Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel 20.12.2022, Tartu 3-22-1950 X kaebus Justiitsministeeriumi kohustamiseks paigutada kaebaja ümber Tartu või Tallinna Vanglasse või alternatiivselt Justiitsministeeriumi 02.09.2022. a vastuse nr 11-7/5719-2 tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi kohustamiseks lahendada kaebaja ümberpaigutamise taotlus; Justiitsministeeriumi kohustamiseks alustada vanglaametnike suhtes järelevalvevõi distsiplinaarmenetlust ning Justiitsministeeriumilt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja X Vastustaja Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X määruskaebus Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 7 peale läbivaatamatult.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p-d 1 kuni 5 muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Asendada käesoleva määruse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale osas, milles määruskaebus tagastati halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 7 peale ja määruskaebus jäeti rahuldamata halduskohtu määruse punktide 1 kuni 3 peale, võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7, § 119 lg 1).
1.X esitas 11.08.2022 Justiitsministeeriumile (JUM) taotluse, milles ta palus enda ümberpaigutamist Tartu või Tallinna Vanglasse justiitsministri määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (määrus nr 9) § 11 lg 2 p 1, § 2 lg 2, § 6 lg 1 ja § 11 alusel seoses era- ja perekonnaelu kaitsmise ning tervise, elu ja julgeoleku tagamise vajadusega. X väitel on teda aastaid mõnede ametnike
poolt koheldud alandavalt, ebainimlikult ja hoitud õigusvastaselt lukustatud kambris üksikvangistuses. Ka on aastaid toimunud kaebaja kiusamine, piiratud suhtlemist advokaatide ja lähedastega. X väitel on ametnikud korduvalt tekitanud provokatiivseid olukordi eesmärgiga tekitada konflikt.
2.X täpsustas 17.08.2022. a märgukirjas, et esitas taotluse ümberpaigutamiseks JUM-le, kuna ohuga temale on seotud ka vangla direktor, mistõttu ei oleks taotluse lahendamine direktori poole aus ja erapooletu.
3.JUM jättis 02.09.2022. a vastusega nr 11-7/5719-2 X taotluse läbi vaatamata. JUM selgitas, et kinnipeetava ümberpaigutamise vajaduse olemasolu hindab vangla direktor ning antud juhul ei nähtu taotlusest selliseid erandlikke asjaolusid, mille tõttu peaks rakendama määruse nr 9 §
11.JUM märkis, et ametnike poolse kiusamise ja provotseerimisega seoses tuleb pöörduda vangla sisekontrolli poole.
4.X esitas 12.09.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus kohustada JUM-i paigutama kaebaja ümber Tartu või Tallinna Vanglasse või alternatiivselt tühistada JUM-i 02.09.2022. a haldusakt nr 11-7/5719-2 ja teha ettekirjutus kaebaja taotluse lahendamiseks; kohustada JUM-i algatama Viru Vangla ametnike vastutusele võtmiseks menetlus ning mõista JUM-lt välja moraalse kahju hüvitisena 3000 eurot. Veel palus kaebaja tunnistada vangistusseaduse (VangS) § 19 ja määruse nr 9 § 8 põhiseadusega (PS) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) vastuolus olevaks ning jätta kohaldamata. Ühtlasi palus kaebaja kohtul kuulutada asi kinniseks ja mitte avaldada asjaga seotud määruseid ja otsuseid; arutada asja kohtuistungil; kohustada JUM-i paigutama kaebaja kohtumenetluse ajaks Tartu või Tallinna Vanglasse või keelata Viru Vangla direktoril, II üksuse juhil ja kontaktisikutel kaebaja suhtes teda puudutavates küsimustes otsustuspädevus ja/või paigutada ta II üksusest mõnda teise üksusesse vms; vabastada ta riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega; edastada võimalusel asja materjalid vanglate asekantsler R. Kuusele.
5.Tartu Halduskohus jättis 27.10.2022. a määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat kõrvaldama kaebuses esinenud puuduse, s.o tasuma riigilõivu summas 90 eurot.
6.X esitas 01.11.2022 esialgse õiguskaitse taotluse, milles ta palus kohustada JUM-i paigutama kaebaja viivituseta ümber Tartu või Tallinna Vanglasse era- ja perekonnaelu, vaimse ja füüsilise tervise ning põhiõiguste kaitse tagamise eesmärgil ja/või kohaldada muid vajalikke abinõusid kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja ka palus vabastada ta riigilõivu tasumisest esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, kuna on maksejõuetu.
