Toomas Salmi kaebus Maa-ameti 15.10.2018.a käskkirja nr 1-1/18/2077 ja 08.04.2019.a korralduse nr 1-17/19/839 tühistamiseks ning kahju hüvitamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Toomas Salm Vastustaja Maa-amet, esindajad Toomas Kutti, Sven Haljas Vastustaja Häädemeeste vald, esindaja Marie Selberg Kolmas isik Kalev Rand
RESOLUTSIOON
1.Võtta kohtuasjast 2-20-5444 asja juurde kaebaja 07.04.2020 esitatud hagiavaldus ja Harju Maakohtu 14.04.2020.a määrus.
3.Kohus ei luba kaebajal täiendada kaebust järgmiste nõuetega: - täiendada hüvitamisnõude alust asjaoludega, et kaebaja ei saanud omanikutulu aastatel 2001 - 2005 ning pidi tegema kulutusi hoonete haldamiseks; - täiendada kaebust nõudega hinnata kõigi Lembit Leppikule Häädemeeste vallas (varem Tahkuranna vallas) maa tagastamiste või kompenseerimiste õiguspärasust.
5.Jätta rahuldamata kaebaja taotlused põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks, riigi õigusabi saamiseks, ekspertiisi tegemiseks ja oma avalduse ärakirja saamiseks.
6.Jätta menetluskulud välja mõistmata. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
7.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 27.12.2021. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
8.Menetlusosalisel (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 42).
ASJAOLUD JA SEOTUD MENETLUSED
1.Tahkuranna Vallavalitsus tagastas 20.06.2006.a korraldusega nr 253 (I kd tl 26) Pärnumaal Tahkuranna vallas Võiste alevikus asuvast kinnisasjast pindalaga 8656 m2 (edaspidi vaidlusalune kinnisasi) Lembit Leppikule 2/3 suuruse mõttelise osa ning nõustus sama kinnisasja 1/3 suuruse mõttelise osa erastamisega Milda Rannale (Rand). Korralduse kohaselt oli Lembit Leppik Raudsepa 24 talu maa (kokku 12,97 ha) tagastamise õigustatud subjekt täies ulatuses, kuid kinnisasjal asuvad hooned kuulusid kaasomandina Lembit Leppikule 2/3 suuruses osas ja Milda Rannale 1/3 suuruses osas. Avalduse maa erastamiseks Milda Rannale esitas 26.04.2006 tema volitatud esindajana Lembit Leppik.
2.Pärnu Maavanem alustas 15.11.2006.a korraldusega nr 745-m (I kd tl 27) vaidlusalusest kinnisasjast (katastritunnus 84801:005:0369) 1/3 suuruse mõttelise osa erastamisega Milda Rannale. Korralduse punkti 2 kohaselt kuuluvad kinnisasjal asuvad ehitised 1/3 suuruses osas Milda Rannale ning sellest tuleneb ostueesõigus maa erastamisel. Korralduse punkti 10 kohaselt oli Milda Rand kohustatud sõlmima maa ostu-müügi lepingu 3 kuu jooksul erastamise otsuse teatavaks tegemise päevast arvates ning kui seda ei tehta erastaja süül, siis kaotab erastaja ostu-müügi lepingu sõlmimise õiguse. Maa ostu-müügi lepingut Milda Rannaga ei sõlmitud.
3.Lembit Leppik suri 01.03.2014, tema pärija on kaebaja Toomas Salm (II kd tl 55-56). Milda Rand suri 05.04.2015, tema pärija on kolmas isik Kalev Rand (II kd tl 52).
4.Maa-amet andis 15.10.2018 käskkirja nr 1-1/18/2077 (edaspidi vaidlustatud käskkiri, I kd tl 28-29). Käskkirja resolutsiooni punktiga 1 tunnistas Maa-amet kehtetuks otsuse punktis 2 toodud Pärnu Maavanema 15.11.2006.a korralduse. Resolutsiooni punktiga 2 otsustati erastada vaidlusalusest kinnisasjast (uus aadress Pärnu maakond, Häädemeeste vald, Võiste alevik, Ringi tn 4a) 1/3 suurune mõtteline osa kolmandale isikule. Resolutsiooni punkti 6 kohaselt tuli ostjal sõlmida maa ostu-müügi leping ja asjaõigusleping kolme kuu jooksul käskkirja jõustumisest arvates. Kui maa ostueesõigusega erastamise õigust omav isik ei sõlmi mõjuva põhjuseta maa ostumüügi lepingut tähtaegselt, kaotab ta maa erastamise õiguse. Käskkirja põhjenduste osas on öeldud, et maavalitsuse dokumendihalduse süsteemis ei ole andmeid otsuse punktis 2 toodud Pärnu Maavanema 15.11.2006.a korralduse väljasaatmise ega kättesaamise kohta, maa müügileping on sõlmimata ja maa ostueesõigusega erastamise menetlus lõpetamata. Kolmas isik esitas 10.08.2018 avalduse erastamismenetluse jätkamiseks. Kui põhjus, miks Milda Rand ostu-müügi lepingut ei sõlminud, ei ole teada ja erastamise menetlust ei ole lõpetatud, siis tuleb kolmandale isikule anda lepingu sõlmimiseks uus tähtaeg. Kuna muutunud on paljud otsuse sisu mõjutavad asjaolud (kinnisasja aadress, müügihinna määramise alused, maksevahend jne), siis tuleb anda terviklik eelmist haldusakti asendav haldusakt.
