Xi kaebus Tartu Vangla 28. juuli 2022. a käskkirja nr 62/345 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus osaliselt.
2.Tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevus, mis seisneb valvuri ebaviisakas sõnakasutuses kaebajaga suhtlemisel, ning lugeda mittevaraline kahju selles osas hüvitatuks vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega.
3.Jätta ülejäänud osas kaebus rahuldamata.
4.Jätta riigilõiv (30 eurot) mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas, riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
5.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 2. märtsil 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-22-2152
1.Tartu Vanglas kinni peetav isik X esitas 9. oktoobril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 28. juuli 2022. a käskkirja nr 6-2/345 tühistamise, mittevaralise kahju (kokku 2000 eurot) hüvitamise ja vangla kohustamise nõudes. Kohtu tõlgenduse kohaselt on kaebaja esitanud järgmised nõuded Tartu Vangla vastu: 1) hüvitada väärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju seoses 9. juulil 2022 vanemvalvur K. Kaldvee poolt kaebajaga suhtlemisel ebaviisakate ja kaebajat solvavate väljendite kasutamisega 300 euro ulatuses; 2) hüvitada seoses 8. juulil 2022 ametnike ülemäärase jõu ja ohjeldusmeetmete (käerauad) kasutamisega kaebaja tervisele tekitatud kahju 1000 euro ja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju 500 euro ulatuses; 3) hüvitada väärikuse alandamisega tekitatud kahju seoses ajavahemikul 8. juuli 2022 kuni 19. juuli 2022 (11 päeva) põhjuseta käeraudade kandmisega 200 euro ulatuses; 4) tühistada Tartu Vangla 28. juuli 2022. a käskkiri nr 6-2/345, millega kaebajale määrati distsiplinaarkaristusena noomitus; 5) kohustada Tartu Vanglat väljastama kaebajale tutvumiseks ja vajadusel paranduste tegemiseks kaebaja kohta kogutud andmed (digipäevik).
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Tartu Vangla 17. oktoobril 2022 kohtule Xi kahjunõude (registreeritud vanglas 1. augustil 2022 nr-ga 1-13/244-1) ning ühtlasi selgitas kohtule, et kaebaja kahju hüvitamise taotlus on hetkel veel vangla menetluses, kuna vangla ei ole suurenenud töökoormuse tõttu jõudnud seda tähtaegselt lahendada, kuid taotlus lahendatakse hiljemalt 24. oktoobril 2022.
3.Kohus eraldas 19. oktoobri 2022. a määrusega kaebuse nõude Tartu Vangla kohustamiseks väljastada kaebajale tema kohta kogutud andmed (digipäevik) eraldi menetlusse ja andis eraldatud haldusasjale uue numbri (haldusasi nr 3-22-2227). Sama määrusega vabastas kohus kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning võttis kaebuse menetlusse nõuetes Tartu Vangla 28. juuli 2022. a käskkirja nr 6-2/345 tühistamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Määruse resolutsiooni p-s 10 kuulutas kohus menetluse kinniseks kaebaja terviseseisundit kajastavate tõendite osas (kaebuse lisad 3, 4 ja 5; tl 25-30p).
4.Vastustaja esitas vastuse kaebusele 18. novembril 2022.
5.Tartu Halduskohus jättis 21. novembri 2022. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kohtuistungi korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks ning määras haldusasja nr 3-22-2152 läbivaatamise kirjalikus menetluses. Määruse resolutsiooni p-s 7 kuulutas kohus menetluse kinniseks Tartu Vangla 18. novembri 2022. a vastuse lisadena nr 19 ja nr 20 esitatud videosalvestiste (kokku 5 faili) osas ning piiras kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja materjaliga. Kohtumääruse resolutsiooni p 7 jõustus edasi kaebamata (kaebaja kinnitas vastuseks kohtu järelepärimisele, et ei soovi kohtumäärust selles osas vaidlustada; tl 157).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja väidab järgmist.
6.1.Vanemvalvur K. Kaldvee kasutas 9. juulil 2022 eluosakonnas E-5 kaebajaga suhtlemisel ebaviisakaid ja kaebajat solvavaid väljendeid, millega alandas kaebaja inimväärikust. Kuna seda kuulsid pealt ka teised eluosakonnas viibivad kinnipeetavad ja valvur, alandati kaebajat paljude isikute ees. Kaebajat solvanud ametnik ei ole kaebaja ees vabandanud.
2(17)
3-22-2152
6.2.Kaebaja viibis 8. juulil 2022 lukustatud kambris ja palus valvurilt valuvaigistit ning kambri laetule kustutamist. Valvurid Kelder ja Simin tungisid kaebaja kambrisse ning murdsid kaebaja jõhkralt väänates põrandale, kuigi puudus igasugune jõu kasutamise vajadus, kuna kaebaja istus passiivselt voodil. Puudus igasugune agressiivsus ja oht. Valvurid panid ohtu kaebaja tervise ja elu.
6.3.Kaebajat rünnati ette hoiatamata ja ilma eelnevalt vestlust läbi viimata, valetati seletustes, kasutati ülemäärast jõudu ja ohjeldusmeetmeid ilma põhjuseta ning piinati. Kaebaja ei kaotanud oma käitumise üle kontrolli, passiivselt voodil istumist ei saa psüühilise häirega inimese puhul tõlgendada kontrolli kaotamisena. Psüühilise häirega isik peab ohjeldusmeetmete kasutamise ajal viibima meditsiinitöötaja pideva järelvalve all, kuid seda ei tehtud. Keelatud on ka mistahes tingimustel piinamine, ebainimlik ja alandav kohtlemine või karistus olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest.
6.4.Eluosakonnast vastuvõtuosakonna rahustuskambrisse viies hoidsid valvurid kaebajat 15 minutit ebaloomulikus asendis, mis tekitas kaebajale kirjeldamatut valu. Ekspertiisiakt kinnitab, et kaebaja ei saa isegi toolil istudes kaua fikseeritud asendis viibida. Valvurid piinasid kaebajat tahtlikult, kuna kaebaja ei ilmutanud mitte mingugust agressiivsust. Kaebaja ei ole valvur Kelderit solvanud. Selle tegevuse kohta protokolli ei koostatud.
6.5.Kaebajale tekitati kehavigastus Järgmisel päeval tuvastati kaebajal abaluu turse, mis oli tekitatud käte ülemäärasest väänamisest. Kaebaja ravib end veel tänaseni. Valvur on jätnud tahtlikult ettekannetes märkimata kaebajale põhjendmata jõu kasutamisega kehavigastuse tekitamise. Valvurid lülitasid rahustuskambris välja kaamerad ega kandnud ka vormikaameraid, et piinamist oleks raskem tõestada. Meditsiinitöötajat ei ole üle kuulatud ning Tartu Vangla on keeldunud uurimist algatamast.
6.6.8. juulil 2022 kohaldati käskkirja nr 2-22/1-2/198 alusel teistkordselt pikaajaliselt ohjeldusmeetmena käeraudu vanemvalvur G. Kelderi teadvalt vale ettekande alusel. Vangal ei ole välja toonud ühtegi näidet, kus kaebaja oleks vangla teenistujat füüsiliselt rünnanud. Kaebaja oli sunnitud põhjuseta kandma 11 päeva jooksul (kuni 19. juulini 2022) käeraudu, millega alandati tema väärikust.
6.7.Kaebaja soovis 28. juunil 2022 enda paigutamist lukustatud kambrisse seoses meditsiiniliste näidustustega. Kaebajal oli eelnev kokkulepe vangla medistiiniosakonnaga, kuid mingil põhjusel ei osutunud paigutamine võimalikuks. Kaebaja käitus vastavalt inspektorilt saadud juhistele, mis annaks fiktiivse aluse VangS § 69 kohaldamiseks, ning kaebaja lukustati 28. juuni 2022. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/187 üksikkambrisse.
