X kaebus Tallinna Vangla vastu kahju summas 500 eurot hüvitamiseks (6 kuud isolatsioonis hoidmine seoses Covid-19 viiruse levikuga)
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
1.Võtta haldusasja juurde Tallinna Vangla direktori käskkirjad: 10.11.2020 käskkiri nr 1-1/20/52, 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56 ning 04.05.2021 käskkiri nr 11/21/16.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 08.02.2023 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 28.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse kahju summas 500 eurot hüvitamiseks seoses sellega, et teda hoiti alates 10.11.2020 Covid-19 viiruse leviku tõttu 6 kuud isolatsioonis lukustatud kambris ja muude piirangutega, mis tekitasid depressiooni, stressi, psüühikahäireid, üksindust, hirmu, hingepiina, valu ja ärritust. Tallinna Vangla kohaldas järgmisi piiranguid: - hoiti eraldatud lukustatud kambris; - keelati spordisaalis käimine; - keelati teiste kinnispeetavatega suhtlemine; - jalutuskäigu ajal pidi kandma maski; õues värske õhu hingamiseks maski eest võttes keelati jalutuskäik, karistati, pandi üksinda tühja kambrisse ja korraldati alandavaid läbiotsimisi; - isolatsioonis hoiti olenemata sellest, et viirus vanglas ei levinud, testid olid negatiivsed ja kaebusi kellelgi tervise osas ei olnud. Kaebaja analüüsi andmisest ei keeldunud. Testi tegemisel 04.12.2020 tegi õde kaebajale haiget, valu tõttu kaebaja lahkus. Seejärel ei lubatud kaebajat kaks nädalat jalutuskäigule värskes õhus; - piirati telefonikõnesid ja blokeeriti telefonikaart; 1(9)
- kaebajat hoiti 23 tundi lukustatud kambris mängude, suhtlemise, mistahes soodustuste ja spordisaalita. Kaebuse põhjendused:
1.Piiranguid kohaldati seoses Covid-19 viiruse levikuga väljaspool vanglat. Tallinna Vanglas ei ole viirus levinud. Vangla on ühiskonnast isoleeritud asutus.
2.Covid-19 viirusesse nakatumise riskid ei pruukinud lähtuda kinnipeetavatelt, vaid ametnikelt, keda Tallinna Vangla oleks pidanud testima ja kontrolli alla võtma, mitte hoidma kinnipeetavaid isolatsioonis poole aasta kaupa. Teisi kinnipeetavaid lubati tööle, sööklasse, tsehhidesse, majapidamistöödele, kooli, pikaajalistele kokkusaamistele.
3.Vangla sundis kandma jalutuskäikude ajal värskes õhus maske, väidetavalt nakatumise vältimiseks. Seejuures lubas vangla kinnipeetavatel käia pikaajalistel kokkusaamistel peredega, mis tähendas lähikontaktis olemist inimestega väljastpoolt vanglat ja nakatumise oht oli väga kõrge.
2.Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
1.Ajavahemikul 10.11.2020-10.05.2021 (kaebuses märgitud kuuekuuline periood algusega 10.11.2020) oli Tallinna Vanglas kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvabadus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil piiratud. Käskkirjades põhjendati iga piirangu vajalikkust. Käskkirju ei ole siiani vaidemenetluses ega kohtumenetluses tühistatud ega õigusvastaseks tunnistatud.
2.Tallinna Vanglas olid aktiivsed haiguskolded nii 2020. aasta novembris kui ka detsembris. Viru Vangla näitel oli teada, et viiruse vanglasse leviku korral osutub selle ohjamine vangide hulgas keerukaks. Nii nakatus Viru Vanglas väga lühikese aja jooksul sisuliselt kolmandik kinnipeetavaist.
3.Kõiki kinnipeetavaid koheldi ühtemoodi. Kinnipeetavatele, kes ei viibinud eneseisolatsioonis, olid tagatud jalutuskäigud värskes õhus ning alates 10.12.2020 hakati neid taas saatma ka taasühiskonnastavatesse tegevustesse (nt õppetöö, sotsiaalprogrammid, töö). Kuivõrd kaebaja ei ole pidanud vajalikuks taasühiskonnastavates tegevustes osalemist, sai kaebaja viibida kambrist väljaspool vaid jalutuskäikude ajal. Kaebaja ei ole alates 04.02.2019 Tallinna Vanglas viibides taotlenud pikaajalist kokkusaamist.
