinge. Kukkumise oht krampide tõttu on suurem öösel ja hommikul, kui selg on kange. Valu on erakordselt järsk ja tugev, mis võib põhjustada teadvuse kaotust ja kukkumist (dtl 43–44). Lihaskrampide olemasolu üle vaidlus puudub.
18.SKA võttis vaidlustatud otsuse tegemisel aluseks kaebaja taotluse ja TIS-i andmed ning ekspertarsti arvamuse (dtl 37 ja 42–45). Tegemist on määruse nr 18 § 5 lg-s 1 nimetatud tõenditega. SKA asus viidatud tõenditele tuginedes seisukohale, et kaebajal ei saa puude raskusastet määrata.
19.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et SKA ei pidanud otsuse tegemisel võtma arvesse asjaolu, et SKA määras 25. septembri 2015. a otsusega nr 1264244 kaebajale keskmise puude raskusastme. Viidatud otsus langetati olukorras, kus kaebaja oli tööealine. Vaidlusalune otsus tehti olukorras, kus kaebaja oli jõudnud vanaduspensioniikka. PISTS eristab neid isikute gruppe puude raskusastmete tuvastamisel (vt PISTS § 2 lg 11 ja § 21; määruse nr 18 §-d 5 ja 6).
20.Halduskohus on õigesti märkinud ka seda, et praeguses asjas ei hinnata haldusasjas nr 3-20-2183 vaidluse esemeks olnud SKA tegevuse õiguspärasust.
21.Halduskohus asus seisukohale, et vaidlustatud otsuse põhjendused pole kooskõlas PISTS § 2 lg 11 p-ga 3, kuna SKA pole analüüsinud seda, kas viidatud normis sätestatud eeldused keskmise puude määramiseks olid täitmata. Nimelt märkis vastustaja vaidlustatud otsuses, et kaebajal puudub püsipiirang, millist mõistet PISTS § 2 lg 11 p 3 ei sisalda. Halduskohtu hinnangul analüüsis vastustaja vaidlustatud otsuses kaebaja igapäevase ravi, pideva kõrvalabi ja juhendamise vajadust, mis aga pole keskmise puude raskusastme määramise eeldused. Samuti ei pidanud halduskohus õigeks vastustaja põhjendusi selle kohta, et kaebaja ei pea keerulisi raviprotseduure võtma ja tal puuduvad olulised takistused ühiskonnaelus osalemiseks, kuna ka see asjaolu pole keskmise puude raskusastme määramise eeldus. Halduskohtu hinnangul polnud keskmise puude raskusastme määramise eelduseks see, kas ravi katkemise tõttu esineks reaalne oht kaebaja elule ja funktsioonihäire süvenemisele.
22.Halduskohus on õigesti märkinud, et SKA on vaidlustatud otsuse põhjendustena üksühele kasutanud ekspertarsti arvamuses antud hinnangut. Seeläbi on ekspertarsti arvamus muudetud SKA otsuse põhjenduseks. Isegi juhul, kui ekspertarst on kasutanud oma erivaldkonna mõisteid ja termineid, ei saa vastustaja üksnes selle arvamuse alusel oma otsust 9(11)
3-21-2872 põhjendada, kui selles pole analüüsitud neid eeldusi, mida seadus peab keskmise puude raskusastme määramisel aluseks. Puude raskusastet ei määra mitte ekspertarst, vaid SKA (PISTS § 23 lg 1; määruse nr 18 § 5 lg 1). Vastavalt SKA-le esitatud taotlusele, TIS-st kogutud andmetele ja ekspertarsti arvamusele tuli SKA-l vaidlustatud otsuses analüüsida, kas kaebaja anatoomia ja füsioloogia struktuur või funktsioon on vähenenud ja sellest tingituna vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas (PISTS § 2 lg 11 p 3 ja § 2 lg 2). Sellist analüüsi vaidlustatud otsusest ei nähtu. Samuti pole SKA ümber lükanud kaebaja väidet, et tulenevalt lihaskrampidest seljas ja kaelas võib ta ühes kuus mitu korda kukkuda ja valu tõttu teadvuse kaotada. Halduskohus on selles kontekstis õigesti osundanud reumatoloog MP 27. aprilli 2020 kaugvisiidi sissekandele, et kaebajal tekivad mitmel korral kuus tugevad lihaskrambid alaselja piirkonnas, mis enamasti mööduvad mõne minutiga ja kaebaja on mitmeid kordi seetõttu kukkunud. Seega on vaidlustatud otsuses põhjendamispuudused. Kaebaja väidetud tagajärg tuleb eriteadmiste isiku abil siduda kaebaja terviseandmetega (vt ka käesolev otsus, p 25 jj).