6.8.27. juulil 2022 selgus, et kontaktisik on koostanud teadvalt vale ettekande, mille alusel algatati kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus. 28. juuli 2022. a käskkirjaga nr 6-2/345 karistati kaebajat noomitusega. Kaebaja vaide lahendas sama kontaktisik, kes oli ise ettekande koostanud ja andnud kaebajale soovituse sellisel viisil käituda. Kaebaja eesmärk oli saada lukustatud kambrisse, kuid ilma distsiplinaarkaristuseta. Ametnik provotseeris fiktiivse rikkumise, võttes vastu ja menetles vale avaldust, kasutades ära kaebaja terviseseisundist tulenevaid erisusi, ning määras teadvalt valedel alustel distsiplinaarkaristuse.
7.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu, esitades järgmised seisukohad.
7.1.Valvuri 28. juuni 2022. a ettekandest nähtuvalt kasutas kaebaja ametnikuga suhtlemisel ähvardavaid väljendeid. 20. juulil 2022 teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse alustamisest ja kaebaja tunnistas oma 20. juuli 2022. a seletuses nii P. Peemoti kui ka T. Tulviku ähvardamist ega
3(17)
3-22-2152
ole viidanud teadvalt vale ettekande koostamisele. Seletuses on kaebaja selgitanud ka ähvardamise põhjust, mis ei ole aga kuidagi seotud vaides ja kaebuses kirjeldatuga.
7.2.27. juulil 2022 distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvudes pidi kaebaja mõistma, et vangla kavatseb välja anda haldusakti tema distsiplinaarkorras karistamiseks. Kaebaja ei esitanud vastuväiteid distsiplinaarmenetluse protokollile. Vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatud väited on ennast õigustavad ja kantud soovist vabaneda negatiivse mõjuga haldusaktist.
7.3.Puudub alus arvata, et H. Loorits oleks 28. juuni 2022. a ettekandes kajastanud sündmusi, mis tegelikult aset ei leidnud. Ettekandest nähtub selgelt, et kaebaja kasutas vestluses ametnikuga ähvardavaid väljendeid ja vaidlustatud käskkirjaga on teda karistatud just selliste väljaütlemiste pärast.
7.4.Tartu Vangla tunnistas 20. juuli 2022. a vastuskirjas nr 2-3/2197-2, et ametnik K. Kaldvee oli kaebajaga suheldes tõesti ebakorrektseid väljendeid kasutanud. Vangla teatas kaebajale, et ametnikuga viiakse esimesel võimalusel läbi täiendav instrueerimine, et vältida selliste juhtumite kordumist. Vangla tunnistas 21. oktoobri 2022. a otsuses nr 1-13/244-2 ametniku õigusvastast käitumist ja vabandas kaebaja ees ametniku käitumise ja sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast. Üksnes õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna alust hüvitise maksmiseks, vaid täidetud peavad olema kõik kahju hüvitamise eeldused (sh kahju tekkimine). Kohtueelses menetluses kinnitust leidnud õigusvastane tegevus ei ole oma intensiivsuselt sedavõrd tõsine, et õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Eksimuse kohene tunnistamine ja vabandamine 21. oktoobri 2022. a otsuses on piisav heastamaks kaebaja üleelamisi.
7.5.Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokolli kohaselt kasutati kaebaja suhtes 8. juulil 2022. a vahetut sundi (füüsilist jõudu) 15 minuti vältel ja käeraudu. Kohtueelses menetluses ametnikelt võetud selgitustest nähtuvalt lõhkus kaebaja vastu kambri ust ja helistas pidevalt valveruumi, millega segas nii teiste kinnipeetavate rahu, kui ka ametnike tööd. Protokolli kohaselt hakkas kaebaja 8. juuli 2022. a umbes kella 8:20 paiku lõhkuma kambri ust ega allunud korduvatele korraldustele lõhkumine lõpetada. Seetõttu teavitas vanemvalvur G. Kelder peavalvekeskust ja kutsus appi ametnikke III üksusest, et toimetada kaebaja eluosakonnast kambrisse nr 1192.. Kuna kinnipeetav ametnike korraldustele ei allunud, sisenesid ametnikud kambrisse, panid füüsilist jõudu kasutades kinnipeetavale käerauad ja toimetasid ta kambrisse 1192 (nn rahunemiskamber). Protokollist nähtuvalt ei allunud kaebaja ametnike korraldustele tulla käeraudade paigaldamiseks kambri ukse juurde ja teda hoiatati jõu kasutamisest. Kuna kaebaja ei olnud nõus vabatahtlikult teise kambrisse liikuma, olid ametnikud sunnitud kasutama kaebaja suhtes füüsilist jõudu ja enda ohutuse tagamiseks ka käeraudu.
7.6.Jõu kasutamise järgselt kontrollis meditsiiniõde kaebaja tervislikku seisundit. Protokolli ja tervisekaardi kande kohaselt tuvastati tema kätel muljumisjäljed (vorbid randmetel), kuid muid vigastusi ei sedastatud. Edaspidistel meditsiinitöötaja vastuvõttudel hematoomi ei sedastatud, Kaebajat on nõustatud lihaspingete osas ning vajadusel soovitatud kasutada valuvaigistit.
7.7.Füüsilise jõu kasutamise tingis kaebaja enese käitumine. Vastupidist kinnitavaid tõendeid ei ole ilmnenud. Menetluse käigus on selgunud, et kaebaja ei allunud korraldustele, tema tegevus häiris eluosakonnas paiknevaid kinnipeetavaid ning segas ka valvurite tööd, mistõttu oli põhjendatud ja vajalik tema teise kambrisse ümberpaigutamine.
7.8.Kuna kaebaja vaatamata antud korraldustele ametnikega koostööd ei teinud ja nende korraldusi ei täitnud, oli tema teise kambrisse paigutamiseks vajalik kasutada vahetut sundi. Kinnipeetavat 4(17)
3-22-2152
hoiatati vahetu sunni kasutamise eest, kuid ta ei allunud ikkagi korraldustele. Oluline on arvestada, et kaebaja suhtes oli kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et ta ähvardas ametnikke rünnata ning varasemalt oli ta ametnikke veega visanud. Sellises olukorras oli ärritunud ja ametnikega koostööd mittetegeva kinnipeetava suhtes põhjendatud ja vajalik ametnike ohutuse tagamiseks kasutada teise kambrisse saatmisel käeraudu. Kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine saatmisel ei olnud õigusvastane.
7.9.Ametnikud ei ole kaebaja kambrisse nr 1192 paigutamisel valvekaamerat välja lülitanud. Vastustaja esitas halduskohtule videosalvestise kaebaja kambrisse nr 1192 paigutamisest kuni meediku saabumiseni. Vastab tõele, et kaebajal ei võimaldatud kambris nr 1192 kuni meediku saabumiseni vabalt liikuda ja ametnikud hoidsid teda jätkuvalt kontrolli all. Videosalvestiselt ei nähtu, et ametnikud oleksid hoidnud kaebajat ebaloomulikus asendis või oleks talle avaldanud ülemäärast jõudu/survet, arvestades kontrolli all hoidmise eesmärki. Kuigi käeraudade kasutamine on suunatud ründe minimeerimisele, ei välista see siiski jalgade või peaga löömist ning kummargil asendis hoidmisel ei ole kinnipeetaval võimalik ametnikke rünnata, sh ka peaga või jalaga lüüa. Kinnipeetava kontrolli all hoidmine tagab ka, et kinnipeetav seisund püsib meediku saabumiseni samasugune. Kuigi kaebaja asend saatmisel võis olla ebamugav, oli tegemist turvataktikalise kaalutlusega ja ametnike ohutust tagava võttega, mistõttu ei ole alust pidada kaebaja sellises asendis hoidmist ja saatmist õigusvastaseks. Videosalvestiselt ei saa järeldada, et ametnikud oleksid saatmisel kasutanud ülemäärast jõudu.