5.Maa-amet pikendas 15.01.2019.a käskkirjaga nr 1-1/19/72 (I kd tl 83) kolmandale isikule maa ostu-müügi lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimiseks määratud tähtaega ja määras lepingu sõlmimise uueks tähtajaks kolm kuud käskkirja jõustumisest arvates.
6.Maa-amet andis 08.04.2019 korralduse nr 1-17/19/839 (edaspidi vaidlustatud korraldus, I kd tl 35). Sellega muudeti vaidlustatud käskkirja põhjendusi ja õiguslikku alust. Maa-amet selgitas, et otsuse punktis 2 nimetatud Pärnu Maavanema 15.11.2006.a korraldus ei olnud selle andmise ajal õigusaktidega kooskõlas, kuna Milda Rand esitas maa erastamise avalduse hilinemisega ning sel ajal puudusid sätted, mis võimaldasid esitada erastamise avaldust
tagastamise menetluse käigus. Maavanem ei saanud anda isikule õigust ehitise kaasomanikuna maad erastada ja isik ei saanud seda oma tegevusetusega kaotada. Alates 20.03.2013 kehtiv maareformi seaduse (MaaRS) § 221 lg 5 redaktsioon sätestab kaasomanikule, kes ei ole tähtaegselt esitanud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks, õiguse esitada avaldus tagastamise ja erastamise eeltoimingute tegemise ajal.
7.Eesti Vabariik Maa-ameti kaudu sõlmis 16.04.2019 kolmanda isikuga maa müügilepingu ja asjaõiguslepingu (I kd tl 62-63). 26.07.2019 kanti vaidlusaluse kinnisasja kaasomanikena kinnistusraamatusse Lembit Leppik 2/3 suuruses mõttelises osas ja kolmas isik 1/3 suuruses mõttelises osas (III kd tl 41).
8.Kaebaja esitas 14.10.2019 Pärnu Maakohtule hagi (II kd tl 151-153) kolmanda isiku vastu, tsiviilasi 2-19-15978. Kaebaja palus maakohtul muuhulgas tuvastada, et Milda Rannal puudus õigus pärida sundosana 1/3 suurune mõtteline osa vaidlusalusel kinnisasjal paiknevatest ehitistest, kolmas isik ei pärinud Milda Ranna pärijana mõttelist osa samades ehitistest, kolmandale isikule ei kuulu 1/3 kaasomandi osa vaidlusalusest kinnisasjast ning vastav kanne kinnistusraamatus on vale. Kaebaja selgitas, et hagiavalduse esitamise eesmärgiks on tuvastada, et kaebajal tekkis Lembit Leppiku pärijana ainuomand vaidlusalusele kinnisasjale. Tsiviilasja 2-19-15978 menetlus lõppes kompromissiga, mille kohus kinnitas 11.08.2021.a määrusega (III kd tl 35-37, edaspidi kompromiss). Määrus jõustus 24.08.2021. Kompromissis leppisid kaebaja ja kolmas isik muuhulgas kokku, et kaebaja saab vaidlusaluse kinnisasja ainuomanikuks ja tasub kolmandale isikule hüvitise. Kaebaja ja kolmas isik palusid kanda kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kaebaja. Maakohus edastas määruse kinnistusosakonnale. Kaebaja võttis kompromissis kohustuse esitada 10 päeva jooksul määruse jõustumisest, s.o hiljemalt 03.09.2021 avaldus käesolevas kohtuasjas kohaldatud esialgse õiguskaitse (kolmandal isikul kinnisasja käsutamise keelamise) lõpetamiseks. Kaebaja sellist avaldust ei esitanud.
9.Kaebaja esitas 07.04.2020 hagi kolmanda isiku vastu, see registreeriti 08.04.2020 tsiviilasjana 2-20-5444. Hagi nõue ei ole arusaadavalt välja toodud. Hagiavalduse kohaselt oli Milda Rand kaebaja tädi oma mehe Mihkel Ranna kaudu, kes on kaebaja onu. Kolmas isik ei ole Milda Ranna sugulane. Milda Ranna 2004. aastal tehtud testament kolmanda isiku kasuks on tehtud mõjutamise tulemusel. Kohus jättis 14.04.2020.a määrusega rahuldamata kaebaja hagi tagamise avalduse (ei puuduta vaidlusalust kinnisasja). Kohus viitas muuhulgas sellele, et nõue on perspektiivitu. Kui testament tehti 2004. aastal, kaebaja sai sellest teada 2014. aastal ja Milda Rand suri 2015. aastal, siis on testamendi vaidlustamise tähtaeg möödas. Hagi ei ole menetlusse võetud. Tsiviilasjas käib praegu vaidlus seoses kaebajale riigi õigusabi korras esindaja määramisega.
10.Kinnistusraamatu andmetel (III kd tl 41) on vaidlusalune kinnisasi praegu kantud kinnistusraamatusse Lembit Leppiku ja kolmanda isiku kaasomandina. Registriosa kolmandasse jakku kolmandale isikule kuuluvale mõttelisele osale on kantud keelumärge kaebaja kasuks. Kolmandal isikul on keelatud käesolevas kohtuasjas lõpliku lahendi jõustumiseni müügi- ja asjaõiguslepingute sõlmimine. Kohus lõpetas eeltoodud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise 07.09.2021.a määrusega, see on edastatud kinnistusosakonnale teadmiseks.
KAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja esitas 24.04.2019 halduskohtule kaebuse ning menetluse käigus korduvalt täiendavaid seisukohti. Kohus võttis kaebuse 27.08.2019.a määrusega menetlusse vaidlustatud käskkirja ja korralduse tühistamise ning Maa-ameti ja kohaliku omavalitsuse tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamise nõuetes. Kaebaja leidis, et maa erastamine kolmandale isikule oli õigusvastane järgmistel põhjustel: - Milda Rand ei olnud vaidlusalusel kinnisasjal paiknevate ehitiste kaasomanik, kuna tal ei olnud sundosa pärimise õigust; - Milda Rand kaotas maa erastamise õiguse, kuna ta ei sõlminud tähtaegselt maa ostu-müügi lepingut; - kui Milda Rand kaotas maa erastamise õiguse, siis ei saanud maad erastada ka kolmas isik, kuna talle kui pärijale läksid üle Milda Ranna õigused; - Milda Rand ja kolmas isik ei esitanud maa erastamise avaldust tähtaegselt; - kolmas isik ületas maa ostu-müügi lepingu sõlmimise tähtaega; - Maa-amet rikkus menetlusnorme: vastas kaebaja avaldustele suure hilinemisega, ei edastanud talle vaidlustatud käskkirja, takistas kaebaja juurdepääsu maa tagastamise toimikule, eksitas teda ja ei andnud talle piisavalt selgitusi. Kaebaja on püüdnud saavutada kolmanda isikuga kohtuvälist kokkulepet vaidlusaluse kinnisasja / ehitiste omandamiseks, kuid kolmas isik ei nõustunud kaebaja pakutud tasuga. Kahju hüvitamise nõuet põhjendas kaebaja sellega, et vaidlusalune kinnisasi oleks tulnud tervikuna tagastada 2006. aastal või hiljem, kui Milda Rand või kolmas isik kaotas maa erastamise õiguse. Teisal leidis kaebaja, et vald oleks saanud juba 01.02.2001.a korralduse (II kd tl 17) täitmata jätmise järel tagastada kogu vaidlusaluse kinnisasja Lembit Leppikule. Varaline kahju tekkis sellest, et kaebaja ei saanud rajada vaidlusalusele kinnisasjale turismitalu, ei saanud teenida muul viisil omanikutulu ja on teinud kulutusi asjaajamisele seoses vaidlusega. Kaebaja on teinud kulutusi ehitistele, milles Milda Rand 1/3 omanikuna ei ole osalenud. Kaebaja esitas erinevaid arvutusi kahju suuruse kohta. Kaebajal ei ole võimalik kahju suurust tõendada. Kaebaja nõustub kahju hüvitamisega kohtu äranägemisel. Lisaks on kaebajal tekkinud mittevaraline kahju kokku 40 000 eurot, kuna kaebajale ja tema volitatud esindajale Marika Kuttile on põhjustatud stressi ja närvipinget ning kaebaja kavatseb teha kulutusi enda ja Marika Kutti närvide taastusraviks. Kaebaja väitel on põhiseaduse vastane tema vanaisale kuulunud maa müük, mille omanik ta on läbi pärimise. Vara ja omand on puutumatu. Tegemist on sundvõõrandamisega.
12.Vastustaja Maa-amet vaidles kaebusele vastu. Vaidlustatud käskkiri ja korraldus on õiguspärased ning ei riku kaebaja õigusi. 20.03.2013 jõustunud maareformi reguleerivate õigusaktide muudatuste eesmärgiks oli muuhulgas anda samaaegselt tagastamist ja erastamist hõlmavas menetluses uus võimalus maa erastamise avalduse esitamiseks ehitise kaasomanikule, kes varem seda teinud ei ole. Vabariigi Valitsuse määruse „Maareformi läbiviimisel ehitise kaasomanike kasuks hoonestusõiguse seadmise kord“ 12.01.2014 jõustunud redaktsiooni § 3 lg 2 alusel tuli kohalikul omavalitsusel erastamise eeltoimingute raames anda sellisele kaasomanikule tähtaeg maa erastamise avalduse esitamiseks. Praeguses asjas esitas kolmas isik maa erastamise avalduse otse erastamise korraldajale ning haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõttest (haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2) lähtudes ei olnud põhjendatud tagastada maa erastamise toimikut sama toimingu korduvaks tegemiseks kohalikule omavalitsusele.
Maa-amet ei ole olnud kaebaja suhtes õigusvastaselt tegevusetu ning kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada. 2006. aastal tekkinud kahju hüvitamise nõue on esitatud tähtaega ületades. Täidetud ei ole ka muud kahju hüvitamise eeldused. Pärast kompromissi jõustumist leidis Maa-amet, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna vaidlustatud käskkiri ja korraldus ei saa enam kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebuse eesmärk on saavutatud kompromissiga.
13.Vastustaja Häädemeeste vald vaidles kaebusele vastu, kuna ta ei ole tegevuse ega tegevusetusega kaebajale kahju tekitanud. Pärast kompromissi jõustumist leidis vald, et kaebust ei ole põhjust edasi menetleda, kuna kaebajast on saanud vaidlusaluse kinnisasja ainuomanik.
14.Kolmas isik ei ole menetluses avaldusi esitanud.