4.Ajakohasel ajal teada olevate teadmiste pinnalt oli viirusel võrdlemisi pikk peiteaeg (2-14 päeva), mille kestel on nakatunud isik nakkusohtlik. Seetõttu pidas vastustaja vajalikuks testida ära kõik vanglas olevad isikud. Kaebaja keeldus 04.12.2020 testimisest – kaebajalt üritati kaks korda proovi võtta, kuid mõlemad korrad lükkas kaebaja enda käega Synlab’i töötaja käe eemale. Kaebaja tõusis kohe peale keeldumist püsti ja ütles, et talle aitab ning läks kambrisse, ametnike ta rohkem kuulata ei soovinud. Kuivõrd kaebaja testimisest keeldus, siis ei saanud vangla olla veendunud, et kaebaja pole nakatunud. Seetõttu koheldi teda kui COVID-19 positiivset ning võimaliku viiruse leviku peatamiseks rakendati talle isolatsiooni 14 kalendripäeva. Isolatsiooni ajal ei saanud kaebaja viibida värskes õhus, kuid sama piirang oli ka vabaduses viibivatel isikutel, kel oli kohustus jääda eneseisolatsiooni.
5.Kambrist väljaspool liikumisel kaitsemaski kandmist ei saa pidada õigusvastaseks, ebamõistlikuks ega ebaproportsionaalseks. Üleüldine kaitsemaski kandmise kohustus avalikes ruumides nähti vaidlusalusel perioodil Vabariigi Valitsuse korraldusega ette ka väljaspool vanglat. Kaebaja ei ole väitnud, et kaitsemaski kandmine oleks talle olnud tervislikel põhjustel vastunäidustatud või võinuks tekitada olulisi kahjulikke tagajärgi. Vangiregistri andmetel ei ole kaebajale vaidlusalusel ajal määratud mitte ühtegi distsiplinaarkaristust kaitsemaski mitte kandmise eest, samuti ei ole fikseeritud sellekohaseid intsidente. Kaebajat ei ole paigutatud ka üksikkambrisse – vangiregistri andmetest nähtuvalt ei ole kaebaja paigutust muudetud ning ta paiknes perioodil 11.09.2020– 06.01.2022 püsivalt I üksuse kambris nr O3-08. Eluliselt usutavad ei ole kaebaja väited, et kaitsemaski kandmisest keeldumise tõttu otsiti teda läbi.
6.Kuivõrd kõik Tallinna Vangla osakonnad olid alates 06.11.2020 lukustatud, oli kaebajal tagatud erakõnede võimalus vastavalt graafikule kolmapäeval kella 7.30 ja 16.00 vahemikku jääval ajal. 2(9)
Prion kõneside andmetest nähtuvalt on kaebaja vaidlusalusel perioodil kasutanud telefoni ligi 2400 korda. Kuivõrd Prion andmed ei kajasta telefonikõnede adressaatide seost kaebajaga, ei ole võimalik nimetatud andmete pinnalt järeldada kaebaja kõnede eesmärki, st milline on erakõne ja milline kõne on tehtud VangS § 28 lg 3 sätestatud isikutele. Samas on kaebaja teinud kõnesid ka laupäeviti, mil VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikud ei ole eelduslikult kättesaadavad. Kaebaja helistamised ei ole piirdunud vaid Prion’is kajastatud telefonikõnedega, kuna kaebajale on 11.01.2021 käskkirjadega nr 5-2/21/22 ja 5-2/21/23 määratud distsiplinaarkaristused teise kinnipeetava kõnekaarti kasutades erakõnede tegemise eest. Samuti saboteeris kaebaja ise talle 17.11.2020 antud helistamise võimalust, visates telefoni kambrist välja, purustades selliselt telefoni kaabli.
7.Vaidlusaluste piirangute kehtivuse ajal olid kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus küll piiratumad, kuid teda ei hoitud täielikus isolatsioonis. Kaebajal oli tagatud võimalus vangla erinevate teenistujate – nt vanglaametnikud, kaplan, meditsiinitöötajad jne – poole pöördumiseks. Kaebajale oli tagatud ka suhtlus lähedastega helistamiste ning kirjavahetuse teel. Kaebaja tervist jälgisid regulaarselt meedikud ja talle oli tagatud vajalik ravi. Kaebajal võimaldati käia jalutuskäikudel (v.a isolatsiooniperiood) ning ta sai soovi korral jalutusboksis või kambris kehakultuuriga tegeleda.
8.Kaebaja heidab haldusasjas nr 3-22-753 vanglale ette ebapiisavaid meetmeid tema COVID-19 haigestumise vältimiseks, mistõttu on kaebaja oma seisukohtades vastuoluline.