7.JUM palus 09.11.2022. a seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. JUM-i hinnangul ei nähtu asjaoludest, et isiku ümberpaigutamiseks esineks ülekaalukas vajadus.
8.Viru Vangla edastas 09.11.2022. a vastusega X poolt viimase 5 aasta jooksul esitatud taotlused ümberpaigutamise algatamiseks Tartu või Tallinna Vanglasse. Vangla märkis, et mitmed pöördumised on kinnipeetav omaalgatuslikult tagasi võtnud.
9.X märkis 16.11.2022. a puuduste kõrvaldamise avalduses, et ta taotleb kohtul kohustada JUM-i teda ümber paigutama määruse nr 9 § 11 alusel.
10.JUM teatas 24.11.2022. a vastuses halduskohtule, et kaebaja on pöördunud 11.08.2022 JUM-i poole taotlusega ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. JUM vastas kaebaja pöördumisele 02.09.2022. JUM-i dokumendihaldusregistri andmetel ei ole peale 19.08.2022
kuupäeva Viru Vangla edastatud JUM-le kaebaja vaiet vangla direktori otsuse peale ümberpaigutamise menetluse alustamata jätmise osas.
11.Viru Vangla edastas 25.11.2022. a vastusega kaebaja 24.11.2022. a taotluse ümberpaigutamiseks (reg.nr 6-10/31807-1) ning teatas, et käesolevaks hetkeks ei ole vangla taotlust lahendanud.
12.Tartu Halduskohus tagastas 30.11.2022. a määrusega kaebuse JUM-i kohustamiseks paigutada kaebaja ümber teise vanglasse (resolutsiooni p 1); tagastas kaebuse JUM-i 02.09.2022. a vastuse tühistamiseks ja JUM-i kohustamiseks vaadata kaebaja ümberpaigutamise taotlus uuesti läbi (resolutsiooni p 2); tagastas kaebuse JUM-i kohustamiseks alustada vanglaametnike suhtes järelevalve- või distsiplinaarmenetlust (resolutsiooni p 3); jättis esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 4); jättis rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse (resolutsiooni p 5); jättis rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks (resolutsiooni p 7). Määruse põhjendused: 1) Ümberpaigutamise menetluse alustamise üle otsustab vangla direktor, kus kinnipeetav karistust kannab. Ei nõustu kaebajaga, et määruse nr 9 § 11 eesmärgiks on anda kinnipeetavale õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega otseselt JUM-i poole. JUM-l on võimalik kontrollida vangla direktori otsuse õiguspärasust ja otstarbekust. Vaidemenetluse käigus saab kaebaja taotleda esialgse õiguskaitse taotluse raames vajaliku abinõu kohaldamist. Kuna kaebajal on tõhusad vahendid enda õiguste kaitseks, ei ole vastuolu PS-ga võimaluse puudumisel pöörduda ümberpaigutamise taotlusega otseselt JUM-i poole. 2) Määrus nr 9 ega kohtupraktika ei toeta kinnipeetava ümberpaigutamise taotluse esitamist otseselt JUM-le. Selles valguses ei saa lugeda JUM-i 02.09.2022. a vastust vajalikuks ja lõplikuks kohtueelse menetluse otsuseks. Seda seisukohta ei muuda asjaolu, et 02.09.2022. a vastuse põhjendustest tulenevalt puuduvad JUM-i arvates erandlikud põhjused kaebaja ümberpaigutamiseks. Määrav on, et kaebaja pöördus otseselt JUM-i poole ümberpaigutamise taotlusega. Kaebaja esitas vangla direktorile taotluse ümberpaigutamise menetluse algatamiseks alles 24.11.2022. JUM jättis õiguspäraselt 02.09.2022. a vastusega läbi vaatamata kaebaja ümberpaigutamise taotluse, mistõttu on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ja tema kaebust JUM-le kohustava ettekirjutuse tegemiseks paigutada ta ümber Tartu või Tallinna Vanglasse ei saa pidada lubatavaks. Selle nõudega on hõlmatud ka kaebaja alternatiivne nõue JUM-i kohustamiseks vaadata kaebaja ümberpaigutamise taotlus uuesti läbi. Eeltoodud osas tuleb kaebus tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel. 3) Ei nähtu, et JUM-i vastusega oleks rikutud kaebaja õigusi. Ka ei ole JUM-i 02.09.2022. a vastuse näol tegemist haldusaktiga, mille peale saaks esitada tühistamisnõude. Kaebus tuleb tühistamisnõudes tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. 4) Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda JUM-lt vanglaametnike suhtes teenistusliku järelevalve- või distsiplinaarmenetluse alustamist. Kaebaja õiguste kaitse on piisavalt tagatud, kui talle on tagatud võimalus pöörduda kaebusega kohtusse ja vaidlustada vanglaametnike tegevust või tegevusetust. Kaebus JUM-i kohustamiseks alustada vanglaametnike suhtes järelevalve- või distsiplinaarmenetlust tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. 