Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 31. jaanuar 2023, Tartu 3-21-617
Haldusasi
Xe kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses füüsilise jõu, vahetu sunni ning julgeolekuabinõude rakendamisega.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2022. a otsus Xe apellatsioonkaebus Lihtmenetlus Kaebaja X esindaja v.adv Madis Piirla Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. märts 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kinnipeetavana Tartu Vanglas viibinud kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille lõplikuks nõudeks jäi hüvitise saamine tervise kahjustamise eest seoses käe toiduluugi vahele surumisega 2500 eurot, tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest seoses teenistusrelvade (gaasi- ja elektrišokirelv) samaaegse kasutamisega 2500 eurot ja väärikuse alandamise ja vabaduse võtmise eest seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega 5000 eurot. Kaebuse kohaselt teavitas kaebaja 27. juulil 2020 kella 23:05 ajal vanglateenistuse ametnikke, et kaebaja kambrikaaslane on end vigastanud ja vajab meditsiinilist abi. Kambrikaaslase tervisliku seisundi halvenedes pöördus kaebaja veelkord valvurite poole. Alates 28. juuli 2020 kella 1:48 puudus vanglateenistusel võimalus kaebaja kambrikaaslasega kontakti saada. Sellest hetkest mõistis ka kaebaja, et kuivõrd kambrikaaslane on kaotanud väga palju verd, vajab ta viivitamatut abi. Olukorra tõsiduse ilmestamiseks tahtis kaebaja läbi toiduluugi näidata ametnikele kaussi kambrikaaslase verega. Seejuures tekkis kaebajal vanglaametnikega aeganõudev diskussioon, mis
lõppes ebaproportsionaalse vahetu sunni kasutamisega kaebaja suhtes, kui valvurid surusid kaebaja käe kambriuksel asuva toiduluugi vahele. Kaebajale antud korralduse täitmata jätmine ei õigusta sellisel viisil füüsilise jõu kasutamist. Ebaproportsionaalne oli ka 28. juulil 2020 kella 2:20 ajal kaebaja suhtes sunnimeetmete (gaasi- ja elektrišokirelva) samaaegne kasutamine. Kaebaja ei seganud ametnikke ega käitunud ohtlikult. Kaebaja soovi, juhtida senisest intensiivsemalt ametnike tähelepanu viivitamatule vajadusele osutada kambrikaaslasele meditsiinilist abi, nimetas vastustaja allumatuseks. Allumatus aga ei andnud alust kaebaja suhtes teenistusrelvade – gaasirelva ja elektrišokirelva samaaegseks kasutamiseks. Esmalt kasutati kaebaja suhtes gaasi, mille tõttu ta pööras selja, siis kasutati tema suhtes täiendavalt elektrišokirelva, millega tabati kaebajat külje ja selja piirkonda. Teenistusrelvade kasutamise tõttu tekitati kaebajale füüsilist valu ja põhjustati hingelisi üleelamisi. Samuti vajas kaebaja esmaabi. Pärast intsidenti kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning ohjeldusmeetmena käeraudu. Kaebaja võis üksikjuhtumil olla allumatu, aga ei olnud vägivaldne ega muul viisil ohtlik teistele. Seetõttu oli vastustaja riskihinnang kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ebatäpne.
2.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et vanemvalvur ei surunud kaebaja sõrmi toiduluugi vahele, vaid fikseeris sõrmedega toiduluugi selliselt, et see ei teeks valu sõrmi toiduluugi vahelt välja lükkavale kaebajale. Kaebaja pani ise käe toiduluugi vahele ja ei allunud korraldusele sõrmi ära võtta ning proovis toiduluuki jõuga avada. Teenistusrelvade kasutamise vajaduse tingis kaebaja käitumine. Koos kaebajaga paiknes kambris kinnipeetav, kes oli end vigastanud. Ametnikud kontrollisid regulaarselt kambrikaaslase seisukorda. Kambrikaaslane meditsiinilist abi ei soovinud ja ta ei vajanud vältimatut abi. Alates kella 1:48 ei olnud ametnikel enam võimalik kambrikaaslase tervislikku seisundit kontrollida, sest näha teda ei olnud ja ametnikele ta ei vastanud. Kaebaja oli ärritunud, nõudis kambrikaaslasele meedikut ja ähvardas lõhkuda akna, kui tema määratud aja jooksul meedik ei saabu. Kaebaja ei allunud ametike korraldustele. Sündmuse käigus valas kaebaja punast värvi vedelikku toiduluugi vahelt koridori, mis muutis põranda kambri ukse juures libisemisohtlikuks. Kaebaja ei nõustunud ümberpaigutamiseks rahumeelselt riietuma ja tulema käeraudade paigaldamiseks kambri toiduluugi juurde ega liikuma akna juurde. Kaebaja kannab karistust raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest ja teda on varasemalt karistatud kehalise väärkohtlemise eest ning tema suhtes on ka varasemalt kohaldatud ametniku füüsilise ründega ähvardamise tõttu täiendavaid julgeolekuabinõusid. Seetõttu ei saanud ametnikud olla veendunud, et kambrisse sisenemine on ohutu. Kambriukse avades tajusid ametnikud, et kaebaja kavatseb neid rünnata. Üheks ründe võimaluseks oli vereseguse veega viskamine. Teadmata, kas kaaskinnipeetava veri võib olla nakkusohtlik, tuli sellist rünnet käsitleda eriti ohtlikuna. Sellises tekkinud olukorras, arvestades kaebaja isikut, oli teenistusrelvade kasutamine põhjendatud ja vajalik. Kahe teenistusrelva samaaegset kasutamist ei saa pidada õigusvastaseks ja antud sündmuse asjaolusid arvestades ülemääraseks. Gaasirelva kasutamisel distantsilt on oht, et pihustatud gaas ei taba kinnipeetavat või õnnestub kinnipeetaval seda ette näha ja nägu varjata. Elektrišokirelva kasutamisel on kinnipeetaval samuti võimalik selle kasutamist ette näha, kuna on vajalik, et mõlemad laengu otsad tabaksid isikut. Kui üks laengu ots kinnipeetavat ei taba, siis ei anna ka selle relva kasutamine soovitud eesmärki. Arvestades teenistusrelvade kasutamisele eelnenud olukorda, kaebaja isikut, tema käitumist ning vangla käsutuses olnud vahendeid, ei oleks vanglal olnud võimalik vähemintensiivsete meetmetega olukorda lahendada.