KOHTU SEISUKOHT
15.Kohus teatas menetlusosalistele 07.05.2021.a määruses, et seoses asja menetlenud kohtuniku pensionile jäämisega on kohtuasi kohtunik Karin Jõksi menetluses. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 11 lg 5 sätestab, et kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale. Eelmise kohtukoosseisu poolt tehtud menetlustoiminguid ei pea uus koosseis kordama, kui pool või kolmas isik seda ei taotle. Asja läbivaatamise all mõistetakse HKMS § 126 lg 1 alusel asja sisulist läbivaatamist kohtuistungil või kirjalikus menetluses. Eelmenetluse toiminguid kohtukoosseisu vahetumisel ei korrata. Pooltel ja kolmandal isikul on õigus taotleda nende menetlustoimingute kordamist, mis on tehtud pärast eelmenetluse lõppu. HKMS § 125 lg 1 p 1 ja 2 alusel lõpeb eelmenetlus kohtuistungi avamisega, kirjalikus menetluses aga kohtu poolt määratud menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppemisega. Praeguses asjas ei olnud eelmenetlus kohtukoosseisu vahetumise ajal lõppenud. Seega jäid kehtima kõik eelmise kohtukoosseisu tehtud menetlustoimingud. Menetluse peatamise taotlus
16.Kaebaja taotles peatada käesoleva kohtuasja menetlus kuni tsiviilasja 2-20-5444 lahendamiseni. Kaebaja põhjendas, et kohtuotsus võib tunnistada kolmanda isiku pärimisõiguseta isikuks ja sel juhul on kaebaja Milda Ranna seaduslik pärija.
17.HKMS § 95 lg 1 kohaselt võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni, kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise asjaolu olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses. Riigikohus on selgitanud, et HKMS § 95 lg 1 annab kohtule menetluse peatamise üle otsustamisel kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse ulatus sõltub sellest, kui tugev on kohtuasjade vaheline seos ja kui suur on oht eksliku otsuse või vastuoluliste otsuste tegemiseks asja edasise menetlemise korral. HKMS § 2 lg 2 kohaselt tuleb kohtumenetlus läbi viia mõistliku aja jooksul. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus võib tõepoolest lahendamisel olevat asja mõjutada (Riigikohtu 10.04.2018.a määrus asjas 3-15-1590 p 10).
18.Kaebaja seadis tsiviilasjas 2-20-5444 kahtluse alla Milda Ranna testamendi kehtivuse.
Testamendi alusel päris kolmas isik Milda Rannalt muuhulgas 1/3 suuruse mõttelise osa vaidlusalusel kinnisasjal paiknevatest ehitistest. Samas sõlmis kaebaja tsiviilasjas 2-19-15978 kolmanda isikuga kompromissi, sh leppis tema kui kaasomanikuga kokku kaasomandi lõpetamises ning sõlmis asjaõiguslepingu, millega kolmas isik andis talle üle kinnisasja 1/3 suuruse mõttelise osa omandiõiguse. Kohtu hinnangul tähendab see, et kaebaja tunnustas kolmandat isikut kui vaidlusaluse kinnisasja kaasomanikku.
19.Lisaks tuleb arvestada, et tsiviilasjas 2-20-5444 esitatud hagi eduväljavaated on väga väikesed. Maakohus on selle asja raames juba leidnud, et kaebaja on hagi esitamise tähtaega ületanud. Halduskohus nõustub sellega alltoodud põhjendustel. Kaebaja vaidlustab Milda Ranna testamenti, kuna kaebaja väitel on see tehtud kolmanda isiku abikaasa mõjutusel. See tähendab, et õiguslikult tugineb kaebaja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 90 lõikele 1, mille järgi võib seaduses sätestatud korras tühistada tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. Pärimisseaduse § 88 lg 7 sätestab, et kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamise hagi võib esitada kohtusse ühe aasta jooksul tühistamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 30 aasta möödumisel pärandi avanemisest arvates. Kaebaja väidab tsiviilasjas 2-20-5444 esitatud hagiavalduses, et Milda Rand rääkis talle oma eluajal, et kolmanda isiku abikaasa survestas teda tegema testamenti kolmanda isiku kasuks (hagiavalduse punkt 1.1.18). See tähendab, et testamendi kehtetuks tunnistamise hagi esitamise tähtaeg algas kaebaja jaoks Milda Ranna surmaga 05.04.2015 ja oli hagi esitamise ajal ehk 07.04.2020 ammu möödas.
20.Praeguses asjas esitas kaebaja kaebuse 24.04.2019. Menetlus on kestnud ligikaudu 2,5 aastat. Menetlus oli juba peatatud kuni tsiviilasja 2-19-15978 lahendamiseni. Tsiviilasja 2-205444 menetlus algas 08.04.2020 ja ei ole veel jõudnud hagi menetlusse võtmise otsustamiseni.
21.Kohtu hinnangul ei ole eeltoodut arvestades põhjendatud käesoleva menetluse veelkordne peatamine. See lükkaks kohtuotsuse tegemise edasi määramata ajaks. Tõenäosus, et lahendid käesolevas asjas ja tsiviilasjas 2-20-5444 lähevad omavahel vastuollu, on väga väike. Kohus jätab menetluse peatamise taotluse rahuldamata. Lahendatav nõue
22.Kohus selgitas 07.09.2021.a ja 13.10.2021.a määruses, et kaebus on menetlusse võetud ja kohus lahendab järgmisi nõudeid: 1) vastustaja Maa-amet: vaidlustatud käskkirja ja vaidlustatud korralduse tühistamine; 2) vastustajad Maa-amet ja Häädemeeste vald: varalise kahju hüvitamine.
