Eesti Ühistumajad OÜ, Ruunimaja OÜ, X, Y, Q, Z, Vestika 14 OÜ, Kulbimäe 2.4. OÜ, Kulbimäe 21 OÜ, Vestika 10 OÜ ja Vestika 12 OÜ kaebus Elva Vallavalitsuse 23. oktoobri 2020. a vastuse nr 6-2/28-1 tühistamiseks ja Elva valla kohustamiseks ehitama välja endise Tartu mnt 35a kinnistu detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsioon ja teed ühe aasta jooksul alates kohtulahendi jõustumisest Kaebaja I – Eesti Ühistumajad OÜ Kaebaja II – Ruunimaja OÜ Kaebaja III – X Kaebaja IV – Y Kaebaja V – Q Kaebaja VI – Z Kaebaja VII – Vestika 14 OÜ OÜ Kaebaja VIII – Kulbimäe 2.4. OÜ OÜ Kaebaja IX – Kulbimäe 21 OÜ Kaebaja X – Vestika 10 OÜ Kaebaja XI – Vestika 12 OÜ Kaebajate esindaja – vandeadvokaat Angela Kase Vastustaja – Elva vald, esindajad Salle Ritso ja Margit Kiin Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Kohustada Elva valda kaebajate 24. septembri 2020. a pöördumist kanalisatsioonirajatiste väljaehitamise taotluse osas uuesti läbi vaatama kolme kuu jooksul käesolevas haldusasjas kohtuotsuse või muu menetlust lõpetava lahendi jõustumisest. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebus läbi vaatamata Elva Vallavalitsuse 23. oktoobri 2020. a vastuse nr 62/28-1 tühistamise nõude osas.
Asendada kohtuotsuse avaldamisel füüsilisest isikust kaebajate nimed tähemärgiga.
5.Mõista Elva vallalt kaebajate kasuks välja menetluskulu 1230 (üks tuhat kakssada kolmkümmend) eurot vastavalt käesoleva otsuse põhjenduste p-le 33. Edasikaebamise kord ja selgitused
3-20-2326
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. jaanuaril 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elva Linnavolikogu kehtestas 28. jaanuari 2002. a otsusega nr 7 Elva linnas aadressil Tartu mnt 35a asuva kinnistu detailplaneeringu.
1.1.Eesti Ühistumajad OÜ, Ruunimaja OÜ, X, Y, Q ja Z esindaja pöördus 24. septembril 2020 Elva Vallavalitsuse poole taotlusega detailplaneeringu kohaste teede ja tehnorajatiste (kanalisatsioonitorustiku) väljaehitamiseks.
1.2.Elva Vallavalitsus asus 23. oktoobri 2020. a vastuses nr 6-2/28-1 seisukohale, et ei nõustu teede ehitamise kulutusi kandma ja selgitas, et tegemist pole avalikuks kasutamiseks mõeldud teedega ning taolise ettepanekuga tuleks pöörduda eratee omaniku poole. Kanalisatsioonirajatiste osas leidis vallavalitsus, et detailplaneeringut on kehtestamise järel täpsustatud projekteerimistingimustega, mille kohaselt võib ühiskanalisatsioonisüsteemi asendada kogumismahutiga. Vastuses märgiti ka, et isikute õigusi ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni väljaehitamisel reguleerib Elva Vallavolikogu 5. veebruari 2019. a määrusega nr 77 kinnitatud „Elva valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava aastateks 20192030“ (ÜVK) ja üldplaneering. Vastavalt Elva valla ÜVK-le asuvad taotlejate kinnistud perspektiivsel reoveekogumisalal ning Elva Vallavolikogu 25. veebruari 2019. a määruse nr 76 „Reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskiri“ § 3 lg 4 kohaselt on Elva linnas, kus ühiskanalisatsioon puudub või on välja ehitamata, lubatud kasutada ainult lekkekindlaid kogumismahuteid kuni ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseni ja sellega liitumisvõimaluse tekkimiseni.
2.Eesti Ühistumajad OÜ, Ruunimaja OÜ, X, Y, Q ja Z esitasid 23. novembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad Elva Vallavalitsuse 23. oktoobri 2020. a kirja nr 62/28-1 kui keelduva haldusakti tühistamist ning Elva valla kohustamist ehitama välja endise Tartu mnt 35a kinnistu detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsioon ja teed ühe aasta jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Kaebajad soovisid ühiskanalisatsiooni väljaehitamist neile kuuluvate kinnistuteni ning Kulbimäe tänava T3, Vestika tänava T3, Viisijärve tänava T2, Viisijärve tänava T1 ja Jaagumäe tänava T2 välja ehitamist.
3.Kohus võttis kaebuse 30. novembri 2020. a määrusega menetlusse. Kohus jättis 7. jaanuari 2021. a määrusega rahuldamata kaebajate taotluse käesoleva haldusasja liitmiseks haldusasjaga nr 3-20-1098 ning peatas käesoleva asja menetluse kuni kohtuotsuse või menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni haldusasjas nr 3-20-1098. Kohus uuendas menetluse 16. augusti 2022. a määrusega.
4.Kaebajate esindaja esitas 1. septembril 2022 taotluse Vestika 14 OÜ, Kulbimäe 2.4. OÜ, Kulbimäe 21 OÜ, Vestika 10 OÜ ja Vestika 12 OÜ kaasamiseks eriõigusjärglastena (Vestika 2(17)
3-20-2326
tn 10, Vestika tn 12, Vestika tn 14, Kulbimäe 21 ja Kulbimäe 2.4 OÜ uued omanikud). Kohus rahuldas taotluse 2. septembri 2022. a määrusega.
5.Kohus määras 19. septembri 2022. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks. Kaebajad esitasid kirjalikus menetluses täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja
17.oktoobril 2022. Vastustaja esitas vastuväite kaebaja esitatule 31. oktoobril 2022.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebajad on esitanud kaebuses ja täiendavalt kirjalikus menetluses järgmised seisukohad.
6.1.Detailplaneering on kehtiv ja vastustajal on kohustus tagada, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras. Kaebajatel kui detailplaneeringualal asuvate kinnistute omanikel on tekkinud kaitstav usaldus, et selles sätestatud tehnorajatised ehitatakse. Detailplaneeringu kehtestamise otsusest ega detailplaneeringust ei nähtu, et detailplaneeringu koostamise korraldaja oleks planeeringust huvitatud isikule andnud üle kohustuse ehitada välja detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud. Teede rajamise kohustus kaebajate nimetatud ulatuses on vastustajal ning valla keeldumine teede rajamisest oli õigusvastane.
6.2.Kaebajate omandis olevad 21 kinnistut moodustavad detailplaneeringu alast kompaktse ja selgelt piiritletava osa. Kaebajate kinnistutest kaks (Viisjärve tn 1 ja Vestika tn 2) on hoonestatud, teistel kaebajate kinnistutel on ehitustegevus kavas lähiajal, ent sellega pole veel alustatud ennekõike vajaliku detailplaneeringu kohase taristu puudumise tõttu.
6.3.Detailplaneeringus ettenähtud kvartalisisesed teed on ette nähtud avalikuks kasutamiseks. Valla kohustus rajada teed sõltub sellest, kas detailplaneeringu järgsed elamukvartali sisesed teed on ette nähtud ja olemuslikult avalikult kasutatavad. Vaidlusaluste teede rajamise kohustuse seisukohalt ei ole määrav, kellele kuulub tee alune maa, vaid teede funktsioon. Detailplaneeringu hoonestuse, tänavate ja haljastuse jooniselt (tl 20-25) on näha, et planeeritud kõvakattega teed on kvartalisisesed tänavad, mis ühendavad rajatavaid elamukrunte omavahel ning olemasoleva avaliku teega (Tartu mnt). Teede rajamine on elamukvartali tulevastele elanikele vajalik, et kasutada igapäevaseks elutegevuseks vajalikke avalikke hüvesid – sh jäätmevedu, koolitransport, arstiabi. Selliste hüvede kasutamiseks vajalike teede rajamine on olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesanne.
