Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 14. detsember 2022, Tartu 3-19-763
Haldusasi
Toomas Salmi kaebus Maa-ameti 15. oktoobri 2018. a käskkirja nr 1-1/18/2077 ja 8. aprilli 2019. a korralduse nr 1-17/19/839 tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 24. novembri 2021. a otsus Toomas Salmi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - Toomas Salm Vastustaja - Maa-amet, Häädemeeste vald Kolmas isik – Kalev Rand
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24. novembri 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta Toomas Salmi poolt apellatsioonimenetluses esitatud uued nõuded läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. jaanuar 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Maavanema 15. novembri 2006. korraldusega otsustati erastada 1/3 suurune mõtteline osa Tahkuranna vallas Võiste alevikus asuvast kinnistust Milvi Rannale kui kinnistul asuvate ehitiste kaasomanikule. Ülejäänud mõtteline osa kinnistust oli varem tagastatud L. Leppikule, kes suri 2014. aastal ja kelle pärijaks on Toomas Salm. Maa-ameti 15. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 1-1/18/2077 tunnistati see otsus kehtetuks ja otsustati erastada kinnistust 1/3 suurune mõtteline osa M. Ranna pärijale Kalev Rannale. Korralduse kohaselt ei olnud varasema otsuse alusel maa ostu-müügi lepingut sõlmitud ja K. Rannale tuli anda selleks uus tähtaeg. Maa-ameti 8. aprilli 2019. a korraldusega nr 1-17/19/839 muudeti käskkirja põhjendusi ja õiguslikku alust. Käesolevaks ajaks on K. Rand kantud kinnistust
1/3 mõttelise osa kaasomanikuna kinnistusraamatusse. Ülejäänud osas on kinnistu mõttelise osa kaasomanikuks kinnistusraamatus märgitud endiselt L. Leppik.
2.T. Salm esitas kaebuse Maa-ameti poolt antud maa erastamise käskkirja ja korralduse tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt ei olnud M. Rand ehitiste kaasomanik, kuna tal polnud õigust pärida. Maa ostu-müügi lepingu sõlmimata jätmise tõttu jäi ta ilma erastamise õigusest. Erastamisavaldus ei olnud tähtaegne. Maa täielikult tagastamata jätmise tõttu tekkis kaebajale kahju, mille eest on vastutavaks nii Maa-amet kui Häädemeeste vald.
3.Tartu Halduskohtu 24. novembri 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Vaidlustatud käskkiri ja korraldus moodustavad ühtse tervikliku haldusakti. Selle tühistamiseks pole alust, kuna see ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja on ise sõlminud tsiviilasja 2-1915978 raames kompromissi K. Rannaga. Kohus kinnitas selle 11. augustil 2021 ning vastav määrus on jõustunud. Kompromissi kohaselt leppisid kaebaja ja K. Rand kokku, et kaebaja saab vaidlusaluse kinnisasja ainuomanikuks ning maksab K. Rannale hüvitist. Kompromissiga võttis kaebaja endale ka kohustuse esitada 10 päeva jooksul määruse jõustumisest (st hiljemalt 3. septembril 2021) avalduse käesolevas kohtuasjas kohaldatud esialgse õiguskaitse (kolmandal isikul kinnisasja kasutamise keelamine) lõpetamiseks. Kaebaja sellist avaldust ei esitanud.
3.2.Kaebajat ei ole veel vaidlusaluse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kuid sellekohaste kannete tegemine sõltub kaebajast. Kaebaja ei esitanud käesolevas haldusasjas taotlust esialgse õiguskaitse kohaldamise lõpetamiseks. Halduskohus lõpetas enne otsuse tegemist esialgse õiguskaitse kohaldamise.
3.3.Kohus selgitas ka, miks ei ole vaidlustatud korraldused õigusvastased.
3.4.Seoses kahju hüvitamise nõudega leidis kohus, et Häädemeeste vald ei ole õigusvastaselt käitunud. Kompromissi sõlmimisega on lõppenud kaebaja võimalus vaidlustada asjaolu, et 1/3 kinnistul paiknevatest ehitistest kuulus M. Rannale, mis tähendab, et maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p-st 3 tulenevalt ei saanud vaidlusalust maad tervikuna tagastada.
