Music Academy OÜ kaebus Vabariigi Valitsuselt kahju hüvitise väljamõistmiseks või Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p 82 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Music Academy OÜ, volitatud esindaja vandeadvokaat Margus Reiland Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu), volitatud esindaja Ave Henberg
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asjale juurde järgmised dokumendid: „MTR väljavõte“ ja „Terviseameti vastus kohtunõudele (3-21-3037)“.
Tagastada Music Academy OÜ-le 30.12.2022 esitatud lisa 1.
3.Jätta rahuldamata Vabariigi Valitsuse taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks.
Jätta Music Academy OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.02.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
1.Music Academy OÜ (kaebaja) peab Tartus aadressil Vallikraavi tn 4 toitlustusettevõtet Shooters1. Avalike veebiandmete2 järgi on tegemist ööklubiga.
2.Vabariigi Valitsuse (vastustaja) 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) p 10 nägi Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil ette mitmeid meetmeid ja piiranguid erinevates tegevustes osalemiseks (sportimisele, huvitegevusele, koolitustel osalemisele, kultuuriüritustel osalemisele, toitlustusettevõtete külastamisele jms). Korralduse nr 305 p 82 nägi ette, et p-s 10 sätestatud juhul on avalikus siseruumis tegevuse eest vastutaval isikul kohustus tagada, et isikud ei viibi tegevuse asukohas ajavahemikus kl 23.00–
06.00.Piirangut ei kohaldata p 14 ap-des 5 ja 6 sätestatud juhul (tegevusega seotud või tegevuse eest vastutav isik). Korralduse nr 305 p 82 kehtestati Vabariigi Valitsuse 28.10.2021 korralduse nr 373 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“ (korraldus nr 373) p 1 ap-ga 3 ja hakkas kehtima alates 01.11.2021.
3.Vabariigi Valitsuse 14.03.2022 korralduse nr 82 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ p 1 ap-ga 2 tunnistati korralduse nr 305 p 82 alates 15.03.2022 kehtetuks. Vabariigi Valitsuse 14.04.2022 korraldusega nr 124 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kehtetuks tunnistamine“ tunnistati korraldus nr 305 alates 15.04.2022 kehtetuks.
4.Kaebaja esitas 09.02.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõuetes mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja perioodil 10.01.-14.03.2022 korralduse nr 305 p 82 tõttu tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) hüvitis kohtu äranägemisel või tuvastada korralduse nr 305 p 82 õigusvastasus. Põhjendused:
4.1.Korralduse nr 305 p-s 82 sätestatud piirang pidi olema ajutine. Ajutisus tuleneb volitusnormist (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 28 lg 5). Korralduse nr 305 seletuskirja (täpsemalt Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) seletuskirja) ja vastustaja avalikkusele suunatud kommunikatsiooni3 järgi pidi piirang kehtima kuni 10.01.2022. Piirangu jätkuvat kehtima jätmist tulnuks täiendavalt analüüsida ja põhjendada, mida ei tehtud. Täiendavale põhjendamise vajadusele on viidanud ka õiguskantsler 14.01.2022 seisukohas4. Seega on piirang alates 10.01.2022 õigusvastane. Tallinna Ringkonnakohus leidis asjades nr 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2473 ja 3-21-2413 tehtud lahendites, et juba detsembris 2021 olid vastustaja poolt NETS-i alusel kehtestatud piirangud kehtinud väga kaua ja neid ei olnud enam põhjust pidada ajutisteks. Vastustaja on selle järeldusega nõustunud, sest on algatanud Vt kohtu poolt asjale juurde võetud dokument „MTR väljavõte“. Vt https://www.shooters.ee/; https://www.facebook.com/shooterstartu/about/?ref=page_internal.
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus eelnõu (SE 536)5. Korralduse nr 305 p 19 järgi tuli piiranguid hinnata hiljemalt 2 nädala tagant. Pärast korralduse nr 305 p 82 kehtestamist ei ole vastustaja selle piirangu jätkuvat vajalikkust analüüsinud ega põhjendanud, v.a Vabariigi Valitsuse 16.12.2021 korralduse nr 445 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ ja Vabariigi Valitsuse 16. mai 2020. a korralduse nr 169 „Riigipiiri ületamise ajutine piiramine COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 uue puhangu ennetamiseks“ muutmine“ (korraldus nr 445) seletuskirjas, kus analüüsitakse piirangu ajutist mitte kohaldamist. Ei piisa vaid esialgsetele põhjendustele viitamisest, sest asjaolud olid muutunud. Tallinna Ringkonnakohus leidis lahendis asjas nr 3-21-2803, et püsivat olukorda ei muuda üksikjuhtumiks pelgalt see, kui vastustaja kehtestab piirangud teatava ajavahemiku järel formaalselt uue korraldusega ja näeb selles ette piirangute lõppkuupäeva või sätestab kohustuse piirangute vajalikkust teatud ajavahemiku möödumisel uuesti hinnata.
4.2.Korralduse nr 305 p-s 82 sätestatud piirangul polnud legitiimset eesmärki. Korraldusega nr 445 peeti võimalikuks faktiliste asjaolude muutumise tõttu vaidlusalust piirangut ajutiselt mitte kohaldada. Seega möönis vastustaja, et detsembris 2021 oli olukord selline, et kellaajaline tegevuspiirang ei olnud enam vajalik. Korralduse nr 445 vastuvõtmise päeval viibis haiglaravil 255 patsienti, kellest 18 olid intensiivravil. 10.01.2022 oli haiglaravil 251 patsienti, kellest 18 olid intensiivravil. Seega oli 10.01.2022 seisuga olukord sama või parem. Oluline on intensiivravil viibijate arv, sest nemad põhjustavad haiglas suurema ressursi- ja ajakulu. Terviseameti koroonaandmestik ei erista haigeid, kes sattusid haiglasse koroonaga, haigetest, kes sattusid haiglasse muu haigusega, kuid on samuti koroonas. Korralduse nr 445 seletuskirjas põhjendatakse kellaajalise tegevuspiirangu peatamist uusaasta tähistamise traditsiooni ja haldussuutmatusega teostada piirangu üle efektiivset järelevalvet. Kumbki kaalutlustest ei seostu korralduse nr 305 üldeesmärkidega. Korraldusega nr 445 peatati vaidlusalune piirang kauemaks kui uusaasta tähistamine. Piirangut ei kohaldatud kuni 02.01.2022 kl 06.00. Kui kellaajaline piirang olnuks oluline meede, järgnenuks ajutisele piirangu mittekehtimisele hüppeline nakatunute arvu kasv. Terviseameti andmed ei kinnita, et 08.-09.01.2022 oleks haigla- või intensiivravi vajajate arv järsult tõusnud. Seega ei olnud kellaajalisel tegevuspiirangul tegelikku positiivset mõju nakatumise vähendamisele. Piirangu kehtimise ajal osaleti mitteavalikes ruumides toimuvatel pidudel, mis suurendas juhukontaktide arvu. Juhukontaktid võisid toimuda ka mujal. Mõnel juhul (nt konverentsid, koolitused) on juhukontakti kestvus tõenäoliselt pikem ja mõnel juhul (nt spordiklubid, toitlustusasutused) on juhukontaktide tihedus suurem, sest isikud külastavad neid regulaarselt mitmel korral nädalas.
4.3.Korralduse nr 305 p-s 82 sätestatud piirang pole sobiv ega soodusta eesmärgi saavutamist. Piirang ei võimalda kaebajal majandustegevusega jätkata, kuigi korralduse nr 373 seletuskirja järgi oli see p 82 kehtestamise eesmärgiks. Kaebaja peetava ööklubi Shooters tavapärane tegevuse kellaaeg on 23.00-04.00. Kaebaja muutis piirangu jõustumise järgselt oma tegevuse kellaajad 19.00-23.00 peale. Kuigi formaalselt on kaebajale jäetud võimalus oma tegevusega jätkata, siis tulenevalt tegevuse iseloomust (ööklubi pidamine) ei olnud tegelikult kaebajal võimalik oma tegevusega jätkata. Alates 01.11.2021 on kaebaja kaotanud oma müügikäibest ligi 95%. Müügikäibe langus on olnud püsiv alates novembrist 2021. Samuti puudus realistlik lootus, et inimesed muudavad oma seniseid harjumusi ja hakkavad kaebaja pakutud meelelahutusteenust tarbima senisest oluliselt varasemal kellaajal. Kaebaja ei saa püsi- ega perioodikulusid kiiresti vähendada, sest renti ja üldisi kommunaalkulusid tuleb jätkuvalt Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78e753ef-87d0-4146-8415a3e686151652/Nakkushaiguste+ennetamise+ja+t%C3%B5rje+seaduse+muutmise+ning+sellega+seonduvalt+tei ste+seaduste+muutmise+seadus.
3(21)
3-22-325
maksta. Ka töötajate koondamine toob kaasa kulusid ning uuesti värbamine on aja- ja kulumahukas. Vastustaja ei ole pakkunud ettevõtjatele mingisugust leevendust.
4.4.Piirang ei arvesta omikrontüve eripäraga. Peamine erinevus on leebemad haigusnähud, millele viitab intensiivravi vajavate inimeste arvu langus detsembris 2021. Omikrontüvi ei avalda tervishoiusüsteemile suurt survet ega ole inimeste elule ja tervisele samavõrd ohtlik kui teised tüved. Seega ei olnud kellaajaline tegutsemispiirang alates 10.01.2022 sobiv vahend. Viiruse levikut tõkestaks paremini kõrgem vaktsineerituse tase. Haigla- ja intensiivravi vajavad peaaegu ainult 60+ vanuses isikud. Ööklubides käivad pea ainult nooremad kui 60 aasta vanused isikud. Seega ei puuduta piirang isikuid, kes kuuluvad riskigruppi ja võivad nakatumise korral tervishoiusüsteemi ülekoormuseni viia. Haigla- ja intensiivravi vajavad peamiselt ainult vaktsineerimata isikud. Kui ööklubides käivad vaid vaktsineeritud või nendega võrdsustatud isikud, ei aita juhukontaktide vähendamine kaasa sellele, et välditakse tervishoiusüsteemi ülekoormust. Riskigruppi kuuluvatele isikutele viiruse edasikandmise risk oli teada juba enne vaidlusaluse piirangu kehtestamist ja mõistlikud inimesed võtsid kasutusele mitmeid ohutusmeetmeid. Ööklubide külastamisega seotud võimalik edasikandmise risk on kordades madalam riskist olla viiruse edasikandjaks töö juures (kus inimesed veedavad oluliselt rohkem oma päevast) või kõigis teistes avalikes kohtades. Terviseameti iganädalastest Covid-19 epiidülevaadetest6 enne kellaajalise piirangu kehtestamist selgub, et meelelahutus-, huvitegevus- jm üritustel leiab aset 0,9% kõigist nakkusjuhtumitest. Ööklubid ei ole nakkusohtlikumad kui baarid, kinod, spordiklubid jm avalikud ruumid, kus tegevus toimub enne kl 23.00.
