Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Krista Kirspuu ja Margo Klaar RR avaldus OT pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.10.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse OT määruskaebus liik (võlausaldaja): RR (isikukood Menetlusosalised ja nende Avaldaja XXXXXXXXXXX), volitatud esindajad vandeadvokaat esindajad Tarmo Repp ja advokaat Kaarel Berg Puudutatud isik
XXXXXXXXXXX)
Pankrotihaldur:
XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
(võlgnik):
Toomas
OT
(isikukood
Saarma
(isikukood
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 03.10.2016 määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid täiendada maakohtu määruse põhjendusi.
Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta OT kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates (pankrotiseaduse (PankrS) § 32). 1(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-7395 Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6). Asjaolud ja menetluse käik
1.RR (avaldaja) esitas Harju Maakohtule 10.05.2016 avalduse OT (võlgnik) pankroti välja kuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja avaldaja 08.05.2014 laenulepingu, millega avaldaja andis võlgnikule laenu summas 50 000 eurot. Selle summa kandis avaldaja võlgnikule üle 08.05.2014. Lisaks sõlmisid võlgnik ja avaldaja 12.05.2014 veel ühe laenulepingu, millega avaldaja andis võlgnikule laenu veel 50 000 eurot. Laenulepingutes ettenähtud kuupäevadeks võlgnik laenusid ei tagastanud. Avaldaja põhinõude suuruseks on 100 000 eurot. Viivis on muutunud sissenõutavaks 15 052,73 euro ulatuses. 19.04.2016 esitas avaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, millele võlgnik vastas 20.04.2016 ja kinnitas, et tasub võlgnevuse ära.
2.Harju Maakohus võttis pankrotiavalduse menetlusse, nimetas 05.09.2016 määrusega ajutiseks pankrotihalduriks Toomas Saarma ja määras pankrotiavalduse arutamise ajaks kohtuistungi 28.09.2016 kell 10.00.
3.27.09.2016 esitas ajutine pankrotihaldur maakohtule aruande, milles asus seisukohale, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning maksejõuetuse põhjuseks võib olla kuriteo tunnustega tegu või raske juhtimisviga.
4.Võlgnik kohtuistungile ei ilmunud, kuid esitas 26.09.2016 ja 28.09.2016 seisukohad, milles vaidles pankrotiavaldusele vastu. Ta selgitas, et on esitanud avaldaja vastu hagi tsiviilasjas nr 2-16-14325 eesmärgiga tuvastada avalajal võlgniku suhtes nõuete puudumine. Maakohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas 03.10.2016 pankrotiavalduse ja kuulutas PankrS § 31 lg 1 alusel välja võlgniku pankroti 03.10.2016 kell 17.00.
6.Määruse põhjenduste kohaselt on PankrS § 31 lg 1 eeldused täidetud. Kohtuistungil kogutud ja avaldatud tõenditega (pankrotiavaldus lisadega, ajutise pankrotihalduri aruanne ja selle lisad) on kindlaks tehtud, et võlgniku majandusraskused pole ajutise iseloomuga ja kujunenud on välja püsiv maksejõuetus.
2(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-7395
7.Maakohus võttis asja materjalide juurde tsiviilasjas nr 2-16-14325 esitatud hagiavalduse, kuid ei võtnud asja juurde selles tsiviilasjas koos tuvastushagiga esitatud tõendeid (edaspidi: hagiavalduse lisad).
8.Maakohtu hinnangul pole PankrS § 15 lg 3 p 1 eeldused täidetud. Ainuüksi kohustuse puudumise tuvastamise hagi esitamisest ei saa järeldada, et seonduv nõue tuleks PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Tsiviilasjas nr 216-14325 esitatud hagiavaldusest võib järeldada, et võlgniku vastuväite põhisisuks on see, et võlgnik ei saanud raha laenulepingu alusel, vaid avaldaja investeeris puudutatud isiku äriprojekti suulise seltsingulepingu alusel. Seltsingulepingu kohta puudub kirjalik leping ning puudub ka reaalne tegevus (näiteks osaluse võõrandamine), mis muudaksid võlgniku väited usutavaks. Võlgnik on küll esitanud kohtule detailse konstruktsiooni, miks tema arvates seltsinguleping eksisteeris, kuid need väited on paljasõnalised. Avaldaja (võlausaldaja) on esitanud tõendina laenulepingud. Vaidlust ei ole selles, et võlgnik on raha saanud. Määruskaebus
9.Võlgnik esitas maakohtu 03.10.2016 määruse peale määruskaebuse ja palus maakohtu määruse tühistada ning jätta avaldaja pankrotiavaldus rahuldamata.