7.10.Tartu Vangla kohaldas 8. juuli 2022. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/198 kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet (käerauad), kuna kaebaja avaldas ametnikele vastupanu, ei allunud korraldustele ning peksis korduvalt vastu kambri ust. Kambrisse nr 1192 saatmise ajal ähvardas kinnipeetav ametnikku, millest ametnik end ka ohustatuna tundis.Kaebaja suhtes otsustati käeraudu kohaldada üksnes ametnike sisenemisel kambrisse (hommikused ja õhtused loendused) ning kaebaja saatmisel väljaspool kambrit (jalutuskäigule ja tagasi). Käeraudu kohaldati küll mitmel korral päevas, kuid lühiajaliselt. Tartu Vangla lõpetas 19. juuli 2022. a käskkirjaga nr 222/1-2/211 kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise. Käeraudu kasutati kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel Arvestades kaebaja varasemat käitumist, oli vanglal piisavalt alust arvata, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele ja vanglal tuli astuda samme ohu ning võimaliku ründevõimaluse vähendamiseks ja võtta kaebaja suhtes kasutusele täiendavad meetmed ning kohaldada ohu ennetamise eesmärgil käeraudu. Käeraudade kohaldamist 11 päeva vältel ei ole alust pidada ebaproportsionaalselt pikaajaliseks või ülemääraseks.
7.11.Haldusakt millega täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati, on õiguspärane.
7.12.Kaebaja ei ole vanglale esitatud taotluses käeraudade kasutamisega seonduva kahju hüvitamiseks ega ka kaebuses halduskohtule välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et käeraudade kasutamisega oleks talle kaasnenud tavapäraseid ebamugavusi ületavaid kannatusi või üleelamisi, st et kaebajale saabunud tagajärjed oleksid ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Seega ei saa pidada käeraudade lühiajalist kasutamist üheteistkümnel päeval väärikust alandavaks kohtlemiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus lahendab esmalt kaebuses esitatud Tartu Vangla 28. juuli 2022. a käskkirja nr 6-2/345 tühistamise nõude (I). Käesolevas haldusasjas lahendatav mittevaralise kahju hüvitamise nõue hõlmab kahju, mis kaebaja väitel on tekitatud talle Tartu Vangla järgmiste õigusvastaste tegudega: 9. juulil 2022 vanemvalvur 5(17)
3-22-2152
K. Kaldvee poolt kaebajaga suhtlemisel ebaviisakate ja kaebajat solvavate väljendite kasutamisega;
8.juulil 2022 ametnike ülemäärase jõu ja ohjeldusmeetmete (käerauad) kasutamisega ning ajavahemikul 8. juuli 2022 kuni 19. juuli 2022 (11 päeva) alusetult käeraudade kandmisega. Kaebaja taotleb rahalist hüvitist kõigi kaebuse loetletud alustel tekitatud kahju eest kokku 2000 eurot. Kaebaja on Tartu Vanglale esitanud kahju hüvitamise nõude kõikidel eelnimetatud alustel ühes taotluses, mille Tartu Vangla on lahendanud ühise otsusega (21. oktoobri 2022. a otsus nr 113/244-2, tl 160-163). Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja eristanud erineval alusel esitatavaid kahju hüvitamise nõudeid ning iga erineval alusel esitatud nõude juures ka eraldi ära märkinud vastavalt taotletava hüvitise summa. Kohus analüüsib seetõttu eraldi kahju hüvitamise nõuet seoses ametniku poolt ebaviisakate ja kaebajat solvavate väljendite kasutamisega (II), väidetavalt ülemäärase jõu ja ohjeldusmeetme kasutamisega 8. juulil 2022 (III) ning käeraudade kasutamisega ajavahemikul 8. juuli 2022 kuni 19. juuli 2022 (IV). Viimasena lahendab kohus menetluskulude jaotuse ja teeb muud menetluslikud otsustused (V). I
9.Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega käskkirja, millega talle määrati distsiplinaarkaristusena noomitus Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 11/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1 rikkumise eest (tl 34-35p).
10.Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt võib kinnipeetavale vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi. Kaebajale vaidlustatud käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramise õigusliku alusena on märgitud Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1., mille kohaselt on kinnipeetaval keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni.
11.Vaidlust ei ole selles, et nii distsiplinaarmenetluse alustamise teates, distsiplinaarmenetluse protokollis kui ka vaidlustatud käskkirjas on kaebajale ette heidetud kodukorra p 1.7.1. rikkumist. Selle normi kohaselt on kinnipeetaval muu hulgas keelatud teiste isikutega suhtlemisel kasutada ähvardavaid väljendeid. Distsiplinaarmenetluse alustamise ajendas Tartu Vangla neljanda üksuse inspektor-kontakisiku H. Looritsa 28. juunil 2022 koostatud ettekanne (tl 33), mille kohaselt avaldas kaebaja samal päeval toimunud vestluse käigus, et kui P. Peemot veelkord tema toiduluugi juurde tuleb, siis viskab talle keeva vett näkku. Samas on viidatud kirjalikule pöördumisele, milles kaebaja avaldas, et järgmisele ametnikule, kes tema kambrisse tuleb, läheb ta kallale. Samuti mainis kinnipeetav vestluse käigus, et vabaduses paneb ta või laseb panna kättemaksuks endise vanglaametniku T. Tulviku maja põlema.
12.Kaebaja ei eita ähvardavate väljendite kasutamist, kuid väidab, et tegi seda vastavalt inspektorilt saadud juhistele, sest soovis enda paigutamist lukustatud kambrisse seoses meditsiiniliste näidustustega, mis annaks fiktiivse aluse VangS § 69 kohaldamiseks, kuid seejuures kaebajat distsiplinaarkorras karistamata. Kaebaja sõnul provotseeris ametnik ise rikkumise, võttes vastu ja menetledes vale avaldust, kasutades ära kaebaja (vaimse) tervise seisundist tulenevaid erisusi ning määras teadvalt valedel alustel distsiplinaarkaristuse. Kaebaja sõnul selgus alles 27. juulil 2022, et kontaktisik on koostanud teadvalt vale ettekande, mille alusel on algatatud kaebaja suhtes distsiplinaarmenetlus. Kohus ei pea sellist põhjendust veenvaks.
13.Tartu Vangla teavitas 20. juulil 2022 kaebajat, et tema suhtes viiakse läbi distsiplinaarmenetlus VangS § 67 p-de 1 ja 4 ning Tartu Vangla kodukorra p 1.7.1 rikkumise kahtluse tõttu (tl 51). Kaebajale selgitati tema õigust anda distsiplinaarsüüteo kohta kirjalikus vormis selgitusi ning 6(17)
3-22-2152
esitada vastuväiteid kavandatava distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Seega oli kaebajal juba
20.juulil 2022 võimalus selgitada 28. juuni 2022 ähvardustega seotud asjaolusid, kuid ka distsiplinaarmenetluse käigus on kaebaja 20. juulil 2022 selgitanud (tl 52-52p), et vesteldes 28. juunil 2022 H. Looritsaga, ähvardas ta P. Peemotit, sest see oli ainus viis, kuidas tekitada olukord, et ta rohkem kaebaja juurde ei tuleks. Kaebaja on väljendanud arvamust, et P. Peemoti tegemata töö pärast tekkisid tal probleemid lähedastega. Endist vanglaametnikku T. Tulvikut ähvardas kaebaja enda sõnul põhjusel, et vangla reageeriks T. Tulviku tehtud ülekohtule, kuna kaebaja ei saanud minna onu matustele, millega tekitati talle hingeline trauma.
27.juulil 2022 kaebajale distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisest nähtub ka ettepanek distsiplinaarkorras karistamiseks ning võimalus esitada karistamisettepaneku suhtes kirjalikke vastuväiteid (tl 56-57). Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja pidi distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvudes mõistma, et vangla kavatseb välja anda haldusakti tema distsiplinaarkorras karistamise kohta, kuid ta ei ole kasutanud võimalust esitada distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid. Alles vaide- ja kohtumenetluses on kaebaja väitnud, et ta pidi andma valeinfot, kuna soovis pääseda teise kambrisse (vaie tl 72-72p). Ka nähtub 16. märtsi 2017. a ja 11. oktoobri 2021. a õienditest (tl 110), et kaebajal on võimaldatud Tartu Vanglas vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvuda ja ta on seda ka oma allkirjaga kinnitanud. Seega pidi kaebaja teadma, et ähvardavate väljendite kasutamine on distsiplinaarkorras karistatav. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud ega ka mitte usutav, et ametnik andis kaebajale soovituse kasutada teiste ametnike suhtes ähvardavaid väljendeid kaebaja kirjeldatud eesmärgi saavutamiseks.
