Eesistuja Maret Altnurme, liikmed U.C Pikamäe ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
03.10.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-619
Haldusasi
N.N kaebus Sotsiaalkindlustusameti 30.12.2022 otsuse nr 100628-1 ja 21.02.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/4254-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – N.N, esindaja U.C Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja L.Z
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 20.10.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-619. Teha asjas uus otsus, millega jätta N.N kaebus rahuldamata.
2.Mõista N.N-ilt Sotsiaalkindlustusameti kasuks välja ekspertiisitasu 250 (kakssada viiskümmend) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada N.N ja tema pereliikmete nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.11.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §
3-23-619 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.N.N ema W. K (varem K, sündinud 23.04.1922) arreteeriti 04.08.1941. 02.09.1942 otsusega mõisteti ta süüdi ja karistati viieaastase vabadusekaotusega (Vene NFSV kriminaalkoodeks § 5812: mitteteatamine kindlalt teadaolevast ettevalmistatavast või sooritatud kontrrevolutsioonilisest kuriteost). Karistamise põhjuseks oli asjaolu, et W. K toonane abikaasa P. S oli metsavend. W. K saadeti karistust kandma Venemaale Irkutski oblastisse. Mõistetud karistus sai kantud 04.08.1946. W. K asus elama Magadani oblastisse. Tal sündisid lapsed U. U (03.06.1947), F. F (26.10.1948), Z. Z (16.08.1950) ja N.N (XX.XX.XXXX). Laste isa on eestlane L. K. W. K naasis lastega Eestisse 1965. a-l.
2.A. K arreteeriti ja 1947. a-l karistati teda 25-aastase vabadusekaotusega metsavendluse, bandiitluse ja riigivastase tegevuse eest ühes isiklike õiguste äravõtmisega viieks aastaks. Ta saadeti karistust kandma Komi ANSV-sse Vorkutasse, kust ta vabanes 14.12.1959.
3.U.C esitas 05.10.2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse, milles palus väljastada endale represseeritu tunnistuse ja maksta represseeritu toetust.
4.SKA jättis avalduse 30.12.2022 otsusega nr 100628-1 rahuldamata. SKA leidis, et U.C ei ole õigusvastaselt represseeritu okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg 2 tähenduses. Tema ema vabastati asumiselt enne tema sündi. Last, kes elab koos oma vanematega nende valitud kohas, ei ole alust pidada represseerituks. W. K sai õiguse Eestisse naasta pärast vabastamist 04.08.1946. Tõendatud pole, et W. K perekonnale oleks tehtud takistusi Eestisse elama asuda, kuigi oma kodukanti Läänemaale nad elamisluba ei saanud. Kui inimene oli asumiselt vabastatud ning okupatsioonivõim polnud seadnud talle piiranguid Eestisse naasta, oli tal vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada. Represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Sellises olukorras pole oluline vanemale antud luba ja reaalne võimalus Eestisse naasta. SKA infosüsteemi järgi on W. K-le arvestatud kolmekordselt pensionistaaži perioodi 04.08.1941‒04.08.1946 eest (ReprS § 13 lg 1 p 2). Pensionitoimiku dokumente pole võimalik üle vaadata, kuna toimik on vastavalt arhiiviseadusele hävitatud.
5.U.C esitas SKA otsuse peale vaide. W. K ja tema pere represseerimine jätkus pärast 1946. a-t. Arhiiviteatise järgi ei olnud W. K-l A. K arreteerimise tõttu soovitatav Eestisse naasta. 1946. a-l vahistasid okupatsioonivõimud jätkuvalt režiimile mittelojaalseid inimesi. Eestisse tagasi pöördumine oli keelatud. W. K edasine elusaatus kulges okupatsioonirežiimi jätkuva kontrolli all. 1949. a-l represseeriti ka W. K ämm E. K. Arvestades seda, et repressioonid olid suunatud kogu pere vastu, naasis W. K Eestisse siis, kui see oli reaalselt võimalik. Represseerimisega kaasnevad piirangud W. K-le ja tema perele jätkusid 1989. a-ni, mil nad rehabiliteeriti. SKA ei mõista okupatsioonivõimude genotsiidipoliitika olemust ega ulatust. Irkutski vanglas kantud viieaastase vangistuse nimetamine asumiseks on jäme viga.