23.Kaebaja on enne kaebuse menetlusse võtmist viidanud kahjunõude alusena järgmistele asjaoludele: - 1/3 suurune mõtteline osa vaidlusalusest kinnisasjast oleks tulnud 2006. aastal või hiljem tagastada Lembit Leppikule; - kuna vaidlusalune kinnisasi ei kuulunud tervikuna kaebajale, siis ei saanud ta teenida omanikutulu (rajada turismitalu).
Kohus andis pärast kaebuse menetlusse võtmist kaebajale võimaluse täpsustada kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja tõi seepeale välja järgmised asjaolud: - kaebaja ja tema esindajana tegutsenud Marika Kutti on teinud aastatel 2018 - 2019 kulutusi õigusabile ja asjaajamisele; - kaebaja on teinud kulutusi hoonete haldamiseks; - Maa-amet on tekitanud kaebajale mittevaralise kahju kokku 40 000 eurot, kuna alates vaidlustatud käskkirja andmisest on kaebajale ja tema esindajale Marika Kuttile tekitatud stress ning nad vajavad närvide taastusravi; - kaebaja oleks võinud saada omanikuna omanikutulu alates 2001. aastast.
24.Kohtu hinnangul ei ole kõik pärast kaebuse menetlusse võtmist välja toodud asjaolud hõlmatud menetlusse võetud nõudega. Kaebaja on küll algusest peale tuginenud sellele, et ta ei saanud teenida omanikutulu, kuid on laiendanud nõude aluseks olevat ajavahemikku. Maa tagastamise või tagastamata jätmisega ei ole kuidagi seotud see, et kaebaja tegi kulutusi hoonete haldamisele. Kohus ei luba HKMS § 49 lg 1 alusel kaebajal täiendada kaebuse alust eeltoodud asjaoludega, kuna see põhjustaks menetluse venimist. Menetlusse võetud nõudega hõlmatuks saab pidada väiteid, et maa tagastamata jätmise tõttu tegi kaebaja (sh esindaja kaudu) kulutusi õigusabile ja asjaajamisele ning kavatseb teha kulutusi enda ja oma esindaja tervise toetamiseks ja heaolu tõstmiseks. Kohus märgib, et viimati nimetatud kulu puhul ei ole tegemist mittevaralise kahjuga. Kaebaja on väljendanud kavatsust kulutada raha tervist parandavatele või toetavatele protseduuridele. See on käsitletav varalise kahjuna.
25.Kaebaja märkis pärast kaebuse menetlusse võtmist, et ta soovib kohtu õiguslikku hinnangut kõigi samas vallas Lembit Leppikule tagastatud või kompenseeritud maade kohta. Kohus ei luba samadel põhjendustel kaebajal täiendada kaebust selle nõudega.
26.Kokkuvõttes lahendab kohus nõuet hüvitada varaline kahju, mis tekkis alates aastast 2006 vaidlusaluse kinnisasja tervikuna tagastamata jätmise tõttu. Kahju moodustub otsesest varalisest kahjust (kulutused asjaajamisele, õigusabile ning tervise toetamiseks ja heaolu tõstmiseks mõeldud protseduuridele) ning saamata jäänud tulust (omanikutulu teenimise võimaluse puudumine). Tühistamisnõue
27.Kohtu hinnangul moodustavad vaidlustatud käskkiri ja vaidlustaud korraldus ühtse tervikliku haldusakti. Vaidlustatud korraldusel ei ole iseseivat tähendust, see anti vaidlustatud käskkirja põhjenduste täiendamise eesmärgil. Kohus käsitleb seetõttu vaidlustatud käskkirja ja korraldust koos.
28.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 1 alusel on haldusakti tühistamise nõude rahuldamise eelduseks, et haldusakt rikub kaebaja õigusi. Kohtu hinnangul see tingimus vaidlustatud käskkirja ja korralduse puhul täidetud ei ole. Kaebaja pidas vaidlustatud käskkirja ja korraldust oma õigusi rikkuvaks, kuna nende tõttu ei saanud kaebaja õiguseellane omandada vaidlusalust kinnisasja tervikuna. Kaebaja soovib kõrvaldada vaidlustatud käskkirja kehtivuse seetõttu, et see on talle takistuseks vaidlusaluse kinnisasja 1/3 suuruse mõttelise osa omandamisel. Kaebaja õiguste väidetav rikkumine on kompromissi sõlmimisega ära langenud. Kaebaja sõlmis kolmanda isikuga kokkuleppe kaasomandi lõpetamiseks nii, et vaidlusaluse kinnisasja ainuomanikuks saab kaebaja. Tühistamiskaebuse rahuldamine ei ole võimalik.
29.Olukorda ei muuda see, et kaebaja ei ole veel vaidlusaluse kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud. Sellekohaste kannete tegemine sõltub kaebajast. Kinnistusosakond edastas kohtule kandemääruse (III kd tl 63). Sellest nähtub, et maakohus edastas kompromissi kinnistusraamatu kannete tegemiseks. Kinnistusosakond jättis 20.09.2021.a määrusega kinnistamisavalduse rahuldamata, kuna kaebaja ei täitnud kompromissis võetud kohustust esitada hiljemalt 03.09.2021 käesolevas haldusasjas kohaldatud esialgse õiguskaitse tühistamise taotlus. Praeguseks on kohus lõpetanud esialgse õiguskaitse kohaldamise omal algatusel, kuid sellekohane määrus jõudis kinnistusosakonda pärast kandeavalduse rahuldamata jätmist (III kd tl 65). Kohtu hinnangul käitub kaebaja pahauskselt, kui ta pärast kompromissi sõlmimist teeb takistusi selle täitmisele, sh kinnistusraamatu kannete tegemisele või püüab vaidlusalust kinnisasja, mille kaasomand on lõpetatud kompromissiga, uuesti hõlmata tsiviilasjas 2-20-5444. Kohus soovitab kolmandal isikul uurida kinnistusosakonnalt ja vajadusel advokaadilt, kas ta saab ise korraldada kompromissi alusel kinnistusraamatu kannete tegemise.