5) Kohus tagastas kaebuse osas, milles kaebaja taotles JUM-le kohustava ettekirjutuse tegemist paigutada ta teise vanglasse ja kohustada JUM-i alustama ametnike suhtes järelevalve- või distsiplinaarmenetlust. Kaebaja esitas vanglale taotluse ümberpaigutamiseks alles 24.11.2022. Materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud peale 11.08.2022, kas vaides või kaebuses ümberpaigutamist Viru Vangla II üksusest teise üksusesse. Kaebaja esitas vanglale 11.04.2022 taotluse ümberpaigutamiseks vangla II üksusest teise üksusesse, mille vangla jättis 25.05.2022. a otsusega nr 6-10/10186-2 rahuldamata, kuid kaebaja ei vaidlustanud vangla
otsust vaidemenetluse korras. Seega ei käi hetkel esialgse õiguskaitse taotluse eseme osas halduskohtu- ega vaidemenetlust, mistõttu esialgse õiguskaitse taotlus ei ole lubatav. Lähtudes eeltoodust tuleb jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata. 6) Kaebaja ei ole suuteline tasuma kaebuse esitamise eest riigilõivu 90 eurot. Kohus ei näinud perspektiivi nõudel mõista JUM-lt välja kahjuhüvitis. Täidetud ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused. Menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.X vaidlustab 05.12.2022. a määruskaebuses Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määrust tervikuna, millega kohus tagastas kaebuse, ei vabastanud kaebajat riigilõivu tasumisest, jättis läbi vaatamata esialgse õiguskaitse taotluse ja ei algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kaebaja palub tühistada halduskohtu määrus ja saata asi teisele koosseisule menetlusse võtmiseks, vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kohaseks õiguskaitsevahendiks ei saa Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) hinnangul (otsus Nikitin jt vs Eesti, asi nr 23226/16, p-d 127 ja 129) pidada Eesti õigussüsteemis lahendust, kus kehtiva õiguse alusel saab kinnipeetava ümberpaigutamise taotluse esitada vaid vangla direktor ja otsuse teeb JUM. Ennetava õiguskaitsevahendi olemasolu on hädavajalik üksikisikute tõhusaks kaitseks EIÕK art-ga 3 keelatud kohtlemise eest (Ananyev jt vs Venemaa, asi nr 42525/07). EIÕK art 46 kohaselt on EIK-i lahendid täitmiseks kohustuslikud, mistõttu kohus, tagastades kaebuse ümberpaigutamise nõudes ja jättes esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, rikkus eelnimetatud nõudeid ja kohustusi. Tagastades kaebuse ametnike suhtes menetluse algatamiseks, rikkus kohus EIÕK art-st 3 tuleneva menetlusliku aspekti kohustust algatada ametnike suhtes menetlus, kui on esitatud kaebus väärkohtlemises. 2) Kohus jättis ebaõigesti algatamata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kohtul on PS §-dest 13, 14 ja 15 ning EÕIK art-st 3, art 6 lg-st 1 ja art-st 13 tulenevalt kohustus tagada, et kaebajat hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad tema tervise, heaolu ja õigused ning kohtul on kohustus selleks luua menetlus, mitte tagastada kaebus. 3) Kohus nõudis kirjaga vastuseid vastustajalt asja menetlusse võtmata, mis on lubamatu. Määruse p-s 14.4 tõi kohus välja kõik, mis on kaebajale vanglas tagatud, kuid kohus saab sellised asjaolud välja selgitada üksnes kohtumenetluse käigus uurimisprintsiipi kohaldades. Kohus unustas, et kaebaja taotles ümberpaigutamist põhjusel, et teda on vangla juhtkonna poolt aastaid väärkoheldud ja selle kohta on ka jõustunud otsused, mistõttu direktorile taotluse esitamine ei ole tõhus õiguskaitsevahend. Kaebajal ei olnud võimalust saada kohtult kaitset. Kaebaja on enesetapu äärel, millest informeeris ka vangla meditsiiniosakonda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.HKMS § 2 lg 4 lausest 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades X määruskaebuses märgitut, leiab ringkonnakohus, et X vaidlustab Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määrust resolutsiooni p-de 1 kuni 5 ja 7 osas. Kuna JUM on esitanud halduskohtule endapoolse seisukoha kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osas ja ka seonduvalt kaebaja poolt JUM-le esitatud taotlusega ümberpaigutamise menetluse alustamiseks, siis ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks nõuda JUM-lt seisukohta kaebaja määruskaebuse osas.