2(8)
3-23-619
6.SKA jättis vaide 21.02.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/4254-2 rahuldamata. ReprS-s sätestatud soodustustele annab õiguse üksnes ajavahemik, mil õigusvastane represseerimine mõjutas inimest vahetult. Kohtupraktika järgi puudus vanemal reaalne võimalus Eestisse naasta juhul, kui talle seati õiguslikke või administratiivseid piiranguid, mis takistasid tal Eestisse naasta kohe pärast vabastamist (nt ei väljastatud isikut tõendavat dokumenti või tehti Eestisse tagasipöördumiseks muid otseseid takistusi). Reaalse võimaluse puudumisena pole käsitatud olmeprobleeme, sobiva aja ootamist vms. Olemasolevad tõendid ei kinnita, et W. Kl oleks pärast 04.08.1946 esinenud reaalne takistus Eestisse naasta. Kuigi 1946. a-l arreteeriti A. K, ei nähtu ühestki dokumendist, et seoses sellega oleks W. K-le seatud õiguslikke või administratiivseid piiranguid Eestisse naasta (vt sotsiaalministri 27.12.2012 määruse nr 59 „Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused“ (määrus nr 59) § 20 lg 2). Isegi kui sellised piirangud oleks kehtestatud, pole tõendeid selle kohta, mis ajani need kehtisid. Pole teada, kas võimalik tagasipöördumise keeld kehtis 1966. a-ni, mil on teada, et perekond oli naasnud Eestisse, või tekkis tagasituleku võimalus juba varem.
7.N.N esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Kaebaja ema represseerimise mõju jätkus pärast 1946. a-t, kuna tal polnud A. K arreteerimise tõttu soovitatav Eestisse naasta. SKA viitab kohtupraktikale, mis puudutab naasmist takistanud olmeprobleeme. Kaebaja sünnitunnistusest nähtub, et ta sündis Magadani oblastis. W. K liikus Irkutski oblastist Magadani oblastisse sundolukorras, okupatsioonirežiimi jätkuva kontrolli all. Kaebaja palus Eesti Memento Liidult selgitust selle kohta, mis ootas poliitvange pärast vabanemist 1946. a-l. Liidu selgituse järgi oli okupatsioonivõimudel 1946. a-l jätkuvalt käsil režiimile mittelojaalsete inimeste plaanipärane arreteerimine ja deporteerimine. Salajaste määruste alusel kehtis range keeld kodumaale naasta. Määratud oli kohustuslik sundasumine pideva järelevalve all. Sundasumise kohas andsid kõik kinnipeetavad kohaliku komandandi ja julgeolekuohvitseri nõudmisel allkirja dokumendile, mille järgi käsitati elukohast loata lahkumist põgenemisena. Selle eest karistati 3–20 aastase vangistusega. On teada näiteks täiesti salajane ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1957 seadlus Eestisse saabunud põgenike vahistamise ja väljasaatmise kohta. Selle akti tühistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. 30.11.1961 määrusega andis ENSV Siseministeerium kõigile küüditatule loa Eesti NSV-sse tagasi pöörduda ilma eriluba taotlemata. Arhiiviteatises märgitakse, et W. K toimiku peal on märge „учтено в 1962 г”. Eesti Memento Liidu selgituse järgi liikus poliitvangi toimik koos vangiga. Eelnimetatud märge tähendab, et W. K sai loa Eestisse naasta alles 1962. a-l. Perioodi loa saamisest 1962. a-l kuni Eestisse tagasi jõudmiseni 1965. a-l võib käsitada kui aega, mil W. K tegeles olmeprobleemide lahendamisega. Alates 1965. a-st oli W. K Eesti NSV territooriumil jätkuvalt okupatsioonirežiimi kontrolli all ja käis regulaarselt aru andmas. Represseerimise mõju tema suhtes lõppes alles 04.01.1990.