30.Kui tühistamiskaebuse rahuldamine ei ole võimalik otsuse punktis 28 toodud põhjusel, siis puudub vajadus analüüsida, kas vaidlustatud käskkiri või korraldus on õigusvastane. Kohus vastab siiski lühidalt kaebaja peamistele väidetele. Kompromissi sõlmimisega on ära langenud võimalus seada kahtluse alla, et Milda Rand oli ehitistest 1/3 suuruse mõttelise osa omanik. Otsuse punktis 18-19 toodud põhjendustel tuleb praeguse vaidluse lahendamisel lähtuda sellest, et pärast Milda Ranna surma omandas ehitiste 1/3 suuruse mõttelise osa kolmas isik. Tühistamisnõudes ei ole vaidluse all Pärnu Maavalitsuse 15.11.2006.a korraldus maa erastamise kohta Milda Rannale. See korraldus oli kehtiv kuni vaidlustatud käskkirja andmiseni, olenemata sellest, kas Milda Rand esitas avalduse maa erastamiseks tähtaegselt või mitte. Lembit Leppik ei vaidlustanud maa erastamist Milda Rannale. Vastupidi, korraldusest nähtub, et Lembit Leppik korraldas esindajana maa erastamise Milda Rannale, sh esitas tema nimel erastamise avalduse. Ehitise omaniku õigus erastada maad ei lange iseenesest ära, kui möödub haldusaktiga määratud maa ostu-müügi lepingu sõlmimise tähtaeg. Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 273 kohaselt lõpetab erastamise korraldaja sel juhul oma otsusega maa ostueesõigusega erastamise menetluse, ehitise teenindamiseks vajalik maa jäetakse riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Puuduvad tõendid selle kohta, et otsus lõpetada maa Milda Rannale erastamise menetlus oleks tehtud. Maa-amet on vaidlustatud korralduses selgitanud, et olenemata muudest võimalikest maa erastamise avalduse esitamise alustest ja tähtaegadest oli Milda Rannal ja pärast teda kolmandal isikul maa erastamise avalduse esitamise õigus MaaRS § 221 lg 5 alates 20.03.2013 kehtiva redaktsiooni alusel. Maareformi reguleerivad sätted ei sisalda põhimõtet, et maa erastamise avalduse esitamise võimalus on iga ehitise puhul ainult ühel korral. Vastupidi, maareformile on läbi selle ajaloo olnud omane anda ehitise omanikule uusi võimalusi maa erastamise avalduse esitamiseks. Näiteks on MaaRS § 351 lg 2 ja 3 alusel ehitise omanikul õigus maa erastamise avaldus esitada isegi veel hoonestusõiguse seadmise menetluses, s.t olukorras, kus ehitise omanik on kõik varasemad võimalused maa erastamiseks mööda lasknud. Vastustajale ei saanud vaidlustatud käskkirja andmise menetluses olla äratuntav vajadus kaebaja menetlusse kaasata, kuna kaebaja (esindaja) pöördumised (I kd tl 12-16) viitasid
alguses sellele, et kaebaja on huvitatud menetluse lõpule viimisest, kuid mitte sellele, et tal on erastamisele vastuväiteid. Alles pärast vaidlustatud käskkirja andmist esitas kaebaja vastuväiteid maa erastamisele kolmandale isikule (I kd tl 116). Kaebajale (kaebaja esindajale) edastati vaidlustatud käskkiri kohe, kui ta seda soovis (I kd tl 18-19). Kohus ei anna hinnangut sellele, kas Maa-amet rikkus muudel kaebaja välja toodud põhjustel vaidlustatud käskkirja või korralduse andmisel menetlusnorme, kuna kaebaja nimetatud võimalikud eksimused ei saanud mõjutada asja otsustamist.
31.Eeltoodud põhjendustel jätab kohus vaidlustatud käskkirja ja vaidlustatud korralduse tühistamise nõuded rahuldamata. Kahju hüvitamise nõue
32.RVastS § 7 lg 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Eeltoodu tähendab, et kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusteks on: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik eeltoodud tingimused.
