X. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses füüsilise jõu, vahetu sunni ning julgeolekuabinõude rakendamisega Kaebaja X., esindaja vandeadvokaat Madis Piirla Vastustaja Tartu Vangla
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta X. kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 187 eurot 50 senti Eesti Vabariigi kanda. Muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. märtsil 2022 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X. (kaebaja) esitas 18. detsembril 2020 Tartu Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot. Taotluse aluseks on vanglas ajavahemikul 27.–28. juuli 2020 toimunud sündmus. Kaebaja põhjendab, et vanglaametnikud kasutasid tema suhtes ebaseaduslikult füüsilist jõudu ja ebaproportsionaalselt vahetut sundi (samaaegselt gaasi- ja elektrišokirelva). Samuti kohaldati kaebaja suhtes pärast vaidlusalust intsidenti ebaõige riskihinnangu alusel põhjendamatult liialt intensiivseid täiendavaid julgeolekuabinõusid.
3-21-617
Mittevaraline kahju seisneb kaebaja tervise kahjustamises, väärikuse alandamises ja vabaduse võtmises.
2.Tartu Vangla jättis 18. veebruari 2021. a otsusega nr 1-13/335-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 22. märtsil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot või mõista vanglalt tema kasuks välja hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja ei nõustu Tartu Vangla 18. veebruari 2021. a otsusega nr 1-13/335-2 ning on jätkuvalt seisukohal, et esineb alus kahjunõude rahuldamiseks.
4.Tartu Halduskohus vabastas 24. märtsi 2021. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel seoses väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega, tervisekahju puudutavas osas oli kaebus riigilõivuvaba. Kohus palus kaebajal selgitada, millises summas põhinõudest nõuab ta kahju hüvitamist seoses tervise kahjustamisega, millises summas seoses väärikuse alandamisega ning millises summas seoses vabaduse võtmisega. Ühtlasi andis kohus vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
5.Kaebaja vastas 5. aprillil 2021 kohtule, et kaebaja hindab kahjuhüvitist seoses tervise kahjustamisega, mis on põhjustatud käe toiduluugi vahele surumisega 2500 eurole. Kahjuhüvitis tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest seoses teenistusrelvade (gaasija elektrišokirelv) samaaegse kasutamise eest hindab kaebaja 2500 euro suuruseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitiseks palub kaebaja määrata 5000 eurot. Viimati nimetatud rikkumise osas tugineb kaebaja väärikuse alandamise ja vabaduse võtmise alusele.
6.Vastustaja esitas kohtule 22. aprillil 2021 vastuse, milles palub jätta kaebus rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus määras 26. novembri 2021. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
8.1.Kaebaja täitis vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 3 nimetatud kohustust ning teavitas
27.juulil 2020 kella 23:05 ajal vanglateenistuse ametnikke, et kaebaja kambrikaaslane on end vigastanud ja vajab meditsiinilist abi. Kuivõrd kohest meditsiinilist abi kambrikaaslasele ei osutatud ja kaebaja hinnangul kambrikaaslase tervislik seisund aina halvenes, pöördus kaebaja taaskord valvurite poole. Vanglateenistus reageeris ja sisenes teistkordselt kambrisse 28. juulil 2020 kella 1:12 ajal kontrollimaks kambrikaaslase olukorda, kuid mingit meditsiinilist abi talle ei osutatud. Kaebaja ei takistanud kummalgi korral ametnike tööd ega eiranud nende korraldusi.
8.2.Tartu Vangla 28. juuli 2020 ettekandest nr 2-20-4205 nähtuvalt puudus alates kella 1:48 vanglateenistusel võimalus kaebaja kambrikaaslasega kontakti saada. Sellest hetkest mõistis ka kaebaja, et kuivõrd kambrikaaslane on kaotanud väga palju verd vajab isik viivitamatut abi. Olukorra tõsiduse ilmestamiseks tõstis kaebaja kausi kambrikaaslase verega ja tahtis seda läbi toiduluugi ametnikele näidata. Vangla oli teadlik kambrikaaslase suitsiidsest käitumisest, sest kambrikaaslane oli varasemalt vanglateenistusele avaldanud, et olukorras kus teda ja kaebajat eraldi ei paigutata hakkab ta ennast vigastama. Tekkinud olukord tekitas kaebajas ärevust ja abitust ning kutsus veelgi intensiivsemalt esile vajaduse kutsuda koheselt abi. Kohese meditsiinilise abi osutamise/võimaldamise asemel tekkis vanglaametnikega aeganõudev diskussioon, mis lõppes ebaproportsionaalse vahetu sunni kasutamisega kaebaja suhtes.
3-21-617
8.3.Ebaseaduslikku füüsilist jõudu kasutati kaebaja suhtes 28. juulil 2020 kella 1:47 paiku kui valvurid surusid kaebaja käe kambriuksel asuva toiduluugi vahele. Tekkinud olukorras ei õigusta kaebajale antud korralduse täitmata jätmine sellisel viisil füüsilise jõu kasutamist. Seejuures ei nähtunud ühtegi asjaolu, mis viitaks vahetule ohule ega korrarikkumisele mida vanglateenistuse ametnikud toiduluuki kinni surudes (teades, et kaebuse esitaja käsi on selle vahel) soovinuks tõrjuda või lõpetada. Kaebaja tahe oli suunatud abi saamisele, mitte allumatuse ülesnäitamisele. Samuti ei olnud tegemist vastuhakuga ega ründega vanglateenistuse ametnike vastu.
8.4.Kaebaja peab tema suhtes 28. juulil 2020 kella 2:20 ajal kasutatud sunnimeetmeid (gaasija elektrišokirelva samaaegselt kasutamist) ebaproportsionaalseks. Ametnik viibis nii 27. juulil 2020 kella 23:05 ajal kui ka 28. juulil 2020 kella 1:12 ajal kambris. Kaebaja ei seganud ega käitunud ohtlikult. Paraku tõusis meditsiinilise abi osutamata jätmise ja verekaotuse suurenemise tõttu ka kaebaja meeleheide, mis tingis kõrgendatud vajaduse juhtida senisest intensiivsemalt ametnike tähelepanu viivitamatule vajadusele meditsiinilise abi järele – vastustaja on seda nimetanud allumatuseks. Allumatus aga ei anna alust kaebaja suhtes teenistusrelvade – gaasirelva ja elektrišokirelva samaaegseks kasutamiseks. Esmalt kasutati kaebaja suhtes gaasi, mille tõttu ta pööras selja, siis kasutati tema suhtes täiendavalt elektrišokirelva, millega tabati kaebajat külje ja selja piirkonda. Teenistusrelvade kasutamise tõttu tekitati kaebajale füüsilist valu ja põhjustati hingelisi üleelamisi. Samuti vajas kaebuse esitaja teo tagajärjel esmaabi. Kaebaja suunati ka psühholoogi vastuvõtule.