14.Kohtu hinnangul on kinnipeetavale etteheidetav distsiplinaarsüütegu – Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1 rikkumine – tõendatud. Tõendid kogumis sh kaebaja enda distsiplinaarmenetluse käigus 20. juulil 2022 antud selgitused, kinnitavad ettekandes kirjeldatud käitumist. Kaebaja selgitused rikkumise toimepanemise kohta ei ole veenvad ega õigusta kuidagi ettekandes kirjeldatud käitumist.
15.Vanglal on oluline kaalumisruum olukorras, kus distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud, otsustada karistamise vajalikkuse üle ning seejärel valida õiguspärase kaalumise tulemusena kohane karistusliik ja -määr (vt nt Riigikohtu 19. mai 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-1017, p 16). Distsiplinaarkaristuse määramise otsus kaalutlusotsusena peab olema kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-ga 2 ning selle juures ei tohi esineda kaalumisvigu. Õiguspärane kaalutlusotsus peab põhinema asjakohastel kaalutlustel ning samas ei tohi selle aluseks olla asjakohatud kaalutlused. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul muuhulgas arvesse vangistuse täideviimise eesmärki (Riigikohtu 6. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14).
16.Vastustaja on käskkirjas põhjalikult selgitanud, miks ta on pidanud ähvardavate väljendite kasutamist selliseks rikkumiseks, millele tuleb reageerida distsiplinaarkaristusega (käskkirja põhjenduste p 2, 2. ja 3. lõik; tl 35). Vastuataja on kokkuvõtvalt leidnud käskkirjas järgmist. Ähvardamine on kõige äärmuslikum mõjutamistaktika, millega antakse selge sõnum oma jõu näitamiseks ja kasutamiseks. See ei ole sobilik suhtlemisviis vanglas ega ühiskonnas üldse. Suhtlemiseeskirja rikkumine näitab kinnipeetava negatiivset hoiakut vanglateenistuse ametnikesse ning kehtivasse õiguskorda ja ühiskonnas aktsepteeritavatesse tavadesse. Suhtlemiseeskirja rikkumisele reageerimata jämine annaks vangla arvates kinnipeetavatele indu ka edaspidi suhtlemiseeskirju rikkuda, millest võiks välja kasvada olukord, kus eeskirjade rikkumine läheb üle füüsiliseks arveteklaarimiseks, mis ohustaks nii vangla julgeolekut üldsemalt kui ka vanglas viibivaid isikuid. Rikkumise eest karistades annab vangla signaali, et sellised rikkumised ei ole vanglas aktsepteeritavad ning oleks 7(17)
3-22-2152
heidutuseks nii konkreetsele kinnipeetavale kui ka teistele hoidumaks edaspidistest samalaadsetets rikkumistest. Kohtu hinnangul on tegemist asjakohaste kaalutlustega. Vangla ülesandeks on korra ja julgeoleku tagamine vanglas ning VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas.
17.Vastustaja pidas karistuse määramisel oluliseks arvestada asjaoluga, et kinnipeetaval ei ole varasemalt määratud ühtegi distsiplinaarkaristust samalaadse rikkumise eest, aga ka seda, et kaebaja on tunnistanud rikkumist, põhjendades seda enda pahameelega mõnede ametnike suhtes, ja palub arvestada ka tema tunnetega. Seega pidas vastustaja proportsionaalseks ning eesmärgipäraseks karistada kaebajat noomitusega kui kergeima võimaliku distsiplinaarkaristusega, et anda talle võimalus teha toimunust järeldusi ja oma käitumist parandada.
18.Eelnevast ilmneb, et vastustaja on piisava põhjalikkusega kaalunud esmalt distsiplinaarkaristuse vajalikkust ja seejärel karistuse valikut ning jõudnud järeldusele, et põhjendatud on määrata distsiplinaarkaristusena noomitus. Kohtu hinnangul on tegemist HMS § 4 lg-s 2 sätestatuga kooskõlas oleva kaalutlusotsusega.
19.Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on nii vormilt kui sisult õiguspärane. Karistus on määratud VangS § 64 lg-s 41 sätestatud tähtaja jooksul. Seega puudub alus vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. II
20.Kaebaja palub hüvitada väärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju, mille väidetavalt põhjustas 9. juulil 2022 vanemvalvur K. Kaldvee poolt kaebajaga suhtlemisel ebaviisakate ja kaebajat solvavate väljendite kasutamine. Taotletava hüvitise suurus on 300 eurot. Kaebaja väitel alandati teda paljude isikute ees, kuna öeldut kuulsid pealt ka teised eluosakonnas viibivad kinnipeetavad ja juures viibinud valvur.
21.RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu otsus asjas nr 33-1-10-14, p 12.2).
22.Kahjunõude tinginud 9. juuli 2022. a vahejuhtumi toimumise üle poolte vahel vaidlust ei ole. Kaebaja 10. juuli 2022. a pöördumisest vangla sisekontrolli poole (nr 2-3/2197-1; tl 104-105) ilmneb, et 9. juulil 2022 umbes kella 23.40 paiku tuli valvur K. Kaldvee kaebaja kambri toiduluugi juurde ja rääkis kaaskinnipeetavaga. Kui kaebaja nende vestlusesse sekkus, ütles valvur kaebajale: „Pane pudrumulk kinni.“ Vastustaja on Tartu Vangla 20. juuli 2022. a vastuskirjas nr 2-3/2197-2 (tl 23) tunnistanud, et ametnik oli kaebajaga suheldes tõesti kasutanud väljendeid, mida vastustaja
8(17)
3-22-2152
hindab ebaviisakaks. Ühtlasi on vangla kaebajale teatanud, et ametnikuga viiakse esimesel võimalusel läbi täiendav instrueerimine vältimaks selliste juhtumite kordumist.
23.Vanglateenistuja kohustus suhelda vangidega viisakalt on sõnaselgelt sätestatud vanglateenistuja eetikakoodeksi p-s 2.61. Vanglateenistuse ametnikele kohaldatakse avaliku teenistuse seadust vangistusseaduse erisusi arvestades (avaliku teenistuse seadus (ATS) § 2 lg 2). ATS § 51 lg-st 4 tuleneb ka vanglaametnikule kohustus käituda väärikalt ning hoiduda teda diskrediteerida võivast tegevusest. Tartu Vangla on 21. oktoobri 2022. a otsuses nr 1-13/244-2 kaebaja kahju hüvitamise nõuet lahendades tunnistanud ametniku ebaviisaka käitumise õigusvastasust ning vabandanud kaebaja ees sellega kaasnenud ebameeldivuste pärast (tl 160-163; põhjenduste p 1). Kohtu hinnangul on küll usutav, et ametniku ebakorrektne sõnakasutus suhtlemisel kaebajaga tekitas viimasele negatiivseid emotsioone, kuid tegemist ei ole sellise väärikust alandava kohtlemisega, millest võiks lähtuda rahaliselt hüvitatav kahju. Eelnevalt viidatud RVastS § 9 lg-st 2 tulenevalt tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada muu hulgas rikkumise raskust ja süü vormi. Rahalise hüvitise väljamõistmine eeldab, et kannatanud isiku väärikust oleks alandatud tasemel, mis ületab teatud raskusastme künnise. Kuigi kaebaja väitel toimus tema ebaviisakas kohtlemine teiste isikute (kaaskinnipeetavad, valvur) juuresolekul, ei ole kohtu hinnangul tegemist kuigi intensiivse riivega. Kuigi öeldu kõlab pigem halvatähenduselikult, ei ole tegemist siiski ebatsensuurse või kaebajat otseselt ja personaalselt halvustava ütlusega. „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ kohaselt on tegemist kõnekeelse sünonüümiga sõna „suu“ või „suumulk“ kohta2. Seega ei olnud vanglaametniku sõnakasutus, hoolimata selle ebaviisakusest, kaebaja väärikust sedavõrd alandav, et tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Ka ei ilmne praeguse vaidluse asjaoludest, et juhtumi konteksti arvesse võttes võiks öeldut pidada kaebajat eriliselt riivavaks.