6.4.Teede alla jäävast maa-alast on moodustatud eraldi transpordimaa sihtotstarbega katastriüksused. Üksikute elamukinnistute teenindamiseks vajalike erateede jaoks eraldi katastriüksuseid ei moodustata. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 47 sätestas, et kohalik omavalitsus tagab (vastupidise kokkuleppe puudumisel) teede ja tehnovõrkude ehitamise ehituskrundini.
6.5.Kohalikul omavalitsusel on vastupidise kokkuleppe puudumisel kohustus rajada detailplaneeringu kohased avalikuks kasutamiseks mõeldud tehnorajatised. Detailplaneeringu lahendus nägi alalise ja lõpliku reovee käitlemise lahendusena ette detailplaneeringu alale rajatavate elamute ühendamise Elva linna kanalisatsioonisüsteemiga.
3(17)
3-20-2326
6.6.25 eramu (nn I etapi) osas, kuhu kaebajate kinnistud ei jää, kehtestatud erand reovee juhtimiseks läbi kogumismahuti ja puhastusseadmete kraavi oli ka detailplaneeringu kehtestamisel ette nähtud ajutise lahendusena. Valla viidatud 13. oktoobri 2016. a Elva Linnavalitsuse korraldusega nr 2-3/262 antud projekteerimistingimused, millega lubati erandkorras ja ajutise lahendusena rajada kuni piirkondliku ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseni reovee kogumismahutid, puudutasid vaid kahte kinnistut – Viisjärve tn 1 ja Vestika tn 2. Viidatud projekteerimistingimused kehtestas vallavalitsus (mitte -volikogu), kellel ei ole pädevust detailplaneeringut (osaliselt) kehtetuks tunnistada. Detailplaneeringu olemasolul saab projekteerimistingimustega detailplaneeringu lahendust küll täpsustada, ent mitte olemuslikult muuta. Kehtiva, 2017. a kehtestatud Elva linna üldplaneeringu kohaselt asuvad kaebajate kinnistud perspektiivsel reoveekogumisalal. 2016. a väljastatud projekteerimistingimused ei saa välistada kohustust ehitada välja detailplaneeringus ettenähtud ühiskanalisatsioon. Veeseaduse (VeeS) § 104 lg-test 4 ja 5 ning kohtupraktikast tuleneb põhimõte eelistada ühiskanalisatsiooni ning kogumismahutite kasutamise erandlikkus.
6.7.Kaebajate kinnistutele rajatavad 21 elamut moodustab eraldiseisvalt piisava suurusega elamukvartali, mille teenindamiseks ühiskanalisatsiooni rajamine oleks õigustatud nii kaebajate õiguste kui keskkonnakaitse seisukohalt. Reovee kogumismahuti ekspluatatsioon on ühisveevärgist kordades kallim, lisanduvad kulud mahuti soetamiseks. Kasutades ajutise lahendusena kogumismahuteid ning rajades mõne aja pärast ühiskanalisatsiooni, toob see kaasa täiendavad kaevetööd ja ehitustegevuse selleks ajaks juba hoonestatud elamukinnistutel ja selle lähiümbruses, põhjustades kaebajatele asjatuid ebameeldivusi ja häiringuid.
6.8.Ühisveevärgi kavas märgitu, et Tartu mnt 35a läheduses asuva uusarenduspiirkonna torustiku rajamist rahastab arendaja, on ebaõige.
6.9.Vastustajal puudub kaalutlusõigus selles, kas täita detailplaneeringust tulenevat kohustust teede ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks või mitte. Vastustaja viide, et isikud on eratee kasutamise osas suhted korraldanud ning servituudid seadnud, ei võta ära vastustaja kohustust teed välja ehitada.
6.10.Vallale tuleb teha definitiivne ettekirjutus kohustuse täitmiseks. Vastustajal puudub kaalutlusõigus selles, kas täita detailplaneeringust tulenevat kohustust teede ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks või mitte. Vastustajal on toimingu sooritamise kohustus omal algatusel, mitte taotluse alusel. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseks ei saa vallale definitiivset ettekirjutust teha, sest ühiskanalisatsiooni väljaehitamine oli detailplaneeringus ette nähtud tingimuslikuna, mis jätab haldusorganile kaalutlusruumi ja asjaolude täiendava kaalumise vajaduse, siis teede väljaehitamise kohustuse puhul detailplaneering tingimuslikkust ega ehitusjärjekordi ette ei näinud ning selles osas tuleb igal juhul teha definitiivne ettekirjutus.
7.Vastustaja on arvamusel, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, esitades järgmised seisukohad.
7.1.Vastustajal puudub planeerimisseaduse (PlanS) § 131 lg 1 järgi kohustus aegunud kanalisatsioonilahenduste väljaehitamiseks. Detailplaneeringu ala tuleb tehnosüsteemide osas lahendada detailplaneeringu muutmisega terviklikult. Planeeringu koostaja korraldaja ei ole kohustatud välja ehitama planeeringuga mitteettenähtud rajatisi ning tehnoloogiliselt vananenud lahendusi, mida on asutud projekteerimistingimustega täpsustama. Samuti ei ole vastustaja kohustatud välja ehitama avalikuks kasutamiseks mitteettenähtud teid. Tänaseks on detailplaneeringu kehtestamisest möödas kaheksateist aastat ja see on piisavalt pikk aeg, mil võib eeldada, et kehtestatud detailplaneeringu lahendus ei pruugi jääda püsima. 4(17)
3-20-2326
Detailplaneeringuala üks arendajatest (OÜ Vestika) on esitanud vastustajale selgituse, et soovib detailplaneeringut muuta.
7.2.Vastustajal puudub VeeS § 104 lg-st 4 tulenev kohustus ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud tagama ühiskanalisatsiooni olemasolu reoveekogumisalal, kuid perspektiivsel reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni väljaehitamise kohustus puudub.
7.2.1.Ühiskanalisatsioon oli detailplaneeringu koostamise ajal Elva linnas välja arendamata, planeeritav ala asub linna servas ning planeerija nägi ette Tartu mnt 35a detailplaneeringu alale 94 krundi teenindamiseks omaette kvartalisisese ühisveevärgi ja kanalisatsioonisüsteemi. Nimetatud süsteeme aga ei hakatud detailplaneeringu kehtestamise lähiaastatel välja ehitama. Tartu mnt 35a detailplaneeringut on asutud täpsustama projekteerimistingimustega (ehitusseadustik (EhS) § 27) ning kanalisatsioonirajatiseks on avatud menetluse raames määratud kogumismahuti. Projekteerimistingimuste väljaandmine on lubatud EhS § 27 lg-s 1 toodud juhtudel detailplaneeringu täpsustamiseks ja ajakohastamiseks. Sätet kohaldatakse vananenud detailplaneeringu puhul.
7.2.2.Projekteerimistingimustes ette nähtud kohustus liituda ühisveevärgiga tekib, kui ehitatakse välja piirkondlik ühiskanalisatsioon. Sellena ei ole mõeldud Tartu mnt 35a detailplaneeringukohast kanalisatsiooni, mille kohta on välja antud täpsustavad tingimused. Ühiskanalisatsiooni rajamiseks on vajalik detailplaneeringu muutmine, millega nähakse ette uus kaasaegne lahendus tehnovõrkude valdajate tehniliste tingimustega, mis määrab ära tehnovõrkude põhimõttelised asukohad. AS Emajõe Veevärk teavitas 2016. a, et esmalt tuleks koostada piirkonna terviklik lahendus ning seejärel teostada etapiviisiline ehitamine.
7.2.3.Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest.