Kaebaja ei ole Tartu Vangla 29. juuli 2020. a täiendavat julgeolekuabinõude käskkirja nr 2-20/12/259 ega täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist vaidemenetluse korras vaidlustanud. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3.Tartu Halduskohus 28. veebruari 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
4.Halduskohus sedastas, et Tartu Vangla S-8 eluosakonna valvekaamera 28. juuli 2020 videosalvestiselt nähtub toiduluugi sulgemise intsident. Salvestiselt ilmneb, et valvur avab toiduluugi ja suhtleb selle kaudu kambris paiknenud kinnipeetavatega (videosalvestis 00:17). Valvur lõpetab rääkimise ja lükkab toiduluugi kinni, kuid kaebaja lükkab selle kambri poolt uuesti lahti (videosalvestis 01:45). Luuk sulgub täielikult ja kaebaja lükkab selle uuesti lahti, jättes oma käe luugi vahele. Intsidendi alguses on valvuri huultelt näha, et ta annab kaebajale korduvalt korraldusi. Valvurite kehakeelest on arusaadav, et ajal, mil kaebaja hoiab oma kätt luugi vahel, viskab ta sellest valvurite suunas vedelikku. Hiljem on näha ka punast vedelikku kambri uksel ja lävepakul (videosalvestis 02:54 – 03:17). Valvur üritab kaebaja sõrmi lükata luugi vahelt tagasi. Salvestiselt nähtub, et kaebaja käsi liigub mingil hetkel luugi vahel olles horisontaalselt. Seega ei avaldanud valvur kaebaja käele survet ja kaebaja oleks saanud oma käe ära võtta. Vedeliku kambrist välja viskamist ei saa pidada üksnes olmeprobleemiks. Vere teel levivad mitmed tõsised viirushaigused. Vanglaametnike igapäevatöös tuleb eeldada, et iga inimese veri või muud kehavedelikud võivad olla nakkusohtlikud. Seetõttu tuleb kambri ukse luugi sulgemist vere viskamise takistamiseks pidada põhjendatuks. Videosalvestiselt nähtub seega kinnipeetava aktiivne tegevus enda käe luugi vahele surumise ja seal hoidmisega, samuti käe eemaldamise korralduse mittetäitmine mitme minuti vältel. Intsidendi vältel võis kaebaja käsi saada kergemaid vigastusi, kuid need on põhjustatud peaasjalikult kaebaja enda käitumisest.
5.Vangla erinevatest dokumentidest nähtuvalt pärast toiduluugi intsidenti keeldus kaebaja ümberpaigutamisest E-hoonesse, olles agressiivne ja lubades teha ametnikele sama valu, mida temale tehakse. Kaebaja ei allunud korraldusele panna riidesse ning tulla käeraudade paigaldamiseks toiduluugi juurde. Talle anti korduv hoiatus füüsilise jõu ja erivahendi kasutamise kohta. Samuti ei allunud kaebaja korraldusele liikuda akna juurde (uksest eemale). Vanemvalvur avas kella 2:20 ajal kambriukse ja ametnikud liikusid kambrisse. Ametnike sisenemisel tegi kaebaja ametnike suhtes viskeliigutuse metallist kruusiga, mistõttu haaras üks ametnikest elektrišokirelva ja teostas lasu. Seejärel haaras kaebaja kausi järele, kus oli punane vedelik, mistõttu haaras kilbioperaator gaasirelva ning lasi seda kaebaja näo piirkonda. Elektrišokirelva ja gaasirelva kasutamine toimus samaaegselt. Koheselt pärast erivahendite kasutamist liikusid ametnikud kambrisse ning viisid kaebaja küünarvarre lukku kasutades kambri põrandale kõhuli ja kaebajale paigaldasid käerauad. Kaebajalt eemaldati elektrišokirelva laengu otsad ja ta viidi teise kambrisse, kus ta sai nägu pesta. Pärast meditsiinilist ülevaatust eemaldati kaebajalt käerauad. Videosalvestis suures osas kinnitab eeltoodud asjaolude paikapidavust, kuid esinevad ka mõned ebatäpsused. Nimelt ei vasta tegelikkusele, et ametnikud olid gaasi- ja elektrišokirelva kasutamise ajal juba kambris ning et kambrisse sisenes esimesena kilbioperaator. Samuti kasutati gaasirelva hetk enne elektrišokirelva. Muus osas kinnitab videosalvestis vangla esitatud materjalides kajastatut.