3.5.Maa-amet ei saanud otsustada selle üle, kas ja millises ulatuses maa tagastatakse. Maa tagastamist takistas ehitiste kuulumine M. Rannale, mitte see, milliseid otsustusi tegi Maa-amet. Seega ei esine ka Maa-ameti puhul õigusvastast käitumist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.1.Pärimisseaduse kohaselt ei saanud Maa-amet mitte kuidagi algatada maa erastamist K. Rannale, kuna pärandaja M. Rand oli eelnevalt kahel korral kaotanud seaduslikult maa erastamise õiguse. K. Rand päris 1/3 mõttelise osa hoonetest, kuid ei saanud pärida maa erastamise õigust ja see õigus ei saanud tal ka hiljem tekkida.
4.2.Tsiviilasjas 2-20-5444, milles kaebaja vaidlustas K. Ranna poolt hoonete mõttelise osa pärimise, on kaebajal suured eduväljavaated.
4.3.Kaebaja pole süüdi selles, et notar tegi 1995. aastal vea ja määras sundosa M. Rannale.
4.4.Kaebaja peab kompromissi järgi maksma K. Rannale 7500 eurot, mis on ebaõiglane ja mis tuleb vastustajatelt kaebaja kasuks välja mõista. Samuti taotleb ta kompromissiga lõppenud tsiviilasjas tasutud riigilõivu 1300 eurot ning selles asjas kantud õigusabikulude väljamõistmist vastustajatelt.
5.Maa-ameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Notari poolt on 3. juunil 2016 ja 5. märtsil 2018 välja antud pärimistunnistused K. Rannale, millega maa erastamise menetluses tuli arvestada. Kuna K. Rand päris mõttelise osa hoonetest, tekkis tal õigus ehitiste kaasomanikuna ka maa erastamise taotlemiseks. Maa erastamise õigus ei ole tõesti päritav, kuid K. Rannal oli maa erastamise õigus ehitiste kaasomanikuna.
5.2.Alates 12. jaanuarist 2014 näeb Vabariigi Valitsuse 21. mai 2004. a määrusega nr 198 kehtestatud „Ehitise kaasomanike kasuks hoonestusõiguse seadmise kord ehitise teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamisel“ ette, et erastada soovival teisel ehitise kaasomanikul on õigus esitada soovi korral avaldus maa erastamiseks. K. Rand esitas 10. augustil 2018 Maa-ametile avalduse erastamistoimingute jätkamiseks. Kuna ta avaldas soovi maa erastamiseks, siis tuli erastamine tema kasuks lõpule viia.
5.3.Tsiviilasja nr 2-20-544 puudutavad väited ja kellegi menetlusvälise isiku ca 20 aasta tagune võimalik õigusvastane tegevus ei ole asjassepuutuvad.
6.Häädemeeste Vallavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.
6.1.Seadusest tulenevalt on hoonete omanikul õigus erastada hoonete alla kuuluv ja neid teenindav maa. Vaidlusaluse kinnistu osas oli pärimistunnistuse väljastamise hetkel erastamismenetlus algatatud ning see viidi lõpuni.