15.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha X määruskaebuse osas Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 7 peale (I) ja seejärel halduskohtu määruse resolutsiooni p-de 1 kuni 5 peale (II).
I
16.HKMS § 203 lg 1 kohaselt võib halduskohtu määruse peale määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite apellatsioonkaebuses, kui seadusest ei tulene teisiti. HKMS § 203 lg 2 sätestab, et määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui käesolevast peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 187 lg 1 kohaselt pärast apellatsioonkaebuse saamist otsustab ringkonnakohus määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise ning lg 2 kohaselt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 6 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. Seega HKMS § 203 lg-st 2 koosmõjus § 187 lg-ga 2 ja lg 3 p-ga 6 tuleneb ringkonnakohtu õigus määruskaebus tagastada läbivaatamatult, kui selle esitajal ei ole määruskaebuse esitamise õigust.
17.Tartu Halduskohus jättis 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 7 kohaselt rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks. Ringkonnakohus sedastab, et kuna halduskohtu 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 7 osas halduskohtumenetluse seadustik määruskaebuse esitamist ette ei näe ning vastav kohtumäärus ei takista ka asja edasist menetlust, siis puudub kaebajal õigus esitada halduskohtu 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 7 peale ringkonnakohtule määruskaebust. Halduskohus märkis 30.11.2022. a määruse edasikaebamise korras, et määruskaebuse võib esitada määruse resolutsiooni p-de 1-5 peale ning muus osas ei ole määrus edasikaevatav. Eelnevat arvestades ning lähtudes HKMS § 203 lg-st 2 koosmõjus § 187 lg-ga 2 ja lg 3 p-ga 6, kuulub X määruskaebus Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 7 peale tagastamisele läbivaatamatult. II
18.Tartu Halduskohus tagastas 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 1 kohaselt kaebuse JUM-i kohustamiseks paigutada kaebaja ümber teise vanglasse ja resolutsiooni p 2 kohaselt tagastas kaebuse JUM-i kohustamiseks vaadata kaebaja ümberpaigutamise taotlus uuesti läbi HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, mille kohaselt kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
19.Halduskohus märkis kaebuse tagastamise põhjenduses, et kaebuse nõuet JUM-i kohustamiseks paigutada kaebaja ümber teise vanglasse ja selle nõudega hõlmatud kaebaja alternatiivset nõuet JUM-i kohustamiseks vaadata kaebaja ümberpaigutamise taotlus uuesti läbi ei saa pidada lubatavaks, sest läbimata on kohustuslik kohtueelne menetlus ning viitas seejuures VangS § 11 lg-tele 41 ja 5. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga. VangS § 11 lg 41 on vaide alluvust reguleeriv norm. VangS § 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või JUM-le ning vanglateenistus või JUM on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega VangS § 11 lg 5 sätestab kinnipeetava poolt üksnes vangla haldusakti või toimingu peale halduskohtusse pöördumise piirangu, seades kohtusse pöördumise eeltingimuseks vaidemenetluse läbimise. JUM-i osas ei näe VangS ette enne halduskohtusse
pöördumist vaidemenetluse läbimise kohustust. Seega ringkonnakohus ei nõustu eelmärgitud nõuete osas kaebuse tagastamisega HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
20.Ringkonnakohus leiab, et kaebus tulnuks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mille kohaselt kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Tegemist on kaebuse tagastamise diskretsioonilise alusega ning see võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui korraga on täidetud mõlemad selles sätestatud eeldused ‒ kaebaja õiguse riive peab olema väheintensiivne ja peab olema piisavalt selge, et kaebus jääks tõenäoliselt rahuldamata.