6.Kaebaja väidab, et ametnikud tulid ootamatult kambri uksest sisse ning ta ei kuulnud eelnevaid korraldusi, samas möönab, et suhtles varasemalt ametnikega läbi kambri ukse. Videosalvestiselt nähtub, et enne kambriukse avamist ja samuti enne gaasipihusti ning elektrišokirelva kasutamist suhtlevad vanglaametnikud kaebajaga. Kaebaja väidab ka, et ta oli rahulik, teisalt rõhub eelnevate sündmustega seoses meeleheitetunde esinemisele ning enne kambriukse avamist ka abituse ja hirmutunde esinemisele. Ei ole usutav, et isik, kes tunneb ennast abituna ja hirmununa käituks
viisil nagu kaebaja kirjeldab. Kaebaja kirjeldus toimunust ei ole usaldusväärne ega ühti teiste kogutud tõenditest nähtuvaga.
7.Kohtupraktika kohaselt ei ole gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides iseenesest õigusvastane. Vastustaja ametnik hindas kambris valitsevat olukorda ja kaebaja käitumist enne, kui otsustas kaebaja suhtes gaasipihustit kasutada. Arvestades kaebaja tegevust oli tema suhtes distantsilt gaasirelva kasutamine põhjendatud.
8.Elektrišokirelva kasutamisega kaasnevad tagajärjed võivad olla gaasipihusti ja jõu kasutamisega kaasnevatest tagajärgedest raskemad. Teisalt tuleb arvestada kaebajast lähtunud ohtu, seejuures asjaolu, et pärast kambriukse avamist väljendus kaebaja tegevuses jätkuv vastupanu ning mõlemad valvurid reageerisid sisuliselt samaaegselt samale kaebaja tegevusele. Olukorras, kus kaebaja käitumine oli eelnevaid sündmusi arvestades ettearvamatu ning kaebaja korraldustele ei allunud ning üritas vanglaametnikke millegagi visata või maast midagi viskamiseks ja vastupanu osutamiseks haarata, oli teenistusrelvana ka teise distantsrelva (elektrišokirelva) samaaegne kasutamine põhjendatud. Vanglaametnikud ei pidanud ära ootama, kas pihustatud gaas piisavalt kaebaja vastupanu vähendab.
9.Kaebaja hinnangul põhjustati talle rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju ka tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kaebaja suhtes kohaldati Tartu Vangla 29. juuli 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/259 täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebajal oli võimalik käskkirja vaidlustades asuda kahju tekkimist ära hoidma ja vähendada tekkida võivat kahju. Kaebaja seda ei teinud. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata ja vastustaja on selles osas kahju hüvitamise taotluse õigesti rahuldamata jätnud. Lisaks kujutas kaebaja enda käitumisega ohtu vangla julgeolekule, mistõttu ei ole ka sisulises osas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine VangS § 69 lg-s 1 sätestatut arvestades ebaproportsionaalne meede.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et ei esine selliseid asjaolusid või tõendeid, millest nähtuks füüsilise jõu (vahetu sunni) kasutamise lubatavus kinnipeetava suhtes. Käe toiduluugi vahele surumine ja seeläbi vigastuse tekitamine on olnud ebaproportsionaalne ja ülemäärane jõu kasutamine. Selles osas puudub füüsilise jõu kasutamise kohta protokoll. Kaebajal puudub võimalus muid tõendeid oma väidete kinnitamiseks esitada, järelikult pidanuks Tartu Vangla esitama selged ja vastuoludeta põhjendused oma tegevuse kontrollitavuse tagamiseks. Jõu kasutamist ei saa tingida üksnes asjaolu, kus kaebaja ei täitnud vanglateenistuse ametnike korraldust. Oletuslik on kohtu järeldus, et videosalvestisel on intsidendi alguses valvuri huultelt näha, et ta annab kaebajale korduvalt korraldusi. Kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta, et vanglateenistuse ametnikud avaldasid vastuolulisi ja ebatäpseid (ebaõigeid) andmeid juhtunu asjaolude kohta. Kohus on oma otsuses neile vastuoludele ka osaliselt viidanud. Vastustaja esitatud tõenditest selguvad põhimõttelist laadi vastuolud, mida ei ole kohtuotsuses kajastatud ja mille tõttu tulnuks vanglateenistuse ametnike selgitused ja põhjendused vastuolude tõttu arvesse võtta ohuhinnangut kontrollides. Viidatud tõendid tulnuks lugeda ebausaldusväärseteks. Jääb ebaselgeks, kuidas on vanglateenistuse ametnikel juhtunu asjaoludest sedavõrd erinev arusaam. Olukorras, kus kinnipeetav olnuks agressiivne ja oleks peksnud (vanglateenistuse ametnike sõnul) rusikatega korduvalt vastu seina ja ust oleks kinnipeetaval vastavad vigastused kätel meditsiinilaselt fikseeritud ja nähtavad. Puuduvad vastuoludeta tõendid sellest, et kinnipeetav oleks soovinud visata, teinud viskeliigutusi või visanud vanglateenistuse ametnikke metallist kruusiga ning seejärel haaranud maas asuva kausi järele.