7.2.4.Kaebajatel II – VI puudub subjektiivne õigus nõuda detailplaneeringukohase kanalisatsiooni väljaehitamist, kuna kinnistute kanalisatsioonirajatiste osas on väljastatud projekteerimistingimused detailplaneeringu olemasolul, kinnistu omanike taotluste alusel. Tegemist ei olnud erandkorras ajutise lahenduse lubamisega, vaid detailplaneeringu täpsustamisega kinnistute omanike enda taotluse alusel. Projekteerimistingimuste menetlustes on hinnatud, et kinnise mahuti paigaldamine asendab detailplaneeringukohast piirkondlikku kinnist tehnosüsteemi, mille eesmärgiks on reovete kokkukogumine. Hiljem on võimalik kogumismahuti ühendada ühisveevärgiga.
7.2.5.Kaebajal I puudub subjektiivne õigus nõuda vastustajalt detailplaneeringukohaste kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist, kuna arendajad on pidanud kogu detailplaneeringu ala ühtset arendamist ebavajalikuks. Kohalikku omavalitsust ei saa sundida tegema ebamõistlikke kulutusi aegunud detailplaneeringu alal, mida arendajad ise on pidanud majanduslikult ebaotstarbekaks.
7.2.6.Planeeringust ja selle seletuskirjast nähtuvad planeeringu elluviimiseks vajalikud tegevused ja nende jagunemine kaheks ehitusjärjekorraks – esmalt kavandati välja ehitada esimeses järjekorras ettenähtud rajatised, et neid järk järgult edasi arendada. Kehtestatud detailplaneering ei näe ette üksikute kinnistute ühendamist ühiskanalisatsiooniga. Tegevuste järjekord pidi tagama kogu planeeringuala tervikliku lahendamise. Kaebaja I arendajana on jäänud oma seisukohtade juurde mitte arendada ala tervikuna.
5(17)
3-20-2326
7.2.7.Kuna nii eraomanik kui ka arendaja (Eesti Ühistumajad OÜ) on korduvalt avaldanud, et ei soovi algatada detailplaneeringu muudatust, peab vastustaja ehitusõiguse tagamiseks võimalikuks ja sobivaks lahenduseks, et kaebajatele kuuluvat kompaktse piirkonna reoveesüsteemi võib lahendada varasemas avalikus menetluses tunnustatud lahenduse – kogumismahutite baasil. Ühiskanalisatsiooni rajamiseks on vajalik detailplaneeringu muutmine, millega nähakse ette uus kaasaegne lahendus terviklikult.
7.2.8.Detailplaneeringu ala on vastavalt Elva linna Elva Linnavolikogu 24. aprilli 2017 otsusega nr 1-3/18 (tl 75-75p) kehtestatud üldplaneeringule (tl 72) ning Elva valla ÜVK-le perspektiivne reoveekogumisala (joonis tl 73). Kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud tagama ühiskanalisatsiooni olemasolu reoveekogumisalal, perspektiivsel reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni väljaehitamise kohustus puudub (VeeS § 104 lg 4). ÜVK koostatakse 12aastase perioodi kohta arvestusega, et kava kuulub regulaarsele täiendamisele sõltuvalt muudatustest ja täiendustest planeeringutes, samuti võimalikest muudatustest õigusaktides (ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 4 lg 2). Kava vaadatakse üle vähemalt kord nelja aasta tagant. Kui detailplaneeringu alal ei lahendata tehnosüsteeme ühtse lahendusena, siis ühiskanalisatsioon kaebajate kinnistuteni tuleb ehitada välja Elva valla ÜVK alusel.
7.3.Vastustajal puudub kohustus erateede väljaehitamiseks. Teid ei ole määratud avalikuks kasutamiseks. Kaebajad ja eratee omanik on eratee kasutamise osas suhted korrastanud ning seadnud servituudid igakordsete isikute kasuks. Nimetatud transpordimaa puhul ei ületa avalik huvi erahuve. Tegemist ei ole riigimaanteid/munitsipaalteid ühendavate teedega ning ei ole ette näha suurt liikluskoormust. Tegemist ei ole eramaaga, mida läbimata ei ole võimalik teenindada hooneid või rajatisi, milles osutatakse avalikku teenust. Teed ei taga juurdepääsu avaliku huvi või avaliku kasutusega kinnistule, samuti ei ole teed üheks osaks jätkuvast avalikult kasutatavast teest ning sellel ei kulge ühistranspordiliini. Teid kasutavad kinnistute elanikud, nende külalised ja teenindav transport.
7.4.Kaebajate endi vastuolulist käitumist ja detailplaneeringu realiseerimise soove arvestades on kohane tugineda kohtupraktikas valitsevale seisukohale, mille kohaselt on detailplaneering kohaliku omavalitsuse, mitte kinnistuomaniku või arendaja tegevuskava.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kaebajad on vaidlustanud tühistamisnõudega Elva Vallavalitsuse 23. oktoobri 2020. a vastuse (tl 29-30), millega vald ei ole nõustunud detailplaneeringukohaseid teid ja kanalisatsioonirajatisi enda kulul välja ehitama või nende rajamise kulusid hüvitama. Kaebajad on esitanud ka nõude vastustaja kohustamiseks ehitada ühe aasta jooksul kohtulahendi jõustumisest välja endise Tartu mnt 35a kinnistu detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsioon kaebajatele kuuluvate kinnistuteni ning Kulbimäe tänav T3 (registriosa nr 3654204), Vestika tänav T3 (registriosa number 3655504), Viisjärve tänav T2 (registriosa nr 3653804), Viisjärve tänav T1 (registriosa number 3655404) ja Jaagumäe tänav T2 (registriosa nr 3653404).
9.Tartu Ringkonnakohus on sarnases vaidluses haldusasjas nr 3-20-1098 (p 8) tühistamisnõudega seoses eristanud olukordi, kus taotluses soovitakse detailplaneeringualale ühiskanalisatsiooni väljaehitamist ning selleks vajalike haldusaktide andmist. Ringkonnakohus märkis viidatud lahendis ka, et kaebaja ei oleks kanalisatsioonirajatiste ehitamiseks vajalike haldusaktide adressaat. Eeltoodud ringkonnakohtu seisukohti arvestades leiab kohus ka praegusel juhul, et kohaseks nõudeks ei ole mitte keelduva vastuse tühistamise, 6(17)
3-20-2326
vaid ühiskanalisatsioonirajatiste ja teede väljaehitamiseks kohustamise nõue ning vastutaja keelduvat vastust tuleb pidada toiminguks. Toimingu tegemisest keeldumist ei ole tarvis vormistada haldusaktina, välja arvatud kui selline kohustus tuleneb eriseadusest (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-1864, p 29). Seetõttu puudub kaebajatel ilmselgelt kaebeõigus tühistamisnõude esitamiseks ning kaebajate tühistamisnõuded tuleb jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Isegi kui keelduvat vastust ei saa pidada õigusteoreetiliselt haldusaktiks ja tühistamisnõuet (HKMS § 37 lg 2 p 1) seetõttu lubatavaks, hõlmab ka esitatud kohustamisnõude lahendamine vastuse õiguspärasuse kontrolli. Erinevalt haldusaktist tuleb toimingu kontrolli puhul lähtuda toimingu õiguspärasusele sätestatud kriteeriumidest (vrdl haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja § 107). Samas kehtivad kaalutlusõiguse teostamisele kirjalikult vormistatud toimingu kaalutlustel rajanevatele põhjendustele (HMS § 108 lg 1) kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga sarnased põhimõtted (HMS § 4 lg 2), mh peavad olema arvesse võetud asjakohased kaalutlused ning kõrvale jäetud asjakohatud. Sõltumata sellest, kas kiri on käsitletav haldusaktina või mitte, nähtub sellest vastustaja ühemõtteline keeldumine taristu enda kulul väljaehitamisest. Kohtu hinnangul on vastustaja oma keelduvat vastust piisavalt põhjendanud, mistõttu pole alust pidada seda vormiliselt õigusvastaseks. Põhjendustes sisalduvate kaalutluste õiguspärasust ja piisavust hindab kohus allpool.