21.Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja 11.08.2022 JUM-le taotluse (tl 7-11), milles ta palus enda ümberpaigutamist Tartu või Tallinna Vanglasse. JUM jättis 02.09.2022. a vastusega (tl 97) X taotluse läbi vaatamata, lähtudes haldusmenetluse seaduse § 15 lg-st 4, mille kohaselt kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale. JUM selgitas 02.09.2022. a vastuses, et Xl on võimalik pöörduda vangla direktori poole ning kui viimane jätab ümberpaigutamise menetluse alustamata, on Xl õigus esitada selle otsuse peale vangla kaudu vaie JUM-le. Halduskohus selgitas asjakohaselt ka määruse p-s 14.2 ümberpaigutamise taotluse esitamise regulatsiooni ning ringkonnakohus ei korda seda. Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et kinnipeetaval puudub õigus taotleda enda ümberpaigutamist. Välistatud ei ole aga kinnipeetava õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks (RKHKm 02.06.2010, 3-31-30-10, p 13). Seega sedastas halduskohus määruses õigesti, tuginedes asjakohasele kohtupraktikale ja õigusaktidele, et kuigi lõpliku otsuse kinnipeetava ümberpaigutamise kohta teeb ümberpaigutamise taotlust menetledes JUM, siis otsustab ümberpaigutamise menetluse alustamise üle vangla direktor, seega pidanuks kaebaja esitama taotluse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks mitte JUM-le, vaid vangla direktorile. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja ka esitanud 24.11.2022 Viru Vangla direktorile taotluse ümberpaigutamiseks (tl 107). Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole käesoleval juhul intensiivselt riivatud ning ei ole tõenäoline, et halduskohus rahuldaks kaebuse eelmärgitud nõuete osas. Seega on HKMS § 121 lg 2 p-s 21 sätestatud tingimused kaebuse tagastamiseks eelmärgitud nõuete osas käesoleval juhul täidetud. Eelnevat arvestades ringkonnakohus leiab, et halduskohus tagastas põhjendatult kaebuse JUM-i kohustamiseks paigutada kaebaja ümber teise vanglasse ja JUM-i kohustamiseks vaadata kaebaja ümberpaigutamise taotlus uuesti läbi, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt eelmärgitule.
22.Tartu Halduskohus tagastas 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 2 kohaselt kaebuse JUM-i 02.09.2022. a vastuse tühistamiseks ning resolutsiooni p 3 kohaselt tagastas kaebuse JUM-i kohustamiseks alustada vanglaametnike suhtes järelevalve- või distsiplinaarmenetlust HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Lisaks jättis halduskohus 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p 4 kohaselt kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata ning resolutsiooni p 5 kohaselt jättis rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse. Eeltoodud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4 alusel). Ringkonnakohtule ei ilmne asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohtu hinnangul kaebaja määruskaebuses esitatud väited ei väära halduskohtu seisukohtade õigsust eeltoodud osas. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
23.Kaebaja leiab, et kohus nõudis kirjaga vastuseid vastustajalt asja menetlusse võtmata, mis on lubamatu. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 58 järgi võib kohus menetlusosaliselt, samuti menetlusväliselt haldusorganilt nõuda asja või taotluse lahendamiseks vajalikku teavet, kui sellise teabe olemasolu haldusorganil või isikul saab eeldada ning seadus ei sätesta teisiti. Menetlusosaline, haldusorgan või muu isik on kohustatud teavet andma kohtu määratud tähtaja jooksul. Käesolevas haldusasjas ei ole halduskohus nõudnud vastustajalt vastust kaebusele, mida saab nõuda pärast kaebuse menetlusse võtmist eelmenetluses (HKMS § 122 lg 2 p 4), vaid on üksnes asja ettevalmistava menetluse raames kogunud täiendavat teavet (kohtunõuded tl 34, 35, 94 ja 104) selleks, et kujundada seisukoht kaebuse menetlusse võtmise võimalikkuse või kaebuse tagastamiseks aluse esinemise kohta (HKMS § 120 lg 1 p 8). Halduskohus ei ole toiminud lubamatult. Lisaks selgitab ringkonnakohus kaebajale, et halduskohus on määruse p-s 14.4 põhistanud üksnes enda seisukohta PS-ga vastuolu puudumise kohta, jättes määruse resolutsiooni p 7 kohaselt rahuldamata kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks, mitte ei ole asunud sisuliselt kaebust lahendama.