4.5.Kellaajalise piirangu seadmise tõttu on meelelahutusasutused sunnitud oma avamiskellaaegu lühendama. Kui külastajate arv jääb samaks, kaob ära võimalus külastajaid ajaliselt hajutada. Seega võib piirang isegi suurendada juhukontaktide arvu ja töötada otseselt vastu seatud eesmärkidele. Piirang lähtub valest eeldusest, et enne kella 23.00 on koroonaviiruse leviku võimalus väiksem. Seda eeldust ei ole tõendatud. Mitmed eksperdid on korduvalt avalikult öelnud, et viiruse levik ei ole seotud kellaajaga. Tegemist ei ole ühetaolise kohtlemisega, vaid üht meelelahutussektorit (ööklubid) ebavõrdselt kohtleva meetmega. Ka baarides tarvitatakse alkoholi ja baari külastamist võib pidada ajaliselt võrreldavaks ööklubi külastamisega. Seletuskirjast jääb mulje, et ööklubide külastamist on peetud vähemväärtuslikuks tegevuseks kui mõnda muud tegevust. Selline erinev väärtustamine ei ole põhjendatud.
4.6.Vaidlusaluse piirangu vältimatut vajadust pole põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud ühegi konkreetse alternatiivi ebaefektiivsust. Testimine on vähem riivavam ja sama efektiivne meede, sest väldib juhukontakte viirusekandjate vahel. Ka Euroopa Liidu tasandil on peetud testimist usaldusväärseks viisiks mittenakatunud inimeste väljasõelumiseks. Lisaks võimaldati 12-18-aastastel isikutel negatiivse testitulemuse alusel avalikes ruumides toimuvatest tegevustes osa võtta. Test omab samasugust tõendusjõudu nii päeval kui öösel. Kaebaja pakkus enne vaidlusaluse piirangu kehtestamist oma klientidele võimalust kiirtesti teha. Samuti kasutati termokaamerat, millega oli võimalik isikute kehatemperatuuri mõõta. Kaebaja kasutas GateMe rakendust, mis võimaldas klientide osas logi pidada. Täiendavalt lõi kaebaja Facebooki iga ürituse kohta ürituse, mille kommentaarides jagasid külastajad vajadusel infot võimalike haigestumiste kohta. Kuna ööklubides teostatakse kliendi vanusekontrolli, siis on isikuid lihtsam kontrollida kui mujal. Seega oli kaebajal parem võimekus lähikontaktseid tuvastada ja teavitada, kui teiste avalike ruumide puhul. Ilma kellaajalise tegevuspiiranguta oleks kaebaja saanud selle praktikaga jätkata.
4.7.Samuti oleks sama efektiivne, kuid vähem intensiivne tegevuse kestuse põhine piirang, st seada tegevustele 17-tunnine kestuse ülempiir. Sellisel juhul oleks tegevuse korraldajal võimalik ise oma tegevuse aega valida. Nakatumise tõenäosus on suurem, mida kauem kestab kokkupuude. Teistes avalikes ruumides on tegutsemine lubatud 17 tunni jooksul ööpäevas, kaebaja tegevuse kestus on 5-6 tundi, mis on oluliselt lühem, seega on ka nakatumise risk väiksem. Teadmata meetme efektiivsust või seda, millised meetmed on kõige efektiivsemad, on ebaõiglane kaebaja tegevust sisuliselt ära keelata.
4.8.Vaidlusalune piirang pole mõõdukas, sest sekkub kaebaja ettevõtlusesse ulatuslikult ja intensiivselt. Vastustaja ei ole meetme mõõdukust analüüsinud. Põhjendatud ei ole kaebaja ettevõtlusvabaduse kahandamine sisuliselt olematuks, kui on teada, et meelelahutusasutuses leiab aset vaid 1% nakkusjuhtudest ja nende külastajad ei ole isikud, kes peamiselt haiglaravile satuvad. Arvestades muutunud olukorda – omikrontüve levikust tulenevat väiksemat ohtu inimeste elule ja tervisele ning vähenenud koormust tervishoiusüsteemile –, ei olnud kellaajaline tegevuspiirang enam alates 10.01.2022 mõõdukas.
4.9.Lisaks kellaajalisele piirangule pidi kaebaja hoidma kinni klientide ülempiirist ja tagama nende hajutatuse, tagama kaitse- ja desinfitseerimisvahendite olemasolu ja nõuetekohase kasutamise, tagama kõikide ruumide täiendava puhastuse, tagama testimise tervishoiuteenuse osutaja poolt, töökeskkonna riskianalüüsi, asjakohased infomaterjalid jms. Kellaajaline tegevuspiirang oli üks kaebajale kohalduvatest piirangutest ja selgelt kõige koormavam, sest välistas täielikult kaebaja tavapärase tegevuse. Isegi kui kellaajaline tegevuspiirang oli kaebaja suhtes mõõdukas, siis kõigi teiste piirangute valguses oli tegemist ebaproportsionaalse piiranguga.
4.10.Kaebaja ei ole väitnud, et enne 10.01.2022 oli vaidlusalune piirang õiguspärane, vaid et piirang on hiljemalt alates 10.01.2022 õigusvastane. Ekslik on vastustaja arusaam, et korralduse nr 305 p 82 õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga. Korralduse nr 305 p 19 järgi tuli korraldusega kehtestatud meetmete ja piirangute vajalikkust hinnata iga 2 nädalat tagant. Sisuliselt tähendab see, et vaidlusalune piirang kehtestati iga 2 nädala tagant uuesti ja tulnuks teha uus kaalutlusotsus.
4.11.Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et Covid-19 on uudne ohtlik nakkushaigus, mille leviku tõkestamiseks on lubatud kehtestada NETS § 28 lg-s 5 sätestatud meetmeid. Kaebaja leiab, et kellaajaline tegevuspiirang ei olnud vältimatult vajalik, ajutine ega proportsionaalne. Riigikohtu otsuse asjas nr 5-22-4 järeldusi ei saa üle kanda praegusesse vaidlusesse, sest kaebaja vaidlustatud piirangud on teistsugused.
4.12.Meetme ajutisust ei saa järeldada selle kestvusest, vaid tuleb arvestada ka konkreetse konteksti ning piirangu sisu ja mõjuga. Isikute põhiõigusi piiravas kontekstis tuleb ajutiseks pidada lühemat aega. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks konkreetses kontekstis kellaajalise tegevuspiirangu kestmine 4,5 kuud oli ajutine. Sellisel juhul saaks seda, kas piirang oli ajutine, hinnata alles pärast piirangu kehtivuse lõppemist. Piirangu kehtestamisel ei olnud see ajaliselt piiratud.
4.13.Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Kaebaja püüdis kahju tekkimist vältida ja oma tegevust ümber korraldada. Samuti on ta esmase õiguskaitsevahendina vaidlustanud korralduse nr 305 p 82 praeguses asjas tühistamiskaebusega, kuid selle sätte kehtetuks tunnistamise tõttu muutus nõue ainetuks. Ebaõige on vastustaja järeldus, et suvekuud on meelelahutusmaailmas edukamad kui talve- ja sügiskuud. Kaebaja septembri ja oktoobri 2022 ärikasum oli suurem kui juunis ja augustis. See, et kaebaja tegevus osutus aasta kokkuvõttes kasumlikuks, ei välista piirangu kehtimise ajal kahju tekkimist. Kaebaja esitatud ärikasumi aruannetest nähtub nii käibe kui kasumi langus võrreldes perioodiga, mil piirang ei kehtinud. 5(21)
3-22-325
4.14.Tuvastamisnõude põhjendatud huviks on preventiivne huvi, vältimaks vastustaja korduvat õigusvastast tegevust. Ei saa välistada, et vastustaja soovib tulevikus uuesti kehtestada vaidlusaluse piirangu.
Vastustaja palus lõpetada menetluse või jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:
5.1.Kaebaja peab öise meelelahutuse piirangut perioodil 01.11.2021–10.01.2022 õiguspäraseks ja taotleb selle õigusvastaseks tunnistamist alates 10.01.2022. Kohus peab hindama haldusakti selle andmise aja seisuga. Piirang kehtestati 28.10.2021 ja kehtis kuni 14.03.2022. Piirang ei kaotanud vahepeal, sh 10.01.2022, kehtivust, seda ei muudetud, tunnistatud kehtetuks ega kehtestatud uuesti. Korraldusega nr 445 ei kohaldatud piirangut ajutiselt üksnes aastavahetusel. Kuna kaebaja pidas piirangut kehtestamise aja seisuga õiguspäraseks, ei ole kaebuse lahendamine eesmärgipärane ja selle menetlus tuleks lõpetada. Piirang ei olnud seotud 10.01.2022 kuupäevaga ja vastustaja ei pidanud andma sel kuupäeval uut haldusakti. Kaebaja ei esitanud 10.01.2022 ega kaebuse esitamise aja seisuga vastustajale ega kohtule kohustamiskaebust piirangu ümberotsustamiseks.
5.2.Öise meelelahutuse piirang oli ajutine, kehtestatud õiget liiki õigusaktiga ja formaalselt õiguspärane, sh kooskõlas volitusnormiga. Ebaõige on kaebaja järeldus, et piirang muutus 10.01.2022 alaliseks ja seeläbi vastuolus olevaks volitusnormiga. Koroonaviirus on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses. See on jätkuvalt muteeruv, mille kohta teave pidevalt muutub, mille ravi alles hakkab tekkima ja mille levik on viinud 2 korral Eesti tervishoiusüsteemi krahhi äärele. Arstid ja teadlased alles õpivad viirust tundma, mistõttu on tema leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid vähemalt kuni 2022. a kevadeni olnud pidevalt vaja ümber vaadata ja kohandada. Piirang kehtestati korraldusega nr 373 NETS § 28 lg-te 5, 6 ja 8 alusel. Kuna piirangute rakendamisega kaasneb oluline ühiskondlik või majanduslik mõju, kehtestab piirangud vastustaja. NETS § 28 lg 8 lubab uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks võtta kasutusele rohkem meetmeid ja teistel tingimustel, sest uudse ohtliku haiguse osas ei ole kellelgi palju teada, mistõttu ei oska ka seadusandja ammendavat meetmekataloogi ja nende rakendamise tingimusi ette näha. Lähtuda tuleb ettevaatuspõhimõttest. Kohtud on tunnistanud, et uudse ohtliku nakkushaiguse tõrjumisel ei pea vastustaja lähtuma NETS § 28 lg 5 kriteeriumidest, vaid tal on tulenevalt NETS § 28 lg-st 8 avaramad volitused. NETS § 28 lg 8 alusel kehtestatud piirang ei pea olema vältimatult vajalik, nagu nõuab NETS § 28 lg 5. Ettevaatuspõhimõtte kohaselt tuleb pigem kehtestada rangemad reeglid kui oodata võimaliku negatiivse tagajärje saabumist. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta, kas piirang oli ajutine või alaline, vaid selgitanud, milliste õigusaktidega tuleb alalised piirangud kehtestada. Kohtupraktikast tulenevalt ei pea piirangu ajutiseks kehtestamiseks sätestama piirangule konkreetset tähtaega, vaid piirang peab olema sisuliselt ajutine ja kehtima faktiliselt üksnes piiratud aja. Vaidlusalune piirang kehtis 4,5 kuud ja oli seega ajutine. See oli kehtestatud ajaks, kui oli suur oht Eesti haiglavõrgu ülekoormuseks ja riigi toimepidevuse katkemiseks. Piirang lõpetati kohe, kui oli selge, et koroonaviirusest tingitud oht haiglavõrgu ülekoormuseks ei ole enam tõenäoline. Seega vastas piirang volitusnormile ja selle kehtestamiseks oli asjakohane vorm üldkorraldus. Vastustaja ei ole vaidlusalust piirangut sidunud kunagi 10.01.2022 kuupäevaga. Sellele kuupäevale viidati korralduses nr 362. Kuupäev ei olnud resolutsioonis, vaid selgitavas osas. Selgitav osa ei oma õiguslikku jõudu. Vaidlusalune piirang kehtestati alles korraldusega nr 373 ja selles osas kehtis korralduse nr 305 p-st 19 tulenev üldregulatsioon, et piirang kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni. Vastustaja hindas regulaarselt, kas on tekkinud uusi faktilisi asjaolusid, mis võimaldaks väita, et piirangu kehtestamise alus on ära langenud ja piirang tuleks kehtetuks tunnistada. Sellised asjaolud tuvastati alles 14.03.2022 ja sel päeval tunnistas vastustaja vaidlusaluse piirangu kehtetuks.