24.Kohtupraktika on tunnustanud vabandamist mittevaralise kahju hüvitamise kohase viisina kahju rahas kompenseerimise asemel (Riigikohtu 20. oktoobri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1- 4311, p 18). Kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse (HKMS § 41 lg 5). Kohus piirdub ka praegusel juhul vastustaja ametniku tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega ning peab seda piisavaks hüvitiseks. Kohus arvestab seejuures, et ka vastustaja ise möönis ametniku tegevuse õigusvastasust, pööras juhtumiga seoses ametniku tähelepanu tema käitumise taunitavusele ning vabandas kaebaja ees. III
25.Kaebaja palub ka hüvitada 1000 euro ulatuses mittevaraline kahju, mis on väidetavalt tekitatud
8.juulil 2022 toimunud vahejuhtumi käigus seoses ülemäärase jõu ja ohjeldusmeetmete (käerauad) kasutamisega kaebaja tervise suhtes, ning väärikuse alandamisega tekitatud mittevaraline kahju 500 euro ulatuses.
Vastustaja on nii kohtueelses menetluses kaebaja kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes kui ka kohtumenetluses kokkuvõtvalt seisukohal, et kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine saatmisel ei olnud põhjendamatu ega ülemäärane.Vangla arvates ei ole alust pidada kaebaja suhtes vahetu sunni kasumist õigusvastaseks, mistõttu ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud ning kahju hüvitamise taotluse tuleb selles osas jätta rahuldamata.
26.Kaebaja enda kirjelduse kohaselt palus ta 8. juulil 2022 lukustatud kambris viibides valvurilt valuvaigistit ja kambri laetule kustutamist. Seejärel tungisid kaks valvurit kaebaja väitel tema kambrisse ning murdsid kaebaja jõhkralt väänates põrandale, kuigi puudus igasuguse jõu kasutamise vajadus, kuna kaebaja istus passiivselt voodil. Sellega panid valvurid kaebaja väitel ohtu tema tervise ja elu. Kaebaja on seisukohal, et valuvaigisti küsimine ei anna alust kasutada põhjendamatult jõudu ning puudus igasugune temast lähtuv agressiivsus ja oht.
27.Vaidlust ei ole, et kaebaja viibis kõnealuse vahejuhtumi ajal 28. juuni 2022. a käskkirja nr 222/1-2/187 (tl 32-32p) alusel kohaldatud täiendavate julgeolekumeetmete raames eraldatud lukustatud kambris. Viidatud käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes ka vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ja kehakultuuriga tegelemise keelamist. Kohtule esitatud tõenditest (valvuri ettekanne tl 33; füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja tervisesesiundi kontrollimise protokoll tl 41-42; menetlustoimingute protokollid ja valvurite selgitused tl 43-45) ilmneb järgmine sündmuste käik. Tartu Vangla neljanda üksuse vanemvalvuri G. Kelderi 8. juulil 2022 koostatud ettekande kohaselt hakkas kaebaja 8. juulil 2022 pärast loendust kambri ust lõhkuma ja helistas valveruumi. Ettekande kohaselt mõnitas kaebaja ja arvustas G. Kelderi tööd. Kaebajat hoiatati korduvalt, et kui ta lõhkumist ei lõpeta, viiakse ta rahunema, kuid kaebaja jätkas. Valvur teavitas peavalvet ja sai loa paigutada vajadusel kaebaja rahunemiskambrisse. Valvur kutsus abi ja mindi kaitsevarustuses kaebaja kambri juurde, kus kaebajale anti korraldus tulla käeraudade paigutamiseks luugi juurde, millest kaebaja keeldus. Kaebajat hoiatati jõu kasutamisest ja anti talle uus korraldus. Kuna kaebaja ei tulnud ikka luugi juurde käeraudade paigutamiseks, siseneti kilbi varjus kambrisse, kus kaebaja osutas passiivset vastupanu istudes voodil ega allunud korraldustele. Kaebaja viidi põrandale, paigutati käerauad ja viidi rahunemiskambrisse. Paigutamise ajal ähvardas kinnipeetav vanemvalvur G. Kelderit ning valvuri väitel tundis ta end kaebaja sõnadest ohustatuna.
28.Kuigi kaebuses on kaebaja väitnud, et puudus igasugune agressiivsus ja temast lähtuv oht, siis samast juhtumist võrsunud distsiplinaarmenetluse käigus on ta tunnistanud oma rikkumist. Nimelt on kaebaja 20. juuli 2022. a seletuses (tl 52-52p) selgitanud, et ta helistas 8. juulil 2022 valveruumi ning kuna tema soove (seoses laetule ja valuvaigistiga) ei kuulatud, lõhkus ta vihast ust. Kaebaja on selgitanud, et pärast seda kui vastas keegi võõras, kes lubas tegeleda kaebaja murega, lõpetas ta ukse löömise. Kaebaja sõnul tuli talle suure üllatusena, kui tulid valvurid, kes tahtsid viia kaebaja rahustuskambrisse, sest ta oli tegelikult juba rahunenud. Kuid selle peale avati kambri uks ja joosti kilbiga kaebaja juurde. Kaebaja kirjelduse kohaselt istus ta rahulikult voodil, kuid ta „murti maha“. Valvur Kelder surus põlvega tugevalt vastu selga ja väänas käed selja taha, tekitades sellega tugevat valu.
29.Ka sündmuse kohta esitatud videosalvestiselt (vastustaja 18. novembri 2022. a vastuse lisa nr 20) on näha, et kaebaja kambri juurde saabus neli vanglaamentnkku, kellest kaks olid kaitsevarustuses. Vanglaametnik avas kambri luugi ning kuigi videosalvestise puhul ei ole võimalik välja selgitada vestluse sisu, on tõenditest (videosalvestis, ettekanne, kaebaja seletus) kogumis võimalik järeldada, et valvurite pöördumised kaebajale sisaldasid ka korraldust tulla luugi juurde käeraudade paigutamiseks. Alles pool minutit hiljem sisenesid vanglaamentikud kaebaja
10(17)
3-22-2152
kambrisse. Samuti ei ole videosalvestiselt näha kaebaja kambris toimunut, kuid poolteist minutit hiljem väljusid kambrist vanglaametnikud koos kaebajaga, kellele olid paigaldatud käerauad.
30.Ka kaebaja ise ei eita talle antud korraldustele mitteallumist. Kaebaja distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuste kohaselt keeldus ta panemast käsi luugist välja, sest tema arvates on selline tegevus ülekohtune ja mittevajalik. Kuid selle peale avati kambri uks ja joosti kilbiga kaebaja juurde (tl 52).
31.VangS § 67 p 1 sätestab vanglas julgeoleku tagamiseks kinnipeetava kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (vt nt Riigikohtu 29. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-32-2-15 (p 18)). Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (nt Riigikohtu 30.05.2012 otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10 ja seal viidatud praktika). Viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kui hiljem kohases menetluses selgub, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kehtiva haldusakti resolutiivosa peab igaüks täitma (HMS § 60 lg 2). Tühine haldusakt aga on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Praegsel juhul ei ilmne kaebajale antud korraldustel ilmselgeid tühisuse tunnuseid – valvuritel oli päevus anda kinipeetavale jooksvaid korraldusi vanglas korra ja julgeoleku tagamis eesmärgil; korralduste adressaadiks oli ilmselgelt kaebaja ning korraldused olid arusaadavad ja täidetavad ning nendega ei kohustatud kaebajat toime panema õigusrikkumist.