9.Kaebaja on korduvalt vastustajale avaldanud, et soovib kambris üksinda karistust kanda ning on teise kinnipeetavaga ühte kambrisse või tema jaoks ebasobiva isikuga samasse kambrisse või osakonda paigutamisele eelistanud hoopis lukustatud kambri paigutust. Seega ei pea kaebaja ilmselgelt kaaskinnipeetavatega suhtlust ega kambrivälist liikumisvõimalust ülemäära tähenduslikuks.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus võtab haldusasja juurde vastustaja vastuse punktis 9 viidatud käskkirjad, millega kaebaja poolt vaidlustatud piirangud seati: - 10.11.2020 käskkiri nr 1-1/20/52; - 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56; - 04.05.2021 käskkiri nr 1-1/21/16. 10.11.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/52 sätestati käesolevas asjas olulisena järgmist: - lukustada kõik Tallinna Vangla kinnise vangla eluosakonnad (1.1); - lõpetada kinnipeetavate saatmised sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu terviseteenuse osutamiseks (1.2); - lõpetada kinnipeetavate saatmine jalutuskäigule ja jätta ära nende jalutuskäigud nende eneseisolatsiooni ajaks, kes ise või kelle lähikontaktne on andnud COVID-19 haigust põhjustava viiruse testi positiivse tulemuse; (p 1.3); - peatada Tallinna Vangla kodukorraga kinnitatud päevakavade järgsed tegevused (p 1.4); - ära jätta kehakultuuriga tegelemine sh spordisaali ja spordiväljakute ning osakonna siseste trenažööride kasutamine, kuna sinna saatmisel pole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht (p 1.5); - helistamine võimaldatakse taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele (p 1.6); - piirata lühiajalisi kokkusaamisi, lubades ühe lühiajalise kokkusaamise kuus; ning mitte lubada pikaajalisi kokkusaamisi (p 5); - kinnipeetavatel on lubatud kauplusest osta kiiresti riknevaid kaupu, mille säilivusaeg- ja tingimused eeldavad külmkapis hoiustamist, arvestusega, et ta saab need ära tarvitada säilivusaja jooksul (p 4); - jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäeva ringselt (p 6). 3(9)
10.12.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/56 tehti järgmised muudatused: - lõpetada kinnipeetavate saatmised sh osakonnasisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks, välja arvatud saatmised taasühiskonnastavatesse tegevustesse kinnipeetavatele, kes ei viibi isolatsiooni- või kaitsevisolatsiooni osakonnas või –kambrites (p 1.2); - kinnipeetav peab kaupluse teenuse kasutamisel arvestama, et osakonnas paikneva külmkapi kasutamine ei ole võimalik ja kiiresti riknevaid kaupu tuleb osta arvestusega, et ta saab need ära tarvitada kauba kambris säilimise aja jooksul (p 2); - väljapool elukambrit liikumisel on kinnipeetav kohustatud kandma vangla väljastatud kaitsemaski või muid isikukaitsevahendeid. Nende kandmisest keeldumisel kinnipeetava saatmist ei toimu, v.a kui kinnipeetava elu või tervis on ohus (p 4). 04.05.2021 käskkirjaga nr 1-1/21/16 lõpetati võrreldes varasemaga kokkusaamiste piirangud.
4.Kohus nõustub täies ulatuses vastustaja vastuses ning samuti vaidlustatud käskkirjade põhjendustes (resolutiivosa järel) tooduga ega korda neid HKMS § 165 lg 2 alusel. Haldusasjas nr 3-21-337 on nii halduskohus (05.03.2021 määruses) kui ka ringkonnakohus (10.05.2021 määrus) leidnud, et samasisuline kaebus ei ole eelduslikult edukas. Kaebaja vaidlustatud piirangute kehtivuse ajal olnud COVID-19 haigus kogu ühiskonnas ikka veel uudne. Ka kehtisid Vabariigi Valitsuse korraldustega kehtestatud erinevad piirangud, takistamaks viiruse edasist levikut. Tegemist oli ka ajaga, mil vaktsiinid ei olnud veel kättesaadavad (eesliinitöötajate vaktsineerimine piiratud mahus algas 2020/2021 aastavahetusel) ning ühiskonnale oli laialdaselt vaktsiin kättesaadav 2021. aasta kevad-suvest. Üldteada asjaoluna tõi COVID-19 laialdane levik kaasa mh meditsiinisüsteemi ülekoormust (vt ka 10.11.2020 käskkirja lk 4, 10.12.2020 käskkirja lk 2, lk 4). Kohus