10.Poolte vahel on vaidlus kokkuvõtvalt selle üle, kas 2002. a kehtestatud detailplaneeringust tuleneb vastustajale kohustus, mis on kaebajate kohustamisnõude sisuks, st vastustaja kohustus ehitada enda kulul välja kaebajate soovitud ulatuses ja tähtajaks planeeringualal kanalisatsioonilahendus, mis võimaldaks liituda ühiskanalisatsiooniga, ning planeeringuala sisesed teed. Vaidlus puudutab järgmisi Elva linnas planeeringuala asuvaid kinnistuid: Viisjärve tn 1 (kinnistu nr 3657904); Viisjärve tn 5 (nr 3658704); Viisjärve tn 7 (nr 3660504); Viisjärve tn 9 (nr 3663704); Viisjärve tn 11 (nr 3664104); Viisjärve tn 13 (nr 3660604); Viisjärve tn 14 (nr 3657404); Viisjärve tn 15 (nr 3661404); Vestika tn 2 (nr 3658004); Vestika tn 6 (nr 3658904); Vestika tn 8 (nr 3659804); Vestika tn 10 (nr 3664504); Vestika tn 12 (nr 3664804); Vestika tn 14 (nr 3663804); Kulbimäe tn 18 (nr 3662404); Kulbimäe tn 19 (nr 3657704); Kulbimäe tn 20 (nr 3655904); Kulbimäe tn 21 (nr 3662904); Kulbimäe tn 22 (nr 3660204); Kulbimäe tn 24 (nr 3656604); Jaagumäe tn 11 (nr 3661604) (endine Tartu mnt 35a kinnistu). Vaidlus puudub selles, et kaebajad on nende kinnistute omanikud (vt ka kinnistusraamatu väljavõtted tl 7-11 ja 97-101p). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebajate kinnistutest kaks (Viisjärve tn 1 ja Vestika tn 2) on hoonestatud. Kaebuse kohaselt pole teiste kaebajate kinnistutel ehitustegevust alustatud ennekõike vajaliku detailplaneeringu kohase taristu puudumise tõttu.
11.Vastustaja on arvamusel, et kaebajal I (Eesti Ühistumajad OÜ) puudub subjektiivne õigus nõuda vastustajalt detailplaneeringukohaste kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist, kuna arendajana on ta pidanud kogu detailplaneeringu ala ühtset arendamist ebavajalikuks. Vastustaja leiab, et kohalikku omavalitsust ei saa sundida tegema ebamõistlikke kulutusi aegunud detailplaneeringu alal, mida arendajad ise on pidanud majanduslikult ebaotstarbekaks. Vastustaja leiab ka, et kaebajatel II – VI puudub subjektiivne õigus nõuda detailplaneeringukohaste kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist, kuna kinnistute kanalisatsioonirajatiste osas on väljastatud projekteerimistingimused detailplaneeringu 7(17)
3-20-2326
olemasolul. Vastustaja märgib, et tegemist ei olnud erandkorras ajutise lahenduse lubamisega, vaid detailplaneeringu täpsustamisega kinnistute omanike enda taotluse alusel. Kohtu hinnangul ei välista arendaja ja kinnistuomanike tegevus iseenesest planeeringuala kinnistuomanike nõudeõigust, kui detailplaneering on kehtiv haldusakt, millest tulenevad kohalikule omavalitsusele kohustused. Kohus käsitab detailplaneeringu kehtivuse ja sellest tulenevate kohustuste küsimust allpool (vt otsuse põhjenduste p-d 12, 17). Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus kaebajatel I-VI puuduks ilmselgelt kaebeõigus HKMS § 121 lg 2 p 1 tähenduses.
12.Vaidlust ei ole selles, et Elva Linnavolikogu 28. jaanuari 2002. a otsusega nr 7 (tl 12) kehtestatud detailplaneering ei ole oma kehtivust kaotanud (HMS § 61 lg 2). Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2 ls 1). Planeering koosneb planeerimise tulemusena valminud seletuskirjast ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku (PlanS § 3 lg 2). Pole ilmnenud ka sama planeeringuala kohta uue detailplaneeringu kehtestamist, mis võiks tõstatada näiteks küsimuse varasema planeeringu kui haldusakti konkludentsest kehtetuks tunnistamisest (vt nt RKHKo 3-3-1-41-15, p 17). Detailplaneeringu kehtivust ei saa mõjutada ka hiljem kehtestatud üldplaneering, kui sellist tagajärge ei tulene otsesõnu kehtivast õigusest. Üldplaneeringu kehtestamine ei muuda samale alale kehtestatud detailplaneeringuid kehtetuks (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-79-16, p 16). Kohtupraktikas on leitud, et planeeringust tuleneva kohustuse kehtivust ei mõjuta ka omavalitsusüksuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas (ÜVK) sätestatu (Riigikohtu 2. detsembri 2019. a otsus haldusasjas asjas nr 3-17-1909, p 23). Seega on vaidlusalune detailplaneering senini kehtiv ja täitmiseks kohustuslik ning seda isegi sõltumata tema võimalikust õigusvastasusest (vt nt RKHKm 3-31-21-03, p 13).
13.Kaebajad leiavad, et kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus ehitada taristu (ühiskanalisatsioon) välja planeeringuala sees (sh kaebaja kinnistuteni) tuleneb ala kohta kehtivast detailplaneeringust, kuna omavalitsusüksus ei ole andnud vastavat kohustust arendajale üle. Vastustaja eitab endal sellise kohustuse olemasolu (vt ka vastustaja põhjendused käesoleva otsuse p 1.2). Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt kuulub veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine vallas või linnas omavalitusüksuse ülesannete hulka, kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Kohtupraktikast (viidatud otsus asjas nr 317-1909, p 18) tuleneb, et kohalik omavalitsus võib KOKS § 6 lg-s 1 ette nähtud ülesande täitmiseks endale haldusaktiga võtta kohustuse ka siis, kui seadus teda selleks ei kohusta. Praeguse haldusasja tõenditest ei ilmne, et vastustaja oleks andnud kanalisatsiooni korraldamise kohustuse planeeringualal ning rajatiste väljaehitamise ja rahastamise kohustuse mõnele teisele isikule (nt planeeringuala arendajale) üle. Selles osas ei vaidle kaebusele vastu ka vastustaja.
14.Detailplaneeringu seletuskirja p 3.5.4 (tl 15p) kohaselt on planeeringuala kanalisatsioonilahendus planeeritud kaheetapilisena eraldi esimese ja teise ehitusjärgu kohta. Planeeritava ala tänavate- ja kanalisatsioonitorustike võrk on soovitud lahendada selliselt, et heitveed liiguksid isevoolselt. Esimeses ehitusjärgus (25 elamut) puhastaks reoveed biofiltrid. Kanalisatsiooni avariide puhuks on ette nähtud puhastusseadme kogumismahuti ning puhastist väljunud vesi juhitakse kraavi. Puhasti eemaldab reostusest 90-98%. Täiendava biotiigi ehitamine oleneb looduskaitseorganite ettekirjutustest. Teise ehitusjärgu jaoks nähti detailplaneeringus ette kanalisatsioonisüsteemi ühendamine Elva linnaga ning esimeses ehitusjärgus ehitatud puhastusseadmete likvideerimine. Selleks nähti detailplaneeringu seletuskirja järgi ette kanalisatsiooni-ülepumpamisjaam ning eelvoo torustiku 8(17)
3-20-2326
ümberehitamine. Seega on kanalisatsiooni osas planeeringu lõpplahendusena ette nähtud ühinemine tolleaegse Elva linna kanalisatsioonisüsteemiga ning detailplaneeringuga kehtestati kohustus välja ehitada sellised kanalisatsioonirajatised, mis võimaldavad ühenduse ühiskanalisatsioonivõrgustikuga. Haldusasja toimikust selgub, et kaebaja kinnistud kuuluvad detailplaneeringu ala teise ehitusjärku ning selle üle ei ole ka vaidlust. Kokku on planeeringualale ette nähtud 94 elamukrunti (vastustaja vastus kaebusele, p 1.11, tl 48). Samuti ei ole vaidlust selles, et umbes 20 aastat tagasi kehtestatud detailplaneeringu elluviimine on jäänud venima ning planeeringu terviklik realiseerimine algselt kavandatud ehitusjärkude kaupa ei ole toiminud. Nii on vastustaja asunud võimaldama teise ehitusjärgu alal üksikute kinnistute ehitusõigust enne esimese ehitusjärgu valmimist.