32.VangS §-st 66 tulenevalt on vanglateenistuse ülesandeks sisekorraeeskirjade järgimise ja julgeoleku tagamine vanglas. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg 1 p 2 kohaselt on vanglaametniku ülesandeks ka rakendada abinõusid õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks. Praegusel juhul on kaebaja suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmena käeraudu (VangS § 701 lg 1) ning füüsilist jõudu. VangS § 71 lõike 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS § 69 lg 2 p 5 näeb ühe täiendava julgeolekuabinõuna ette ohjeldusmeetmete kasutamise. Ohjeldusmeetmeks VangS § 701 lg 1 p 1 kohaselt on ka vanglateenistuse erivahendina määratletud käerauad. VangS § 71 lg 1 sätestab, et VangS § 701 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Viidatud säte ei hõlma käeraudade paigaldamist. Siiski tuleb nii erivahendite (sh käerauad) kui ka teenistusrelvade kasutamisel hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu (VangS § 71 lg 1 ls 2). Vanglaametniku õigus enesekaitsele ja füüsilise jõu kasutamisele (VangS § 71 lg 2) ei ole eeltoodud sätetega piiratud3, kuid siingi tuleb proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidada.
L. Madise jt, Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura, 2014, lk 169.
11(17)
3-22-2152
33.Kohtupraktika kohaselt peab käeraudade kasutamisele eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang (nt Riigikohus asjas nr 3-3-1-18-12, p 13). Käeraudade kasutamist ohjeldusmeetmena on aktsepteeritud ka isiku agressiivset käitumist arvestades ennetava abinõuna, et vältida õigushüvede, sh vangla julgeoleku kahjustamist, aga ka ära hoida vanglaametnike ja isiku enda kahjustamist (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-8-12, p 13-14). Vanglas viibivate isikute ja vangla turvalisuse ning korra tagamine on vangistuse eesmärkide (VangS § 6 lõige 1) saavutamise eeltingimus, milleta vangistus kaotaks oma mõtte (Riigikohtu 17. detsembri 2019. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-19-40, p 40).
34.Pooled on erineval seisukohal selles, kas vastustaja tegevus jõu ja erivahendite kasutamisel oli ülemäärane ja seetõttu õigusvastane. Kaebaja on arvamusel, et õigusvastase kohtlemise (jõu ülemäärane kasutamine) tulemusena on talle tekitatud vigastusi (tervisekahju) ja alandatud tema väärikust, millest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamist ta taotleb. Vastustaja on seisukohal, et erivahendite ja jõu kasutamine oli proportsionaalne ning hüvitatavat kahju pole kaebajale tekkinud. Vastustaja rõhutab, et jõu ja erivahendite kasutamise tingis kaebaja enda käitumine (eelnevalt kambri ukse lõhkumine, sellega müra tekitamine, korraldustele mitte allumine). Ametnike seletustega on kinnitust leidnud, et 8. juulil 2022 tagus kaebaja vastu kambri ust tekitades sellega eluosakonnas müra, mis kostus ka teise eluosakonda. Kuna kaebaja ametnike korraldustele ei allunud, siis otsustati kaebaja toimetada ajutiselt eluosakonnast eemal asuvasse kambrisse nr 1192. Vastustaja väitel ei olnud aga kaebaja nõus vabatahtlikult teise kambrisse liikuma, ning ametnikud olid sunnitud kasutama kaebaja suhtes füüsilist jõudu ja enda ohutuse tagamiseks ka käeraudu. Kaebusest ja kohtueelse menetluse materjalidest, sh juhtumiga seotud ametnike seletustest, saab järeldada, et kaebaja püüdis edastada vanglaametnikele oma soovi saada valuvaigistit ja lasta kustutada laetuli, ning kohest vastukaja saamata eskaleerus kaebaja käitumine, mis väljendus korduvates telefonikõnedes, karjumises ja uksele tagumises ning valvurite korraldustele mitteallumises. Ametnike seletustega on kinnitust leidnud, et 8. juulil 2022 tagus kaebaja vastu kambri ust tekitades sellega eluosakonnas müra, mis kostus ka teise eluosakonda. Vanemvalvur G. Kelderi, aga ka vanemvalvur S. Susseni ja valvur E. Erlichi selgitustest (tl 110) nähtuvalt suhtles kaebaja karjudes. Ametnike ütlused kattuvad selles, et esmakordselt mainis kaebaja ravimite ja tule kustutamisega seonduvat suheldes J.-M. Boikoviga. E. Erlich selgitustest nähtuvalt ei oleks ametnikud sellistest toimingutest keeldunud, kui kinnipeetav oleks seda varem maininud. G. Kelder kinnitab, et kõnede eesmärgiks oli teha etteheiteid tema tööle. Kohus nõustub vastustaja hinnanguga, et selline müra tekitamine häirib teisi eluosakonnas paiknevaid kinnipeetavaid ning nii müra kui ka kaebaja pidev ärritunud toonil helistamine segab ametnike tööd. Kuna müra kostus ka teise eluosakonda ja kaebaja ei allunud korraldustele lõhkumine lõpetada, oli vajalik kinnipeetav paigutada tavapärastest eluosakondadest eemal asuvasse kambrisse nr 1192, kus tema tegevus teisi kinnipeetavaid ei sega.
35.Kaebaja väitel viidi ta eluosakonnast vastuvõtuosakonna rahustuskambrisse, hoides teda 15 minutit ebaloomulikus asendis, mis tekitas talle kirjeldamatut valu. Kaebaja viitab ka ekspertiisiaktile mille kohaselt ei saa ta isegi toolil istudes kaua fikseeritud asendis viibida. Valvurid piinasid kaebaja väitel teda tahtlikult, kuna kaebaja ei ilmutanud mitte mingisugust agressiivsust.