6(21)
3-22-325
5.3.Vastustaja on piirangute kehtestamisel tuginenud alati Terviseametilt saadud reaalsele epidemioloogilisele olukorrale, Teadusnõukoja ja Terviseameti soovitustele, samuti Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetele ning nendele kõigile on seletustes ja seletuskirjades viidatud, seega on korraldused ja piirangud piisavalt põhjendatud.
5.4.Kohtud ei ole öise meelelahutuse piirangu õiguspärasust hinnanud. Kaebaja viidatud lahendites hinnati teisi piiranguid, mistõttu ei saa neis toodud järeldusi praegusesse asja üle kanda. Meelevaldne on kaebaja järeldus, et vastustaja hakkas ringkonnakohtu lahendite tõttu seaduse muudatust ette valmistama. Eelnõu koostati viimaste aastate jooksul tekkinud suure praktika seadusse viimiseks.
5.5.Öise meelelahutuse piirang oli selle kehtestamise ajal materiaalselt õiguspärane. Seda on möönnud ka kaebaja. Piirang oli ka kogu kehtivusaja jooksul õiguspärane. Kaebaja ettevõtlusvabaduse piirangul oli legitiimne eesmärk. Kaebajal oli võimalik edasi tegutseda, tuues klubi avamisaja varasemale kellaajale. Piirangu eesmärk on avatud korralduse seletuses ja seletuskirjas. Kohtud on pidanud rahva tervise, haiglavõrgu koormuse alandamise ja riigi toimepidevuse eesmärke põhiõiguste piiramisel legitiimseteks. Nende eesmärkide saavutamiseks meetmete võtmine pole üksnes riigi õigus, vaid ka kohustus (Riigikohtu 25.11.2021 lahend asjas nr 3-21-2241).
5.6.Piirang oli proportsionaalne. Korralduse kehtestamise ajal oli koroonaviiruse leviku risk väga kõrge ja haiglaravi koormuse olukord äärmiselt kriitiline. Plaaniline statsionaarne ravi oli katkenud ja abita jäi väga palju inimesi. Lisaks ei suudetud enam vastu võtta ka kõiki koroonahaigeid, kes seda vajanuks, mistõttu tõusis viirusesse suremus. Selle valguses oli vastustajal vältimatult kohustus viiruse leviku takistamiseks ja haiglavõrgu koormuse vähendamiseks kehtestada meetmeid ja piiranguid. Vaidlusalune piirang oli eesmärgi osas igal juhul sobiv, sest see vähendab inimkontakte ja muudab sellega võimatuks inimeselt inimesele leviva viiruse leviku. Mida vähem nakatunuid, seda vähem satub inimesi ka haiglasse ja seda vähem satub ohtu riigi toimimine läbi selle, et oluliste elualade esindajad on koroonaviiruse tõttu töölt eemal. Arvestades öise meelelahutusteenuse iseloomu ja tegevuskohta, on selge, et selle raames toimub lähikontakte ja siseruumis on väga kerge koroonaviiruse aerosoollevik. Korralduse nr 373 kehtestamise ajal levinud deltatüvi oli väga nakkav, kordades nakkavam kui eelmised tüved. Viiruse leviku riski öise meelelahutuse ajal suurendab see, et inimesed viibivad meelelahutusasutuses sageli pikemat aega, omavad seal juhukontakte ja jooke tarbides ei saa kanda maske. Lisaks suureneb õhtu edenedes alkohoolsete jookide tarbimine, mis tõstab inimeste riskikäitumist. Mask eemaldatakse ka tantsides. Seega on ilmne, et keelates säärased inimestevahelised öised juhukontaktid, aitab see kaasa viiruse leviku vähendamisele. Ööklubi klientuuri haiglasse sattumine on võrreldes eakate grupiga küll väiksem, kuid ei ole välistatud. Krista Fischeri graafikust selgub, et perioodil 01.09.-16.10.2021 sattus koroonaviiruse tõttu haiglasse 241 inimest vanuses 20-49. Tegemist on haiglaravi võimekust arvestades olulise numbriga, mistõttu aitas viiruse leviku piiramine noorte hulgas vähendada ka haiglaravi koormust. Kõik eagrupid ühiskonnas puutuvad omavahel kokku ja ööklubides käijad võivad kanda viirust riskigruppidele edasi. Pigem on noored sotsiaalsed, st suhtlevad aktiivselt ka oma perekonna, tuttavate ja nende lähikondsetega, mistõttu on nad efektiivsed viiruse levitajad. Koroonaviiruse juures on keeruline just see, et viirus võib nakatada juba 2 päeva enne, kui inimesel endal tekivad sümptomid, mistõttu võib noor pahaaimamatult levitada seda riskigruppi kuuluvale isikule, kes võib väga suure tõenäosusega sattuda haiglasse ja suurendada sellega haiglaravi koormust. Seega piirates viiruse levikut noorte hulgas, aitab see omakorda takistada ka riskigruppide haiglasse sattumist.
7(21)
3-22-325
5.7.Vaidlusalune piirang oli vajalik ja on viiruse leviku pidurdamise mõttes efektiivsem kui öise meelelahutuse lubamine piiratud tingimustel. Negatiivne testitulemus ei garanteeri inimese täielikku nakkusohutust, samuti ei vähenda see inimese enda nakatumise riski. Seega ei ole testimine sama efektiivne kui kontaktide välistamine. Testid näitavad tulemust testi võtmise hetke seisuga ja annavad positiivse tulemuse siis, kui viirust on organismis juba piisavalt palju ehk viirus on jõudnud organismis paljuneda. Koroonaviirus nakkab juba 2 päeva enne sümptomite teket, mistõttu ei pruugi väliste haigustunnusteta, kuid nakkusohtliku isiku test anda positiivset tulemust. Varem tehtud test näitab, et proovi andmise hetkel ei olnud organismis piisavalt viiruseosakesi, kuid inimene võib negatiivse proovi andmise hetkel olla juba nakatunud ja muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi andmist. Samuti võib inimene pärast testi tegemist nakatuda ja muutuda lühikese aja jooksul nakkusohtlikuks. Seega võib negatiivsest testist saadav kindlustunne olla petlik ja igal juhul ainult lühiajaline. Seda, et testimine ei ole sama efektiivne meede, on kinnitanud ka Terviseamet. Koroonaviirus levib siseruumis hästi aerosoolleviku kaudu. Nakatumine toimub kiiresti. Lähikontaktne ja potentsiaalne viirusekandja on isik, kes on viibinud viirusekandjaga koos 15-20 minutit. Ei ole tõsiselt võetav, et riik piiraks ööklubi külastuse 10 minutile, sest sel juhul ei saaks inimesed teenust selle olemust arvestades reaalselt tarbida. Seega pole tegevustele ajalise kestuse piirangu kehtestamine reaalne ja sama efektiivne alternatiiv. Kaebaja pakutud summaarse tegevuse aja kehtestamine ei ole samuti asjakohane alternatiiv, sest sellega saaks inimene kõigis tegevustes, sh nakkusohtlikus ööklubitegevuses osaleda 17 tunni jooksul, mille raames saab ilmselgelt toimuda nakatumine. 28.10.2021 tuli taaskord (pärast 2021. a kevadet) kehtestada inimestevaheliste kontaktide vältimise meetmed just põhjusel, et varasem olukord, kus inimkontakte piirati üksnes osaliselt ja erinevates tegevustes sai osaleda kas koroonapassi või negatiivse testitulemuse alusel, ei olnud koroonaviiruse leviku tõkestamiseks piisav. Neis oludes viiruse levik aina kasvas ja haiglavõrk oli kokku kukkumas. Seega oli meede vajalik, sest leebemad meetmeid ei andnud tulemust.
5.8.Vaidlusalune piirang oli mõõdukas ega riivanud kaebaja õigusi ülemääraselt. Koroonaviiruse leviku tase oli 2021. a oktoobri lõpus kõrge ja haiglavõrgu olukord äärmiselt kriitiline. Plaaniline ravi oli sisuliselt katkenud ja intensiivravi kohad ka koroonahaigetele otsakorral. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 14 nõuab riigi aktiivset tegutsemist isikute põhiõiguste, sh tervisepõhiõiguse kaitseks ja kohustab lisaks vaatama ka pikka perspektiivi. Riik peab hindama, et kui täna ettevõtjate ja inimeste igapäevategevustele piiranguid ei kohaldata, kas siis pikas perspektiivis maksab see ettevõtjatele kätte, kuna haigestumus tõuseb, meditsiiniabi osutamine ja riigi toimepidevus katkeb ning puudub üldse keskkond ettevõtluseks ning võib tekkida vajadus veelgi intensiivsemateks piiranguteks. Kohtud on möönnud, et vastustaja ei saa riskida kollapsiga, vaid peab võtma kasutusele meetmed viiruse pidurdamiseks ja haiglaravi koormuse langetamiseks. Meetmete kehtestamisel arvestas vastustaja nii erinevate tegevuste iseloomuga, st sellega, kuidas nakkus erinevate tegevuste raames levib, kui ka vastava tegevuse tähtsusega inimeste esmavajaduste ja riigi toimimise seisukohalt. Öine meelelahutus ei ole inimeste esmavajaduste rahuldamiseks ja riigi toimimiseks vältimatu ning eriti selle tegevuse kõrget nakkusohtlikkust (siseruum, juhuslikud lähikontaktid inimeste vahel, kes muidu kokku ei puutu, alkoholi pruukimine) arvestades, kehtestati öisele meelelahutusele ranged piirangud. Piirates kontakte öistes tegevustes ja vähendades sellega viiruse levikut, oli vastustajal võimalik avatumana hoida inimeste esmavajaduste rahuldamiseks olulisemad tegevused, nt hoida koolid avatuna. Vastustaja kaalus piirangu mõõdukust seletuskirjas. Piirangu mõõdukust on möönnud ka kohtud (Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2533). Kuigi öise meelelahutuse piirang riivas kaebaja õigusi, oli see seatud äärmiselt kaalukatel eesmärkidel, mis kaalusid üles piirangu mõju kaebajale. Piirangu kehtestamisel on positiivne mõju seatud eesmärkidele. Viiruse leviku ja haiglaravi koormuse olukord oli 2021. a detsembris tänu piirangutele teatud osas paranenud, mis annab tunnistust ka öise meelelahutuse 8(21)
3-22-325
piirangu asjakohasusest. Piirangu efektiivsusest ja asjakohasusest annab märku ka see, et öise meelelahutuse piirangu aastavahetusel ajutise mittekohaldamise järgselt suurenes oluliselt nakatumiste arv just ööklubiealiste inimeste hulgas. See andis viiteajaga tunda ka haiglaravi koormuse tõusus jaanuari teises pooles ja veebruaris 2022, mis omakorda muutis võimatuks piirangu kehtetuks tunnistamise sel perioodil.
