Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 25.01.2023, Tartu 3-21-546 Xu kaebus Sotsiaalkindlustusameti 07.12.2020. a otsuse nr P15495-1 ja 17.02.2021. a vaideotsuse nr 5.2-3/3872 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks määrama kaebajale soodustingimustel vanaduspension Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsus Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsus ning teha uus otsus, millega jätta Xu kaebus täies ulatuses rahuldamata.
2.Asendada avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 27.02.2023 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (sünnijärgselt Y) sündis xxx Krasnojarski krais Jermakovski rajoonis Xxx külas, vanemateks Y ja A.
Xu ema Y (sünnijärgselt X) saadeti 25.03.1949 koos vanematega Eesti NSV Sõmeru vallast asumisele Krasnojarski kraisse ning ta vabastati asumiselt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse (28.03.1958) alusel 08.05.1958. Eesti NSV Siseministeeriumi 28.04.1989. a õiendi nr 8185 kohaselt viibis B asumisel 25.03.1949 kuni mai 1958 Krasnojarski krai Erzahovski rajoonis.
3.X esitas 08.09.2020 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse ja dokumendid soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks alates 05.12.2020 okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 12 p 1 alusel, kui laps, kes on sündinud vanemate asumisel viibimise ajal.
4.SKA otsustas 07.12.2020. a otsuse nr P15495-1 p 1 kohaselt mitte määrata Xule soodustingimustel vanaduspensioni, juhindudes ReprS § 2 lg-st 2 ja § 12 p-st 1 ning sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 23 lg 2 p-st 4 ja § 26 lg-st 2. Otsuse kohaselt on Xu emale arvestatud kolmekordset pensionistaaži perioodi 25.03.1949 kuni 15.05.1958 eest. X tunnistati represseerituks ja väljastati represseeritu tunnistus 13.12.2006. Rahvusarhiivi 05.11.2019. a arhiiviteatiselt nr 7-3/19/2983 nähtub, et B vabastati asumiselt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse (28.03.1958) alusel 08.05.1958 ja otsus tehti B teatavaks samal päeval 08.05.1958 ning seoses sellega sai B võimaluse Eestisse elama asuda. Xul puudub õigus soodustingimustel vanaduspensionile ReprS § 12 alusel, kuna ei ole täidetud seadusest tulenevad tingimused.
5.SKA jättis 17.02.2021. a vaideotsusega nr 5.2-3/387-2 rahuldamata Xu vaide SKA 07.12.2020. a otsusele. Vaideotsuse kohaselt X naasis Eestisse koos emaga, seega on tal õigus asumisel oleku aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka sama ajani, kui tema emal. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et pärast asumiselt vabastamise otsuse teatavaks tegemist 08.05.1958 oleks vaide esitajale okupatsioonivõimude poolt kehtestatud liikumispiiranguid või oleks muul moel õigusvastaselt takistatud Eestisse naasmist. Vaide esitaja poolt nimetatud lapseootus ja seejärel raskused väikese lapsega reisimisel ei ole käsitatavad okupatsioonivõimude poolt õigusvastaselt võetud õigusena asuda elama Eestisse. Vaide esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et otsus asumiselt vabastamise kohta tehti tema emale teatavaks juulis 1958, mitte 08.05.1958, nagu märgitakse arhiiviteatises.
6.X esitas halduskohtule 15.03.2021 kaebuse ja 18.11.2021 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada SKA 07.12.2020. a otsus ja 17.02.2021. a vaideotsus ning kohustada SKA-d määrama kaebajale soodustingimustel vanaduspension. Kaebaja põhjendused: Tõene ei ole väide, et Yle tehti asumiselt vabastamise otsus teatavaks 08.05.1958. 28.04.1989. a õiendil on asumisel viibimise perioodina fikseeritud 25.03.1949 kuni mai 1958. Seega on fikseeritud ainult kuu. Selles osas on vastuolu 05.11.2019. a arhiiviteatisega. 2017. a Y selgitas, et Eestisse ei olnud võimalik naasta enne 1960. aastat dokumentide puudumise tõttu. Lisaks ei saanud Y väljakirjutust elukohast. Ainuüksi isiku õigus asumiselt vabanemise osas ei andnud 1958. a võimalust koheselt kodumaale naasta. SKA vaideotsuse väide, et Y kavatses elama asuda Jermakovski rajooni Verhne-Ussinski külla, ei ole tõendatud ja Y ei ole seda kunagi väitnud.