15.Vastustaja leiab, et kuna kõnealuse detailplaneeringu kanalisatsioonilahendused on vananenud, puudub tal PlanS § 131 lg-st 1 tulenevalt kohustus need välja ehitada. PlanS § 131 lg 1 sätestab: “ Planeeringu koostamise korraldaja on kohustatud oma kulul välja ehitama detailplaneeringukohased avalikuks kasutamiseks ette nähtud tee ja sellega seonduvad rajatised, haljastuse, välisvalgustuse ning tehnorajatised, kui planeeringu koostamise korraldaja ja detailplaneeringust huvitatud isik ei ole kokku leppinud teisiti.“. Vastustaja on kaebajate taotlust ühiskanalisatsiooni osas lahendades omistanud olulise tähenduse selles sättes sisalduvale sõnale „detailplaneeringukohased“ ning on seisukohal, et detailplaneeringu ala tuleb tehnosüsteemide osas lahendada detailplaneeringu muutmisega terviklikult ning planeeringu koostamise korraldajana ei ole ta kohustatud välja ehitama planeeringuga mitteettenähtud rajatisi ning tehnoloogiliselt vananenud lahendusi, mida on juba asutud projekteerimistingimustega täpsustama.
16.Tartu Ringkonnakohus möönis asjas nr 3-20-1098 (otsuse p 11) ebaselgust küsimuses, kas Elva linnavolikogu 28. jaanuari 2002. a otsusega nr 7 (tl 12) kehtestatud detailplaneering oli kooskõlas selle otsuse tegemise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 47 regulatsiooniga. Seda põhjusel, et seadusest tulenes kohustus kanalisatsoon välja ehitada enne ehitusloa andmist, kuid kõnealuse planeeringuga oli ette nähtud, et kanalisatsioon ehitatakse valmis alles pärast seda, kui on valminud 25 ehitist koos kohaliku kanalisatsioonilahendusega. Samas viitas ringkonnakohus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg-s 2 sätestatud haldusakti siduvuse põhimõttele, mille järgi tuleb ka õigusvastasuse korral lähtuda detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 12). Tartu Halduskohus on varem sama planeeringualaga seotud vaidlust lahendades leidnud, et kogu planeeringualale on kehtestatud kohustus kanalisatsioonilahenduste ühendamiseks tolleaegse Elva linna kanalisatsioonisüsteemiga ning et erand on planeeringulahenduse esimeses ehitusjärgus rajatavate 25 eramu osas (otsus asjas nr 3-19-980, p 52). Halduskohus märkis samas (otsuse p 53), et 25 eramu osas kehtestatud erand reovee juhtimiseks läbi kogumismahuti ja puhastusseadmete kraavi nähti ette ajutise lahendusena ning et kohtu hinnangul puudub igasugune alus nõustuda tõlgendusega, mille kohaselt lubaks detailplaneering kanalisatsiooni lahendada kas kogumismahuti või imbväljakuga. Ajutine kanalisatsiooni lahendus koosneb viidatud lahendi järgi sõnaselgelt puhastusseadmest ja kogumismahutist enne reovee äravoolu kraavi suunamist.
17.Kohtu hinnangul ei välista planeeringuala mõnede kruntide osas projekteerimistingimustega olemasoleva detailplaneeringu lahenduse osaline täpsustamine planeeringu kehtivust ülejäänud osas ning endiselt on kehtivad detailplaneeringust tulenevad kohustused, sh planeeringukohaste rajatiste väljaehitamine kohaliku omavalitsuse kulul. Kehtiv haldusakt, milles sätestatud kohustuste täitmise suhtes on isikutel huvi, ei saa oma 9(17)
3-20-2326
toimet kaotada viisil, mis ei tulene haldusmenetluse seaduse ega mõne eriseaduse normidest või ka näiteks kohtupraktikas kujunenud seisukohtadest, st kehtiva detailplaneeringu mõju ei saa pelgalt selle pika kehtivusaja ja vähese realiseerimise tõttu ammenduda. Vaidlust ei ole selle üle, et kõnealust detailplaneeringut ei ole nüüdseks rohkem kui 20 aasta jooksul olulises osas ellu viidud. Kohtu hinnangul ei saa kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus planeeringuga ette nähtud lahenduste väljaehitamiseks ja rahastamiseks muutuda olematuks üksnes põhjusel, et aja jooksul muutnud ehitus- ja planeerimisõiguse regulatsioon kehtib nüüdseks teistsuguses sõnastuses, mille grammatiline tõlgendus sellist järeldust võimaldaks. Nõustuda võib küll sellega, et krundid moodustati alles 2006. a ning nende ostjatel oli võimalus ennast planeeringulahendustega kurssi viia ja nendega arvestada. Isikud, kellel on tekkinud õiguspärane ootus detailplaneeringu kehtestatud kujul realiseerumise suhtes, ei ole aga (vähemalt mitte võrdväärselt planeeringu korraldajaga) saanud mõjutada planeeringuala terviklahenduse realiseerumist või kaasajastamist). Muu hulgas ei ole kinnistuomanikud saanud mõjutada seda, kuidas on vahepeal edasi arenenud ühiskanalisatsiooni õiguslik regulatsioon ning ühiskanalisatsiooni korraldus ja liitumisvõimalused Elva linna ja Elva valla territooriumil.
18.Kaebajate eesmärk on kohtu hinnangul saavutada olukord, kus planeeringualal oleks välja ehitatud kanalisatsioonisüsteem, mis võimaldab liitumise ühiskanalisatsioonivõrgustikuga. Vastustaja on rõhutanud, et planeeringus nähti ette kvartalisisene ühisveevärgi- ja kanalisatsioonisüsteem (vt halduskohtu otsus asjas nr 3-20-1098, p 19). Detailplaneeringu kehtestamise ajal kohaldunud PES §
sätestas, et detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti. Riigikohus märkis viidatud lahendis asjas nr 3-17-1909 (p 18), et määravat tähtsust pole asjaolul, et 1. jaanuaril 2003 jõustunud EhS § 13 sätestas tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse varasema PES §-ga 47 võrreldes kitsamalt ega märkinud sõnastuses enam reoveekanalisatsiooni. Viidatud säte nägi ette: „Detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti.“ Vastustaja selgituste kohaselt on ta toiminud neis normides sätestatust erinevalt põhjusel (s.t väljastanud ehituslube enne rajatiste väljaehitamist), lähtudes planeeringuala kinnistuomanike tungivatest nõudmistest. Vastustaja kohustust PES § 47 või EhS v.r § 13 tähenduses ei tuleks kohtu hinnangul mõista ka nii, et kui kanalisatsioonilahendused jäid enne ehitusloa andmist kohaliku omavalitsuse kulul välja ehitamata, puuduks tal edaspidi vastav kohustus.