36.Vastustaja on selgitanud, et saatmisel kasutatud kehaasendi hoidmine oli tingitud turvataktikalisest kaalutlusest ning selgitab jõu kasutamise vajaduse kohta järgmist. Kuigi käeraudade kasutamine on suunatud ründe minimeerimisele, ei välista see siiski jalgade või peaga 12(17)
3-22-2152
löömist. Suunates kinnipeetava kummardavasse asendisse, vähendatakse sellega ründevõimalusi jalgade või peaga. Sellises asendis on kinnipeetaval keeruline jalaga lüüa, kuna löögiliigutuse tegemiseks on keeruline suunata tasakaalu ühele jalale. Ka on keeruline sellises asendis sooritada rünnet peaga. Videosalvestiselt (vastustaja vastuse lisa 19 ja 20) nähtu pinnalt ei saa järeldada, et ametnikud oleksid saatmisel kasutanud jõudu ulatuslikumalt, kui see oli kujunenud olukorras hädavajalik. Seega, arvestades ametnike ohutuse tagamise argumenti, ei ole alust pidada kaebaja saatmist sellises kehaasendis õigusvastaseks. Kohus nõustub kaebajaga, et keelatud on mistahes tingimustel piinamine ning ebainimlik ja alandav kohtlemine ja karistamine. Selline keeld tuleneb ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 18 ning on põhimõttena väljendatud ka VangS §-s 41. Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et see keeld kohaldub olenemata asjaoludest ja kannatanu käitumisest. Samas ei saa igasugust jõu ja ohjeldusmeetmete kasutamist käsitada piinamisena või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamisena. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitust leidnud, et vanglal vangistuse täideviimiseks loodud asutusena peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel ning avar hindamisruum ohu määratlemisel (nt Riigikohtu 25. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Esitatud tõenditest (toimingu protokoll, vanglaametnike seletused, kaebaja seletus, videosalvestised) kogumis järeldub, et vastustaja ametnikud on hinnanud kaebaja käitumist ja sellest lähtuvat ohtu vangla julgeolekule üldisemalt ning kaebajaga konkreetse juhtumi raames tegelevatele ametnikele, ja kaebaja enda käitumist ning on valinud sellele vastava taktika ja vahendid. Vastustaja on kinnitanud, et kambrisse nr 1192 jõudmisel kaebajalt koheselt käeraudu ei eemaldatud, vaid kaebaja pandi voodile istuma. Kaebajat hoiti kontrollivas asendis, milles tal ei oleks võimalik ametnikke rünnata. Samuti tagab kaebaja kontrolli all hoidmine vastustaja selgituste kohaselt selle, et tema seisund püsiks meediku saabumiseni samasugune. Vanemvalvuri 17. oktoobri 2022 selgituste (vastustaja vastuse lisa 18; tl 120-120p) kohaselt hoiti kambris nr 1192 samuti turvataktikalistel kaalutlustel üht kätt kaebaja kaela peal ja teist kätt tema kätel. Olukorras, kus kinnipeetav on käitunud ettearvamatult, lõhkunud kambri ust ja saatmisel ähvardanud, siis tuli ka valvuritel kuni meediku saabumiseni hoida isikut kontrolli all. Liigset survet kaebajale ei avaldatud. Pigem lasi kaebaja meedikut oodates ise oma pead allapoole. Selle aja jooksul küsis valvur vähemalt korra kaebajalt, et kas kõik on hästi või kuidas ta ennast tunneb ja kinnipeetav vastas, et kõik on korras. Valvur ei mäleta, et saatmise ajal või kambris 1192 hoidmise ajal oleks kaebaja kordagi kaevanud selle üle, et käte asend või kohtlemine teeks talle valu või põhjustaks muudmoodi kannatusi. Kui ta oleks seda avaldanud, oleks tema asendit muudetud. Arvestades kaebaja tegutsemist kõnealuses olukorras ning ka taustainfot tema käitumise kohta, ei saa pidada ülemääraseks vahendite (käerauad; kummargil asendis hoidmine ümberpaigutamisel) valikut, eriti arvestades ajalist mõõdet. Ka kaebaja ise ei vaidle vastu asjaoule, et tema viimine sundasendis ja käeraudade kasutamine oli lühiajaline. Kaebaja viidatud ekspertiisiaktist (ilmselt peab kaebaja silmas Eesti Töötukassa 16. augusti 2021. a otsust; tl 28-29) ilmneb küll, et tal on periooditi kergelt piiratud pikem iste- või püstiasendi säilitamine, kuid praegusel juhul on ilmne, et kaebajat ei hoitud sundasendis pikaajaliselt ning kaebajal ei olnud takistatud oma ebamugavast asendist ametnikele teada anda. Kaebaja väide tema passiivsest olekust ja vastupanu mitteosutamisest ei ole eeltoodut arvestades sedavõrd veenev, et pidada käeraudade ja jõu kasutamist iseenesest põhjendamtuks ja seega õigusvastaseks.
37.Kaebaja väitel peab psüühilise häirega isik ohjeldusmeetmete kasutamise ajal viibima meditsiinitöötaja pideva järelvalve all, kuid seda ei tehtud. Vastustaja on kahju hüvitamise taotluse
13(17)
3-22-2152
rahuldamata jätmise otsuses selgitanud, et praegusel juhul kohaldati kaebaja suhtes jõudu ja käeraudu vangistusseaduse alusel, mis selliste abinõude kohaldamisel tervishoiutöötaja pidevat kohalolekut ei nõua. Kaebaja viide psühhiaatrilise abi seadusele ei ole asjakohane, kuna kaebaja suhtes jõu ja käeraudade kasutamine ei toimunud psühhiaatrilise abi seaduse alusel.
38.Kaebaja väitel tuvastati tal juhtumile järgnenud päeval abaluu turse, mis oli tekitatud käte ülemäärasest väänamisest. Kaebaja arvates on valvur jätnud tahtlikult ettekannetes märkimata, et kaebajale põhjustati põhjendamata jõu kasutamisega kehavigastus.
38.1.VangS § 71 lg 71 kohaselt kontrollib tervishoiutöötaja pärast kinnipeetava suhtes vahetu sunni kasutamist esimesel võimalusel kinnipeetava terviseseisundit. Vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli tulemused protokollitakse. VangS § 71 lg 72 kohaselt on sama paragrahvi lõikes 71 kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetme kasutamisel sätestatu kohustuslik vaid järgmistel juhtudel: 1) ohjeldusmeetme kasutamisel rakendati füüsilist jõudu; 2) ohjeldusmeedet kasutatakse kestvalt kauem kui viisteist minutit, välja arvatud, kui toiming sooritatakse eelnevalt väljaantud haldusakti alusel või käe- ja jalaraudade saatmisel kasutamise korral; 3) kinnipeetav esitab terviseseisundiga seonduvaid kaebusi; 4) muul juhul, kui ilmneb kinnipeetava terviseseisundi kontrollimise vajadus.
38.2.Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisukondi kontrollimise protokollist nr 21 (tl 41-42) nähtub, et käeraudade kasutamine on praegusel juhul olnud lühiajaline, kestes ligemale 15 minutit. Kaebaja terviseseisundit on tervishoiutöötaja kontrollinud kell 8:50 vahetult pärast käeraudade eemaldamist. Tervishoiutöötaja on tervishoiuseisundi kontrolli tulemusena märkinud: „[---] peale käeraudade eemaldamist muljumisjäjed. Muus osas kaebusteta. Ei vaja med. sekkumist“. Ka vigastuste fikseerimisest tehtud fotodel (tl 106-108) nähtuvad vaid kerged muljumisjäljed randmetel. Seega on kaebajale olnud kohe pärast jõu kasutamist tervishoiutöötaja visiit ning tema järeldused on dokumenteeritud.
38.3.Kaebaja tervisekaardi väljavõtte 8. juuli 2022. a kandest (tl 30) ilmneb, et arst on tuvastanud käeraudade paigutamisest tekkinud punased vorbid randmetel ning muid vigastusi ei sedastanud. Ravina on märgitud „Viidud Olanzapin 5 mg ühekordselt“ Kaebaja on viibinud ka järgmisel päeval s.o 9. juulil 2022 tervishoiutöötaja vastuvõtul. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt soovis ta saada arsti vastuvõtule, kaevates tugevat valu vasaku abaluu piirkonnas.Tervisekaardi 9. juuli 2022. a kande kohaselt kaebajal hematoomi ei sedastatud, arst on märkinud, et käte liikumine vaba, kuid valu süveneb vasaku käe liikumisel, abaluu piirkonnas lihas tursunud, hetkel luumurdu ei sedastata. Kaebajaele määrati raviks Ice geel ning järgmise kontrolli aeg. Tervisekaardi 13. juuli 2022 sissekandest nähtub, et kaebaja kurtis lihaspingeid vasaku abaluu taga ning ilmneb, et lihaspingete raviks määratud KETO 100mg on aidanud. Kaebajat on nõustatud lihaspingete osas (tl 30p).
39.Arvestades kujunenud olukorda ja kaebaja enda tegevust, ei olnud kohtu hinnangul tema suhtes jõu ja käeraudade kasutamine ülemäärane ning sündmuste käigust ilmneb, et muud abinõud ei olnud piisavad olukorra lahendamiseks ja kaebaja toimetamiseks kambrisse nr 1192. Tõenditest kogumis sh valvurite selgitused (vastustaja vastus lisad 10-18, tl 109-121) selgub veenvalt, et kaebajale anti korduvalt korraldusi, kuid kaebaja eiras neid. Asjas esitatud tõenditest ilmneb, et kaebajat hoiatati jõu kasutamise eest (protokoll, tl 41) ning tal oli võimalik hoiatuse realiseerumist korraldusi täites vältida, mida aga kaebaja ei teinud.
40.Eelnevalt välja toodud asjaoludest, aga ka tuvastatud vigastusest (muljumisjäljed randmetel ja turse abaluu piirkonnas) ei saa teha järeldust, et tegemist olnuks jõu ülemäärase kasutamise ning 14(17)
3-22-2152
vanglaametnike õigusvastase käitumisega. Jõu kasutamisest ja käeraudade paigaldamisest tingitud tagajärgi on tervishoiutöötajad dokumenteerinud ning samuti on kajastataud ravi ning soovitused nende tagajärgede leevendamiseks (tl 42; tervisekaardi väljavõte tl 30-30p).