23.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et seaduses sätestatud keskmise puude raskusastme eelduste analüüsi ei nähtu ka vastuses kaebusele (selle võimalikkuse kohta vt Riigikohtu halduskolleegiumi 5. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-17-1110, p-d 17 ja 18). Kuigi vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja vajaks pidevat kõrvalist abi või vajaks abivahendeid enamikes elulistes situatsioonides ja igapäevategevustes, ei puuduta see põhjendus kerge puude raskusastme eelduste analüüsi, kuna selle taseme puude eeldused ei nõua pidevat abi, vaid küsimus on regulaarses abis ja juhendamises vähemalt korra nädalas.
24.Ringkonnakohus ei jaga vastustaja seisukohta, et kohus ületas oma pädevust ja asus täitma ekspertarsti ülesandeid. Halduskohus kontrollis seda, kas vastustaja on põhjendanud oma keelduvat otsust ja õigesti leidnud, et kaebaja ei vasta puude keskmise raskusastmele. Halduskohus pole seeläbi asunud ekspertarsti ülesandeid täitma.
25.Vastustaja võib puude raskusastme tuvastamise menetlusse kaasata arstiõppe läbinud eriteadmistega isiku (PISTS § 23 lg 1). Tegemist on eksperdi arvamusega ja puude tuvastamise menetluses on tegemist tõendiga (HMS § 38 lg 2; PISTS § 1 lg 3; SÜS § 3 lg 6).
25.1.Arstiõppe läbinud isikul on õigus tutvuda andmetega puuet taotleva isiku, ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise ning ravimite kohta (PISTS § 23 lg 3). Eeskätt nende tervist käsitlevate andmete alusel annab arstiõppe läbinud isik oma arvamuse selle kohta, kas puude raskusastme taotleja terviseseisund on selline, mis mõjutab tema igapäevast elukorraldust ja isiku iseseisvat hakkamasaamist, arvestades seejuures PISTS § 23 lg-s 6 nimetatud tingimusi. Õige on vastustaja seisukoht osas, et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki andmeid, mida ta on läbi töötanud, eraldi kirjalikult kajastama. Samas tõendi usaldusväärsuse hindamise raames on võimalik kontrollida, kuidas eriteadmistega isik jõudis oma järeldusteni. Kui eriteadmistega isik ei selgita nt järelduseni jõudmise protseduure, meetodeid, sh hinnangu aluseks olevaid allikaid, siis võib see mõjutada tõendi usaldusväärsust.
25.2.Praegusel juhul on arstiõppe läbinud isiku arvamusest nähtav, et ta on hinnanud kaebaja tervist puudutavaid andmeid. Ekspert on arvamuse põhjenduses tuginenud ebaselge põhjusega lihasekrampidele nii seljas kui ka kaelas, mida kajastavad ka kaebaja terviseandmed. Kuigi ekspert on hinnangus tuginenud taotleja terviseolukorra kirjelduses üksnes kahele anamneesile, ei muuda see kogu arvamust ebausaldusväärseks. Arvamuse juures on väljavõtted kaebaja terviseandmetest, uuringutest ning ravimite määramisest ja väljaostmisest (dtl 30–36; 46–70). Need võimaldavad järeldada, et ekspert on tutvunud kaebaja kohta käivate andmetega. Samuti 10(11)
3-21-2872 ei muuda eksperdi arvamust ebausaldusväärseks asjaolu, et blanketil on ekspertarsti hinnangu bloki viimasesse lahtrisse märgitud järgnev: „Terviseolukorrast tingituna vajab [---] eakohast suuremat“. Vastustaja selgitas, et kui puude raskusastet ei tuvasta, siis genereerib infosüsteem (SKAIS2) sellise pooliku lause automaatselt ning lõpetatud lause genereeritakse siis, kui puude raskusaste tuvastatakse. Kuigi ebaselguse vältimiseks oleks otstarbekas selline viga infosüsteemis kõrvaldada, puudub ringkonnakohtul alus kahelda vastustaja selle põhjenduse paikapidavuses.