33.Kaebaja tugineb avaliku võimu kandja tegevuse või tegevusetusena sellele, et tema ise või tema õiguseellane ei saanud tagastamise teel omandada vaidlusalust kinnisasja tervikuna. Maa tagastamine Lembit Leppikule osaliselt otsustati punktis 1 nimetatud Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2006.a korraldusega. Kohus näitas eespool, et kompromissi sõlmimisega on lõppenud kaebaja võimalus vaidlustada asjaolu, et 1/3 vaidlusalusel kinnisasjal paiknevatest ehitistest kuulus 11.04.1995 kuni 05.04.2015 Milda Rannale. See tähendab, et 20.06.2006.a korralduse andmise ajal esines õiguslik alus mitte tagastada vaidlusalust kinnisasja tervikuna Lembit Leppikule - MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendile andmises või muul viisil vastavalt MaaRS § 7, 9 ja 10. Kohtuasjas ei ole tõendatud, et Lembit Leppik ja Milda Rand oleksid sõlminud maa tagastamist või erastamist mõjutavaid kokkuleppeid. Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2006.a korraldus maa osalise tagastamise kohta oli õiguspärane. Häädemeeste vallale ei saa ette heita tegevusetust ehk seda, et vald ei uuendanud hiljem omal algatusel maa tagastamise menetlust. Maa tervikuna tagastamist takistav asjaolu ehk see, et ehitistest 1/3 suuruse osa omanik ei olnud maa tagastamise õigustatud subjekt, ei ole tänaseni ära langenud. Puudub põhjus, miks vald oleks pidanud maa tagastamise küsimuse uuesti üles võtma. Eeltoodu tähendab, et puudub Häädemeeste valla õigusvastane tegu või tegevusetus kaebaja suhtes.
34.Maa-amet ei saanud otsustada selle üle, kas ja millises ulatuses maa tagastatakse. MaaRS
§ 15 lg 1 alusel otsustab maa tagastamise kohalik omavalitsus. Maa osaline tagastamine või maa tagastamise menetluse uuendamata jätmine ei ole ette heidetav Maa-ametile. Kaebajale ei saanud kahju tekitada vaidlustatud käskkirja ja korralduse andmine. Nende otsustuste puutumus kaebajaga on kaudne. Vaidlusaluse kinnisasja tervikuna tagastamist takistas ehitiste osaline kuulumine Milda Rannale ja tema järel kolmandale isikule, mitte see milliseid otsustusi tegi Maa-amet ehitiste mõttelise osa omaniku kasuks. On õige, et vaidlustatud käskkirja ja korralduse kehtivuse ajal ei oleks saanud vaidlusaluse kinnisasja 1/3 suurust osa kaebajale tagastada. Kuid vaidlustatud käskkirja ja korralduse puudumine (andmata jätmine või tühistamine) ei tähenda, et vald oleks saanud selle maa tagastada Lembit Leppikule või kaebajale. Maareformi reguleerivad õigusnormid lähtuvad läbivalt põhimõttest, et kui ehitise omanik ei saa või ei soovi maad erastada, siis ei tähenda see ehitiste omandiõiguse kaotamist, vaid maa antakse ehitise omaniku kasutusse. Selle võimaluse nägi ette juba 17.10.1991 vastu võetud maareformi seaduse esimese redaktsiooni § 37. Hiljem kujunes sellest hoonestusõiguse kontseptsioon. Lembit Leppikule maa tagastamise ajal kehtinud maareformi seaduse redaktsiooni § 31 lg 1 p 10 sätestas, et riigi omandisse jäetakse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus, ning § 351 ütles, et ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, võib riigimaale seada hoonestusõiguse. Eespool käsitletud 20.03.2013 jõustunud MaaRS § 221 lg 5 nägi küll ette võimaluse, et kui mõni ehitise kaasomanik ei soovi maad omandada või tal ei ole maa omandamise õigust, on teistel kaasomanikel õigus taotleda tema kaasomandi osale vastava ehitise teenindamiseks vajaliku maa osa erastamist või tagastamist. Kuid esimese valikuna andis viidatud säte ehitise kaasomanikule võimaluse esitada maa erastamise avaldus ka siis, kui ta seda varem (tähtaegselt) teinud ei ole, ning seda kolmas isik ka tegi. Seega ei esine ka Maa-ameti puhul õigusvastast tegu või tegevusetust kaebaja suhtes.
35.Kui puudub vastustajate õigusvastane tegu või tegevusetus, siis on kahju hüvitamise nõude rahuldamine välistatud. Muude kahju hüvitamise eelduste täidetust ei ole vaja hinnata. Sh puudub vajadus hinnata seda, kas kaebajal on tekkinud või võib tulevikus tekkida kahju seetõttu, et ta tegi kulutusi asjaajamisele ja õigusabile või kavatseb teha kulutusi enda või oma esindaja tervise või heaolu huvides. Ka nende kulutuste puhul puudub vastustaja õigusvastane tegu või tegevusetus, millega väidetavat kahju seostada. Kohus jätab kahju hüvitamise nõude mõlema vastustaja puhul rahuldamata.
36.Maa-amet viitas vastuses kaebusele sellele, et kaebaja on ületanud hüvitamiskaebuse esitamise tähtaega. Maa-amet ei esitanud taotlust hüvitamiskaebuse menetluse lõpetamiseks. Kohtu hinnangul ei ole kaebuse tähtaegsuse hindamine praeguses menetlusstaadiumis enam põhjendatud. Ühelt poolt võib kaebetähtaja alguse määratlemine osutuda vaieldavaks. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb hüvitamiskaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Vaidlust ei saa olla selles, et Tahkuranna Vallavalitsuse 20.06.2006.a korralduse andmisest oli kaebuse esitamise ajal möödas ligikaudu 13 aastat. Vaidlusi võib põhjustada see, milline oli kahju põhjustanud sündmus vastustajate väidetava tegevusetuse puhul, kas tegevusetus oli kestev jne. Olukorrale lisab keerukust see, et kaebaja võttis pärijana üle Lembit Leppiku õigusliku positsiooni ning selle hindamisel, millal kannatanu sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust, tuleb arvestada ka Lembit Leppiku teadmist.