Vigastuste paiknemine kaebaja kehal viitab sellele, et esmalt lasti gaasi, ning tabamuse saanud kinnipeetav keeras end selle tõttu ringi ning oli laskumas põrandale. Esitatu on kinnituseks ka sellele, et gaasirelva kasutamine oli tõhus ja piisav meede kinnipeetava suhtes. Järelikult puudus teenistusrelvade samaaegseks kasutamiseks vajadus, mistõttu ületas ka vahetu sunni rakendamine lubatud piirid. Vangla tavapärane praktika on, et kui kinnipeetav rikub korda, siis koostatakse ettekanne ja algatatakse ka distsiplinaarmenetlus. Kaebaja suhtes ei ole toimunud distsiplinaarmenetlust seoses vastustaja ametnike ähvardamisega. Seetõttu on ekslik halduskohtu järeldus, et juba enne kambri ukse avamist käitus kaebaja agressiivselt ja ähvardas ametnikke. Vanglateenistuse ametnikel puudus vahetult pärast sunnimeetme kasutamist teadmine sellest, millist erivahendit kasutati esimesena. Taoline ebaselgus ja vastuolud viitavad, et vastustajal puudus sisuline ettekujutus ja selgus – mida konkreetselt teha. Viimane annab kinnituse ka sellest, et ohuhinnang situatsioonile oli ebaõige. See, kas kaebaja vaidlustas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja või mitte, ei ole välistuseks RVastS § 7 alusel nõuda kahju hüvitamist. Kohus pidanuks sellises olukorras nõude sisuliselt lahendama.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on sündmuste käigust ja asjas kogutud tõendite pinnalt õigesti järeldanud, et vanglale etteheidetud tegevust ei ole alust pidada õigusvastaseks. Ametnik ei surunud kaebaja sõrmi toiduluugi vahele. Kaebaja ise surus sõrmi toiduluugi vahelt välja ja ei allunud ametnike korraldustele sõrmed luugi vahelt ära võtta. Ka teenistusrelvade kasutamise tingis kaebaja käitumine. Arvestades tekkinud olukorda, ei olnuks asjakohane kasutada kaebaja kontrolli alla saamiseks füüsilist jõudu või teleskoopnuia. Mõlemad eeldavad lähikontakti kinnipeetavaga. Olukorras, kus põrand on vereseguse vedeliku tõttu libe ja kambri piiratud tingimustes on kinnipeetava kiire kontrolli alla saamine raskendatud, ei ole lähikontakti nõudvate vahendite kasutamine eesmärgipärane ja ohutu. Kambris viibis veel vigastatud kinnipeetav, kelle tervise hetkeseisu osas puudus ametnikel ülevaade. Seetõttu oli vajalik kaebaja kiiresti ja kõigi jaoks võimalikult ohutult kontrolli alla saada. Võib juhtuda, et mõne aja möödudes mäletavad ametnikud intsidenti pisut erinevalt. Siiski kinnitavad mõlemad ametnikud kaebaja ähvardavat käitumist ja ohuolukorra olemasolu. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas vastustaja poolt jõu ja erivahendite kasutamise õiguslikku alust, analüüsis asjas kogutud tõendeid, tuvastas vaidlusaluste intsidentide toimumise asjaolud ning põhjendas õigusliku aluse ja faktiliste asjaolude pinnal arusaadavalt, miks vastustaja tegevust tuleb pidada õiguspäraseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
13.Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et vaidlusaluste intsidentide asjaolud on tuvastatud ebaõigesti, jõu kasutamine kaebaja suhtes oli ebaproportsionaalne ja vastustajal puudus alus teenistusrelvade kasutamiseks. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
14.Kaebaja käe vigastamisega seoses heidab kaebaja vastustajale ette, et füüsilise jõu kasutamine ei ole nõuetekohaselt protokollitud ning ei ole selge, kas kaebajale üldse anti korraldus(i) lõpetada toiduluugi sulgemise takistamine.