8.5.Kaebaja suhtes kohaldati pärast vaidlusalust intsidenti ebaõige riskihinnangu alusel põhjendamatult liialt intensiivseid täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebajat hoiti eraldatud lukustatud kambris, tal oli keelatud kehakultuuriga tegelemine, piirati vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning kasutati ohjeldusmeetmena käeraudu. Olukorras, kus kaebaja võis üksikjuhtumil olla allumatu, aga ei olnud vägivaldne ega muul viisil ohtlik teistele, on vastustaja riskihinnang kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ebatäpne.
9.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
9.1.Vanglaametnikud ei ole tahtlikult ega hooletusest kaebaja kätt toiduluugi vahele jätnud. Vanemvalvur ei surunud kaebaja sõrmi toiduluugi vahele, vaid fikseeris sõrmedega toiduluugi selliselt, et see ei teeks valu sõrmi toiduluugi vahelt välja lükkavale kaebajale. Ametnik andis kaebajale korduvalt korraldusi võtta sõrmed toiduluugi vahelt ära, kuid kaebaja seda ei teinud. Ametnik püüdis kaebaja sõrmi toiduluugi vahelt kambrisse suruda. Kaebaja pani ise käe toiduluugi vahele ja ei allunud korraldusele sõrmi ära võtta ning proovis toiduluuki jõuga avada.
9.2.Kaebaja suhtes kasutati 28. juulil 2020 gaasi- ja elektrišokirelva ning peale teenistusrelvade kasutamist tuvastati kinnipeetaval ka kehavigastused. Teenistusrelvade kasutamise vajaduse tingis kaebaja käitumine. Koos kaebajaga paiknes kambris kinnipeetav, kes oli end vigastanud. Ametnike ettekannetest nähtuvalt kontrollisid ametnikud regulaarselt kaebaja kambrikaaslase seisukorda. Kontrollimiste käigus kambrikaaslane meditsiinilist abi ei soovinud ja ta ei vajanud vältimatu abi. Alates kella 1:48 ei olnud ametnikel enam võimalik kambrikaaslase tervislikku seisundit kontrollida, sest kambrikaaslast näha ei olnud ja ametnikele ta ei vastanud. Kaebaja oli ärritunud, nõudis kambrikaaslasele meedikut ja ähvardas lõhkuda akna, kui tema määratud aja jooksul meedik ei saabu. Kaebaja ei allunud ametike korraldustele. Sündmuse arenemise käigus valas kaebaja hoopis punast värvi vedelikku toiduluugi vahelt koridori, mis muutis põranda kambri ukse juures libisemisohtlikuks. Kaebaja ei nõustunud ümberpaigutamiseks rahumeelselt riietuma ja tulema käeraudade paigaldamiseks kambri toiduluugi juurde ega liikuma akna juurde. Kuivõrd kaebaja kannab karistust raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest ja teda on varasemalt karistatud ka kehalise väärkohtlemise eest ning tema suhtes on ka varasemalt kohaldatud ametniku füüsilise ründega ähvardamise tõttu täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis ei saanud ametnikud olla veendunud, et ärritunud kaebaja kambrisse sisenemine, kes oma käitumisega näitas valmisolekut vastupanu
3-21-617
osutamiseks, on ohutu. Arvestades, et kaebaja kuritegude toimepanemise üheks soodusteguriks on olnud puudulik probleemilahendamise oskus, siis oli piisavalt põhjust arvata, et kaebaja võib käituda ettearvamatult. Kella 2:20 paiku oli kaebaja kambrikaaslase tervise viimasest kontrollimisest möödunud juba veidi enam kui tund aega, mistõttu oli ametnikel vajalik kambrisse sisenda ja kambrikaaslast näha. Seda tuli ametnikel teha ennast ohtu seadmata. Kambriukse avades tajusid ametnikud, et kaebaja kavatseb neid rünnata. Üheks ründe võimaluseks oli vereseguse veega viskamine. Teadmata, kas kaaskinnipeetava veri võib olla nakkusohtlik, tuli sellist rünnet käsitleda eriti ohtlikuna. Sellises tekkinud olukorras, arvestades kaebaja isikut, oli teenistusrelvade kasutamine põhjendatud ja vajalik.
9.3.Nii gaasi- kui ka elektrišokirelva näol on tegemist distantsrelvadega. Arvestades tekkinud olukorda, ei oleks asjakohane kasutada kaebaja kontrolli alla saamiseks füüsilist jõudu või teleskoopnuia. Mõlemad eeldavad lähikontakti kinnipeetavaga. Olukorras, kus põrand on vereseguse vedeliku tõttu libe ja kambri piiratud tingimustes on kinnipeetava kiire kontrolli alla saamine raskendatud, ei ole lähikontakti nõudvate vahendite kasutamine eesmärgipärane ja ohutu. Füüsilise jõu kasutamise käigus võib kas kinnipeetav või ametnikud kukkuda (sh vastu mööblielemente) ja saada vigastusi. Kaebaja on pikka kasvu ja turske kehaehitusega noor mees, mistõttu tuli ametnikel arvestada, et kaebaja on võimeline osutama aktiivset vastupanu. Teleskoopnuia kasutamine eeldab samuti piisavat vaba ruumi ja see võib tekitada kaebajale oluliselt raskemaid ja püsivamaid vigastusi kui kaasneb gaasi- või elektrišokirelvade kasutamisega. Ärritunud kaebaja kiiresti ja efektiivselt kontrolli alla saamiseks oli teenistusrelvade kasutamine põhjendatud ja vajalik.
9.4.Kahe teenistusrelva samaaegset kasutamist ei saa pidada õigusvastaseks ja antud sündmuse asjaolusid arvestades ülemääraseks. Arvestades tekkinud olukorda ning seda, et kambris viibis veel vigastatud kinnipeetav, kelle tervise hetkeseisu osas puudus ametnikel ülevaade, oli vajalik kaebaja kiiresti ja kõigi jaoks võimalikult ohutult kontrolli alla saada. Kuna kaebaja oli enne kambrisse sisenemist oma käitumisega näidanud valmidust vastupanu osutada, siis tuli ametnikel arvestada sellega, et kaebaja võib tõrjuda ka teenistusrelvi. Gaasirelva kasutamisel distantsilt on alati oht, et pihustatud gaas ei taba kinnipeetavat või õnnestub kinnipeetaval seda ette näha ja nägu varjata. Vangla praktikas on ka esinenud juhtumeid, kus ametnikud on pidanud gaasi korduvalt kasutama, sest gaasijuga ei tabanud piisavalt täpselt. Sellisel juhul ei oleks gaasi kasutamisel soovitud tulemust ja kaebajal oleks võimalik ametnike rünnata ning käesoleval juhul visata vereseguse veega või käes olnud kruusiga. Vedelikuga viskamisel võivad pritsmed lennata erinevates suundades, sh ka üle kilbi, ja tabada ametnike ka sõltumata kilbi taha varjumisest. Kokkupuude verega võib aga tõsiselt ohustada ametnike tervist. Elektrišokirelva kasutamisel on kinnipeetaval samuti võimalik selle kasutamist ette näha, kuna enne tulistamist tuleb seda sihtida selliselt, et mõlemad laengu otsad tabaksid isikut. Kui üks laengu ots kinnipeetavat ei taba või õnnestub kinnipeetaval eest ära liikuda, siis ei anna ka selle relva kasutamine soovitud eesmärki. Ametnikel oli vajalik olukorras, kus kambris viibis vigastatud kinnipeetav, kiiresti tegutseda ning piiratud ruumi tingimustes kaebaja kiiresti ja efektiivselt kontrolli alla saada. Sellise eesmärgi saavutamiseks ei saa pidada ülemääraseks kahe teenistusrelva samaaegset kasutamist välistamaks ühe relva kasutamisega kaasneda võivat ebaõnnestumist. Arvestades teenistusrelvade kasutamisele eelnenud olukorda, kaebaja isikut, tema käitumist ning vangla käsutuses olnud vahendeid, ei oleks vanglal olnud võimalik vähemintensiivsete meetmetega olukorda lahendada.