7.SKA palus 10.06.2021. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 30.03.2022. a otsusega kaebuse; tühistas SKA 07.12.2020. a otsuse ja 17.02.2021. a vaideotsuse; kohustas SKA-d vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi; jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebaja asumisel oleku ja pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja kindlakstegemisel tuleb lähtuda tema represseeritud ema asumisel oleku ajast. Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta Yl olnud võimalused. Kui isik oli asumiselt vabastatud okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Piirangute puudumist saab samastada ReprS § 13 lg 1 p-s 5 ja § 2 lg-s 2 nimetatud
reaalse võimalusega Eestisse naasta. Kuigi ReprS § 13 lg 1 p-des 2 ja 4 ei ole kasutatud terminit „reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“, saab ReprS § 13 lg 1 p-s 4 kasutatud väljendist „Eestisse elama asumise õiguse andmiseni“ ning seaduse mõttest järeldada, et tegemist on samatähenduslike väljenditega, mille sisuks on okupatsioonivõimude poolt Eestisse naasmiseks tehtavate takistuste lõppemine. 2) Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja ema oleks asumiselt vabastatud Eestisse naasmise õiguseta. Y vabastati asumiselt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse (28.03.1958) alusel 08.05.1958. Kaebaja sõnul sai ema otsusest teada juulis ning emale ei andnud 1958. a võimalust kodumaale naasta asumiskoha ametkond, piirates tema tagasituleku õigust selliselt, et talle ei antud kätte dokumente. Asjaolu ei ole võimalik dokumentaalselt tõendada, sest 1958. a ei antud välja dokumenti, et küüditatut ei lubata kodumaale tagasi enne, kui kohalik valitsus seda vajalikuks peab, dokumendid kätte annab ja ärasõitu lubab. Kohus luges tuvastatuks, et kaebajal ei olnud võimalik reaalselt Eestisse saabuda enne, kui ta saabus 07.11.1960. Ka tänapäeva demokraatlikes riikides ei asuks ema viimaseid kuid rasedana või imikuga uude kohta elama nii, et pakiks asjad ja sõidaks ülalpeetavatega talle tundmatusse linna, kus asuks alles saabumisel otsima perele eluruumi ja endale tööd. Sel viisil ümberasumine on inimesel võimalik ainult riiklikult või eraettevõtte poolt toetatavate projektide ja programmide raames ning oli nii ka okupatsiooniajal. Puudub kahtlus, et kaebaja ema oleks talle antud õiguse koos perega Eestisse tagasi asuda teostanud varasemalt kui 1960. a, kui tal oleks selleks olnud reaalne võimalus. Arvestades kaebaja ema olukorda (rasedus), lapse sündi ja tollaseid olusid (transporditingimused, teabe aeglane liikumine, nõukoguliku bürokraatia omapärad), saab pärast otsese õigusliku takistuse äralangemist, s.o 28.03.1958 seoses reaalse ümberasumise võimatusega, põhjendatuks pidada veel üle 2 aasta pikkust ajavahemikku, s.t kuni reaalse lahkumisvõimaluse tekkimiseni. Kaebajal on õigus soodustingimustel vanaduspensionile ReprS § 12 lg 1 alusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.SKA esitas 19.04.2022 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebaja ema Y on represseeritud isik, kes vabastati asumiselt mais 1958. Dokumentidest ei nähtu, et pärast asumiselt