Teiselt poolt on kaebuse rahuldamata jätmise ja kaebetähtaja ületamise tõttu menetluse lõpetamise tagajärg sama - kaebaja ei saa sama nõuet kohtule uuesti esitada (HKMS § 43 lg 1 p 1 ja 2). Kaebetähtaja hindamise ja selle ületamisel menetluse lõpetamise regulatsiooni eesmärk on vältida kohtumenetluse läbiviimist hilinenult esitatud nõuete puhul. Praeguseks on menetlus täies mahus juba läbi viidud. Eeltoodut arvestades peab kohus õigeks lõpetada menetluse kohtuotsusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus
37.Kaebaja viitas sellele, et vaidlusaluse kinnisasja tervikuna tagastamata jätmine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega, kuna omand on puutumatu. Kohus mõistab seda nii, et kaebaja hinnangul on otsuses kohaldatud sätted, mis kaitsevad tagastamisele kuuluval maal paikneva ehitise omaniku õigusi, vastuolus põhiseaduse §-ga 32. Kohus jätab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamata. Ka ehitise omanikku kaitseb põhiseaduse § 32. Kohtu hinnangul arvestavad kohtuasjas viidatud sätted tasakaalustatult nii maa tagastamise õigustatud subjekti kui ka ehitise kaasomaniku õigusi. Kaebaja eksib selles, et tema õiguseellased ja tema olid juba enne maa tagastamise otsustamist ja kinnistusraamatu kannete tegemist vaidlusaluse kinnisasja omanikud. Kogu omandireformi kontseptsioon on üles ehitatud sellele, et tegemist on endistelt omanikelt võõrandatud varaga, s.o varaga, mille omanikud nad enam ei olnud. MaarS § 31 lg 2 sätestab selgelt, et maa, mida ei ole tagastatud, erastatud, munitsipaalomandisse antud või sellekohase otsusega riigi omandisse jäetud, on riigi omandis. Omandiõigus tagastatud maale ehk 2/3 suurusele mõttelisele osale vaidlusalusest kinnisasjast tekkis kinnistusraamatu kande tegemisega. Kinnisasja 1/3 suurune mõtteline osa ei ole kunagi kuulunud kaebajale või Lembit Leppikule.
MENETLUSKULUD, LAHENDAMATA TAOTLUSED, SELGITUSED
38.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Menetlusosalised ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Maa-amet ja Häädemeeste vald on teatanud, et neil puuduvad väljamõistetavad menetluskulud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole (vt ka otsuse punkti 39). Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui menetlusosalistel menetluskulusid oli, siis jäävad need nende endi kanda.
39.Kohus vabastas kaebaja 27.08.2019.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
40.Kohus jätab riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata kaebaja 28.10.2021.a taotluse riigi õigusabi (esindaja) saamiseks. Kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. Kaebaja on esitanud kohtule arvukalt avaldusi, milles ta selgitab ja põhjendab oma nõudeid. Kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ning tõendite esitamise tähtaja viimasel päeval. See tähendab, et esindaja abil oleks kaebaja saanud
täiendavalt põhjendada juba esitatud seisukohti või esitada vastuväiteid teiste menetlusosaliste seisukohtadele, seda on kaebaja võimeline tegema iseseisvalt. Kui kaebaja vajab riigi õigusabi apellatsioonkaebuse koostamiseks, siis tuleb sellekohane taotlus RÕS § 10 lg 2 alusel esitada ringkonnakohtule. Kohus selgitab, et riigi õigusabi taotluse esitamine ei pikenda apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega (HKMS § 116 lg 6). Kohus märgib, et kaebajale on käesoleva kohtuasja raames juba antud riigi õigusabi 06.06.2019.a määrusega, kuid kaebaja loobus alates 14.10.2019 riigi õigusabist ja soovis ennast ise esindada. Kohus lõpetas 01.11.2019.a määrusega kaebajale riigi õigusabi andmise. RÕS § 7 lg 1 sätestatud aluse esitamisel on riigi õigusabi andmine välistatud ning kaebaja majandusliku seisundi hindamine vajalik ei ole.
41.1.Kaebaja märkis mitmes avalduses, et talle aastatel 2001 - 2019 tekkinud kahju suuruse määramiseks tuleks läbi viia ekspertiis. Kohus jätab taotluse rahuldamata HKMS § 62 lg 2 alusel, kuna kaebaja nõustus kahju hüvitamisega kohtu äranägemisel ning tõendite kogumine kahju suuruse kohta ei ole vajalik.
41.2.Kohus mõistab kaebaja 24.11.2019.a avaldust (III kd tl 7 pöördel), et vajadusel tuleks üle kuulata kaebaja nimetatud tunnistajad, kui kaebuse tähtaegsuse hindamise ja tähtaja ennistamise menetluses esitatud taotlust. Kuna kohus ennistas 16.12.2019.a määrusega vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude esitamise tähtaja, siis ei ole sellel taotlusel enam tähtsust. Sh ei viidanud kaebaja sellele taotlusele pärast kirjaliku menetluse määramist.
41.3.Kaebaja taotles 24.11.2019.a avalduses (III kd tl 9 pöördel) koopiat oma avaldusest. Kohus jätab taotluse rahuldamata. Kohtupraktikas ei tunnustata menetlusosalise õigust saada ärakirja menetlusdokumendist, mille ta ise on koostanud ja kohtule esitanud.
42.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Menetlusosalisel on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.