5.9.Korraldus oli materiaalselt õiguspärane kogu selle kehtimise ajal, sh 10.01.2022. Kuigi detsembris 2021 langesid veidi nakatumine ja haiglaravi koormus, siis jaanuari alguses oli selge trend nakatumise tõusule. Selle põhjuseks olid pühad, 2021. a novembri lõpust levima hakanud uus omikrontüvi ja ka öise meelelahutuse piirangu ajutine leevendamine. Alates jaanuari teisest täisnädalast kasvas ka hospitaliseeritute arv, mis kasvas kuni 2022. a veebruari teise pooleni. Nakatunute koguarvud olid veebruaris kõrged. Langustrend saabus alles märtsi alguses. Seega ei tekkinud uusi asjaolusid ja aluseid piirangute kehtetuks tunnistamiseks. Asjaolud leevenesid vaid korraks detsembris. Seda, et nakatumine hakkab tõusma ja haiglaravi koormus kasvama, prognoosis vastustaja juba korralduse nr 445 seletuskirjas. Seega olnuks vastutustundetu piiranguid 10.01.2022 või ka veebruaris kehtetuks tunnistada. Piirangute kehtetuks tunnistamist ei toetanud ka Terviseamet. Asjakohatu on kaebaja väide, et omikrontüvi on leebem ega tõsta haiglaravi koormust. Jaanuaris ja veebruaris 2022 tõusis pidevalt haiglavõrgu koormus. Selle põhjuseks on asjaolu, et kuigi omikrontüve põhjustatud haigus on kergem, levis see kiiremini ja tõhusamalt. Suurem üldine nakatumiste arv tõi kaasa haiglavõrgu koormuse kasvu vaatamata asjaolule, et haiglasse sattunute protsent nakatunute üldarvust oli väiksem kui deltatüvega. Samal ajal levis täiendavalt ka deltatüvi. Seega olid viiruse leviku peatamiseks võetavad meetmed ääretult asjakohased ka jaanuaris-veebruaris 2022. Asjakohatu on kaebaja väide, et arvestada tuleks üksnes intensiivravi vajavate patsientide arvu. Kuigi intensiivravi vajavad patsiendid on suurim koormus haiglatele, siis väga suurt survet avaldasid haiglatele kõik haiglas viibinud koroonahaiged. Kuna koroonaviirus on nakkushaigus, siis tuli kõik koroonapositiivsed patsiendid isoleerida ja neile eraldati eraldi meditsiinipersonal ristnakatumise vältimiseks. Kuna nakkusosakonnad olid inimesi täis, tuli ressurss teiste osakondade ja nende personali arvelt, mistõttu jäi osutamata muu plaaniline arstiabi. Seega on asjakohane arvestada kõigi koroonapositiivsete haiglasse sattunutega haiglavõrgu koormuse hindamisel. Oluline on märkida, et ka intensiivravi vajavaid inimesi oli veebruaris 2022 rohkem kui jaanuari alguses. Lisaks haiglavõrgu koormuse leevendamisele, oli vastustaja eesmärk tõkestada viiruse levikut riigi toimepidevuse tagamiseks. Jaanuaris-veebruaris oli omikrontüvega nakatumine nii kõrge, et kui seda ei oleks piiratud, oleks võinud jääda esmavajalikud teenused tagamata ja riigi toimepidevus oleks sattunud ohtu. Vastustaja tunnistas öisele meelelahutusele kehtestatud piirangud kehtetuks kohe, kui oli selge, et nakatumiste arv ja haiglavõrgu koormus on püsivas langustrendis. Selline langustrend sai selgeks märtsi keskel. Õiguskantsler ei leidnud 14.01.2022 seisukohas, et öise meelelahutuse piirangul puudub legitiimne eesmärk. Arvatavasti asuti selle seisukoha koostamisele juba varem ja seetõttu lähtuti eeldusest, et vahepeal hakkas viiruse levik ja haiglaravi koormus vähenema. Seejuures ei tugine õiguskantsler epidemioloogilise olukorra muutuse osas ühelegi andmestikule. Seetõttu jäi tal ilmselt tähelepanuta, et jaanuari algusest hakkas nakatunute arv tõusma ja jaanuari teisest nädalast hakkas lisaks nakatumistele suurenema ka haiglaravi koormus. Vastav teave avaldati Terviseameti 10.01.2022 ja 17.01.2022 epiidülevaadetes. Vastustajale oli õiguskantsleri seisukoht teada, kuid kuna koroonaviiruse epidemioloogilises olukorras ja haiglavõrgu koormuses ei olnud enne märtsi positiivseid muutusi, siis ei olnud soovitusi asjakohane järgida enne märtsi 2022. Seejuures ei tuginenud vastustaja oletustele epidemioloogilise olukorra osas, vaid Terviseametist ja haiglatest saadud numbritele ning Terviseameti ja Teadusnõukoja soovitustele. Kaebaja keskendub vaid üksikutele kuupäevadele ega näe laiemat mõju ühiskonnale. Vastustaja peab aga meetmete väljatöötamisel vaatama ka tulevikku.
9(21)
3-22-325
5.10.Riigikohus leidis 31.10.2022 otsuses asjas nr 5-22-4, et 2021. a lõpus ja 2022. a alguses oli koroonaviirus jätkuvalt uudne ohtlik nakkushaigus, mille kohta teadmised olid veel pidevas muutumises ja mille tõrjeks oli seetõttu asjakohane võtta NETS § 28 lg-tes 2, 5 ja 8 nimetatud erinevaid avaraid kaitsemeetmeid. Riigikohus tunnustas vastustaja seatud eesmärgi olulisust ja seda, et vastustajal oli kohustus astuda ka 2022. a alguses samme koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ja inimeste tervisepõhiõiguse kaitsmiseks. Samuti märkis Riigikohus, et inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mis kaaluvad üles muud põhiõigused. Riigikohtu otsusest saab teha ühese järelduse, et 4,5 kuud kehtinud viiruse tõrjemeede oli ajutine ja NETS § 28 volitusnormile vastav meede. Riigikohus selgitas, et korralduse nr 373 aluseks olnud volitusnormid ei nõudnud piirangute lõpptähtaja kehtestamist ja piirangud vastasid vaatamata sellele ajutisuse kriteeriumitele. Kuna vastustaja ei teadnud, millal langevad öise meelelahutuse piirangu kehtestamise alused ära, tegemist oli ettenägematu olukorraga, siis ei kehtestanud vastustaja piirangule kehtivuse lõppkuupäeva, vaid hindas korralduse nr 305 p 19 alusel pidevalt üle, kas esinevad alused piirangu kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohus ei leidnud, et vastustaja pidanuks piiranguid analüüsides andma iga 2 nädala tagant uue korralduse, millega taaskehtestada ja põhjendada piirangute kehtestamise aluseid ja asjakohasust. Tegemist oli kehtiva piiranguga, mille alused polnud ära langenud.
5.11.Vastustaja ei pea ega saa kohelda erineva nakkusohuga tegevusi piirangute seadmisel sarnaselt. Sel juhul ei oleks meetmed efektiivsed ja kohtleks põhjendamatult ebavõrdselt madalama nakkusohuga tegevusi, nende korraldajaid ja nendes osalejaid. Ööklubiline tegevus on selgelt nakkusohtlikum kui kõik teised kaebaja poolt välja toodud tegevused, sest hõlmab lähikontakti (nt füüsilises otsekontaktis tantsimine, kallistused jne) ja alkoholi tarbimist. Spordiklubis ei tarbi inimesed alkoholi ega ole vahetus otsekontaktis. Kaheldav, kas spordiklubis veedetakse sama palju aega kui ööklubis. Lisaks nõrgestab alkohol ka immuunsüsteemi ja muudab inimese viirusele eriti vastuvõtlikuks, mistõttu on piirangud öisele tegevusele õigustatud. Spordiklubis käivate inimeste immuunsus on üldreeglina tugev. Teatris, kontserdil või kaupluses ei suhtle inimesed reeglina võõrastega ega astu nendega füüsilisse lähikontakti. Poes viibimise aeg on lühike. Poes ega teatris ei tarbita tegevuse ajal alkoholi. Teatris maskiga istudes ei saa inimesed reeglina nakkust ka pikema aja jooksul. Seega ei ole ühtse kestvuspiirangu seadmine põhjendatud. Teatris ei ole nakkuse saamise tõenäosus ka 3 tunni jooksul suur, samas kui öise tantsulise tegevusega oleks nakkus levinud juba esimese 10 minutiga. Öise tegevuse piirang kehtis ka baaridele ja restoranidele. Tavaolukorras on baarid pärast kl 23 avatud. Õhtu edenedes alkoholi tarvitamine ja selle mõju kasvab ning enamasti just pärast kl 23 algavad koroonaviiruse seisukohalt riskialtimad tegevused. Seejuures vahetatakse enne südaööd sagedasti ka asukohta ja liigutakse uude kohta, mis tõstab juhukontaktide arvu. Kuigi viirus on nii öösel kui päeval sama, on öise tegevuse iseloom selline, et viirus levib selle käigus rohkem, mistõttu on asjakohane just öist tegevust piirata. Vastustaja soovis ühiskonda avatuna hoida, mistõttu ei piiratud ühiskonna toimimise seisukohalt märksa kaalukamaid tegevusi, nagu koolis ja tööl käimine.
5.12.Erapidudel kohtuvad sageli tuttavad inimesed, kes nagunii ka muidu kokku puutuvad ja seetõttu nakatumisstatistikat ei tõsta. Erapidude järgi on kerge kontakte tuvastada ja vajadusel eneseisolatsiooni rakendada.
5.13.Öise meelelahutuse piirang on kehtestatud kõigile teenusepakkujatele. Eestis ei ole klientide registreerimine kohustuslik ning isikuandmete kaitse reegleid arvestades peaks see olema äärmiselt erandlik ja ainult kliendi nõusolekul põhinev. Arvestades öise meelelahutusteenuse pakkujate arvu, ei olnud reaalne, et vastustaja hakkab hindama iga teenuseosutaja võimekust kliente registreerida ja vastavat süsteemi luua. Lisaks ei oleks see süsteem vähendanud juhukontaktide arvu ja sellest tulenevalt nakatumiste kasvu.
10(21)
3-22-325
5.14.Ka 18-aastased ei võinud negatiivse testi alusel ööklubis käia. Testi alusel said nad osaleda nende esmavajaduste seisukohalt olulistes teenustes, sh koolis.