vabastamist oleks kaebaja emale okupatsioonivõimude poolt kehtestatud liikumispiiranguid või oleks muul moel õigusvastaselt takistatud Eestisse naasmist. Y pensioniõigusliku staaži hulka arvati kolmekordselt asumisel viibimise periood 25.03.1949 kuni mai 1958. Y 27.10.2020. a avaldus vanaduspensioni ümberarvutamiseks, taotledes perioodi mai 1958 kuni 07.11.1960 (Eestisse tagasipöördumine) arvamist pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt, jäeti 11.11.2020. a otsusega nr 44391-1 rahuldamata ja 27.01.2021. a vaideotsusega jäeti Y vaie rahuldamata. Eelnimetatud otsust ja vaideotsust Y kohtus ei vaidlustanud. 2) Lapseootus ja seejärel raskused väikese lapsega reisimisel ei ole käsitatavad okupatsioonivõimude poolt õigusvastaselt võetud õigusena asuda elama Eestisse ja reaalse tagasipöördumise võimatusena. ReprS-i eesmärkidega ei ole kooskõlas olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks õiguse periood, mil välja saadetud isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat aega Eestisse saabumiseks. 3) Tõendamist ei ole leidnud kaebaja ema väide dokumentide kätte andmata jätmise osas. Y 12.11.2017. a seletusest ei selgu, mis dokumentidest on jutt ning kas dokumente ei antud kätte kolhoosis töötanud abikaasale või Yle. Kaebaja isa ei ole represseeritud isik ReprS-i tähenduses ning kui kaebaja koos emaga ei naasnud Eestisse põhjusel, et isale ei antud dokumente kätte, ei saa kaebaja olla represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 2 alusel. Kaebaja ei ole represseeritud
isikuks ReprS-i mõistes ega ole viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, mistõttu ei teki tal õigust soodustingimustel vanaduspensionile ReprS § 12 alusel.
10.X palub 09.05.2022. a vastuses jätta SKA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.03.2022. a otsus jõusse. Vastuse põhjendused: 1) Tõendatud ei ole 05.11.2019. a arhiiviteatisel märgitu, et Y kavatses elama asuda Jermakovski rajooni. Arhiiviteatis fikseerib vabastamise kuupäevana 08.05.1958. 28.04.1989. a õiendil ei ole kuupäeva fikseeritud. 1958. a dokumentidesse (eriti kui see puudutab represseerituid) tuleb suhtuda äärmiselt kriitiliselt. Küüniline on nõuda dokumentaalset tõendamist 1958. a kohta. 2) Vaidluses ei oma tähtsust, et Y kohtusse ei pöördunud. 3) Dokumentide puhul, mida kätte ei saadud, on silmas peetud eelkõige passi, milleta ei saanud Eestisse naasta. Y ei ole kunagi öelnud, et kohese mittenaasmise põhjuseks oli asjaolu, et tema abikaasa ei saanud dokumente kätte. Dokumente ei saanud kätte kaebaja ema Y. Kaebajal on õigus soodustingimustel vanaduspensionile ReprS § 12 lg 1 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
12.Poolte vahel on ringkonnakohtus jätkuvalt vaidlus selle üle, kas SKA jättis põhjendatult kaebajale ReprS alusel soodustingimustel vanaduspensioni määramata. X taotles SKA-lt soodustingimustel vanaduspensioni määramist alates 05.12.2020 ReprS § 12 p 1 alusel kui laps, kes on sündinud vanemate asumisel viibimise ajal. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja X (sünnijärgselt Y) sündis 05.09.1958 Krasnojarski krais Jermakovski rajoonis Xxx külas, vanemateks Y ja A.