19.Vaidlustatud vastuses (tl 29-30) märkis vastustaja, et projekteerimistingimuste menetluste käigus jõuti põhimõttelise lahenduseni, et detailplaneeringuga ette nähtud kvartalisisese ühiskanalisatsioonisüsteemi asendamiseks on kogumismahuti sobiv rajatis. Kohus nõustub vastustajaga, et projekteerimistingimustega detailplaneeringu täpsustamine EhS § 27 lg 1 alusel on seadusest tulenev ja lubatav viis lahendada olukordi, kus ajalist faktorit arvestades või asjaolude muutumise tõttu ei ole detailplaneeringu lahendust enam võimalik realiseerida. Kuna projekteerimistingimusi ei ole vaidlustatud, ei saa olla kahtlust nende kehtivuses ning praeguse vaidluse lahendamisel ei ole määrav arutelu selle üle, kas vallavalitsus oli pädev asutus projekteerimistingimusi väljastama (kaebuse p 2.2.5). Kohus 10(17)
3-20-2326
märgib siiski, et EhS § 28 kohaselt on projekteerimistingimuste andmiseks pädev kohaliku omavalitsuse üksus ning KOKS § 22 lg-st 1 ei tulene, et see oleks volikogu ainupädevusse kuuluv küsimus. EhS § 27 lg 3 kohaselt ei anta EhS § 27 lg 1 alusel projekteerimistingimusi detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks. Nagu öeldud, on projekteerimistingimused kehtivad ning nende õiguspärasuse kontroll ei ole praeguse vaidluse esemeks, mistõttu ei võta kohus praegusel juhul ka seisukohta, kas kanalisatsioonilahenduse muutmine projekteerimistingimustega oli kooskõla EhS § 27 lg-ga 3 ning kas tegemist võis olla hoopis olemusliku muudatusega selle normi tähenduses.
20.Ruumilise planeerimise korraldamine on KOKS § 6 lg-st 1 tulenevalt eelkõige omavalitsusüksuse ülesanne, kui seda pole antud seadusega kellelgi teise täita. Seejuures hõlmab see ülesanne ka kohustuse ja õiguse jälgida kehtestatud planeeringute elluviimist ning planeeringu elluviimise takerdumisel reageerida, mh tunnistades pikaajaliselt realiseerimata planeeringu kehtetuks kas osaliselt või tervikuna (PlanS § 140 lg 1 ja 2; PlanS 2003 § 27 lg 1). Seejuures peab omavalitsusüksus planeeringute elluviimist jälgides arvestama ka talle endale neist tulenevate kohustuste ning võimaliku mõjuga omavalitsusüksuse eelarvele. Vastustaja ei ole praegusel juhul pidanud võimalikuks/vajalikuks planeeringu osalist ega tervikuna kehtetuks tunnistamist. Vastustaja väitel ei ole planeeringuala arendaja /kinnistute omanik üles näidanud huvi detailplaneeringu kaasajastamise ja muutmise vastu. Ühe kinnistuomanikuna on OÜ Vestika siiski vastutaja poole pöördunud ja uue detailplaneeringu algatamise vastu huvi üles näidanud (11. juuni 2019. a kiri, tl 53). Planeeringualaga seotud isikute (kinnistuomanikud) huvi mitteväljendamine ei saa olla seejuures ainumäärav takistus. Omavalitsusüksusel on juhtroll planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamisel ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamisel (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-02, p 16). Kohtu hinnangul laieneb see kohustus eeltoodud planeerimisõiguse norme arvestades ka juba kehtestatud planeeringute muutmise või kehtetuks tunnistamise menetlusele. Kohus on arvamusel, et kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil asuva ulatusliku planeeringuala puhul ei saa selle lahenduste ajakohasuse kadumisel kohalik omavalitsus lähtuda üksnes ala arendaja või üksikute kinnistuomanike käitumisest, vaid peab ka ise initsiatiivi võtma, et tagada kogukonna vajadustele vastav ruumiline planeerimine. Praegusel juhul on vastustaja keelduvat vastust põhjendades ja hiljem kohtumenetluses väitnud planeeringulahenduste vananemist ning et kujunenud olukorras on planeeringualal kinnistud soetanud kaebajad vähemalt osaliselt minetanud planeeringust tulenenud nõudeõiguse. Kohus sellega ei nõustu. Kohtupraktikas on rõhutatud, et detailplaneering on kohaliku omavalitsuse, mitte arendaja või kinnistuomaniku tegevuskava (viidatud lahend asjas nr 3-17-1909, p 19). Vastustaja viitab vastuses kaebusele sellele seisukohale, kuid kohus ei nõustu lähenemisega, kuidas vastustaja seda praktikas kujunenud seisukohta sisustab. Kohtu hinnangul on vastustaja arvamusel nagu võiks detailplaneeringu tervikliku rakendamise takerdumist õigustada arendaja või kinnistuomanike passiivsuse ja vähese initsiatiivi ning huvipuudusega. Kohus mõistab viidatud seisukohta erinevalt vastustajast selliselt, et eeltoodud KOKS põhimõtetest tulenevalt lasub vastutus kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilise planeerimise kui terviku eest kohalikul võimul. Eeldades, et planeeringus ettenähtu realiseerib selle koostamisest ja kehtestamisest huvitatud isik (arendaja) võtab kohaliku omavalitsuse üksus endale riski, et kui algselt planeeringust huvitatud isik ei suuda planeeringut ellu viia, jäävad piirkonna arenguks hädavajalikud tehnorajatised välja ehitamata, ning siis ei saa nende väljaehitamise ja rahastamise kohustus iseenesest üle minna kinnisasja omandanud isikutele.
11(17)
3-20-2326
21.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 2002. a kehtestatud planeeringus ette nähtud kanalisatsioonilahendused on aegunud. Asjas ilmneb, et sel põhjusel on mõned planeeringualal asuvate kruntide omanikud asunud ka taotlema projekteerimistingimusi detailplaneeringust erinevate kanalisatsioonilahenduste rajamiseks ning EhS § 31 lg-ga 1 kooskõlas on läbi viidud avatud menetlus projekteerimistingimuste andmiseks. Vastustaja leidis vaidlusaluses vastuses (tl 29p), et projekteerimistingimustega detailplaneeringut mõnede kinnistute osas täpsustades on kogumismahuti määratud detailplaneeringukohaseks kanalisatsioonirajatiseks. Samast ilmneb, et Elva Vallavolikogu määruse nr 76 „Reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskiri“ § 3 lg 4 kohaselt on Elva linnas, kus ühiskanalisatsioon puudub või on välja ehitamata, lubatud kuni ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseni ja sellega liitumisvõimaluse tekkimiseni kasutada ainult lekkekindlaid kogumismahuteid.
22.Seega on kujunenud olukord, kus vastutaja ei pea võimalikuks omal kulul välja ehitada rajatisi, mis ei ole planeeringukohased ning ei pea võimalikuks planeeringus ette nähtud rajatiste kui vananenute ja mitteajakohaste väljaehitamist. Samas tunnistab vastustaja, et projekteerimistingimuste andmisega on lekkekindlate kogumismahutite näol saavutatud planeeringukohased lahendused (vastus kaebajate pöördumisele, tl 29p). Küsitavaks jääb seejuures aga, kuidas peaks vastustaja kujunenud olukorras täitma kehtivast haldusaktist tulenevat kohustust ehitada detailplaneeringu kohased rajatised välja ning kes peab finantseerima detailplaneeringu kehtivust arvestades rajatisi, mida vastustaja on nüüdseks tunnistanud planeeringukohaseks. Jätkuvalt kehtivat detailplaneeringut osaliselt projekteerimistingimustega täpsustades on vastustaja muutnud haldusakti kui terviku ebaselgeks. Detailplaneeringus oli seatud eesmärk luua planeeringuala-sisene kanalisatsioonisüsteem, mis võimaldaks liitumise tollase ühtse kanalisatsioonisüsteemiga. Kohtu hinnangul saavutaks vastustaja õigusselge olukorra planeeringuala kui terviku suhtes, muutes detailplaneeringut kui kehtivat haldusakti või seda (osaliselt) kehtetuks tunnistades ning korrakohase haldusmenetluse käigus saavutada tänapäevase terviklahenduse.