9.5.Kui kaebaja oleks allunud ametnike korraldustele, oleks tal olnud võimalik tekkinud olukorda ja saabunud tagajärgi vältida. Kui kaebaja oleks korraldustele allunud, ei oleks teenistusrelvade kasutamiseks vajadust olnud. Kaebuses märgitud meeleheite esinemine ei ole asjaolu, mis takistanuks vanglaametnike korraldustele allumist.
9.6.Kaebaja ei ole Tartu Vangla 29. juuli 2020. a täiendavat julgeolekuabinõude käskkirja nr 2-20/1-2/259 ega täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist vaidemenetluse korras
3-21-617
vaidlustanud. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata.
KOHTU SEISUKOHT
10.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). Kahjunõude rahuldamise üheks oluliseks eelduseks on avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus. RVastS § 9 lg-s 1 on piiratud füüsilisele isikule mittevaralise kahju rahalist hüvitamist juhtudega, kui kahju on põhjustatud avaliku võimu poolt süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamisega.
11.Kaebaja nõuab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ning märgib, et kahju tekitati tervise kahjustamise, väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega. Kaebuse kohaselt tekitati kaebajale tervisekahju seoses tema käe toiduluugi vahele surumisega. Samuti põhjustati kaebajale tervisekahju ning lisaks alandati inimväärikust tema suhtes gaasi- ja elektrišokirelva ebakohase samaaegse kasutamisega. Kolmandaks peab kaebaja õigusvastaseks tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja tugineb selles osas kahjunõude esitamisel väärikuse alandamise ja vabaduse võtmise alusele RVastS § 9 lg 1 mõttes.
12.Kohus analüüsib järgnevalt vangla tegevuse õiguspärasust ja kahju tekitamist esmalt kaebaja käe toiduluugi vahele surumise intsidendiga seoses (I), võtab seejärel seisukoha samaaegselt gaasi- ja elektrišokirelva kasutamist puudutavas osas (II) ning analüüsib järgnevalt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvat (III). Seejärel võtab kohus seisukoha kaebuse rahuldamise ning menetluskulude osas (IV). I
13.Kaebuse kohaselt põhjustas vanglaametnike tegevus tema käe toiduluugi vahele surumisega talle tervisekahju. Vastustaja vaidleb sellele vastu ja on seisukohal, et vangla tegevus ei olnud õigusvastane ja kaebaja oleks saanud temale kahju tekkimise ise ära hoida.
14.VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalvekorraldus vanglas“ (JärelevalveK) § 12 lg 1 p 2 kohaselt seisneb julgeoleku tagamine vanglas muuhulgas ka õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks vajalike abinõude rakendamises. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Üldine julgeolek ehk turvalisus tähendab kaitstust ohtude vastu. Järelevalve teostamine tuleb korraldada viisil, mis tagaks kõigi vanglas viibivate isikute julgeoleku, seega ka ametnike endi julgeoleku.
15.Tartu Vangla 28. juuli 2020. a ettekannetest nr 2-20-4203, nr 2-20-4204, nr 2-20-4205 (tl- d 19-20 ja 51) ilmneb järgnev sündmuste käik.
3-21-617
16.Vanemvalvur käis kell 1:12 S-eluhoone kambris nr 480 kontrollimas kaebaja kambrikaaslase tervislikku seisundit, kes oli varasemalt enda jalalaba vigastanud ning asetanud selle kaussi, milles oli vee ja vere segu. Kambris oli meeleolu rahulik, kaebaja istus taburetil ja kambrikaaslane oli wc-s. Kolmanda üksuse vanemvalvur vaatas kaebaja kambrikaaslase haava üle, verejooks jalal oli peatunud ja isik oli kontaktivõimeline. Kontrolli käigus ei avaldanud kambrikaaslane, et ta sooviks arsti. Seejärel valvurid lahkusid. Kaebaja võttis 1:33 vanglaametnikega ühendust ja ütles, et soovib kambrikaaslasele meedikut ning kui meedik kümne minuti jooksul ei tule, siis ta lõhub kambri akna ning lubas meediku tulekuni minuteid lugeda. Valvur teavitas vangla peavalvekeskust, kust omakorda teavitati valvemeedikut. Valvurid pakkusid kambrikaaslase haavale plaastreid, et viia ta meditsiiniosakonda. Kaebaja kambrikaaslane suhtles vanglaametnikega vähe, sest kaebaja segas pidevalt vahele. Kambrikaaslane ütles, et ei jaksa meditsiiniosakonda kõndida. Kell 1:43 ajal tahtis kaebaja näidata verekaussi kaamerasse. Valvurid sulgesid kiiresti kambriukse luugi ja ütlesid, et näevad verekogust ka läbi vaateakna. Sellepeale ärritus kaebaja veel rohkem. Kambrikaaslasega suhtlemisel segas kaebaja pidevalt vanglaametnike jutule vahele ja eiras vanglaametniku korraldust luugi juurest lahkuda. Vanemvalvur kontrollis kell 1:48 uuesti olukorda. Kui vanemvalvur kambriukse toiduluugi avas, nägi ta, et kaebaja lamab voodil, samas kambrikaaslast näha ei olnud. Vanemvalvur kõnetas korduvalt kambrikaaslast, kuid vastas peamiselt kaebaja. Kui vanemvalvur selgitas, et soovib siiski kambrikaaslasega rääkida, ägestus kaebaja ning ütles, et kambrikaaslane on juba väga palju verd kaotanud. Kui vanemvalvur ütles, et kausis oli lisaks verele ka palju vett, läks kaebaja kaussi tooma, sooviga seda valvurile näidata. Vanemvalvurile tundus, et kaebaja tahab sellega teda visata, mistõttu pani valvur toiduluugi asendisse, mis jättis toiduluugile väikese vahe. Kaebaja jõudis toiduluugi sulgemise ajal panna käe toiduluugi peale, mistõttu ei saanud valvur luuki sulgeda. Valvur hoidis sõrmedega toiduluuki fikseeritult ning pöialt ukse peal, et fikseerida kaebaja käele valu tegemata toiduluuk. Valvur andis kaebajale korduvalt korralduse võtta käsi toiduluugi vahelt ära. Kaebaja korraldustele ei allunud, vaid üritas kätt enam välja suruda. Valvur takistas kaebajat ja üritas tema kätt tagasi kambrisse suruda, kuid ei väänanud tema sõrmi. Kogu intsidendi vältel väitis kaebaja, et valvur surub kaebaja kätt toiduluugi vahele ja murrab sõrmi. Seda aga ametnik ei teinud. Intsidendi ajal oli kaebajal käes kauss punase vedelikuga ning. Ühel hetkel kallas kaebaja vedelikku luugi ääre vahelt koridori. Valvuritele tuli 1:50 kõne korrapidajalt, et valvurid paigaldaks kaebajale käerauad ja viiks ta E-majja. Kui valvur ütles kaebajale, et ta paigutatakse ümber, siis võttis kaebaja käe toiduluugi pealt ära. Kaebaja ei reageerinud korraldusele panna riidesse ja tulla luugi juurde käeraudade paigaldamiseks.