nõustub vastustajaga ega korda tema toodud näiteid, et ka vanglates, sh nii Tallinna kui ka Viru Vanglas levis viirus mõnel juhul väga laialdaselt (vt 10.11.2020 käskkirja lk 3 toodud ülevaade, 10.12.2020 käskkirja lk 3). COVID-19 laialdase leviku ajast on üldteada asjaolu, et viirus levis väga hästi keskkondades, kus elukondlikult viibis koos palju inimesi, milleks oli lisaks vanglatele ka haiglad, hooldekodud, koolid ja sõjaväeosad. Vangistuse täideviimise eesmärgiks on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Kinnises vanglas tagatakse pidev järelevalve kinnipeetava üle (VangS § 7 lg 1). Eeltoodust tuleneb, et vangla ei ole täies ulatuses ühiskonnast isoleeritud, vaid kasvõi vanglateenistujad liiguvad töö ja kodu vahel. Kohtule ei ole teada viirusvastast meedet, mis välistaks täie kindlusega viiruse leviku ja tagaks samas isikulise järelevalve kinnipeetavate üle. Mistahes ajahetkel ei olnud ka välistatud, et viirus oli siiski juba vanglasse jõudnud ja võib hakata täiendavate kokkupuudete korral levima. Seetõttu oli vangla poolt õigustatud võtta kasutusele erinevad meetmed koosmõjus. Vangla eesmärgiks on ka kinnipeetava taasühiskonnastamine, sh nii hariduse andmise, töö võimaldamise, sotsiaalprogrammide pakkumise ja perekondlike suhete hoidmise näol. Kõigil kinnipeetavatel ei pruugi olla iga tegevust ette nähtud, kuid vastustaja on 10.12.2020 käskkirja punktiga 1.2 lubanud neil kinnipeetavatel, kellele on vastav tegevus ette nähtud, neis tegevustes ka osaleda. Tegemist on põhjendatud ja proportsionaalse valikuga, et COVID-19 viiruse pikema leviku jooksul ei jääks kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunavad tegevused soiku. Vangla on selgitanud ja kaebaja ei ole väitnud ka vastupidist, kuid kaebajal sellised taasühiskonnastavad tegevused puudusid, mistõttu ei olnud tal neis võimalik ka osaleda. Seetõttu jääb selgusetuks ning kaebaja ei ole ka põhjendanud, kuidas isolatsioonis mitteviibivate kinnipeetavate taasühiskonnastavatesse tegevustesse lubamine kaebaja RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud põhiõigusi rikkus. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et kaeba4(9)
jale on korduvalt pakutud näiteks hariduse omandamisena eesti keele õpet (Tallinna Halduskohtu 14.06.2022 määruse p 2.3).
5.Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist (VangS § 23 lg 1). Vaidlustatud käskkirjadest nähtub, et pikaajaliste kokkusaamiste piirangud lõpetati alates 04.05.2021, mistõttu oli teistel kinnipeetavatel võimalik neil osaleda alates 17.05.2021. Pikaajaliste kokkusaamiste piirangu lõpp jääb aga kaebaja poolt taotletava kahju perioodist (6 kuud alates 10.11.2020) välja. Vastustaja selgituste kohaselt viibib kaebaja Tallinna Vanglas alates 04.02.2019 ning kaebaja ei ole pikaajalisel kokkusaamisel kunagi käinud ega esitanud vastustajale teadaolevalt selleks ka taotlusi. Pikaajaline kokkusaamine toimub VSkE § 42 kohaselt kinnipeetava taotluse alusel, mis tuleb esitada vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks vastavasisulist taotlust vahetult enne vaidlusalust perioodi esitanud, seega ei ole kaebajal ajavahemikul 10.11.2020–10.05.2021 vanglas külastajatele viibimise keelu tõttu ära jäänud ka pikaajalisi kokkusaamisi, mistõttu ei saanud eespool nimetatud käskkirjadega pikaajalistele kokkusaamistele seatud piirangud kaebaja õigusi (nt õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele) mõjutada. Kohus leiab samuti, et pereliikmetega sisuka suhtluse hoidmine on kaalukam väärtus kui kinnipeetavate omavaheline suhtlus vangla sees, mille puudumist on samuti kaebaja välja toonud. Perega suhtlus aitab eelduslikult rohkem kaasa sellele, et vanglast vabanedes on kinnipeetaval tugevad isiklikud suhted, mis väldivad edaspidi kuritegelikule teele tagasipöördumise. Vanglasisene kinnipeetavate omavaheline suhtlus ei pruugi samaväärselt õiguskuulekale käitumisele suunamisele kaasa aidata.