23.Kohustamisnõude lahendamiseks teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1). Kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et faktilise või õigusliku olukorra muutumise tõttu ei pruugi kohustamisnõude rahuldamine alati enam võimalik olla. Kehtiva PlanS § 131 lg 3 kohaselt peab planeeringu koostamise korraldaja tagama, et planeeringualal asuvaid avalikes huvides olevaid tehnorajatisi oleks võimalik nende otstarbe kohaselt kasutada. Sealhulgas peab olema tagatud ühendus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, kui planeeringuala jääb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise piirkonda. Kohus möönab, et planeeringujärgsete rajatiste valmisehitamine ei pruugi nüüdseks olla ei tehnoloogiliselt, keskkonnakaitselist ega majanduslikult mõistlik või isegi võimalik. Kõnealuse planeeringu kehtivuse ajal toimunud muudatusi (sh Elva valla ÜVK vastuvõtmine, üldplaneering) arvestades on selge, et planeeringuala on nüüdseks määratletud kui perspektiivne reoveekogumisala ning puudub varasemaga võrreldav lahendus liituda Elva linna kanalisatsioonivõrguga nagu seda peeti silmas detailplaneeringu kehtestamise ajal. Eelnevat arvestades leiab kohus, et ei saa kohustada vastustajat (teha definitiivset ettekirjutust) tegema kaebajate soovitud tegevusi kanalisatsioonirajatiste väljaehitamiseks kaebuses taotletud aja (üks aasta kohtuotsuse jõustumisest) jooksul. Ka Tartu Ringkonnakohus leidis viidatud lahendis asjas nr 3-20-1098 (p 10) sarnases sama planeeringuala puudutavas vaidluses, et vastustajal on vajalik kõigepealt tuvastada, kas kanalisatsiooni väljaehitamise 12(17)
3-20-2326
tingimused on täidetud ning seejärel otsustada, kas kanalisatsiooni väljaehitamine detailplaneeringus ette nähtud kujul on võimalik ning planeeringust tulenevalt vajalik. Vastustaja on kaebajate taotlusele keelduvalt vastates andnud neile küsimustele osaliselt vastused. Esmalt on vastustaja vastuses selgitanud, millise õigusliku regulatsiooni alusel toimub nüüdseks kanalisatsiooni rajamine ning millised on ühiskanalisatsiooni võimalused planeeringu senist realiseerimist ja sealsest elanike hulka arvestades. Teiseks on vastustaja selgitanud, et algselt planeeringus kajastatud lahendust on osaliselt projekteerimistingimuste andmise teel muudetud ning varasemalt ette nähtud rajatiste asemel peab vastutaja planeeringukohaseks lekkekindlaid mahuteid, mida lubatakse kasutada ka vastavalt eelpool viidatud vallavolikogu määrusele nr 76. Küll aga jääb ebaselgeks, kas ja kuidas lahendab vastustaja talle kehtivast detailplaneeringust tulenevalt kaebajate taotlused planeeringuala kui terviku vaates. Kohus ei välista aga, et kui kinnistuomanikel on tekkinud kulutused kanalisatsioonirajatiste ehitamisel seetõttu, et kohalik omavalitsus ei ole ise suutnud pikaajaliselt kehtinud detailplaneeringust tulenevaid kohustusi täita ega planeeringut kohaselt kaasajastada, võib neil olla tekkinud riigivastutuse normide alusel õigus nõuda kahju hüvitamist.
24.Eelnevat arvestades leiab kohus, et vastustajal tuleb kohtu antud tähtajal uuesti läbi vaadata kaebajate taotlus kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist puudutavas osas. HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-st 5 võib kohus juhul, kui õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teha avaliku võimu kandjale ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda. RVastS § 6 lg 5 kohaldamisel tuleb silmas pidada, et kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede, mis välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise ning sellise ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-15, p 26). Seega teeb kohus ka praegusel juhul vastustajale ettekirjutuse taotluse uueks läbivaatamiseks, mis puudutab kaebajate taotlusi kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist detailplaneeringualal nende kinnistuteni selliselt, et võimaldada liitumist detailplaneeringu alani ulatuva ühiskanalisatsioonivõrgustikuga.
25.Kaebajad taotlevad ka vastustaja kohustamist ehitada välja endise Tartu mnt 35a kinnistu detailplaneeringus määratud teed ühe aasta jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Vaidlust ei ole ka teede puhul selles, et kehtiv detailplaneering on ette näinud planeeringualal teed ja nende asukohad ning et teede väljaehitamise ja rahastamise kohustust ei ole antud haldusakti ega halduslepinguga ühelegi isikule, sh detailplaneeringu ala arendajale. Samuti selles, et teede alla jäävast maa-alast on moodustatud eraldi transpordimaa sihtotstarbega katastriüksused (Viisjärve tänav T1 (katastritunnus 17003:003:0116), Vestika tänav T3 (katastritunnus 17003:003:0135) ja Kulbimäe tänav T3 (kat tunnus 17003:003:0068)). 13(17)
3-20-2326
26.Kõnealuse detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud PES § 47, millele osundab ka kaebaja, sätestas, et detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus on eelnevalt leidnud, et kohalik omavalitsus ei ole ühegi isikuga, sh planeeringualal ehitusloa taotlejaga leppinud kokku PES §-s 47 sätestatust erinevas lahenduses. Kohtu hinnangul ei vääraks sellist PES §-l 47 tuginevat lahendust ega kehtivast haldusaktist tulenevat kohustust ka asjaolu, et planeeringualal on juba ehituslube antud ilma et ehituskrundini oleks teede ja tehnovõrkude väljaehitamine tagatud või otsustatud (vt ka eespool otsuse põhjenduste p 18). PES kehtivuse lõppemisel alates 1. jaanuarist 2003 kehtima hakanud planeerimisseaduse (PlanS2003) regulatsioon detailplaneeringust tulenevat teede ja rajatiste väljaehitamise kohustust varasemaga võrreldes täpsemalt ei käsitlenud. PlanS2003 § 46 lg 2 sätestas vaid, et planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud planeering jääb kehtima ka pärast planeerimisseaduse jõustumist. Seega ei ole alust järeldada, et PES § 47 kehtivuse ajal antud haldusaktist tulenevad õigused ja kohustused saanuks muutuda planeerimisõiguse regulatsiooni uuenemisel. Alates 1. jaanuarist 2003 kehtima hakanud EhS § 13 sätestas, et detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Sarnaselt reguleerib olukorda kehtiv EhS § 131 lg 1. Eelpool on kohus leidnud, et vastavaid kokkuleppeid vastustaja planeeringu koostamise korraldajana kellegagi sõlminud ei ole.
27.Vastustaja on arvamusel, et detailplaneeringust ei saa talle tulla teede omal kulul väljaehitamise kohustust põhjusel, et praegu kehtiva planeerimisõiguse järgi tal sellist kohustust ei ole. Vastustaja arvates ei ole tal PlanS § 131 lg 1 järgi teede väljaehitamise kohustust tema enda kulul põhjusel, et teid ei ole määratud avalikuks kasutamiseks.