41.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et tema kohtlemise kohta pole koostatud protokolli. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisukondi kontrollimise protokolli nr 21 (tl 41-42p) kohaselt kohaldati 8. juulil 2022 kell 8:35 kuni 8:50 kaebaja suhtes vahetut sundi. Protokollist nähtub, et kaebajat hoiatati jõu kasutamise eest. Protokollis on jõu kasutamise põhjusena selgitatud kaebaja käitumist ning kirjeldatud jõu kasutamise protsessi järgmiselt: kaebaja viidi füüsilist jõudu kasutades kambri põrandale kõhuli; seejärel viidi kaebaja käed selja peale ning paigaldati käerauad; fikseeriti kaebaja jalad, et tal ei tekiks võimalust jalgadega kedagi rünnata või põrandalt tõusta; seejärel viidi kaebaja rahustuskambrisse 1192 rahunema. Kaebaja väide, et valvurid lülitasid rahustuskambris välja kaamerad, et piinamist oleks raskem tõestada, ei ole kohtu hinnangul veenev. Sündmuse kohta esitatud videosalvestiselt ( vastustaja 18. novembri 2022 vastuse lisa nr 19), on näha kaebaja teise kambrisse saabumine ja kambris viibimine. Salvestiselt nähtub, et kaebaja toimetatakse kambrisse, kaebajale on paigaldatud käerauad, kaebaja suunatakse istuma kambris olevale voodile ning kaks erivarustuses vanglaametnikku hoiavad kaebajat sundasendis ca 10 minuti vältel. Selle aja jooksul on ka näha, et kaebaja vestleb vanglaametnikega, kes teda kinni hoiavad. Pärast kümne minuti möödumist liiguvad vanglaametnikud koos kaebajaga kambri trellukse juurde, amenikud väljuvad kambrist, kaebaja seisab seljaga trellukse poole, pärast trellukse sulgemist eemaldatakse kaebajalt ka käeraud ning tehakse fotod kaebajast ja kaebaja randmetest. Seega on alusetu kaebaja väide protokolli puuudmisest ning tõendamata väide kaamerate väljalülitamisest, mistõttu ei saa kaebaja suhtes jõu ja käeraudade kasutamist pidada õigusvastaseks ka kaebajate vastavate argumentide tõttu.
42.Kuna tegemist ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasusega, mis on üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmane eeldus RVastS § 7 lg 1 tähenduses, ei ole alust mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses kaebaja suhtes jõu ja käeraudade kasutamisega 8. juulil 2022 toimunud vahejuhtumi käigus. IV
43.Kaebaja palub ka hüvitada 200 euro ulatuses väärikuse alandamisega tekitatud kahju seoses ajavahemikul 8. juuli 2022 kuni 19. juuli 2022 (11 päeva) põhjuseta käeraudade kandmisega. Kaebaja arvates kohaldati talle käskkirjaga nr 2-22/1-2/198 (tl 46) teistkordselt pikaajaliselt ohjeldusmeetmena käeraudu vanemvalvur G. Kelderi teadvalt vale ettekande alusel ning kaebaja oli sunnitud põhjuseta kandma 11 päeva jooksul käeraudu, millega alandati kaebaja väärikust. Kaebaja väitel ei ole vanglal välja tuua ühtegi näidet, kus kaebaja oleks vangla teenistujat füüsiliselt rünnanud.
44.VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.
15(17)
3-22-2152
45.Asja materjalidest nähtuvalt kohaldati kaebaja suhtes 8. juuli 2022 käskkirjaga nr 2-22/1-2/198 täiendava julgeolekuabinõuna käeraudade kasutamist. Julgeolekuabinõu kohaldamise aluseks oli asjaolu, et 8. juulil 2022 avaldas kaebaja ametnikele passiivset vastupanu, ei allunud korraldustele ning peksis korduvalt vastu kambri ust. Samuti ähvardas kaebaja neljanda üksuse vanemvalvurit, millest ametnik tundis end ohustatuna. Käskkirja kohaselt teavitati kaebajat 8. juulil 2022, et tema suhtes kohaldatakse täiendava julgeolekuabinõuna käeraudu. Samast ilmneb ka, et kaebaja ei soovinud vastuväiteid esitada. Selle käskkirja kohaselt jäid kehtima ka varasema 28. juuni 2022. a käskkirjaga kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud.
46.Vastustaja on seisukohal, et käeraudu kasutati kaebaja suhtes kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusakti alusel. Ohjeldusmeetmeid kohaldati kaebaja suhtes põhjusel, et vanglal tekkis kinnipeetava käitumise pinnalt põhjendatud kahtlus, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele ning vajalik on ennetada õigusrikkumise toimepanemist. Kohustuslikus kohtueelses menetluses kaebaja kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes on vastustaja selgitanud, et täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamiseks piisab, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Vastustaja on seejuures viidanud varasematele vahejuhtumitele, mis on viinud vangla veendumusele ohust. Nimelt viskas kaebaja
26.mail 2022 kella 8:50 paiku teenistusülesandeid täitnud praktikanti veega, mille tõttu kohaldati tema suhtes 26. mai 2022. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/161 (tl 126-127) julgeolekuabinõusid kuni 6. juunini 2022. 28. juunil 2022 kohaldati taas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (käskkiri nr 2-22/1-2/187, tl 32-32p), kuna kinnipeetav ähvardas esimesele kambrisse sisenevale ametnikule kallale minna ja inspektor-kontaktisik P. Peemotit keeva veega visata, kui viimane tema kambri juurde tuleb. Selline käitumine näitab, et kaebaja on ametnike suhtes negatiivselt meelestatud ning ebameeldiva olukorra tekkimisel võimeline käituma ründavalt. Lisaks on vastustaja rõhutanud, et kaebajat on karistatud kriminaalkorras 13-l korral, neist 9 karistust on arhiveeritud ning reaalset vangistust kannab kaebaja seitsmendat korda. Seetõttu on vangla hinnangul piisavalt alust arvata, et kaebaja võib kujutada ohtu teistele isikutele ja vanglal tuli asuda samme ohu ja võimaliku ründe võimaluse vähendamiseks.
47.Kohtu hinnnagl on vastustaja oma pädevuse piires ja oma ülesannete täitmiseks vajalikus määras hinnanud kaebajast lähtuda võivat ohtu ja otsustanud selle põhjal vajaliku abinõu (käeraudade) kohaldamise. Käskkirjast ilmneb, et kaebaja suhtes kohaldati käeraudu üksnes lühiajaliselt ja konkreetsetes olukordades s.o ametnike sisenemisel kambrisse ja kaebaja saatmisel väljaspool kambrit. Seega ei pidanud kaebaja taluma käeraudu pikemat aega kui see oli ametnike ja tervikuna vangla julgeoleku tagamiseks vältimatult vajalik. Kaebaja suhtes lõpetati osaliselt julgeolekuabinõude kohaldamine s.o käeraudade kasutamine 19. juuli 2022. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/211 (tl 48).
48.Seega ei ole alust pidada kaebaja suhtes ajutiselt (8. -19. juulil 2022) käeraudade kasutamist ebaproportsionaalselt koormavaks abinõuks ei selle ajalist kestust ega kohaldamise intensiivsust silmas pidades. Kohtu hinnangul pole täidetud ka selle kahju hüvitamise nõude puhul õigusvastasus kui üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmane eeldus ning ning kahju hüvitamiseks puudub alus.
MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
49.Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus tunnistab õigusvastaseks vastustaja käitumise osas, mis puudutab valvuri ebaviisakat sõnakasutust kaebajaga 16(17)
3-22-2152
suhtlemisel 9. juulil 2022, ning loeb sellega kahju hüvitamise nõude rahuldatuks. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata.
50.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus on 19. oktoobri 2022. a määrusega rahuldanud kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastanud kaebaja riigilõivu (30 eurot) tasumise kohustusest ning see summa jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1; § 109 lg 1 ls 4).
51.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja eraelu kaitse eesmärgil tema nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).