8.SKA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja sündis pärast ema vabastamist. Haldusmenetluses ei leidnud tõendamist, et kaebaja emale ei antud luba või tal ei olnud reaalset võimalust Eestisse naasta. Arhiiviteatises olev lause: „Tõenäoline on, et Eestisse tagasitulemine ei olnud W. Kle 1946. a-l ja edasistel aastatel soositud tegevus, sest 1946. a-l tabati tema mees“, on oletus. Seda ei saa käsitada tõendina, mis tõendab okupatsioonivõimude poolt kaebaja emale kehtestatud liikumispiiranguid või õigusvastaselt tehtud takistusi Eestisse naasta. ReprS § 2 lg-s 1 (praegusel juhul kaebaja ema) ja lg-s 2 (kaebaja ehk laps) nimetatud inimesed ei saa olla represseeritud eri aegadel nii, et lapse represseerimine algab pärast vanema represseerimise lõppu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897). Eesti Vabariik ei vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud õigusvastaste tegude eest. ReprS vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud leevendada võõra riigi tekitatud ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas üldse ning kui, 3(8)
3-23-619 siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud inimeste olukorda leevendada. Seetõttu tuleb ReprS § 2 lg-t 2 tõlgendada kitsendavalt. Inimene oli õigusvastaselt represseeritu üksnes ajani, kuni kestis represseerimise vahetu mõju, s.o kuni okupatsioonivõim tegi talle takistusi Eestisse naasta (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-283).
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 20.10.2023 otsusega kaebuse ning tühistas SKA 30.12.2022 otsuse ja 21.02.2023 vaideotsuse, kohustas vastustajat väljastama kaebajale represseeritu tunnistus ja maksma represseeritu toetust ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 250 eurot. ReprS § 2 lg 2 tõlgendamisel on kohtupraktikas lähtutud sellest, et Eesti Vabariik ei vastuta nõukogude okupatsioonirežiimi kuritegudega tekitatud kahju eest, mistõttu riigil pole kohustust kõiki kannatusi kompenseerida. Riik saab teha üksnes jõukohaseid soodustusi inimestele, keda okupatsioonivõim on alusetult represseerinud. ReprS eesmärk on ülekohut leevendada, mitte seda kõigile repressioonide all kannatanud inimestele täiel või võimalikult suurel määral kompenseerida (ReprS § 1 lg 1). Eestisse naasmise reaalse võimaluse puudumisena on kohtupraktikas käsitatud õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi (nt isikut tõendava dokumendi väljastamata jätmist), okupatsioonivõimude seatud liikumispiiranguid või muid otseseid takistusi Eestisse tagasi pöörduda. Reaalse võimaluse puudumiseks pole üldjuhul peetud põhjuseid, mis ei olnud vahetult tingitud okupatsioonirežiimi korraldustest (sh rasedust, väikeste laste kasvatamist koosmõjus töö- ja elukoha puudumisega Eestis, naasmiseks sobiva aja või ilmastikutingimuste ootamist; vt Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsus nr 3-172270, p 8; 04.05.2017 otsus nr 3-16-897; 01.03.2016 otsus nr 3-15-1468, p 14; 17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p 10). Siiski on Tallinna Halduskohus leidnud, et reaalne võimalus naasta puudus olukorras, kus inimene oleks pidanud reisima Siberist Eestisse koos imikuga talvisel ajal, kuna see oleks olnud eluohtlik nii emale kui ka lapsele (15.02.2018 otsus nr 3-17-2270, p 11). Nii ReprS § 2 lg 2 sõnastusega kui ka seaduse eesmärgiga leevendada Eesti riigil olemasolevate võimaluste piires okupatsioonirežiimi põhjustatud kannatusi on kooskõlas tõlgendus, mille järgi puudus inimesel reaalne võimalus Eestisse naasta ka juhul, kui naasmist takistasid mõjuvad elulised asjaolud kogumis. Reaalse võimaluse puudumise tuvastamiseks ei pruugi seega alati olla vaja ära näidata okupatsioonirežiimi seatud vahetut keeldu või takistust. Kui naasmine oleks seadnud ohtu inimese enda või tema laste elu, on tegu reaalse takistusega ReprS § 2 lg 2 tähenduses. Dokumente selle kohta, et kaebaja emale oleks tehtud õiguslikke takistusi pärast vanglast vabanemist Eestisse naasta, asjas esitatud ei ole. Kaebaja on tuginenud sellele, et W. K toimiku peal on tempel „учтено в 1962 г“ (tõlkes „arvesse võetud 1962 a“). Eesti Mälu Instituudi vanemteadur PhD MS selgitas 22.09.2023 eksperdiarvamuses, et selline tempel on valdaval osal KGB uurimistoimikutest. See märgib KGB tehtud toimikute revisjone. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et templist ei saa järeldada, et W. K sai loa Eestisse naasta alles 1962. al. Kaebaja esitas väite, et W. K liikus Magadani oblastisse võimude kontrolli all, kinnituseks W. K lapselapse 1988. a-l tehtud ülestähendused vanaema ütlustest. Selle dokumendi järgi rääkis W. K, et ta viidi Magadani oblastisse juba enne seda, kui tal viieaastane vanglakaristus kantud sai („Sealt viidi vanaema Magadani oblastisse, istuda jäi 2 aastat“). Seega kinnitab see dokument küll, et W. K ei läinud Magadani oblastisse omal soovil, kuid ei kinnita seda, et võimud sundisid teda sinna jääma pärast viieaastase karistuse ära kandmist. 4(8)
3-23-619 Eksperdiarvamuse järgi eksisteeris kaebaja sünni ajal 1952. a-l W. K jaoks objektiivselt oht poliitiliste repressioonide ohvriks langeda. See tulenes asjaolust, et tema esimene abikaasa A. K oli metsavend, kelle pereliikmeid ohustasid repressioonid. W. K oleks võinud sattuda asumisele saadetavate hulka 21.02.1948 NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse alusel. Ka oleks ta võinud oma seose tõttu A. Kga kuuluda 1949. a märtsiküüditamise ohvrite hulka. Oht hakkas leevenema alles pärast Stalini surma 1953. a märtsis, s.o pärast kaebaja sündi. MS tõdeb, et küüditamise ohtu võis W. K puhul vähendada asjaolu, et tal oli tekkinud uus pere, mistõttu poleks okupatsioonivõimud pruukinud teda enam A. K pereliikmeks lugeda. Siiski on tegu tagantjärgi selgunud asjaoluga, mida W. K toona ei saanud teada. Seega takistas W. K naasmist suure tõenäosusega ka põhjendatud subjektiivne hirm. Eeltoodut kinnitab ka rahvusarhiivi arhivaari M. Kõivu tehtud märge arhiiviteatises, mille järgi ei olnud A. K vahistamise tõttu Eestisse tagasipöördumine W. K jaoks 1946. a-l ja edaspidi soositud tegevus. Eeltoodud tõenditega on tuvastatud objektiivne oht, et W. K oleks Eestisse naasmise korral võinud uuesti repressioonide ohvriks langeda. See oht ei olnud kaebaja sünni ajaks (enne J. Stalini surma 1953. a-l) möödunud. Lisaks on põhjust arvata, et W. K naasmist takistas põhjendatud subjektiivne hirm repressioonide ees. Koosmõjus asjaoluga, et W. K-l oli kaebaja sündimise ajaks juba kolm väikest last, kujutab see endast reaalset takistust Eestisse naasta ReprS § 2 lg 2 tähenduses. Kuna kaebaja sünni ajaks polnud tema emal avanenud reaalset võimalust Eestisse naasta, tuleb kaebaja lugeda represseerituks ReprS § 2 lg 2 tähenduses. Oluline pole SKA esile toodud asjaolu, et W. K enda represseerituks oleku ajavahemiku hulka polnud arvestatud aega pärast vangistuse ärakandmist (W. K pensioniõigusliku staaži hulka arvati kolmekordselt ajavahemik 04.08.1941‒04.08.1946). W. K suri augustis 2003. ReprS jõustus detsembris 2003. ReprS § 2 lg 2 tõlgendamisel kaebaja juhtumi korral ei ole määrav see, kuidas oli represseerimise periood määratletud kaebaja ema pensionistaaži arvutamisel varem kehtinud õigusaktide alusel. Oluline pole, kas kaebaja on esitanud määruse nr 59 § 20 lg-s 2 nimetatud dokumendid. See määrus sätestab pensioniõigusliku staaži tõendamise korra (vt määruse § 1 lg 1, ReprS § 13 lg 2). Represseeritu staatuse ja toetuse määramise üle otsustamiseks pole alust määruse norme kohaldada. Ka ei ole oluline tuvastada, millal pärast kaebaja sündi avanes W. K-l võimalus Eestisse naasta. Oluline on üksnes see, et see enne kaebaja sündi veel võimalik ei olnud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.SKA palub 20.11.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 20.10.2023 otsus ja jätta uue otsusega U.C kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus ei ole kooskõlas senise kohtupraktikaga ja tugineb oletustel. W. K lapselapse poolt kirja pandud vanaema meenutustes ei kajastu põhjused, miks jäi pere kuni 1965. a-ni Venemaale. Seda ei ava ka W. K poolt 21.12.1989 antud seletus. Puuduvad tõendid, et pärast vabastamist oleks kaebaja emale okupatsioonivõimude poolt kehtestatud liikumispiiranguid või oleks muul moel takistatud Eestisse naasmist. Kohus on oletanud seda, millistel kaalutlustel kaebaja ema ei naasnud Eestisse, samas kui kaebaja ise ei ole selliseid väiteid esitanud. Kaebaja ei ole vaides Eestisse naasmise põhjusena toonud välja hirmu võimalike repressioonide ees, vaid pere vastu suunatud repressiivpoliitika, keelu naasta Eestisse, kohustusliku sundasumise järelevalve all, okupatsioonivõimude kontrolli all elamise ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 12.10.1957 täiesti salajase seadluse (seejuures sündis kaebaja XX.XX.XXXX) Eestisse saabunud põgenike vahistamise ja väljasaatmise kohta. 5(8)