13.ReprS § 12 p 1 järgi on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. ReprS § 2 lg 1 sätestab loetelu isikutest, keda peetakse õigusvastaselt represseeritud isikuteks. ReprS § 2 lg 2 kohaselt loetakse represseerituks ka selle seaduse § 2 lg-s 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. ReprS § 13 lg 1 p 5 järgi arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lõikes 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja emale, Yle (sünnijärgselt X) määrati vanaduspension alates 08.01.1992 ning tema pensioniõigusliku staaži hulka arvati kolmekordselt asumisel viibimise periood 25. märtsist 1949 kuni maini 1958. 27.10.2020 esitas Y avalduse vanaduspensioni ümberarvutamiseks, milles taotles perioodi mai 1958 kuni 07.11.1960 (kuni Eestisse tagasipöördumiseni) arvamist pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt. SKA 11.11.2020 otsusega nr 44391-1 jäeti avaldus rahuldamata ning 27.01.2021. vaideotsusega vaie rahuldamata. Otsust ja vaideotsust Y kohtus ei vaidlustanud. Samadel asjaoludel taotleb kaebaja käesolevas haldusasjas soodustingimustel vanaduspensioni määramist. Kohtupraktikas on leitud, et „[k]uigi kaebaja ja tema ema Eestisse saabumise asjaolusid ei saa vaadelda lahus, ei ole YY (kaebaja ema) pensioniõigusliku staaži tuvastamise või represseeritu staatuse
tuvastamisel antud haldusaktid siduvad kaebajat puudutavate haldusaktide andmisel. Sellise haldusakti resolutsioon ei määra kindlaks pensioniõiguslikku staaži või ReprS § 13 tingimuste vastavust (vt TlnRK 30.10.2020. a otsus asjas nr 3-20-68, p 10). Seega ka antud juhul ei omista ringkonnakohus määravat tähtsust asjaolule, et kaebaja ema vanaduspensioni ümberarvutamise taotlus on kehtivalt rahuldamata jäetud. Samas on kohtupraktikas leitud ka seda, et lapse represseerimine ei saa alata ega lõppeda tema vanema represseerimise lõppemisest ajaliselt hiljem (pärast vanema asumiselt vabanemist, ilma et talle oleks tehtud takistusi asuda elama Eestisse) (TlnRK 04.05.2017. a otsus asjas nr 3-16-897, p 9). Kaebaja taotluse lahendamisel on määrav küsimus, kas kaebaja sündis oma ema asumisel oleku ajal või pärast ema vabanemist ajal, mil emal ei olnud veel luba ja reaalset võimalust Eestisse naasmiseks (vt ReprS § 2 lg 2).
15.SKA on asja otsustamisel juhindunud dokumentaalsetest tõenditest, võtnud arvesse ka kaebaja ema kirjalikke selgitusi ning järeldanud, et ReprS § 2 lg-s 2 märgitud represseeritu staatus kaebaja suhtes ei kohaldu. Vaidlust ei ole selle üle, et Eesti NSV Siseministeeriumi 28.04.1989. a õiendi kohaselt viibis kaebaja ema asumisel alates 25.03.1949 kuni 05.1958 (tl 7). Rahvusarhiivi 05.11.2019. a arhiiviteatise nr 7-3/19/2983 järgi saadeti kaebaja ema (sel hetkel B) 25.03.1949 koos vanemate B. ja C asumisele Krasnojarski kraisse Verheussinskoje rajooni. Kaebaja ema vabastati asumiselt NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 28.03.1958. a otsuse alusel 08.05.1958. Otsus tehti talle teatavaks 08.05.1958. Samas kavatses ta elama asuda Jermakovski rajooni Verhne-Ussinski külla. Eestisse tagasipöördumise aja kohta toimikus andmeid ei ole. Väike-Maarja küla TSN TK 1963-1965. a Leo küla majapidamisraamatus nr 7 on märgitud Ai tööle asumise ajaks Assamalla sovhoosi traktoristina alates jaanuar 1961 ja kaebaja ema (tol hetkel Y) tööle asumise ajaks detsember 1962 öövahina (puudub märge tööle võtmise käskkirja ja kuupäeva kohta, ka direktori käskkirjades kaadrite alal puudub Ai ja Y tööle võtmise käskkiri) (tl 21). Seega kinnitavad dokumentaalsed tõendid kaebaja ema vabanemist asumiselt hiljemalt mais 1958. Sel ajal ei olnud kaebaja veel sündinud. Tõenditest ei nähtu seejuures, et kaebaja ema õigust Eestisse reisida oleks asumiselt vabastamisel sõnaselgelt piiratud. Pigem saab arhiiviteatise põhjal järeldada, et kaebaja ema otsustas jätkata elamist Jermakovski rajoonis Verhne-Ussinski külas.