17.Tartu Vangla 27. augusti 2020. a käskkirjast nr 6-2/519 (tl-d 23p-27) nähtuvad kaebaja distsiplinaarmenetluse raames 14. augustil 2020 antud selgitused. Kaebaja selgitas, et ta ärritus vanemvalvuri suhtumise peale ja asetas käe poollahtisele luugile ning tõstis kausi verega, et seda ametnikule näidata. Ametnik sulges seejärel järsult luugi ja pressis tema käe tugevasti terava luugi ava ja servade vahele ning põhjustas seeläbi kaebajale tugevat valu. Ametniku korraldust ei saanud kaebaja enda sõnutsi täita, sest ametnik surus luuki kinni ja väänas kaebaja sõrmi. Ametnik avas luugi alles peale seda, kui kaebaja valas kausist verd. Enne luugi lõplikku sulgemist ähvardas ametnik, et kaebajal pannakse käed raudu ja ta viiakse teise majja. Kaebajale ei antud rohkem korraldusi ei läbi kambriukse ega kambriterminali vahendusel ning toiduluuki ei avatud kordagi. Kaebaja hinnangul kasutati tema suhtes liigset jõudu põhjuseta.
18.Kohtule esitatud Tartu Vangla S-8 eluosakonna valvekaamera 28. juuli 2020 videosalvestiselt nähtub ettekannetes kirjeldatud toiduluugi sulgemise intsident. Salvestiselt nähtub, et valvur avab toiduluugi ja suhtleb selle kaudu kambris paiknenud kinnipeetavatega (videosalvestis 00:17). Alguses suhtleb kaebaja valvuriga samal ajal käega žestikuleerides, aegajalt toetab kaebaja käe ka toiduluugile. Valvur lõpetab rääkimise ja lükkab toiduluugi kinni,
3-21-617
kuid kaebaja lükkab selle kambri poolt uuesti lahti (videosalvestis 01:45). Seega ei kinnita videosalvestis kaebaja väidet, et ta asetas üksnes oma käe poollahtisele toiduluugile. Salvestiselt on näha, et luuk sulgub täielikult ja kaebaja lükkab selle uuesti lahti, jättes oma käe luugi vahele. Intsidendi alguses on valvuri huultelt näha, et ta annab kaebajale korduvalt korraldusi. Valvurite kehakeelest on arusaadav, et ajal, mil kaebaja hoiab oma kätt luugi vahel, viskab ta sellest valvurite suunas vedeliku (veri või vee ja vere segu). Hiljem on näha ka punast vedelikku kambri uksel ja lävepakul (videosalvestis 02:54 – 03:17). Valvur üritab kaebaja sõrmi lükata luugi vahelt tagasi. Salvestiselt nähtub, et kaebaja käsi liigub mingil hetkel luugi vahel olles horisontaalselt. Seega ei avaldanud valvur kaebaja käele survet ja kaebaja oleks saanud oma käe ära võtta. Vanglaametnikud saavad toiduluugi sulgeda alles mitmeminutilise veenmise tulemusena (videosalvestis 06:08). Videosalvestiselt nähtub seega kinnipeetava aktiivne tegevus enda käe luugi vahele surumise ja seal hoidmisega, samuti käe eemaldamise korralduse mittetäitmine mitme minuti vältel. Kohus möönab, et kogu intsidendi vältel võis kaebaja käsi saada kergemaid vigastusi, sest ametnik üritas takistada kaebajal luugi avamist. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja vigastused siiski põhjustatud vangla õigusvastasest tegevusest, vaid peaasjalikult tema enda käitumisest. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks tema käe eemaldamisega toiduluugilt kasutatud ülemäärast füüsilist jõudu. Samuti ei kinnita videosalvestis kaebaja väidet, et vanglaametnik väänas tema sõrmi ja seetõttu oli käe äravõtmine takistatud. Vastupidi, videosalvestis kinnitab, et kaebaja üritas ise aktiivselt takistada toiduluugi sulgemist ja tegi kõik endast oleneva, et toiduluugi sulgemine oleks võimalikult keeruline.
19.Vastustaja esitatud 28. juuli 2020. a Tartu Vangla õe-spetsialist koostatud õiendist (tl 89) nähtuvalt oli kaebaja vasak käelaba tursunud ja sõrmede liikumine oli valu tõttu piiratud. Kohtu hinnangul ei tõenda ka kaebaja vigastused, et ametnikud oleksid tema suhtes üleliigset jõudu kasutanud. On selge, et kui käsi raske metallist luugi vahele suruda ajal, mil ametnik seda sulgeda püüab, võib sellest käele vigastused tekkida. See aga ei kinnita kaebaja väidet, et kaebajale põhjustati teadlikult valu ja kannatusi. Oma pahameele väljendamine ja vanglaametnike tegevuse takistamine kaebaja valitud viisil ei ole kohane ning selle tagajärjel tema käele tekkinud kahjustused ei kvalifitseeru vanglaametniku ebakohaseks käitumiseks. Tegemist oli kaebaja enda teadliku tegevuse tagajärjega. Videosalvestiselt nähtub, et kaebaja oleks saanud igal ajal oma tegevuse lõpetada ja käe luugi vahelt eemaldada, kuid selle asemel jätkas ta aktiivselt ebakohast tegevust üritades toiduluugi sulgemist igati takistada. Kaebaja subjektiivne hinnang, et toiduluugi sulgemiseks puudus vajadus, ei muuda kohtu järeldust.