25.3.Küll aga ei võimalda ekspertiisi kokkuvõttes esitatud põhjendused jõuda järelduseni, et kaebaja ei vasta tulenevalt oma tervislikust seisundist keskmise puude raskusastmele, s.t kaebaja anatoomiline ja füsioloogiline struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle pole selline, et ta ei vaja regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra nädalas. Terviseandmete alusel tehtud analüüsis ei võeta seisukohta taotluses (vt käesolev otsus, p 17) ja visiitide väljavõtetes kajastatu kohta, et kaebajal on kuus mitmeid kordi valu ja krampide tõttu probleeme nii püsti seismisega kui ka teadvusel olemisega. Näiteks 16. jaanuari 2020. a visiidi kirjeldusest nähtub, et kaebajal tekkis 14. jaanuaril 2020 kodus kramp, tasakaaluhäire ja kaebaja kukkus (dtl 52); krambivalu tõttu kukkumist ja teadvuse kaotamist on kirjeldatud ka 22. mai 2020. a ja 12. märtsi 2020. a visiidi väljavõtetes (dtl 53 ja 55); lihasekrambi valusid seljas ja kaelas on kajastatud 12. veebruari 2020. a väljavõttes; kukkumist tänaval on kirjeldatud 7. jaanuari 2020. a väljavõttes (dtl 61); krampide tõttu kukkumist ja teadvuse kaotust on kirjeldatud 24. aprilli 2019. a visiidil (dtl 64).
25.4.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tulenevalt määruse nr 15 § 2 lg-st 3 ei tulnud otsuse tegemisel arvestada 1986. a-st pärinevat haiguslugu, kuna see sündmus toimus rohkem kui viis aastat tagasi. Eespool viidatud normi kohaselt on SKA-l puude raskusastme määramiseks õigus andmete töötlemiseks saada päringule eelneva viie aasta kohta TIS-st andmeid. Viidatud norm reguleerib eeskätt seda olukorda, millise ajavahemiku kohta käivaid andmeid on SKA-l õigus töödelda, ilma selleks isikult luba küsimata. Viidatud norm aga ei keela SKA-l analüüsida kaebaja enda esitatud vanemaid kui viieaastaseid terviseandmeid, sh 1986. a haigusjuhtumit. Ka määruse nr 15 § 2 lg 5 lubab vajadusel töödelda vanemaid andmeid. Ringkonnakohtu hinnangul polnud õige jätta tähelepanuta 1986. a haigusjuhtumit, kuna sellele on korduvalt visiitide raames osutatud (dtl 55–56, 64 ja 69). Varasem haigusjuhtum tuleb arvesse võtta, kui selle tagajärjed võivad ilmneda alles aastaid hiljem. Praegusel juhul pole hinnatud, kas omaaegne haigusjuhtum võis põhjustada neid kaebusi ja tagajärgi, mis ilmnesid uuritud ajavahemikul. Selles osas muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendusi.
26.Kuigi käsimüügi ravimite toimeaine võib olla nõrgem kui retseptiravimitel, ei lükka nimetatud asjaolu ümber seda, et SKA otsuses pole analüüsitud keskmise puude eelduseid.
27.Eeltoodust tulenevalt on õige halduskohtu lõplik seisukoht, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei võimalda järeldada, et kaebaja ei vasta puude keskmise raskusastme tasemele PISTS § 2 lg 11 p 3 mõttes. Seetõttu jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi asendada initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) 11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.