16.ReprS § 2 lõikest 2 nähtuvalt saaks kaebajat represseerituks pidada ka siis, kui ta sündis ajal, mil vanem oli küll asumiselt vabastatud, kuid tal ei olnud luba ja reaalset võimalust Eestisse naasta. Ringkonnakohus peab seetõttu vajalikuks kontrollida, kas ReprS § 2 lõikes 2 märgitud „luba ja reaalset võimalust Eestisse naasmiseks“ saab tõlgendada ka faktiliste piirangute puudumisena Eestisse reisimisel.
17.Halduskohus asus otsuses seisukohale, et arvestades kaebaja ema olukorda (rasedus), lapse sündi ja tollaseid olusid (transporditingimused, teabe aeglane liikumine, nõukoguliku bürokraatia omapärad), saab pärast otsese õigusliku takistuse äralangemist, s.o 28.03.1958 seoses reaalse ümberasumise võimatusega, põhjendatuks pidada veel üle 2 aasta pikkust ajavahemikku kuni reaalse lahkumisvõimaluse tekkimiseni (otsuse p 23). Ka leidis halduskohus, et okupatsioonivõim seadis kaebaja emale tegelikkuses reaalseid takistusi Eestisse naasmiseks, piirates tema tagasi tuleku õigust selliselt, et talle ei antud kätte dokumente ja seetõttu jõudis ta tagasi Eestisse 07.11.1960 (Ibid). Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu.
18.Senises kohtupraktikas on reaalse võimaluse puudumisena käsitatud õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi, okupatsioonivõimude poolseid liikumispiiranguid, kuid mitte olmeküsimusi, sobiva aja ootamist või ilmastikuolusid (TlnRK 12.09.2018. a otsus asjas nr 3-17-2270, p 8). Soodustingimustel vanaduspensioni saada sooviv isik peab HKMS § 59 lg 1 esimesest lausest tulenevalt tõendama Eestisse naasmiseks
reaale võimaluse puudumist, arvestades mõistele „reaalne võimalus“ kohtupraktikas antud tõlgendust (Ibid, p 9). Samas kohtuasjas leidis halduskohus, et „[k]aebaja selgitused selle kohta, et pikk reis oli ema raseduse või väga väikese lapse kõrvalt võimatu ja rasedana ei oleks emal olnud võimalik leida Eestis tööd, ei ole käsitatavad reaalse Eestisse naasmise võimaluse puudumisena ReprS tähenduses. See, et rasedana või koos väga väikese lapsega oli (arvestades tolleaegseid reisimistingimusi) äärmiselt keeruline pikka teekonda ette võtta, on iseenesest usutav, ent tegemist ei olnud nõukogude võimu poolse õigusvastase represseerimisega kaasnenud vahetu mõjuga“ (TlnHK 04.11.2016. a otsus asjas nr 3-16-897, p 10). Seega on halduskohus senise kohtupraktikaga vastuolus pidanud reaalse võimaluse puudumiseks kaebaja ema rasedust ja lapse sündi ning tollaseid olusid (transporditingimused, teabe aeglane liikumine, nõukogude bürokraatia).