5.15.Arvestades öise meelelahutuse piirangu kehtestamise eesmärgi kaalukust, viiruse ja haiglavõrgu olukorda 2022. a jaanuaris, veebruaris ja märtsi alguses, öise meelelahutuse kõrget nakkusohtlikkust ning piirangute ajutist mõju, samuti seda, et olemasolevate andmete alusel ei mõjutatud kaebaja tegevuse jätkusuutlikkust ega kasumlikkust, siis olid piirangud ka ilma hüvitiseta proportsionaalsed kogu nende kehtivuse aja. Kui kaebaja tegevus oli peatunud vaidlusaluse piirangu tõttu, siis ei saanud teised kaebaja välja toodud piirangud teda mõjutada ega tekitada kumulatiivset mõju.
5.16.Kahjunõude eeldused ei ole täidetud ja selle rahuldamiseks pole alust. Vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Kaebaja ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Tühistamiskaebus esitati tähtaega rikkudes. Kaebaja ei taotlenud vastustajalt piirangute kehtetuks tunnistamist. Vastustaja ei ole piirangu kehtimises süüdi. Vastustajal on seadusest tulenev kohustus kaitsta isikute tervisepõhiõigust ja tagada meditsiiniabi kättesaadavus kõigile isikutele, sh plaaniline ravi neile, kel pole koroonaviirust. Hoopis piirangute enneaegne kehtetuks tunnistamine olnuks õigusvastane. Seega on saamata jäänud tulu väljamõistmine põhjendamatu.
5.17.Kahju tuvastamisel ei saa lähtuda läbimüügiaruannetest. Ei saa eeldada, et jaanuaris ja veebruaris ehk madalkuudel oleks kaebaja saanud sama palju tulu kui oktoobris või aastavahetusel. Kaebaja kahjunõue on ülepaisutatud. Ta soovib saada 2-kuulise perioodi eest hüvitist, mida ta ei ole varasematel aastatel terve aasta jooksul teeninud. Maha tuleb arvata igasugune kasu, mida kaebaja sai, nt tema poolt säästetud kulud. Kui vastustaja ei oleks piiranguid kehtestanud või oleks need liiga vara kehtetuks tunnistanud, võinuks haiglavõrgu koormus tõusta ja riigi toimepidevus oleks sattunud ohtu, mis oleks omakorda toonud kaasa veelgi rangemad piirangud ja hoopis pikemalt piiranud kaebaja tegevust. Kaebaja tegevus oli vaatamata piirangutele kasumlik, ta teenis nii 2021. a-l kui ka 2022. a-l kasumit. See võib viidata, et kaebaja suutis oma ettevõtluse 2021. a-l ümber korraldada ja piirangud talle intensiivset mõju ei omanud. 2022. a-l kehtisid piirangud vaid marginaalse perioodi jooksul ja madalkuudel ning alates märtsist oli kaebaja tegevus kasumlik. Kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja müügikäive, kulud ja ärikasum kõiguvad kuude lõikes märgatavalt. Seega on kaebaja tegevus sesoonne ja aasta esimeste kuude tulu ei saa võrrelda aasta keskmisega. Ei ole välistatud, et märtsis ja aprillis 2022 oli kaebaja ööklubi külastatavus kõrgem just seepärast, et vahetult enne olid olnud piirangud. Seega võis kaebaja suure osa jaanuari ja veebruari käibest ja kasumist teenida järgnevate kuude jooksul. Tundub, et ka kaebaja ise saab kahjuarvestuse absurdsusest aru, sest taotleb õiglase hüvitise väljamõistmist.
5.18.Kahjunõude rahuldamine ei ole põhjendatud ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 lg 1 alusel. Esinevad RVastS § 16 lg-s 3 toodud alused. Piirangud ei avaldanud kaebaja brändile negatiivset mõju. Kaebaja jätkab ööklubi Shooters pidamist ja kliendid külastavad seda. Saamata jääva tulu väljamõistmine, isegi kui see esineb, on erakordne isegi õigusvastase haldusakti puhul (RVastS § 13 lg 2) ja ei peaks kindlasti toimuma õiguspärase haldusakti olukorras.
5.19.Tuvastamisnõude osas tuleks kaebuse menetlus lõpetada. Tuvastamiskaebuse lahendamine ei aita kuidagi kaasa kaebaja preventiivsele huvile, et vastustaja kaebaja osas enam koroonaviiruse tõkestamise meetmeid ei kehtestaks. Vastustaja kehtestab ja leevendab koroonaviirusega seotud piiranguid, arvestades viiruse leviku olukorda, tervishoiusüsteemi koormust ja teadmisi viiruse levimise, ravimise ja ennetamise võimaluste kohta. Piirangute
11(21)
3-22-325
kehtestamine sõltub konkreetse ajahetke faktilisest olukorrast ja selle aja teadmistest. Piirangute õiguspärasust saab hinnata üksnes vastava aja kontekstis ja vastava piirangu olemust arvestades.
KOHTU PÕHJENDUSED
Vastustaja taotlused
6.Vastustaja taotles kaebuse menetluse lõpetamist, sest kaebaja on pidanud vaidlusalust öise meelelahutuse piirangut perioodil 01.11.2021–10.01.2022 õiguspäraseks. Praeguses asjas puuduvad alused menetluse lõpetamiseks (HKMS § 152 lg 1). Kaebaja esitas esialgses kaebuses korralduse nr 305 p 82 tühistamise nõude. Pärast korralduse nr 305 p 82 kehtetuks tunnistamist läks kaebaja üle tuvastamis- ja hüvitamisnõuetele. Seega oli kaebust võimalik edasi menetleda ja menetlust ei tulnud lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Tuvastamiskaebusele üleminekut sellises olukorras võimaldab HKMS § 152 lg 2. Kohtupraktikas peetakse tuvastamisnõudele üleminekut olukorras, kus haldusakt muutub kohtumenetluse ajal kehtetuks, lubatavamaks kui esialgse tuvastamiskaebuse esitamist, et vältida kaebajale tekkinud menetluskulude ja ajakulu asjatuks muutumist.
7.Vastustaja põhjendused menetluse lõpetamise taotlemisel ei seondu menetluse lõpetamise, vaid kaebuse läbi vaatamata jätmise alustega. HKMS § 151 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus ei nõustu aga vastustaja seisukohaga, et kaebajal puudub asjas kaebeõigus. Vastustaja ei sea ka ise kahtluse alla, et vaidlusalune piirang riivas kaebaja õigusi, takistas tal tema valitud majandustegevusega tegeleda ja mõjutas seeläbi tema sissetulekuid piirangu kehtimise perioodil. Seega on kaebajal igal juhul kaebeõigus piiranguga tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks. See, kas kaebus kuulub asja läbivaatamise tulemusel rahuldamisele, et mõjuta kaebeõiguse olemasolu.
8.Tõepoolest on kaebaja esialgu väitnud, et piirang muutus õigusvastaseks alates 10.01.2022. Enne seda kehtinud piirangu osas kaebaja vastuväited ei esitanud. Kaebaja muutis oma seisukohti alles pärast vastustaja poolt vastuse esitamist. Kohus ei nõustu aga vastustaja seisukohaga, et kaebaja selline lähenemine oleks ebaõige ja võtaks õiguse kaebuse esitamiseks. Kohtud on korduvalt koroonaviiruse piiranguid puudutavaid korraldusi (sh korraldust nr 305) käsitledes leidnud, et tegemist on üldkorraldustega haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 tähenduses. Kohtupraktika kohaselt sõltub üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamine sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele (vt nt Riigikohtu 13.02.2008 määrus asjas nr 3-3-1-95-07). Seega ei ole üldkorralduste puhul nõutav, et kaebus selle tühistamiseks esitataks tingimata 30 päeva jooksul selle kaebajale teatavaks tegemisest arvates. Üldkorraldus võib omada kaebaja õigustele erinevatel perioodidel erineva intensiivsusega mõju. Kaebaja hinnangul muutus vaidlusalune piirang tema jaoks ebaproportsionaalselt piiravaks 10.01.2022, sest ta oli (võimalik, et põhjendamatult) lootnud, et piirang tunnistatakse selle kuupäeva seisuga kehtetuks. Arvestades, et vastustaja poolt koroonaviiruse tõrjeks kehtestatavad meetmed said olla vaid ajutised, siis ei saa välistada lähenemist, et mingist ajahetkest ei saa enam olla tegemist ajutise piiranguga või on piirang muutunud mingist ajahetkest ebaproportsionaalseks. Sellises olukorras peab kaebajal olema võimalik tema õigusi piiravaid üldkorraldusi vaidlustada ka hiljem. Kaebaja ei saanud juba piirangu kehtestamise ajal ette näha, kui kaua tema õiguste piiramine kestab. Seega on võimalik hinnata piirangu õiguspärasust nii selle kehtestamise aja kui ka hilisema aja seisuga, mil vastustajal tulnuks võib-olla hinnata piirangu kehtetuks tunnistamise vajadust.
12(21)
3-22-325
9.Nagu kohus eespool mainis, lubatakse HKMS § 152 lg 2 alusel tuvastamiskaebusele üleminekut. Kohus ei nõustu vastustajaga, nagu puuduks kaebajal ilmselgelt kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebaja põhjendas tuvastamiskaebuse esitamist preventiivse huviga ja kohtupraktikas on peetud seda tuvastamiskaebuse esitamisel aktsepteeritavaks põhjendatud huviks. Koroonaviirus on Eesti ühiskonnas levinud alates 2020. a-st ja selle aja jooksul on viiruse leviku tõkestamiseks seatud mitmel korral erinevaid meetmeid. Samuti oli teada, et viirus ei ole ühiskonnast kadunud ja selle levik käib periooditi. Seetõttu võis kaebaja tuvastamiskaebuse esitamisel lähtuda eeldusest, et uued piirangud võidakse kehtestada ka järgnevaks hooajaks ja need võivad hakata uuesti tema õigusi piirama. Puudus põhjus oletada, et vastustaja ei kehtesta tuleval hooajal uuesti samasisulist piirangut. Kuigi asjaolud (viiruse leviku tingimused, viiruse uued tüved, haiglavõrgu koormus, teadmised viirusest, vaktsineerituse tase, ravi olemasolu jne) võivad olla teised, võivad piirangud olla samad. Seetõttu ei saa välistada, et praeguses asjas esitatud tuvastamiskaebuse kohta tehtud lahend võib olla asjakohane ka tulevaste piirangute üle otsustamisel, nt kui asja lahendamise käigus leiab kinnitust, et vastustaja ei ole piirangute kehtestamisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega või huve õigesti kaalunud. Seetõttu ei nõustu kohus vastustajaga, et kaebus tuvastamisnõudes tuleb jätta läbi vaatamata.