6.Kaebajale väidetavalt kahju tekitanud käskkirjade koosmõjus välistati kinnipeetavate osakonnasisene suhtlus ja ka kokkupuude võimalikult maksimaalses ulatuses ühiskasutatavate esemete kaudu. Nii puudus kinnipeetaval, kellele ei olnud ette nähtud taasühiskonnastavat tegevust, võimalus suhtluseks teiste kinnipeetavatega (v.a kambrikaaslasega) (käskkirjade p-d 1.1 ja 1.4); jäeti ära spordisaali ja osakonnas olevate sporditarvete kasutus (2020. aasta käskkirjade p 1.5) ning piirati osakonna külmkapi kasutust (10.12.2020 käskkirja p 2). Eluosakonnas toimuvaid võimalikke kontakte, mis võivad tingida viiruse levikut, on vangla kirjeldanud 10.12.20202 käskkirja lk-l 7 ning kohus ei korda neid. Olukorras, kus ühiskonnas, sh vanglas levib viirus, mille levikut on raske piirata ja mis võib tuua kaasa massilise haigestumise, sh meditsiinisüsteemi ülekoormuse ning konkreetsete inimeste elu või tervise kaotuse, võib avalik võim seada piiranguid, et inimesi kaitsta. Piirangute eesmärgiks on ka vangla toimepidevuse tagamine, mis võib saada kannatada, kui järelevalvet teostavad ametnikud haigestuvad ega ole võimelised oma tööülesandeid täitma. Piirangute seadmist tuleb alustada isikuid kõige vähem riivavamatest, säilitades võimalikult suures ulatuses hüved ja õigused, mille piiramine võiks isikut enim kahjustada. Nagu kohus eelnevalt sedastas, on kinnipeetava üle peetav järelevalve ja kinnipeetava taasühiskonnastamine olulised väärtused. Seetõttu on põhjendatud vastustaja tegevusest tulenev lõppjäreldus, et ennekõike tuleb jätkata tegevustega, mis aitavad enim kinnipeetava õiguskuuleka käitumisele suunamisele kaasa. Kehakultuuriga tegelemine on isiku füüsilise heaolu säilitamiseks oluline, kuid selleks ei ole tingimata vajalik juurdepääs spordisaalile või osakonna trenažööridele. Kehakultuuriga on võimalik tegeleda ka kambris või jalutuskäigul. Kaebaja jalutuskäike ei ole v.a kaebaja ühekordselt isolatsioonis viibimise ajal, mida kohus käsitleb edaspidi, piiratud. VangS § 55 lg 1, mis näeb ette kehakultuuriga tegelemise õiguse, ei sätesta samas selle õiguse teostamise kindlal viisil või kinnipeetava soovile vastaval spordialal. Vastustaja ei tohi seda õigust üksnes ebaproportsionaalselt piirata. 5(9)
7.Kohus peab vajalikuks välja tuua ka kaebaja ebajärjekindluse tema väidetes. Käesolevas asjas, kus kaebus on esitatud 28.03.2022, on kaebaja tuumikväideteks, et ta ei saanud teiste kinnipeetavatega suhelda, viirus vanglas ei levi ja kaebaja pandi üksi kambrisse, mille tõttu ei olnud kaebajal piisavalt suhtlust ega tegevust. Kaebaja esitas kolm päeva hiljem Tallinna Halduskohtule kaebuse (31.03.2022, haldusasi nr 3-22753), kus kaebaja leiab, et ametnikud on sihilikult COVID-19 viiruse vanglasse toonud, mis hakkas kinnipeetavate seas levima. Vanglas viirus levib, inimesed haigestuvad, vangla direktor pole aga vanglas karantiini kehtestanud ega kõiki kambritesse lukustanud. Kaebuses on ette heidetud, et vangla ei võtnud kasutusele piisavalt meetmeid, et vältida konkreetselt kaebaja nakatumist. Sellest kaebusest tuleneb, et kaebaja sooviks on olnud, et kõiki lukustataks kambrisse viiruse leviku tõkestamiseks, kuigi ta on 3 päeva varem kohtule käesolevas asjas kaebust esitades väitnud vastupidist. Vastustaja on ka 01.12.2022 esitanud tõendid (5 ettekannet), millest nähtub, et kaebaja sooviks on viibida oma kambris üksi; sh on ta vähemalt ühel korral avatud sektsioonis olemisele eelistanud lukustatud kambris viibimise riski (11.11.2022 ettekanne). Eeltoodust nähtub, et kaebaja endale ei ole teiste kinnipeetavatega suhtluse puudumine või vähesus, samuti ühiskasutatavate alade kasutus oluliseks hüveks; vaid ta eelistab üksi kambris viibimist. Sellised vastuolulised väited vähendavad kaebajale tekkinud riive intensiivsust.