20.Kaebaja peab olukorda, kus veri või vee ja vere segu satub eluosakonna põrandale olmeprobleemiks, mille lahendamiseks ei ole jõu kasutamine lubatud ning peab seetõttu vangla tegevust õigusvastaseks. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohtu jaoks on usutav vanglaametniku 28. juuli 2020. a ettekandest nr 2-20-4205 nähtuv ohuhinnang, et kaebaja eesmärgiks võis olla kausis oleva vedeliku viskamine läbi toiduluugi. Seda kinnitab ka kaebaja käitumine, kui tal lõpuks õnnestuski läbi toiduluugi alumise osa vedelik koridori ja kambriuksele valada. Erinevalt kaebajast, ei pea kohus vedeliku kambrist välja viskamist üksnes olemprobleemiks. On üldteada, et vere teel levivad mitmed tõsised viirushaigused nagu hepatiidiviirused ja inimese immuunpuudulikkuse viirus. Viirused võivad levida ka lõike- ja torkevigastuste kaudu, pritsmete sattumisel limaskestadele või kahjustunud naha kaudu. Kuna inimesed ei ole kohustatud oma nakkustest rääkima, tuleb vanglaametnike igapäevatöös eeldada, et iga inimese veri või muud kehavedelikud võivad olla nakkusohtlikud. Seetõttu peab järgima kõiki ohutusnõudeid nakatumise vältimiseks. Kinnipeetav, kelle käitumisest ja hoiakutest võib eeldada, et ta viskab kambriluugist ametnike suunas verd, kujutab ilma kahtlusteta ohtu ametnike tervisele ja seeläbi ka vangla üldisele julgeolekule. Sellises olukorras oli kambriluugi sulgemine põhjendatud ja vajalik. Menetluses kogutud tõendid ei viita kaebaja
3-21-617
suhtes üleliigse jõu kasutamisele, valvuri tegevus oli suunatud teenistusülesannete täitmisele, milleks oli julgeoleku tagamine vanglas ning selleks oli vaja sulgeda kambriukse toiduluuk. Kuigi kaebaja hinnangul oli tema käitumine ajendatud soovist kaaskinnipeetavale meditsiinilist abi saada, siis sisuliselt ta takistas oma tegevusega osaliselt selle eesmärgi saavutamist.
21.Seega on kohus seisukohal, et vangla ei ole õigusvastaselt tegutsenud. Kuivõrd kohus ei tuvastanud vangla tegevuses õigusvastasust, siis on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest ja vastustaja on õigesti selles osas jätnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Samuti nõustub kohus vastustajaga, et kaebaja oleks saanud endale tekkinud kahju ära hoida, selleks oleks piisanud käe kambriluugi vahelt ära võtmisest ja vanglaametnike korraldustele allumisest. Eeltoodule tuginedes jätab kohus hüvitamiskaebuse rahuldamata osas, mis puudutab kaebaja käe surumist kambriuksel asuva toiduluugi vahele. II
22.Kaebaja hinnangul põhjustati talle 28. juulil 2020 mittevaralist kahju ka gaasi- ja elektrišokirelva samaaegse kasutamisega, sest selleks ei olnud vajadust. Vastustaja on vastupidisel seisukohal ning leiab, et teenistusrelvade kasutamine oli õiguspärane ja nende kasutamise vajaduse tingis kaebaja enda käitumine.
23.Vanglateenistuse ülesandeks on sisekorraeeskirjade järgimine ja julgeoleku tagamine vanglas ja vanglaametniku ülesandeks on abinõude rakendamine õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks. VangS § 71 lg 1 kohaselt on VangS § 701 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Erivahendi ning teenistusrelva kasutamise korral tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu. Seega tuleb erivahendeid kasutades pidada kinni proportsionaalsuse põhimõttest.
24.Kohtu hinnangul kinnitavad kohtule esitatud tõendid, et kaebajast lähtus oht vanglaametnikele.
25.Kohtule esitatud füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokolli I osa (tl 101) kohaselt toimus kambris peale toiduluugi intsidenti järgmine tegevus. Kaebaja keeldus ümberpaigutamisest E-hoonesse. Kaebaja oli agressiivne ja lõi rusikaga vastu seina ja kambri ust ning ütles, et teeb ametnikele sama valu, mida temale tehakse. Kui ametnikud jõudsid varustuses kambri ukse juurde, andis valvur kaebajale korralduse panna ennast riidesse ning tulla käeraudade paigaldamiseks toiduluugi juurde, kuid kaebaja korraldusele ei allunud ja käitus argessiivselt. Kaebajal oli käes metallist kruus ja korralduse peale ütles kaebaja, et tema ei lähe mingil juhul E-hoone kambrisse. Kaebajale anti korduv hoiatus füüsilise jõu ja erivahendi kasutamise kohta. Kambri ukse taga olnud ametnik andis kaebajale ka korralduse liikuda akna juurde, kuid kaebaja seda ei täitnud ja seisis uksest umbes 1,5 meetri kaugusel, käes metallist kruus ja kauss koos punase vedelikuga oli kaebaja kõrval. Vanemvalvur avas kella 2:20 ajal kambriukse ja ametnikud liikusid kambrisse – kilbioperaator, teine operaator ja kolmas operaator. Kui ametnikud olid umbes pool meetrit kambrisse sisse jõudnud, siis nägi teine operaator, et kaebaja tegi ametnike suhtes viskeliigutuse metallist kruusiga, mistõttu haaras teine operaator elektrišokirelva). Kohe, kui teine operaator oli elektrišokirelva täpid kaebajale suunanud, teostas ta lasu. Kui kaebaja
3-21-617
oli ametnike suhtes viskeliigutuse ära teinud, nägi kilbioperaator, et kaebaja haarab kausi järele, kus oli punane vedelik, mistõttu haaras kilbioperaator gaasirelva ning lasi seda kaebaja näo piirkonda. Viskeliigutuse tegemine kui ka kausi haaramine toimus järjestikku. Elektrišokirelva ja gaasirelva kasutamine toimus samaaegselt. Kilbioperaator ja teine operaator kasutasid erivahendeid, sest ametnike arvates üritas kaebaja neid rünnata. Samuti teadsid ametnikud, et kambri põrand on verine ja nad ei teadnud, kas veri on nakkusohtlik. Koheselt peale erivahendite kasutamist liikusid teine ja kolmas operaator kambrisse ning viisid kaebaja küünarvarre lukku kasutades kambri põrandale kõhuli ja kaebajale paigaldati käerauad. Kaebajalt eemaldati elektrišokirelva laengu otsad ja ta viidi teise kambrisse, kus ta sai nägu pesta. Peale meditsiinilist ülevaatust eemaldati kaebajalt käerauad.