6.2.Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 12 lg 1 järgi kaasomandis oleva ehitise aluse ja selle ehitise teenindamiseks vajalik maa tagastatakse või erastatakse kaasomanikele vastavalt nende osa suurusele ehitisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Nii halduskohtu otsuses kui Maa-ameti ja Häädemeeste valla vastustes on kaebajale selgitatud viidetega mitmetele õigusnormidele, et K. Rannal tekkis pärast ehitiste kaasomanikuks saamist endal iseseisev õigus ehitiste juurde maa erastamiseks. Sellekohane õigus on üldisemalt sätestatud MaaRS §-s 22 lg-s 1 ja 221 lg-s 1 ning neis viidatud normides. Konkreetsemalt käesoleva situatsiooni jaoks (ehitise kaasomanikele maa tagastamine ja erastamine) on ehitise kaasomaniku õigus maa erastamiseks sätestatud täiendavalt AÕSRS § 12 lg-s 1 ja MaaRS § 221 lg-s 5. Viimane norm sätestab järgmist: „Kui mõni ehitise kaasomanik on maa tagastamise õigustatud subjekt ja maad taotletakse tagasi, siis tagastatakse ja erastatakse maa käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatud ulatuses kaasomandisse vastavalt kaasomanike mõttelistele osadele ehitises. Kui mõni ehitise kaasomanik ei ole tähtaegselt esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks, kuid tagastamise ja erastamise eeltoimingute tegemise ajal avaldab soovi maad ostueesõigusega erastada, esitades valla- või linnavalitsusele sellekohase avalduse, tagastatakse ja erastatakse ehitise teenindamiseks vajalik maa vastavalt kaasomanike mõttelistele osadele ehitises. Kui mõni ehitise kaasomanik ei soovi maad omandada või tal ei ole maa omandamise õigust, on teistel kaasomanikel õigus taotleda tema kaasomandi osale vastava ehitise teenindamiseks vajaliku maa osa erastamist või tagastamist võrdeliselt neile kuuluvate mõtteliste osadega ehitises, kui maa omandamist taotlevad kaasomanikud ei lepi kokku teisiti. Kokkuleppe sõlmimiseks annab kohalik omavalitsus kaasomanikele vähemalt ühekuulise tähtaja. Kui teised kaasomanikud ei soovi omandada rohkem maad, kui vastab nende mõttelisele osale ehitises, siis jäetakse erastamise või tagastamise nõudeta osa ehitise teenindamiseks vajalikust maast riigi omandisse ja kõigi ehitise kaasomanike kasuks seatakse hoonestusõigus.“
Seega on MaaRS § 221 lg 5 ls-s 2 sätestatud lausa erinorm juhtumiks, kui ehitise kaasomanik ei olnud erastamiseks avaldust tähtaegselt. Kui ta esitab selleks siiski maa erastamise või tagastamise eeltoimingute ajal valla- või linnavalitsusele avalduse, siis maa talle erastatakse. Järelikult on täiesti asjakohatu kaebaja põhiseisukoht, et K. Ranna õiguseellane ei esitanud maa erastamise avaldust õigeaegselt ja seega ei saanud maa erastamise õigus üle minna ka K. Rannale. K. Rannal tekkis erastamisõigus iseseisvalt ehitiste mõttelise osa kaasomanikuna.
9.Kaebaja oletus, et tsiviilasjas nr 2-2—5444, kus ta on vaidlustanud K. Ranna poolt ehitiste mõttelise osa pärimise, on tal suured edulootused, ei anna kaebuse rahuldamiseks alust käesolevas asjas. Kaebuse rahuldamine ei saa sõltuda hüpoteetilisest oletusest. Hetkeseisuga ei ole alust pidada erastamist K. Rannale õigusvastaseks.
10.See, et kaebaja hinnangul oli pärandi sundosa määratud M. Rannale valesti, ei ole samuti kaebuse rahuldamise aluseks. Tegemist on üksnes kaebaja hinnanguga. Kaebaja ei ole ära näidanud, et asjakohased pärimismenetluses antud aktid (nt sundosa saaja tunnistus) oleksid kooskõlas pärimisseadusega kehtetuks tunnistatud.
11.Apellatsioonimenetluses on kaebaja esitanud ka uued nõuded, mida võib mõista nõuetena vastustajate tekitatud kahju hüvitamiseks (nõuded tsiviilasjas tasutud riigilõivu ja õigusabikulude hüvitamiseks ning kompromissiga K. Rannale kaasomandi lõpetamiseks maksmisele kuuluva 7500 euro väljamõistmiseks). Need nõuded jätab ringkonnakohus läbi vaatamata, kuna halduskohtu otsusest nähtuvalt polnud kaebaja esitanud neid nõudeid halduskohtule (vt halduskohtu otsuse p 23). Halduskohtumenetluse seadustiku § 182 lg 3 järgi ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud.
12.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.