3-23-619 Kaebuses tõi kaebaja välja, et W. K tuli tagasi Eestisse 1965. a-l, sest ta sai loa tagasi tulla ning kohe järgnevalt leiab kaebaja Eesti Memento Liidu selgitusele tuginedes, et W. K sai loa Eestisse tagasi tulla alles 1962. a-l ning perioodi 1962‒1965 saab käsitada olmeprobleemide lahendamisena. Kaebaja poolt väljatoodu on üldsõnaline ja ühtegi konkreetset fakti, kaebaja pere vastu suunatud tegevust või keeldu selle kohta, et kaebaja emale oleks okupatsioonivõim teinud takistusi Eestisse naasmise kohta, ei ole avaldatud. Ka ekspert, kellel oli ligipääs kaebaja ema dokumentidele, ei leidnud ühtegi konkreetset viidet selle kohta, et kaebaja emal oleks keelatud Eestisse naasta või keeldutud loast Eestisse naasta. Ekspert on välja toonud, et sundasumisele määramise kohta leidub reeglina märge kas uurimistoimikus või poliitilistel põhjustel süüdimõistetute operatiiv-teatmekartoteegi kartoteegikaardil. W. K kohta sellist märget ei ole leitud. Ekspert toob välja, et ei saa täielikult välistada, et Eestisse naasmist võidi vähemalt vahetult pärast vabanemist piirata ametkondlike meetoditega. Samas kaebaja sündis kuus aastat pärast ema vabanemist. Nii isiku represseerituks tunnistamisel (ReprS § 8 lg 1, § 2 lg-d 1 ja 2) kui Tallinna Ringkonnakohtu 12.09.2018 otsuses nr 3-17-2270 käsitletud pensioni hulka arvatava staaži puhul on represseeritud isiku lapse õiguste määramisel oluline Eestisse naasmiseks loa andmine ja reaalne võimalus naasmiseks. Alates 01.01.2024 muutus ReprS § 2 lg 2 ja § 13 lg 1 p 5 regulatsioon ning represseerituks loetakse ka represseeritu laps, kes sündis viie aasta jooksul Eestisse naasmise loa saamisest alates või ka pärast seda tähtaega, kui lapse vanemal ei olnud võimalik mõjuval põhjusel Eestisse naasta. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 01.03.2016 otsuses nr 3-15-1468 (p 14), et ReprS eesmärkidega ei ole kooskõlas olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks õiguse ka periood, mil välja saadetud isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat aega Eestisse naasmiseks. Kohtupraktikas on leitud ka seda, et lapse represseerimine ei saa alata ega lõppeda tema vanaema represseerimise lõppemisest ajaliselt hiljem (Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897, p 9; Tartu Ringkonnakohtu 25.01.2023 otsus nr 3-21-546, p 14). Last, kes elab koos oma vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks (Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p-d 9‒10). Kohus on jätnud arvestamata ekspertiisiarvamuses toodud selgituse repressioonide leevendamise kohta pärast 1953. a-t ning selle, et 1960. a-ks olid peaaegu kõik Eestist küüditatud ja suur osa poliitvange vabastatud ning massirepressioonide ohtu ja hirmu ei oleks tohtinud enam aktuutselt olla. Kaebaja ema naasis koos Venemaal sündinud nelja lapsega alles 1965. a-l ehk 19 aastat pärast vabanemist ja aastaid pärast massirepressioonide ohu oletuslikku möödumist. See viitab pigem sellele, et kaebaja ema lõi Venemaal pere, talle sündis neli last ning Eestisse naasmise põhjused olid pigem tingitud perekondlikest põhjustest. Seda enam, et Eestisse naasis ta ilma abikaasata. Halduskohtu tõlgendus laiendab oluliselt represseeritud isiku mõistet ega ole kooskõlas ReprS eesmärgi ega senise kohtupraktikaga. Kohus ei ole võtnud arvesse asjaolusid kogumis (nt pere naasmine 1965. a-l) ning on omistanud kaebaja emale kaalutlusi, mida viimane ega ka kaebaja ei ole ise avaldanud. Senises kohtupraktikas ei ole reaalse võimaluse puudumiseks peetud hirmu võimalike repressioonide ees, kuigi võib oletada, et seda hirmu tundsid toona paljud, kui mitte kõik.