26.Vanemvalvur, kes kaebaja suhtes gaasipihustit kasutas koostas sündmuse kohta 28. juulil 2020 ettekande nr 2-20-4204 (tl 51). Ettekande kohaselt ei allunud kaebaja kella 2:00 ajal korraldustele. Kambrikaaslase verine jalg paistis wc ukse vahelt. Ametnikud varustasid end kilekostüümide, kiivrite ja kilbiga, sest kaebaja ei allunud korraldustele tulla toiduluugi juurde käeraudade paigaldamiseks ja E-hoonesse viimiseks. Kaebaja lubas ametnike visata verd täis kausiga ja kasutada nende suhtes jõudu. Kaebaja oli ärritunud ja peksis rusikatega korduvalt kambri ust ja seina. Vanemvalvur andis kaebajale korduvalt korraldusi tulla toiduluugi juurde käeraudade paigaldamiseks. Kaebaja keeldus ning ei olnud nõus ka liikuma akna juurde, uksest eemale. Vanemvalvur hoiatas korduvalt kaebajat erivahendite ja jõu kasutamisest, kui kaebaja korraldustele ei allu. Kaebaja vastas, et tema teeb ka siis valvuritele valu. Ettekande kohaselt sisenes kilbiga vanemavalvur peale kambriukse avamist esimesena kambrisse. Kaebaja liikus ametnike poole ja tahtis maast pesukaussi (milles oli veri või vee ja vere segu) haarata ja selle peale kasutas valvur gaasipihustit. Kaebaja oli osa kausi sisust ka kambri põrandale valanud, mistõttu oli kambripõrand libe. Kohe valvuri õla juurest kasutas teine vanemvalvur elektrišokirelva. Kaebaja kukkus külili voodi ja kappide vahele. Kaebaja asetati kõhuli, talle paigaldati käerauad. Kambrikaaslane lamas teadvusetult wc põrandal.
27.Tartu Vangla 13. augusti 2020. a kriminaalmenetluse 20922900065 alustamata jätmise teatest (tl-d 60-62) nähtub, et kaebajat hoiatati, et korraldustele mitteallumisel ja vastupanu osutamisel võidakse tema suhtes kasutada füüsilist jõudu ja erivahendeid. Kaebaja muutus agressiivseks, oli võitlusasendis ning ragistas oma sõrmenukke, millest ametnikud järeldasid, et kaebaja on valmis neile vastupanu osutama. Kaebaja tõi kausi koos punase vedelikuga kambri ukse juurde. Valvuri antud korraldusele ennast riidesse panna ja rahulikult käeraudade paigaldamiseks ukse juurde tulla, kaebaja ei allunud. Kuivõrd kaebaja oli ennast varustanud pesukausiga, milles oli punane veresegune vedelik ning ametnikele tundus eelnevalt, et ta võib neid sellega visata, siis varustasid ametnikud ennast kaitseriietusega. Kaebaja lõi rusikaga vastu seina ja kambri ust öeldes, et teeb ametnikele sama valu, mida temale tehakse. Korraldustele tulla kambri luugi juurde käeraudade paigaldamiseks, kaebaja ei allunud ning käitus kambris agressiivselt hoides käes metallist kruusi. Kaebajat hoiatati veelkord, et korraldustele mitteallumisel ja vastupanu osutamisel võidakse tema suhtes kasutada füüsilist jõudu ja erivahendeid. Kaebajale anti korraldus liikuda akna juurde, millele kaebaja samuti ei allunud, vaid seisis kambri uksest ca 1,5 meetri kaugusel, hoides käes metallist kruusi ja kaebaja kõrval oli kauss punase vedelikuga. Kuivõrd vanemvalvuri hinnangul püüdis kaebaja käes oleva kruusiga ametnike suunas visata ning teise ametniku hinnangul püüdis kaebaja samuti haarata maas olevat pesukaussi, kasutati ametnike poolt kaebaja suhtes sisuliselt samaaegselt nii gaasipihustit kui ka elektrišokirelva. Seejärel paigaldati kaebajale käerauad ja ta toimetati teise kambrisse, kus talle anti võimalus oma nägu loputada ning kohale tuli valvemeedik.
3-21-617
28.Kohtu hinnangul kinnitab videosalvestis suures osas eeltoodud asjaolude paikapidavust, küll aga esinevad protokollis (tl 101) ja ettekandes (tl 51) vanglaametnike kambrisse sisenemise ja gaasi- ja elektrišokirelva kasutamise osas mõned ebatäpsused.
29.Intsidendis osales kolm vanglaametnikku (kilbioperaator, ukse avanud ja hiljem elektrišokirelva kasutanud vanglaametnik ning kolmas vanglaametnik, kes asetses ukse avamise hetkel uksest kõige kaugemal). Kohtule esitatud 28. juuli 2020 videosalvestiselt nähtub, et pärast seda, kui kaebaja võtab lõpuks oma käe kambri toiduluugi vahelt ära, valvurid lahkuvad. Kambri juurde tagasi tulles on nad varustatud kaitsekiivrite ja kilbiga. Üks valvuritest suhtleb esmalt läbi kambriukse, seejärel avab hetkeks kambri toiduluugi. Peale kolmeminutilist vestlust hakkab valvur kambriust võtmega avama, kuid katkestab selle, eemaldub kambriuksest ning suhtleb kellegagi raadiosaatja vahendusel. Ametnikud lahkuvad kambri juurest. Kambri juurde tagasi tulles on ametnikel seljas kaitseriietus ning peas kiivrid. Üks valvur vajutab kambri ukse kõrval olevale lülitile, ilmselt eesmärgiga kaebaja tähelepanu saada, valvuri kehakeel väljendab verbaalset suhtlust läbi kambriukse (videosalvestis alates 32:32). Vestlus kestab hinnanguliselt minuti. Seejärel keerab sama ametnik kambriukse lukust lahti ning enne ukse avamist hõikab ja räägib midagi. Kilbioperaator tõstab kilbi enda kaitseks ette ja hoiab gaasipihustit kilbi kohal. Ukseluku avanud vanglaametnik lükkab ukse lahti, astub seejärel kilbioperaatori selja taha ja asetab käe elektrišokirelvale. Kilbioperaator astub ukseavasse (lävepakku ületamata), seejärel väikese sammu küljele ja kasutab paari sekundi pärast gaasirelva piserdades kambrisse gaasi (videosalvestis 33:50). Salvestiselt on nähtav kambrisse minev gaasijuga. Tema parema õla juures asetsenud teine vanglaametnik tõmbab samal ajal välja elektrišokirelva ja siseneb sellega kambrisse. Relva asendit ja vanglaametniku liikumiskiirust ja – suunda arvestades pidi lask toimuma ukseavas või liikumise pealt kambrisse astudes. Videosalvestiselt nähtub, et gaasi pihustati hetk enne elektrišokirelva kasutamist, sest gaasi pihustamise alustamisel ja joa väljumise ajal ei olnud elektrišokirelv veel asendis, mis võimaldanuks kaebajale laengut lasta. Kambrisse ei sisenenud esimesena mitte gaasirelva kasutanud kilbioperaator, vaid tema kõrval asunud vanglaametnik, kes liikus kambrisse elektrišokirelva enda ees hoides. Seejärel liikus kambrisse kolmas vanglaametnik, kilbioperaator jäi aga ukselävele, pani gaasipihusti vööle ning alles seejärel sisenes samuti kambrisse. Seega ei vasta tegelikkusele protokollis kajastatu, et ametnikud olid gaasi- ja elektrišokirelva kasutamise ajal juba kambris ning et kambrisse sisenes esimesena kilbioperaator. Samuti kasutati gaasirelva hetk enne elektrišokirelva. Muus osas kinnitab videosalvestis vangla esitatud materjalides kajastatut.