8.Kaebuse kohaselt piiras vastustaja kaebajal telefonikõnesid ning blokeeris telefonikaardi. VangS § 28 lg 1 järgi on kinnipeetaval õigus telefoni (v.a mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub VSkE-s sätestatud korras. VSkE § 51 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Vangla 21.09.2022 vastuse kohaselt viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil I üksuse O3-08 kambris, kus 19.08.2019 kinnitatud graafiku järgi oli helistamise päevaks ette nähtud kolmapäev (dtl 197) ning võimalusel anti lisahelistamise võimalusi ka graafikuvälisel ajal. Kaebajal säilis nimetatud käskkirjade kehtivuse ajal võimalus helistada oma lähedastele vähemalt kord nädalas kolmapäeviti. Vangla selgituste kohaselt VangS § 28 lg-s 3 sätestatud isikutele, s.o riigiasutustele ja advokaatidest esindajatele helistamise piirangud ei kohaldunud. Vangla esitatud kaebaja kõneside andmetest (dtl-d 215–262 – kokku 47 lk) nähtub kohtule, et kaebaja on ajavahemikul 10.11.2020–10.05.2021 saanud helistada nädalas mitu korda, sh nädalavahetusel. Kuigi kohtul ei ole kõneside andmete pinnalt võimalik tuvastada, millised eelnimetatud kõnedest olid erakõned ja millised mitte, on vangla kaebajale taganud helistamise võimaluse vähemalt VSkE § 51 lõikes 2 sätestatud ulatuses ja tegelikkuses on kaebaja saanud helistada tihemini, sh nädalavahetustel. Lisaks on vastustaja esitatud 11.01.2021 käskkirjadest nr 5-2/21/22 ja 5-2/21/23 nähtuvalt kaebaja 10.12.2020 ja 17.12.2020 kasutanud helistamiseks teisele kinnipeetavale vangla poolt väljastatud kõnekaarti, mõlemal korral ei eitanud kaebaja, et helistas võõrast kaarti kasutades (dtl-d 198, 203). Kaebaja pole kaebuses väitnud, et vangla oleks piiranud tema õigust suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga (vt VangS § 28 lg 3). Vastustaja esitatud Tallinna Vangla esimese üksuse valvuri 17.11.2020 ettekandest nr 120-7733 (dtl 195) nähtuvalt oli kaebaja sõnul tema advokaadi number blokeeritud, ent valvuri selgituste kohaselt oli kinnipeetav ise kirjutanud vale numbri telefoni avaldusse. Konkreetsed kõnepiirangud, kui need aset leidsid, ei ole seotud COVID-19 piirangutega, vaid eelduslikult sellega, et kaebaja proovis helistada numbril, millele helistamine ei olnud talle avatud (STOP-piirang). See järeldus tuleneb, et kõneside andmetest nähtub, et 17.11.2020 proovis kaebaja kahel korral helistada numbrile lõpuga „...1427“ (mõlemal korral märge STOP - kõneside piirang; dtl 261), 18.11.2020 võimaldati kaebajal helistada nimetatud telefoninumbril. Samale numbrile 10.11.2020, 14.11.2020 ja 08.03.2021 6(9)
helistades on küll tulnud ette kõneside piiranguid (dtl-d 233, 261, 262), ent kõneside andmetest nähtuvalt on nendel kuupäevadel kaebajale siiski võimaldatud helistada nimetatud telefoninumbril. Samuti ei ole kaebaja kaebuses kordagi väitnud, et talle poleks võimaldatud helistada taotlustes nimetatud telefoninumbritel. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust kasutada telefoni konkreetsel enda poolt soovitud kellaajal, kui talle on seaduses sätestatud tihedusega telefonikõnede tegemine tagatud. Kuna kaebajale oli vaidlusalusel perioodil telefoni kasutamine VangS § 28 lõikega 1 ja VSkE § 51 lõikega 2 kooskõlas tagatud, ei ole kaebaja oma õigusaktides sätestatud õigusest telefoni kasutada COVID-19 leviku tõttu kehtestatud julgeolekumeetmete tõttu ilma jäänud.
9.10.12.2020 käskkirjaga kehtestati kohustus, et väljapool elukambrit liikumisel on kinnipeetav kohustatud kandma vangla väljastatud kaitsemaski või muid isikukaitsevahendeid. Keeldumisel tuli jätta kinnipeetav saatmata. Kaebaja leiab, et tema õiguseid rikkus see, et maski kandmisest keeldumise korral jäeti tema jalutuskäik ära. Kohus nõustub vastustajaga, et kaitsemaski kandmise kohustust ei saa pidada õigusvastaseks, ebamõistlikuks ega ebaproportsionaalseks. Kaitsemaski kandmine iseenesest ei ole inimväärikust alandav ega ka kaebajat üleliia koormav. Kaebaja ei pidanud kaitsemaski ise tagama. Kaitsemaski kasutati juba enne koroonaviiruse levikut näiteks meditsiinis arstide ja õdede poolt või ehitustegevuses, st maskikandmisel puudub mistahes halvustav või alandav foon. Koroonaviirus levib üldteada asjaoluna hingatava õhu kaudu, mistõttu on maski kandmine tolleaegse teabe alusel (mask kui piisknakkuse levimist takistav vahend) põhjendatud ja proportsionaalne lahendus (vt 10.11.2020 käskkirja lk 3 lõpp viiruse leviku viiside kohta). Kaebaja ei ole välja toonud, et tal olnuks maski kandmisele tervisest tulenev vastunäidustus või muu põhjendatud vastuväide. Kuna maski tuli kanda väljaspool elukambrit liikudes, ei olnud selle kandmise kohustus ka pikaajaline. Vastustaja on vastanud ka kaebaja väidetele maski kandmisest keeldumise kohta, et kaebajale ei määratud vaidlusalusel perioodil ühtegi distsiplinaarkaristust maski kandmata jätmise eest, samuti ei olnud ta seetõttu paigutatud üksikkambrisse ning puudub ka teave, et teda oleks kaitsemaski kandmisest keeldumise tõttu läbi otsitud. Kaebaja ei ole eeltoodut ümber lükanud.