19.Kaebaja tugines käesolevas haldusasjas ka sellele, et tema emale ei antud kätte dokumente, mistõttu tekkis esimene reaalne võimalus Eestisse naasmiseks alles 1960. aastal. Seda pidas usutavaks ka halduskohus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja väide tõendatud ega ka veenev. Kaebaja tugineb oma väites oma ema 12.11.2017. a seletuskirjale (tl 14). Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ema on esitanud kaks seletuskirja. Neist esimese esitas ta SKA-le 17.11.2006 (tl 12-13). 17.11.2006. a seletuskirjas selgitab Y: „Tutvusin meesterahvaga – A, kellega otsustasin pere luua. Jäin lapseootele. Siis saime äkki teada, et siiski on võimalik uuesti Eestisse saada ja siia elama tulla. Teated saime kätte juulis. Ema ja isa alustasid tagasi pöördumist 30. augustil. Kuna olin momendil juba raseduse lõpul, siis ei riskinud nii pikka tagasisõitu ette võtta. Polnud ju teada, kuidas tervis vastu peab. Peale lapse Olga (sünd 5. sept) sündi tuli oodata, kuni ta juba nii suureks saab, et iseseisvalt potil käima hakkab. Pole ju võimalik ette kujutada, et üle 2 nädala rongis viibides oleks võimalik riidest mähkmetega hakkama saada, neid pesta, kuivatada jne, liiatigi on imikul risk haigeks jääda igasuguste inimestega kokku puutudes igal juhul tunduvalt suurem. Kõigest sellest johtuvalt jõudsimegi lõpuks Eestisse 7. nov. 1960. a, kui laps oli piisavalt suur, et pikka reisi ette võtta.“
20.Ringkonnakohus sedastab, et ühestki 17.11.2006. a seletuskirjas esitatud väitest ei nähtu, et kaebaja emale tehti takistusi Eestisse tagasipöördumiseks seoses dokumentide väljastamata jätmisega. Vastavasisulise selgituse esitas kaebaja ema alles ligi kümme aastat hiljem, mis vähendab hilisema selgituse veenvust. 17.11.2006. a selgitusest nähtub, et kaebaja ema ise otsustas valida tagasipöördumiseks sobivama aja, lähtudes elu- ja olmelistest põhjustest. Lapsega reisimisega seonduvad takistused ei tõenda aga kohtupraktika järgi Eestisse naasmise võimaluse reaalset puudumist.
21.Y 12.11.2017. a seletuskirjas lisatakse järgmist: „Lisaks murele lapse tervise ja potitamise pärast oli ka mure dokumentide kättesaamise pärast. Abikaasa oli kohalik mees, kes töötas 20 kongressi nimelises kolhoosis, mille esimees oli võimukas D. Vaatamata mitmele küsimisele ja avalduste esitamisele, meile dokumente kätte ei antud ja ilma nendeta ei tulnud kõne allagi ära sõita. Meie kirjalikult esitatud avaldused läksid meie nähes prügikasti. Abikaasa pidi kuulma pidevalt mõnitust teemal, et mis te sinna lähete, kes teid seal ootab, kuhu teil minna. /.../ Dokumendid õnnestus lõpuks tänu pidevatele kolhoosis käimiste ja palumiste peale kätte saada ligi 2,5 aastat hiljem. Ja siis käis kõik väga kiiresti, Eestisse jõudsime 7.11.1960“ (tl 14). Vaides SKA 07.12.2020. a otsusele nr P15495-1 viitab kaebaja ka Eesti Memento Liidu juhatuse liikme kinnitusele, et dokumentide kätteandmisega viivitamine oli täiesti tavapärane ja levinud praktika. Dokumente ei antud kätte kas pahatahtlikkusest või kohaliku kolhoosi/sovhoosi majanduslikust seisukohast lähtudes (tööjõu vajadus) (tl 9-9p). 09.05.2022. a vastuses apellatsioonkaebusele selgitab kaebaja, et dokumentide puhul, mida kätte ei saadud, on silmas peetud eelkõige passi, milleta ei saanud Eestisse naasta. Ka selgitab kaebaja, et Y ei ole kunagi
öelnud, et kohese mittenaasmise põhjuseks oli asjaolu, et tema abikaasa ei saanud dokumente kätte. Dokumente ei saanud kätte kaebaja ema Y.