10.Seetõttu jätab kohus rahuldamata vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks. Korralduse nr 305 p 82 õiguspärasus
11.Kaebaja poolt vaidlustatud korralduse nr 305 p-ga 82 seati piirang, mille järgi ei võinud korralduse nr 305 p-s 10 sätestatud korraldatud tegevustes, mis toimusid avalikus siseruumis, osa võtta ajavahemikus kl 23.00–06.00. Kaebaja peab oma majandustegevuse raames ööklubi, mille peamine majandustegevus toimub üldteadaolevalt ajal, mil vaidlusaluse piirangu järgi oli korraldatud tegevustes osalemine keelatud. Järelikult piiras vaidlusalune piirang kaebaja ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja võimalust valitud majandustegevuse käigus tulu teenida. Kaebusest nähtuvalt muutis kaebaja ööklubi avamisaegu, seega ei olnud tegemist täieliku tegevuspiiranguga. Kuid arvestades ööklubi eesmärki, ei olnud kaebaja ööklubi külastatavus varasemal kellaajal sama suur kui ilma piiranguteta ajal ja sissetulek oli sellest tulenevalt väiksem. Piirang kehtis 01.11.2021–14.03.2022. Kaebaja arvates muutus piirang õigusvastaseks 10.01.2022, mil vastustajal tulnuks piirang kehtetuks tunnistada või selle kehtima jätmist uuesti kaaluda.
12.Vaidlusaluse piirangu kehtestamist on põhjendatud nii korralduses nr 373 endas, millega piirang kehtestati, kui ka selle korralduse seletuskirjas7. Korralduses toodud selgituse kohaselt on korralduses kehtestatud piirangute ja meetmete eesmärk piirata koroonaviiruse levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Seega kaitsti inimeste elu ja tervist, riigi toimepidevust ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust. Seletuskirjast nähtuvalt oli koroonaviiruse leviku riskitase väga kõrge, nakkuse levik hüppeline ja haiglaravi vajavate arv suur. Prognoositi haigestumise kasvu jätkumist järgnevatel nädalatel. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oli Eesti epidemioloogiline olukord üks halvimaid. Paralleelselt kõrge haigestumisega oli Eesti elanike hulgas vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Terviseamet soovitas 25.10.2021 epidemioloogilises ülevaates kehtestada rangemaid ühiskondlikke meetmeid viiruse leviku piiramiseks ja kontrolli alla võtmiseks. Kohus peab toodud põhjendusi asjakohasteks, mis õigustasid täiendavate piirangute kehtestamist. Samuti nõustub kohus Kättesaadav https://www.kriis.ee/covidi-kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-jaseletuskirjad#korraldus-305.
13(21)
3-22-325
vastustaja poolt kohtumenetluses toodud põhjendustega, mis puudutavad piirangu õiguspärasust ja proportsionaalsust kaebaja õiguste riive suhtes, ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata. Sel põhjusel kajastas kohus vastustaja põhjendusi kirjeldavas osas põhjalikumalt.
13.Ettevõtlusvabadus on seadusreservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-iga vastuolus (PS § 11). Inimeste elu (PS § 16) ja tervise (PS § 28) kaitse, riigi toimepidevus ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus on väga kaalukad õigused ja avalikud huvid, mis kaaluvad selgelt üles kaebaja huvi tegeleda ettevõtlusega tema valitud valdkonnas. Seetõttu kaaluvad nende eesmärkide saavutamiseks ja Covid-viiruse leviku tõkestamiseks seatud piirangud ja meetmed üles kaebaja ettevõtlusvabadusele tekkiva riive. Mh kaitsevad Covid-viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangud ka kaebaja enda õigusi ja huve – aitavad vältida tema töötajate nakatumist, viiruse väga laiaulatusliku leviku korral hakkaksid kliendid ise kaebaja ettevõtte külastamist vältima või ei saaks haigestumise tõttu seda külastada, viiruse laiaulatuslik levik tooks kaasa tõrked majanduses ning vajaduse kehtestada veel rangemaid ja pikemaajaliselt kehtivaid piiranguid kuni ühiskonna sulgemiseni.
14.Piirangud on kehtestatud NETS § 28 lg-te 2, 5, 6 ja 8 alusel, mis võimaldavad vastustajal uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks piirata ettevõtete tegevust ja kehtestada liikumisvabaduse piiranguid. Kaebaja ei ole vaielnud vastu sellele, et Covid-viirus on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses. See on suure nakatuvusega, levib kiiresti ja ulatuslikult ning selle kulg võib olla raske või eluohtlik (NETS § 2 lg 1 p 3). Sellel puudub ravi ja selle levik võib ületada haiglate ravivõimekust (NETS § 2 lg 2 p 2). Seda, et ka seadusandja on pidanud uudse ohtliku nakkushaiguse all silmas mh Covid-viirust, näitab meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 165 SE esimese lugemise seletuskiri (lk 3)8. Seega oli vastustajal vaidlusaluse piirangu kehtestamiseks olemas seadusest tulenev volitusnorm.
15.NETS § 28 lg-s 6 on seadusandja andnud vastustajale volituse kehtestada nakkushaiguse leviku tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid. Selliste piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite kehtestamisel, on vastustajal avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi – milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla, iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane, kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et Covid-haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks. Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane ja selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Seega on aktsepteeritavad kõik meetmed ja piirangud, mille efektiivsust pole põhjust seni teadaolevate andmete pinnalt ilmselgelt välistada. Riik ei saa jääda uudse ohtliku nakkushaiguse leviku korral ära ootama, kuni teadusandmed ja teadmised haiguse
osas täienevad, sest see võib tuua kaasa inimeste massilise haigestumise ja suremuse, tervishoiusüsteem kokkukukkumise ning ühiskonna ja majandusruumi täieliku sulgemise. Sellises olukorras tuleb tegutseda ennetavalt, kasutades ettevaatuspõhimõtet, ning võtta kasutusele meetmed ja piirangud, mis võivad tõenäoliselt efektiivsed olla. Seejuures ei pea valima kõige leebemaid meetmeid, mille efektiivsus võib olla kaheldav. Valida tuleb meetmed, mis suudavad eelduslikult seatud eesmärke saavutada. See, et mõni meede või piirang võib hiljem selgunud asjaoludest tulenevalt olla veelgi efektiivsem või mõni meede/piirang osutuda ebaefektiivseks, ei muuda kasutusele võetud meetmeid ja piiranguid iseenesest õigusvastasteks. Õigusvastaseks saab pidada üksnes neid piiranguid/meetmeid, mis ei saa olemasolevate teadmiste järgi mitte mingil juhul efektiivsed olla ega seatud eesmärke saavutada. Samuti on ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel näiteks ei ole põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teda, millised oleksid olnud tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud. Vastustaja on piirangute/meetmete kehtestamisel lähtunud Terviseameti ja Teadusnõukoja arvamustest ja soovitustest ning Terviseameti avaldatud epiidülevaadetest. Teadusnõukoda on vahendanud vastustajale aktuaalsemat ülemaailmset teaduslikku teavet Covid-viiruse kohta. Seega on piirangu kehtestamisel olemas ka teadlikult põhjendatud alus.
16.Kohtu hinnangul oli vastustaja kasutusele võetud piirang asjakohane ja eesmärgipärane, sest võimaldas viiruse levikut vähendada. Korralduses nr 373 toodud selgituse kohaselt on Covidi näol tegemist nakkushaigusega, mis levib inimeselt inimesele piisknakkusena, peamiselt lähikontaktil nakkusohtliku inimesega. Viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse osakesi, või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Viirus levib paremini halvasti ventileeritud ja suure inimeste hulgaga siseruumides, kus inimesed viibivad pikka aega. Järelikult on meetmed ja piirangud, mis on suunatud inimestevahelise lävimise piiramisele, asjakohased ja eelduslikult tõhusad viiruse leviku tõkestamiseks. Öise meelelahutuse piirang oli suunatud lähikontaktide vähendamisele. Seega ei saa piirangut pidada mingil juhul ebasobivaks. Seda, et piirang oli sobiv, on võimalik järeldada ka tagantjärgi, sest vastustajal õnnestus viiruse levikut teatud ulatuses kontrolli all hoida ja ühiskonda avatuna hoida.
17.Kohus nõustub vastustaja põhjendustega ööklubi klientide vanuse osas. Viirus levib teadaolevalt kõigis vanuserühmades ja ka haiglaravil on erinevas vanuses inimesi9. Ainus vanuserühm, milles viiruse läbipõdemine toimub teadaolevalt suhteliselt kergelt, olid alaealised. Ka juhul, kui ööklubi klientuur on oma vanusest tulenevalt tugevama tervisega ja seetõttu suudavad viirusele suuremat vastupanu osutada, ei välista see igal juhul nende poolt viiruse edasikandmist oma lähedastele, sh riskigruppi kuuluvatele isikutele. Seejuures tõi vastustaja välja, et pärast piirangu kehtivuse ajutist peatamist aastavahetuse ajaks tuvastati suurem nakatumine just ööklubiealiste inimeste hulgas. Seda näitab ka Terviseameti koroonaviiruse andmestik10. Seega vaatamata sellele, et noored ei kuulu riskigruppi, võivad nad suure tõenäosusega siiski nakatuda, mõningal juhul sattuda ka haiglasse või lausa intensiivravile või surra. Suuremat ohtu kujutavad nad viiruse levitajatena.
18.Isegi kui nakatumisi ööklubides oli vähem kui mujal, olid need siiski olemas ja iga asjakohane meede, mis aitab nakatumisi vähendada ja viiruse levikut tõkestada, on põhjendatud ja vajalik.
Vt vastustaja 06.05.2022 esitatud lisa 1; vt kt https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonaviiruseandmestik.
19.Piirang oli vajalik. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga testimise ebaefektiivsuse osas. Sama seisukohta on Terviseamet avaldanud ka teistes halduskohtus menetletud Covid-asjades (nt asjas nr 3-21-3037). Terviseameti selgitas viidatud asjas 21.03.2022 esitatud seisukohas11, et negatiivne test ei tähenda, et isik on igal juhul nakkusohutu. SARS-CoV-2 RNA määramine hingamisteede materjalist PCR meetodil on Covid-19 diagnoosi kinnitamiseks kõige tundlikum diagnostiline meetod, millega on võimalik tuvastada viiruse olemasolu juba haiguse väga varajases faasis. Positiivne PCR testi tulemus viitab viiruse olemasolule proovi andmise ajal. Negatiivne PCR testi tulemus viitab sellele, et isik ei olnud proovi andmise ajal nakatunud. Antigeeni kiirtestid ei ole tundlikkuselt ja täpsuselt võrreldavad PCR meetodil tehtavate testidega. Mõned antigeeni testid võivad näidata positiivset tulemust alles mitu päeva hiljem kui PCR test. Antigeeni kiirtestid võimaldavad tuvastada viirust ainult siis, kui viiruse kogus organismis on väga kõrge – tavaliselt 4-5 päeva jooksul pärast sümptomite tekkimist. Inimene võib olla nakkusohtlik aga juba enne sümptomite teket ja veel 10 või enam päeva pärast sümptomite tekkimist. Seega ei ole võimalik väita, et negatiivse antigeeni testi andnud isik ei saa mingil juhul olla teistele nakkusohtlik. Antigeeni kiirtesti positiivne tulemus näitab üldjuhul, et inimene on viirusega nakatunud. Negatiivse antigeeni kiirtesti tulemuse põhjal aga ei saa väita, et isik viirusega nakatunud ei ole. Samas tuleb tähele panna, et negatiivne testi tulemus ei taga, et isik on nakkusohutu ka pärast testi tegemist. Omikron tüvi levib 2-5 korda kiiremini kui varasemalt ringelnud viiruse delta tüvi ja omikron tüvega nakatumise korral on sümptomite ilmnemine kiirem. Seega võivad negatiivse testi andnud isikud nakatuda ja haigestuda vahetult pärast testi tegemist ja olla 48-72 tundi hiljem juba teistele nakkusohtlikud. Teadusnõukoda on samuti leidnud, et tõendite taastamine varasemal kujul, kus antigeeni testi tõend kehtis 48 tundi ja PCR-testi tõend 72 tundi, ei ole omikron tüve leviku tingimustes mõistlik. Lisaks võivad testid mõningatel juhtudel anda valetulemusi ja näidata isikut nakkusohutuna, kuigi tegelikult on isik juba nakkusohtlik12. Seega ei saa kaebaja viidatud testitegemise võimalust pidada sama efektiivseks meetmeks viiruse leviku tõkestamisel.