30.Kohus ei nõustu kaebaja hinnanguga, et ta käitus rahulikult ega kujutanud endast ohtu, mida oleks vajalik olnud tõrjuda. Kaebaja ilmselgelt pisendab enda rolli ja tegevusest tulenenud ohtu vangla julgeolekule, sh vanglaametnikele. Asjas kogutud tõendite kohaselt hoiatasid ametnikud korduvalt kaebajat, et kui kaebaja ei astu uksest eemale ega liigu akna juurde, võidakse tema suhtes kasutada erivahendeid ja jõudu. Kaebaja ei täitnud korraldusi ja ei liikunud akna juurde, et ametnikud saaksid ohutult kambrisse siseneda ja kambrikaaslase tervislikku seisundit kontrollida. Videosalvestiselt on näha vanglaametnike aktiivne suhtlemine kaebajaga läbi toiduluugi enne kambrisse sisenemist, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja valvureid ei kuulnud. Ametnike koostatud ettekannetest nähtub, et kaebaja käitus juba enne kambriukse avamist argessiivselt, lubas aknaklaasi lõhkuda, lõi rusikaga vastu seina, lubas ametnikele valu teha. Ka asjaolu, et kaebaja keeldus ennast riidesse panemast ja käeraudade paigaldamiseks kambriluugi juurde tulemast, viitab allumatusele ja vanglaametnike suhtes negatiivse hoiaku esinemisele. Teenistusrelvade kasutamisele eelnevalt käitus kaebaja vastupanu osutavalt. Videomaterjalilt (videosalvestis alates 33:47) nähtavad vanglaametnike kehaliigutused kinnitavad seda, et ukse avamise järgselt kaebaja midagi nende poole viskas või tegi viskeliigutuse, sest nii kilbioperaator kui ka intsidendis osalenud kolmas valvur (kõige tagumine) tõmbusid paar
3-21-617
sekundit pärast ukse avamist ukseavast natuke kõrvale. Selline keharefleks ilmneb tavaliselt siis, kui midagi visatakse isikute poole või tehakse viskeliigutus ja isikud üritavad vältida esemega pihta saamist. Seetõttu peab kohus usutavaks ettekannetes kajastatut, et kaebaja üritas neid millegagi visata või või tegi sarnase kehaliigutuse. Samuti ei ole kohtul põhjust kahelda selles, et kaebaja võis teha liigutusi millegi haaramiseks maast. Videosalvestiselt nähtub ka, et ukse avamise järgselt ei liigu vanglaametnikud kohe kambrisse, vaid tegutsevad alles pärast kaebaja poolset toimingut kambris. Seega esines kaebaja käitumises agressiivsust ja ettearvamatust, mis kujutas eelkõige ohtu ametnikele aga kaudselt ka kambris viibinud teadvuse kaotanud kambrikaaslasele, sest kaebaja käitumise tõttu viibis ka abi andmine kambrikaaslasele.
31.Kaebaja andis juhtunu kohta selgitusi tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetluse raames. Kohtule esitatud 27. augusti 2020. a käskkirjas nr 6-2/519 on neid selgitusi refereeritud (lk 4). Nende selgituste tõelevastavuses intsidendi tekkimise ja arenemise kohta on kohtul põhjust kahelda. Kaebaja väidab, et ametnikud tulid ootamatult kambri uksest sisse ning ta ei kuulnud eelnevaid korraldusi, samas möönab, et suhtles varasemalt ametnikega läbi kambri ukse. Videosalvestiselt nähtub, et enne kambriukse avamist ja samuti enne gaasipihusti ning elektrišokirelva kasutamist suhtlevad vanglaametnikud kaebajaga. Kaebaja väidab ka, et ta oli rahulik, teiselt rõhub eelnevate sündmustega seoses meeleheitetunde esinemisele ning enne kambriukse avamist ka abituse ja hirmutunde esinemisele. Kohus ei pea usutavaks, et isik, kes tunneb ennast abituna ja hirmununa käituks viisil nagu kaebaja kirjeldab. Abitu ja hirmunud inimene üldjuhul allub temale antud korraldustele, et olukord lõpetada ja hirmutundest pääseda. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja kirjeldus toimunust usaldusväärne ega ühti teiste kogutud tõenditest nähtuvaga.
32.Kuna kaebaja käitumisest lähtus oht vanglaametnikele, siis oli vanglaametnikel õigus kasutada vahendeid ohu kõrvaldamiseks ja olukorra lahendamiseks.
33.Kohtupraktika kohaselt ei ole gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides iseenesest õigusvastane (Riigikohtu 14. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-69-14 p 9). Kohtupraktikas on gaasipihusti kasutamise kontrollimisel peetud oluliseks arvestada nii vahendi kinnises ruumis kasutamisega kaasneda võivaid võimalikke raskeid tagajärgi kui ka vanglaametnike käsutuses olevaid alternatiivseid vahendeid. Samuti kaebajast lähtuva julgeolekuohu ulatust, tema valduses olnud esemete olemust ning tema käitumist, aga ka asjaolu, kas kaebaja on ka varem sarnasel viisil agressiivselt käitunud (Riigikohtu 2. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-31-47-14, p 14).
34.JärelevalveK § 44 lg 1 kohaselt kasutatakse pisaravoolust esile kutsuvat gaasipihustit enesekaitseks või õigusrikkuja vastupanu- või põgenemisvõimetuks muutmiseks eeskätt siseruumides, kus on võimalik pihustist väljuvat gaasi piisava tõhususega suunata. Kohtule esitatud valvekaamera salvestiselt nähtub, et pärast kambriukse avamist kulus ca kolm sekundit enne kui ametnik kaebaja suunas gaasi pihustas. Sellest saab järeldada, et ametnik hindas kambris valitsevat olukorda ja kaebaja käitumist enne, kui otsustas kaebaja suhtes gaasipihustit kasutada. Lisaks tuleb arvestada, et videosalvestiselt nähtuvalt oli vähemalt ukse esine ja lävepakk vere või vee ja vere seguga kaetud. Sisenemisteel asus seega vedelik, mis võis kambrisse sisenemist raskendada ja millega tuli vanglaametnikel arvestada. Asjaolust, et pärast intsidendi toimumist kambrist väljunud vanglaametniku jalanõud ei viidanud kambri põrandal vere olemasolule, ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kamber polnud libe või et sellel puudus vedelik täielikult. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebaja oli eelnevalt osa kausi sisust põrandale valanud võis kambripind ka kambris sees olla libe, mistõttu distantsilt gaasi pihustamine oli tekkinud pingelise olukorra lahendamiseks sobiv meede. Vastustaja on
3-21-617
põhjendatult arvestanud ka kaebaja varasemat käitumist ning ohtu, mis võib kaasneda olukorra lahendamisel üksnes füüsilise jõu abil. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et arvestades kaebaja tegevust oli tema suhtes distantsilt gaasirelva kasutamine põhjendatud.