28.Vastustaja peab teede väljaehitamisega seonduvalt oluliseks PlanS § 131 lg 1 tekstis sisalduvat lauseosas „avalikuks kasutamiseks ette nähtud“ (varasem redaktsioon „avalikult kasutatav tee“). Avalikult kasutatav tee on ehitusseadustiku § 92 lg 5 järgi riigitee, kohalik tee ja avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Eratee määrab avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik omavalitsus (EhS § 94 lg 1). Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kinnistuid teenindavad teed on ette nähtud kulgema transpordimaa sihtotstarbega eraomandis olevatel kinnistutel. Kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist EhS § 94 lg-st 1 ja KAHOS § 4 lg 1 p-st 8 tulenevalt võimalik olemasoleva eratee alusele kinnistule seada sundvaldus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks. Praegusel juhul pole ilmnenud, et detailplaneeringuga hõlmatud alal oleks riik või kohalik omavalitsus teid avalikult kasutatavaks määranud. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajad on teede omanikuga eraõiguslikus suhtes seadnud servituudi igakordsete isikute kasuks. Siinkohal peab kohus asjakohaseks viidata Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17( otsuse p 19.4), kus leiti, et isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus halduskohtus taotleda, et kohalik omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. Seega ei välista transpordimaa eraomandis olemine esmalt selle tee kasutamist ulatuslikumalt kui ainult tee omaniku huvides ning avalikult kasutatavaks määramist ega kohaliku omavalitsuse kohustusi ka eraomanikule kuuluva eratee puhul. 14(17)
3-20-2326
29.Kaebajad leiavad, et teede rajamise kohustuse seisukohalt ei ole määrav, kellele kuulub tee alune maa, vaid teede funktsioon. Pooled on teede kasutuseesmärgi suhtes erineval arvamusel. Kaebajad rõhutavad, et nende kinnistutele juurdepääsuks vajalikud teed ei asu ainult nimetatud kinnistutel, vaid ka kinnistutel Viisjärve tänav 2 ja Jaagumäe tänav T2. Kaebajad selgitavad rajatavate teede eesmärki vajadusega kasutada igapäevaselt olulisi avalikke hüvesid (sh jäätmevedu, koolitransport, arstiabi) ning leiavad, et teede rajamine selliste hüvede kasutamiseks on olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesanne. Detailplaneeringu hoonestuse, tänavate ja haljastuse jooniselt (tl 20-24) ilmneb, et planeeritud on kvartalisisesed tänavad, mis ühendavad rajatavaid elamukrunte omavahel ning olemasoleva avaliku teega (Tartu mnt). Vastustaja leiab samas, et kõnelaused teed ei taga juurdepääsu avaliku huvi või avaliku kasutusega kinnistule, need ei ole üheks osaks jätkuvast avalikult kasutatavast teest ning seal ei kulge ühistranspordiliini, vaid teid kasutavad üksnes kinnistute elanikud, nende külalised ja teenindav transport. Vastustaja rõhutab, et tegemist ei ole riigimaanteid/munitsipaalteid ühendavate teedega ning ette ei ole näha suurt liikluskoormust. Samuti seda, et nimetatud transpordimaa puhul ei ületa avalik huvi erahuve ning tegemist ei ole eramaaga, mida läbimata ei ole võimalik teenindada hooneid või rajatisi, milles osutatakse avalikku teenust.
30.Planeeringualal krundi soetanud isikutel võib olla põhimõtteliselt tekkinud pikka aega kehtinud detailplaneeringu suhtes ootus, et planeering on selle kehtestamise ajal jõus olnud õigusnormidega eelduslikult kooskõlas (sh teede väljaehitamise kohustus planeeringu korraldaja kulul kuni kinnistuteni) ning sellest tulenevad kohustused kehtivad. Vastustaja on vaidlustatud keeldumist põhjendades märkinud, et kuna kaebajate kasuks on seatud ka reaalservituudid, mis annavad neile õiguse rajada servituudi alale nii teed kui ka tehnovõrgud on nad vastavalt asjaõigusele jõudnud kokkuleppele tee ehitamise ja kasutamise suhtes. Asja materjalidest nähtuvalt jagati detailplaneeringu ala kruntideks alles pärast detailplaneeringu kehtestamist Elva Linnavalitsuse 13. juuni 2006. a korraldusega nr 265 (tl 31-31p). Tartu Ringkonnakohus on viidatud lahendis asjas nr 3-20-1098 (p 14) rõhutanud, et krundid omandati alles pärast 2002. aastal detailplaneeringu kehtestamist. Sel ajal kehtis juba ehitusseadus redaktsioonis, millest nähtus sõnaselgelt kohaliku omavalitsuse kohustus ehitada omal kulul välja avalikult kasutatav tee. Eelnevat arvestades leiab kohus, et transpordimaa sihtotstarbega teekinnistute ja elamukinnistute omanikud on olnud teadlikud, et tegemist pole avalikult kasutatavate teedega ning on teinud valiku eraõiguslike vahenditega oma suhete korrastamiseks.
31.Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud vastuses õiguspäraselt jõudnud järeldusele, et tal puudub enda kulul kaebajate taotletud teede väljaehitamise kohustus. Kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata tühistamisnõude osas ning rahuldada kohustamisnõue kanalisatsioonirajatisi puudutavas osas ja jätta rahuldamata teede väljaehitamiseks kohustamise nõude osas. Kohus märgib siinkohal, et kaebuses nõutud definitiivse ettekirjutuse asemel indefinitiivse ettekirjutuse tegemine 15(17)
3-20-2326
tähendab samuti kaebuse rahuldamist. Seega rahuldab kohus kaebuse hinnanguliselt 1/3 ulatuses.
33.Kaebajad on esitanud kohtule 17. oktoobri 2022. a menetlusdokumendis menetluskulude väljamõistmise taotluse koos kulude nimekirjaga (tl 120p-121). Taotluse p-s 27 paluvad kaebajad enda kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 3930 eurot. Taotluse p 26 kohaselt olid kaebajate lepingulise esindaja kulud kokku 24 tunni õigusabi eest tunnihinnaga 160 eurot, st kokku 3840 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebajad rõhutavad taotluses kohtuasja suurt mahtu ja olulisust kaebajate jaoks. Lisaks on kaebajad kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu kokku 90 eurot.
33.1.Vastustaja on vastuväidetes menetluskulude väljamõistmise taotlusele arvamusel, et kaebajate menetluskulusid on põhjendatud arvestada 5,5 tunni ulatuses (17. oktoobril 2022 esitatud seisukoha koostamiseks kulunud tunnid, menetluskulude tabeli rida 2), kuid 1. septembril 2022 esitatud seisukoha esitamise vajadus ja kohustus kaebajatel puudus.
33.2.Menetluskulude nimekirjas (tl 120p) loetletud menetluskulud hõlmavad menetlust alates
24.augustist 2022, st seisukoha koostamist augustis 2022 ning oktoobris 2022 vastust 19. septembri 2022. a määruses antud tähtajaks. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajatel puudus vajadus ja kohustus 1. septembril 2022 kohtule seisukoha esitamiseks – tegemist on avaldusega vastuseks kohtu 16. augusti 2022. a määrusele, millega kohus uuendas kohtuasja menetluse (tl 80-83). On aga tõsi, et selles avalduse poleks kaebajad pruukinud lisaks menetluslikele avaldustele ja seisukohtadele esitada sellises mahus sisulisi seisukohti, mida neil oli võimalik esitada asja edaspidises sisulises menetluses. Seega ei pea kohus ajakulu 1. septembri 2022. a dokumendi koostamisele täies ulatuses põhjendatuks. Nii 1. septembri 2022. a kui ka 17. oktoobri 2022. a dokumendis esitatu sisaldab suures osas kordusi ning väiteid ja selgitusi, mis on esitatud juba varem, sh kaebuses.
33.3.Kaebuse läbi vaatamata jätmisel HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel kannab menetluskulud HKMS § 108 lg-st 4 tulenevalt kaebaja. Praegusel juhul on kohus jätnud kaebuse osaliselt läbi vaatamata kaebajate tühistamisnõuete osa. Kohtu hinnangul on kaebajad esitanud tühistamisnõude. Arvestades kohtu esialgset seisukohta tühistamisnõude asjakohasusest sama planeeringuala puudutavas sarnases vaidluses (haldusasi nr 3-20-1098), ei pea kohus, lähtudes ka õigluse põhimõttest menetluskulude jaotamisel sellega seonduvalt jätta menetluskulusid tühistamisnõude läbi vaatamata jätmisel tervikuna kaebajate kanda.
33.4.Arvestades eelnevat ning kaebuse rahuldamise ca 1/3 ulatuses on põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista õigusabikulud (1200 eurot) ning riigilõiv 1/3 ulatuses (30 eurot), st kokku 1230 eurot. Riigikohtu praktikast (RKHKo 3-20-663, p 23) tuleneb, et kui menetlusosaline pole esitanud kinnitust, et ta pole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada, tuleb mõista tema kasuks menetluskulu välja ilma käibemaksuta.
33.5.Väljamõistetava summa kaebajatele tasumisel tuleb lähtuda kaebaja 27. oktoobri 2022. a menetlusdokumendi p-s 23 avaldust, et kaebajate menetluskulud on kaebajate omavahelise kokkuleppe alusel kandnud kaebaja I (Eesti Ühistumajad OÜ).
36.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus füüsilisest isikust kaebajate eraelu kaitse eesmärgil nende nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).