10.Kaebajal ei võimaldatud kaks nädalat jalutuskäigule, kuna ta ei võimaldanud võtta 04.12.2020 testi. Kaebaja on selgitanud, et ta ei keeldunud analüüsi andmisest, kuid testi tegemisel tegi õde kaebajale haiget ja valu tõttu kaebaja lahkus. Samamoodi on testi tegemiselt lahkumist kirjeldanud kaebaja haldusasjas nr 3-21-376 esitatud kaebuses (kaebus esitatud (22.02.2021). Vaidlustatud ajal kehtis käskkirjadest tulenev kohustus jätta ära jalutuskäigud nende kinnipeetavate eneseisolatsiooni ajaks, kes ise või kelle lähikontaktne on andnud COVID-19 haigust põhjustava viiruse testi positiivse tulemuse. Vangla on selgitanud, et 04.12.2020 ei olnud kaebajalt võimalik saada testitulemust. Kohus leiab, et siinkohal ei ole oluline, mis põhjusel testi tulemust ei olnud võimalik saada – kokkuvõttes tuleneb järeldus, et puudus testitav materjal, mille pinnalt teha järeldus, kas kaebaja on COVID-19 haigust põhjustava viiruse kandja või mitte. Arvestades konkreetset olukorda – võimaliku eluohtlikku ja vangla julgeolekut ohustava viiruse levikut – oli põhjendatud n.ö ümberpööratud tõendamiskoormus ehk kuni testi tulemus on ebakindel või testitav materjal puudub üldse, ei saa veendunud olla isiku nakkusohutuses. Seetõttu lähtus vangla õigesti eeldusest, et seega tuleb kaebaja lugeda võrdseks isikuga, kes on saanud kas testi positiivse tulemuse või on positiivse tulemuse saanu lähikontaktne. Kohus leiab, et ka juhul, kui ümberpööratud tõendamiskoormus ei ole käesoleval juhul põhjendatud, tuleks kahju hüvitamisel arvestada kaebaja kui kannatanu osalusega kahju tekkimisel (RVastS § 13 lg 1 p 4). Testi võtmine on meditsiiniline protseduur, mis võib olla kahtlemata ebameeldiv või ka sõltuvalt protseduurist lühiajaliselt valus. Sealjuures on iga isiku kehaehitus erinev ning tavapäraselt 7(9)
valutu protseduur võib olla konkreetsel isikul valus. Keskmine mõistlik täiskasvanud inimene annab valust ja ülemäärasest ebamugavustundest märku ja/või instinktiivse ehk spontaanse tagasitõmbumise korral kogub end, selgitab ja palub protseduuri korrata. Mõistlikult tuleb eeldada ja eluliselt on usutav, et ühegi meditsiinitöötaja eesmärk ei ole muuta meditsiiniprotseduuri ebamugavamaks või valusamaks, kui on hädavajalik. Sealjuures arvestab meditsiinitöötaja võimaluse piires konkreetse isiku kehaehituslike eripäradega. Vastupidist, st et meditsiinitöötaja põhjustas teadlikult kaebajale rohkem ebamugavust või valu, kui oli testi tegemiseks tingimata vaja, ei ole asjas väidetud ega tõendatud. Eeltoodust tulenevalt oli kaebajal võimalik endale kahju tekkimist vältida – kui kaebaja testitulemus olnuks negatiivne, oleks talle ka jalutuskäike võimaldatud. Kohtul puudub ka kahtlus, et kaebajal olnuks võimalik järgmistel päevadel taotleda korduva testi võtmist varasema ebaõnnestumise tõttu.