Samas ei vaidle kaebaja vastu valvuri 28. juuli 2020. a ettekannetes nr 2-20-4205 (tl 19) ja 2-204203 (tl 20) esitatud sündmuse kirjeldusele. Selle kohaselt nõudis kaebaja 28. juulil 2020 pärast kella ühte öösel valvuriga läbi kambri ukse toiduluugi suheldes, et meditsiinitöötaja tuleks osutama abi kaebaja kambrikaaslasele. Suhtluse käigus hoidis kaebaja käes kaussi kambrikaaslase vere ja vee seguga, valas osa sellest toiduluugi kaudu välja ja takistas toiduluugi sulgemist. Sisuliselt möönab kaebaja sedagi, et vastustaja ametnik andis talle korralduse lõpetada toiduluugi sulgemise takistamine, väites, et ainuüksi korraldusele mitteallumine ei õigusta kaebaja suhtes jõu kasutamist. Seega nõustub kaebaja sellega, et ta sai ametnikult korraldusi, mida ta ei täitnud. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et võimalus, et kaebaja viskab vastustaja ametnikke vere ja vee seguga kujutas ohtu nende tervisele. Seetõttu eksib kaebaja selleski nagu oleks vastustaja ametnike tegevuse põhjuseks olnud ainuüksi kaebaja allumatus. Seejuures vaatab kaebaja mööda asjaolust, et ta oma tegevusega takistas ametnikel kontrollimast kaebaja kambrikaaslase tervislikku seisundit olukorras, kus kambrikaaslane verbaalsele suhtlusele ei vastanud. Kaebaja tegevus oli seega vastuoluline. Ühelt poolt nõudis kaebaja kambrikaaslasele viivitamatult meditsiinilise abi osutamist, teisalt takistas ametnikel kontrollimast kambrikaaslase tervislikku seisundit põhjustades sellega viivituse, kui meditsiiniline abi tõepoolest vajalikuks oleks osutunud.
15.Kaebajal leiab vääralt, et vastustaja peaks täiendavalt tõendama, et ta ei kasutanud õigusvastaselt jõudu kaebaja suhtes. Nagu halduskohus selgitas, siis osutavad tõendid sellele, et vigastused kaebaja käele tekkisid sellest, et kaebaja ise suurus kätt toiduluugi vahele, mitte sellest, et vastustaja ametnik surus toiduluuki kinni vaatamata sellele, et kaebaja sõrmed olid luugi vahel. Nii ettekandest nr 2-20-4205 kui ka asja materjalide hulgas olevalt videosalvestuselt nähtub, et vastustaja ametnik takistas küll kaebajal toiduluuki lahti surumast, kuid hoidus seejuures toiduluuki täielikult kinni lükkamast, et kaebajat mitte kahjustada. Vastustaja ametnik kinnitab seda ettekandes otsesõnu ning videosalvestiselt on tõepoolest nähtav, et kaebaja saab kätt toiduluugi vahel horisontaalselt liigutada. Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab kaebaja tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Seetõttu tuli kaebajal tõendada, et vigastus tekkis vastustaja tegevuse tagajärjel. Praegustel asjaoludel ei ole selge, kas vastustaja tegevust saab käsitada vahetu sunni rakendamisena, kuna vastustaja tegevus ei olnud suunatud vahetult kaebaja mõjutamisele, vaid kujutas endast eelkõige passiivset vastupanu kaebaja enda tegevusele. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole koostanud protokolli vahetu sunni kasutamise kohta nagu näeb ette VangS § 71 lg 71. Kuid isegi juhul, kui nõustuda, et protokolli koostamine oli vajalik, ei muuda see asja lahendamist. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 järelevalve korraldus vanglas § 46 lg-te 2 kuni 4 järgi tulnuks sel juhul protokolli kanda kinnipeetava ees- ja perekonnanimi ja isikukood, talle määratud osakonna ja kambri number ning vahetu sunni kasutamise põhjus, aeg või ajavahemik ja koht, samuti olukorra lahendamiseks kasutatud teenistusrelvade, erivahendite ja ohjeldusmeetmete ning füüsilise jõu kasutamine, kes ja mis põhjusel otsustas vahetu sunni kasutamise ning kas vahetut sundi kasutanud ametnik hoiatas õigusrikkujat enne selle kasutamise eest ja kes olid juuresviibinud ametnikud. Kõik need andmed nähtuvad kaebaja osalusel toimunud intsidendi kohta koostatud ettekannetes nr 2-20-4205 ja 2-20-4203. Protokolli koostamise otstarbeks on eelkõige asjaolude fikseerimine. See eesmärk on praegusel juhul saavutatud asja puudutavate ettekannete koostamise kaudu. Seega ei olnud kaebajal takistatud ülevaate saamine intsidendi asjaoludest või asja kohta seisukoha ja väidete esitamine. Asjakohane protokoll on koostatud kaebaja suhtes teenistusrelvade kasutamise kohta (tl 87-88), millest samuti nähtuvad andmed. Vastavalt ei saa väita, et vastustaja oleks jätnud kaebajaga toimunud intsidendi asjaolud fikseerimata.
16.Kaebaja on seadnud kahtluse alla, kas halduskohus sai videosalvestiselt tuvastada, et intsidendi ajal andis valvur kaebajale korduvalt korraldusi, kuna salvestisel puudub heli. Ringkonnakohtu hinnangul ei jäta aga videosalvestis koostoimes teiste tõenditega kahtlust, et valvur üritas intsidenti
lahendada esmalt kaebajale korraldusi andes. See ilmneb valvurite ettekannetest ning nagu eelnevalt märgitud, on korralduste saamist ja nende eiramist möönnud kaebaja isegi. Kahju hüvitamise aspektist ei ole sellel küsimusel ka määravat tähendust, sest kahju tekkimine vastustaja tegevuse tulemusena ei ole tõendatud. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja tegevust selles intsidendis ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Olukorras, kus oli alust arvata, et kaebaja üritab visata vastustaja ametnikke potentsiaalselt tervisele ohtliku vedelikuga, oli kambri ukse toiduluugi sulgemine ründe ärahoidmiseks leebeim meede. Siinkohal ei saa mööda vaadata sellest, et ametnikel puudus võimalus lihtsalt taanduda ja oodata kaebaja rahunemist. Vastupidi, selleks ajaks olid ametnikud kaotanud kontakti kaebaja kambrikaaslasega, puudus kindlus, et kambrikaaslase tervis ei ole ohus ning seetõttu esines vajadus siseneda kambrisse ja kontrollida kambrikaaslase olukorda.