11.N.N palub 19.12.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. SKA 30.12.2022 otsus nr 100628-1 on tehtud Rahvusarhiivi 23.11.2022 arhiiviteatisele tuginedes. SKA on arhiiviteatises toodud asjaoludest võtnud arvesse ainult sellise informatsiooni, mis toetab kaebaja taotluse rahuldamata jätmist ega ole arvestanud 6(8)
3-23-619 informatsiooni, mis viitab asjaolule, et W. K pere suhtes jätkus õigusvastane okupatsioonivõimude poolt teostatud repressiivpoliitika.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Sotsiaalkindlustusameti apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et halduskohtu seisukohad ei ole kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.
13.Ringkonnakohtu varasem praktika küsimuses, kuidas sisustada kuni 31.12.2023 kehtinud ReprS § 2 lg-t 2, on asjakohane ka praeguses asjas, sest sõltumata sellest, kas isik taotleb ReprS § 12 alusel soodustingimustel vanaduspensioni või ReprS § 6 1 alusel represseeritu toetust, tuleb taotluse rahuldamise eeldusena tuvastada, et isik vastab represseeritu tunnustele.
14.Senises kohtupraktikas on reaalse võimaluse puudumisena ReprS § 2 lg 2 tähenduses käsitatud õiguslikke või administratiivseid, sh ametnike omavolist tingitud takistusi, samuti okupatsioonivõimude poolseid liikumispiiranguid, kuid mitte subjektiivseid olmeküsimusi, sobiva aja või ilmastikutingimuste ootamist (nt haldusasjad nr 3-22-2241, 3-16-897, 3-151468, 3-12-1483). Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas ka rõhutanud, et kui ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud isiku laps sündis pärast ReprS § 2 lg-s 2 märgitud aega, ei ole tegemist isikuga, keda saab ReprS § 2 lg 2 alusel lugeda represseerituks. Represseeritu ja tema laps ei saa olla represseeritud ajateljel erinevatel aegadel sel viisil, et lapse represseerimine algab pärast vanema represseerimise lõppemist. ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku represseerimine ei saanud alata ega lõppeda tema vanema represseerimise lõppemisest ajaliselt hiljem (pärast vanema asumiselt vabanemist, ilma et talle oleks tehtud takistusi asuda elama Eestisse), vaid sai lõppeda üksnes varem, ning seda juhul, kui lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks enne, kui selline luba ja reaalne võimalus oli tema vanemal (Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 otsus nr 3-16-897, p-d 8‒9). Last, kes elab koos oma vanemaga viimase valitud kohas, ei saa pidada õigusvastaselt represseerituks (Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2013 otsus nr 3-12-1483, p-d 9‒10, Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2016 otsus nr 3-151468).
15.Niisiis ei oma ka kaebaja ema subjektiivne hirm võimalike uute repressioonide ees Eestisse naasmisel (mida ilmselt tundsid kõik Siberist naasnud inimesed suuremal või vähemal määral) praeguses asjas tähendust, vaid vajalik on tuvastada, millal lõppes kaebaja ema karistuse kandmise aeg ja kas Nõukogude võim tegi pärast kaebaja ema vabastamist takistusi tema naasmiseks Eestisse. Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt saab „reaalse võimaluse“ puudumisena Eestisse naasmisel käsitada ka elulisi asjaolusid kogumis, ei ole seega kooskõlas ülalviidatud kohtupraktikaga.