11.Kohus võtab eelmise kahe punkti pinnalt (maski kandmine ja testi tegemine) kokku, kas nende eeltingimuste seadmine jalutuskäikudele lubamisel oli õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 01.07.2022 otsuses nr 3-21-884, et VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kuigi selles sättes ei ole ära toodud võimalust seda õigust piirata, on seaduslik alus jalutuskäikudel värskes õhus käimise piiramiseks seaduses ette nähtud. Käskkirjad, mille alusel piirati kinnipeetavate vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust, anti VangS § 41 lg 2 alusel koostoimes VangS § 8 lg-ga 2 ja § 69 lg-ga 4. VangS § 69 ei anna alust selliseid piiranguid seada muul juhul kui konkreetsest kinnipeetavast lähtuva temaga seotud ohu korral. VangS § 69 lg 4 eesmärk on määratleda, kes saab otsustada sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud piirangute kohaldamise üle. VangS § 69 lg 1 näeb piirangud ette vaid kinnipeetavast lähtuva ohu korral. Nakkushaiguse leviku piiramiseks kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui pole andmeid konkreetse kinnipeetava nakkusohtlikkuse kohta, ei ole selle sätte alusel võimalik. Küll aga võimaldavad VangS § 41 lg 2 ja § 8 lg 2 vangla julgeoleku tagamiseks seada vangla sees liikumisele piiranguid. Sellised piirangud saavad hõlmata ka üldiselt vangistusseadusega kinnipeetavatele antud õiguste piiramist. Üldklausli kasutamine kinnipeetavatele seadusega ette nähtud õiguste piiramiseks saab olla siiski erandlik ja lühiajaline (p 12). Koroonaviiruse levik pandeemia mõõtmetes ja vajadus kaitsta kinnipeetavate õigust tervise käistele, on kaalukas avalik huvi, mis õigustab värskes õhus viibimise õiguse piiramist (p 13). Toodud lahend erineb käesolevast olukorrast selle võrra, et käesoleval juhul ei sätestatud üldist keeldu jalutuskäikudel käimiseks, vaid üksnes kahel juhul (1) kaitsemaski puudumisel ja/või (2) COVID19 positiivse testi (või selle kahtluse) korral. Haldusasjas nr 3-21-884 oli vaidluse all periood, mil peatati kõikidele jalutuskäikudele lubamine. Käesoleval juhul oli piirang põhjendatud lisaks üldklauslile (s.o vangla julgeoleku tagamiseks) ka VangS § 69 lg 1 alusel konkreetsest kinnipeetavast lähtuva ohu korral (vt 10.11.2020 käskkirja lk 6). Kui kinnipeetav ei kasuta kaitsemaski, on risk, et ta võib teisi isikuid nakatada, suurem võrreldes olukorraga, kui ta kaitsemaski ei kasuta. Arvestades vanglates COVID-19 viiruse leviku kiirust ja laialdasust, oli selline meede põhjendatud ja maski kandmisest tulenev võimalik ebamugavus ei kaalunud seda eesmärki üles. Sarnaselt on teadmata isiku nakkusohutus, kes on keeldunud testi võtmisest või kellelt ei ole proovimaterjali võtmine õnnestunud ja kes on testi kordamisest keeldunud. Kohus käsitles eelnevalt küsimust, kuidas tuleks sellises olukorras testitaval käituda, sh juhul, kui esimesel korral on testi võtmine olnud valus või ebamugav. Vangla järeldus, et sellisel juhul tuleb jätta kaebaja jalutuskäigule lubamata, et vähendada viiruse levikut ja kaitsta kinnipeetavate õigust tervisele (vt ka 10.12.2020 käskkirja lk 5), on proportsionaalne; sh arvestades ka kaebaja võimalusi vangla järeldust ümber lükata. Vangla on 10.12.2020 käskkirja lk-l 7 põhjalikult kirjeldanud, milliseid ohte eneseisolatsioonikohustusega kinnipeetava jalutuskäigule lubamine endas kätkeb ning kohus nõustub nende järeldustega.
8(9)
Erinevalt haldusasjas nr 3-21-884 käsitletuga olid kaebajale seatud piirangu ka lühiajalised, mistõttu on lubatav ka üldklauslile, s.o vangla julgeoleku vajadusele tuginemine, ennekõike kui haigestub väga palju vanglaametnikke ja/või kinnipeetavaid. Kaebajal oli kaitsemaskist keeldumisel võimalik saada jalutuskäigule niipea kui ta on nõus kaitsemaski kandma. Testist keeldumise korral pidi kaebaja kas läbima isolatsiooniaja (2 nädalat) või soostuma testi tegemisega, et oleks võimalik teada, kas kaebaja on jätkuvalt nakkusohtlik. Seega oli piirangute mõju lühiajaline ja olulises osas kaebaja enda kontrolli all (v.a juhul, kui kaebaja saanuks positiivse testitulemuse).
12.Vaidlustatud käskkirjast nähtuvad ka leevendusmeetmed, s.o elektri ööpäevaringselt sisselülitatuks jätmine, mis võimaldab kinnipeetaval kasutada elektriseadmeid pidevalt ja sellega leevendada muid piiranguid. Konkreetse viiruse levikumehhanismi – inimeselt inimesele – arvestades piirati inimkontakte ka vanglast väljaspool. Tegemist on teatud määral paratamatusega, mille on tinginud pandeemia, ning kus täiendav inimkontaktide piiramine on toimunud tähtsamate põhiõiguste – inimeste elu ja tervis kaitse eesmärgil. Arvestades juba ainuüksi kaebaja peetud telefonikõnede arvu, ei viibinud kaebaja täielikus isolatsioonis ilma mistahes mõtestatud inimliku kontaktita. Kaebaja tervisekaart (vastustaja vastuse lisa 2) kinnitab, et kaebaja on saanud korduvalt erinevate tervisemurede osas meditsiinilist abi. Kaebajale on pakutud ka psühholoogi või psühhiaatri abi, mida ta ei ole soovinud (08.01.2021 anamnees). Eeltoodule lisaks muid vaimse tervise muredega arstile pöördumisi kaebaja tervisekaardist ei nähtu.
13.Kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata ja poolte menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.