22.Ringkonnakohus leiab esmalt, et kaebaja enda selgitusel dokumentide mitte kätteandmise kohta ei ole tõendi väärtust, kuna kaebaja oli 7. novembril 1960 Eestisse saabudes väikelaps, kes ei saanud tema vanust arvestades teada, millistel põhjustel tema ema kuni selle ajani Eestisse naasta ei saanud. Seega tugineb kaebaja oma ema selgitusele. Ka kaebaja vaides tehtud viide Eesti Memento Liidu juhatuse liikme kinnitusele, millest nähtuks justkui kohalike võimuesindajate pahatahtlikkus ning soovimatus tööjõust loobuda, ei selgita siiski kohaliku kolhoosi esimehe soovi kaebaja emal koos väikelapsega lahkumist takistada. Ringkonnakohus peab usutavaks, et kaebaja ema vastsündinud imiku kõrvalt kolhoosis tööl ei käinud. Seetõttu puudus tal ka vajadus jätta kolhoosi oma reisidokumente ning kolhoosil puudus vajadus kaebaja ema lahkumist töökohustuste pärast takistada. Samuti ei selgita see kaebaja ema varasemas selgitusest toodut – asjaolu, miks oli kaebaja vanaemal-vanaisal Eestisse tagasipöördumine 30. augustil ilma takistusteta võimalik ning kaebaja emal mitte. Ka asjaolu, et ei väljastatud kaebaja ema kolhoosis töötava abikaasa dokumente, ei mõjutanud kaebaja ema võimalusi Eestisse tagasipöördumiseks.
23.Lisaks märgib ringkonnakohus järgmist. ReprS § 13 lg 2 järgi arvestatakse ja tõendatakse pensioniõiguslikku staaži riikliku pensionikindlustuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 27 lg 3 järgi kehtestab pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži perioodide arvestamise erisused valdkonna eest vastutav minister määrusega. Sotsiaalministri 27.12.2012. a määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ (09.02.2019-31.05.2022 kehtinud redaktsioonis) § 20 lg-st 2 tuleneb, et asumiselt vabanemisele järgnenud aega kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, tõendatakse rehabiliteerimistunnistusega ja Rahvusarhiivi arhiiviteatisega või Eesti NSV Ministrite Nõukogu Büroo protokollilise otsusega või muu dokumendiga, millest nähtub isiku õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse.
24.Ringkonnakohtule ei nähtu, millistel tõenditel halduskohtu järeldus dokumentide kinnihoidmisest tugineb. Halduskohus ei tuginenud seadustes ettenähtud kirjalikele tõenditele, jättes tähelepanuta arhiiviteatisele tehtud märke kaebaja ema Y kavatsusest elama asuda Jermakovski rajooni Verhne-Ussinski külas. Y 12.11.2017. a kirjalik selgitus ei ole ringkonnakohtu hinnangul veenev ega usaldusväärne. HKMS § 60 lg 1 järgi ei ole tõendada vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Ringkonnakohus leiab, et üldtuntuks ei saa pidada kaebaja ega kaebaja ema väiteid passi asumisest kolhoosis ning passi mitte kätteandmisest tervelt 2,5 aasta jooksul alates kaebaja ema asumiselt vabastamisest. Kuna kaebaja väiteid kinnitavad tõendid puuduvad, kuid Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse puudumist peab tõendama kaebaja, eksis kohus tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise vastu (HKMS § 61 lg 1) ning rikkus kaebust rahuldades oluliselt kohtumenetluse normi.
25.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus SKA apellatsioonkaebuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse SKA 07.12.2020. a otsuse nr P15495-1 ja 17.02.2021. a vaideotsuse nr 5.2-3/387-2 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks määrama kaebajale soodustingimustel vanaduspension täies ulatuses rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse
kaebaja kahjuks ning SKA oli HKMS § 104 lg-st 10 tulenevalt riigilõivu tasumisest vabastatud, puudub vajadus menetluskulude väljamõistmiseks. Lähtudes HKMS § 175 lõikest 3 asendab ringkonnakohus kaebaja ja tema lähedaste eraelu puutumatuse tagamiseks otsuses mainitud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.