17.Teiseks leiab kaebaja, et vastustajal ei olnud alust kasutada tema suhtes teenistusrelvi ning igal juhul oli gaasirelva ja elektrišokirelva üheaegne kasutamine ülemäärane. Kaebaja leiab seejuures, et ei esinenud ühtegi VangS 71 lg-s 1 nimetatud olukordadest, mil erandina on lubatud teenistusrelva kasutamine. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga.
18.VangS § 71 lg 1 järgi on teenistusrelva kasutamine lubatud tõesti üksnes äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et teenistusrelva kasutamine on lubatud muu hulgas muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks. Praegusel juhul oli kaebaja enne tema suhtes teenistusrelva kasutamist näidanud kavatsust kasutada vere ja vee segu vangla ametnike ründamiseks. Lisaks ilmneb valvurite ettekannetest selgelt seegi, et kaebaja nõudis olukorra lahendamist tema äranägemisel, keeldus allumast ametnike korraldusele, teatas seejuures, et ta ei allu tema ümberpaigutamisele ning avaldas kavatsuse tekitada ametnikele valu. Vastustaja on esile toonud veel, et kaebaja on füüsiliselt tugev ning karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Asjaoludest järeldub seega piisava selgusega, et kaebaja oli ametnike suhtes agressiivne ning vaatamata vahetu sunni kasutamise hoiatustele ei olnud valmis alluma ametnike korraldustele olukorra rahumeelseks lahendamiseks. Lisaks oli kaebaja kasutuses potentsiaalselt ohtlik vedelik, samuti muud kambris leiduvad esemed, mille relvana kasutamine ei olnud välistatud. Asjakohane on vastustaja selgitus, et puudusid muud (leebemad) vahendid kaebaja kontrolli alla saamiseks kitsas elukambris. Kaebaja veenmine või tema rahunemise ootamine ei olnud võimalik, kuna vastustajal oli vajalik kiiresti kontrollida kaebaja kambrikaaslase tervislikku seisundit. Füüsilise jõu kasutamine kambris ähvardas aga raskemate tagajärgedega, kuna rüseluse käigus kitsas ruumis võinuks kaebaja või vastustaja ametnikud põrgata või kukkuda kambri sisustuse vastu ja saada tõsisemaid vigastusi. Nendel asjaoludel tuleb nõustuda, et vastustaja oli VangS § 71 lg 1 alusel õigustatud kasutama teenistusrelva kaebaja suhtes.
19.Kohtumenetluses üritab kaebaja küll väita, et oli tegelikult rahulik ja koostöövalmis, kuid need väited on vastuolus asjas kogutud tõenditega. Kaebaja osutab, et varem samal ööl käis ametnik kaebaja elukambris ja kaebaja ei teinud selleks takistusi ega põhjustanud füüsilist konflikti. Samas leiab kaebaja ise, et tema kambrikaaslase olukord halvenes ning kaebaja pidas vajalikuks talle meditsiinilise abi osutamist, kuid vastustaja ametnikud eirasid tema soovi. Kaebaja kasvav ärritus ilmneb selgelt ka valvurite ettekannetest, kuna algselt palus kaebaja kambrikaaslasele meediku kutsuda, seejärel juba nõudis meediku kutsumist ähvardusega lõhkuda kambri aken ning ilmestades nõudmist vere ja veeseguse kausi näitamise ja selle sisu viskamisega. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei allunud seejuures enam vastustaja
ametnike korraldustele ning ähvardas neid aktiivse füüsilise vastupanuga. Olukorra muutumine ilmneb selgelt sellestki, et kui kella 1:12 paiku sisenesid ametnikud kaebaja elukambrisse tavapäraselt, siis kella kaheks oli kaebaja sedavõrd ärritunud ja agressiivne, et ametnikud ei pidanud võimalikuks siseneda kambrisse ilma erivarustuseta. Kell 2:20 kasutati kambrisse sisenemise nii kilpi, kaitseülikondi kui ka teenistusrelvi. Seejuures tegi kaebaja ametnike suunas viskeliigutuse metallist kruusiga ning oli valmis haarama enda kõrvale valmis pandud kaussi vere ja vee seguga.