24.Halduskohus sedastas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmise osas, et kuna kaebaja kaebus kuulub tagastamisele (v.a hüvitamisnõude osas) ning haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks peale 11.08.2022 kas vaides või kaebuses taotlenud enda ümberpaigutamist Viru Vangla II üksusest teise üksusesse (kaebaja 11.04.2022. a taotluse (tl 55) ümberpaigutamiseks Viru Vangla II üksusest teise üksusesse jättis Viru Vangla 25.05.2022. a otsusega nr 6-10/10186-2 (tl 59-59p) rahuldamata ja kaebaja ei ole vaidemenetluse korras seda otsust vaidlustanud), siis ei käi hetkel esialgse õiguskaitse taotluse eseme osas halduskohtu- ega vaidemenetlust, mistõttu ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Kaebaja ei ole määruskaebuses eeltoodut ümberlükkavaid väiteid esitanud.
25.Seonduvalt kaebaja määruskaebusega riigilõivu tasumisest vabastamata jätmise peale selgitab ringkonnakohus, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (RKHKm 04.05.2011, nr 3-3-1-11-11, p 11). Kohtupraktikas on selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (RKHKm 16.05.2011, 3-3-1-95-10, p 6-7). Halduskohus on määruses piisaval määral põhjendanud menetlusabi taotluse rahuldamata jätmist. Kaebaja ei ole määruskaebuses eeltoodule sisulisi vastuväiteid esitanud.
26.Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna Tartu Halduskohus on lõpptulemusena jõudnud õige järelduseni ja õigesti tagastanud X kaebuse nõuetes JUM-i kohustamiseks paigutada kaebaja ümber teise vanglasse, JUM-i 02.09.2022. a vastuse tühistamiseks, JUM-i kohustamiseks vaadata kaebaja ümberpaigutamise taotlus uuesti läbi, JUM-i kohustamiseks alustada vanglaametnike suhtes järelevalve- või distsiplinaarmenetlust, siis jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p-d 1 kuni 3 jäävad muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Ühtlasi jätab ringkonnakohus muutmata Tartu Halduskohtu 30.11.2022. a määruse resolutsiooni p-d 4 ja 5.
27.Kaebaja palus kaebuses (p 18) mitte avaldada riigiteataja.ee veebilehel käesoleva asjaga seotud määruseid ja otsuseid, mistõttu tuleb analüüsida, kas on põhjendatud käesoleva määruse
osaliselt avaldamine või selle avaldamata jätmine või kaebaja nime anonüümitud kujul avaldamine. Ringkonnakohus sedastab, et halduskohtumenetluses tuleb kohtulahendi avaldamisel menetlusosaliste andmete kohta kohaldada eeskätt HKMS § 175 lg-d 3 ja 4. Jõustunud kohtulahendite avalikustamine tuleneb kohtumenetluse avalikkuse põhimõttest. Kohtumenetluse avalikkuse tagamiseks tuleb kohtul eelistada lahendusi, kus andmete varjamise kaudu oleks isikute õigused tagatud ning samas oleks võimalik kohtulahend avaldada võimalikult suures ulatuses (RKHKm 04.04.2022, 3-21-2196, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul puudub käesolevas haldusasjas vajadus käesoleva määruse avaldamiseks üksnes osaliselt või selle avaldamata jätmiseks. Ringkonnakohus peab põhjendatuks HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas ringkonnakohtu määruses kaebaja nimi tähemärgiga. Kaebaja nime asendamine tähemärgiga aitab piisaval määral tagada kaebaja privaatsust ja samas arvestada kohtulahendite avalikustamise põhimõtet.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.