20.Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et 12-18-aastastel lubati negatiivse testi alusel korraldatud tegevustes osaleda. Ühelt poolt tuleb nõustuda vastustaja väitega, et ka alaealistel ei olnud võimalik osaleda korraldatud tegevustes, mis toimusid pärast kl 23. Teiselt poolt tehti alaealistele testimise osas erand praktilistel ja asjakohastel põhjustel. Korralduse nr 373 seletuskirjas on korraldusse nr 305 p-i 151 lisamist selgitatud sellega, et alla 18-aastastel on olnud võimalik end vaktsineerida lühema perioodi jooksul ning neile ei kehtinud varem mingeid piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks. Seega oleks kontrollitud tegevustes osalemise piiramine vaid vaktsineerimise või läbipõdemise tõendamisega liiga järsk meede. Lisaks tuleb arvestada, et vaktsineerimiskuuri läbimiseks on vajalik kahe doosi manustamine, mille vaheline aeg on Pfizeri vaktsiini puhul 6 nädalat. Seega kui isik saab piirangute kehtivuse ajal 12-aastaseks, ei saa ta kiiremini kui 6 nädala jooksul end täielikult vaktsineerida ja seeläbi on temast mittetulenevalt piiratud tema ligipääs kontrollitud tegevustele. Täiskasvanutel on olnud võimalik vaktsineerida end piiranguteta alates 2021. a kevad-suvest, seega on neil olnud piisavalt aega, et piirangute kohaldumist enda suhtes vältida.
21.Korralduse nr 373 seletuskirjas on märgitud, et kuigi korraldatud tegevustest osavõtt eeldab vaktsineerimise või läbipõdemise tõendatust, on ka sellistel isikutel teatav risk viirusega nakatuda ja kanda seda edasi mittevaktsineeritutele või riskirühma kuuluvatele isikutele. Uute tüvede levik on näidanud, et vaktsineerimine ja haiguse varasem läbipõdemine ei pruugi uute tüvede puhul alati aidata nakatumist ja nakkuse levitamist vältida, kuigi muudab nende poolt haiguse läbipõdemise kergemaks. Seetõttu oli öise meelelahutuse piiramine ka vaktsineeritute
Vt kohtu poolt asjale juurde võetud dokument „Terviseameti vastus kohtunõudele (3-21-3037)“. Vt vastustaja 16.12.2022 esitatud lisa 1.
16(21)
3-22-325
ja läbipõdenute osas põhjendatud, et vähendada inimestevaheliste ebaoluliste kontaktide vähendamise kaudu ka viiruse leviku võimalusi.
22.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et piirangute seadmisel oli õigustatud arvestada piiratud tegevuste olulisust inimeste seisukohalt. Öine meelelahutus ei ole samavõrra oluline kui koolis või tööl käimine, toidukaupluste ja apteekide külastamine, ametiasutustega suhtlemine jm esmavajaduste rahuldamine. Selleks, et need tegevused oleksid inimeste jaoks jätkuvalt võimalikud, oli põhjendatud piirata vähem olulisi tegevusi, et asjatute juhukontaktide vähendamise kaudu viiruse levikut tõkestada. Seda enam tegevustes, mis võivad olla viiruse leviku seisukohalt ohtlikumad kui teised.
23.Klientide andmete säilitamine ja Facebooki grupis nakatumiste kohta info levitamine ei aita efektiivselt kaasa nakatumiste vältimisele ja edasilevitamisele. Selleks ajaks, kui selgub, et üks klientidest oli nakatunud, on teised kliendid juba eelduslikult samuti nakkuse saanud ja seda teistele edasi levitanud. Kliendi andmeid võib säilitada üksnes kliendi nõusolekul. Omavoliline andmetöötlus on andmekaitse nõuetega vastuolus. Kehatemperatuuri mõõtmine suudab eristada vaid sellised isikud, kes on juba raskelt haigestunud, mitte aga ilma haigustunnusteta nakkusekandjaid. Seega ei ole tegemist sama efektiivsete meetmetega kui lävimise piiramine.
24.Kohus ei pea kehtestatud piirangut ka ebaproportsionaalseks. Nagu kohus eespool välja tõi, on inimeste elu ja tervise kaitsmine, riigi toimepidevus ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus (arstiabi kättesaadavus) oluliselt kaalukamad õigused ja huvid kui kaebaja soov teenida tulu tema valitud majandustegevuse raames. Piirangud oli kehtestatud mh ka kaebaja huvides. Samuti oli kaebajal võimalik oma tegevusaega muuta ja ta ei jäänud tulust täielikult ilma. Tema tegevus taastus kohe pärast piirangu kehtivuse lõppemist, st kaebaja ei pidanud kulutama ressursse selleks, et varasemat tegevust taastada. Kaebaja teenis kohe pärast piirangu lõppemist märkimisväärselt tulu ja kasumit. Seega oli piirang tema suhtes ajutine ega omanud majandustegevust väljasuretavat mõju. Inimeste elule ja tervisele võinuks nakatumine tuua kaasa hoopis drastilisemad tagajärjed. Lisaks oli kaebajal võimalik teenida tulu 2021.2022. aastavahetusel, kui vaidlusaluse piirangu kehtivus ajutiselt peatati.
25.Kohus nõustub kaebajaga selles, et viirus levib kellaajast sõltumata nii päevasel kui öisel ajal, kuid ilmselgelt asjakohatuks ei saa pidada ka vastustaja selgitusi, et öisel ajal suureneb inimeste riskikäitumine, mis suurendab viiruse leviku ohtu. Ööklubilises tegevuses on lähikontakte enam kui päevases meelelahutustegevuses (nt kinos, teatris, kontserdil), kus hoitakse reeglina distantsi võõraste inimestega ja hoitakse oma tuttavate või perekonna seltskonda ning kantakse maske. Kinos, teatris jne käimine ei ole aktiivne tegevus nagu tantsimine, mis suurendab väljahingatavas õhus olevate viiruseosakeste hulka ja levimise kaugust. Öine meelelahutus on seltskondlik üritus. Selle käigus juuakse sageli alkoholi või kasutatakse muid meelemürke, mis ei soodusta viiruse leviku tõkestamiseks ette nähtud muudest nõuetest kinnipidamist ja nõrgendavad organismi vastupanuvõimet viirusele. Jookide joomine ja tantsimine ei soosi ka maskide kasutamist. Öise meelelahutuse eripäraks ongi otsida lähedust ja juhukontakte võõraste inimestega erinevalt päevasel ajal peetavatest pidudest, mida reeglina peetakse tuttavate inimeste seltsis. Öise meelelahutuse eesmärgiks ei ole hoida kinni hajutatuse nõudest. Seega ei saa kuidagi nõustuda väitega, et öise meelelahutuse piiramine ei soodusta mingil tingimusel vastustaja seatud eesmärkide täitmist ega võimalda viiruse levikut tõkestada.
26.Öine tegevuspiirang seati valdkonnaüleselt. Seega ei olnud lubatud alates kl 23.00 ka muude korraldatud tegevuste elluviimine siseruumides, mida varem sel kellaajal osutati. Nii ei olnud võimalik hoida avatuna ka restorane, baare, teatreid, kinosid, kontserte, spordiklubisid jms. Järelikult ei ole kaebajat kuidagi erinevalt ega ebavõrdselt koheldud. Kaebajal oli võimalik
17(21)
3-22-325
oma tegevusaega varasema kellaaja peale muuta ja seeläbi majandustegevusega piiratud ulatuses tegeleda ning tulu teenida.
27.Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, nagu näidanuks vaidlusaluse piirangu ajutine peatamine aastavahetuse ajaks seda, et piirang ei olnud vajalik. Piirangut ei peatatud põhjusel, et see polnud vajalik. Korralduse nr 445 seletuskirjas on selgitatud peatamist aastavahetuse tähistamise traditsiooniga, mis on Eesti inimestele oluline ja mille ajal ei ole piirangute kinnipidamist võimalik tõhusalt kontrollida. Piirangu ajutine peatamine ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, sest ka kaebaja sai tänu sellele tulu teenida. Peatamise kestus kuni 02.01.2022 oli tingitud sellest, et tegemist oli nädalavahetusega ja eelduslikult kestab aastavahetuse tähistamispidu kogu nädalavahetuse, mitte ei lõpe 01.01.2022. Samas on korralduse nr 445 seletuskirjas selgitatud, et uus omikrontüvi on agressiivse levikuga, millel on üle 30 mutatsiooni. ECDC ja WHO eksperdid hindasid, et tegemist võib olla viiruse tüvega, millel on suurenenud ülekandumisvõime ja võime koroonaviiruse spetsiifilisest immuunsusest hoolimata nakatumist põhjustada. Omikrontüve leviku riski prognoositi väga kõrgeks ja arvati, et vaktsiinide efektiivsus on selle tüve suhtes väiksem. Järsk tõus nakatumistes suurendaks märgatavalt ka raskelt haigestumiste hulka ja sellega kaasnevat koormust haiglavõrgule. Neil põhjustel ei pidanud vastustaja võimalikuks piiranguid 2022. a alguses leevendada, vaid jätkata seni kehtinud meetmetega. Kohtu hinnangul oli vastustaja asjakohaselt prognoosile tuginedes põhjendanud, miks ei saanud aasta algusest piiranguid leevendama hakata.
28.Kohus ei nõustu piirangu ajutisust puudutavate kaebaja etteheidetega. Vastustajal oli eesmärk seada vaidlusalune piirang ajutiselt, kuid kuna puudus võimalus ette näha, kui kaua aega viiruse leviku ohjeldamiseks ja tervishoiuolukorra stabiliseerimiseks kulub, siis ei näinud vastustaja ette piirangu lõppkuupäeva. Vastustaja ei ole korralduses nr 373, selles toodud selgitustes ega selle seletuskirjas näinud ette, et piirang kehtib kuni 10.01.2022. Kaebaja on teinud sellise eksliku järelduse korralduse nr 362 seletuskirja alusel, kuid korraldus nr 362 ei kehtestanud öist tegevuspiirangut, vaid võttis inimestelt võimaluse osaleda korraldatud tegevustes negatiivse testitulemuse alusel ehk piiras immuunkaitseta isikute liikumisvabadust. Järelikult kehtestati vaidlusalune piirang kuni selle kehtetuks tunnistamiseni.