20.Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda intsidendis osalenud ametnike ettekannete tõepärasuses. Kaebaja esile toodud vastuolud erinevate isikute ettekannete, samuti ettekannete ja videosalvestiste vahel puudutavad intsidendi üksikuid detaile ega väära, et põhiosas langevad sündmuste kirjeldused siiski kokku. Ebatäpsused selles, kus täpselt paiknesid ametnikud teenistusrelvade kasutamise ajal või kas kaebaja suutis gaasirelva ja elektrišokirelva kasutamise vahel teha liigutuse kausi suunas ei muuda järeldust sellest, et kambris ukse avamisel käitus kaebaja jätkuvalt agressiivselt ning tema liigutused näitasid kavatsust ametnikke rünnata. Kinnipeetava kontrolli alla saamise eesmärgil erivarustuses elukambrisse sisenemine ei ole ametnike jaoks igapäevane tegevus. Isegi, kui sarnaseid tegevusi regulaarselt harjutatakse, tuleb pidada tõenäoliseks, et tegelikus konfliktisituatsioonis tajusid ka ametnikud ärevust. Olukorras, kus keskendumine ja tähelepanu on seejuures suunatud kindla eesmärgi saavutamisele, ei näe ringkonnakohus põhjust pidada ebatavaliseks, kui situatsiooni detaile mäletatakse tavapärasest halvemini ning erinevate isikute kirjeldused ei lange sajaprotsendiliselt kokku. Intsidendi mõnevõrra erinevad kirjeldused seetõttu kinnitavad pigem seda, et ametnikud koostasid ettekanded iseseisvalt nii, nagu nad olukorda mäletasid ega kooskõlastanud esitatud versiooni teiste ametnikega. Seetõttu ei vähenda kaebaja osutatud vastuolud ettekannete usaldusväärsust tervikuna. Ametnike ettekannetest koostoimes valvekaamera salvestusega nähtuvad intsidendi asjaolud piisava selgusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kahtluse all, et kaebaja käitumist tuli pidada ametnikele ohtlikuks ning sellega kaebaja takistas ametnikel kambrisse sisenemast ja kaebaja kambrikaaslase olukorda kontrollimast. Kaebajat oli korduvalt hoiatatud vahetu sunni kasutamise eest. Kaebaja oli teadlik sellestki, et vajadus kontrollida kambrikaaslase olukorda on ajakriitiline. Seega pidi kaebaja mõistma sedagi, et kui ta oma käitumist ei muuda, toob see kaasa jõu ja/või erivahendite kasutamise tema suhtes. Kuna kaebaja kambriukse avamisel sellele vaatamata tegi ametnike suunas viskeliigutuse, siis ei saa pidada ebaproportsionaalseks teenistusrelvade kasutamist. Vastustaja pidi saavutama kaebaja kontrolli alla saamise võimalikult vähestes kahjulike tagajärgedega kaebajale, ametnikele ja kambrikaaslasele. Kuigi gaasirelv ja elektrišokirelv põhjustasid kaebajale valu ja ebamugavust, oli nende mõju suhteliselt lühiajaline ega põhjustanud püsivaid tervisekahjustusi. Teenistusrelvade kasutamine võimaldas seega vältida tõsisemaid vigastusi ja/või terviskahjustusi, mis kitsas ruumis rüselemise käigus võinuks tekkida. Pole selge, et sama tulemuse võinuks saavutada ka ainuüksi esimesena kasutatud gaasirelva abil. Vastustaja on selgitanud, miks gaasirelva tõhusus võib olla ebapiisav. Praegusel juhul väidab kaebaja, et gaasirelva kasutamisel ta pöördus ja elektrišokirelva elektroodid tabasid teda külje ja selja piirkonda. Ringkonnakohtu hinnangul sellest kaebaja reaktsioonist ei selgu, kas gaasirelv oli tõhus. Gaasijoa eest ära pöördumist võib pidada tavapäraseks reaktsiooniks ka juhul, kui gaasijuga kaebajat ei tabanud. Seetõttu tuleb nõustuda halduskohtuga, et ametnikud ei pidanud enne elektrišokirelva kasutamist ära ootama, millised tulemused olid gaasirelval. Sellega võinuks anda kaebaja võimaluse rünnata ametnikke ja tuua kaasa praegusest raskemaid tagajärgi. Kokkuvõttes ei olnud kaebaja suhtes ebaproportsionaalne kahe teenistusrelva peaaegu üheaegne kasutamine ega nendega põhjustatud valu ja/või ebamugavustunne.
21.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda see, et kaebaja suhtes ei alustatud distsiplinaarmenetlust seoses ametnike ähvardamisega. See, kas kaebaja käitumises hiljem tuvastati ametnike ähvardamine, ei saanud mõjutada ametnike tegevust intsidendi ajal. Isegi, kui hiljem hinnates leiti, et kaebaja ähvardused ei olnud piisavalt tõsised, siis intsidendi ajal ei saanud neist mööda vaadata.
Kaebaja lubadus osutada vastupanu takistas ametnikel tavapärasel viisil kambrisse sisenemist. Teiseks oli kaebaja ilmselt ärritunud ja keeldus laskmast endale käeraudu panna, mistõttu ei olnud võimalik rakendada ka ennetavat abinõu kaebaja ohtlikkuse koheseks maandamiseks. Seega intsidendi ajal oli kaebaja ähvardusel teha ametnikele valu oluline tähendus, millest ametnikud ei saanud mööda vaadata. Kaebaja agressiivsus on tõendatud ametnike ettekannetega. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise fakt aga ei tõendaks kaebaja käitumist intsidendi ajal. Samad tõendeid on kasutatavad nii distsiplinaarmenetluses kui ka kohtumenetluses. Halduskohus tuvastas intsidendi asjaolud vahetult kohtumenetluses uuritud tõendite pinnal. Tõendite uurimisel tuvastatud asjaolud ega tehtud järeldused ei vaja enam kinnitust distsiplinaarmenetluse kaudu.