35.Kohus peab kaebaja suhtes sisuliselt samaaegselt elektrišokirelva kasutamist samuti proportsionaalseks. JärelevalveK § 411 lg 1 kohaselt arvestab vanglateenistuse ametnik elektrišokirelva kasutamise üle otsustades sündmuse laadi ja õigusrikkuja isikut ning sündmuse toimumise ajal valitsevat olukorda. Ametnikel tuleb muu hulgas arvestada kahjuga, mida teenistuselva kasutamine võib kinnipeetavatele kaasa tuua. Kohus möönab, et elektrišokirelva kasutamisega kaasnevad tagajärjed võivad olla gaasipihusti ja jõu kasutamisega kaasnevatest tagajärgedest raskemad. Teisalt tuleb arvestada kaebajast lähtunud ohtu, seejuures asjaolu, et pärast kambriukse avamist väljendus kaebaja tegevuses jätkuv vastupanu ning mõlemad valvurid reageerisid sisuliselt samaaegselt samale kaebaja tegevusele. Pisargaasi pihustamine ja elektrišokirelva kasutamine toimus sisuliselt samaaegselt (ca poole sekundilise vahega) ning tulenes samast kaebaja tegevusest lähtuvast ohust (korraldustele mitteallumine ja vanglaametnike suunas agressiivse liigutuse või liigutuskatse tegutsemine või maast eseme haaramise katse). Videosalvestis kinnitab, et vanglaametnikud ei kasutanud gaasi- ja elektrišokirelva eelnevalt olukorda hindamata. Olukorras, kus kaebaja käitumine oli eelnevaid sündmusi arvestades ettearvamatu ning kaebaja korraldustele ei allunud ning üritas vanglaametnikke millegagi visata või maast midagi viskamiseks ja vastupanu osutamiseks haarata oli teenistusrelvana ka teise distantsrelva (elektrišokirelva) samaaegne kasutamine põhjendatud. Kaebaja vigastustest nähtub, et üks elektrišokirelva elektrood on teda tabanud paremasse külge ja teine selja keskele abaluude vahele. See viitab omakorda sellele, et elektrišokirelva kasutamise hetkel kaebaja pööras ennast küljele. Nimetatu tegevus ei kinnita aga seda, et kaebaja vastupanu oli selleks hetkeks juba murtud. Selline tegevus on tavapärane vähendamaks gaasiga kokkupuudet. Vanglaametnikud ei pidanud ära ootama, kas pihustatud gaas piisavalt kaebaja vastupanu vähendab. Seega on kohus sündmuste ajalist kulgu ja kaebaja käitumist arvestades seisukohal, et ründena käsitatavale kaebaja tegevusele reageerimisel ei olnud samaaegselt elektrišokirelva kasutamine ebaproportsionaalne.
36.Eelnevast tulenevalt ei olnud vastustaja tegevus gaasi- ja elektrišokirelva samaaegsel kasutamisel õigusvastane. Seega on üks kahju hüvitamise nõude eeldustest täitmata ning kohus jätab hüvitamiskaebuse selles osas rahuldamata.
37.Kohus peab siiski vaidluse esemega otseselt mitteseonduvalt vajalikuks märkida, et olukorra lahendamine võttis vanglaametnikel ilmselgelt liiga kaua aega, sest vedeliku viskamisest kuni olukorra lõpliku lahendamiseni möödus ligikaudu pool tundi ja seda ajal, mil vanglaametnikele oli teada, et teine kinnipeetav ei kontakteeru ning pesukauss oli täidetud vere või verelaadse vedelikuga. Sellises olukorras tuleb reageerida kiiresti, vanglaametnike tegevus jäi selle eesmärgi täitmisel kasinaks. III
38.Kaebaja hinnangul põhjustati talle rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju ka tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kohus kaebajaga selles osas ei nõustu ja jätab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Kaebaja suhtes kohaldati Tartu Vangla 29. juuli 2020. a käskkirjaga nr 220/1-2/259 täiendavaid julgeolekuabinõusid. RVastS § 7 lg 1 annab isikule õiguse nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. Kaebajal oli võimalik käskkirja vaidlustades asuda kahju tekkimist ära hoidma ja vähendada tekkida võivat kahju. Haldusaktide kehtetuks tunnistamise korral oleks
3-21-617
lõppenud ka nende mõju kaebaja suhtes. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta on viidatud käskkirja või täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist vanglas vaidlustanud. Ka vastustaja kinnitas, et kaebaja ei ole seda teinud ning samuti ei ole kaebaja taotlenud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata ja vastustaja on selles osas kahju hüvitamise taotluse õigesti rahuldamata jätnud. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et eespool viidatust nähtuvalt kujutas kaebaja enda käitumisega ohtu vangla julgeolekule, mistõttu ei ole ka sisulises osas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine VangS § 69 lg-s 1 sätestatut arvestades ebaproportsionaalne meede. IV
39.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X. kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
40.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste menetluskulud, v. a kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, menetlusosaliste endi kanda.
41.HKMS § 118 lg 3 ls 1 näeb ette, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kaebuse täpsustusest lähtuvalt on nõutavast hüvitisest 6250 eurot (1250 eurot gaasija šokirelva kasutamist puudutavast nõudest ja 5000 eurot täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seonduvast nõudest) seotud selliste väidetavalt kahjustatud õigushüvedega, millega kaasnes kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustus 3% summast (riigilõivuseadus § 60 lg 2). Selles osas oli riigilõivu suuruseks 187 eurot 50 senti (6250 eurost 3%), ülejäänud osas oli kaebus riigilõivuvaba. Kohus vabastas kaebaja 24. märtsi 2021. a määrusega riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel seoses väärikuse alandamise ja vabaduse võtmisega. Sellest tulenevalt jääb HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 ls 1 alusel riigilõiv 187 eurot 50 senti Eesti Vabariigi kanda.
42.Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et kaebaja esindaja esitatud kahest arvest ei ole üks (14. detsembri 2020. a arve nr 2332 – tl 129) seotud käesoleva kohtumenetlusega, sest arve on väljastatud mitu kuud enne kohtumenetluse alustamist ning arvel märgitud sõnastus viitab selgelt selle seosele haldusmenetlusega või mõne muu kohtuvälise menetlusega. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et halduskohtumenetluses saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid, mitte haldusmenetluses kantud õigusabikulusid (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid asjades nr 3-15-2595, 3-3-1-1016, 3-3-1-60-13, 3-3-1-20-11).
43.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.