16.Vaidlus puudub selles, et kaebaja ema vabanes karistuse kandmisest 04.08.1946 (Rahvusarhiivi arhiiviteatis, dtl 11; rehabiliteerimise tõend, dtl 25), kaebaja sündis XX.XX.XXXX (sünnitunnistus, dtl 43) ja perekond saabus Eestisse tagasi 1965. a-l (1966. a majapidamisraamatu väljavõte, dtl 47‒48). Eelnevast nähtub, et kaebaja ema vabanes vangilaagrist enne kaebaja sündi. Puuduvad tõendid, et Nõukogude võim oleks kuidagi objektiivselt takistanud kaebaja ema naasmist Eestisse. Ka MS ekspertarvamuses (dtl 79 jj) on tõdetud, et puuduvad tõendid, et kaebaja ema oleks pärast karistuse kandmist määratud sundasumisele, ja tuginetud on peamiselt kaebaja ema võimalikule hirmule Eestisse naasmise ees seonduvalt endise abikaasa vahistamisega 08.08.1947 ning üldisele poliitilisele olukorrale. Nagu öeldud, subjektiivne hirm uute repressioonide ees ei kvalifitseeru senise kohtupraktika valguses objektiivseks asjaoluks, mis takistanuks isikutel Eestisse naasta. Lisaks on MS möönnud, et kuna kaebaja ema oli laste perekonnanimede järgi otsustades juba 1947. a-l 7(8)
3-23-619 uuesti abiellunud ja nime muutnud, vähendas see mõnevõrra tema uuesti represseerimise tõenäosust.
17.HKMS § 59 lg 1 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Represseeritud isiku tunnistust sooviv kaebaja pidi tõendama, et Nõukogude võim tegi tema emale Eestisse naasmiseks õiguslikke või administratiivseid takistusi pärast vangilaagrist vabanemist vähemalt kaebaja sünnini, arvestades seejuures mõistele „reaalne võimalus“ kohtupraktikas antud tõlgendust. Kaebaja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Ringkonnakohus on varasemas kohtupraktikas asunud seisukohale, et Eesti Vabariik ei vastuta Eestit okupeerinud riikide toimepandud õigusvastaste tegude eest. ReprS-i vastuvõtmisega on Eesti riik vabatahtlikult otsustanud leevendada võõra riigi tekitatud ülekohut. Seetõttu on seadusandjal ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, kas üldse ning kui jah, siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud isikute olukorda leevendada (vrd ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009 otsus nr 3-09-848, p-d 15–16). Neil põhjustel tuleb tõlgendada ReprS § 2 lg-t 2 kitsendavalt nii, et isik oli õigusvastaselt represseeritu üksnes ajani, kui kestsid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud, s.o kuni okupatsioonivõim piiras või tegi isikule takistusi Eestisse naasmiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2020 otsus nr 3-20-283, p 16). Ringkonnakohus on jätkuvalt sel seisukohal.
18.Alates 01.01.2024 kehtib ReprS § 2 lg 2 sõnastuses, mille kohaselt loetakse represseerituks ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku laps, kes sündis: 1) vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal; 2) pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba Eestisse naasmiseks; 3) viie aasta jooksul käesoleva lõike punktis 2 nimetatud Eestisse naasmise loa saamisest alates, ilma et vanem oleks Eestisse naasnud või 4) pärast käesoleva lõike punktis 3 nimetatud tähtaega, kui tema vanemal ei olnud võimalik mõjuval põhjusel Eestisse naasta. Niisiis on sätte sõnastus alates 01.01.2024 oluliselt laiendanud isikute ringi, keda represseerituna tunnustatakse. Kui kaebaja leiab, et ta vastab seaduse uue redaktsiooni tingimustele, on tal õigus esitada SKA-le uus taotlus.
19.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb ise asjas uue otsuse, millega jätab U.C kaebuse rahuldamata (HKMS § 200 p 3). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 4 tuleb U.C-lt välja mõista Sotsiaalkindlustusameti tasutud ekspertiisitasu 250 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetlusosaliste esimese ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel.
20.Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema pereliikmete nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.