29.Korralduse nr 305 p 19 nägi ette piirangute hindamise vajaduse iga 2 nädala tagant ja vastustaja on seda ka teinud13. Selline vajaduse ülehindamine ei tähenda tingimata seda, et iga üksiku piirangu peab uuesti kehtestama või iga üksiku piirangu vajalikkust, sobivust ja mõõdukust uuesti hindama ning põhjendama. Piirangute vajaduse ülehindamine (eriti arvestades, millise tihedusega seda tehti) võib tähendada ka seda, et vastustaja analüüsib uut tekkinud olukorda, viiruse levikut, nakatumiste ja surmajuhtumite arvu, vaktsineerituse taset, haiglavõrgu koormust ning otsustab, kas see toob kaasa vajaduse kehtivaid piiranguid leevendada või karmistada, et soovitud eesmärke saavutada (vastustaja kasutatud riskitasemed14). Seega on põhjendamatu kaebaja etteheide, et korraldusele nr 373 järgnevad korraldused ei hinnanud konkreetselt vaidlusaluse piirangu jätkuva kehtimise vajadust. Kui epideemiline olukord ei olnud piirangu kehtestamise aja seisuga võrreldes muutunud või oli muutunud veel kehvemaks, siis puudus sisuline põhjus põhjendada piirangute jätkuvalt kehtima jätmise vajadust. Selline vajadus oli ilmselge. Vastustaja selgitas, et 10.01.2022 ei olnud olukord paranenud või oli tegemist vaid väga lühiajalise muutusega, millele tuginedes ei saanud veel pikemaajalisi plaane teha. Nagu edasine näitas, muutus olukord jaanuaris järsult halvemaks ja piirangute kehtetuks tunnistamise peale sai hakata mõtlema alles märtsis 2022, kui
haigestumine hakkas vähenema15. Terviseamet oli 12.01.2022 samuti arvamusel16, et kehtestatud piiranguid, sh öise meelelahutuse piirangut, ei ole omikrontüve laia leviku ja samaaegselt leviva deltatüve tõttu põhjust leevendada. Kohus nõustub vastustajaga, et oluline ei ole seejuures vaadata üksnes intensiivravil olijaid, vaid kõiki nakatumisi, sest ka väljaspool haiglaid olevad haigestunud on koormaks tervishoiusüsteemile (kiirabi, perearst, haigekassa, testivõtjad) ja annavad oma panuse viiruse edasilevitamisel. Samuti on haiglaravil olijatel puhul põhjendatud arvestada lisaks nendega, kes ei ole intensiivravil, sest ka nemad on haiglavõrgule koormuseks, piiravad haiglakohti ja meditsiinilisi ressursse ning seeläbi teisi haigete võimalust saada õigeaegselt ravi.
30.Kohus nõustub vastustajaga, et piirang oli ajutine. Neli ja pool kuud kehtinud piirangut ei saa pidada kuidagi ajutisuse nõuet rikkuvaks või alaliseks ning seda nii tagasivaates kui ka piirangu kehtimise ajal. Kuigi kaebajal puudus piirangu kehtimise ajal teadmine, kui kaua piirang täpsemalt kehtib, ei saanud tal tekkida arvamust, et piirang jääbki alaliselt kehtima. Vastustaja käitumine alates Covid-viiruse levima hakkamisest 2020. a algusest näitab, et viiruse leviku tõkestamiseks seatud piirangud on olnud alati ajutised ja olukord on leevenenud kevadsuve hooajaks. Kohus ei leia ka, et piirang oleks kestnud põhjendamatult kaua. Vastustaja selgitas oma seisukohtades, millised olid 2021. a novembrist kuni 2022. a märtsini epideemiline olukord, nakatumiste arv, hospitaliseeritute arv, vaktsineerituse tase, millest lähtudes piirangute kehtestamise ja kehtima jätmise üle otsustati. Kohtu hinnangul õigustavad need piirangute kehtestamist ja kehtima jätmist. Viiruse leviku väga lühiajaline ja ajutine leevenemine 2021. a detsembri lõpus ja 2022. a jaanuari alguses ei andnud põhjust piiranguid leevendada või kehtetuks tunnistada, sest oleks toonud kaasa hoopis vastupidised tagajärjed. Vastustaja viitas, et piirangu kehtivuse ajutine peatamine aastavahetuse ajaks tõigi jaanuaris kaasa nakatunute arvu järsu kasvu ja seda eelkõige ööklubiealiste inimeste hulgas. Püsivamate tagajärgede saavutamiseks pidi epideemiline olukord olema pikemaajaliselt stabiilsem ja näitama viiruse leviku vähenemist pikema aja jooksul. Seega ei saanud lähtuda vaid ühest kuupäevast, s.o 10.01.2022.
31.Kaebaja ei selgita, milline olnuks tema arvates mõistlik alternatiiv. Kui pidada vastustaja poolt 4-5 kuuks piirangute kehtestamist liiga pikaajaliseks, siis tähendab see, et piirangud tulnuks kehtestada Riigikogul. Riigikogu menetlused kestavad reeglina kauem kui see 4-5 kuud, mil piirang kehtis. Seetõttu ei ole Riigikogu võimeline kiiresti piiranguid kehtestama, neid vajadusel kiiresti muutma või kehtetuks tunnistama, arvestades viiruse leviku ulatust ja uute viirusetüvede käitumist. Vastustaja reageerimisvõimekus on oluliselt kiirem ja paindlikum, mistõttu andis seadusandja talle volituse vajadusel kiireloomuliselt ajutiste piirangute kehtestamise üle otsustada. Mõistlikuks alternatiiviks ei ole see, et piirangud jäävad üldse kehtestamata, viirus võib ühiskonnas ohjeldamatult edasi levida ja surmaga lõppevaid haigestumisi kaasa tuua, põhjustada tervishoiusüsteemi kokkukukkumist ja avalike teenuste osutamise katkemist. Riigil on kohustus kaitsta inimeste elu ja tervist ning inimestel on õigus seda riigilt nõuda. Seega ei olnud piirangute kehtestamine rahvatervise kaitsmise eesmärgil üksnes vastustaja õigus, vaid kohustus (PS §-d 13-14). Riigikogu peab hakkama piirangute ja meetmete üle otsustama olukorras, kui on piisavalt selgelt ette näha, et need peaksid kehtima pikemaajaliselt.
32.Riigikohus kontrollis 31.10.2022 otsuses asjas nr 5-22-4 korralduse nr 305 ja selle muutmise korralduste andmise õiguslike aluste NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5‒6 ja 8 põhiseaduspärasust ning leidis need olevat PS-iga kooskõlas. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et selle lahendi seisukohad ei ole praegusesse asja üle kantavad. Riigikohus hindas
Vt vastustaja 06.05.2022 esitatud lisa 2; vt ka http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/covid_pildid.html. Vastustaja 06.05.2022 esitatud lisa 3.
19(21)
3-22-325
samu NETS-i norme ja vastustaja volitust kehtestada ajutisi piiranguid Covid-viiruse tõkestamiseks. Riigikohus oli seisukohal, et vastustaja ei ületanud volitusnormidest tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks. Riigikohus möönis, et hoolimata korralduste pikemaajalisest kehtimisest oli neil siiski ajutine iseloom. Praktikas hindas vastustaja pidevalt oma korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas meetmeid, lähtudes epidemioloogilisest olukorrast ja piirangutega kahjustatavatest õigusväärtustest. Riigikohtu arvates pole alust väita, et piirangud, mida vaidlusalused normid vastustajal kehtestada võimaldavad (nt liikumisvabaduse piiramine), oleksid põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks, järelikult tuleb meetmeid pidada sobivateks. Samuti ei ole piiranguid alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks. Riigikohus rõhutas, et riigi kaitsekohustuse täitmine uudsete ohtlike nakkushaiguste puhul võib eeldada laia ulatusega volituste kehtestamist. Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise vajaduse.
33.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et erinevate piirangute kumulatsioon muutis kaebaja õiguste riive ebaproportsionaalseks. Kuna piirangud kehtisid erineval ajal, siis ei saanud need kumuleeruvat toimet omada. Kaebaja ei ole oma väidet põhjendanud ega selgitanud, kuidas oleks öise majandustegevuse piirang olnud seeläbi vähem riivavam, kui päevasel ajal ei oleks tulnud koroonameetmeid järgida. Päevasel ajal kehtivad meetmed ja piirangud kehtisid samuti kõigile teenuseosutajatele ning nende eesmärgiks oli samuti viiruse levikut tõkestada ja rahvatervist kaitsta. Seega oli nende kehtestamine põhjendatud ja proportsionaalne ettevõtjatele kaasneva riive suhtes. Nende kasutamisele vaatamata ei olnud kaebaja majandustegevus takistatud ja tal oli võimalik selle käigus tulu teenida.
34.Kohus ei leia, et kaebaja suhtes kehtinud piirang oli ebaproportsionaalne selletõttu, et talle ei makstud selle eest hüvitist. Piirangu kehtestamise ajaks oli Covid-viiruse levik muutunud juba sedavõrd laiahaardeliseks ja inimeste haigestumine sedavõrd suureks, et piirangute kehtestamine oli kogu ühiskonna huvides. Piiranguid kehtestati laiaulatuslikult ja erinevatele isikute gruppidele, seejuures ei makstud kellelegi piirangute talumise eest mingit hüvitist. Tegemist oli kogu ühiskonda puudutava probleemiga, seetõttu oli kõigil ühiskonna liikmetel ka talumiskohustus seatud piirangute suhtes, et viiruse levik oleks võimalik kontrolli alla saada ja ühiskond uuesti normaalselt toimima hakata. Hüvitist ei makstud ka teistele ettevõtjatele, samuti mitte isikutele, kelle liikumisvabadust enim piirati (mittevaktsineeritud, karantiinikohustusega lähikontaktsed).
35.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja korralduse nr 305 p-ga 82 seatud piirang ei olnud õigusvastane. Kahju hüvitamise nõue
36.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.
37.Kuna kohus leidis eespool, et vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, siis puudub ainuüksi sel põhjusel alus kaebajale kahju hüvitist välja mõista. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida täpsemalt, kas ja millises ulatuses on kaebaja kahju kandnud.
38.Kaebaja taotles kahju hüvitamist üksnes sellel alusel, et piirang olid õigusvastane. Ta ei ole taotlenud õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist, seda ka mitte alternatiivse nõudena. Seega ei saa asja lahendada RVastS § 16 alusel, sest tegemist on teise alusega. Kohus
20(21)
3-22-325
saab asja lahendada üksnes kaebuses nõutud ulatuses (HKMS § 2 lg 3). Seetõttu ei analüüsi kohus, kas RVastS §-s 16 toodud kahju hüvitamise tingimused oleksid täidetud.
39.Seetõttu jääb kaebus kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Otsus ja menetluskulude jaotus
40.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
41.Kohus tagastab HKMS § 62 lg 2 alusel kaebajale tema poolt 30.12.2022 esitatud lisa 1, sest tegemist ei ole asjakohase tõendiga. See ei tõenda ühtegi vaidluse all olevat asjaolu. Seetõttu ei ole põhjust seda asja juures hoida ja selle võrra toimiku mahtu asjatult suurendada.
42.Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.