10.Avaldaja nõue pole selge PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes ning kohus oleks seetõttu pidanud jätma puudutatud isiku pankroti välja kuulutamata. Avaldajal puudub nõue puudutatud isiku vastu. Selle nõude on puudutatud isik vaidlustanud eraldi hagimenetluses. Menetluslikult tekib ebamõistlik olukord, kus puudutatud isik hageb avaldajat ja selle menetluse tulemusena võib selguda, et avaldajal polegi puudutatud isiku vastu nõuet. Samal ajal peaks pankrotihaldur läbi viima pankrotimenetlust. Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma.
11.Arusaamatu ja põhjendamatu on kohtu seisukoht võtta asja juurde üksnes hagi, kuid mitte selle lisaks olevad tõendid. Puudutatud isik on teavitanud hagi esitamisest ja selle menetlusse võtmisest kohut enne pankroti välja kuulutamist. Maakohus on määruses heitnud puudutatud isikule ette väidete põhistamata jätmist olukorras, kus tõendid on maakohtule esitatud – need on 19 lisa, mis on esitatud koos hagiavaldusega tsiviilasjas nr 2-16-14325. Menetluse edasine käik
12.Avaldaja ja pankrotihaldur vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
13.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused 3(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-7395
14.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 21). Määruskaebus jääb rahuldamata.
15.Maakohus on kuulutanud välja võlgniku pankroti põhjendusel, et võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustused summas vähemalt 115 052,73 eurot ületavad võlgniku vara summas 48 743,32 eurot. Võlgniku kohustused summas 115 052,73 eurot tulenevad pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja (avaldaja) nõudest (tl 1-2). Sellele nõudele on võlgnik esitanud vastuväite.
16.Iseenesest on korrektne maakohtu seisukoht, et pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks esitatud hagi menetlemine ei too igal juhul kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata jätmist. Võlgniku määruskaebuses esitatud vastupidiseid väiteid senine kohtupraktika toeta. Kui pankrotiavalduses esitatud nõude vaidlustamiseks on võlgnik esitanud hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse, peab kohus PankrS § 31 lg 2 esimese lause koostoimes PankrS § 15 lg 3 p-ga 1 kohaldamiseks kontrollima võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust. Juhul, kui kohus leiab, et võlgniku vastuväited nõudele on põhjendatud ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, jätab kohus pankroti välja kuulutamata (vt ka Riigikohtu 10.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12).
17.Praegusel juhul on maakohus vaidlustatud määruses järeldanud, et võlgniku vastuväited avaldaja nõudele pole põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, kuid kolleegiumi hinnangul pole maakohus sellist järeldust siiski nõuetekohaselt põhjendatud.
18.Maakohus on määruses heitnud võlgnikule ette oma vastuväite ebapiisavat põhistamist ja tõendamist ning järeldanud, et võlgniku vastuväide ei täida seetõttu PankrS § 15 lg 3 p 1 eeldusi. Samas on maakohus jätnud asja juurde võtmata võlgniku poolt 26.09.2016 maakohtule esitatud hagiavalduse lisad (tl 92-104), millega võlgnik soovis oma faktilisi väiteid tõendada. Maakohus on märkinud, et ei pea vajalikuks neid lisasid omal algatusel asja juurde võtta, sest avalik huvi selleks puudub. Selliselt on maakohus käitunud menetluses vastuoluliselt.
19.Kolleegium ei nõustu ka maakohtu järeldusega avaliku huvi puudumise kohta. Pankrotimenetluse toimumise vastu on avalik huvi reeglina olemas, sest pankrotimenetluse laiem eesmärk on tagada majanduskeskkonna toimimine. Seetõttu pole maakohus õiguspäraselt keeldunud tõendite kogumisest ja on sellega rikkunud hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet. PankrS § 3 lg 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. Pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asi, mille läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude
4(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-7395 ega nendele antud hinnanguga ning mille läbivaatamisel peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 475 lg-d 5 ja 7). Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Asja materjalidest nähtub, et võlgnik on 26.09.2016 esitanud maakohtule tõendid, millega soovis oma faktiväiteid tõendada (hagiavalduse lisad, tl 92).