22.Samuti ei ole asjas määrav see, kui ametnikel ei olnud selget ülesannet, millises järjekorras teenistusrelvi kasutada. Kaebaja käitumine kambri ukse avamise järel ei olnud ette teada. Seetõttu ei saanud olla selge seegi, kas kaebaja kontrolli alla saamiseks on vajalik ühe või mõlema relva kasutamine või kumba relva tuleks enne kasutada. Vastustaja selgitustest relvade efektiivsuse kohta ilmneb selgelt, et nende mõju sõltub konflikti asjaoludest. Järelikult on põhjendatud jätta relva kasutamise otsus relva valdavale ametnikule.
23.Kaebaja leiab, et intsidendi järel tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane, kuna tugines ebaõigel ohuhinnangul. Ringkonnakohus ka selles osas kaebajaga ei nõustu. Intsidendi käigus näitas kaebaja, et tema konflikti lahendamise oskus on madal. Kaebaja nõudis jäigalt just tema poolt õigeks peetava lahenduse ellu viimist. Ametnike keeldumise järel aga kaebaja ärritus ja väljendas nii verbaalselt kui ka oma käitumisega allumatust vanglas kehtivatele reeglite, ametnike korraldustele ning oli valmis osutama ametnikele füüsilist vastupanu. Asjaolu, et ametnikud kasutasid kaebaja vastupanu murdmiseks gaasirelva ja elektrišokirelva, võis ilmselt kaebajas kaasa tuua trotsi ning põhjustada vastasseisu kordumist ka muidu väheoluliste probleemide korral. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kaebaja nõudmine korraldada asjaajamine talle meelepärasel viisil ning keeldumine ametnike korralduste täitmisest võib olla ohtlik eeskuju kaaskinnipeetavatele. Nendel asjaoludel tuleb kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise ja vangalasisese liikumisvabaduse piiramist ning käeraudade kasutamist pidada põhjendatuks. Kehtestatud piirangud on selgelt suunatud kaebajast lähtuva ohu maandamisele. Vastustaja on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse jätkuvust asjakohaselt hinnanud 28. augustil 2020 (tl 53) ja 29. septembril 2020 (tl 54). Viimase hindamise tulemusel lõpetati käeraudade kohaldamine ning (tl 55) ning 27. oktoobri 2020 käskkirjaga (tl 56) täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tervikuna. Pidades silmas nii kaebaja osalusel 28. juuli 2020 öösel toimunud intsidendiga kaasnenud riske, kaebaja käitumist ning tema isikuomadusi ja karistatust, ei ole vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega piiranud kaebaja õigusi ülemääraselt. Vastustajal on kohustus tagada nii vangla üldine julgeolek kui ka vastustaja ametnike julgeolek. Kaebaja näitas valmisolekut kahjustada mõlemat õigushüve ega taganenud oma seisukohtadest, vaatamata ametnike suhteliselt pikaajalisele veenmisele lahendada konflikt rahumeelselt. Oma ülesannete täitmiseks tuli vastustajal vältida konflikti kordumist. Ringkonnakohus ei näe, et vastustajal olnuks leebemaid meetmeid selle eesmärgi saavutamiseks.
24.Samas ei jaga ringkonnakohus seisukohta, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise osas tuleks kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata juba ainuüksi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja pikendamise vaidlustamata jätmise tõttu. RVastS § 7 lg 1 järgi võib kahju hüvitamist tõesti nõuda juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Praegusel juhul ei saa aga järeldada, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustamisega saanuks kaebaja kahju tekkimise ära hoida või kahju ulatust vähendada.
25.Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhte koheselt intsidendi toimumise järel
28.juulil 2020. Kirjalik käskkiri vormistati päev hiljem (29. juulil 2020). Seega isegi käskkirja kohesel vaidlustamisel ei oleks kaebaja saanud ära hoida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul olnuks vähetõenäoline ka meetmete kohaldamise varasema lõpetamise saavutamine. Esmalt on vanglal juba seadusest tulenevalt (VangS § 69 lg 3) kohustus hinnata täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajadust ning kohaldamise aluse äralangemisel koheselt lõpetada meetmete rakendamine. Seda vangla tegigi, kuid pidas siiski vajalikuks pikendada abinõude kohaldamist nii 2020. aasta augustis kui ka septembris. Ei ole põhjust eeldada, et kaebaja vaide või julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise taotluse esitamine oleks vastustaja seisukohta meetmete kohaldamise vajalikkuse kohta muutnud. Kohtupraktika pinnal ei ole alust eeldada sedagi, et vaidemenetluse ajal halduskohtult esialgse õiguskaitse taotlemine olnuks edukas ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõppenuks varem kohtu ettekirjutuse tõttu. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebaja tegevusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustamisel olnuks suur eduväljavaade vähendada tekkinud kahju ulatust. Vastavalt ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisel käesoleva asja lahendamisel määravat tähendust.
26.Apellatsioonkaebuse jääb rahuldamata.
27.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.