20.Käesolevas määruses ringkonnakohtu poolt allpool (vt põhjenduste p-d 22 ja 23) esitatud põhjendusi arvestades ei saanud võlgniku esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumine kokkuvõttes kaasa tuua siiski ebaõiget lahendit. Kuna aga maakohus keeldus hagiavalduse lisasid asja materjalide juurde võtmast, on maakohtu määruses toodud järeldused võlgniku väidete paljasõnalisuse kohta vastuolulised. Seetõttu ei vasta maakohtu määruse põhjendav osa TsMS § 463 lg 2 ja § 465 lg 2 p 8 nõuetele. Kolleegium peab võimalikuks maakohtu sellise rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu määrust järgmiste põhjendustega.
21.Võlgnik on vaielnud avaldaja nõudele vastu ja on olnud seisukohal, et pankrot tuleb jätta välja kuulutamata, sest nõue on ebaselge (PankrS § 31 lg 2 ja PankrS § 15 lg 3 p 1). Nagu eespool märgitud, pole hagi esitamine iseenesest piisavaks aluseks, et järeldada, et võlgnik on nõudele PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes põhjendatult vastu vaielnud. Kohus peab PankrS § 31 lg 2 esimese lause koostoimes PankrS § 15 lg 3 pga 1 kohaldamiseks kontrollima võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust.
22.Võlgniku vastuväidete kohaselt on tema ja avaldaja vahel sõlmitud suuline seltsinguleping ühise äriprojekti elluviimiseks. Avaldaja panustas seltsingusse rahaliselt summas 100 000 eurot ning pidi selle summa eest saama 20% osaluse OÜ-s Väike-Laagri 4. Seetõttu ei eksisteeri võlgniku hinnangul tema ja avaldaja vahel 08.05.2014 ja 12.05.2014 lepingutest tulenevat tavapärast laenusuhet. Sisuliselt väidab võlgnik, et tal oli avaldajaga sõlmitud kokkulepe, millega pooled kohustusid tulevikus sõlmima lepingu ühingu (OÜ Väike-Laagri 4) osaluse omandamiseksvõõrandamiseks. Tegemist võiks olla seega osaluse võõrandamise eellepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 33 lg 1 mõttes. VÕS § 33 lg-st 2 tuleneb, et kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Äriseadustiku (ÄS) § 149 lg 4 esimese lause järgi peavad osaühingu osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Seega pidi ka eelleping OÜ Väike-Laagri 4 osa võõrandamiseks olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Võlgnik on kohtule 26.09.2016 esitatud hagiavalduses väitnud, et võlgnik ja avaldaja pidid sõlmima notariaalselt tõestatud kokkuleppe 2014. a juuniks. Võlgnik ei ole väitnud, et võlgnik ja avaldaja oleksid sellise kokkuleppe notariaalselt tõestatud vormis sõlminud, vastupidi, võlgnik kinnitab, et avaldaja ei soovinud OÜ Väike-Laagri 4 osaluse võõrandamistehingut lõpuni vormistada. ÄS § 149 lg-st 4 tuleneva vorminõude järgimata jätmise tõttu oleks võlgniku ja avaldaja vaheline
5(6)
Tsiviilasi nr: 2-16-7395 väidetav kokkulepe (sh eelkokkulepe) OÜ Väike-Laagri 4 osaluse võõrandamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 83 lg 1 järgi seega tühine.
23.Eelmärgitu põhjal leiab kolleegium, et võlgniku vastuväited ei ole põhjendatud. Võlgnikul ei saanud olla avaldajaga kehtivat lepingut või muud kokkulepet OÜ VäikeLaagri 4 osaluse võõrandamiseks tulevikus, isegi kui eeldada võlgniku esitatud faktiliste väidete õigsust. Seetõttu puudub kolleegiumi arvates vajadus hinnata sisuliselt 26.09.2016 esitatud hagiavaldusele lisatud tõendeid. Ringkonnakohus lisab, et asja materjalidest (sh ajutise halduri aruandest) nähtuvalt on OÜ Väike-Laagri 4 osa praeguseks võlgniku poolt võõrandatud kolmandale isikule (RK’ile), mistõttu poleks võlgnikul enam ka võimalik väidetavat seltsingulepingut avaldaja ees täita.
24.Kokkuvõttes leiab kolleegium, et võlgnik pole avaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud ja pankrotiavalduses esitatud asjaoludel on alust hinnata nõue selgeks PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes. Määruskaebus jääb ülaltoodut arvestades rahuldamata.
25.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab kolleegium võlgniku kanda (TsMS § 172 lg 1 teine lause). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
26.Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlgnik ja pankrotiavalduse esitanud isik (PankrS § 32).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.